Väljavõte Postimehe veebist.
...aga kehtib vaid siis, kui tegu on SOBIVA naisega.
Või kuidas?
reede, 30. mai 2008
kolmapäev, 28. mai 2008
Üks tagasiside homoteema kohta
Selline siis:
Ma tean, et vandenõuteooriatesse tasub suhtuda teatud ettevaatusega. Kui ikka korralikult süüvida näiteks Jüri Lina teooriatesse, võid lõpuks täitsa sassi minna. Aga äkki polegi need tema mõtted paljas haige fantaasia?
Nüüd, kus olete täie jõuga tirimas valguse kätte pedeteemat - ja kui asjad ikka tõesti nii on, nagu nad teie lugude põhjal vägisi paistavad olevat - siis on tõesti raske endises meelerahus edasi elada. Kui ikka meedia (ja miks mitte, äkki paljud teisedki eluvaldkonnad) on nii totaalselt pedemaffia kontrolli all - ja see polegi mitte vandenõuteooria - on asi ikka paha küll. Kas see pedede rahuvusvaheline salaordu pole mitte üsna samalaadne kui vendade vabamüürlaste oma? Kellest me suurt midagi ei tea. Aga kelle mõjuvõim maailma asjadele olla suurem kui oskame arvata. Shibstedi näitel võivad asjad täitsa vabalt nii olla.
Hirm tuleb peale.
Ma tean, et vandenõuteooriatesse tasub suhtuda teatud ettevaatusega. Kui ikka korralikult süüvida näiteks Jüri Lina teooriatesse, võid lõpuks täitsa sassi minna. Aga äkki polegi need tema mõtted paljas haige fantaasia?
Nüüd, kus olete täie jõuga tirimas valguse kätte pedeteemat - ja kui asjad ikka tõesti nii on, nagu nad teie lugude põhjal vägisi paistavad olevat - siis on tõesti raske endises meelerahus edasi elada. Kui ikka meedia (ja miks mitte, äkki paljud teisedki eluvaldkonnad) on nii totaalselt pedemaffia kontrolli all - ja see polegi mitte vandenõuteooria - on asi ikka paha küll. Kas see pedede rahuvusvaheline salaordu pole mitte üsna samalaadne kui vendade vabamüürlaste oma? Kellest me suurt midagi ei tea. Aga kelle mõjuvõim maailma asjadele olla suurem kui oskame arvata. Shibstedi näitel võivad asjad täitsa vabalt nii olla.
Hirm tuleb peale.
Vali seksikaim Inno ja Irja blogi päkapikk/ Choose the sexiest dwarf of Inno & Irja Blog
Siin neli Inno ja Irja blogipäkapikku, paremalt ülevalt kellaosuti liikumise suunas: Olav Osolin, Kjell Aamot, Indrek Teder, Andrus Saar. Vali neist seksikaim! /Here are four dwarfs of Inno & Irja blog, from up right clockwise: Olav Osolin, Kjell Aamot, Indrek Teder, Andrus Saar. Choose the sexiest of them!
teisipäev, 27. mai 2008
Intervjuu Inese fänniga Serbiast, kes kiidab Eestit/Interview with fan of Ines, who praises Estonia
Enne finaalkontserdi algust saime Belgrade Arena juures järjekorras seistes jutule Inese fänniga Serbiast, kes kiitis Eestit ja rääkis Eurovisioonist üldse, oma eelistustest, jne. Ja polnud see Eesti seekordne lugu nii hull midagi!!!
Before the finals in the queue we interviewed a Serbian guy, who praised Ines and Estonia and told the Estonian entry wasn't so bad!
Before the finals in the queue we interviewed a Serbian guy, who praised Ines and Estonia and told the Estonian entry wasn't so bad!
Üks huvitav kiri homoteema kohta
Mille tahaks kohe eraldi üles panna (tunnustus neile, kes julgevad oma nime all sõna võtta, mitte ei ilgu anonüümsena veebis):
Tere Inno ja Iira!
