POMMUUDIS! MIHKEL KÄRMAS NÕUAB VELLO VÄÄRTNÕU VIDEOTE EEMALDAMIST BLOGIST!

Üks neist videotest, mille mahavõtmist koos vastava sissekandega nõuab Ekspressi ajakirjanik Mihkel Kärmas. Otselink videole on siin, klikka siia!

Khm-khm! Pidulik vaikus. Ja nüüd tõeline pommuudis! Vello, ma loodan, et sa oled oma Veltsa maakodus kohvikulainel. Hoia nüüd kõvasti kahe käega toolist kinni, sest Eesti Ekspressi ajakirjanik ja Pealtnägija saatejuht, Valdo Pandi auhinna laureaat Mihkel Kärmas, kes sind ühes oma artiklis "narkotalunikuks" tituleeris ja kui sa temalt õigust nõudsid, siis tähtsalt teatas, et "ma olen uuriv ajakirjanik ja kui sa vait ei jää, siis me leaime su kohta veel midagi", on nüüd esitanud Andmekaitseinspektsioonile kaebuse ja nõuab meie blogist sinu videointervjuude mahavõtmist, väites, et nendes töödeldakse tema isikuandmeid.

Sinu videod ei ole ainsad, mille mahavõtmist "ajakirjanik" nõuab. "Ajakirjanik" nõuab ka väga paljude valitsusvastaste kirjutiste mahavõtmist, olgu mõned neist siin üles loetud: "Reformierakonna kolm õiguspõrsakest" ja "Eesti liigub totalitaarse riigi suunas". Põhjus, miks Mihkel Kärmas eelnimetet artiklite blogist eemaldamist nõuab, on kulmu kergitama panev: ta väidab, et neis töödeldakse tema isikuandmeid. Kontrollisin järele ning tõepoolest, artiklis pealkirjaga "Reformierakonna kolm õiguspõrsakest" on korraks mainitud Kärmase nime, aga artiklis "Eesti liigub totalitaarse riigi suunas" pole Kärmasest juttugi. See, et Kärmas ka selle artikli mahavõtmist nõuab, on enam kui kummaline.

Vägisi hakkab tunduma, et Kärmase artikkel Ekspressis, kus ta väitis, et pöördus Andmekaitsesse, kuna teda siin blogis pedofiiliks tituleeriti, on vaid ettekääne ning tegelik põhjus peitub ses, et oli vaja eemaldada mõned valitsus- ja eelkõige Reformierakonna kriitilised artikid ning Mihkel lisas need sujuvalt oma kaebusele. Eriline lakei küll! Ma ei ole elus nii võimutruud ajakirjanikku näinud kui Mihkel Kärmas. Küllap ta seepärast Valdo Pandi auhinna saigi. Kuna ta oskas kõige paremini koogutada.

Hüva, aga lisaks nimetatud valitsuskriitiliste artiklite mahavõtmisele nõuab Mihkel Kärmas niisiis ka vabadusvõitleja ja ERSP asutaja Vello Väärtnõuga tehtud videointervjuude mahavõtmist. Neis räägib Vello Väärtnõu, kuidas Mihkel Kärmas temaga ülbitses. Mihkel Kärmasel on seega arusaam, et nõnda nagu ei tohi kritiseerida valitsust ja võimuerakondi, nõnda ei tohi kritiseerida ka ajakirjandust ja eriti õukonnameediat, mille parimateks esindajateks on ühelt poolt Mart Kadastiku Postimees ja teiselt poolt Hans H Luige Eesti Ekspress. Ehk: ajakirjanikel on õigus kirjutada mida iganes, aga ajakirjandust ennast kritiseerida ei tohi. Mihkel Kärmas ja Hans H Luik näevad siis vajadust tsensuuri ja totalitaarse ühiskonna järele, ilmselt seepärast nad selle totalitaarühiskonnast kõneleva teksti eemaldamist nõuavadki.

Nõnda kaugele on siis jõudnud Hans H Luik, kes kuulutas kunagi, et "kes ei loe Eesti Ekspressi, see kobab pimeduses". Tema ja ta Ekspress on muutunud riigiaparaadi üheks osaks, lüliks süsteemis, mille alandav ülesanne on selle süsteemi repressioone õigustada. Üha kaugemale vabast ajakirjandusest sammub Ekspress, aga sel, kes on juba oma hinge rahaks vahetanud, ongi juba väga raske määratleda seda piiri, kust ta enam üle ei astu. See piir muutub tinglikuks ning võib olla kus iganes, seda võib nii edasi kui tagasi nihutada. Hansu ähmane pilk ja higised käed selles "Värskes Ekspressis", kus ta pea pool tundi me blogi kirus, näitasid, et sel mehel enam seda sisemist piiri ei ole. Ega ole ilmselt ka südametunnistust. Nagu minu isa armastas öelda: selle asemele kasvas midagi muud.

Mihkel Kärmas meenutab aga üha enam nõukaaegset Mart Kadastikku. Kui Kadastikul oli hambus Lagle Parek, siis Kärmasel on jalus Vello Väärtnõu. Kärmas summutab täpselt niisamasuguse iiveldamaajava edevuse ja nomenklatuuritruudusega teisitimõtlejate hääli, ainult et erinevalt Kadastikust on tema vastik lõust nähtav nii lehes kui teleekraanil.

Aga kelle saapaid Mihkel Kärmas siis sedavõrd ennastunustava innuga lakub? Alustuseks muidugi oma leivaisa, kokaiininarkomaani ja sihitu taidleja Hans H Luige omi, aga kuna Hansule kuuluv Ekspress on mida aeg edasi, seda enam enam hakanud laulma kiidulaulu Reformierakonnale (ühes viimases Ekspressis ülistati näiteks "preili Pentuse" vapustavat ilu ning suurt tarkust), siis võib arvata, et üle tuleb lakkuda ka reformarite kirsad. Ja tallalakkumises on Mihkel osav. Kui kilavate silmadega vaatas ta kord Urmas Sõõrumaa autoparki! - ja ei ainsat kriitilist küsimust, ainuüksi kiidulaul. Oma unistustes veedab Mihkel ilmselt oma pensionipõlve Hispaanias, kuhu on vanaduspäeviks eduka tallalakkumise eest teenitud rahaga uhke mereäärse villa ja vähemasti ühe maserati ostnud.

Aga saab siis näha, mis Andmekaitse otsustab. Kas meil tuleb Mihkli nõudel valitsuskriitilised tekstid oma blogist koristada ja Vello Väärtnõu ajaloolised intervjuud maha võtta või mitte.

Laulupeo teine pool

Siin mõned väljavõtted tänasest Õhtulehest.





Viimasel ajal on hakatud õnneks rääkima ka nende va laulupidude sellest teisest, tumedamast poolest. Näiteks sellest, mida kõike peavad lauluväljakul taluma pealtvaatajad, janu ja pikki vetsusabasid, ehk siis kuse- ja sitahäda.

Ja rääkimata neist, keda siis sinna laulukaare alla kamandatakse. Kus ma ise oleks noorpõlves korra äärepealt ära minestanud, sest seal on karjas koos tuhanded inimesed, peab pidevalt püsti seisma, ja tõesti pole õhuraasugi, sest laulukaare sein on mere poole, kust õhu juurdevool on pärsitud, ning teisel pool on Lasnamäe nõlv, ehk tegemist on loodusliku katlaga, kus siis kuuma ja tuulevaikse ilma korral inimesed küpsevad sõna otseses mõttes kui kartulid pannil.

Ja niimoodi piinatakse siis end. Ja oleks veel mille nimel?! Et siis koos ulguda, nagu Irja armastab öelda. Nagu loomad, sest ka koerad hakkavad ulguma, kui neid veidi juhendada. Laulu- ja tantsuväljakul siis joostakse karjas sinna ja karjas tänna ja ulutakse käsu peale. Tundub, et eestlane on koerast arenenud. Või ta ongi üks koer.

Või nagu mulle tundub, hakkas see karjatamine peale pärast seda, kui eesti mehed põhjamaiste ristisõdade käigus maha tapeti ning ristirüütlite poolt läbi trukitud naisi siis karjatati koos lastega, ja need naised õppisid koos ulguma. Ja seda kõike võib siis viimistletud kujul näha laulupeol. Või on kellelgi muid teooriaid ühisulgumise tekke kohta?

Ajakirjandusest saab süle- ja kohvikust valvekoer

Päevalehe tagakaas.

Päevaleht avaldab sellise tekstiga reklaame: "Neljas seisus, mitte võim. Väärikas ajakirjandus ei pea näitama oma võimu ega olema valvekoer. Oleme demokraatia tugevaim tööriist. Teenime avalikkust ja kirjutame sellest, mis tegelikult toimus. Iga päev."

Nojah. Nii kirjutab üks Eesti suuremaid ja mõjukamaid päevalehti. Et siis nn meinstriim meedia on end avalikult kuulutanud sülekoeraks. Või "seisuseks", nagu hellitavalt end kutsub. Nagu mõni keskaegne parun. Mis siis ikka, siis peab kohvik selle valvekoera rolli üle võtma. Kohvik on demokraatia valvekoer, olukorras, kus suur meedia on sülekoer. Kohvik pole kellegi tööriist.

