President toetab ebatervislikku toitumist?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kas tõesti president, kelle kaasa propageerib tervislikku toitumist, andis suurima hariduspreemia stagneerunud toitumisteadlasele?

Selle uudise kohta saabus selline kommentaar:

lehmapiim tapab ütles...

Presidendi hariduspreemia stagnandist toitumisteadlasele Postimehes on artikkel "Presidendi suurim hariduspreemia läks tuntud bioloogile ja toitumisteadlasele". Urmas Kokassaare puhul on aga tegemist sügavalt oma stagnaaegsetes teadmistes kinni oleva mehega, kes ei tunnista absoluutselt uuemaid teadustulemusi toitumise alal. Koos Mihkel Zilmeriga korrutavad nad väsimatult, et eestlased toituvad üldiselt väga hästi ja tervislikumalt kui muud rahvad, samas faktid räägivad vastupidist: eestlased on maailmas tipus nii südame-veresoonkonnahaiguste, vähijuhtumite, diabeedi, osteoporoosi jpt haiguste osas. Eestlaste eluiga on 10-kond aastat madalam kui lääneeurooplastel jne jne. Nii et sellised ongi meie "toitumisteadlased", propageerivad endiselt oma segatoitumist, rõhutades eelkõige liha- ja piimatoodete vajalikkust. Samas vaadates maailma suurima toitumisuuringu, The China Study tulemusi, nähtub et need rahvagrupid, kes tarbivad enim loomseid tooteid, neil esineb ka enim kõikvõimalikke kroonilisi haigusi (erinevad vähi vormid, südamehaigus, suhkrutõbi, osteoporoos jne).

Üks põnev kommentaar olukorra kohta riigis

MIlle tahaks kohe eraldi üles panna:

IRW! Loomulikult ei pääse Eesti ei devalveerimisest ega ka IMF-st! Ja vastupidist kommenteerivad, elavad lihtsalt ülepaisutatud sisemullis või siis on võimupartei valetamiskampaania palgalised kommentaatorid! Me ei ole mingi maailmanaba, enamus välisriike ei tea Eestist midagi, kui küsid, siis pakuvad mingit uut hamburgeri nime Eesti pähe! Majanduse paranemist ei saa loota enne, kui saadakse aru, et rikas riik tähendab jõukat rahvast, mitte pidevalt suurenevat töötute armeed ja töötavatele järjest suuremat maksukoormust. Meie kriis ei ole niiväga seoses maailma probleemidega, vaid meie probleem algas pronkssõdurist. Lähima 2a jooksul langeb meie majandus veelgi, algab kuritegevus ja ka organiseeritud kuritegevus. Selle kõige takistamiseks on vaja teha ainult 2 asja: välja vahetada president ja peamisnister. Üks neist on purutola ja teine ei tööta siin Eesti rahva nimel, vaid on Vene-NATO piiripunkti juhtiv ohvitser!

Kas Tallinna sadam jääb hiinlastest ilma?

Saabus selline info:

Minuteada on hiinlased juba otsustanud Riia sadama kasuks. Oleks muidugi meeldiv, kui see informatsioon ei ole tõeks osutunud.

Kas  keegi teab täpsemalt, mis värk nende hiinlastega on. Kas nad on tõesti Riia kasuks otsustanud?

Abipolitseinik lasi oma naise maha: Eesti jälle lähemal Ansipi eesmärgile

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu mõned naljahambad-võllahuumori sõbrad on öelnud, liigub Eesti praegu 5 rikkama hulka lausa seitsme penikoorma saabastega: vaesed, vanurid ja muidu väetid, nõrganärvilised ning ebanormaalsed surevad maha, ning ongi ülejäänud 5 rikkama hulgas! See on umbes sama nagu Reformi sotsiaalminister Toomas Vilosius tegeles kunagi AIDSi teemaga: mitte midagi pole vaja teha, haiged surevad ise maha ja ongi probleem lahendatud! Lihtne, eks?! Tuleb vaid oodata, vabaturu maagiline käsi paneb lõpuks kõik paika.

Igal juhul on Eesti jälle sammukese võrra lähemal reformierakondlikule eesmärgile. Asja hoogustamiseks võiks rajada lausa riikliku kirstutööstuse, sest nende järgi näib nõudlus üha suurenevat. Ja päris vaiba sisse pole ka ilus laipu keerata, nagu seda on kuuldavasti praktiseerinud Rakvere reformierakondlik linnavõim.

Üks huvitav näide tsensuurist vikipeedias, Margit Sutropi näitel

Saabus selline põnev tagasiside:

Tere!

Ma ei ole Teie blogi jälgides tähelepannud kuivõrd Te eestikeelse Vikipeediaga olete kokkupuutunud.
Igatahes on pigem poliitilise värvinguga tsensuur jõudnud samuti sellesse vabaentsüklopeediasse.
Hea näide on sissekanne Margit Sutropi kohta, mis hiilgas faktirohkuse ja välitööga.
Muuhulgas olid artiklisse lisatud Margiti avalike esinemiste tsitaadid, mis, tõsi, ei jätnud temast kõige intelligentsema inimese muljet, ent olid n.ö genuine - tema poolt öeldud ja mõeldud ning avalikus meedias kõlanud.
Põhiartiklist lükati see osa, mis oli olnud seal võib-olla juba pool aastat, nüüd oktoobris (????) "arutelusse", kus keegi vaevalt näeb, kui mõtterikka inimese teatud seltskond on lükanud TÜ professoriks, et ikka legend kestaks ja inimestel jääks mulje tarkadest inimestest, kelle nimel makse makstakse. Mulle näib, et vaimse puudulikkuse ees silmade sulgemine toob pikemaajaliselt akadeemilises sfääris kaasa korvamatuid tagasilööke.

Kõrvaldatud mõtteavaldused on järgmised:

Ma arvan, et samavõrd kui on kasvanud meie refleksioonivõime, teadmiste hulk, samavõrd on tehnilised võimalused arvardanud meie võimalusi kurja teha: kui pahad inimesed 2000 aastat tagasi võisid vibu lasta, võisid mõõkadega võidelda, võisid üksteist hävitada mürgi või mõnede muude koledate relvadega, siis tänapäeval on pahade inimeste käes aatompommid ja see kindlasti suurendab seda niisugust kurjuse tegemise hulka, vähemalt kvantitatiivselt, määratult. (Ööülikool, 5m40s 16.detsember 2008, Tampere maja, Tartu - avalik lindistus <http://www.ylikool.ee/et/13/margit_sutrop> )

Just see eluvorm, igapäevane võitlus oma privileegide eest, on eestlastele saanud viimaste aastakümnete jooksul liiga omaseks. Paljud hoiavad kiivalt kinni arusaamast, nagu oleksid inimesed teeninud ära ebavõrdse kohtlemise ... Eestlastel ei ole seda usku, et kõik inimesed on võrdsed. (Nõukogude aja ihalus on ohtlik <http://www.postimees.ee/140606/esileht/arvamus/203037.php>  - 25.mai 2006, Postimees)

Link:

http://et.wikipedia.org/wiki/Arutelu:Margit_Sutrop

Lugupidamisega,

O.-H. M.

Inno kommentaar:

tõepoolest, milleks varjata geniaalseid mõtteavaldusi? Või pole rahval enam õigust uuema aja teadus-saavutustest osa saada?!

Ingrid tõi Urve seltskonda?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Dünaamiline duo: kui Ingrid veel Kroonikat toimetas ja Urve "pandavaimat" villa müüs, siis lantisid nad koos omale mehi, ja käisid isegi oma abikaasade kõrvalt teiste meestega soojal maal puhkamas. Vahapeal, kui Urve ministritoolil istus, ja Ingrid Kroonikast kinga sai, kutsus Urve teda aeg-ajalt nö rahva sekka. Nüüd, kus Ingrid sai tööle Postimehhe ja Urve ministrikohalt kinga, on Ingrid see, kes oma kaaslase peole kaasa võtab. Sellest räägib ka nende kehakeel: perenaine Ingrid ja lipsuga kutsa Urve.

Hakkavad tulema ilmsiks valitsuse euro-sigadused

Väljavõte Maalehe veebist.

Valitsus on seni põhjendanud kõiki Eesti konkurentsivõimet vähendavaid uusi seadusi ja meetmeid nn euro-nõuetega, ja olukorras, kus neid nõudeid tuli korraga juurde palju, polnud inimestel võimalik iga nõude paikapidavust kontrollida. Nagu nüüd välja tuleb, on valitsus, õigemini endine keskkonnaminister Heiki Kranich rahvast jõhkralt petnud. Nagu tuleb välja Maamajanduse artiklist:

ELi väidetavalt karmid nõuded sõnniku­majandusele sundisid veisekasvatajaid alates 2002. aastast, hambad ristis, lautu ja lägahoidlaid ehitama.
Tegelikult kehtib Euroopa Komisjoni reostuse vähendamise direktiiv ainult sea- ja linnukasvatusele. Veiselaudad lisas meie oma keskkonnaministeerium.

See, et veisekasvatajad, kelle kari ületab 300 lüpsilehma, peavad muretsema endale keskkonna kompleksloa, mis hõlmab nii vee-, jäätme- kui välisõhu kaitse seadust, on meie oma keskkonnaministeeriumi 2001. aasta väljamõeldis. Keskkonnaminister oli siis reformierakondlane Heiki Kranich. Ministeeriumi selgitusel lisati euronõuetele ka veisekasvatus Taani ekspertide soovitusel.