Lugesin teie blogi, sest ühes foorumis tuli jutuks, et olete vähemuste teemat käsitlema hakanud. Kuigi ma ei ole paljude teie seisukohtadega nõus, leian, et see on äärmiselt positiivne, et ärgitate inimesi kaasa mõtlema.
Mulle tundub, et praegusel hetkel olete veel teemas väga ninapidi sees ja ei näe suuremat pilti. Olen ise tihti mõelnud, et miks geidel ja lesbidel on keeruline luua püsisuhteid ja leidnud, et sellega on rohkem probleeme vanema generatsiooni esindajatel.
Mitte väga kaua aega tagasi oli homoseksuaalsus veel kriminaalkorras kariatatav ja turvaliselt sai end tunda vaid sõpruskondade korteripidudel. Neid asendavad nüüd baar, kaks ööklubi ja mõned gei-saunad, milledes käib lõbutsemas vaid väike osa kogukonnast. Noorte jaoks on võimalused sotsialiseerumiseks aga äärmiselt piiratud.
Ma ei kujuta ausalt öeldes ette, kuidas nõuka-ajal oli üldse võimalik homoseksuaalsetel inimestel leida lähisuhteid, ning kuidas läbi vaeva leitud suhteid hoida.
Arvatavasti tuli teha palju kompromisse ja paljudest ideaalidest loobuda, et rahuldada esmavajadusi ja paljude jaoks on ilmselt nüüd raske oma harjumusi muuta.
Arvan, et kui ühiskond õpib aksepteerima geide puhul kõike seda, mida heterodele peetakse loomulikuks, siis muutub ka geide käitumine. See protsess toimub äärmiselt aeglaselt ja veel mitu põlvkonda gei-noori elavad hirmus.
Üles kasvades ei näe geid meedias positiivseid eeskujusid, ning ka kõige lähemate inimeste kommentaarid panevad neid tundma, et nendega on midagi kohutavalt valesti.
Samal ajal kui sõbrad hakkavad endale otsima vastas soost partnereid võitlevad gei-noored ise endaga püüdes olematuks mõelda mõnd armumist oma klassi iidolisse või koolis kuuldud homofoobset kommentaari. Mis juhtuks kui ta endast sõpradele räägiks?
Kas te kujutaksite praegu ette oma endist kooli ja klassi, ning seda, et klassiõhtul oleks tantsinud kasvõi üks poistepaar mõnd aeglast tantsu? Ilmselt istusid need poisid ja tüdrukud seina ääres või üritasid näida võimalikult heterod, ning vedasid ehk tantsupõrandale klassi ilusaima vastassoost noore. Sisimas aga tunti häbi, selle pärast, kelleks sünniti.
Noored geid, lesbid ja transseksuaalsed on täna oma muredega üksi ja elavad hirmus. Kuigi ka Eesti meedias näeb uudiseid noorte enesetappudest ja imestatakse, et miks küll see või teine ilus noor tüdruk või poiss end tappis? "Kõik oli ju nii hästi, ta oli alati rõõmus, õppis viitele ja tegi sporti" pajatavad klassikaaslased ja vanemad kui ühest suust.
Kui täiskasvanuna endaga rahu õnnestub sõlmida siis ei asuta esmajärjekorras otsima seda "üht ja ainust" vaid tehakse paari aastaga tasa see, mis teismelisena kogemata jäi.
Ühiskond talub erinevust heteroseksuaalsest normist äärmiselt halvasti, tihti eeldades, et seksuaalne orientatsioon piirdub vaid seksiga ja seetõttu peab jääma kuskile magamistubade uste taha.
Noored vajavad positiivseid eeskujusid ja seda ka meedias, mõistmaks et hooliva ja armastava partneri leidmine on nende jaoks võimalik, sammuti ka pikaajalised suhted, ning täisväärtuslik pereelu.
Kui lehtede omanikud või ajakirjanikud püüaksid kuidagi mõjutada ühiskonna arvamust siis räägitaks armastusest ja hoolivusest endi suhetes ja kajastataks just neid aspekte tuntud inimeste eraelust.
