Külm kodusõda Kapo ja venelaste vahel

Mäletate, kui Eesti oma iseseisvuse taastas, siis oli muu hulgas juttu sellest, mida teha kõigi nende venelastega, kes olid nõuka ajal Eestisse toodud (loomulikult oli ka teisi rahvusi lisaks venelastele, aga tinglikult nimetan neid kõiki venelasteks, kuna nad räägivad valdavalt vene keelt). Arvamusi oli mitmeid. Esimene reaktsioon oli eestlastel kahtlemata: välja! Sest hirm venelaste ees oli sedavõrd suur. Ja, mis seal salata, esimene intuitiivne arvamus on enamasti ka õige, kuna see tuleb südamest. See on aus. Ja selline arvamus oli näiteks Jaan Kaplinskil. Kes kirjutas paarkümmend aastat tagasi sellest, kuidas venelased tuleks välja saata. Või siis vähemasti need soveedid, kes olid Eestisse tulnud nõuka ajal ja kel polnud siin mingeid juuri. Ja loomulikult olid sellise lähenemise poolt ERSP-lased.

Aga oli ka vastaseid. Üks mõjukatest oli Marju Lauristin, kes pooldas isegi kodakondsuse nn 0-varianti. Mäletate veel, see oli idee anda kõigile Eestis elavatele inimestele kodakondsus. Seda rakendati näiteks Leedus, kus elab suht vähe venelasi, või vähe võrreldes Läti või Eestiga.

Ning siis vaieldi ja vaieldi, kuni lõpuks ei tulnud mingit väljasaatmist, kuigi see olnuks lihtne ja selleks oli võimalik saada ka rahvusvahelist abi. Tõsi, välja saadeti, aga ainult sõjaväelased. Või, ütleme, noored sõjaväelased ja nende perekonnad. Eesti firmad ehitasid neile Venemaal isegi eluasemed valmis, neil aidati kolida ja anti kaasa veidi raha uue elu alustamiseks. Ma arvuliselt ei tea, aga võib arvata, et mingi 100 000 inimest läks minema. Ülejäänud mass jäi Eestisse. Ehk siis kuskil 300 000 inimest.

0-kodakondsust samuti ei tulnud, kuigi ka see olnuks loogiline. Sest kui juba inimene Eestisse jätta, siis anda talle kõik õigused, et ta saaks tunda end täisväärtusliku kodanikuna, võttes sellega lisaks õigustele ka kohustused.

Ning esialgu tundus, et kõik sujub. Et suudetakse need 300 000 venelast, või siis muulast, migranti muuta ajapikku eestlasteks, või nii ma aru sain tähtsate poliitikute juttudest. Et siis kõik saaksid lõpuks kodakondsuse. Ja teine osa, need kes vastustasid venelastele kodakondsuse andmist, lootsid, et ilma õigusteta venelased lähevad ise minema. Nüüd on pea 20 aastat möödas, ja tundub, et ollakse taas teekonna alguses. Mitte midagi pole suurt muutunud. Venelastest pole saanud eestlasi, kuigi integratsiooni- ja keeleõppeprogrammidesse on maetud kümneid miljoneid kroone, ja eriti keegi pole ka minema läinud. Ja olgem ausad, kuhu neil on minna. Kes neid seal Venemaal ootab? Pealegi hoiab nüüd enamik venelasi kinni võimalusest elada Euroopa Liidus. Ja Eestis elab endiselt terve Tartu linna täis inimesi, kel pole kodakondsust. Ning Pärnu linna täis Vene kodanikke.

Ja tegelikult poleks midagi hullu olnudki, sest veel kümmekond aastat tagasi ehitas kõik see kompott, kes Eestimaale on koondunud, lõbusalt ühist riiki. Eestlased olid juba unustanud, et tahtsid venelastest lahti saada, mõeldi, et las nad olla, kuni head tööd teevad. Ja venelased olid ka rahul, sest elu Eestis paistis ikkagi roosilisem kui kuskil tont teab kus Venemaa avarustel. Probleemid algasid siis, kui Eesti tahtis liituda Euroopa Liiduga. Siis kerkis Eesti venelaste küsimus uuesti päevakorrale. Eestis hakkasid käima sellised mehikesed nagu Max van der Stoel, mäletate veel seda OECD rahvusvähemuste volinikku. Kes hakkas esitama Eesti võimudele raskeid küsimusi. Stiilis, et miks suurel osal elanikest pole kodakondsust, kuigi nad on siin maal elanud kogu oma elu, aastakümneid. Ja Eesti juhid vastasid Stoelile, et pole hullu, suudame selle probleemi lahendada. See on käkitegu! Euroopa vanadele anti palju katteta lubadusi, sest eesmärk oli üllas, saada Euroopa Liitu. Mõeldi, et kui juba liitu saab, sinna pudrumägede ja piimajõgege manu, küll siis saab ka probleeme lahendada. Umbes nii, et mis see venelaste küsimus siis ära ei ole, saab niks-naks tehtud.

Aga ei saanud. Rahvusprobleem oli üks põhjustest, miks Eesti ei pääsenud ruttu Euroopa Liitu (taheti juba 1998. aastal) ja võib arvata, et ka NATO uks oli seetõttu suletud, kuni USA president oli Bill Clinton, kes tahtis Venemaaga sõbralikke suhteid hoida. Ja mis huvitav, ning samas ka paradoks, et seesama Euroopa Liit hakkas tõstma venelaste endi enesehinnangut. Venelased said ise aru, kui sitas olukorras nad on. Ja hakkasid häälekalt pead tõstma. Mis muidugi ei meeldinud Eesti võimudele, kes olid Euroopa onudele omalt poolt lubanud, et saavad rahvusküsimuse "lahendatud". Võib arvata, et kuskilt sealt algas Eestis külm sõda. See oli siis aastatel 2001-2002, president Lennart Meri viimasel ja Arnold Rüütli esimesel ametiaastal, kui peaminister oli Mart Laar. Kus siis venelased hakkasid vaikselt pead tõstma, millele vastuseks rakendati Eestis jõustruktuure venelaste "vaigistamiseks". Ikka selleks, et Euroopa onude, Max van der Stoeli suguste meeste jaoks paistaks kõik ok. Ja lõpuks paistiski, enam-vähem. Millega aga Eesti võimud ei arvestanud, oli see, et Euroopa Liidu liikmena on palju raskem seda "vene" küsimust lahendada.

Ja nii on see külm sõda kestnud juba pea 10 aastat. Ning üha süvenenud. Ja nii süvenenud, et rahvusküsimust ei saa enam vaka all hoida. Mäda on hakanud välja purskama, seda näevad kõik, selle kõige eredamaks väljenduseks oli nn Pronksiöö. Ja pole siis ime, et sellist pingeolukorda on hakanud kasutama ka Venemaa, see on siis ametlik Moskva, Kreml. Kasutades rahvusküsimust Euroopa Liidus ära endale kasulike otsuste läbisurumiseks maailma areenil. Ja Eestit on hakatud seetõttu survestama nii Washingtonist kui Brüsselist. Ja ma kujutan ette, et järjekordse peapesu saanud Eesti riigijuht võtab koju naastes kõigepealt kõne Kaposse, või siis Teabeametisse, mis kureerib ka Kapo tööd. Ning küsib: "Mis toimub?" ja "Kaua võib?!" Ja Kapost siis lubatakse, et kohe-kohe saavad asjad lahendatud. Mis omakorda tähendab veel suuremat pressingut Öise Vahtkonna ja muude sääsraste venelasi koondavate ühenduste suhtes. Ent mis ei anna olulisi tulemusi, pigem vastupidi, venelased koguvad üha enam toetajaid, ja mitte ainult Eestis, vaid mujal Euroopa Liidus, isegi Soomes, kõige eredam näide vast on Johan Bäckman. Asi on läinud koguni nii kaugele, et Kapo on hakanud piirama kõige elementaarsemaid inimõigusi nagu õigus vabale liikumisele, õigus sõnavabadusele, õigus kogunemistele. Hakatud on taga kiusama ja ahistama inimesi, isegi erakondi, kes kasvõi kaudselt mõtlevad venelastega kaasa või nende huve esindavad. Kapost, mis kunagi seisis Eestis kõrgete väärtuste eest (mille nimel kunagi Eesti riik loodi), on saanud omamoodi Darth Vader, mis hävitab neidsamu väärtusi. Kägistab omaenda last.

Mõnes mõttes on kahju sellest, et Kapo on jäetud venelastega justkui üksi. Et ühiskonnas pole tekkinud laiemat diskussiooni. Naljaga pooleks võib öelda, et seda ilmselt enam ei teki ka, sest keegi ei julge, kartusest sellesama Kapo ees. Ja nii on ühel pool rindejoont Kapo ja teisel pool venelased. See oligi Pronksiöö tegelik sisu: lahing Kapo ja venelaste vahel. Milles kumbki pool ei tunnistanud end kaotajaks. Ja mida siis kogu ülejäänud Eesti vaatas hinge kinni hoides pealt. Kusjuures ei osatudki kellelegi pöialt hoida, vaid loodeti, et saaks see juba kiiremini läbi.

Sõjas venelaste vastu on Kapo saanud omale liitlasteks Eesti poliitikud. Kes siis lähevad liimile, lootuses saada valimistel hääli. Ent see on petlik, selline sõjas häälte kogumine. Ei võitnud sellest ei Juhan Parts, ega ka Andrus Ansip, ega ka George Bush. Nüüd üritab seesama Kapo lükata areenile oma meest, Jüri Pihli, kes juba on tigedad väljakutsed esitanud nii Ansipile kui Savisaarele. Pihlile pannakse suuri lootusi sõjas venelastega, või, nagu see ametlikus kõnepruugis on: "rahvusküsimuse lahendamiseks". Venkud omalt poolt otsivad liitlasi välismaalt. Johan Bäckman on hea näide. Siis Venemaa Putin-jugend ehk noorteorganisatsioon Naši, kelle liikmed, noored poisid ja tüdrukud arvatavalt korraldasid nn kübersõja Eesti veebilehtede vastu.

Kõrvalt asja vaadates on jäänud mulje, et esialgu tuha all hõõgunud ja nüüd valla pääsenud sõda Kapo ja venelaste vahel on läinud niikaugele, et seda on raske peatada. Kumbki üksus on suht kontrollimatu. Ja ei oska ka öelda, kumb võidab. Ühel pool on mõjuvõimas struktuur koos eelarvest eraldatavate kümnete miljonite kroonidega, teisel pool veel esialgu lihtne entusiasm. Mis võib hakata saama finantsvõimendust ja tuge mõnest Euroopa riigist, või siis Venemaalt. Ja millega see sõda lõpeb? Tont seda teab. Bäckman arvab, et Eesti riigi kadumisega, tahaks loota muidugi midagi muud. Igal juhul on ees põnevad ajad.