Inno kommentaar:
kuivõrd ELi tasemel teevad lobby-tööd lisaks firmadele ka terved riigid (selle paljastamiseks Brüsselis on teinud tublit tööd Siim Kallas), et siis oma ettevõtjaid toetada, võib ainult aimata, mis summad maksti Kranichile ja Reformierakonnale selliste "lisanduste" eest. Sest niisama keegi oma riiki kahjustavaid otsuseid ei tee. Neid asju muidugi Kapo ei uuri, sest tegemist on "sõbralike" riikidega, kus tuleb ainult puhas ja sõbralik raha. Ja pole siis ka vaja imestada, miks Eestis asjad ei liigu: kõik on juba ette ära müüdud, riik on maha parseldatud, rahva selja taga, ja praegu tehakse vaid nägu, et kõik on alles. Ilmselt siis selleks, et viimased müügitehingud veel lõpetada ja siis mõnusalt puhata elu lõpuni lõunamere saarel palmi all. Miks ei võetud Telekomi müügil alternatiivseid pakkumisi? Miks pandi rahast punnis Eesti Lotot juhtima varem varguste ja kahtlaste tehingutega silma paistnud Heiki Kranich? Vastus peaks olema niigi selge.

Tublid!

Väljavõte Delfi veebist.

Endise põlise nõmmekana (ma olen lausa Nõmmel sündinud, sõna otseses mõttes, Mai põik 4 asunud sünnitusmajas, kus hiljem tegutses erahaigla Fertilitas ja millest praeguseks on saanud eravilla, olen Nõmmel elanud ja kasvanud, käinud Kreegi metsas ja Pääsküla rabas suusatamas, Võidu staadionil jalkat mängimas) on mul siiralt hea meel selle üle, et on kadunud Nõmme, ja kogu Tallinna üks häbiplekke- Nõmme turg. Senine Nõmme turg, mida polnud keegi aastakümneid remontinud ja mis üha lagunes ning lagunes. Ja mille kordategemiseks polnud suuteline MITTE ÜKSKI varasem linnavõim. Kuigi juttu sellest on olnud juba aastaid. Nüüd tehti lihtsalt ära!

Ma olen ise käinud, lapsest saati, sadu kordi sel turul. Mäletan Nõmme turgu ajast, kui olin väike laps ja emaga turul käisin. Juba siis oli turuhoone suht kehvas seisus, ja haises alati hirmsasti. Puudus korralik ventilatsioon ja küte. Ent ta oli ikka kuidagi armas. Kui hiljem taas Nõmmele elama naasin, pärast sõjaväes ja ülikoolis käimist, siis polnud olukord muutunud. Nõmme turu kohta võis öelda: rääbakas. Eriti kahju oli mul, Tartust tulnuna, sest Tartu turg oli juba üle 10 aasta tagasi lausa klass omaette. Nõmme turult astus läbi isegi Vahur Kersna koos oma pealtnägeva terava kaamerasilmaga ja paljastas igasugu koledusi, nii et turuhoone üldse kinni pandi. Ent selline olukord oli seal olnud juba aastaid!

Ma olen seda usku, et turg on linna süda. Ja igas linnas, või linnaosas peaks olema üks korralik, pidevalt tegutsev turg. Ma saan aru, et Kadaka turu taoliste pudi-padi turgude aeg on möödas, ent värske, töötlemata puu- ja juurvilja, isegi liha ja kala omanikuvahetuse korraldamiseks pole paremat moodust kui turg. Sest supermarketid, on mis nad on, aga kauba värkuses ei suuda nad turuga võistelda. Kauba värskus on samas väga oluline tervise seisukohast. Ma väidan ka seda, et toidukaubanduse supermarket-istumine on otseselt seotud paljude terviseprobleemidega. Eelkõige seetõttu, et supermarketi kontseptsioon eelistab kõiksugu lisa- ja säilitusaineid, mis võimaldavad siis kauba letilolekuaega maksimeerida. See pole muidugi igal pool nii. Näiteks Itaalias või Hispaanias haaravad värske, töötlemata toidukauba letid supermarketitest vähemalt poole, Eestis aga vaid 5%.

Kui minu käest küsitaks, miks ma Keskerakonda toetan, siis on nüüd olemas üks järjekordne põhjendus: nad tegid turu korda. Vähemasti väike Inno soovitaks valimistel hääletada Keskerakonna poolt. Ja ma täiesti toetan seda soovitust.

Muide, soovitan Rakveres hääletada Irja poolt (nr 279), sest ta tahab ka Rakverre rajada ühe korraliku turu. Just sellise, linna turu, nagu nad on Tartus või Nõmmel.

Nõrk, Jaak, nõrk!

Väljavõte Delfi veebist.

Tõepoolest, ministri-härra Jaak Aaviksoo mõtetes, mis peaks aitama Eestil "taas" rikkaks saada, pole midagi uut. Ma olen neid mõtteid, tootlikkusest, ümberõppest, suunitletud haridusest ja muust kuulnud juba aastaid, ilmselt sadu kordi, eri tegelaste suust. Ma ütleks selle peale, veidi utreeritult, et senikaua kuni Eestit juhivad Aaviksoo-sugused tegelased, ei juhtu mingit nihet paremuse poole. Või siis selle igatsetud rikkuse poole. Sest, sellised tegelased nagu Aaviksoo ongi tirinud Eesti praeguseks sinna, kus ta praegu on, paraja sita sisse. Ning Eesti tuleviku seisukohast oleks parem, kui Aaviksoo-sugused oma suu rohkem kinni hoiaks, ning lastaks rohkem rääkida neil, kellel midagi ka öelda on. Ma mõtlen midagi sellist, mida pole juba aastaid korrutatud, ja mis pole sellele vaatamata mingit tulemust andnud.

Sest, soigumine mingil tööviljakuse tõstmise teemal, olukorras, kus samas kõrval saab täpselt sama (viljaka) töö eest mitu korda kõrgemat palka, on pehmelt öeldes kohatu. Ehk, Eesti (eestlane oma kodus) peab leidma omale elu mõtte ka sellises olukorras, kus tööviljakus pole see mis mitmel pool mujal. Vastasel korral tekib taaskord haiglane võidujooks ei tea kuhu, mis lõppeb taaskord täieliku pettumusega.

Mulle meeldisid palju rohkem Indrek Neivelti mõtted, kes keskendus rohkem õnnele kui mingitele rahanumbritele. Ja see on tendents kogu maailmas. On näha, et Neivelt näeb ka seda, mis ümberringi toimub, mitte ei imetle vaid oma naba.

Mis Aaviksoosse veel puutub, siis on ta kaitseministrina õhutanud asja eest teist taga Vene-vastast vaenu, mis oli ehk ok ajal, kui Bush valitses USAd ja maailma, ent praegusel Obama-ajastul mõjub naeruväärse ja isegi totakana. Praegu ei tee keegi selle eest pai, pigem vastupidi, üle maailma otsitakse võimalusi, et Venemaaga koostööd teha. Ja Eesti on Aaviksoo-suguste põhupeade tõttu oma šansud maha mänginud. Kuigi Eesti-sugused riigid võiks just olla sillaks ida ja lääne vahel (Venemaa-sugune 150 mln naaberturg on Eesti jaoks suur õnnistus), ja selle pealt teenida. Seni on seda osanud ära kasutada vaid Soome, kes teenib korralikult ka selle pealt, kui tema naabrid Venega tüli kisuvad (mulle tundub kohati, et soomlased vaatavad lausa rõõmuga pealt, takka kiites, kuidas baldid venelastega tülitsevad). Ja venelased Läänega suhtlemiseks üha rohkem Soomet, või isegi Poolat (mis on venelaste jaoks olnud palju suuremad vaenlased kui Eesti) kasutavad.

P.S. Ja kas pole huvitav, et seesama Aaviksoo laulis veel paar aastat tagasi, et Venemaa on Eesti jaoks vaenlane number 1 ja kui Eesti kohe Vene vastu hambuni ei relvastu, hakatakse eestlasi kohemaid uuesti Siberisse küüditama. Isegi Venemaal tekitas selline seisukoht pehmelt öeldes hämmingut. Praegu samas räägitakse, et Venemaa ei kujuta mingit ohtu. Kuhu see oht siis kadus?! Õige vastus on: mitte kuhugi, sest seda ohtu pole viimastel aastatel olnudki. See on samasugune kujutluspilt nagu Ansipi jutt peatsest eurole üleminekust. Milleks selliseid müüte siis tekitada? Aga selleks, et muidu ei valiks keegi selliseid tegelasi nagu Aaviksoo. Või Ansip. Ei valiks selliseid tegelasi, kes on valmis rahvast petma selleks, et võimule tulla, ja neil pole hiljem häbiraasugi, kui nende pettuste tulemusel on kogu nende riik maailma kõige sügavamas kriisis. Võibolla see ongi see Eesti Nokia, Jaak Aaviksoo, Andrus Ansipi ja Konstantin Pätsi sugused mehed, kes isikliku kasu ajendil on valmis oma riigi hukka saatma, või nagu kunagi öeldi: MAHA MÜÜMA.