Veelkord eestlase toidust

Palju on räägitud sellest, et eestlase tervis on väga kehv. Kehv siis võrreldes nn arenenud maade ja rahvastega. Osa sellest kehvast tervisest võib panna nn nõuka aja arvele, kus meditsiin oli kehval järjel (pilgati, et arstiabi tuleb odavalt kätte, aga läheb kalliks maksma; kes haiglasse sattus, see sealt enam elusalt välja ei saanud) ning rahvas elas väga kehvades oludes, lõpuks linnarahvas sisuliselt nälgis, ja toitus väga ühekülgselt. Kui nüüd lähtuda Hippokratese paari tuhande aasta vanustest tähelepanekutest ja minu tähelepanekutest nüüd, siis on tervise peamine alustugi just toit. Ja tervislik toit. Mis siis minu enda tähelepanekute järgi on värske puu- ja juurvili, ning kala. Tervislikud samas ei ole jahutooted, piim ja liha. Mis siis tähendab, et viimatinimetatud põhjustavad eri suguseid vaevusi nagu seedehäired (gaasid, röhitused, puhitused, mao happesus, kõhu kinnisus ja lahtisus), psüühikahäired (erutus, uimasus, nn aju-udu), immuunsushäired (kõiksugu nn külmetus- ja viirushaigused) ja ainevahetus- ja muud närvisüsteemi häired (allergiad, astma). Mis siis kõik omakorda koormavad südant ja veresooni, tekitades vererõhu kõikumisi, mida nimetatakse südame rütmihäireteks ja veresoonkonna haigusteks, põhjustades siis nn infarkti ja insulti. Tervise nimel soovitatakse teha sporti, mis kiirendab sisse söödud ebatervisliku toidu seedimisprotessi ja ainevahetust. Ent kõigil pole võimalik teha sporti, või siis sporti piisaval määral. Kas või neil, kes on jäänud haigeks, või siis saanud mingi trauma. Või on juba sündinud traumaga. Näiteks kui ma Irjaga kokku sain, oli Irja väga kehvas seisus. Mingist sporditegemisest ei saanud enam juttugi olla. Ta sai jalutada vaevalt kilomeetri maad, kui tema parem jalg kangeks tõmbus ja seda polnud enam võimalik tagasi lõdvaks saada ei masseerides, soojendades ega puhates. Jäi kangeks ikka pooleks päevaks või nii. Mistõttu oli jalutamine tõeline piin, kui nii võib öelda. Ja kui jalg kange, põhjustas see põrgulikku valu, nii et edasi kõndimine muutus võimatuks, või väga piinarikkaks. Kusjuures huvitav oli see, et vahetevahel tõmbus jalg kangeks rutem, nii paarisaja meetri jalutamise järel juba, teinekord jälle sai veidi pikema maa jalutada. Mingit seaduspära ei osanud sellele leida. Irja ise seostas jala kangestumist ilmaga, et kui on jahe ja niiske ilm, siis tõmbub jalg rutem krampi. Samas, mis oli kummaline, et jalg tõmbus krampi ka Portugalis, kus pole just väga jahe ja niiske. Portugalis oli olnud veel selline vahejuhtum, kus Irja elukaaslane J sundis teda vägisi pikka maad käima, ka siis, kui jalg (see on siis täpsemalt puusaliiges) oli tõmbunud krampi, ning siis käis jala sees mingi krõks, mille peale muutus kõndimine veelgi valulikumaks. Nii et Irja kasutas kõndimiseks juba keppi, ise 27-aastane. Perspektiiv oli jääda noorelt ratastooli. Irja käis oma jalaga pidevalt loomulikult ka arstide vahet, seda nii Eestis kui Portugalis, kus teda uurisid parimad võimalikud arstid. Ja nad ei osanud muud lahendust leida, kui et kirjutasid välja mingeid salve ja soovitasid operatsioonilauale minna. Kui me kokku saime, oli lõikuse aegki juba kinni pandud. Ja nüüd, 5 aastat hiljem jalutab Irja nagu väle hobune, kasvõi kümneid kilomeetreid, ilma et jalg endast kuidagi tunda annaks. Ja seda ilma igasuguste kirurgiliste vahelesegamisteta. Ja nõnda juba pool aastat, olenemata ilmast. Kuidas on see võimalik? Püüan seletada. Hakkasin siis seda jala asja uurima. Irja rääkis, et jala probleem on teda saatnud lapsest saati. Tal oli olnud sünnitrauma, jalg oli sündides nihestatud ja seda nihestust märgati liiga hilja, mõned kuud pärast sündi, misõttu tekkis jalga tagasi õigesse asendisse seades vigastus. Samas lapsepõlves Irja endal probleeme ei täheldanud, ta olevat õues teiste lastega rõõmsalt ringi silganud. Probleemid tekkisid koolis, kus Irja sai oma haige jala tõttu kehalisest vabastuse. Nii et terve kooliaja Irja kehalise tundides ei käinud. Arstid ei lubanud tal joosta, ta võis ainult jalgrattaga sõita. Samuti käis ta isaga vahel suusatamas. Arstid olid rääkinud ka seda, et Irjal võib raseduse ja sünnitusega probleeme tekkida, et rasedus ja sünnitus võivad mõjuda tema puusale nii, et ta ei saa enam üldse käia. Et ta peab sellega arvestama, selleks valmis olema. Igatahes oli Irja väga seda meelt, et ta parem siis üldse ei sünnita. Niimoodi. Kui kokku saime, hakkasime vaikselt jälgima oma tervist, ja seoses sellega ka toitumisharjumusi. Sest esiteks vajas abi Irja 80aastane isa, ja teiseks rääkis Irja onu, kes elab Soomes, et tal tuvastati nn tsöliaakia, teravilja talumatus. Proovisime ise ka nalja pärast seda teravilja-vaba dieeti, ja tulemused olid hämmastavad. Irjal kadus ära kõhukinnisus, mis oli teda aastaid vaevanud. Samuti kadus ära paistetus, näost ja kehalt. Taustaks peab ütlema, et enne seda toitusime väga ebatervislikult. Irjale meeldis lõigata pakse saiakannikaid ja määrida sinna peale ohtralt võid. Mida siis sõime keeduvorstiga. Lisaks sõime palju poest ostetud salateid (kartulisalat, rosolje), ka burgereid ja hot-doge, samuti pizzat jms itaaliapäraseid toite, kuna meil endal polnud aega ega võimalustki ise süüa teha. Remontisime oma kodu ja polnud õiget kööki ega kohta. Irja isale meeldis samuti süüa palju saia ja võid, samuti tegi ta palju liha, valmistas ise sülti, mida siis sõi koos tavalise toiduäädikaga. Pärast sööki oli isal alati kõht gaase täis ja ta puuksutas, aga ta pidas seda täiesti normaalseks. Samuti sõime palju piimatooteid. Igal hommikul sõime jogurtiga maisihelbeid või müslit, siis kohvi peale panime piima või koort. Teraviljatoodetest jätsime siis ära saiad-leivad, ja sõime riisigaleteid. Ning kui saime poest gluteenivaba saia (tehtud, riisi-, maisi- ja kartulijahust), siis seda. Piima- ja lihatooted jäid esialgu alles. Ning mis seal salata, tervis oli märksa parem. Irjal kadus kõhukinnisus ja astma, teine suur häda, mis oli teda mitu viimast aastat vaevanud ja mille tõttu olid arstid kirjutanud välja inhalaatori, mille kaudu pidi ta siis eri pulbreid sisse hingama. Vastasel korral, nagu teda hoiatati, võib ta ära lämbuda. Astma oli Irjal välja kujunenud Tallinnas elamise ja töötamise ajal, mida Irja, Rakvere tüdruk seostas Tallinna niiske ja jaheda õhu ning saastatusega. Astmahoogude ajal oli ta mitu korda ära minestanud ning ta oli valmis selleks, et pärast mõnd järjekordset hoogu ta enam üldse ei ärka. Mis huvitav, astmahood lõid tal pärast meie kohtumist välja hoopis Rakveres, mida me ei osanud algul millegagi seostada. Algul arvasime, et see on tingitud Irja ema ja isa vahelistest pingetest, hiljem oleme üha enam veendunud, et selles mängis olulist rolli toit. Sest alati, kui Rakverre jõudsime, kutsus isa meid esimese asjana söögilaua taha, kus me siis sõime neidsamu jämedaid saiakäntsusid ohtra võiga, ning jõime peale piimaga lahustuvat kohvi. Ja pärast seda hakkas Irjal nina vilistama. Igal juhul on fakt see, et pärast leiva- ja saiatoodete ärajätmist kadusid Irjal täielikult kõhukinnisus, astma, ning valud alaseljas, mis teda samuti aeg-ajalt saatsid. Ent see pole veel kõik. Ja, NB!, kui jätsime ära piimatooted, nii umbes pool aastat tagasi, ei läinud Irja jalg enam kangeks. Ja nüüdseks oleme jätnud ära ka lihatooted, mis Irjal erilisi vaevusi ei põhjustanud, aga mis põhjustasid mul endal pisteid rindkeres, raskustunnet ja gaase. Ja ka Irja, kes varem oli korduvalt öelnud, et ilma lihata ta elada ei saa, on nüüd juba mitu kuud ilma lihata elanud ja ütleb, et enesetunne on järjest parem. Niisiis. Võib öelda, et paljukiidetud eestlase toit, ehk siis puder, kört, rokk, kiisel, kama, samuti rukkileib on osutunud Irja jaoks väga ebatervislikuks. Mul on selle kohta muidugi ka oma teooria, ja see on järgmine: see pole mitte mingi eestlase toit, vaid looma toit, mida eestlasest pärisori siis loomade kõrvalt ja omaniku tagant varastas. Või siis, et ori oligi omaniku jaoks nagu loom, kellele anti looma toitu. Ja see ori hakkas seda toitu pidama aja jooksul oma rahvustoiduks, või siis talle öeldi, et see ongi sinu rahvustoit, et ori ei hakkaks midagi muud tahtma. Minu tähelepanekute põhjal sobib Irjale kõige paremini värske puu- ja juurvili. See on siis tomat, kurk, värsked salatilehed, marjad. Samuti ei põhjusta mingeid vaevusi värske kala, või siis oliiviõlis marineeritud. Näiteks võib Irja süüa päev läbi maasikaid, ilma et mingeid probleeme tekiks. Olen teinud viimastel päevadel sellist toitu, et ostnud poest gluteenivaba pastat, mida on Selverites müüa, sellised fusillid, keerdus makaronid. Ja teinud seda, see on hea hinnaga, 20 krooni pakk, muidu on gluteenivaba pasta poes mitu korda kallim. Ning teinud peale tomatikastet seentega, kus siis tükeldan pannile oliiviõli sisse küüslaugu, sibula, mõned tomatid, seened (kasutan praegu konserveeritud šampinjone, panen ühe suure purgi), panen maitseks piprasegu ja basiilikut, viimasel ajal ka tüümiani (värskelt), ning siis veel ca 200g 20%list tomatipastat (konservipurgist). Irja sööb ja ainult kiidab. Ning ütleb, et tervis on väga hea ja et ta ainult sellist toitu tahabki. Lisaks sööb ta värskeid tomateid, kurki, vahel ka õuna. Ning teeb omale salatilehtedest, basiilikust, kurgist, tomatist, ja oliiviõlis tehtud tuunikalakonservist salatit. Näib, et Irjale valmistab probleeme ka poes müüdav sojakaste (paistetus, gaasid, kõhukinnisus), mida me kasutasime riisi ja sushi juurde, mistõttu tegelen nüüd gluteenivaba sojakastme otsingutega. Pidi olema Soomes saada, tamari nime all. Irja just eile kiitis, et väga huvitav, kui kurdetakse, et tervis läheb iga aastaga kehvemaks, tema tervis läheb iga aastaga üha paremaks.