Maksim Reva: Jüri Pihl on tõusmas Eesti liidriks

Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Maksim Revaga. Reva jätkab Lihula samba mahavõtmise teemal, kus samba võttis maha valitsus. Ja loodi samuti kunstlikult konflikti õhkkond, nagu pronkssõduri puhul. Valitsus lõi vaenlase ja hakkas sellega võitlema.
Reva märgib, et enamik venelasi olid rahul Lihula samba mahavõtmisega, ent nad ei taibanud, et see oli vaid eelmäng, et sellele järgneb pronkssõduri mahavõtmine.
Reva on veendunud, et kogu nn pronksiöö oli täpselt ette valmistatud, ette planeeritud sündmuste jada. Kus ühelt poolt öeldi, et hakatakse välja kaevama inimeste säilmeid, teiselt poolt tuli kohale sadu politseinikke. Soomusautod, staabibuss. Mis näitab, et valmistati ette pronkssõduri äraviimist ja eeldati ka vastuaktsioone. Järgnevalt tuli mis tuli, politsei lihtsalt ei tegutsenud. Reva räägib, et vaatas korduvalt üle salvestisi seoses oma kriminaalasjaga ja veendus, et politsei teadis täpselt, mida tegi. Täpselt tegutseti, muudeti asukohta. Mitte midagi ei tulnud üllatusena.
-Aga miks seda vaja teha oli?
-Aga sellest me alustasime- oli vaja eksperimenti, räägib Reva. Ja selline olukord on väga mugav, majandus käib alla, tööpuudus suureneb, ja kõik istuvad hirmunult kodus ja kuhugi ei liigu.
-Mis meeleolud seal kohapeal olid?
-Reva räägib, et inimesed tahtsid näha ausammast, et võetaks telk ära. Teiseks oli näha provokaatoreid, kes loopisid kive.
-Kes nad olid?
-Noored inimesed, kellel olid maskid ees, nad olid ette valmistunud. Kui mindi politseiniku juurde ütlema, et kutsuge provokaator korrale, ta loobib kive, siis ütles politseinik, et tal pole sellist korraldust. Aga pärast põhjendati rahva laialiajamist sellega, et rahvas oli politsei vastu agressiivne. Aga agressiivne tegevus politseid ennast ei häirinud.
Kui rahvamass laiali aeti, Pärnu maanteele ja Endla tänavale, siis seal polnud valves ühtegi politseinikku. Üks vahtkonna liikmetest, Aleksandr Korobov seisis Pärnu maanteel Ungari restorani juures ja kutsus inimesi korrale, ja sellest piisas, et restorani aknad jäid terveks. Kui kohal oleks olnud politseinikke, poleks tänavatel midagi juhtunud.
-Nagu oleks tahetud, et midagi sellist juhtuks?
-Mitte nagu, vaid nii tahetigi. Reva meenutab, et justiitsminister Rein Lang ütles pärast pronksiööd 2007. aasta mais, et kohal olid relvastatud retsidivistid, kes tulistasid ja tahtsid korraldada riigipööret. Kust tema seda teadis?, küsib Reva. Ja kui teadis, siis kus on tõendid? Tema on justiitsminister, kellele allub prokuratuur. Kohtus selliseid tõendeid ei olnud. Kus on need retsidivistid? Kus on see kõik?
-Ja sellest väljus Ansip ligi 60% rahva toetusega.
-Jah, kuidas muidu. Mässu mahasuruja, kangelane, rahva päästja. Sellest kõigest lõikas dividende veel üks mees, Pihl. Ansipiga on juba kõik, aga Pihl on saanud särada pronksiööl, pronksiöö ninameeste kohtuasjas, ninameeste õigeksmõistmises, ja lõikab dividende praeguse majanduskriisiga. Ainus erakond, kes praegu populaarsust kogub, on sotsid. Sotside populaarsus muudkui tõuseb. Isegi üle 10%.
-Miks?
-Esiteks seetõttu, et sotsid on vasakpoolsed, kes praegu koguvad populaarsust. Nad ei vastutanud valitsuses majandusotsuste eest. Nad on majandusest väljas. Teisest küljest on Pihl end näidanud kui riigimees, kui aktiivne ühiskonnategelane, kes on võimeline kriise lahendama. Tal on palju plusse, leidke mulle mõni Pihli miinus! Miinus on ainult see, et ta on Ansipi valitsuses siseminister. Aga kui ta poleks olnud, mis võinuks siis saada pronksiööst!
-Aga teda on väga vähe näha! Karismat pole.
-Aga tal pole vaja pildis olla, ega mingit karismat. Suured diktaatorid on olnud kõik vähe pildil.
-Mitte just nii väga!
-Aga näiteks Stalinit oli vähe näha. Ka Pihlil pole seda vaja. Selge on see, et Eesti ühiskonnas võib kerkida esile diktaator, ja diktaatorlik partei. Kus on oma halla kardinal, hall liider.
-Diktaatorlikuks osutus Res Publica?
-Ei, need olid lapsed. Nad olid vaid lapsed, kes mängisid diktatuuri.

Jätkub...

Tubli, Kesknädal!

Viimase Kesknädala esikaas.

Ajal, kui peavoolumeedia on muutunud igavaks valitsuse häälekandjaks (või pesevad selga, nagu ütles Toptopi-Ingrid), nagu vanasti nõuka ajal, on palju huvitavam lugemine nišiväljaanded nagu blogid, ja isegi Kesknädal on igati särtsu täis, pakatab entusiasmist, nagu Eesti Ekspress oma algusaegadel, kui seal töötasid koos Hans Luigega sellised vanad korüfeed nagu Tiina Jõgeda, Marianne Mikko, Kärt Hellerma ja Toomas Kümmel. Ning karikatuure tegid ja lehte kujundasid noored "patsiga poisid" Marek Strandberg ning Agu Kivimägi. Iga numbrit oodati, inimesed seisid lehe järel lausa sabas. Õhh, olid ajad!

Aga mis ma ikka nostalgitsen. Parem kirjutan sellest, või õigemini mis ma ikka kirjutan, lugege ise Kesknädala veebist:
1. Lugu Eesti suurimast korruptsioonijuhtimist seoses Reformierakonna rahastamisega.
2. Kuidas Riigikogu liige Urmas Reinsalu sai mitme miljoni kroonise kingituse.

Kui kaugel ollakse Vene kultuurist Eestis

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Eestlane õppis kirjutama 100-150 aastat tagasi, venelane 1000 aastat tagasi. See annab praeguseni tunda, kus eestlane oma alaväärsuskompleksis peab venelast lolliks, aga ise on täielik turakas.

Postimehe ajakirjanik Verni Leivak tegi nädal aega tagasi vea, kui kirjutas seoses ühe Eesti-Vene filmiprojektiga vene näitlejast Maksim Revast. Õhtuleht lisas veel hagu juurde, märkides, et tegemist on nn pronksiöö ninamehe nimekaimuga. Nüüdseks on lugu Postimehe veebist vaikselt ära korjatud, ent ilmus täies mahus Elu24 veebi.

Käib mingi kummaline mäng, samas mingit tuntud vene näitlejat Maksim Revat pole olemas, on Aleksandr Revva (Comedy Club'i näitleja), kes mängib ka kõnealuses, Tallinnas peagi vändatavas filmis "Karantiin" aednikku:


Selle filmi tarbeks toimusid nädal tagasi Türisalu pangal võtted. Ent näib, et keegi oma viga tunnistada ei taha, ei vaevuta väärinfot muutma ega selgitama.

Taustaks veel niipalju, et filmi tarbeks sisustakase praegu Euroopa suurimat filmistuudiot ühte endisesse Dvigateli tööstushoonesse. Ajakirjandus võiks huvi tunda, mis neis hiiglaslikes hoonetes nõuka ajal tehti. Näiteks Paldiskis oli taolises kolossis sees suur tuuma-allveelaev.

Ja pronksiöö nn ninamehel Maksim reval pole selle filmiga mingit pistmist. Küll aga võiks ajakirjandus lõpetada lollimängimise (võimudele perse pugemise ja sülekoera mängimise) ja ka Maksimi intervjueerida. Oma kohust täita. Saaks ka eesti rahvas lõpuks teada, kellega tegu.

Vahi tsirkust: Ingrid siunab Evelini

Väljavõte Postimehe veebist.

Toptopi-Ingrid, kes millegipärast tituleerib end kui "endist Kroonika peatoimetajat", võtab tänases Postimehes Ärma-Evelini kallal. Et kuda siis nii, et pingviinide paraad pole enam meediasündmus.

Ehee! Toptopi-Ingrid oli ise esimene, kes kaagutama kukkus, kui tema kunagist kinnimakstud Egiptimaa-reisi tulid kajastama ajakirjanikud Äripäevast. Siis üürgas üle lennujaama, et teda ei tohi pildistada, läks kallale fotograaf Andras Kralla'le ning sõimas vängete väljenditega ajakirjanik Anne Oja't. Ise oli samal ajal Kroonika peatoimetaja. Kroonika on see ajakiri, mis tegeleb igapäevaselt selliste pildistamistega.

Evelin on nagu Ingrid. Kes arvab, et seisab ise teistest kõrgemal. Sest kõik saavad aru, et Evelini pahameelepuhang tuli sellest, et ta ise paistis peol selline, ütleme, kentsakas. Millegipärast ei talu ta üldse kriitikat. Ja arvab, et on teistest parem. Kõige mõistlikum on selline tegelane palmioksalt alla raputada. On saatuse iroonia, et sellega on asunud tegelema Ingrid.

Toptopi-Ingridi lugu tasub lugeda. Sealt saab näiteks teada, kuidas toimub Eestis ajakirjanduse ja eliidi vastastikune "seljapesu". Ingrid kirjeldab seda ilma mingi valehäbita, nagu trivilaalset asja. Mis ta tegelikult ju ongi. Sest Eesti ajakirjandus on juba aastaid võimude väike sülekoerake, kes teeb aeg-ajalt auh-auh, vahel ka peremehe peale.

Ingrid on selle loo kirjutanud ehtsast naiselikust kadedusest, aga tänu sellele on lugu terav ja informatiivne (taustaks niipalju, et Ingridi enda suur unistus on olnud pääseda presidendi vastuvõtule, aga see pole kordagi veel õnnestunud, sel aastal jäeti tema Toptop suisa ukse taha). Ja ka Evelini sõnavõtt Postimehes oli kannustatud kadedusest. Kui Ingrid ütleb, et Eesti riiki juhib meikar või stilist, siis mina ütleks, et riiki juhib kadedus. Naiselik kadedus.