Gei ja Lesbi Infokeskuse koordinaatorina võin teile kinnitada, et äärmiselt raske on pääseda ajakirjandusse täiesti tavaliste samasooliste paaride elu portreteerivate lugudega ja täiesti võimatu on meedias oma pereelust rääkima saada lapsi kasvatavaid samasoolisi paare, kes on aastaid elanud koos sest kardetakse lapse turvalisuse pärast. Need pered on täna nähtamatud.
Ajakirjanuds kajastab just skandaalseid olukordi, milledest ka teie blogis juttu ja püüab vägisi avalikuse ette tirida kuulsuste suhteid sest see müüb.
Ma ei usu, et Postimees või mõni muu suuremat sorti meediaväljaanne tänases eestis hoiaks kinni oma ajaloost või juhinduks mõnest eesmärgist rohkem kui müüginumbritest.
Ma ei ole näinud, et juhtivate ajakirjanike orientatsioon oleks kuidagi mõjutanud seda, kuidas meil või mujal maailmas toimunut on kajastatud väljaspool arvamuslugusid.
Kui mõne meediakontserni juhid sooviksid tõesti avalikku arvamust mõjutad positiivses suunas siis ei varjataks oma eraelu vaid räägitaks armastusest ja hoolivusest oma suhtes.
Parimat,
Jaan Kroon
Gei ja Lesbi Infokeskuse koordinaator
MTÜ Teistmoodi juhatuse liige
jaan@diversity.ee
58135913 / 6454545
Rüütli 16 Tallinn 10130
www.gay.ee
Tere Inno ja Iira!
Lugesin teie blogi, sest ühes foorumis tuli jutuks, et olete vähemuste teemat käsitlema hakanud. Kuigi ma ei ole paljude teie seisukohtadega nõus, leian, et see on äärmiselt positiivne, et ärgitate inimesi kaasa mõtlema.
Mulle tundub, et praegusel hetkel olete veel teemas väga ninapidi sees ja ei näe suuremat pilti. Olen ise tihti mõelnud, et miks geidel ja lesbidel on keeruline luua püsisuhteid ja leidnud, et sellega on rohkem probleeme vanema generatsiooni esindajatel.
Mitte väga kaua aega tagasi oli homoseksuaalsus veel kriminaalkorras kariatatav ja turvaliselt sai end tunda vaid sõpruskondade korteripidudel. Neid asendavad nüüd baar, kaks ööklubi ja mõned gei-saunad, milledes käib lõbutsemas vaid väike osa kogukonnast. Noorte jaoks on võimalused sotsialiseerumiseks aga äärmiselt piiratud.
Ma ei kujuta ausalt öeldes ette, kuidas nõuka-ajal oli üldse võimalik homoseksuaalsetel inimestel leida lähisuhteid, ning kuidas läbi vaeva leitud suhteid hoida.
Arvatavasti tuli teha palju kompromisse ja paljudest ideaalidest loobuda, et rahuldada esmavajadusi ja paljude jaoks on ilmselt nüüd raske oma harjumusi muuta.
Arvan, et kui ühiskond õpib aksepteerima geide puhul kõike seda, mida heterodele peetakse loomulikuks, siis muutub ka geide käitumine. See protsess toimub äärmiselt aeglaselt ja veel mitu põlvkonda gei-noori elavad hirmus.
Üles kasvades ei näe geid meedias positiivseid eeskujusid, ning ka kõige lähemate inimeste kommentaarid panevad neid tundma, et nendega on midagi kohutavalt valesti.
Samal ajal kui sõbrad hakkavad endale otsima vastas soost partnereid võitlevad gei-noored ise endaga püüdes olematuks mõelda mõnd armumist oma klassi iidolisse või koolis kuuldud homofoobset kommentaari. Mis juhtuks kui ta endast sõpradele räägiks?
Kas te kujutaksite praegu ette oma endist kooli ja klassi, ning seda, et klassiõhtul oleks tantsinud kasvõi üks poistepaar mõnd aeglast tantsu? Ilmselt istusid need poisid ja tüdrukud seina ääres või üritasid näida võimalikult heterod, ning vedasid ehk tantsupõrandale klassi ilusaima vastassoost noore. Sisimas aga tunti häbi, selle pärast, kelleks sünniti.