Kes ostis üles Läti ajakirjanduse?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Täna tuli siis uudis, et keegi, kes peitub Šveitsi kodanikust (või oli see Luksemburg?) eestlase Kalle Norbergi investeerimisfirma taha, ostis üles Läti suurima Päevalehe Diena ja majanduslehe Dienas Bizness. See oleks umbes sama, kui keegi oleks ostnud Eestis üles Postimehe ja Äripäeva. Mis on kahtlemata suursündmus, meediaturu mõistes. Võiks isegi öelda, et sajandi tehing.

Ja arvata võib, et uudistest välja käidud hind, miljard krooni, on päris tõene, kui arvestada, et Hans Hadniel Luik ostis paar aastat tagasi üles Delfi veebiportaali umbes sama suure summa eest.

Kes siis ostis? On pakutud eestlasi. Nalja teete? Investeerimispankur Norberg on pealegi tankist, lihtsalt esindusnägu, kuna tegelik ostja tahab millegipärast oma nägu varjata. Ilmselt siis on soov vaikselt veel midagi sisse osta, näiteks Eestis, või siis Leedus. Sest Balti riikides on paljud meediafirmad müügis.

Siis on pakutud venelasi, et Kreml. Vaevalt. Kruuda pakkus hiljuti oma tervet portsu ajakirju venelastele, aga nad polnud huvitatud. Venelastel pole raha. Ega ka huvi.

Võib küsida ka nii, et kellel on raha. Raske küsimus. Rupert Murdoch ostis paar aastat tagasi üles Läti telekanali, aga ma kujutan ette, et aussidel, ja ka jänkidel praegu raha pole. Nad on ise suures hädas, nagu võib viimase aja uudistest lugeda. Raha ja huvi on kindlasti norralastel, Schibstedil näiteks, kes on Eestis jõudsalt laienenud, teiste lehtede ajakirjanikke üles ostnud. Ja niipalju kui ma tean, on Kadastik Läti meediaturgu juba mitu aastat Schibstedi jaoks nillinud, aga tulutult. Nüüd, võib arvata, sai Schibsted Bonnieriga kaubale. Ja ma kujutan ette, et see majandusleht anti pealekauba. Või siis oli kaup selline, et nad saavad Diena ainult siis, kui võtavad majanduslehe kah üle. Mis näitab ühtlasi seda, et Bonnierid taanduvad Balti turult. Nii et Äripäeva omad, kinnitage rihmad! Ja see Rõtovi jutt, et Bonnier tugevdab end Eestis, seda juttu võib oma vanaemale rääkida. Äripäev tõmbab end selgelt Eestis koomale, mis väljendub ajakirjanike koondamises ning palkade kärpimises. Ajakirjanikud on meediafirma peamine vara.

Ametlikult muidugi ostis lehed üles Diena direktor Aleksandrs Tralmaks, tema firma Nedela S.A.

Eestisse sisenes kah Schibsted vaikselt. Heldur Tõnissoni, kah eestlasest Šveitsi kodanikku kasutas tankistina.

Lõpuks ometi

Väljavõte Delfi veebist.

Lõpuks ometi julgetakse asju hakata nende õigete nimedega nimetama. Ja tahaks toonitada just seda, et kuritegelik polnud kommunistlik ega sotsialistlik ideoloogia, vastavalt siis NLiidus ja Saksamaal, vaid konkreetsed režiimid, Hitleri ja Stalini režiimid, mida siis kutsutakse vastavalt natsismiks ja stalinismiks. Kurajategija polnud mitte kommunism, vaid Stalin. Ja mitte natsionalism ega sotsialism, vaid Hitler. Kaks diktaatorit.

Nüüd oleks aeg ka Eesti ajaloos roosad prillid kõrvale jätta ja hakata rääkima otse diktaator Pätsist ja tema kuritegudest eesti rahva vastu. Ma väidan, ja ma arvan, et ma ei eksi, et Konstantin Päts on olnud eesti rahva ajaloos üks suuremaid rahva vastaseid kurjategijaid. Palju hullem mees kui Saddam Hussein Iraagis.

Kui eesti rahvas kuulutab Pätsi diktaatoriks ja mõistab tema režiimi hukka, siis saab hukka mõista ka tema lepped, näiteks üle rahva pea ja tahte sõlmitud nn baaside lepped Stalini režiimiga. Mistõttu on rahva seisukohalt tühised ka kõik lepped, mis pärast seda sõlmiti, näiteks ühinemine NLiiduga. Rahvas seda nagunii ei otsustanud, ega ka mitte rahva esindajad. Lepped tehti üle rahva pea. See, mis juhtus, oli, et üks diktaator andis Eestis võimu teisele üle. Ja kui need režiimid tunnistada kuritegelikuks, mida nad kahtlemata olid, siis on kuritegelikud ka lepped, ning need saab tühistada. Ehk, Eesti pole kunagi lubanud mingeid NLiidu baase sisse ega ka pole kunagi ühinenud NLiiduga.

Nüüd, mis puudutab Venemaad, siis võib arvata, miks Venemaa on vastu Stalini režiimi kuritegelikuks kuulutamisele. Sest Venemaa on end uljalt kuulutanud NLiidu õigusjärglaseks, võttes sellega endale nii NLiidu varad (näiteks kosmosetehnika, relvastus jms), kui ka, mis seal salata, kohustused. Ja kui osa sellest NLiidu pärandist, Stalini režiim kuulutatakse kuritegelikuks, siis saab hakata esitama riburadapidi kahjunõudeid Venemaa vastu. Eesti saab esitada näiteks nõude Narva-taguste alade ja Setumaa tagasisaamiseks. Ning küüditatud, nende järeltulijad saavad esitada kahjunõudeid tehtud kahju hüvitamiseks. Nõudeid hakkavad esitama ka venelased ise. Võib vaid ette kujutada seda nõuete laviini, ja pole siis ime, et Venemaa on hirmul.

Muidugi, ilmselt samal põhjusel ei taha Eesti riik tunnistada Pätsi režiimi kuritegelikuks. Sest Eesti riik on võtnud üle Pätsi režiimi aegsed varad ja kohustused, ning peaks hakkama maksma välja hüvitisi Pätsi režiimi ajal represseeritutele, näiteks endiste nn vapside järeltulijatele.

Pidu katku ajal lonkab jalga

Väljavõte Delfi veebist.