P.P.S. Ja veel üks nüanss. Valitsus, sealhulgas Aaviksoo otsustas äsja anda odavalt ära riigi käes olnud Telekomi aktsiad, et selle rahaga lappida riigieelarvet. Saadi 4 miljardit krooni. Aga kui palju kukkus raha ja lepinguid ära pärast seda, kui Aaviksoo ja tema kompanjonid valitsused korraldasid Pronksiöö ja pärast seda teatasid bravuurikalt, et majandussidemeid ja kaubandust Venemaaga pole üldse vaja? Ma arvan, et see summa on suurem kui 10 miljardit. Ehk: kaks Telekomi. Mingi aeg tagasi öeldi, et seda raha pole vaja, kuna Euroopast tuleb mitu korda rohkem. Kus on nüüd see raha, ma küsin, ahh? Mis oleks saanud lihtsa vaevaga teenida, kui olnuks viitsimist veidigi Vene suunal pingutada. Poliitikute ülesanne on luua ettevõtjatele soodne majanduskeskkond. Eesti poliitikute aur on läinud selle keskkonna tuksikeeramisele. Nüüd otsitakse võimalusi äri ajamiseks hiinlastega. Aga, kamoon, sõbrad, siililegi on selge, et ilma normaalsete suheteta Venemaaga ei tule ka Hiina-kaubandusest midagi välja.

Konflikt! Liis Lass contra Kroonika. Kas Margus Müil tahab tõepoolest Lassi blogi kinni panna?

Kroonika peatoimetaja Margus Müil (vasakul, gossip.ee veebist) ja Liis Lass (onlineexpo.com veebist).

Seltskonnakaunitar ja aktiivne meediakriitik Liis Lass peab oma blogis juba mõnda aega entusiastlikku sõda kõmuajakirjanduse vastu. Liisilt on säru on saanud nii Eesti ainuke tabloid SLÕhtuleht kui naiste nädalakiri Naised ja eriti viimase peatoimetaja Inga Raitar, kes üritas Liisi ebaõnnestunult Naistesse tööle värvata.

Liisi peamine etteheide kõmuajakirjandusele on, et selle toimetajad tunnetavad oma võimu ning tükivad seda pahatihti madalatel motiividel, kibestumisest ja kadedusest intervjueeritavate vastu ära kasutama.

Liis paneb oma blogis Nelli Teataja peatoimetajale Toomas Leitole südamele, et Nelli Teataja lõpetaks SLÕhtulehe väljamõeldiste refereerimise ning soovitab Nellil lähtuda elementaarsest eetikast ja ajakirjanduse tavadest. Ta sekundeerib Marko Matvere arvamusele, et uurivad ajakirjanikd võiks vähki surra, ning lisab omalt poolt, et kõik kõmuajakirjanikud, kes on kirjutanud väljamõeldisi kibestumisest, sureks kas vähki, nälga, depressiooni, kurjategija käe läbi, pärilikku haigusesse, geenimutatsiooni või autoõnnetuses. Ta kuulutab, et ajakiri Naised on Kroonika varjus kõndiv sopakas ja kiidab Naistelehte, kuna tolle ajakirjanik konsulteeris tema kui intervjueeritavaga ka pisiküsimustes. Liis analüüsib pikalt ja laialt SLÕhtulehe töömeetodeid ning selle lehe ajakirjanikest leiab tema silmis armu vaid üks: Mari-Leen Albers.

Parasjagu on Liisil käsil “ristikäik” seltskonnaajakirja Kroonika ja selle peatoimetaja Margus Müili vastu. Suhted Liisi ja Kroonika vahel, mis olid kord kunagi väga head (Liis poseeris Kroonika külgedel oma ekselukaaslase Elmar Liitmaaga) muutusid teravamaks pärast seda, kui Kroonika avaldas oma veergudel fotod Liisi pügamata murust ja sellest, kuidas Liis pärast seda muru niitis. Allikaks olid tigedad naabrid, kellele Liisi pügamata muru kuidagi asu ei andnud ja kes tema peale Kroonikasse kaebasid.

Suhete jahenemine jätkus, kui Liis oli mõnda aega turundanud Talinna botaanikaaeda ja Kroonika ajakirjanik Kristiina Genno pöördus Lassi poole küsimusega, et kas Botaanikaaia külastatavuse hüppelisel tõusul võib olla mingit seost Lassi värvika isiksusega. Liis oli meeldivalt üllatunud, et Kroonika ei tundnudki seekord huvi tema eraelu vastu, vastas ajakirjaniku küsimustele ning palus, et ajakirjanik saadaks talle teksti enne trükkiminekut üle vaadata. Seda ajakirjanik ka tegi, kuid Liis polnud tekstiga rahul. Ta leidis, et ajakirjanik oli talle sõnad suhu pannud ning kirjutas Kroonika peatoimetajale Margus Müilile, kes kaitses oma ajakirjanikku ja leidis, et too on kõik õigesti teinud.

Varsti pärast seda ilmus Liisi blogisse sissekanne, kus ta andis teada, et kirjutab raamatut ning et ses on juttu ühest seltskonnaajakirja peatoimetajast, kes olla üks suur alko-, narko- ja seksiloom. Esimesest kahest lausa sõltlane. Ta nimetas teda lihtsalt x-iks.

Üsna varsti pärast seda andis Liis oma blogis teada sellest, et talle saabus kiri seltskonnaajakirja peatoimetaja poolt palgatud vandeadvokaadilt, kes kirjutas Liisile, et kuna Eestis on vaid üks seltskonnaajakiri ja selle peatoimetaja on Margus Müil, siis on isik, kelle kohta eelmainitud väited esitati, tuvastatav. Advokaat teavitas Lassi, et eelmainitud väited Margus Müili kohta ei vasta tõele ja kui Lass kavatseb tõesti oma raamatus midagi sellist väita, siis ta peab olema valmis oma väidete tõestamiseks.

Lass pani advokaadi kirja oma blogisse üles. Seepeale pöördus vandeadvokaat Andmekaitseinspektsiooni ja palus inspektsioonil rakendada Lassi suhtes haldussundi, s.o kohustada teda eemaldama oma blogist kõik Margus Müili ja teda esindava advokaadi isikuandmed.

Liis pani advokaadi taotluse oma blogisse üles ja pealkirjastas selle üsna alarmeerivalt: “Margus Müil ja tema advokaat üritavad seda blogi kinni panna, ohoo!”

Millest mul tekkis kohe küsimus. Et kas lood on tõesti nii hullud, et Kroonika peatoimetaja Margus Müil kavatseb tõepoolest Liis Lassi blogi kinni panema hakata. Helistasin talle ja palusin kommentaari.

Margus Müil lükkas Liis Lassi kartused kategooriliselt ümber ja ütles, et tal ei ole vähimatki kavatsust Liis Lassi blogi kinni panna. “Liis dramatiseerib olukorda teadlikult üle. Ma ei näe hetkel küll põhjust tema blogi kui terviku sulgemiseks või sulgemise nõudmiseks, sest ta on oma blogis avaldanud ka mõningaid asjalikumat laadi mõtteid, samuti hulgaliselt pressiteateid mitmesuguste erinevate kultuurisündmuste kohta. Minu esindaja poolt esitatud pretensioon puudutab vaid konkreetseid valeväiteid, mida Liis Lass oma blogis avaldas, mitte blogi kui tervikut,” kinnitas Müil. “Pretensioonide esitamises ei ole midagi veidrat. Inimesed esitavad sageli pretensioone erinevate meediaväljaannete, portaalide ja blogide, ka näiteks oma naabrite suhtes, kui nad tunnevad et nende suhtes ei ole oldud korrektsed. Eesti Vabariigi kodanikuna ei ole mina ses suhtes mingi erand. Kui pretensioonidel on alust, siis need alati ka rahuldatakse.”

Müil ütles, et usub sisimas, et Lass ei ole neid väiteid avaldanud pahatahtlikult, vaid heauskselt, ning lootis, et konflikt laheneb rahumeelselt. Küsimusele, kas raamatu ilmumise korral on kavas ka Liis Lass kohtusse kaevata, ei soovinud Margus Müil hetkel vastata: “Raamatut veel pole, seega ei ole hetkel olemas ka raamatus avaldatud laimu.” Küll aga on ta valmis seisma oma õiguste eest, kui teda raamatus teadlikult laimatakse. Müili sõnul oligi tema esindaja poolt Liis Lassile tehtud pöördumise mõte teavitada Liis Lassi sellest, et tema poolt kavandatavad väited ei vasta tõele, ning seeläbi lihtsalt väljamõeldiste avaldamist ära hoida.

Blogipidamist kui elustiili Margus Müil hukka ei mõista. “Tegelikult mulle isegi meeldib, kui jõude elaval inimesel on blogi,” ütles ta lõpetuseks. “Sest tegevuseta noori inimesi varitseb pahatihti oht halvale teele kalduda, hukka minna. Konkreetse hobiga tegelemine, antud juhul blogipidamine, aitab seda kindlasti ära hoida.”

Mis seal’s ikka. Meiegi loodame, et konflikt laheneb rahumeelselt. Liis Lass kirjutab hästi ja teravalt ning tuleb tunnistada, et tal on õigus: on ajakirjanikke, kes kasutavad oma tähtsat positsiooni mõnuga ära ja teevad (sageli lihtsatele) inimestele meelega haiget. Ka meil Innoga on nendega halbu kogemusi olnud. Aga sellised ajakirjanikud ei tööta alati kõmuajakirjanduses, vaid ka nn kvaliteetväljaannete juures.