Üks ülevaatlik video tsöliaakia (gluteenitalumatuse) kohta

Väljavõte Google'i veebist.

Üks ülevaatlik video CNNist, kus saatejuht, kes ise on gluteeni suhtes tundlik, räägib tsöliaakiast oma raviarstiga.

Ja siin veel üks video juutuubist:


Ja siin üks ülevaade Georgetowni Ülikooli teadlaselt:

Ärge uskuge Ilvese juttu!

Väljavõte Postimehe veebist.

Kuigi Tom of Estland on asunud eestlasi välismaalt koju meelitama, pole tema juttu põhjust uskuda. Kel võimalik, hoidke oma kohast välismaal nii kõvasti kinni kui saate. Sest Eestis teid midagi ilusat ei oota, kui teil just pole rahakotti puuga seljas ja põletavat armastust puutumata looduse järele.

Eestis on suurenemas tööpuudus, registreeritud töötuid on 50 000 ja see arv kasvab kiiresti, aasta lõpuks ennustatakse üle 100 000 töötu. Kõik nad konkureerivad nende väheste töökohtade pärast, mis veel turul pakkuda on. Keegi ei oota Eestisse tegelikult uusi tulijaid.

Ühiskonnas on kumuleerunud suured pinged. Venekeelset elanikkonda on hoitud aastaid eluspüsimise piiril, ning seetõttu on olukord väga plahvatusohtlik. Eriti nüüd, kus paljud venelased on kaotanud töö. Kel pered ja väiksed lapsed, neil soovitan mitte oma nina Eestisse pista. Sest iga kell võivad vallanduda rahutused, mis ei allu valitsuse kontrollile. Või siis provotseerib valitsus ise selliseid märuleid, et oma võimu veelgi kindlustada. Sinu laps võib tänaval surra rahvamasside või soomukite rataste all. Või sa ise.

Mõtleval inimesel ei saa Eestis olema samuti kerge. Need, kes pole rahul valitsuse poliitikaga, või lähevad tülli valitseva klikiga, tembeldatakse automaatselt kurjategijateks, rahvavaenlasteks ja neid hakatakse jälitama, taga kiusama, pealt kuulama. Elu muudetakse põrguks. Kaitset on raske leida.

Samuti on raske vähemustel, nagu näiteks homoseksuaalsed. Neid pilgatakse, nende üle irvitatakse avalikult. Nende huvide peale sülitatakse. Põhiseadus eksisteerib Eestis vaid paberil. Samuti sõimatakse vähemusrahvaid. Avalikult kõlavad loosungid näiteks vajadusest hävitada juute, venelasi, mustanahalisi, kõiki muulasi. Julma diskrimineerivat kohtlemist on kogenud isegi välissaatkondade töötajad.

Eestis on väga raske äri ajada, kuna kokkuleppeid ei peeta miskiks. Kui oled aus, sõidetakse sust lihtsalt üle ja kui nõuad oma õigust kohtus, siis sinu üle veel irvitatakse. Abielu lahutuse puhul sõidetakse isadest julmalt üle, neilt võetakse õigus last näha ja sunnitakse raha maksma.

Inimesed on harjunud mõtteviisiga, et mõisa köis las lohiseb. Ettevõtetes vohavad vargused. Inimesed on harjunud karmikäelise juhtimisega. Kaasaegseid liberaalseid ja demokraatlikke juhte peetakse ullikesteks.

Praegu valitseb Eestis endiselt nõuka aja mentaliteet. Ja see on ka ilmselt põhjus, miks paljud on Eestist lahkunud ja ei taha tagasi tulla. Selle mentaliteedi muutmine võtab aega aastakümneid. Ja ma usun, et väljastpoolt on kergem elu Eestis muuta kui kohapeal. Seiskem Eesti asja eest välismaal. Seal saate olla palju efektiivsemad! Ja ärge tulge tagasi enne, kui elukeskkond Eestis inimväärne.

Hakkab pihta!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kas panete tähele, kui osav mahhinaator-kombinaator on Andrus Ansip?! Alles see oli (nädal aega tagasi), kui ta ütles, et Eesti võtab kasutusele euro 2010. aasta suvel. 1. juulil. Kuigi aeg oli laest võetud, käidi see välja kui kindel tähtaeg.

Ja nüüd siis ütles kõrge euroametnik selle peale, et see tähtaeg küll reaalne pole, kõige varem juhtub eurole üleminek 2011. aasta jaanuaris. Mis tal muud öelda oligi. Mees tõmmati osavalt kahvlisse. Ja nüüd vaatavad kõik eestlased süüdistava näoga otsa mitte Ansipile, vaid sellele euroametnikule, paharetile, kes ei lase Eestil eurot kasutusele võtta. Kuigi kõik ohjad ja võtmed on selles osas Ansipi käes. Aga Ansip, näe, pole kunagi milleski süüdi. Ikka teised.

Üks prokurör, kaks erinevat lähenemist

Väljavõte Postimehe veebist.

Kas pole huvitav. Kui kahtluse all on Reformierakonna liige, justiitsminister Rein Lang, siis ei näe prokurör Kristel Siitam-Nyiri üldse mingit süüd, kui aga Reformist välja visatud Anna-Maria Galojan, siis on süü ilmne (Postimehe veebist):


Valikuline asjaajamine on Eestile vägagi omane. Kui õpilane hakkab vastu "õigele" koolidirektorile, siis on ta halb ja tuleks hakata karistama kõiki õpilasi (Tarmo Looduse konikustutamise juhtum), kui aga õpilane hakkab vastu "valele" koolidirektorile, siis on see hea ja seda tuleks igati soodustada (Sergei Metlevi juhtum). Kui tapetakse "õige" inimene, siis leitakse kurjategija kiiresti ja pannakse ta ruttu vangi (näiteks Tartu veretöö Harjumaalt pärit toimepanija), kui tapetakse "vale", siis võivad olla süüdlased isegi teada, aga kohtu alla neid ei anta (Dmitri Ganini juhtum).

Ligi pruta juuksevärv jälle tume

Kas pole huvitav, et nii Reformi esileedi Keit Pentus kui ka Jürgen Ligi pruta Katja Ljubobratets muudavad juuksevärvi sünkroonis. Alles olid nii Keit kui Katja blondid, nüüd, valimiste lähenedes on tibinad jälle end tumedaks värvinud. Ilmselt pole antud juhul tegemist karvavahetusega, aga tont seda teab. Õigupoolest. Talv hakkab läbi saama.

Ülemisel pildil Katja nüüd ja alumisel veel mõni aeg tagasi.

Oi-oi!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Njah, olukorras, kus Eesti on oma maine Euroopa Keskpanga silmis sõna otseses mõttes täis sittunud, jääb vaid unistada eurost 2010. aastal.

Ansip ei pannud pead targu pakule. Kõigest muust on tal aga pohh nagunii.

Veidi huumorit kah

Urve Pano uus peika: Keit Fomotškin

Väljavõte rahvastikuministri veebist.

Saabus selline tagasiside:

Urve Palo (tuntud ka kui Pano), kes on võõraste meeste peale maias, on leidnud endale uue silmarõõmu - oma büroo juhataja Keit Fomotskhini. Koos lähevad nad tihti pikkadele lõunapausidele ja koos käivad välissõitudel. Kuuldavasti kestab romaan juba pikemat aega. Võib-olla tahab Palo uut last endale?

Kõik on võimalik, tõepoolest.

Üks Pentus-musi

Reformierakonna hall kardinal ja üks ideoloogidest Rain Rosimannus (paremal) ning Tallinna linnapeakandidaat Keit Pentus, paar elus ja poliitikas, musitamas, väljavõte reedesest Äripäevast.

Siin sama musi ka suuremalt. Kuidagi väga kramplik musi, kas pole, sutsu vihane isegi, või mis? Või on lihtsalt üks demonstratiivne teeseldud musi, et kaamerate ees šõud teha. Näiteks mõned paarid üldse muidu ei musita. Rosimannusel millegipärast. käes sotside sümbol.

Kas eestlase mõistus tuleb pähe Euroopa kaudu?

Väljavõte eilsest Postimehest.

Tsiteerisin eile juba põgusalt Silver Meikari artiklit Postimehes, kus ta kritiseerib teravalt praegust olukorda Eestis, muu hulgas ka valitsuse poliitikat, mis on asunud Eestit hirmuga kaheks jagama.

Ühelt poolt võib sellist seisukohavõttu võtta kui katset lepitada suhteid venekeelse elanikkonnaga, et enne valimisi parandada Reformierakonna positsioone. Tuletagem meelde, et Reform tahtis veel mõni aeg tagasi Tallinnas võimule tulla. Aga mina seda hästi ei usu. Pigem on tõenäoline teine variant: valitsus on saanud Euroopast noomida. Miks muidu on Meikar tõmmanud oma teksti sellised laused: "Aeg oleks mõista, et Eesti julgeolekule olulisi otsuseid ei tehta mitte Moskvas, vaid Brüsselis ja Washingtonis." ja "Tõeliselt oleme ohustatud siis, kui riigisiseses võimuvõitluses saab määravaks teema, kes oskab paremini Venemaad solvata/ähvardada (ning see, et vaid iseseisev kaitsevõime on iseseisvuse võti)",
või siis see:
"Eesti tuleviku peale mõeldes loodan, et lähenevatel Euroopa Parlamendi valimistel ei tule põhiteemaks venelastega hirmutamine"
ja see:
"«See pole ka kaugeltki mitte see teema, mis täidab Europarlamendi komiteede ja plenaaristungite aja,» kirjutas erakonna listis Siim Kallas. «Eestist valitud parlamendisaadik ei saa üles ärgata ainult siis, kui kuuleb sõna «Venemaa».»"

Euroopa Liit ei saa otse Eesti poliitikasse sekkuda. Aga seda on võimalik teha kaude. Kallasega "vestlesid" tema Euroopa kolleegid, tema saatis omakorda Reformi listi tigeda kirja. Ja Meikar kirjutas sellest artikli ajalehte Postimees. Mis on kahtlemata tubli samm edasi euroopalike väärtuste arendamisel Eestis.

Lisaks võib Meikari artiklist välja ludega nii mõndagi põnevat. Näiteks seda, et Eesti välispoliitika on Marko Mihkelsoni (keda Meikar nimetab millegipärast "üheks tuntud Vene hirmu levitajaks") blogi vang. NB! Seda olla öelnud diplomaat.

Lisaks mainib Meikar, et Eesti on jäämas oma Vene-hirmu imagoga paljude uste taha. Mis räägib sellest, et Eestit ei võeta rahvusvahelisel areenil enam tõsiselt. Mis siis väljendub inimeste igapäevaelus sellena, et neile ei anta enam laenu, näiteks. Või nad kaotavad oma töö. Kuna ettevõtted viivad oma tegevust Eestist välja. See on reaalsus, sõbrad. Ja näitab, et kui mõistust hankida ringiga, tuleb see lõpuks väga-väga kallilt kätte.