Noored geid, lesbid ja transseksuaalsed on täna oma muredega üksi ja elavad hirmus. Kuigi ka Eesti meedias näeb uudiseid noorte enesetappudest ja imestatakse, et miks küll see või teine ilus noor tüdruk või poiss end tappis? "Kõik oli ju nii hästi, ta oli alati rõõmus, õppis viitele ja tegi sporti" pajatavad klassikaaslased ja vanemad kui ühest suust.
Kui täiskasvanuna endaga rahu õnnestub sõlmida siis ei asuta esmajärjekorras otsima seda "üht ja ainust" vaid tehakse paari aastaga tasa see, mis teismelisena kogemata jäi.
Ühiskond talub erinevust heteroseksuaalsest normist äärmiselt halvasti, tihti eeldades, et seksuaalne orientatsioon piirdub vaid seksiga ja seetõttu peab jääma kuskile magamistubade uste taha.
Noored vajavad positiivseid eeskujusid ja seda ka meedias, mõistmaks et hooliva ja armastava partneri leidmine on nende jaoks võimalik, sammuti ka pikaajalised suhted, ning täisväärtuslik pereelu.
Kui lehtede omanikud või ajakirjanikud püüaksid kuidagi mõjutada ühiskonna arvamust siis räägitaks armastusest ja hoolivusest endi suhetes ja kajastataks just neid aspekte tuntud inimeste eraelust.
Gei ja Lesbi Infokeskuse koordinaatorina võin teile kinnitada, et äärmiselt raske on pääseda ajakirjandusse täiesti tavaliste samasooliste paaride elu portreteerivate lugudega ja täiesti võimatu on meedias oma pereelust rääkima saada lapsi kasvatavaid samasoolisi paare, kes on aastaid elanud koos sest kardetakse lapse turvalisuse pärast. Need pered on täna nähtamatud.
Ajakirjanuds kajastab just skandaalseid olukordi, milledest ka teie blogis juttu ja püüab vägisi avalikuse ette tirida kuulsuste suhteid sest see müüb.
Ma ei usu, et Postimees või mõni muu suuremat sorti meediaväljaanne tänases eestis hoiaks kinni oma ajaloost või juhinduks mõnest eesmärgist rohkem kui müüginumbritest.
Ma ei ole näinud, et juhtivate ajakirjanike orientatsioon oleks kuidagi mõjutanud seda, kuidas meil või mujal maailmas toimunut on kajastatud väljaspool arvamuslugusid.
Kui mõne meediakontserni juhid sooviksid tõesti avalikku arvamust mõjutad positiivses suunas siis ei varjataks oma eraelu vaid räägitaks armastusest ja hoolivusest oma suhtes.
Parimat,
Jaan Kroon
Gei ja Lesbi Infokeskuse koordinaator
MTÜ Teistmoodi juhatuse liige
jaan@diversity.ee
58135913 / 6454545
Rüütli 16 Tallinn 10130
www.gay.ee
Ettevaatust: Maxima!/ Watch out, Maxima!
Eile õhtul käisime Irjaga Tartus Maximas, selles Võru tänava omas, sest teised poed olid juba kinni ja Maxima ainus, kust saab ka peale kella 22 sellist asja nagu soolalõhefilee ja kalamari. Kalaletis muidugi jahmatas Irja end soolasambaks, kui nägi, kuidas elusad vähid olid pandud jää sisse aeglast surma surema, osal olid silmad juba pahupidi, osa veel liigutasid end aeglaselt.
Võtsin siis kalamarja ja lõhefileed (kalaletist kaalukaubana), sest üleeile Rimist saadud kogemus oli sedavõrd hea. Kuivõrd me väldime gluteeni- ja laktoosirikast toitu, siis maitses ülihea lõhefilee koos ümmarguste riisileivakestega, millele panime peale tilli ja peterselli. Mmm!