Kuid on ka ajakirjanikke ja üsna palju nn kõmuajakirjanikke, kes teevad oma tööd hoole ja armastusega. Üks mu parimaid sõbrannasid on kõmuajakirjanik. Kroonikat ma aga siiski "sopaajakirjaks" ei nimetaks. Ajakirjas on - ja seda just viimasel ajal - tublisti stiili, sära ja seksikust. Täpselt nagu Liis Lassi blogis, mida ma soojalt lugeda soovitan.

Ega see, et õunal mõned plekid küljes, tähenda veel, et ta süüa ei kõlba ;) - mõtlen seda kõige laiemas tähenduses.

Rosimannus ja Pentus: kas valimisteni koos?

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu näha, on Eesti mõjukaim paar, Riigikogu liikmed, valitseva Reformierakonna aseesimees Keit Pentus (Reformi esileedi, vasakul) ja juhatuse liige Rain Rosimannus (Reformi sisuline niiditõmbaja) üle saanud hiljutisest vastastikusest õrnusehoost, ning nüüd püsivad koos vaid seoses kohalike valimistega (poliitika teeb inimestega imesid!). Nende nägudeltki on näha, et paremad päevad on möödas.

Ja pärast valimisi, pärast valimisi, siis... siis on oodata õite palju huvitavat. Siis selgub, mis saab Rosimannuse-Pentuse asjast, Andres Jaadla asjadest, ning veel paljudest asjadest.

Väike vangerdus poliit-homoringkondades?

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu näha Solarise keskuse avamisel tehtud piltidelt, on Pedeste toyboy, Riigikogu liige Imre Sooäär (ülal vasakul) saanud omale uueks satelliidiks, Maret Maripuu asemele teise Riigikogu liikme Evelyn Sepa.

Sooäär näeb kuidagi väsinud ja räsitud välja, Sepp on jälle varasemast ümaram, ning saanud päevituse, ilmselt kuskilt soojalt maalt, mitte solaariumist.

Ja Maret Maripuu (all paremal) on omakorda saanud omale saatjaks Ivi Eenmaa:

Kuivõrd Imre Sooäär on tuntud oma homoseksuaalsete vaadete poolest, ning Ivi Eenmaa on tuntud kui lesbi, siis võib arvata, et homoseksuaalne soodumus-sättumus on ka Maret Maripuul, kes kasutas lapse saamiseks üht hetero-meest Igor Gräzinit. Ja milline sättumus on Evelyn Sepal, eks seda näitab aeg (mitte Raivo Aeg).

Sa said Delfis kommenteerimise keelu- anna teada!

Tuli selline vihje, et tuntud raadiohääl, endine näitleja Margus Lepa sai Delfis kommenteerimise keelu.

Ma kujutan ette, et neid on päris palju. Sest lisaks kommentaaride eemaldamisele kasutab Delfi lausa teatud kommenteerijate blokeerimist. Kes siis ei arva nii nagu Delfi heaks arvab. Näiteks kirjutab liiga kriitilisi arvamusi Delfi omaniku Hans Hadniel Luige kohta.

Selline ülereageerimine tsenseerimise osas on kahtlemata liiast. Sest üks ja sama kommenteerija võib kirjutada väga erinevaid kommentaare. Mõistlik oleks eemaldada teatud ebasobivad, solvavad ja väheinformatiivsed kommentaarid.

Kirjuta, mis sa arvad sellisest kommentaaride majandamisest nagu teeb seda Delfi. Või kui sind on Delfis blokeeritud.

Anna-Maria Galojan contra Kadi Viljak: AKi alustas Trend24.ee suhtes väärteomenetlust, Kadi Viljaku kommentaar!

Kadi Viljak (vasakul, Trend24 veebist) ja Anna-Maria Galojan (anna-maria.ee veebist).

Praegu on rindel Galojan-Viljak seis selline, et Andmekaitseinspektsioon (ehk lühidalt AKI) alustas Trend24 suhtes väärteomenetlust.

Anna-Maria Galojan pöördus nimetatud institutsiooni poole pärast seda, kui portaal Trend24, mida toimetab Kadi Viljak, avaldas artikli sellest, et Anna-Maria Galojan jäi ilukliinikule Medemis osutatud teenuste eest võlgu. Galojan leidis, et Viljak avalikustas tema delikaatseid isikuandmeid ning nõuab nüüd inspektsiooni kaudu, et see artikkel portaalist eemaldataks. Lisaks Galojanile on portaali Trend24 peale AKI-sse kaevanud ka Anna-Maria Galojani elukaaslane Reno, uuriv ajakirjanik Virkko Lepassalu ning härrasmees nimega Kalev, kes töötab Kapos - kõigi nende kohta väideti portaalis Trend24, et tegu on "Galojani meestega", s.o et Galojanil on nende kõigiga armusuhe. Eelmainitud meesterahvad leiavad nagu Galojangi, et tegu on nende isikuandmete ebaseadusliku töötlemisega.

Poliitik Anna-Maria Galojani ja ajakirjanik Kadi Viljaku tüli ulatub aegadesse, mil Anna-Maria oli veel Trend24 ajakirjanik, kes tegi seal erinevate inimesetega intervjuusid ja kirjutas ka kolumnit. Kes ei mäleta - 2008nda aasta 19. juunil ilmus Eesti Ekspressis artikkel, kus väideti, et Trend24 ei maksa oma töötajatele korralikult palka. Tehtud töö eest ei saanud enda väitel palka ka Anna-Maria Galojan.

Ta pöördus pärast töölt lahkumist oma õiguste kaitseks Töövaidluskomisjoni ning komisjon on nüüdseks Viljakult Galojani kasuks ca 150 000 krooni välja mõistnud. Anna-Maria Galojan kinnitab, et Kadi Viljak ei ole talle siiani Töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud raha ära maksnud, kuid ei ole ka Töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud. Lisaks Galojanile endale lootvat Kadi Viljakult maksmata jäänud palka kätte saada ka ajalehe Pealinn ajakirjanik Sirje Rattus.

Kadi Viljakul on kogu loo kohta sootuks teine versioon. Kunagine Kroonika ja praegune Trend24 ajakirjanik väidab nimelt, et 19. juuniks, mil Eesti Ekspressis ilmus artikkel portaal Trend24 makseraskuste kohta, oli Galojan saanud ülekannetena enda kontole töötasuna 33 724 krooni, taksoarvete kompensatsiooni (1100.-), kuluhüvitist (2172.70), samuti olid tasutud Anna-Maria Galojani töökõned märtsist juunini. Kadi Viljak seletas, et kuna ta ei olnud sõlminud Galojaniga kirjalikku kokkulepet, millises ulatuses töökõned tasutakse, siis ta tasus töökõned täies ulatuses. Galojan olevat rääkinud märtsis 2395 krooni, aprillis 2806 krooni, mais 2912 krooni ja juunis 3018 krooni eest. Peale selle olevat Galojan saanud sularahas 6000 krooni ulatuses inglise naelu, kuna ta sõitis Londonisse ja vajas raha.

Kadi Viljak ei väida, et palgamaksmine oleks olnud veatu. Ta sõnas, et esimese töökuu, s.o märtsi palga sai Galojan tõepoolest 50% ulatuses, sest sisulist tööd ei toimunud. "Portaal anti IT inimeste poolt üle lepingus märgitud kokkuleppest oluliselt hiljem ja oluliste vigadega, mistõttu ei saanud portaal ei märtsis ega ka aprillis oodatud ja planeeritud mahus ka töötada," ütles Viljak.

Küsimusele, millised olid tema suhted Galojaniga enne artikli ilmumist ja kas Galojan kurtis talle, et pole palka saanud, palus palka juurde jms, vastas Viljak, et ta absoluutselt ei eita, et palgad tõepoolest ei laekunud lepingus ettenähtud kuupäevadel töötajate kontodele, aga kuna tõepoolest ei toimunud ka lepingus ettenähtud tööd, kuna portaali lihtsalt polnud online' is ca kuu IT vigade tõttu, ehk ei saanud kuidagi ka reklaami müüa vms, siis toimisid normaalsed ja vastastikku mõistvad suhted.

"Seda enam, et ilma ajakirjaniku hariduseta, kogemuseta, skandaalse taustaga ja puuduliku eesti keele grammatikaga Anna-Maria Galojani katseaja töötasu oli 20 000 krooni kuus, mis oli tollal väga hea algaja ajakirjaniku palk. Tema originaaltekstide toimetamiseks oleks pidanud eraldi inimese palkama (:," kirjeldas Kadi Viljak oma kunagist alluvat. "Päev enne EE artikli ilmumist (19. 06. 2008 - kohviku täiendus) toimus Anna-Maria korraldatud ja Trendmedia finantseeritud filmiüritus, kus kõik tundus olevat suurepärane. Öösel saatis mõned tekstid toimetamiseks ja ülespanemiseks. Palka juurde ta ei ole palunud, loomulikult on palunud, et palk õigeaegsemalt laekuks. Vastu tulles tema finantsprobleemidele - Olga Makina fototeenused - maksti talle kord avanssi 5000 krooni".