Eile oli tõesti nadi ETV pealt vaadata laulupeo avamist, mis näitas selgelt kiirustamise ja räpakuse märke. Ja kui nüüd põhjuseid kuulata: et tegemist oli kokkuhoiust tingitud probleemidega, siis taandub kogu asi ikka ühele ja samale: miks oli vaja korraldada seda pidu katku ajal?! Ma saan aru, et riigil ja selle juhtidel on vaja rahvale pakkuda tsirkust (ja nüüd seda rohkem tsirkust, et leivast on suur puudus), et rahvas mässama ei hakkaks (ka nõuka ajal korraldati uhkeid laulupidusid, et eesti rahvast vaos hoida), aga kas see on ikka kõige õigem viis selleks tsirkuseks. Pealegi, kui ta räpakalt välja kukub. Parem siis teha vähem, väiksem pidu, aga korralik. Ma saan aru, et plaanid ja kavad on tehtud nö heal ajal, kus raha voolas nagu ratsaobese sitta, kui Villu Reiljanit tsiteerida, aga neid plaane saab vajadusel koomale tõmmata. Eesti eelis peaks olema just väiksus ja sellest tulenev paindlikkus. Võime reageerida kiiresti muutunud oludele. Aga ilmselt on asi kinni mõtlemises, mis eriti paindlik ei ole. Pole siis imestada, kui riigi juhid elavad veel mingis teises ajastus.

Kas Evelin lubas endale turvameestega ka väikse seksi?

Tjaa, sel ajal, kui Tom of Estland seadusi tagasi lükkab, käib tema abikaas Evelin mõnusasti Pärnu rannas päevitamas. Ja veel kahe turvamehega, kellest üks, nagu teavitab portaal Elu24, läks temaga kogunisti ujuma kaasa, sellal kui teine valvas nagu truu peni rannaliival riideid.

Šarmantne ju. Evelin on nagu printsess ja tema elu veereb nagu hernes. Aga kadedad eestlased ei oska muud kui sõimata. Juba on seesinatses portaali kommentaariumiski kuulda nurinat, et mida see Evelin endast õige arvab, et peab endaga igale poole turvamehi kaasa vedama.

Kulla eesti rahvas. Kuidas te siis aru ei saa, et need ei ole mitte ainult Evelini turvad, vaid ka tema tussuteenindajad, kelle üheks ametikohustuseks on prouat rahuldada, kui tema abikaas parajasti seaduste vastuvõtmise ja tagasilükkamisega ülemäära hõivatud peaks olema. Ja praegu on just selline aeg. Tomil on käed tööd täis. Mida Evelin peab siis tegema? Ega ta ei ole mingi Michelle Obama ometigi, fui, kes ripub ainult oma Barack'i küljes ja teisi mehi ei vaata. Või see teine mõrd, kes ta nüüd oligi - Carla Bruni-Sarkozy.

Evelin on ikka palju šikim tšikk, tal on stiili. Randa kahe turvamehega! Tehke järele või makske kinni, kadetsejad!

Järjejutt Andrus ja Neinar, III osa

(eelmises osas: Andrus ja Neinar ootasid Aivarit, kes hilines)

Neinar: (ajab alahuule hammaste taha ja vilistab) Õu, siia, jobud! (Aivar näeb teda, Neinar viipab käega) Kus kuramus te kooserdate. Andke oma kodinad ruttu ära, me ootame juba pool tundi. (Aivar ja tema kaks kamraadi laovad kotid lindile)

Aivar: Kus Andrus on?

Neinar: Kus-kus, läks lennukit kinni hoidma. Kurat, olgu see viimane kord.

Aivar: Okei, boss.

Neinar: Ja nüüd ruttu lennukisse.

Aivar: Mis meil on bisnis-klass ikka vä?

Neinar: Ikka, kuis muidu. Andrus pani eile piletid kinni.

Aivar: Riigi kulul vä?

Neinar: Tom korraldab ära, tal on neid esinduskulusid seal nii et tapab.

Aivar: Okei, saan aru. (Mehed jõuavad lennukisse, ütlevad stjuardessile järgemööda tere, nad juhatatakse kohtadele, Aivar istub Neinari kõrvale, kamraadid tema taha) Äge, siin on palju suuremad istmed!

Neinar: (lükkab näpu suu ette) Kuss, tasem, ära karju.

Aivar: (noogutab mõistvalt, vaiksemalt) Kus Andrus on?

Neinar: (vaatab ringi) Ah, näe, seal ees, ajab kellegagi juttu. Siin on need ametnikud igal pool, ega mina neid kõiki tunne.

Aivar: Selge. (kamraadidele) Vaadake, et te lärmi ei tee.

Kamraadid: (nagu ühest suust) Selge.

Aivar: Kui tahate, tellige omale midagi. Minu kulul. Siin pakutakse õlut ja veini.

Kamraad 1: Kuule, kas purksi kah saab?

Aivar: Mida?

Kamraad 1: purksi noh, burgerit!

Aivar: (kulm kipras) Kurat sa minu käest pärid. Küsi selle tšiki käest, kes siin edasi-tagasi käib.

Kamraad 1: (mühatab)

Kamraad 2: Kuule, Aiku, vinge värk!

Aivar: Mis sa oled esimest korda lennukis vä? Eile oled sündind vä?

Kamraad 2: Ma paar korda ikka olen lennand.

Aivar: Kurat, see pole sul siin mingi metsavaht.

Kamraad 2: Ma näen ju küll. (võtab kotist asuniku, ulatab Aivarile) Kuule, võta kah sõõmu!

Aivar: (vihaselt) Peida ruttu ära, kuramus, siin ei tohi.

Kamraad 2: Mis ei tohi vä?

Aivar: Loogiš ju! Kurat, esimest korda lennukis!

Kamraad 2: (paneb pudeli tagasi kotti) Türa, mis siin siis võib?

Aivar: Tasa, kuula, mis ta räägib! (Stjuardess tutvustab lennuki ohutuseeskirju, sätib päästevesti selga)

Kamraad 1: Türa, vaata, kus on tädil tissid!

Kamraad 2: Täitsa pandav eit!

Aivar: (selja taha) Selle sebime omale ära. (Neinarile) Kuule, nägid seda eite vä?

Neinar: Ma olen teda varem näinud. Aga ta pidi olema paras pipar.

Aivar: Noh, seda me veel vaatame. Mis ta nimi on?

Neinar: (üritab mõelda) No ei tule meelde.

Aivar: (häält tõstes) Küsime järgi (vaatab üles stjuardessi poole) Kuule, mis su nimi on?

Stjuardess: (vaatab alla Aivari poole) Kinnitage palun turvavöö!

Aivar: (kinnitab turvavöö) Kinnitatud. Nüüd kuidas su nimi on?

Stjuardess: (vaatab alla, ei kosta midagi, eemaldub)

Aivar: (pilk stjuardessi jalgadel) Türa, kus on tots. Viimase peal. Kus on säärejooks eidel! Ja paras pipar tõesti. Temaga läheb raskeks.

Neinar: Nüüd tõuseme õhku, vaata, seal on Ülemiste järv.

Aivar: (vaatab aknast välja) On jah. Kuradi pisike!

Neinar: Eesti on üldse pisike, siit ülevalt vaadates.

Aivar: Kus Tartu on?

Neinar: Ma ei tea, seal vist (osutab näpuga kaugusse)

Aivar: Nagu kirbusitt. Kuule, sinu seda plaskut pole nähagi.

Neinar: (uurib hoolega ümbrust) Ei, näe, seal paistab.

Aivar: Kurat, ma ei näe küll midagi.

Neinar: Näe, seal!

Aivar: (vaatab pingsalt) On vist jah. (märkab eemalt stjuardessi, kes reisijatele jooke pakub) Kuule, näe, hakatakse jooke pakkuma. (kamraadidele selja taha) Poisid, minu kulul, võtke mida tahate.

Kamraad 1: Ma rebiks selle liha omale.

Kamraad 2: (näitab näpuga teise stjuardessi poole) Näe, seal on teine tots veel!

Aivar: Tasa, me oleme lennukis.

Kamraad 1: Kuidas soovid. Aga kui vaja, ma lohistaks ta ära.

Kamraad 2: Nagu eelmine kord seal Peipsi ääres, sai üks pipar kärmelt ära räägitud.

Aivar: (selja taha) Tasem. Brüsselis on teil lihad ootamas.

Kamraad 1: (nägu läheb naerule) On ka vä?

Kamraad 2: Äge!

Kamraad 1: Ja et oleks vene totsid, need panevad hästi!

Aivar: On-on, Tom sebib seal mõned meile. Eks kui kohale jõuame, siis näeme. (Neinarile) Kuule, tuled ka õhtul välja vä?

Neinar: (vaatab enda ette, ajab huuled torru) Ma pole veel otsustand. Meil on mõned äriasjad ajada. Me pidime Tomiga seal ühe maja üle vaatama. Eesti esindus pidi huvi tundma. See tuleks nüüd käpelt ära osta.

Aivar: (nägu naerul) Mõni mill kukub jälle.

Neinar: Kui raha vedeleb maas, siis tuleb see üles korjata.

Aivar: Mis Tom saab ka sealt midagi vä?

Neinar: (vaiksemalt) Natuke ikka.

Aivar: Ja põhikopikas kukub meile.

Neinar: (noogutab kavalalt)

Aivar: Türa, see on hea, siis saame omale uue paadi osta. See vana on väikseks jäänud.

Neinar: Vähe kiiremat oleks tõesti vaja.