Veidi veel vaba ühiskonna teemaga seonduvalt- fašismist

Väljavõte Oudekki Loone kirjutisest Itaalia eestlaste veebis.

Eesti venekeelne elanikkond armastab praegust olukorda Eestis kiruda fašistlikuks, Ansipit fašistiks ja muidu ka, karjuda "Fašistõ!", tõlkes: "Fašistid!" Sellised sõnad tulevad venekeelse elanikkonna suust, neid kritseldatakse tänavale.

Ja eestlased siis karjuvad vastu, et mis kuradi fašistid, esiteks me pole sakslased ja teiseks me pole kedagi okupeerinud ja kolmandaks ei kanna me Saksa mundrit. Või umbes nii. Ja et kõik venelased on hoopis kommunistid!

Mis näitab, ühelt poolt, et venelased pingutavad üle, tõmmates otseseid paralleele Eesti ja fašismi hälli, sõjaeelse Itaaliaga, ja teiseks ei tea enamik eestlasi fašismist ega ka kommunismist suurt midagi. Eestlaste kujutluses, mis ilmselt pärineb nõuka-aegsetest propagandafilmidest, on fašist Saksa mundrisse riietunud tegelane, kes kandis haakristiga embleemi ja karjus igal võimalikul juhul "Heil Hitler!" Ja kommunist on siis eestlaste teadvuses vene sõdur, kes tuleb püssiga öösel majja ja ajab kõik välja auto peale, ning siis vagunisse, ja ... Siberisse!

Tegelikkuses olid paljud Euroopa riigid enne teist ilmasõda fašistlikud (ka Venemaa, muide, kommunistlik oli Venemaa vaid paberil). Ka Eesti. Ilmselt tulenes see suure depressiooni järgsest ajast, kus esikohale seati RIIK, ja INIMENE vajus seal kõrval tähtsusetuks. Samad tendentsid võivad korduda ka nüüd, kui lasta sel sündida.

Ja tõeliselt kommunistlik on kaasajal vaid ehk Rootsi, ja mingil määral ka Soome, ning mõned Iisraeli kibutsid. Kui tahate näha kommunismi, siis külastage neid kibutse.

Minu arust kirjutab fašismist hästi Oudekki Loone, otse Itaaliast, fašismi hällist. Vast aitab saada mingi ettekujutuse. Ning võrrelda seda praeguse eluga Eestis. Kus samuti veeretatakse rahvale ette justkui valmis lahendusi, millel ei pruugi olla reaalsusega mingit seost.

Itaallaste jaoks on fašism hell teema, ja nemad oskavad ka teisi hoiatada. Näiteks on ühe viimase aja ohtliku ilmingu, meediapopulismi eest hoiatanud Umberto Eco. Sellest on ka siin kohvikus olnud põgusalt juttu. Ka sellest, et Eesti on väga meediapopulistlik ühiskond.

Mis ajalugu puudutab, siis on kõige olulisem nimetada asju nende õigete nimedega. Kui seda on raske teha vahel kaasajal, siis ajalugu võiks ometi objektiivselt kajastada. Ka sõjaeelne Eesti oli fašistlik diktatuur, mis muutus romantiliseks unenäoks nõuka ajal, kuna nõuka aeg oli veel hullem. Tõeline maapealne põrgu. Veel hullem fašistlik diktatuur. Ja inimestel on see kõige eredamalt meeles.

Jaadla naisel sai mehe litutamisest kõrini?

Andres Jaadla, väljavõte Kroonika veebist.

Hiljuti oli ühes kohvikulauas kuumaks teemaks Rakvere linnapea, eksreformar-eksroheline-taasreformar Andres Jaadla, kes on nüüd jälle vaba mees. Delfi vahendab, et Jaadla naine Lya elab juba ammu Tallinnas ja Andres on kurvalt üksi, isegi elukaaslast tal pole. Delfi kommentaariumis on küll vihjatud, et tal on armuke nimega Kristiina, kes töötab Tallinki laeva peal kasiinos - kas keegi teab täpsemalt?

Nii et meil on siin välja pakkuda üks Jaadla. Ehk siis üks kiilaneva pealaega kergelt ülekaaluline edev mees, kes on sündinud 10. märtsil 1965 Tartus. Õppind jurist, Juhan Partsi, Raivo Sepa ja Allar Jõksi kursavend, kuigi on seda tüüpi, et eriti koolis käia ei viitsinud ning seega ilmselt eriti midagi juurast ei jaga. Pappi olevat aga vanal kõvasti, spekuleeritud, et ligi 20 milli pluss kinnisvara. Seega naisega läheb ilmselt tõsiseks jagamiseks.

Suur naistelemb, kabistanud isegi Ingrid Tähismaad, kui too oli veel Kroonika peatoimetaja.

Aga ka meie teame Jaadlast üht-teist. Ega taha seda, mida teame, hoida vaka all.

Nimelt üks hea tuttav kodulinnast rääkis, et kakerdanud kord Jaadla varahommikul ühe alkopoe ukse taga ja nõudnud sisselaskmist. Kuigi linnas on öösiti alkomüük keelatud. Aga Alko-Andrest ei peata miski! Natuke aega kangutas Jaadla lihtsalt alkopoe ust, aga kui see mingit tulemust ei andnud, siis helistas Jaadla poe omanikule ja nõudis, et see tuleks kohale ja annaks talle isiklikult pudeli. Pärast pudeli kättesaamist ja tühjaks kulistamist tühjendanud Andres sealsamas poe ukse ees põit.

Ja üks teine hea tuttav kodulinnast pajatas kord, kuidas ta oli mitu head aastat tagasi koos Jaadlaga ühes Rakvere teada-tuntud lõbumajas käinud. Jaadla olnud seal kui oma poiss, kõik lõbutüdrukud tundsid teda, ta oli nad seal vist kõik järele proovinud. Kus siis sai lõbutsetud! Meri oli põlvini, õlu vahutas ja Jaadla maksis kõige eest. Sama tuttav kandideeris pärast seda Jaadla kutsel tema valimisliidu Kodulinn Rakvere nimekirjas...

Et siis ka selline lõbulemb on see meie Jaadla. Mis oli ilmselt ka põhjuseks, miks naine tema juurest ära läks. Ei jaksanud lihtsalt enam mehe litutamist ära kannatada. Aga noh, pole häda. On ka seksilembeseid naisi, kes võiks Jaadlast huvitatud olla. Aitame Andresel teda leida. Pakume välja mõned kandidaadid, aga pakkuge teie ka. Või kirjutage, mida te teate Andres Jaadlast. Põnev inff teilt, väike preemia meilt!

Jüri Pihl- 55, palju õnne!

Siseminister Jüri Pihl saab täna 55 aastat vanaks. Kohviku poolt palju õnne! Või kuidas vanale tšekistile soovida, Mikker lühisesse!, või siis: Näpp sahtli vahele!

Maksim Reva: olin Lihula samba mahavõtmise vastu

Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Maksim Revaga. Reva jätkab II ilmasõja teemaga, mis venelastega jaoks oli samuti sõda ellujäämise nimel. Ellujäämise sümbol. Ja eestivenelased on tänulikud selle eest, et nende vanemad elu jäid. Sest kui oleks langenud Moskva, oleks olnud kadunud ka Eesti ja eestlased. Poleks lätlasi.
-Poleks ka ameeriklasi?
-Võibolla poleks ka ameeriklasi, kuigi nemad oleks välja keerutanud. Sakslastel oli vaja luua tugev riik, impeerium ja hävitada kõik, kes vastupanu osutasid. Venelased võitsid ja siis juhtus, mis juhtus. Stalin kasutas seda ära, võttis Ida-Euroopa oma kontrolli alla. Ent need riigid säilitasid oma kultuuri. Stalinil polnud Ida-Euroopa, kaasa arvatud Eesti venestamise plaani. Oli sotsiaalne genotsiiid, poliitiline genotsiid, ent polnud rahvuslikku genotsiidi. Stalini ajal ei sattunud Ida-Euroopa rahvad väljasuremise äärele. Asutustes olid juhtivatel kohtadel kõik eestlased.
-Mõned eestlased olid küll sellised, kes eesti keelt ei osanud?
-Ka praegu ei räägi mõned eestlased päris hästi eesti keelt (Reva vaatab aknast välja Kadriorgu). Ja see pole enam Stalini süü. Ent sellele vaatamata anti Tartu Ülikoolis haridust eesti keeles, samuti TPIs. Kõrgharidust oli võimalik saada eesti keeles. 70ndatel toimus TÜs õpe rohkem eesti kui vene keeles, seda ei saa kuidagi siduda rahvusliku genotsiidiga.
-Küüditamised?
-Reva räägib, et on näinud üht fotot, kus Eestis asunud NKVD kontori uksel on silt: "Naabrite avaldusi ajutiselt vastu ei võeta seoses osakonna ülekoormusega." See puudutab inimeste kaebusi oma naabrite peale.
-Sellest on ka varem juttu olnud, et eestlased olid kõige suuremad koputajad. Näiteks ühe juhtumi puhul kaebas üks eestlane teise peale ja hoopis vene ohvitser päästis naisterahva ära.
-Reva räägib, kuidas tema isa ja vanaema päästis sõja ajal ära SS ohvitser. Reva räägib, et Siberisse saadeti 30-40 000 eestlast. Mis aga ei moodusta isegi 10 protsenti tolleaegsest elanikkonnast.
-Aga kui rääkida ikkagi pronkssõdurist, et ta oli ellujäämise sümbol...
-Reva jätkab, et mitte niivõrd ellujäämise, kui võidu, suutlikkuse sümbol. Selle tõttu ka püha. Sest võitu sõjas käsitleti kui imet.
-Kirik pole nii oluline?
-Ausammas on isegi olulisem, ent 100 aasta pärast saab ka sellest müüt. Praegu on see veel reaalsus. Sest need inimesed, kes sõdisid, on veel elus. Mälestused on veel väga värsked.
-Kas on asi selles, et venelastel on Eestis niigi palju võetud ja nüüd taheti võtta see ausammas?
-Reva seletab, et Eestis oli pronkssõduril isegi suurem tähtsus kui vastavatel mälestusmärkidel Venemaal. 90ndate keskel sai sellest kohalike venelaste sümbol. Nende kultuuri ja ajaloo sümbol. Ja ka repressiivaparaadi vastu võitlemise sümbol. Ent see oli rahumeelne protest, kuhu tuldi 9. mail, tähistati veteranide päeva ja nõnda protesteeriti lilledega. Ja järsku võetakse see ära. Mis võttis inimestelt jalgealuse. Ja ühel päeval ei näinud nad järsku oma ausammast. Tekkis paanika. Venelaste seas algas paanika. Selline tunne, nagu inimesed oleks laeval, mis hakkab põhja minema. See oli 26. aprillil (2007). Ausammas kaeti telgiga see vallandas paanika.
-Samasugune paanika tekkis ka eestlastel, kui taheti Lihula sammast maha võtta.
-Jaa, jätkab Reva, ja lisab, et tema oli Lihula samba minemaviimise vastu, ning oli seetõttu riius oma Venemaa tuttavatega. Reva oli vastu, sest, esiteks, mis pandud, see pandud, ja ta ütles teistele: järgmine, mis maha võetakse, on Tõnismäe sammas. Tõnismäe samba mahavõtmine oli nagu vendetta.

