Üks püha paik, lauluväljak, väljavõte
Lauluväljaku kodukalt.
Lugedes ühelt poolt seda, mida kirjutab kristluse (ristiusu)-vastane fundamentalist Ervin Õunapuu ja mida temale vastab kristlust toetav Irja, tekib paratamatult küsimus, et kummal siis on õigus. Ühelt poolt toodi kristlus Eestisse nö mõõga ja verega, tapeti palju eestlasi. Aga kas see tähendab, et kristlus on ikka nii paha, kui teda kujutatakse? Ja kas see, kui kristluse nime all sooritatakse kuritegusid, tähendab, ja tõestab, et ka kristlus on paha.
Ma panen kirja mõned oma mõtted. Esiteks alustas kristlus paar tuhat aastat tagasi kehvikute, või ütleme siis, et laiade rahvamasside usuna, stiilis vabadus-võrdsus-vendlus. Kus siis mõned Rooma riigi alamad, juudi soost mehed lugesid Juudamaal oma rahva ajalugu ja õpetusi (nn Vana Testament) ning kirjutasid sinna juurde uusi peatükke sellest, mis nad arvasid, et maailmas on (nn Uus Testament). Nende liider oli mees nimega Jeesus, selline heatahtlik ja tagasihoidlik mees, kel olid väidetavalt ka ravitseja-võimed. Ja kehvikutele läks see peale, kuna kristlus võrdsustas jumala ees nii rikkad kui vaesed. Stiilis, et teises ilmas võib jumalakartlik inimene saada hea elu peale. Varem oli jumalaid palju, samuti templeid, rikastele omad, vaestele omad, ja see tekitas palju pahameelt ja vimma. Ning muidugi kahandas usu usaldusväärsust. Mistõttu kristlus levis kulutulena üle Rooma riigi, ja lõpuks oli Rooma valitseja sunnitud selle usu ametlikuks kuulutama ja ka jõukad inimesed sellesse usku pöörama.
Rooma riik oli suur impeerium, mis oma mõjuvõimu ja territooriumi pidevalt laiendas. Ning varem või hiljem pidi ka eesti rahvas sellele impeeriumile oma truudust vanduma. Vahepeal oli küll Rooma riik sisetülide tõttu kaheks jagunenud ning eestlaste maa pärast ihusid hammast need mõlemad Roomad, üks ida ja teine lääne poolt. Tundub, et eestlaste poolehoid kuulus algul Ida-Roomale, mille kristlust kutsutakse siiamaani õigeusuks, ja millelele oli oma heakskiidu andnud eestlaste naaber, venelaste valitseja. Teiselt poolt naaber, liivlaste valitseja võttis vastu Lääne-Rooma usu, mille peale olid eestlased väga vihased ja käisid ühtelugu ristivett liivlastelt "maha pesemas". Aga Lääne-Rooma ei lasknud eestlastel endil lõplikku otsust teha, ta kuulutas kogu Baltimere piirkonna, esialgu küll preislaste maa Jeesuse ema neitsi Maarja maaks ning tuli seda maad "vabastama" uskumatute käest. Ja nendes vabastusoperatsioonides osalevad sõdurid võitlesid ja surid teadmises, et nende patud saavad sellega lunastatud. Ja neis patulunastusoperatsioonides pühiti maa pealt minema terved rahvad, esialgu preislased, siis liivlased. Ja ilmselt ka enamik eestlastest. Ning maa enda kätte saadud, anti see valitseda osalt kaupmeestele, osalt nendelesamadele vabastaja-sõduritele ja osalt Rooma paavstile, kes siis määras kohapeale oma kirikupea, piiskopi. Ning piiskop lasi omakorda ehitada suured kivist kolossid, nagu neid kohtab Lõuna-Euroopas. Rahvas aeti karjas neisse kivikolossidesse ja hakati neid siis uude usku ajama. Ajupesu on kandnud vilja ja enamik eestimaalastest, vähemalt kiriku statistika järgi, on tänaseks päevaks kristlased.
Eestlaste endi pühad paigad, kohad looduses, hiied, need suuremas osas hävitati. Või raiuti puud maha ja ehitati kivist monstrumid nende hiite asemele. Mis aga ei ole inimeste sidet loodusega hävitanud. Eestlane kipub ikka loodusesse, kas siis metsa või mere äärde. Tont teab, mis ta seal näeb, kas muistset vabadust või mida, aga nii see on. Ja need kivist monstrumid on jäänud eesti rahvale kaugeks, paraku. Nad on külmad, kõledad ja pimedad. Palju meelsamini kogunevad eestlased kuhugi looduskaunisse kohta, mäenõlvale, ja teevad seal kas teatrit või siis peavad laulupidu. Või niisama pidu. Eestlane tahab koguneda ja pidutseda väljas, sest valget aega on niigi vähe ja seda vähest on mõistlik maksimaalselt ära kasutada. Samas kui Lõuna-Euroopa rahvad kogunevad ja pidutsevad sees, sest väljas on nii palav, et ajab hulluks. Ja valgusest pole seal puudust.
Ja ma usun, et kui eesti rahval oleks lastud endal valida ja otsustada, siis oleks ta ka oma kristlikud pühakojad rajanud tammemetsade keskele. Vaba õhu kätte. Sest pühas paigas peab lisaks kõigele muule olema ka hea olla. Muidu inimene sinna lihtsalt ei tule.
Ja mis kristlusesse tervikuna puutub, ma mõtlen Eestis, siis olen ma seisukohal, ja ma olen seda ka varem väljendanud, et kirikuorganisatsioon tuleb detsentraliseerida. Võim ja varad tuleb anda koguduste endi kätte ja need kogudused peavad saama valida endale õpetaja. Ja miks mitte ka koha, kus koguneda. Miks peab ilusal suveajal kuskil seinte vahel kopitama?! Ja miks ei võiks rajada kaasaegseid valgusküllaseid hooneid?! Mitte nii, et mingisugune kunagi Rooma paavstilt oma volitused saanud tegelane, piiskop siis, otsustab, milline õpetaja ühte või teist kogudust juhtima saata. Kristlus on eelkõige rahva usk ja rahvas peab saama enda üle valitseda ja otsustada. Kirik on kristluse seisukohal puhas perversioon, sel pole usuga mingit pistmist.
Ehk siis, kui Õunapuu ja Irja diskussiooni juurde tagasi tulla, siis on Õunapuul õigus olla kuri kiriku peale, ent ta peaks arvestama Irja seisukohaga, et kristlust ei tohi selle usu nime all tehtud kuritegudes süüdistada. Kristlus pole süüdi selles, et Rooma impeerium kasutas seda usku ära oma mõjuvõimu laiendamiseks. Niisamuti pole kommunism süüdi selle ühiskonnakorra sildi all toime pandud kuritegudes.