Aivar: Vähe kiirem paat ja siis üks Maksim sinna peale panna. Mul sõbral on, täiesti korras.

Neinar: Päriselt ka vä?

Aivar: Nujah, ega ma niisama ei räägi. Siis tuleb alles jaht! Kitsesid langeb loogu. Kurat, see tõmbab võsa ka maha.

Neinar: (kahtlevalt) Tõmbame mõne inimese maha viimaks.

Aivar: No seda ei juhtu. Poisid teevad ala enne puhtaks.

Neinar: Jääb mõni marjuline ette.

Aivar: No siis jääb, mis teha, loomulik kadu. (vaatab lakke)

Neinar: Jääb sinna vigasena metsa.

Aivar: No siis lõpetame ära.

Neinar: (ehmunult) Ah, ära aja hullu.

Aivar: Mis hullu. (vaiksemalt) Ühega juba juhtus nii. Panime ta vaikselt magama. Oli üks vana känd.

Neinar: (juuksed tõusevad kergelt turri) Tõesti vä?

Aivar: Nujah, ega me ei saand teda ju sinna jätta. Ja kus me teda siis haiglasse viime. Ega me idikad ka pole.

Neinar: Ja siis see tüdruk.

Aivar: Mis tüdruk?

Neinar: See, kelle te metsa viisite.

Aivar: Ah, see, kes hääletas tee ääres.

Neinar: Jah, politsei auto peale.

Aivar: No see oli tööõnnetus.

Neinar: (karmilt) Vaadake, et te, mehed, vahele ei jää. Kui vahele jääte, on lõpp. Kuulsid, Aiku, siis ma sind enam ei tunne. Ja Andrus ka. Ja meilt ära enam kaitset oota. Kas kuulsid?!

Aivar: Me ei jää vahele.

Neinar: (noogutab mõistvalt)

Jätkub...

(järgmises osas: Andrus ja Neinar jõuavad Brüsselisse)

Valime kõige suurema seksipaueriga naise ja mehe!

Nüüd ja kohe. Mida te seal kontorites ikka kohvi lürbite ja mõttetuid tekste toksite. Hakkame parem eesti kõige suurema seksipaueriga naist ja meest valima. Tõnu Trubetsky ütles Playboy'le, et tema arust on kõige suurema seksipaueriga naine muusikamaailmas Camille Camille. Kas tema ei olnud mitte see tips, keda tema mees Auris Rätsep (võimalik, et ma eksin, oleme rannas lõõskava päikese all) "tussukeseks" kutsus. Ja kassi "nussukeseks". Ma kunagi lugesin Kroonikast, kui Ingrid Tähismaa oli veel peatoimetaja.

Ühesõnaga, kes on teie arust eesti kõige suurema seksipaueriga naine ja mees. Pakkuge ja me paneme küsitluse üles. Noh??? Kati Murutar kindlasti, eks ole, Inga Raitar, Anu Saagim, Liis Lass, Evka Ilves... Ja meestest, no Erick Krieger ei saa ju kindlasti välja jääda?

Laulupeo võiks sel aastal ära jätta

Jah, just, ära jätta. Miks? Aga sellepärast, et sõja ajal pole laulupidusid toimunud. Ja praegu käib nii maailmas kui Eestis sõda.

Või pole see sõda, kus iga päev kaotab vähemalt üks pere oma kodu ja iga päev jääb mitu inimest töötuks ilma lootuseta lähema aasta jooksul tööd saada. Ja valitsus teeb ühe negatiivse lisaeelarve teise järel, ning lõppu ei näi tulevat. Mina küsin, kas sellises olukorras on õige aeg tuulutada miljoneid kroone peo ja pillerkaari peale? Või, kui küsida tohib, mida õieti siis pidutsetakse?

Ah, et kehval ajal peabki pidutsema, et siis muresid unustada?! Nojah, loomulikult, aga kas see pole enese petmine? Sest peale prassingut järgneb pohmell, mis on kokkuvõttes veel hullem.

Ah et vahet pole, üks kord elame, pärast meid tulgu või uputus?! Ok, praeguse valitsuse poliitika on tõesti selline, aga kas see on ikka vastutustundlik poliitika? Sest, ma kujutan ette, on ka neid, kes tahavad ikka edasi elada ja tegutseda, oma unistusi ellu viia. Ma ei usu, et selline "tongi all" poliitika on just kõige etem, vähemalt pole kuulnud, et sellist poliitikat oleks saatnud edu pikemas perspektiivis.

Et laulmine annab jõudu? Noh, see on tõsi. Aga miks ei võiks siis inimesed kohtadel laulda?! Oma kodukülas. Miks peab inimesi ühte kohta karjas kokku ajama, ja selle peale hulga raha kulutama?! Selle raha võiks anda näiteks abivajajatele, kasvõi selleks, et päästa kasvõi ühe perekonna kodu haamri alla minekust. Kas see poleks õilis?

Ma teen ettepaneku laulupidu ära jätta, sest õiget peotuju paljudel inimestel nagunii pole (seda näitab kasvõi tõsiasi, et paljud väljakuulutatud suvetuurid jäävad üksteise järel ära). Ja kogu rahvas võiks olla nendega solidaarne.

Olukord ettevõtetes: töötajad üksteise kõri kallal

See valitsuse suur kärbete poliitika on viinud sinnamaale, et asutustes on välja kujunenud tõeline loomariik, kus inimesed on nagu hundid üksteise kõri kallal. Kuigi siin peaks vist huntide ees vabandama, sest hunt hunti ei murra. Inimene teist inimest aga küll.

Praegu on siis ilmselt sobiv aeg meenutada kõiki neid lubadusi, mis anti seoses Euroopa Liidu ja muuga, eriti neid 15 aastaga 5 rikkama hulka, maksuvabad reeded ja muu säärane, uus poliitika. Tegelikkus on muidugi vastupidine. Eesti poliitikud, või need, kes on võimul, ei kontrolli enam olukorda, ei juhi riiki, vaid seda teevad tähtsad IMFi ja ELi onud ja tädid. Kes siis suruvad peale poliitikaid, mis on viinud rahva kannatuse viimase piirini. See on siis see "tänu" selle eest, et eesti rahvas otsustas Euroopa Liitu astuda.

Tegelikkus näitab seda, et Euroopa Liidul pole eesti rahvast sooja ega külma, liitu oodati vaid suuri töörügajaid ja tarbijaid, et siis selle liidu vanade olijate taskuid veidi täita ja liidu kiduvat majandust turgutada.

Piltlikult öeldes, rahvas joodeti täis, ja täis peaga surati leping nina alla, et kirjuta alla. Ja rahvas kirjutas, tegelikult lepet läbi lugemata. Ja selle leppega said eestlastest taas orjad isandatele, keda on orjatud juba aastasadu. Vabaduse aeg on üürike. Pinguta palju tahad. Sestap peaks eestlased iga vabaduse sõõmu püüdma ära kasutada. Sest vabadus pole vesi, mida on võimalik kõrbes päevade peale ära jaotada. Vabadus kas on või teda ei ole, ja ta võib kaduda päevapealt, nii nagu ta tuli. Kahju on sellest, et eestlane ei oska oma vabadust hoida, või siis on teised pidevalt nutikamad, et oskavad eestlaselt selle vabaduse ära võtta, nii et ta ise arugi ei saa.

Kohvik soovitab: Talis Kitsingu blogi

Väljavõte Talis Kitsingu blogist.

Kohvik soovitab Talis Kitsingu blogi, kus on sees sissekanded, mille Reformierakond oma keskkonnas kinni pani.

Saabus pilt Raitari panost

Kujutis internetist.

Saabus esimene vihje Raitari pano kohta. See on siin. Ütleks, et päris põnev.

Kuidas käputäis Eesti ärimehi Eesti riigi paljaks tegid

Väljavõte Äripäeva veebist.

Jüri Uustalu kirjutab Äripäevas, et Lätis (ja ilmselt siis ka Eestis) on jäme ots rahvusvahaliste korporatsioonide käes, kes siis suruvad peale neile soodsat majanduspoliitikat.

Aga mina vaidleks vastu. Niipalju kui ma tean, või olen kuulnud, siis on Eestis jäme ots ikka kohalike ärimeeste käes, kes on võtnud palju odavaid euro-laene, kõvasti üle oma võimete, ja kes jääks devalveerimise korral jänni. Suurärimeestest saaks varatud suurvõlgnikud, kui ausalt öelda. Et seda ei juhtuks, on nende huvides devalveerimisega oodata nii kaua kui võimalik, et siis saaks vaikselt otsad vette lükata, soovitavalt riigi abil. Juba praegu on loodud mitmeid huvitavaid moodustisi nagu see kaitsetööstuse ühing, või mis ta oli, kuhu kuulub ka kilekoti- ja kinnisvaraärimees Neinar Seli. Huvitav oleks teada, kuidas tema kinnisvara ja kilekotid kaitsetööstust edendavad, või kuidas edendavad kaitsetööstust Jüri Käo jäätise- ja viinatööstus ning jaekaubandus. On näha, et kaitse-eelarve miljardeid tahavad need ettevõtjad endale, et kasvõi osa oma laenudest pankade ees tagasi maksta. Ja siis võib devalveerimiskirve rahva peale lahti lasta.