Jätkub...

Veel vihje: Olympic sulgeb Tartus 3st kasiinost 2

Tuli veel vihje, et Olympic sulgeb Tartus 3st kasiinost 2.

Tundub, et kriisil on vähemalt ses osas positiivne külg olemas: igast sitta jääb vähemaks.

Appi! Lang ja Pihl kavandavad diktaatorieelnõud

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui nii edasi läheb, siis meil Innoga tuleb ilmselt emigreeruda. Nimelt kavandavad Nuf-Nuf ehk Rein Lang, me lihav, läikiva lõuaga justiitsminister, kes peab maksumaksja raha eest nõunikuks nimetatavat armukest ja ähvardab inimesi vangi panna, ning tema endisest Viru hotelli turvaülemast kompanjon seltsimees Jüri Pihl uut seaduseelnõu, mis annaks neile võimaluse kõik oma vastased kinni nabida ning nende üle Liivalaia kohtumaja keldris (prokuröri juuresolekul mõistagi, aga see on fine, sest Jüri Pihli naine on Lavly Lepp, riigiprokurör) kohut pidada.

Sest just nimelt seda ehk piirideta võimuvoli taotleb uus korrakaitseseaduse eelnõu, mis praegu veel riigikogu õiguskomisjonis, selle esimehe, reibast Otto von Flick'i meenutava Ken-Marti Vaheri laual toppab. Appi! tahaks karjuda. Ja veelkord: appi!

Selle seadusega nõuavad Pronksöö stiihilised rahutused korraldanud Lang ja Pihl (+ Ansip) endale õigust "vägivallaga seotud pikaajalistest massilistest korratustest põhiseaduslikule korrale tuleneva ohu korral välja kuulutada erakorralise seisukorra".

Peab nentima, et Reinul ja Jürkal on hea nina. Oht on tõepoolest olemas. Reaalne oht nende enda võimulpüsimisele. Rein ja Jürka on end valitsuses ministritena täis teinud ning ühelgi mõtleval olendil pole isu neile oma häält anda. Ükski tervemõistuslik venelane ei hääleta sotside ja sm Pihli poolt, sest sm Pihl korraldas pronksööl venelaste massipeksmise, sama lugu reformi ja Langiga. Äsja korraldas Öine Vahtkond Rahvusraamatukogu ees Jüri Pihli vastase piketi, kus talle anti selgelt mõista, et teda peetakse Pronksöö sündmustes vastutavaks ning teda ei soovita näha sotside esimehena.

Aga mida tegi Pihl? Iga normaalne inimene oleks võtnud seda kui märki, et ta on midagi valesti teinud. Läinud nende piketeerivate inimeste juurde ja vestelnud nendega, selgitanud oma olukorda, palunud vabandust. Taandanud oma kandidatuuri esimehe kohalt ja andnud võimaluse rahumeelsele daamile, Katrin Saksale. Pihl aga, karjerist nagu ta on, vaadetelt mis vaja, surus end jõuga (mille muuga, mõistust tal ju pole?) sotside esimeheks ning üritab nüüd oma võimu kindlustamiseks karme seadusi vastu võtta.

Uue korra kohaselt oleks siis riigikogul õigus pronksöötaoliste massirahutuste korral kuulutada välja erakorraline seisukord ning valitsus (NB! valitsusse kuuluvad reform, isamaa ja sotsid) saaks õiguse kehtestada tsensuuri ja komandanditunni, piirata suuresti inimeste põhiõigusi - sisuliselt diktaatorlikud volitused.

Nii, mida see siis tähendab? Oletame, et Pronksöö kordub. Piisab sellest, kui seesama valitsus ässitab mõned liimid, böhmid ja rebased kamba dozoorlaste vastu. Ja dozoorlastele tulevad appi lasnamäe venelased. Ja liimidele, böhmidele ja rebastele tulevad appi mõned tartu natsid.

Ja heipparalla, ongi põhjus erakorraline seisukord välja kuulutada ning kaitsevägi tänavale tuua. Sest nagu ütleb justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja Ulrika Eesmaa, on raske täpsustada, kui ohtlikud peavad rahutused ikkagi olema, et vastata erakorralise seisukorra määratlusele, sest seaduses seda ära ei defineerita, vaid jäetakse otsustajatele üsna suur otsustusvabadus.

Ehk siis väga vabalt võib sellise erakorralise seisukorra konstitueerida olukord, kus kamp rahvuslasi tormab Kalev Rebase juhtimisel kallale justiitsministeeriumi ees piketeerivatele dozornikutele.

Samuti võiks erakorralise seisukorra välja kuulutada siis, kui tänavale tuleb kümme loomaõigulast ja piketeerib kasukakandjate vastu. Sest kes teab, millega nad võivad hakkama saada. Kui neid on olnud põhjust Kaposse kutsuda, siis kahtlemata on tegemist väga ohtlike tegelastega.

Hüva, aga mida see e r a k o r r a l i n e seisukord siis ikkagi endast kujutab? Piisab, kui meenutada aastat 1934, mil diktaator Kostja Päts haaras võimu, sulges ajalehed ja keelas kõik parteid peale Põllumeeste Kogu, pistis poliitilised oponendid pokri või orgunnis nende tapmise. Ka siis kuulutati kõigepealt välja erakorraline seisukord, mida pikendati kogu aeg. Kuna Pätsi-vastased ajaleheartiklid, meeleavaldused ja parteid olid ju temale ohtlikud, kas pole?

Selles suunas vaatavad praegu ka poliitilises mõttes hinge vaakuvad Ansip, Lang ja Pihl. Ja poiskesed Vaher ja Reinsalu muidugi ka, sest ka nende laul on suuresti lauldud. Demokraatlike valimistega, olgem ausad, nad enam võimule ei saa. See on paraku tõde, millele tuleb näkku vaadata.

Jääb üle kehtestada diktatuur. Nüüd on äärmiselt oluline, et opositsiooniparteid, pean silmas Keski, Rahvaliitu ja Rohelisi, ei nõustuks sellise korrakaitseseaduse eelnõuga. Sest kui te sellega nõustute, siis ükspäev, head sõbrad, kasutatakse seda teie eneste vastu.

Praegu tuleb kaitsta venelaste õigust oma arvamust avaldada, sest kui me seda ei tee, siis tullakse ükspäev meie eneste kallale. Kehtestatakse tsensuur, mis praegu osalt juba olemas on, komandanditund, piiratakse meeleavaldusi ja inimeste põhiõigusi. Ja jäetakse ära valimised, sest kes siis erakorralise seisukorra ajal valimisi peab.

Seadus loodetakse ilmselt juba enne aprilli lõppu vastu võtta, parajalt enne plahvatusohtlikke päevi aprilli lõpul ja mai alguses. Siis ässitatakse böhmid ja dozornikud teineteise vastu üles ning põhjus erakorralist seisukorda välja kuulutada on enam kui olemas. Postimees laulab reformile kiidulaulu nii, et suu vahus, ja opositsioonipoliitikuid võib edaspidi kohata vaid Liivalaia kohtumaja ruumes, kus neid süüdistatakse erinevates korruptsioonikuritegudes. Partsjuugend Vaheri ja Reinsalu isikus võtavad Postimehes kordamööda sõna, kuidas õigusemõistmine on lõpuks ometi õiglane. Valimisi ei tule, sest valitsuse korraldatud rahvaküsitlused näitavad, et rahvas on kõigega ülimalt rahul ja kui kõik on rahul, siis milleks midagi muuta.

Liig karm stsenaarium? Maybe. Elame-näeme. Meie oleme seks ajaks igatahes juba Moskva rongis.

Sahin: Kroonikas samuti 20% palgalõige

Sahistatakse, et ajakirjas Kroonika oli samuti 20% palgalõige, nagu mitmel pool mujal, ja kes rahul pole, saavad kinga.

P.S. Ja kohvikusse tellitud Kroonika jäi ka täna tulemata. Huvitav.

Üks lahe mäng kinga andmisest

Üks päris lahe humoorikas algatus Keskerakonnalt, mängimiseks kliki siia!

Leegionäridest

Käisin isaga sageli Keilas. Minu isa Georg Vaher oli nimelt samuti leegionär. Astus 44ndal aastal vabatahtlikuna, kui oli vaid 17-aastane poisike, vabatahtlikuna saksa ss-leegioni, et kaitsta kodumaad sissetungiva punaarmee eest. Asi polnud ses, et isa oleks olnud nats ja suur Hiltleri pooldaja. Lihtsalt Eesti Wabariigi president Kostja Päts oli rahvalt relvad ära korjanud, omaenda rahva relvitustanud, kaitsetuks teinud, ning nii ei jäänud isal ja teistel temaealistel noortel meestel muud üle kui astuda Eesti Leegioni 20nda diviisi koosseisu. Wehrmacht võttis nimelt oma ridadesse vaid saksa rahvusest mehi.

Aga olgu, ma käisin isaga sageli Keilas kaasas. Ja muide, siis oli veel see aeg, kus leegionäridele ei pööratud mingit tähelepanu. Nende tegemistest ei kirjutanud ajalehed, neid ei näidatud televiisoris. Lihtsalt vaprate vanameeste salgakesed kogunesid üle Eesti oma vanade lahingupaikade juurde, sõid ja jõid koos ning rääkisid üha uuesti ja uuesti üle, kes kus ja kellega võitles ning mida märkimisväärset sealjuures korda saatis. Need kokkusaamised olid vaiksed ja armsad, alustuseks kogunesid leegionärid Keila koolimaja juurde ja sõitsid sealt bussiga Kumna lahingu mälestuskivi juurde, kuhu asetati lilled ja kus Mati Mandel, Keila lahingute uurija ning leegionäride kokkukutsuja, pidas kõne. Sellele järgnes pidulik aktus Keila koolimajas, kus oli kõigepealt leinaseisak sel aastal lahkunud relvavendade mälestuseks. Seejärel laulsid ja tantsisid leegionäridele koolilapsed, peeti kõnesid, kõneldi tulevikuplaanidest. Vahetevahel oli kohal isegi mõni riigikoguliige, minu mäletamist mööda oli kord kohal Toivo Asmer.