Aga kui koju jõudsime ja karbi lahti tegin, siis oli seal juba lõhn veidi imelik. Aga mõtlesin, et mis siis ikka, kõht oli ka tühi. Ja muidugi hakkas kõht valutama, õhtul ei tulnud und, nägin unes mingeid kuramuse painajaid, ja täna hommikul, kui üles tõusin, siis oli kõht gaasi täis ja olin üleni üles paistetanud, nii nägu kui kõht. No ma ei tea, ilmselt oli seda soolalõhefileed millegagi töödeldud, tõenäoliselt tavalise äädikaga, et säilivusaega pikendada. Igast lugusid räägitakse, et salateid pestakse uuesti läbi ja pannakse peale uus majonees, ning uuesti müüki. Hakka või uskuma kõiki neid jutte. Aga Maximat ma soovitan vältida, eriti neil, kel tundlik organism ja kes tahavad head toitu. Pigem nälgige, ausõna, aga ostke toit Rimist. Või kasvõi Selverist.
In brief: Visited Maxima foodstore in Tartu yesterday, on Võru street as this is the only supermarket chain that is open after 22 (the shop became famous after an employee hitchhiked here from Lithuania!). We took salted salmon and salmon caviar from the counter as the experience with Rimi with the same food was excellent the day before. We ate them with rice cookies as we prefer gluten- and lactose-free food. The salmon smelled strangely already after opening the box at home. And I didn't dare to touch the caviar. And I wasn't wrong, my stomach started to ache, my sleep was restless, I saw nightmares and now, in the morning I am all over swollen. I guess the shop had added some stuff, like marinaded it with vinegar, to extend the "best before" period. But vinegar, the one that looks like water is a gluten-bomb. So, I warn you against Maxima! Unless you don't have allergies. There is not easy to find quality food in Estonia, Rimi seems to be most trustworthy, and Selver.
Võtsin siis kalamarja ja lõhefileed (kalaletist kaalukaubana), sest üleeile Rimist saadud kogemus oli sedavõrd hea. Kuivõrd me väldime gluteeni- ja laktoosirikast toitu, siis maitses ülihea lõhefilee koos ümmarguste riisileivakestega, millele panime peale tilli ja peterselli. Mmm!
Aga kui koju jõudsime ja karbi lahti tegin, siis oli seal juba lõhn veidi imelik. Aga mõtlesin, et mis siis ikka, kõht oli ka tühi. Ja muidugi hakkas kõht valutama, õhtul ei tulnud und, nägin unes mingeid kuramuse painajaid, ja täna hommikul, kui üles tõusin, siis oli kõht gaasi täis ja olin üleni üles paistetanud, nii nägu kui kõht. No ma ei tea, ilmselt oli seda soolalõhefileed millegagi töödeldud, tõenäoliselt tavalise äädikaga, et säilivusaega pikendada. Igast lugusid räägitakse, et salateid pestakse uuesti läbi ja pannakse peale uus majonees, ning uuesti müüki. Hakka või uskuma kõiki neid jutte. Aga Maximat ma soovitan vältida, eriti neil, kel tundlik organism ja kes tahavad head toitu. Pigem nälgige, ausõna, aga ostke toit Rimist. Või kasvõi Selverist.
In brief: Visited Maxima foodstore in Tartu yesterday, on Võru street as this is the only supermarket chain that is open after 22 (the shop became famous after an employee hitchhiked here from Lithuania!). We took salted salmon and salmon caviar from the counter as the experience with Rimi with the same food was excellent the day before. We ate them with rice cookies as we prefer gluten- and lactose-free food. The salmon smelled strangely already after opening the box at home. And I didn't dare to touch the caviar. And I wasn't wrong, my stomach started to ache, my sleep was restless, I saw nightmares and now, in the morning I am all over swollen. I guess the shop had added some stuff, like marinaded it with vinegar, to extend the "best before" period. But vinegar, the one that looks like water is a gluten-bomb. So, I warn you against Maxima! Unless you don't have allergies. There is not easy to find quality food in Estonia, Rimi seems to be most trustworthy, and Selver.
Öelge nüüd, et see mees pole homo/ Say he is not gay!
Kjell "konsernsjef" Aamot, Schibstedi president, Postimehe valitseja, President of Schibsted, Governor of Postimees. Image from NYT web.
esmaspäev, 26. mai 2008
Üks põnev tagasiside meeste kohta/ An interesting feedback about men
Saabus selline tagasiside/ Got such feedback:
Kas mehed on sead/ Are men pigs?