Aga otsi võib olla teisigi. Näiteks äsja tuli uudis, et Märt Vooglaid likvideerib Manutendi, mitme miljardi kroonise käibega kinnisvarafirma, mille äri seisnes selles, et Reform söötis Vooglaiule ette soodsaid krunte, mille siis Eesti riik Reformi juhtimisel mõni aeg hiljem mitu korda kallimalt üles ostis. Vooglaid sai omale osta ilusa maja ja auto, Reform sai teha mõned kallid valimiskampaaniad, ja eks mõni mill kukkus nii mõnelegi erakonna liikmele. Võib arvata, et Reform ja Vooglaid läksid ahneks ja võtsid lisaks laene juurde, et veel rohkem "bisnist" teha. Ning devalveerimise korral jääks rahast ilma nii Reform kui Vooglaid. Selleks tuleb kokku ahmitud kruntidest enne devalveerimist lahti saada. Mis praeguseks ilmselt ongi juhtunud, või juhtumas.

Nii et mina sõnastaks praeguse olukorra nii: kuidas käputäis Eesti ärimehi Eesti riigi paljaks tegid.

Ka Ilves kardab kinga saada?

Väljavõte Postimehe veebist.

Paljud inimesed kardavad oma suvepuhkust välja võtta hirmust, et nad pole puhkuselt naastes enam ametis. Ja nüüd siis näib, et ka Ilvesel on sama hirm.

Samas ei tasu põdeda, sest iga vana lõpp on millegi uue algus. Ja uus ei pruugi olla üldse halvem kui vana.

Kas Murutar on jälle rase?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Appike, kas Kati Murutar on jälle rase? Või on ta õhupalli alla neelanud?

Paneme üles vastavad küsitlused.

Reform viskas Talis Kitsingu erakonnast välja

Reform viskas Talis Kitsingu erakonnast välja kolm päeva pärast seda, kui Kitsing teatas oma otsusest erakonnast lahkuda.

See on umbes sama kui mees, kelle juurest naine on minema läinud, kuulutab mitu päeva hiljem, et viskas oma naise välja.

Reformi poliitika käib terve mõistuse vastu

Kas pole huvitav, et ajal, kui majandus kasvas kiirusega 10% või rohkem ja vajadus oli seda pisut jahutada (näiteks maksukoormuse tõstmise ning lisareservide loomisega), et 2007. aastal eurole üle minna, ütles peaminister Ansip, et majanduskasvu euro nimel ohvriks ei tooda. Kuigi tegelikkuses oleks euro rahva jaoks elu lihtsamaks muutnud ning oleks kadunud pidev spekuleerimine devalveerimise ümber.

Ok, see selleks. Aga nüüd, kus majandus liigub vastupidises suunas kiirusega 10% või rohkem, ja olukorra stabiliseerimiseks tuleks pigem just inimeste niigi rasket koormat kergendada, seda siis maksukoormuse langetamise ja reservide kasutamisega, on kukutud hoopis makse hirmsal moel tõstma, ja just neid makse, mis mõjutavad kehvemas olukorras inimesi, näiteks paljulapselisi peresid ja väiksepalgalisi. Mille kohta juba naljatatakse, et nõnda liigubki Reform oma valimislubaduse suunas 5 rikkama hulka: vaesemad surevad lihtsalt maha. Ja nüüd on järsku euro kasutuselevõtt oluliseks muutunud. Kus siis ollakse euro nimel kõik ohvriks tooma.

Mulle meenutab see vägisi kirvega kure püüdmist. See Reformi poliitika.

Äripäev teeb tänuväärset tööd

Väljavõte Äripäeva veebist.

Äripäev teeb tänuväärset tööd erakondade varjatud rahastusskeemide harutamisel (või õigemini alustas seda Kapo, või õigemini Jüri Pihl, kes soovib oma poliitilised konkurendid maatasa teha). Nüüd on ette võetud Reformierakond, mille suur osa rahast tuleb just ravimifirmade käest. Haigekassa on üks suur must auk, aastaeelarve 13 miljardit krooni. Ja pole siis ime, et Reform on seal "jaol", et siit ja sealt natsa näpistada. Mõni miljon siit ja mõni miljon sealt. Summad on suured, ainuüksi ühe ravimi soodusmäära kergitamine 25% võrra toob aastas sisse 81 miljonit. Kujutate siis ette, kui neid ravimeid on mõnikümmend. Ja kui Reform sealt oma kümnise saab, teeb see aastas nii 100 miljoni tuuri. See annab ehk ülevaate neist summadest, millega mäng käib. Ja mis asja ajas ministeeriumis Tsahkna, kus siis Maripuu oli vaid tankist.

Kiiremad veel jõuavad...

...osta vana hinnaga kütust ja säästa paagi pealt nii 50 krooni. Asi seegi, kehval ajal. Pildil järjekord Pärnu Neste tanklas umbes pool tundi tagasi.

Talis Kitsing räägib kogu tõe Reformierakonnast välja astumise kohta

Talis Kitsing.

Järgneb Talis Kitsingu seletus selle kohta, miks ta Reformierakonnast välja astus (kuivõrd Reform on alustanud kõigi erakonnast välja astunud liikmete suhtes mustamiskampaaniat, siis on kommentaarid selle sissekande juurde blokeeritud):

Miks ma üldse midagi teen?

Kuna minu blogi suleti, siis kasutan võimalust oma mõtteid siin väljendada. Blogi vanemaid sissekandmisi on siiski võimalik lugeda aadressil http://riigikogu.postimees.ee/online/riigikogu2007/blog.php?blogija=27. Blogi sulgemise põhjuse leiate siit http://www.postimees.ee/?id=131645.

Alustan oma süüteo põhjust päris algusest ja väga kaugelt, kuid loodan, et peate vastu! Noorena oli mul kaks unistust saada kikkpoksijaks ja baarmeniks, või siis kelneriks. Kickboxingu soov tulenes sellest, et olin liiga palju action filme vaadanud, mul polnud aga treeninguteks raha. Baaritöö aga huvitas mind sellepärast, et minu sõprade seas oli see amet unistuste amet. Kui sain 18, õnnestus mul saada tööle selle aja parimasse restorani "Gloria". Seal käisid paljud selle aja tipp-poliitikud näiteks nagu Edgar Savisaar ja Siim Kallas. Olen neid korduvalt teenindanud. Seal tekkis ka minu huvi poliitika vastu, kuid pidasin ennast liiga rumalaks, et kuhugi erakonda astuda. Küll aga jälgisin huviga poliitilisi uudiseid ja kuulasin huviga oma poliitikutest klientide juttu pealt. Kahjuks kaasnes kõrtsitööga ka huvi alkoholi, suitsu ja narkootikumide vastu. Kui olin ükskord napilt üledoosist pääsenud, mõtlesin, et kui ma praegu sureksin, siis millise jälje endast jätaksin siia ilma. Jätsin kõik päevapealt maha ja hakkasin lugema idamaised usundeid ning tegelema võitluskunstidega. Hakkasin ka doonoriks, täna sai mul täis 55 korda verd anda. Mul läks spordis üsna normaalselt, ilmselt kui ma poleks oma nooruses elu põletanud, oleksin saavutanud edu ka rahvusvahelisel areenil. Hiljem hakkasin noori treenima. Ala polnud noorte seas eriti populaarne ja kui tekkis võimalus minna telesse (Baari saatesse) nägin selles ideaalset võimalust oma alale reklaami teha. Ehkki pool Eestit peab mind nii edevaks, et just see oli nende arvates põhjus miks ma saatesse läksin. Saates pakuti mulle matši, mille oleksin kindlalt kaotanud. Imiteerisin kakluse, kus mitte keegi viga ei saanud, aga mind visati saatest välja. Interneti kommentaariumides said sellest tõelisest põhjusest aru vaid üksikud. Ma oleksin ju oma usaldusväärsuse treenerina kaotanud, kui oleksin terve eesti rahva ees peksa saanud. Peale saadet mitmekordistus minu õpilaste arv, mis oligi ju eesmärk. Mõnedest minu õpilastest tulid Eesti meistrid ja ka üks maailmameister, nimega Ainar Karlson. Tänu tuntusele otsustasin kätt proovida poliitikas. Tahtsin niiöelda maailma paremaks muuta. Tänu kunagise sümpaatia vastu Siim Kallase suhtes astusin Reformierakonda.