Laulud lauldud-kõned peetud, suundusid lõbusad leegionärid jutuhoos Keila koolimaja kohvikusse, kus neid ootasid juba hoolega valmispandud võileivad, kohv ja pits kangemat. Kord esines see ansambel, kus naised on meesteks riietatud, Seelikukütid, ja laulis vanu laule - see meeldis leegionäridele väga.

Mul on värskelt meeles viimane leegionäride päev, kus isaga käisime. See oli aasta enne tema surma, aastal 2006. Isa oli heas tujus, tal oli seljas tema uhkeim hall ülikond, selle all edev purpurpunane päevasärk ning rinnas ordenid. Ta armastas end seks tähtsaks päevaks üles lüüa. Ja leegionäride päev oli ka seekord vaikne ja armas. Mati Mandel rääkis, et on plaanis anda välja uus raamat leegionäridest. Seda oleks väga vaja küll, olid kõik leegionärid ühel meelel. Ühtegi riigikogu liiget sel aastal Keilas polnud. Küll laulsid ja tantsisid ka sel aastal leegionäridele lapsed, ka sel aastal peeti kõnesid ja meenutati lahinguid. Ja ka sel aastal ootas vanu sõjamehi koolimaja kohvikus meeldiv einelaud. Isa oli heas tujus, ta võttis lausa kolm pitsi, nõnda et ta lausa näost õhetama hakkas. Ise naeratas laialt - talle oli see väga tähtis päev. Ta oli õnnelik, et sai seda jagada meiega, minu, oma tütre, ja Inno, oma tütremehega.

Mul oli tunne, et pean isa filmima, ja õnneks oli Innol videokaamera kaasas. Käisime ära Hüürul, kus isa 44ndal aastal luuras, ning hoovis, kus oli 44ndal aastal Pitka poiste staap, ning isa rääkis mõlemas kohas tähtsalt, mis ta seal korda saatis. Filmisime ka üht teist leegionäri nimega Aksel Kübar, kes oli kaasa löönud Kumna lahingus ning seal vaprust üles näidanud. Kuna Aksel oli tulnud Keilasse bussiga ja vana mees oli päevast väsinud, siis võtsime temagi auto peale ning autos, tagasiteel Rakverre, kus ka Aksel elab, jätkus juttu kauemaks.

Mul on kahju, et minu isa pidi nägema Pronksööd. Ja Lihulat. Kahte julma päeva, mil Eesti Vabariik pööras relvad omaenda rahva vastu. Kahte päeva, mil valitsus külvas kaost, viha ja vaenu ning lõi rahva hinge sügava haava, mis on ajaga vaid hullemaks läinud.

Minu isa ei olnud Pronkssõduri vastu. Teda ei häirinud see kuju Tõnismäel. Aga teda häiris Lihula samba teisaldamine, see läks talle väga südamesse ja teistele leegionäridele ka. Ja nagu ma olen Öise Vahtkonna inimestega vesteldes aru saanud, polnud ka neil tegelikult midagi Lihula samba vastu. Aga neid häiris Pronkssõduri teisaldamine ja ma arvan, et paljuski on praegused pinged tingitud just sest - hammas hamba vastu. Kui teie ei lasknud meil rahus oma lahinguid ja langenuid mäletada, siis meie ei lase seda teha ka teil.

Kusjuures ma arvan, et "antifašistidel" ei ole mitte midagi vanade leegionäride, nende vaprate vanameeste vastu, kes tulevad ühel päeval välja ja viivad oma langenud relvavendadele lilli. Küll aga ei salli nad neid end leegionäride külje alla sokutanud äärmusparempoolseid, kes teevad näo, nagu nad oleks suured leegionäride sõbrad, aga otsivad tegelikkuses vaid võimalusi, kuidas iseendale tähelepanu tõmmata ning venelastega tüli norida. Miks oli Jüri Böhmil vaja viia Pronkssõduri juurde okaspärg ja Jüri Estamil vehkida selle juures lipuga? Mispoolest oli see leegionäridele kasulik? Või mispoolest oli leegionäridele kasulik see, et Jüri Liim ähvardas Pronkssõduri õhku lasta?

Ega olnudki. Nagu ma ütlesin, minu isa ei huvitanud Pronkssõdur, teda huvitas Lihula. Provokatsioonid Pronkssõduri juures olid kasulikud vaid Böhmile, Liimile ja Estamile endale, kes said korraks telepildis oma edevust rahuldada, ning Andrus Ansipi valitsusele, kes soovis teisaldamisest poliitilist profiiti lõigata.

Ka Öise Vahtkonna külje alla on pugenud mõned selliseid provokaatorid, kel pole vähimatki soovi asjadele rahumeelselt lahendusi otsida, vaid lihtsalt endale tähelepanu tõmmata. Aga vastupidiselt populaarsele arvamusele ei ole sellised tegelased Reva, Linter, Klenski ja Sirõk. Vastupidi, näiteks Klenski tahtis väga enne teisaldamist teisi lahendusi otsida, oli valmis diskussiooniks, pakkus välja oma lahendusi, oli igati koostööaldis. Niisamuti Maksim Reva, kes protesteeris Moskvas Lihula samba teisaldamise vastu ning üritas Pronksööl Tõnismäel korda pidada, riidles kurjategijatega ja ajas neid sealt minema. Aleksandr Korobov üritas märatsejaid takistada, aga talle kutsuti politsei ja ta peksti D-terminaalis vaeseomaks.

Nemad olid need tegelased, kes oleks tulnud kutsuda ümarlaua taha, sest nad pole mitte provokaatorid, vaid mõtlemisvõimelised inimesed, kellest me riigil võiks palju kasu olla, suhtlemisel Venemaaga näiteks. Nende ainsaks sooviks on olla koheldud inimesena ja see pole ju palju palutud, ega?

Mis puutub kummagi poole provokaatoritesse, siis nemad tuleb loomulikult korrale kutsuda. Aga mitte ainult vene- vaid ka eesti marurahvuslased. Kui Jüri Böhm lubab Dmitri Linteri maha lüüa ("ma löön su, raisa, maha," ütles ta), siis seda ei tohi tõlgendada mitte kangelasliku vabadusvõitlusena, vaid ähvardusena, mis on kuritegu.

Küllap on siis ühel päeval ka leegionäride päevad niisama vaiksed ja armsad kui enne.

Suured ärimehed kukuvad nagu ladvaõunad

Väljavõte Äripäeva veebist.

Alles see oli, kui AS Ühendatud Kapital juht Hillar Teder müüs väga edukalt soomlastele maha Rocca al Mare kaubanduskeskuse ja investeeris saadud raha Venemaale ning Ukrainasse. Teda presenteeriti kui Eesti edukaimat ja rikkaimat ärimeest. Nüüd, paistab, on ta omadega õhtal. Kui isegi pole raha, et tühist 137 milli ära maksta. Ai-ai. Saab veel nalja näha. Tuleb temalgi oma luksuskaatritest ja eralennukitest loobuda ning hea veel, kui raha ühe peetud Žiguli jaoks alles jääb.

Nagu kaks robertot (või isegi kolm?!)

Roberto de Silvestri (vasakul, Buduaari veebist) ja Joel "kah roberto" Hirv (paremal, Toomas "teatud mööndustega kah Roberto" Savi kõrval, väljavõte Orkuti veebist).

Ilusad sõnad

Väljavõte Postimehe veebist.

Silver Meikar (Reform) kirjutab ilusaid sõnu tänases Postimehes. Nagu ta on varem ka kirjutanud, mitte küll Eesti, vaid teiste riikide kohta. Eesti koha pealt on ta millegipärast suu kinni hoidnud. Kas tal ei lubatud varem rääkida, asjadest ausalt ja avameelselt? Sest miks muidu temasugune mees oli vait. Ja kui ei lubatud, siis miks ei kirjuta ta sellest. See oleks palju põnevam lugemine kui teha lihtsalt ilusaid sõnu.

Oh, Lukas võttis õnneks mõistuse pähe!

Väljavõte Delfi veebist.

Tundub, et Tõnis Lukas võttis siiski mõistuse pähe...

Mäggi otsib Pihli "saladust"

Väljavõte Delfi veebist.

PR-mees Janek Mäggi teeb suuri uhkeid sõnu Jüri Pihli ümber ja otsib mehe nö "saladust", et miks saaks Pihlist hea poliitik. Ilmselt siis soovist ise Pihlile tekste kirjutada, mida "propagandagrafomaanid pidevalt oma sulepeadest välja pritsivad".

Mäggi tunneb samas õigustatult muret, et Pihli kohta ei teata suurt midagi. Jah, see on tõsi, aga Pihli jaoks see hea soovitus küll pole, end rohkem avada. Sest siis selguks, et see mees kõlbab poliitikuks sama palju kui sadul sea selga. Mehe ainus trump on informatsioon, mida ta on kogunud kui käsn viimase 25+ aasta jooksul jõu- ja julgeolekustruktuurides nii endises NLiidus kui iseseisvas Eestis. Ja nüüd otsustas too kavalpea selle infokapitali vahetada poliitilise ja finantsilise kapitali vastu. Temasuguse pensionieeliku puhul suht arusaadav käitumine, ametnikupalga pealt oleks muidu perspektiiv suht niru, olgem ausad.

Kui ta oleks hea poliitik ja valutaks südant Eesti saatuse pärast, nagu nüüd on selgunud, siis kus ta varem oli? Et ei osanud rääkida või? Mis?

Kui aga tõsiselt rääkida, siis on see mees (Pihl) end poliitikuna juba eos auti mänginud. See, et ta ei suutnud kogenud administraatorina Pronksiööl korda hoida, viib ta automaatselt ühte ritta selliste "korüfeedega" nagu Juhan Parts. Ja ei aita ka sellest, kui ta nüüd kaagutab, et "Ansip tegi, Ansip tegi". Lisaks on Pihl oma olemuselt samasugune külalis-sots nagu Toomas Hendrik Ilves või Urve Palo, ehk sots stiilis, et "no ma võin ju isegi sots olla, kui vaja". Ausalt öeldes on see sotside seltskond juba päris naljakas. Ühelt poolt Eiki Nestor ja Marju Lauristin, teiselt poolt sellised tegelased nagu see trio Ilves-Palo-Pihl.

Mis Lukas järgmisena teeks, viiks lapsed puu otsa elama?

Väljavõte Delfi veebist.