19. 06. 2008 ilmus niisiis Eesti Ekspressis artikkel, kus väideti, et portaal Trend24 ei maksa oma töötajatele palka. Kuid sel artiklil on naljakas saamislugu. Enne artikli ilmumist helistas Innole, kes oli tol ajal samuti Trend24 kaastöötaja, avaldades seal oma majandusteemalisi kirjutisi, Ekspressi ajakirjanik ja küsis, kas vastab tõele, et Trend24 ei ole oma töötajatele palka maksnud. Inno, kes ei osanud aimata midagi halba ja kellele Viljak ei olnud samuti seks ajaks vaatamata korduvatele lubadustele kokkulepitud töötasu (1000.- krooni lugu) ära maksnud, ütles, et on tõesti kuulnud (ja ta oli tõesti seda enda ja Anna-Maria Galojani ühiste tuttavate käest kuulnud), et peale tema ei ole palka makstud ka Anna-Maria Galojanile, ning seda ta ajakirjanikule ütleski. Tulemuseks oli tüli Kadi Viljakuga ja suhete teravnemine, mis päädis Kadi Viljaku kirjaga Innole, et kuna Inno on oma kommentaariga Eesti Ekspressile Trend24 mainet kahjustanud, siis talle rahasid ei makstagi.

Kes nimetatud artikli initsieeris ja mis põhjusel, on tänaseni selgusetu. Võimalik, et seda tegi mõni Trend24 töötaja, kes polnud oma palka kätte saanud ning soovis seepärast Kadi Viljakule "käru keerata". Mõned pahatahtlikud on kahtlustanud Anna-Maria Galojani ennast, keda ajas sel ajal võlgnevuste pärast taga Aivar Pilve advokaadibüroo, ähvardades teda maksmata jätmise korral inkassoga ning andes maksmiseks tähtaja - 20. 06. 2008. Kadi Viljak ütles nimetatud artiklit kommenteerides, et Anna-Maria Galojan oli selle ilmudes niisama pahane kui ta ise ning väitis, et tema on kõige suurem kannataja, kuna artikli juures oli ju tema pilt.

Anna-Maria Galojan lükkas Viljaku väited kategooriliselt ümber. Ta ütles, et peab Viljaku süüdistusi absurdseiks ega soovi neid kommenteerida. Ta kinnitas, et väide, nagu oleks Viljak talle 19. juuniks 33 724 krooni palka maksnud, ei vasta tõele, samuti polevat ta Viljakult mingeid inglise naelu saanud. Galojan soovitas kohvikul tutvuda Töövaidluskomisjoni otsusega ning selgitas, et kuna hetkel tegelevad Viljakuga nii Andmekaitseinspektsioon kui politsei ja ta usaldab nimetatud institutsioone täielikult, siis ta ei pea vajalikuks käsitletavat asja enam omapoolselt kommenteerida.

Galojani palgatud inkasso taotleb nimelt Kadi Viljaku suhtes kriminaalmenetluse alustamist, kuna Viljak ei ole ära maksnud talt Galojani kasuks välja mõistetud 150 000 krooni. Asjaga tegeleb kohtutäitur Kristiina Feinman, kes olevat külmutanud kõik Kadi Viljaku arved. Kuna Viljak on väitnud, et on maksejõuetu, aga ei ole samas välja kuulutanud oma pankrotti, siis Galojani poolt palgatud inkasso taotleb Viljaku suhtes kriminaalmenetluse alustamist põhjusel, et Viljak on jätnud pahatahtlikult pankroti välja kuulutamata. Selgus, kas menetlust alustatakse, pidi saabuma esmaspäeval.

Puhh, sedasi siis seekord. Kuhu Galojani ja Viljaku vägikaikavedu lõpuks välja jõuab, näitab loodetavasti aeg.

Postimees läks jõuliselt Reformierakonna taha

Väljavõte Postimehe veebist.

Postimees läks vahetult enne valimisi jõuliselt taas Reformierakonna taha, mis kinnitab fakti, et Postimees on Reformierakonna häälekandja.

Postimees, või Repostimees rõhutab oma "valimis-testis" maamaksu kaotamist, mis on Reformi peamine valimisloosung. Seejuures räigelt populistlik, sest samamoodi võiks praeguses kriisiolukorras seada loosungiks, näiteks Riigikogu valimistel tulumaksu kaotamise. Millegipärast aga tõstab seesama reformierakondlik valitsus riigis makse, lausa üleöö, samal ajal kohaliku omavalitsuse kampaanias lubab maksu suisa kaotada. Kui see pole pettus, siis misasi see on?! Tuletan veel meelde, et Reformierakond on lubanud vähendada maksukoormust, ja on võimule saades seda hoopis tõstnud.

Selline valimis-test on selgelt Reformierakonna reklaam, seejuures märgistamata reklaam. Mart Kadastiku kingitus Andrus Ansipile, Postimehe tellijate raha eest.

Läti: Eesti edumudeli kriis

Väljavõte Wall Street Journali veebist.

Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov kirjutab tänase lehe juures avaldatud arvamusloos, et Äripäeva on saatnud viimased 20 aastat edu, nii nagu ka Eesti majandust, ja et see edu jätkub ka järgmised 20 aastat. Kõik oleks justkui kõige paremas korras.

Nii nagu, mis seal salata, oli veel mõned aastad tagasi Lätis, mida peeti Balti riikide tiigriks, ent mille kriisi kutsutakse nüüd 'Riga mortis' (surnud Riia) ja millest, nagu kirjutab Wall Street Journal, püüavad end distantseerida lisaks Skandinaavia pankadele naaberriigid Eesti ja Leedu.

Kui aga Läti arengut kõrvalt jälgida, siis pole see midagi muud, kui Eesti kogemuse kopeerimine. Lätlased olid nagu nutikad ahvid, kes tegid kõik täpselt järgi, mida eestlased ees tegid, ja andsid omalt poolt veel vunki juurde. Ma mõtlen siin ühiskonna ülesehitust laiemalt, mis põhines siis kiirel majanduslikul edul, ainult materiaalse poole väärtustamisel. Nii nagu on Rõtov ka oma kolumnis toonud välja kõik need rahanumbrid, millega siis Äripäev võib hiilata. Suhtumine oli umbes selline, et kõigepealt saame rikkaks, siis hakkame ka muu peale mõtlema.

Ent nagu Läti "kogemus" näitab, on sellise arengu juures üks väike "probleem". Nimelt, kui kiirele majanduslikule edule üles ehitatud ühiskond satub raskustesse, või kogeb kasvõi kiire edu aeglustumist, siis algab paaniline pagemine. Siis enam muu peale ei mõelda. Mitte keegi ei taha olla see, kes kaotab. Nii nagu praegu on juhtunud Lätis, aga ka Eestis, kust ettevõtjad massiliselt pagevad ja aastatega kogutud varanduse kaasa viivad. Kuhu? Ikka sinna, kus oleks võimalik korrata Eesti kogemust, ehk siis nautida taaskord kiiret edu. Ja põlvkond, kes on Eestis kiire edu harjal üles kasvanud, teeb sama: põgeneb Eestist ummisjalu, kasvõi Austraaliasse, et mitte mingil juhul seista vastamisi tagasimineku või isegi seisakuga. Sellist minekut on võrreldud isegi küüditamisega, kus iga päev lahkuvad Eestist sajad inimesed, seda kas siis tekkinud tööpuuduse või ratsa rikkaks saamise võimaluste vähesuse tõttu.

Mingis mõttes on sellise arengu juured kindlasti Nõukogude Liidus, mille majandust tabas enne sügavamat kriisi tõsine seisak. Ning pärast liidu kokkuvarisemist said jalad alla ja hakkasid ühiskonda juhtima need, kes olid kiiremad. Ja kes on siis seda kiiret arengut nüüd paar aastakümmet juhtinud, ilma kogemata ühtegi tõsisemat kriisi. Olud on olnud selleks soodsad, sest inimeste elatustase ja palgad olid läänepoolsetest naaberriikidest mitu korda madalamad. Mis siis soodustas investeerimist.

Praeguseks on olukord tundmatuseni muutunud. Niisamuti nagu on eestlaste palgad kerkinud näiteks soomlastega võrreldavale tasemele, sellega koos ka kinnisvara, teenuste jms hinnad, on kadunud ka soomlaste huvi Eestisse investeerimise vastu. Sama käib rootslaste kohta. Hiljuti müüs Rootsi meediafirma Bonnier (seesama, kes Äripäeva välja annab) maha oma tütarfirma Lätis (või sisuliselt kinkis ära), põhjendades seda perspektiivide puudumisega. Põhjuseks oli toodud, et lätlased ei saagi paljude asjadega hakkama, või umbes nii. Et Läti leht ei vastanud juba algusest peale ootustele. Ent, ometi, millegi tõttu ju rootslased oma raha Lätti viisid, panid sinna sadu miljoneid kroone.

Sama lugu on Eestis: üksteise järel lahkuvad siit Skandinaavia firmad, kes kunagi investeerisid märkimisväärseid summasid, ent nüüd ei näe enam mõtet. Liiguvad sinna, kus on kasumlikum, kus on võimalik paremini raha teha, kus on suurem turg. Ummisjalu põgenemistest on üksikud näited jõudnud isegi ajalehtede veergudele, kus töötajad on leidnud nädala algul tööle tulles eest tühjad ruumid. Kõik. Skandinaavia pangad tõmbavad Eestist välja raha. Paljud Eesti ettevõtjad, nagu näiteks üks esiettevõtjaid Urmas Sõõrumaa on öelnud, või mõista andnud, et Eestis pole mitte midagi teha. Sama räägivad ka teised, kes on Eestis ratsa rikkaks saanud. Enam ei usu ratsa rikkaks saamisse Eestis keegi, ja kui ei usu, siis teevad käpelt vehkat, võttes kaasa oma pangaarved nii Eestis kui Zürichis.