Kandideerisin KOV valimistel 2005 tänu millele olen täna Mustamäe halduskogu liige. Kandideerisin ka 2007 Riigikogu valimistel, mille kampaania ajal algasid minu jaoks suured pettumused. Minu jaoks oli oluline minu erakonna võit, mitte omakasu. Aga ümberringi nägin ma kuidas kandidaadid olid valmis häälte nimel üksteisel kõrisid läbi närima. Ka šokeeris mind see, kui rääkisin Keit Pentusele sellest, et treenin tasuta (olin ju kunagi ise samas olukorras) noori, kellel pole raha, küsis ta imestunult nagu lollile otsa vaadates: sa treenid tasuta? Tundsin ennast ebamugavalt. Ja hiljem märkasin üldse erakonnasiseselt, et inimeste heaolu ei ole üldse oluline. Tähtis on vaid hääled kätte saada. Mu maailm varises kokku. Ma ei tulnud erakonda ju võimujanust, vaid soovist midagi muuta paremuse poole. Kui 2008 oli esimene koosolek tulevaste 2009 KOV kohta, siis ütles Keit Pentus õpetlikult, et tuleb teha sellised ludadused, millest inimesed näevad omapoolset omakasu, et hääled kätte saada. Minu idee oli pakkuda välja reaalselt teostatavaid inimestele kasulikke ideid, tõsi küll, mitte sellel koosolekul, vaid hiljem Mustamäe piirkondlikel koosolekutel. Mulle vaadati taas otsa nagu lollile. Tahtsin erakonnast lahkuda. Mind veendi ümber. Ähvardati meedias mind mustata. Kaalusin siiski erinevaid erakondi, kuhu minna. Ma pole kindel, kuid kardan, et kõikides võimuerakondades valitseb samasugune ideoloogia. Sellepärast valisin Iseseisvuspartei, mille ideed on mulle südamelähedased.

Nüüd ilmselt mõtlete Teiegi, et olen loll. Aga sorry, mind ei huvita võim, vaid teha asju südamega. Jumal täitis minu kaks soovi, minust sai kikkpoksija ja ka baaritöötaja. Tegelikult oli veel üks soov, mis täitus: see, et Reformierakond võidaks 2007 valimised. Täna ma soovin südamest, et sisuliselt olematu partei, Iseseisvuspartei pääseks kunagi võimule. Avaldadasin Siioni tarkade protokollid vaid selleks, et näidata Reformierakonna tõelist palet. Mind visati erakonnast välja ja koduleht pandi kinni. Puudub oma meeskonnaliikmetest hoolimine, tähtis on vaid omakasu ja enda maine. Lugesin hiljuti läbi Ludwig von Misese "Liberalismi" ja mulle jäi liberaalsusest küll väga erinev mulje võrreldes Reformierakonnaga. Mis puudutab Siioni tarkade protokolle, siis ma pole neid isegi lugenud. Ma provotseerisin erakonda teadlikult, nad neelasid sööda alla. Olen kirglik maletaja. Püüan aimata ette erinevaid olukordi ja mõelda mitu käiku ette.

Tänan,et viitsisite lõpuni lugeda!

Lugemissoovitus: Arturs Silgailise "Läti Leegion"

Soovitan lugeda Läti Leegioni endise kõrge ohvitseri Arturs Silgailise raamatut "Läti Leegion", mis annab väga põhjaliku ülevaate (erinevalt Eesti Leegioni äsja ilmunud raamatust, kus on ainult pildid ja sutsu üldist teksti) lätlaste sõjategevusest II ilmasõja ajal. Ja näitab, et lätlaste tegevus II ilmasõjas oli kõike muud kui juutide põletamine, millist muljet on püütud ühel või teisel moel jätta.

Teema haakub otseselt Lihula sambaga, mis siis püstitati Eesti leegionäridele. Kes pidasid vaprat võitlust oma isamaa vabaduse eest, nii nagu ka lätlased.

Silgailis annab ka hävitava hinnangu Eesti juhtide otsusele baaside lepingu kohta Venemaaga, mis pani eriti raskesse seisu lätlased, kellel oli enne II ilmasõda Baltimaade võimsaim sõjavägi. Nõnda olid ligi 150 000 hea sõjalise väljaõppe saanud lätlast sunnitud võitlema natsi-Saksamaa poolel, pidades edukaid lahinguid kohati kuni 10-kordse inimressursi ülekaaluga venelaste vastu. Lätlaste vaprusest annab tunnistust seegi, et venelased ei suutnud isegi sõja lõpuks 1945. aasta 8. mail Kuramaad ära vallutada.

Raamat on õpetlik materjal selle kohta, et lätlasi ei tasu mingil juhul alahinnata.

Rõtovil seekord 100% õigus

Väljavõte Äripäeva veebist.

Olen seekord 100% Äripäeva juhi Igor Rõtoviga nõus, et halenaljakas piirang uudiste tsiteerimisel (pealkiri ja üks lause) toob kasu üksnes Delfile.

Pealegi on täiesti ajast ja arust Postimehe otsus piirata lehelugude tsiteerimist veebis. See ainult suurendab Delfi loetavust.

Halenaljakas on muidugi see, et Äripäev üldse sellise jabura kokkuleppega liitus. Äripäev peaks ikka olema online-meedia lipulaev, mitte teiste sabas sörkija.

Ajakirjandusorganisatsioonid peavad aru saama, et veeb ja leht on kokku üks tervik, mis täiendavad teinetest, ja peamiseks kriteeriumiks veebi puhul on kiirus. Kui Postimehe veebi ilmub uudis enne kui Delfisse, siis loetakse Postimeest, ja nii on see ka olnud, Postimehe loetavus on kiiresti Delfile järgi tõmmanud. Kui Postimees hakkab end ühest otsast piirama, siis kannatab kogu organisatsioon.

Selline piiramine on sama tobe kui hakata ka paberlehes teatud uudiseid veel eraldi raha eest müüma, näiteks on nad trükitud mingi erivedelikuga, ja nende lugemiseks peab siis ostma mingi riistapuu, ja vormistama eraldi tellimuse. See muudab tüütuks ajakirjanike endi töö, kes peavad nüüd infole ligipääsuks kasutama mingeid erinippe, lugejatest rääkimata.

Soovitus: maanteemuuseum

Irja eile maanteemuuseumi hoovis, Varbusel.

Kel suvel mahti, võiks ära käia maanteemuuseumis. See asub vana Võru-Tartu tee peal, Varbusel, endises postijaamas. Kust siis on 22 versta Tartusse ja 44 versta Võrru, nagu ütleb teeviit muuseumi hoovil. Ja kus on avatud huvitavad väljapanekud, sellised nostalgilised, näiteks Tartu vanast bussijaamast ja muidu ka. Teede arengust Eestis. Kohapeal saab ka keha kinnitada. Ja üldse on Tartust Võrru meeleolukam sõita mööda vana teed, see on nagu Piibe maantee Tallinnast Tartusse, selline käänuline ja põnev.

Irja oli eriti erutatud, sest tema vanavanaisa Samuel-Konrad käis ilmselt just mööda seda teed Võru külje alt Loosult jalgsi Tartusse maja ehitama (see on see kena puumaja Tartus Võru tänava ääres, kus olid nn Eesti ajal esimesel korrusel ärid ja pagaritöökoda ja kuhu praegune Tartu linnavalitsus keelas Irjal kohvikut rajada). Ja sama tee ääres, Ihamarus elas ka Irja vanavanaema Emilie Roht, kirjanik Richard Rohu lähedane sugulane (samast suguvõsast, muide, pärineb ka praegune presidendiproua Evelin Ilves). Tõtt-öelda Ihamaru kaudu me selle vana Võru-Tartu tee ka leidsime, ning selle kaudu maanteemuuseumi.

Siin veel mõned pildid muuseumist:

Mida teha riiaka naisega?

Väljavõte Delfi veebist.

Delfis päris huvitav arvamus Jüri Eintalult teemal "Kui naine on psühhopaat". Igal juhul tervitan selliste teemade esilekerkimist ühiskonnas, sest seni on räägitud vaid mees-psühhopaatidest ja naisi kujutatud kui ingleid. Aga, ja ma ei väsi seda kordamast, iga naine pole ingel. Või siis vähemalt mitte selline, kellega sa sobid. Ja naine, kes väidab, et sind armastab, võib tegelikult valetada, siis selleks, et sinuga lihtsalt abielluda ja lapsi saada. Ja kui need kaks asja käes, see on siis abiellumine ja lapsed, siis lõpetab teesklemise ja teeb su elu põrguks. Ja kui küsid, kus on armastus, siis kostab vastuseks, et armastust polegi olemas, või et see armastus "muutub" või et siis peab armastuse nimel pidevalt vaeva nägema ja võitlema, ja muidugi on ka argument see, et "meil on niigi hästi, teised lõhuvad iga päev nõusid ja kaklevad omavahel".

Nii et abielu on, või paljudel juhtudel on ikkagi põrsa kotis ostmine, kus siis tegelik sisu paljastub alles aastate jooksul ja kahjuks ei võimalda ühiskond libedat lahutust, kuigi lahutus võib olla inimese jaoks palju õnnelikum sündmus kui pulmad (erinevalt külalistest, kelle jaoks on muidugi pulmapidu kõige õnnelikum, sest seal saab süüa-juua, mistõttu võiks kaaluda ka lahutuse puhul pidu korraldada, vahest siis hakkab ka ühiskondlik arvamus muutuma, sest inimene mõtleb kõhu kaudu, seda nii otseses kui ülekantud tähenduses).

Üks huvitav nähtus, millel põgusalt peatub ka Eintalu, on see nn enese kehtestamine. Kus siis mehe puhul eeldatakse, naisega suhtlemisel, et mees end kehtestab. Eintalul soovitati politseist tüütu naine JÕUGA välja tõsta. Ehk siis ühiskond ise soosib, või siis surub mehele peale vägivaldsust, et siis naine saaks end ohvrina eksponeerida. Ja sellele ohvrile tuleb kohemaid appi auto, kas siis politseist või hullumajast. Ning viib selle vägivallatseja minema. Naisele ei ütle keegi, et "miks sa end ei kehtesta". Eintalu nimetab sellist olukorda kuriteoks, see on siis kuriteoks mehe suhtes, kui naine meest kuriteole õhutab. Ent, mis seal salata, selliste kuritegudega politsei ei tegele.