Tere päevast/Good afternoon,
Viimasel ajal kuuleb eesti naiste käest sisuliselt seda, kuidas häid mehi on ikka ilgelt vähe ning kuidas eesti meeste kvaliteet olla nii sitt et eesti meest kõlbab parimal juhul nimetada isaseks, mitte õigeks meheks. Küll on nad ilged joomarid, küll igavesed litutajad, küll jällegi suhtepõlgurid, küll käituvad rongaisana, ei taha vastutada jne. Ja ega lootust ei ole et mehed end muudaksid v. midagi üldse paraneks. Seda ma siis sisuliselt loen välja, kui ma loen kasvõi Sven Kivisildniku provotseerivat artiklit Delfis kus ta sisuliselt väidab, mis võiks olla kui naised vägisi sünnitama panna. Ma ei tea kas Kivisildnik viskas kildu sellega, tegi räiget satiiri või ta täitsa tõsiselt mõtles. Aga see polegi tähtis. Paljudel naistel läks aga hädakisa küll lahti ja oh kuidas siis mehi maapõhja kiruti. Et mis me sünnitame kui eesti mehed on nii sitad ja ebausaldusväärsed! Ei kõlba nad närakad kuskile ja sellistele me lapsi ei tee ja kõik!
Kas Eesti meessugu ongi nii hukas kui väidetakse? Ma tean et Irja vist kirjutas et ega need lõunamaa mehed tegelt pole siiski nii ihaldusväärsed ega seksikad nagu paljud pettunud kibestunud eestlannad väidavad et on. Aga tõesti, see eesti meeste vastane hala võib ehk olla liialdus. Ma näen siin absoluutset pessimismi, lootusetust, kibestumust ja pettumust. Samas peab mainima et sa jällegi esindad ise teist äärmust. See mida sa oma blogis koos Irjaga sugereerid on idealism. Sa kinnitad, et jah, ka mina olin kunagi see kohutav eesti y-kromosoomiga õnnetusehunnik, kes jõi, käis litsides; aga siis ma leidsin elu armastuse ja ma sain päästetud! Olgem siiski realistlikud; isegi kui enamus eesti mehi joovadki, litutavadki, pelgavadki suhteid, ongi vastutustundetud; siis kas ikka päästab neid armastus? Tõde tundub minusugusele mõõdukale olevat ilmselt kusagil kahe äärmuse vahepeal. Paljud probleemid on kindlasti psühholoogilist laadi, aga samas imet loota pole kah soovitav, et tegelt peaks kuidagi teravamalt enda sisse vaatama ja probleemidega silmitsi seisma.
Lately all I hear from Estonian women is the endless litany on how Estonian men suck and how decent guys are few and far between. Never ending problems: drinking, promiscuity, fear of commitment, evasion of responsibility and all that jazz. And there's no hope that these males could ever even begin to deserve being called men, as in real men. For example, I read Sven Kivisildnik's poisonous treatise on negative birth/death rate that suggested that women should give birth by force. Couldn't tell if he was joking, making satire or dead serious, Kivisildnik has been a bit of a contrarian anyway. But how legions of pissed off women decried the article as a chauvinist piece of shit and then completely lambasted Estonian manhood: whining that there are little to no worthy men to make babies with.
Is Estonian manhood anywhere near as doomed as it is said? I know Irja probably wrote something about South-European men being nowhere near as sexy or desirable as they're cranked up to be. But really, the anti-men litany could be exaggerated. I see absolute pessimism, loss of hope, bitterness and disillusionment. On the other hand, you represent an entirely another extreme. What you suggest is idealism. You might think you were one of those hopeless males once, replete with drinking and hookers, but then you found the love of your life and you were saved! Let's be realistic though: even if 99,9% of Estonian manhood is a waste with their drinking, whoring, commitment-phobic irresponsible habits, will all the love save them? For a moderate fella like myself the truth seems to be hidden somewhere in between the extremes. A lot of problems that men might have are of psychological nature, but there's no reason to expect a miracle. Solving one's own problem might require deep introspection and facing your own fears and mental blocks.