Niimoodi. Ettevõtjad on lahkunud ja oma vara minema viinud. Alles on 100 000 + töötut ning ligi 500 000 inimest, riigiteenistujat ja pensionäri, kelle palk tuleb riigieelarvest. Keda siis peavad ülal pidama need 100 000, kes on Eestis eraettevõtetesse tööle jäänud. Seni on selle saja tuhande koormat kergendatud riigi reservidest ja laenudest. Ent vaikselt on hakatud koormale otsa panema. Lõpmatuseni seda teha ei saa, seetõttu tuleb hakata vaikselt vähendama riigiteenistujate armeed. Mis omakorda suurendab tööpuudust, sest uusi töökohti juurde ei teki. Riigiteenistujate armee kärpimine on teiselt poolt poliitiliselt väga ebapopulaarne samm, nagu näitab ka Läti kogemus, sest paljud viimastel aastatel tööle värvatud ametnikud on võimuerakondade kuulekad alamad. Kui nad kinga saavad, siis ei pruugi nad olemasolevat poliitilist klikki enam üleval hoida ja võimule tulevad hoopis uued inimesed. Poliitikud on aga sundseisus, sest kui nad kärbetest hoiduvad, siis riskeerivad võimalusega, et välismaalt enam abi ei tule. Mis omakorda viib suure tõenäosusega lõpuks olukorrani, kus valitsust hakkavad juhtima sootuks uued inimesed, need, kes on valmis jäägitult kuuletuma välismaistele nõuandjatele.

Eesti on praegu mõnes mõttes samas seisus kui Otto Tiefi lühiajalise valitsuse ajal 1944. aasta sügisel. Kus siis seni Eestit juhtinud sakslased olid lahkunud, koos nendega ka teatud osa ühiskonna eliidist. Ülejäänud püüdsid algul mõnda aega säilitada Eesti sõltumatust, ent kui see ei õnnestunud, siis pidid kohanema uute oludega. Lätis selline "konvergents" juba toimub.

Urmas Paidre meediaimpeerium laienes Tartusse

Väljavõte Lõunalehest.

Eilne Lõunaleht kirjutas, et Tartus hakkas taas ilmuma tasuta ajaleht Tartu Ekspress, mida andis varem välja Tartu kunn Neinar Seli, mille Seli tahtis maha müüa kommiärimehele Oliver Kruudale, ent Kruuda meediafirma läks pankrotti ja pärast seda läks pankrotti ka Tartu Ekspressi välja andnud firma.

Nüüd aga, nagu selgub, on lehe üle võtnud Lõunalehe väljaandja Urmas Paidre, kes alustas Võrus kümmekond aastat tagasi Lõunalehega reformierakondliku linnavalitsuse juures, ent heitis erakondliku taaga seljast ja jätkab nüüd sõltumatuna, kasvatades vaikselt lugejaskonda ja tiraaži.

Paidre on leidnud hea niši, sest Tartu ja muu Lõuna-Eesti on olnud aastaid Postimehe ainuvalitsemise mõju all ning värsket õhku on meedias olnud väga vähe. Paidrega koos annab Tartu Ekspressi välja Kaupo Torim, kes kunagi toimetas kuulsat Lõuna-Eesti väljaannet Liivimaa Kroonika, mille lugejaskond ja tiraaž andsid silmad ette isegi Eesti Ekspressile.

Anne&Stiil'i teine number: hakkab juba lubama, aga endiselt nõrk

Värske Anne&Stiil'i esikaas.

Ostsin siis täna, prooviks, ka teise numbri Anne&Stiil'i (Irja lõpetas Eesti naistekate ostmise juba aastapäevad tagasi, kuna sealt pole midagi lugeda, vaid Naistelehte ostab vahel, ja vahel ka ajakirja Naised). Esimene number oli nii sitt, et tekkis huvi, kas teine number on samasugune, või on mingeid muutusi.

Ja peab ütlema, et hakkab juba lubama, kuigi mina seda endiselt osta ei soovita. Kuna sealt pole midagi lugeda. Ja moevärk ning reklaamid (millest naiseajakirjades on suurem osa märgistamata) mind ei huvita. Parem soovitaks ikkagi välismaiseid naistekaid, keda sisu rohkem huvitab. Ja, mis seal salata, ka pildid ning moe-värk on välismaistes atraktiivsem. Nii et need, kes võõrkeeles lugeda ei mõista, on kahjuks paljust ilma jäänud. Eestimaistest soovitan Naistelehte, kuna seal on palju huvitavat uudismaterjali, ning ka ajakirja Naised, kus samuti leiab üht-teist põnevat aeg-ajalt.

Mis aga Anne&Stiili puutub, siis meeldis mulle lugu kadunud Dan Põldroosi abikaasast. Minu meelest väga südalik lugu, hästi kirja pandud, ja hea leid ka. Eks ajakirjanduses ongi kõikse tähtsam idee, kõik muu on võimalik juurde pookida. Siis oli seekord mu meelest täitsa hästi välja kukkunud Krister Kivi portree-lugu Viktoria Ladõnskaja'st. Noh, pole ka ime, ta on Kristeri kolleeg Ekspressis, ja lugu ka parajalt mesine. Viktoria oleks nagu mingi jumalus, ilma ühegi veata. Ma kujutan ette, et Kristeril kulus selle loo kirjutamiseks mingi poolteist tundi, lisaks mõned tunnid Viktoriaga linna peal. Aga noh, kehval ajal kärab kahh. Vähemalt on aru saada, et autor teab, millest või kellest kirjutab. Üks asi aga häiris: pealkiri oli eksitav, "Lõimumise superstaar". Lõimumisest polnud loos üldse juttu, pigem oleks olnud kohasem pealkiri: "Kaks tundi Vikiga linna peal".

Head ideed on mu meelest see masu-lugu, ning ka kloostri-lugu. Ja ka suht avameelne lugu naise seksuaalsusest, millist Eesti naistekates just eriti tihti ei kohta.

Aga mis mind häirib, pole "seda" lugu. Mille pärast seda ajakirja tahaks osta, või, ütleme, kulutada see 42.90 krooni. Ses osas pole küll mingit edasiminekut võrreldes varasemate Anne ja Stiiliga. 

Ah-jaa, üks seik veel. Selles numbris oli ajakirjale kavalalt kleeps reklaami näol ümber pandud, ilmselt selleks, et poes ajakirja sirvida ei saaks. Ehk siis, et ostja saaks alles kodus teada, et sealt midagi lugeda pole.

Jummal, kui paksuks on läinud Hans Hadniel!

Väljavõte tänasest Ekspressist.

Džiisös!, ütleks selle peale Toptopi-Ingrid, või isegi Priit Pullerits. Issver!, hüüaks Mart Juur, või isegi Andrus Kivirähk.

Mis on sellise juurdevõtmise põhjus? Naine see olla ei saa, või vähene seks, sest just ta hakkas koos elama uue tšikaga. Nii et voodielu peaks olema korras. Pealegi on tal alati saadaval kaunid Ekspressi näitsikud.

Siis alkohol. Võimalik, et Luik on, näiteks, narkotsi tarvitamisest loobunud, sest narkots on kallis, ja pealegi veel selline noorte värk, millega selline täitsamees nagu Hans Hadniel ei tegele. Eksole. Ja siis, kui narkotsi enam ei pane, on seda vaja millegagi asendada, ja see odavam asendus võib olla vabalt alkohol. Ei usu, et Hans nüüd Sarvikut tarvitab, aga mõned õlled võtab õhta jooksul vast ikka, ja vahel ka kangemat napsu, näiteks viskit.

Siis toit. Luige näost läigib vastu vahukooretort ning rasvased kanakoivad. Võimalik, et isegi transrasvad, need viimase aja moe-toidud. Sekka veel kõiksugu saiakesi ja koogikesi. Mida ta siis, nagu võib arvata, kahe suupoolega kugistab. Kas tal on stress?! Raske öelda. Võimalik, et tal on tsöliaakia, ehk gluteenitalumatus, mis võib samuti tekitada stressi. Ja omakorda sööma panna. Või siis tarbib liiga palju piimatooteid, mis keha paiste ajavad. Võimalik, et Luik tarvitab palju konserve, või siis hiinapäraseid kastmeid, mis sisaldavad ohtralt nn MSG-d, mis samuti tekitab nii stressi kui võib lüüa üles kehakaalu. Inimesed reageerivad eri lisa-ainetele erinevalt. Osa võtab kaalus alla (neid, haiglaslikult kõhnu millegipärast jumaldatakse), teised jälle juurde (kelle üle millegipärast naerdakse).

Mina soovitaks Luigele mõneks ajaks sushi-dieeti. Juua kõrvale rohelist teed. Ja siis vaadata edasi. Ning loobuda suvalisest alkoholist. Sest, nagu välja tuleb, võib ka vein sisaldada tervisele ohtlikus koguses säilitusainet sulfitit, mille kogust lahjuks etiketile ei märgita, ja mille sisaldus võib, olenevalt veinist, kõikuda ikka päris kõvasti. Mille tulemusel siis tekitab osa veine iiveldust, peavalu, seedehäireid, närvisüsteemi häireid, teised jälle on tervisele lausa rohu eest. Aga jällegi, neid poes, supermarketis eristada on pea võimatu. Kõiki maitsta ka ei jaksa, sest veine on poes tuhandeid. Veine tasub osta ja tuua sealt, kus neid toodetakse, mõnest väiksemast kohast Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal või Kreekas. Või siis teha ise kodus kohalikest marjadest või õuntest veini. Või tšekata veebist suurema viinamarja- ning väiksema sulfiti-sisaldusega veine.