Eintalu soovitab selline tüütu tegelane, kes meest kuriteole õhutab, hullumajja saata, kuivõrd tegemist on psühhopaadiga. Aga ma ütlen, et ka see pole niisama lihtne. Sest psühhopaadil on imepärane omadus musta valgeks rääkida, valetada. Ja ta ei pruugi seda teha teadlikult, ta ei pruugi tõepoolest teada või mäletada, mida ta oma viha või hulluse hoos tegi või ütles. Ja kui ta ei mäleta, ei tea, ja kõike eitab, siis üldjuhul teda usutakse, midagi ei juhtu, teda ravile ei panda ega jäeta. Eriti veel, kui ta on naisterahvas. Ja kui tal on lapsed.

Mis on minu soovitus psühhopaadiga suhtlemisel: kõige targem on ta rahule jätta, temaga mitte tegemist teha, ja võimalusel teisi hoiatada tema eest. See ei pruugi olla lihtne, sest psühhopaat tuleb sulle ka "katusele järele", aga see on ikka parem kui temaga koos olla. Sest psühhopaat saab jõudu vaid teistega suhtlemisest, teiste ära kasutamisest, isolatsioonis muutub ta märksa leebemaks ja vaguramaks.

Ja minu soovitus kõigile psühhopaatidele: jälgige oma toitumist. Mul on kuri kahtlus, et teie käitumine on otseselt seotud sellega, mida tema omale suust sisse pistate. Näiteks võiksite proovida loobuda piima- ja lihatoodetest, sest need tooted käivitavad ajus protsesse, mida mõistus ei suuda kontrollida, mis nö "röövivad" mõistuse. Ja sellega ka töövõime, kui teete vaimset tööd.

Juulis hakkavad laastud lendama...

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Saabus üks põnev kommentaar:

Juulis hakkavad laastud lendama...25 000 töötut tuleb juurde nagu nipsti. Aperitiiviks siis 200 inimest...
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=335532
Terv.iluspoiss

Inno kommentaar:

tõepoolest, loll poeaks olema see ettevõtja, kes töötajad enne 1. juulit lahti laseb.

Ja ettevõtja ei ole enamasti loll, muidu ei saaks ta olla ettevõtja.

Miks oli vaja Saksamaal Venemaaga II ilmasõja ajal diil teha?

Seda küsimust on vaagitud ainult aspektist, et sakslaste, või siis Hitleri huvi oli venelased mõneks ajaks tasalülitada. Aga võib ka muud moodi mõelda.

Hitler tahtis saada maailma valitsejaks. Koos oma liitlastega. Kus siis territooriumid olid enam-vähem ära jaotatud. Ja on üsna selge, et Hitler tahtis omale saada alasid, mis olid "ajalooliselt" ja ka kultuuriliselt sakslaste mõjusfääris, need on siis Poola ja Baltimaad. Ja, võib arvata, et niisama lihtsalt poleks sakslased neid alasid oma valdusse saanud. Seda teadsid sakslased juba ajaloost, seda teadis ka Hitler. Läti oli sõjaliselt väga võimas, samuti Leedu ja Eesti. Igal juhul oleks vastupanu olnud terav ja isegi sõjalise võidu korral oleks sakslased saanud omale vihavaenlase pikaks ajaks. Või kas oleks eestlased andnud niisama lihtsalt käest iseseisvuse, mille nimel oli 700 aastat võitlust peetud nendesamade sakslastega. Loomulikult mitte!

Nüüd, mida tegi Hitler, ja etteruttavalt peab ütlema, et ta oli väga kaval. Ta tegi diili venelastega, nö kinkis need alad venelastele (Poolast poole), ja lasi samal ajal 1939. aasta sügisel Saksa saadikutel Balti riikides puhuda kohalikele võimukandjatele kõrva, kui hea on nn baaside leping, mida Venemaa hakkas Balti riikidele peale suruma. Ja see läks läbi! Kas kujutate ette?! Misjärel tõi Venemaa oma väed Balti riikidesse sisse ja hävitas lühikese ajaga kogu Balti riikide vastupanuvõime (enamik Balti riikide väejuhtidest hukati, samuti "likvideeriti" poliitiline eliit). Ning, panete tähele, pärast seda marssisid sakslased Balti riikidesse sisse kui vabastajad! Sakslasi, kes olid Balti riike aastasadu kurnanud, võeti vastu lippude lehvides. Loomulikult lubasid sakslased esialgu kohalikele puud ja maad kokku, ent lõpuks kehtestasid ikka oma vana nn Balti-Saksa ülemvõimu.

Mis sellest loost õppida? Esiteks seda, et sakslane ei diilita venelasega kunagi niisama. Sel on alati mingi eesmärk, mingi saksa stiilis "krutski". Ja alati on mõistlik uurida, mis selle taga on.

Teiseks, MITTE KUNAGI ei tohi talitada ainult selle järgi, mis teised sul kõrva sosistavad. Enda eest peab igaüks ise otsustama. See on vana tõde, nö talupoja-tarkus, aga kahjuks kipub see pahatihti ununema. Juhan Partsi valitsus näiteks kukkus just seetõttu, et kuulati liialt seda, mida mingi ameerika onu või kesiganes kõrva sosistas. Ja kes õigupoolest võitis sellest, et Lihula sammas maha võeti?! Igal juhul mitte eesti rahvas. Miks siis eesti rahva juht talitas oma rahva huvide vastaselt? Samahästi võib küsida, miks tegid eesti rahva juhid seda 1939. aastal.

Iga uus on hästi unustatud vana

Eksponaat maanteemuuseumist.

Uudiseid Gruusia vennasvabariigist

Viimasel ajal on Eesti poliitikud Gruusia teemadel olnud na sõna-ahtrad ning paljud eestlased sealt vaikselt tagasi koju kobinud ning sinna investeerinud eestlased nagu Mart Laar lakuvad oma haavu, ent välismeedias ilmub ikka aeg-ajalt sõnumeid. Näiteks eelmise nädala Economist avaldas Gruusia juhtiva opositsioonipoliitiku Nino Burjanadze (endine Gruusia parlamendi spiiker ja Gruusia praeguse juhi Mihhail Saakašvili pikaajaline partner, kelle Saakašvili viimaks üle parda viskas) pöördumise, kus on muu hulgas öeldud, et viimase aja küsitluste põhjal on president Mihhail Saakašvili rahva seas oma populaarsust kaotamas. Ning rahvas võitleb selle nimel, et Gruusia ei kaoks demokraatlike riikide leerist olukorras, kus president Saakašvili loob autoritaarset režiimi, samaaegselt vürtsitades seda demokraatliku sõnavaraga. "Meie presidendi pidevad väited selle kohta, et "sõda pole veel läbi" ei saa muutuda demokraatia hävitamiseks, ja tema Vene-vastane retoorika ei saa varjutada fakti, et tema on teinud kõige rohkem selleks, et suurendada Venemaa kohalolekut Gruusias. Me oleme eriti nördinud, et Saakašvili on oma autoritaarset ja vastutustundetut käitumist maskeerinud Lääne standardite ja demokraatiaga," kirjutab Burjanadze.

Kas ei tule tuttav ette?! Eestis on käimas samasugune protsess, kus üks kohalik väike Stalin (Andrus Ansip) on oma saamatuses teinud kõik selleks, et tõmmata oma rahvale kaela Vene viha (ja selle viha abil oma populaarsust upitanud). Mis, nagu näitab Gruusia kogemus, võib lõpuks väga kalliks maksma minna. Kuni selleni välja, et Eesti võib kaotada osa oma territooriumist. Nii nagu juhtus Gruusiaga. Lollus on väga kallis.

Keit Pentus valmistub liitumiseks Keskiga?

Väljavõte Keit Pentuse blogist.

Kui panete tähele, siis Keit Pentuse uuel veebiküljel, või blogil, nagu neid ajaveebe kutsutakse, pole enam mingit sidet Reformierakonnaga. Millest võib järeldada ainult üht: Pentus valmistub lahkumiseks Reformist ja liitumiseks Keskerakonnaga (millest muidu Pentuse viimase aja sõbrustamine venelastega, osalemine Eesti päevadel Peterburis jms) või siis IRLiga, kui värvi põhjal otsustada. Eks me saame uudiseid kuulda juba lähiajal.

Ja arvata võib ka, miks. Sest olukorras, kus Pentuse ja Rosimannuse suhted on jahenenud, on Pentusel vaja leida uut ideoloogilist doonorit, kellele toetuda. Ja võib ka arvata, et Rosimannuse aeg Reformis hakkab ümber saama, sest Rosimannuse "toode", Andrus Ansip on end täiega täis teinud, ja seda mitte ainult Eesti mastaabis.

Kuigi, samas, viimase Reformi eurokampaania veebireklaamis olid veel Pentuse tissid (nagu rahvas arvab, väljavõte Delfi veebist):


Samas, jällegi, on just pärast ebaõnnestumist eurovalimistel hakanud inimesed Reformile selga pöörama.