Paistab, et Rainer "Prügi" Nõlvak pole ainus, kes viimasel ajal uutest ideedest pakatab. Viimasel ajal sähvatab üha sagemini ka haridusministril Tõnis Lukas'el. Näiteks hiljuti tuli ta välja ideega hakata lapsi koolis rohkem karistama, ka füüsiliselt, kui püüdis summutada ja õigustada oma erakonnakaaslasest koolidirektori Tarmo Looduse sündsusetut ja ebamehelikku tegu. Lukase viimane idee on panna poisid ja tüdrukud taas eraldi klassidesse kokku, ilmselt siis selleks, et sugupooli teineteisest veel rohkem võõrutada ja sillutada teed hilisematele probleemidele eraelus ning kõikvõimalikele perverssustele.

Mis edasi. Ilmselt saaks viia perspektiivis lapsed veel rohkem ajas tagasi, miks mitte siis suisa puu otsa elama. Ma usun, et ka see annaks "häid" tulemusi. Õpiksid loodust tundma ja puha.

"Tagasi puu otsa"-rubriigist on ka Nõlvaku idee loobuda senistest arenenud demokraatia traditsioonidest tööjaotuse vallas ning moodustada parlament kõikidest kodanikest. Ma juba kujutan elavalt ette seda pulli, mis siis lahti läheb, kuis pere-emad ja -isad pärast igapäevatööd õhtuti unega võideldes koos seaduseelnõude tekste uurivad ja puurivad. Paragrahvid viirastuvad unenägudeski. Ja milline sünergia sellest kõigest sünniks!!! Oh-oh-oh-oi!

PÄEVA SAHIN: populaarseim poissmees Hispaania turneel ja semmib Ojulinnuga

Indrek Luukas (vasakul), väljavõte Kroonika veebist.

Nagu sahistatakse, on Eesti kõige ihaldusväärsem poissmees Indrek Luukas parasjagu Hispaania turneel. Kaaslasteks kannupoiss Sulev Loo ning teemaks poliitika. Ilmselt on Merle Parts (pildil paremal) Indreku jaoks juba möödanik, sest ta teeb nüüd ägedalt promo hoopis Kristiina Ojulinnu tarbeks, ärgitades Hispaanias pesitsevaid Eesti ärimehi Kristiina poolt olema ja tema euro-kampaaniat toetama. Ilmselt on Indrekul täragnud lootus koos Krissuga Brüsselisse põrutada, tervelt viieks aastaks. Ai-jah, ma kujutan ette, kuidas vana Aadu selle peale hauas ringi keerab. Indrek-Indrek, mis sa teed?!

Äripäev viskleb agoonias

Väljavõte Delfi veebist.

Kas pole huvitav?! Veel mõni päev tagasi kutsus Äripäeva juht Igor Rõtov kõiki uljalt investeerima, kuna buum on ukse ees. Samal ajal lastakse Äripäevast töötajaid lahti ja vähendatakse sunniviisiliselt palku. Äripäevas on põhiline vara, millesse investeerida, töötajad. Miks sa, Igor, siis seda ei tee?! Miks käivad sõnad ja teod teineteisest lahus, ahh?! Ai-ai-ai. Kas häbi pole?!

Mina pigem näen, et Äripäev tõmbleb agoonias. Kuna reklaamiturg on kokku kukkunud ja Äripäev, mis toitub põhiliselt reklaamist, saanud eriti kannatada. Aga selle asemel, et töötajaid trukkida, võiks selle paberlehe üldse kinni panna ja keskenduda ainult võrguleheküljele. Kui ajakirjanike kui põhilise vara arvelt hakata kokku hoidma, siis lahkuvad paremad tegijad ja leht jääb veel rohkem kängu. Aga tundub, et Äripäevas on mingid muud prioriteedid. Ilmselt on juhtkond end sidunud mingite lubadustega, millest ei saa taganeda. Või muud säärast. Ja küllap suureneb sellega Igori enda sissetulek ja preemiad, kui saab töötajad paljaks teha. Pärast lööb koos Bonnieridega rõõmsalt tantsu.

Igori jutt mingite uute asjade ülesostmisest meenutab pigem Hans Hadniel Luige kunagist juttu pärast aktsiaemissiooni ja laenuvõtmist, kuidas selle rahaga ostetakse projekte üles nii Rumeenias kui Bulgaarias. Neist pole miskit kuulda olnud. Osteti kallilt hoopis Delfi kaubamärk, millega pole osatud miskit tarka peale hakata.

Tegelt on ajakirjanduses ainuke asi, mida tasub üles osta, ajakirjanikud. Ja mida aeg edasi, seda enam on just tegijad olulised. Nagu Delfi näitab, ei piisa kaubamärgist. Postimees, kes on osanud investeerida tegijatesse, nagu Anu Saagim, on rebinud Delfile internetis järele, ja läinud juba möödagi. Selles osas müts maha Postimehe ees. Ka paljud Äripäevast ja Ekspressist lahkunud ajakirjanikud kirjutavad nüüd Postimehes.

Hakkab tulema, vol 2: Reformi rahastamine liistule tõmmatud

Väljavõte Äripäeva veebist.

Tundub, et tunneli lõpus paistab valgus. Reformierakonna rahastamisskeemid, kus eesti rahva raha pööratakse erakonna rahaks, hakkavad üksteise järel avalikkuse ette tulema. Ja erinevalt Rahvaliidu skeemidest, kus mängus olid mõned miljonid, on Reformi omad ikka suurusjärgu võrra suuremad. Nüüd on vaatluse all üks kunstiülikooliga seotud kinnistu, aga neid on veel, näiteks sadama piirkonnas. Kus algul ostis Vooglaid pealnäha kasutu maa, ja kus siis Reformi esindajad sadama nõukogus (Neinar Seli) sellele reaalse väärtuse andsid.

Kapo võiks selle Märt Vooglaiu ja tema ärid Reformiga teravamalt luubi alla võtta. Et välja selgitada, kuidas siis see põhjakõrbenud kalaärimees ikkagi need sajad miljonid teenis. Jälgi raha liikumist, Kapo! Jälita raha, mitte inimesi! Ütlen sulle sõbramehe poolest kui endine uuriv ajakirjanik.

Hakkab tulema: Eesti Pangast on saanud Reformierakonna parteikontor

Välavõte Delfi veebist.

Hakkab tulema. Ehk need mõtted, mida siin kohvikus on juba ammuilma piiksutud, või kaagutatud, hakavad kanda kinnitama ka laiemalt. Täna julgeb Delfis TÜ majandusteadlane Viktor Trasberg (kes on silma paistnud nutikate seisukohtadega) välja öelda, et Eesti Pangast on saanud Reformierakonna parteikontor. Tubli!

Nüüd oleks aeg ka välja öelda, et ka Riigikohtust on saanud Reformierakonna parteikontor. Ja õiguskantsleri büroost. Rääkimata Eesti esindusest Euroopa Liidu juures (ja Euroopa Liidu esindusest Eestis). Ajaleht Postimees muidugi ka sinna juurde.

Kuidas lasti inimesi lahti Rakvere lihakombinaadist

Saabus selline tagasiside antud teemal:

Mina kuulsin, et Rakvere lihakombinaadist oli inimesi lahti lastud nii: korraldati pidu kus pakuti ohtralt kanget alkoholi, järgmine hommik ootas töötajaid üllatus. Iga töötaja pidi alkomeetrisse puhuma, kes tööletulles purjus oli, see lasti lahti. Ei olnud vaja koondamistasusid maksta.

Koondamisteateid Tartu kandist

Tartu kandist antakse teada:

Koondamistest on teatanud Tartu külje all Reolas töötav AS Respo Haagised, Tartus tegutsevad OÜ Epitar, Hanza Tarkon AS, Trump Metall OÜ, kasiinofirma MC Kasiinod AS, Lasita Aken AS, Rõngu vallas töötav plastitehas AS Promens ja Tartumaa piiri lähistel asuv Vastse-Kuuste lihatööstus.

Dozoori sait maas, Kapo tegutseb jälle?

Meeldetuletuseks: kui ma esimest korda Dozoori ehk Öise Vahtkonnaga ühendust võtta katsusin ja ühenduse pressiesindajale Larissa Neštšadimovale meili saatsin, siis meil ise ei jõudnud kohale, küll aga oli ühel BHR-nimelisel saidil mulle nimeline hoiatus, et Irja, vaata ette. Õõvastav, mis?

Edasi, me saime dozoorlastega kokku, Puškini kohvikus, aga pärast seda oli - kui karistuseks - Dozoori sait mitu päeva maas ja häkitud oli seda kuskilt Rakverest.

Kord pidime Aleksandr Koroboviga Olümpia hotelli fuajees kokku saama, aga Aleksandr ei jõudnudki sellele kohtumisele, sest politsei pidas ta poolel teel kinni. Kokkusattumus? Mmm, don't think so.

Ja nüüd, imede ime, kas pole, on Dozoori sait, aadress www.dozor.ee jälle maas. Päev pärast seda, kui nad Läti piirilt tagasi saadeti. Miks küll? Aga seks, et nüüd, kus huvi nende vastu on ilmatu suur, ei saaks nad edastada oma inffi. Ja see on juba päris tõsine sõnavabaduse piiramine.

Ja nüüd marss sait tagasi, kapo.

P.S. 20:28, Kapo panigi saidi tagasi, tubli.

Öise Vahtkonna vahistamine: Vahtkond nabiti kinni, Bäckman lasti Riiga

Helistasin Pjotr Puškarnõile. Ta ütles, et tahtis meile juba eile õhtul helistada, aga ei hakanud tülitama. Nagu Delfigi vahendab, peeti me sõbrad dozoorlased tõepoolest eile viis kilomeetrit pärast Läti piiri kinni. Neilt võeti passid ning läti politsei eskortis nad üle piiri Eestisse tagasi. Seal said nad ka passid tagasi.

Kummalisel kombel ei tehtud aga Riiga sõiduks mingeid takistusi samuti antifašistlikule konverentsile sõitnud soomlasele Johan Bäckmanile, kes siin hiljuti oma Eesti-kriitilise raamatuga palju furoori põhjustas. Ehk siis dozoorlased peeti kinni, aga Bäckmanil lasti rahus Riiga sõita. Pjotr ütles, et Bäckman oli väga üllatunud sellisest vahetegemisest. Aga mis seal imestada, ilmselt soomlast lihtsalt ei juletud kinni võtta. Soomes oleks see paksu pahandust tekitanud ja lätlastel oleks siis palju selgitamist olnud.

Dmitri Linteri kohta nii palju, et ta vahistati rongis ning saadeti tõepoolest Venemaale tagasi. Hetkel on ta ühes Pihkva lähedal asuvas väikelinnas ning loodab homme Tallinna tagasi pääseda.