Ka õlut tasub kodus ise teha, sest, muideks, ka õllele lisatakse säilitusaineid. Näiteks sedasama sulfitit. Kahjuks. Ning lisaks plekkpurgis õlledele veel aineid, mis võtavad pleki maitse ära.

Siin veel üks kujutis Luigest, tänasest Ekspressist:

Valitsus hakkab taganema euro-lubadustest- ai-ai-ai!

Vällavõte Äripäeva veebist.

Ajal, kui enamik analüütikuid on seadnud kahtluse alla Eesti võime 2011. aastal eurole üle minna (Ansip rääkis mõni aeg tagasi lausa 1. juulist 2010), on ka valitsus hakanud taganema sellistest lubadustest, või noh, ütleme siis, et juttudest, aga mis vahet seal on. Valitsus on selge sõnaga rääkinud (ja sellega põhjendanud rahva pitsitamist ning suurt tööpuudust) eurole üleminekust alates 2011. aasta 1. jaanuarist. Seda olukorras, kus mitmed realistlikult olukorda hindavad inimesed panid sellise asja praeguses olukorras kohe kahtluse alla.

Ma kirjutasin Ansipi euro-lubadustest põhjalikumalt siin kohvikus juba kevadel. Ja mina ei pea oma sõnu sööma. Pigem, ja jätke mu sõnad meelde, tuleb Eestis veel enne eurot säärane asi nagu krooni kursi alandamine ehk devalveerimine, selleks on juba ettevalmistused tehtud. Ja siis läheb veel hea mitu aastat enne kui uuesti hakatakse eurost rääkima. Senikaua kuni riigis on ligi 20% tööpuudus, üle 100 000-pealine töötute armee, tööstus 30% ja majandus 15% languses, võib eurost ainult unistada. Ja kui valitsus ilusaid unistusi tõe pähe presenteerib, ja teeb seda pikema perioodi vältel, siis pole see minu arvates enam naljakas ega ka vastutustundetu, vaid kuritegelik.

Panen siia ühe meenutuse Ansipi hiljutiste seletuste kohta (ERRi veebist):

EL globaalseks suurriigiks - see pole mingi salaplaan!

Väljavõte Delfi veebist.

EL globaalseks suurriigiks - see pole mingi salaplaan. See on olnud Euroopa Liidu viimase aja järjekindel poliitika. Juba uus põhiseadus, või põhiseaduslik lepe, mis nimetati ümber Lissaboni leppeks, ja millega on ka Eesti juba aastaid tagasi ühinenud, seab eesmärgiks globaalse supervõimu tekke, millel oleks siis ühtne välis- ja kaitsepoliitika, ühine välisminister ja president. Vahepeal on püütud küll teatud mõisteid pehmendada ja ümber nimetada, et leppega liituksid ka euroskeptilisemad maad nagu Iirimaa, ent see ei muuda asja sisu.

Läti olukord mõjutab Eestit, ja kuidas veel!

Väljavõte Postimehe veebist.

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles paar päeva tagasi, et Läti olukord Eestit ei mõjuta. Postimees kirjutab täna, kuidas Selver sulgeb Lätis kõik 6 supermarketit ja koondab töötajad. Selveri kahjum Lätis oli paari viimase aasta jooksul 120 miljonit krooni. Selver kirjutab sellega korstnasse kogu oma Läti investeeringu, mille mahtu võib hinnata mitmele miljardile kroonile. Plaan oli rajada Lätti 15 Selveri poodi, selleks olid tehtud vastavad ettevalmistused, mis algasid juba 2006. aastal. Ehk, piltlikult öeldes, kogu Eesti Raudtee aktsiate riigile tagasimüügist saadud raha sulas Selveri omanikel Lätis. Ei saaks öelda, et olukord Lätis ei mõjuta Eesti ettevõtjaid.

Samuti on räägitud sellest, kuidas nii Gildi investorite kui Hansapanga fondide raha on sulanud varem perspektiivikaks peetud Q-Vara projektis, millel olid suured plaanid just Lätis, tervete kvartalite täisehitamine Riia ümbruses. Kõik need projektid läksid vett vedama, ja kaduma eestlaste investeeringud, samuti sadade miljonite kroonide eest.

Need kaks on vaid üksikud näited paljude hulgast. Lätis on haihtunud väga paljude eestlaste raha, mis oleks leidnud varem või hiljem ühel või teisel moel tee Eestisse.

Minu enda tähelepanekute järgi on Eesti ja Läti olukorra vahel koguni teatud seaduspärasus. Ehk, sündmused ja olukorrad, mis toimuvad praegu Lätis, korduvad suure tõenäosusega poole aasta pärast Eestis. Ehk, Eesti sammub Läti jälgedes, kusagil poole aastase nihkega. Eesti parem olukord tuleneb sellest, et Eestil polnud vaja päästa kodumaist panka, ning Eestil olid mõnevõrra suuremad reservid. Ent muus osas, tegelikult mingit vahet pole. Londonist või Frankfurdist, aga isegi Brüsselist vaadates on Eesti ja Läti üks ja sama riik. Nad on omavahel lihtsalt niivõrd läbi põimunud. Kõik see, mis toimub Lätis, mõjutab otseselt ka Eestit.

Hakkame paljastama ametnike vennaskonda!

Saabus selline tagasiside/kommentaar:

Tere!

Kahjuks ei ole see vihje.

Huvitav oleks lugeda erinevate kantslerite ja politiseerunud ametnike seotusest ning nende vennaskonnast ja nende võimalikest eesmärkidest. Miks ametnikud blokeerivad poliitilist tahet ja on nõus valitsust kukutama, kui nende varjatuid eesmärke ei järgita?

Lugupidamisega,

Peeter


Inno kommentaar:

tõepoolest, olen ka ise mõnda aega riigiametis töötanud, ühes ministeeriumis päris tähtsa koha peal, ja mis mind üllatas, kui vähe võimu oli tegelikult ministril kõige selle üle, mis ministeeriumis toimus ja ministeeriumist välja läks. Suurem osa nö poliitikast tegid ära ministeeriumi ametnikud, keda siis juhatas kantsler. Formaalselt muidugi oli ministril kõige üle nö viimane sõnaõigus, ent tegelikkuses pandi talle päitsed pähe. Või talitati tema soovidele risti vastu.

Mina väidan, et eriti viimasel ajal, kus ministeeriume paisutati, see algas Juhan Partsi valitsemisajal, läks võim Eestis poliitikutelt üle ametnikele. Ja ametnikud tunnetavad oma võimu, nad tegelikult teevad mis tahavad. Ja seda täiesti oma suva järgi, mis ei pruugi kattuda ühegi erakonna vaadetega. Ehk teisisõnu: Eesti on ametnike riik. Poliitikat teevad ja riiki juhivad ametnikud. Ja kogu vastutuse ehk sita saavad omale kaela poliitikud. Seda nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil. Samas on poliitikud võimetud seda ametnike riiki ohjama. Džinn on nö pudelist välja lastud.

Teiseks on ametkondi, terveid ministeeriume, mis ongi politiseeritud. Näiteks rahandusministeerium ongi Reformi ministeerium, kaitseministeerium IRLi "oma". Ja ükskõik milline teise erakonna poliitik nende ministeeriumide etteotsa satub, aetakse seal ikka vastava erakonna poliitikat. Ses mõttes oli Ivari Padar rahandusministrina Reformile väga mugav, sest ministeerium kodustas ta ära. Sisuliselt sai Padarist pärast rahandusministriks hakkamist Reformi poliitik.

Minu arvates tuleks midagi kiiremas korras ette võtta, sest enne kui ametnike võimu ei piirata, ei hakka asjad ka Eestis liikuma. Kuidas seda võimu piirata? Esialgu piisab ametnike armee vähendamisest. Ent seda on mul loomulikult lihtne öelda: see ametnike armee on kui kasvaja, mis ei lase end piirata ja püüab nullida kõik katsed seda teha. Ma usun, et sama olukord on tegelikkuses ka Lätis, mistõttu on Läti riik võimetu riigivalitsemiskulusid piirama. Saadi hakkama küll nö täitmata ametikohtade kaotamisega, ehk mingi piirini kulude kärpimisega, aga sealt edasi reaalsete ametikohtade kaotamine kulgeb väga valuliselt.

Väga palju ametikohti loodi juurde aastatel 2005-2008, ja olukorras, kus majandus on langenud tagasi aastasse 2005, ning reservid on otsas, peaks ka ametnike arv kukkkuma vähemalt 2005. aasta tasemele. Ehk: ministeeriume ja ametkondi peaks ees ootama suured koondamised.

Ma kujutan ette, et nii Eesti kui Läti näevad veel hirmsat sõda ametnike, ja siis välismaiste doonorite vahel, sest kui poliitikud on võimetud olukorda lahendama, läheb võim doonorite kätte. Ja tuleb nii verd kui pisaraid: kinnitage rihmad, seltsimehed lendurid!