Ta!
Kas mehed on sead/ Are men pigs?
Tere päevast/Good afternoon,
Viimasel ajal kuuleb eesti naiste käest sisuliselt seda, kuidas häid mehi on ikka ilgelt vähe ning kuidas eesti meeste kvaliteet olla nii sitt et eesti meest kõlbab parimal juhul nimetada isaseks, mitte õigeks meheks. Küll on nad ilged joomarid, küll igavesed litutajad, küll jällegi suhtepõlgurid, küll käituvad rongaisana, ei taha vastutada jne. Ja ega lootust ei ole et mehed end muudaksid v. midagi üldse paraneks. Seda ma siis sisuliselt loen välja, kui ma loen kasvõi Sven Kivisildniku provotseerivat artiklit Delfis kus ta sisuliselt väidab, mis võiks olla kui naised vägisi sünnitama panna. Ma ei tea kas Kivisildnik viskas kildu sellega, tegi räiget satiiri või ta täitsa tõsiselt mõtles. Aga see polegi tähtis. Paljudel naistel läks aga hädakisa küll lahti ja oh kuidas siis mehi maapõhja kiruti. Et mis me sünnitame kui eesti mehed on nii sitad ja ebausaldusväärsed! Ei kõlba nad närakad kuskile ja sellistele me lapsi ei tee ja kõik!
Kas Eesti meessugu ongi nii hukas kui väidetakse? Ma tean et Irja vist kirjutas et ega need lõunamaa mehed tegelt pole siiski nii ihaldusväärsed ega seksikad nagu paljud pettunud kibestunud eestlannad väidavad et on. Aga tõesti, see eesti meeste vastane hala võib ehk olla liialdus. Ma näen siin absoluutset pessimismi, lootusetust, kibestumust ja pettumust. Samas peab mainima et sa jällegi esindad ise teist äärmust. See mida sa oma blogis koos Irjaga sugereerid on idealism. Sa kinnitad, et jah, ka mina olin kunagi see kohutav eesti y-kromosoomiga õnnetusehunnik, kes jõi, käis litsides; aga siis ma leidsin elu armastuse ja ma sain päästetud! Olgem siiski realistlikud; isegi kui enamus eesti mehi joovadki, litutavadki, pelgavadki suhteid, ongi vastutustundetud; siis kas ikka päästab neid armastus? Tõde tundub minusugusele mõõdukale olevat ilmselt kusagil kahe äärmuse vahepeal. Paljud probleemid on kindlasti psühholoogilist laadi, aga samas imet loota pole kah soovitav, et tegelt peaks kuidagi teravamalt enda sisse vaatama ja probleemidega silmitsi seisma.
Lately all I hear from Estonian women is the endless litany on how Estonian men suck and how decent guys are few and far between. Never ending problems: drinking, promiscuity, fear of commitment, evasion of responsibility and all that jazz. And there's no hope that these males could ever even begin to deserve being called men, as in real men. For example, I read Sven Kivisildnik's poisonous treatise on negative birth/death rate that suggested that women should give birth by force. Couldn't tell if he was joking, making satire or dead serious, Kivisildnik has been a bit of a contrarian anyway. But how legions of pissed off women decried the article as a chauvinist piece of shit and then completely lambasted Estonian manhood: whining that there are little to no worthy men to make babies with.
Is Estonian manhood anywhere near as doomed as it is said? I know Irja probably wrote something about South-European men being nowhere near as sexy or desirable as they're cranked up to be. But really, the anti-men litany could be exaggerated. I see absolute pessimism, loss of hope, bitterness and disillusionment. On the other hand, you represent an entirely another extreme. What you suggest is idealism. You might think you were one of those hopeless males once, replete with drinking and hookers, but then you found the love of your life and you were saved! Let's be realistic though: even if 99,9% of Estonian manhood is a waste with their drinking, whoring, commitment-phobic irresponsible habits, will all the love save them? For a moderate fella like myself the truth seems to be hidden somewhere in between the extremes. A lot of problems that men might have are of psychological nature, but there's no reason to expect a miracle. Solving one's own problem might require deep introspection and facing your own fears and mental blocks.