Kusjuures huvitav ongi kogu asja juures see, et kuigi dozoorlased sõitsid Riia poole eraldi autodes ning eraldi teid pidi, näiteks üks Tartu kaudu ja tema võeti kinni, kui ta oli juba kolmkümmend kilomeetrit üle piiri sõita jõudnud, nabiti nad ometigi kõik kinni. Läti politsei pidi seega täpselt teadma, kes kustkaudu tuleb. Ehk siis suure tõenäosusega said nad sellekohase info Eesti kaitsepolitseilt, kes kuulab dozoorlaste telefone pealt. Nõnda siis, kahe poliitilise politsei koostöö tulemusena hoiti edukalt ära eesti venelaste osalemine ühel Riias toimunud poliitilisel koosolekul.

Nii Eesti kui kahtlemata ka Läti Vabariigi Põhiseadused sätestavad, et kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Põhiseaduse §9 sätestab, et Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.

Miks siis ei lastud rahumeelsetel inimestel rahumeelsele koosolekule sõita? Ok, ma saan aru, kui nad oleks sõitnud Läti antifašistide kutsel Riia linna segi peksma, siis oleks tõepoolest olnud õigustatud nende julgeoleku kaalutlustel kinni pidamine, aga mis õigusega peeti kinni inimesed, kes sõitsid rahumeelsele poliitilisele kogunemisele? Mis poolest olid nemad ohtlikumad kui Johan Bäckman, kes lasti üle piiri?

Minu meelest on siin tegemist inimese põhiõiguste räige rikkumisega, mida ei saa kuidagi õigustada. Ja mis peaks olema Euroopa Liidu õigusruumis lubamatu. Öisel Vahtkonnal ongi kavas ses küsimuses kohtusse pöörduda ning mina toetan seda kahel käel.

Kui tahame olla õigusriik, siis peame austama mitte ainult eestlaste, vaid kõigi siin elavate inimeste põhiõigusi. Ja kui ei taha, siis kuulutame välja diktatuuri. Mis me nende venelastega ükshaaval jandime, nabime nad siis juba kõik korraga kinni ja sulgeme koonduslaagritesse. Küllap leidub ka eesti oma doktor Mengele. Küsimus on tahtes ja seda näib nii meie kui Läti võimudel jätkuvat.

Maksim Reva: venelased on nurka aetud

Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Maksim Revaga. Reva jätkab venelaste-eestlaste ühise orientiiri teemat. Ta ütleb, et kuni venelased tajuvad, et eestlased ei soovi nende rahvuslikku "ärkamist", ei muutu midagi. Asi on raskem veel seetõttu, et venelased seovad omavahel eestlased ja Eesti riigi. Midagi ei muutu, kuni eestlased ei ütle venelastele, et palun, siin on teile võimalused oma veneluse säilitamiseks, siin Eestis. Et säilitage oma kultuuri ja olge normaalsed, kultuursed inimesed. Mitte kultuuritud, juurteta inimesed, kes ei valda korralikult eesti ega vene keelt. Kui see sünnib, tekib ühine orientiir: teineteise säilitamine. Kui ei, siis venelaste olukord pingestub iga aastaga, ja Venemaale nad ei sõida, vaid püüavad nö ellu jääda Eestis. Reva ütleb, et kui poleks probleeme keele, kooli ja ausambaga, siis poleks ta kunagi hakanud tegelema ühiskondliku tegevusega. Reva tunnetab, et on nurka aetud ja sellises olukorras püüab iga elusolend välja rabeleda.
Küsimus: miks lehvitavad venelased Eestis Vene lippe ja karjuvad Rossija!, Rossija! Vso naša!?
Reva küsib, et kas tahaksite, et nad lehvitaks Eesti lippudega?!
- Lihtsalt selline mulje jäi, et kõik inimesed, kes seisisd pronkssõduri juures, tahavad, et Eesti oleks taas Venemaa osa. Ja pronkssõdur on nagu Vene võimu sümbol. Inimesed arvavad, et Öine vahtkond tahab liita Eestit taas Venemaaga, on nagu nn 5. kolonn. Et venelastel Eestis on nagu eriline missioon. Neid totab Kreml, saadab raha.
- Reva küsib, miks peaks lehvitama Eesti lippudega?! Kui 15 aasta jooksul oleks olnud kõik normis, oleks vene koolid ja inimestel Eesti kodakondsus, siis poleks sellist lehvitamist olnud. Sest võib ju juhtuda, et etteotsa valitakse lollakas, nagu juhtus USAs, aga seal lehvitati ikka Ameerika lippudega. Aga Eesti ei valinud venelased Ansipit.
-Keda nad valisid?
-Nad ei valinud kedagi. Küsimus polegi selles, kui palju neist saavad Riigikogu valida, vaid selles, millise kogukonnaga nad end samastavad. Venelased tõrjuti eesti kogukonnast välja, ja kuhu neil siis minna? Kas nad peaks halli lippu lehvitama? Nad samastasid end Venemaaga ja võtsid Vene lipu. Mitte sellepärast, et nad tahaks Eest liitumist Venemaaga. Vaid sellest, et Eesti tõukas nad kõrvale, ja nad leidsid Vene lipu. Ja leidsid Venemaa, kuna nad on hingeliselt ja kultuuriliselt Venemaaga seotud. Ja need, kes karjusid "Vso naša!" (Kõik on meie), Rossija, Rossija, need pole inimesed, kes võiks liita Eesti Venemaaga. Need on inimesed, kelle on välja õpetanud Eesti valitsus, et kogukonnad omavahel lahku ajada. Need on väga madala kultuuritasemega inimesed. Kultuuritus tuleneb omakorda sellest, et paljud vene õpetajad on koolidest kõrvale jäetud. Kuna nad ei osanud eesti keelt. See, mida õpetavad noored vene keele õpetajad koolides, pole vene keel. See on midagi vene keele ja tont teab mille vahepealset. Ja kui lapsed näevad, mida nende õpetajatega tehakse, mida nad siis peavad tegema?! Selle peale leidsid nad Venemaa.
-Mis siis pronkssõduri juures juhtus?
-See oli provikatsioon.
-Aga algusest, mis juhtus? Enne, kui ausammas ära viidi. Miks on sõdur nii tähtis venelastele?
-Reva räägib, et nii ema- kui isaliini pidi on tema suguvõsas juba 300 aastat sõditud. Kõik sõdisid, isegi tema isa. Alates Peeter I-st. Emaliini pidi oli reva esi-isa sakslane, kes sõdis Peeter I isa juures Vene armees, kõik kuni Reva vanaisani teenisid mereväes. Reva ema sündis Leningradis blokaadi ajal. Isa poolt on Reva kasakas. Kasakad on kogu aeg sõdinud. Ja tema suguvõsas on kõik tulnud rindelt tagasi. Isegi tema isa elas poisikesena sõja üle. Kuigi iga pere kaotas sõja ajal kellegi.

(jätkub...)

Lugemissoovitus: celiac.com

Väljavõte celiac.com veebist.

Viimane Eesti inimarengu aruanne, mida tutvustas hiljuti Marju Lauristin, räägib eestlaste kehvast tervisest, muu hulgas sellest, et eestlane elab oma viimased aastakümned haigena. Sestap tahaks tutvustada üht veebisaiti, ja ma palun seda tutvustada ka oma lähedastele ja tuttavatele, kes inglise keelt ei valda. Sest mulle tundub, et eestlastel on paljudel see häda, eriti vanematel inimestel, et nende organism ei talu gluteeni sisaldavaid tooteid. Ja mis seal salata, kahjustada saavad juba lapsed, ent paljud sümptomid lapseeas ei avaldu, või need pole nii "tähtsad", et neist välja teha (kõhulahtisus, pidev puuksutamine, naha sügelemine, lõhed suus).

Nüüd mida teeb organismis gluteen (nisus, odras, rukkis sisalduv valk). Ta kahjustab soolestikku. Mis tähendab, et organism ei omanda enam vajalikke aineid ja toit käib tühjalt läbi, kui lihtsalt väljenduda. Seetõttu ei ole enamikul inimestest ka mingeid sümptomeid, või need avalduvad siis, kui on juba hilja. Näiteks põhjustab gluteenitalumatus organismis põletikke, mis omakorda põhjustavad südame-veresoonkonnahaigusi ja reumat. Samuti tulenevad gluteenitalumatusest mao- ja seedimishädad, ning ainevahetushädad nagu lahtine või kinnine kõht, maohaavad, suhkruhaigus. Samuti põhjustab gluteenitalumatus naha sügelemist. Ja mõjub närvisüsteemile, tekitab väsimust ja nn stressi. Gluteenitalumatusega on seostatud ka teatud tüüpi vähi teket ja isegi viljatust. Maailmas on gluteenitalumatust kõige enam uuritud Rootsis (kus sellealane teadlikkus on väga suur, tänu Rootsile ka Soomes) ning USAs.

Millest see võib tulla, see talumatus? Raske öelda, võimalik on pärilik tegur. Ent põhjuseks võib olla liiga ühekülgne dieet, eriti nõuka ajal ja selle lõpus, kus inimsed sõid väga palju leiba-saia ja väga vähe värsket puu- ja juurvilja. Need harjumused pole suurt muutunud. Põhjus võib olla ka selles, et inimesed on hakanud kasutama töödeldud toitu ja enamikku töödeldud toitudesse, mis pakitud kilesse, on lisatud gluteeni sisaldavaid aineid, ilmselt seetõttu, et need on odavad. Isegi maitseainesegudesse. Samuti käib gluteenitalumatusega tihti kaasas piimatalumatus.

See on lühidalt kõik. Kel huvi, võib ise asja vastu huvi tunda. Materjali on internetis juba tohutult palju. Gluteenitalumatus on inimkonda saatnud aastatuhandeid, selle uurimine on arenenud alles viimasel aastakümnel. Ilmselt seetõttu, et seda on raske tuvastada (tundub uskumatu) ja selle diagnoosimisest pole huvitatud ravimifirmad (ainus ravi on toitumise reguleerimine).

Diagnoosimine pole tänapäeval enam keeruline. Varem aeti selleks söögitorusse sond ja tehti muid jubedusi. Nüüd, nagu selgub, on Soome firma AniBiotech välja töötanud riistapuu nimega Biocard™ Celiac Test Kit, mis tuvastab asja sõrmeotsast võetud vereprooviga, sarnaselt rasedustestiga, kus piisab tilgast uriinist. Ma ei tea, kas perearstid Eestis seda soovitavad (neist enamus on ravimifirmade poolt kinni makstud), aga võiks küsida. Või siis Soomest tuua. Saadaval ka veebipoes, maksab 39 eurot.