Ta!
Piiks-piiks, ja raha ei tule
Mis meil siis on, näiteks aasta pärast, tänavapildis/ How does Estonia look like, let's say after a year:
Swedbank
SEB
Danske Bank
Nordea
Umbes sama seis nagu 1000 aastat tagasi. Mnjah, pole miskit uut siin ilmas.../Almost the same as 1000 years ago. Nothing new...
Swedbank
SEB
Danske Bank
Nordea
Umbes sama seis nagu 1000 aastat tagasi. Mnjah, pole miskit uut siin ilmas.../Almost the same as 1000 years ago. Nothing new...
Miks Belgradi Arenal kohad tegelikult tühjad olid?!/ Why the seats were empty?!
Väljavõte laupäevasest Belgradi ajalehest/From Belgrade newspaper.
Ja veel kõige magusamad kohad seejuures! Olukorras, kus kõik piletid olid ammu välja müüdud. Kas tõesti olid need kohad kõik (umbes pooled kohad saalis!!!) kinni pannud Kosovo elanikud?! Lubage naerda! Põhjus on üpris proosalisem: inimesed protestisid selle pedeürituse vastu, milleks on Eurovisoon muutunud (ma nimetan siin pededeks neid homosid, kes on Eurovisiooni konkursi usurpeerinud, sõites juba üle rahva otsustest ja tahtest, see on omalaadne homofašism). Serbia on väga pedevaenulik maa. Serbia meedia kuulutas Eurovisiooni üheselt "piidrite balliks", millel pole muusikaga suuremat seost. Belgradis toimus Eurovisiooni-nädalal mitmeid spontaanseid pedede vastaseid meeleavaldusi, mille politsei maha surus. Belgradi kesklinn oli võetud politsei kõrgendatud valve alla, et peded saaks seal rahulikult jalutada. Kuigi ega nad sinna eriti ei julgenud oma nina pista, nad tiirutasid Belgradi Arena ja pressikeskuse ümber, kuhu neile oli loodud omalaadne pedeklubi, "Euro club", kuhu muide vaid kutsetega sisse pääses. Ja otse loomulikult, näiteks meile Irjaga neid "fännidele" mõeldud kutseid ei jagatud, hiilisime siiski sisse, ja noh, oli seal vast tegelasi koos! Ja hulgim igasugu pimedaid nurgataguseid ja urkaid, kus siis saaks üksteist toppida. Võeh!
Ja miks me sellest Eestis lugeda ei saa? Küsite veel, kui Eesti meediat juhib pedeorganisatsioon nimega Schibsted, mis annab välja kõiki olulisemaid väljaandeid, suunab infovoogu nii kirjutavad pressis, teles kui raadios. Et muuta Eesti samasuguseks pedesõbralikuks maaks nagu Norra, kus isegi kirikuõpetajad on avalikult peded. Sellised on lood.
In brief: Why were seats empty in Belgrade Arena during the Eurovision Song Contest? Was it really the reason that all those seats (half of the whole Arena!!!) were booked by Kosovans, who didn't dare to come? Or was it, that is more obvious: people opposed the "Pederbal" that the contest has turned into. There were several anti-gay manifestations in the streets of Belgrade during the Eurovison-week. Police turned them down.
But don't hope to read about it in Estonian media, that is lead by the Great Scandinavian Gay organisation named Schibsted ASA.
pühapäev, 25. mai 2008
Kaadrid otsustavad kõik!/ Cadres decide everything!
Mnjah, nüüd on see/now is this: http://www.keitpentus.ee/
Aga oli see/ but was this: http://www.reform.ee/kandidaat/keit_pentus
Tekib küsimus, mis toimub?! Miks väldib Pentus, üks Reformi juhtfiguure kollast värvi? Kas rotid hakkavad põgenema uppuvalt laevalt?!/ The question is, what is going on? Why is Keit Pentus, one of main figures of Estonian leading Reform Party so desperately avoiding yellow, the color of the party? Are the rats already fleeing the sinking ship?
Tellimine:
Postitused (Atom)