Äripäev teeb head tööd pankade tegevuse jälgimisel!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Äripäeva ajakirjanikud teevad viimastel päevadel väga head tööd Eestis tegutsevate pankade tegevusel silma peal hoidmisel. Ja seda olukorras, kus teised kanalid on millegipärast vait. Kummalisel põhjusel.

Näiteks avaldas Äripäeva ajakirjanik Aivar Hundimägi väga asjaliku arvamuse Meelis Atoneni tagantjärgi tarkuste kohta. Hundimägi on oma blogisse üles pannud huvitava diskussiooni Atoneniga.

Mis seal salata, Äripäev on AINUS meediakanal Eestis, mis on pensionifondide tegevust kainelt analüüsinud, seda juba aastaid. Kõik ülejäänud lasid end ära pimestada nii valitsuse kui pankade-fondide edastatud roosamannast. Nii et, kel oma raha kallis, lugege rohkem Äripäeva! Tegelikult on Äripäev juba varem KORDUVALT hoiatanud fondi-investoreid nende ohtude ja riskide eest, millest suur osa on tänaseks ka realiseerunud. Ma mäletan ise selgesti neid põhjendusi, kuidas inimesi meelitati fondidega liituma põhjendusega, et "ise paned 2% ja riik paneb sinu eest 4%". Täna ei pane riik enam midagi ja sinu enda pandav 2% sulab kõrgete fondivalitsemistasude tõttu.

Samuti on Äripäev hoogsalt kajastanud laenuvõtjate olukorda kergendava seadusandluse teemat. Kus siis Lätis on menetluses seaduseelnõu, mis võimaldaks laenuvõtjatel ulatada soovi korral pangale kodulaenu tagatiseks pandud kodu võtmed, ja sellega, ning algul sisse makstud omafinantseeringuga ka laenuvõtja risk piirduks. Samalaadse seaduseelnõu on Eestis sisse andnud Keskerakond. Andrus Ansip, kes on end pidanud eestlaste huvide kaitsjaks, asus siin millegipärast kaitsma pankade huve. Mis on pehmelt öeldes kummaline.

Mitte ükski teine kanal neid eestlaste jaoks olulisi teemasid ei kajasta. Nii et, kel oma raha kallis, lugege rohkem Äripäeva! Ma arvan, et ajalehtedest tasub end praegu Äripäeva tellimine kuhjaga ära. Sellest sõltub, piltlikult öeldes, kas veedad oma pensionipõlve Nizzas, või kuuse all.

Põnev video selle kohta, kuidas Soomes võeti maha liikluskaamera

Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=epPls1dyqy8.

Juhan Saul Gross annab aru, kuidas kulgevad asjad lapsega kohtumise teemal

Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=HSjaFlbUbVg.

Filmiprodutsent Juhan Saul Gross, kes viibib parasjagu tööasjus Moskvas, annab Skype'i kaudu antud intervjuus aru, kuidas kulgevad asjad tema taotluses kohtuda oma lapsega. Gross kritiseerib Baaba Jagaad, kes on võtnud kontrolli olukorra üle enda kätte ja keeldub ilma mingi selge põhjuseta misiganes kompromissist. Samuti pole Baaba Jagaa soostunud asja kommenteerima kohvikule.

Rakvere rattalinnaks! Endine pangajuht teeb Rakveres velorutsiooni.

Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=EeimH_1eMfs.

Rokkiva Rakvere ehk Rockvere kõrval kogub populaarsust Rakvere kui rattalinna idee. Mille eest seisab sotside nimekirjas Rakvere volikokku pürgiv endine Hansapanga piirkonnajuht Marti Kuusik. Ta räägib, mida tuleks ette võtta rattateede olukorra parandamiseks Rakveres. Video üles võetud pühapäeval, 4. oktoobril Rakvere spordihalli juures, vahetult pärast ratturite korraldatud väikest meeleavaldust velorutsiooni raames.

Kuusiku kohta loe lähemalt veebist: http://rakvereratas.webs.com/kesonmartikuusik.htm.

Eelinfo: Võrus 17. oktoobril tahteväljenduspäev

Kohvik edastab kutse tahteväljenduspäevale Võrus 17. oktoobril:

*Kutse *

Palume Teid osalema Võrulaste Tahteväljenduspäeva sündmustel 17. oktoobril 2009.a. Võrus.

*Eellugu*
21. oktoobril 1987. a. kavandas grupp noori Võru kalmistul mälestusmiitingut Vabadussõjas langenute kalmudel. Võimud keelasid miitingu ettekäändel, et tegemist on valgekaartlaste, klassivaenlaste ja kodanlike timukate mälestamisega. Kompartei asus aktiivselt tegelema keelitustööga koolides ja töökollektiivides.

21. oktoobri varahommikul viidi mälestusmiitingu korraldajad Võru Sõjakomissariaadi poolt Tallinnasse. Vaatamata sellele kogunes 21. oktoobri õhtul kell 18.30 erinevatel andmetel 3000-5000 inimest Võru kalmistu esisele platsile. Kalmistu oli ümber piiratud umbes 400 miilitsa, rahvamalevlase ja julgeolekutöötaja poolt. Tekkis vastasseis, milles haaras initsiatiivi rahvas. Kalmistut piiravast ahelikust murti läbi ja suunduti Vabadussõjas langenute kalmudele, mis oli noorte poolt mõned päevad varem korda tehtud.

Kuuldus aktsiooni juhtide äraviimisest vallandas pahameeletormi. Vihane rahvamass suundus kalmistult Võru kesklinna. Tagasihoidlikust mälestusmiitingust kasvas välja laiade rahvahulkade toetusel nõukogude režiimi vastane meeleavaldus. Esmakordselt okupeeritud Eestis tõsteti rahva peade kohale sinimustvalge lipp, mida võimurid ei söandanud maha rebida.

*Võrulaste Tahteväljenduspäev*
Just nende sündmuste meenutamiseks korraldab Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1 Võru linna ja Võrumaa muuseumi toetusel juba kolmandat korda Tahteväljenduspäeva, millele Teie olete oodatud külalisena.

Tahteväljenduspäev on parteipoliitiliselt sõltumatu, kuid rahvuslik ettevõtmine meie identiteedi ja ühtekuuluvustunde tugevdamiseks. Seepärast on Tahteväljenduspäevale kutsutud kõik Eesti patrioodid ja rahvuslikult meelestatud parteid ning erakonnad.

*Toimuvast*
17. oktoobril 2009. a. on Võrus kavas:

13:00 – 16:30 toimub Võrumaa muuseumis üle-eestiline ajalooõpetajate konverents ”Elav ajalugu”.
Konverents on pühendatud Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1 ajaloole ning käsitletakse Kolonni tööd Eesti iseseisvuse eest. Konverents on mõeldud eelkõige ajalooõpetajatele, kuid teretulnud on kõik ajaloohuvilised.

*Konverentsil esinevad*:
Okupatsioonide muuseumi juhataja *Heiki Ahonen*
Noorsootöötaja *Harri Henn*
Võrumaa muuseumi peavarahoidja *Artur Ruusmaa*
Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1 asutaja ja esimene juht *Ain Saar*
Koduloolane *Valdur Raudvassar*
Õpilane *Marleen Reemann*

Konverentsi avasõnad Võru linnavolikogu esimehelt *Tõnu Antonilt* ja lõpusõnad Võru linnapealt *Kersti Kõosaarelt*.

Konverentsi ajal on avatud Võrumaa Muuseumis Kolonni töid ja tegemisi tutvustav väljapanek.
Peale konverentsi korraldame osalejatele ühissõidu Võru kalmistule

18:00 – 18:30 toimub mälestustseremoonia Võru kalmistul Vabadussõjas langenute vennaskalmudel.
Süütame üheskoos küünlad ja asetame pärjad. Esinema on kutsutud Võrumaa Sõjameeste Ühenduse meeskoor. Hingepalve loeb õpetaja Andres Mäevere.

18:30 – 19:00 toimub tõrvikurongkäik Võru kalmistult Kesklinna parki.
Selle marsiga meenutatakse 22 aastat tagasi Võrus aset leidnud sündmusi. Kolonn jagab osalejatele tasuta tõrvikuid. Kellel on võimalik, palume kaasa võtta rahvuslipp.

19:00 – 20:00 toimub Kesklinna pargis kõnekoosolek ”Vox populi-rahva hääl”.
Kõnekoosolek on kavandatud samas formaadis nagu kaheksakümnendate aastate lõpus toimunud rahvakogunemised.

*NB! Neil, kes soovivad osaleda ajalookonverentsil palume registreeruda telefonil 55 999 743 või saata e-kiri aadressil aavo.savic@gmail.com hiljemalt 12. oktoobriks. Kohtade arv on piiratud!*

Kohtumiseni Võrus 17. oktoobril !!!
Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1
www.noortekolonn.org

Esimene debatt seljataga. Paneme Rakvere rokkima!

Muljed on väga head! Ma ei ole ammu nii toredal, vahetul ja sõbralikul koosviibimisel olnud kui seda oli Virumaa Teataja ja Rakvere Teatri korraldatud debatt, nii naljakas kui see ka pole. Kõik vastaskandidaadid olid väga toredad ja kõigil oli asjalikke mõtteid, kuidas Rakvere elu rakverlaste jaoks veel mõnusamaks muuta. Eriti meeldisid mulle Kairit Pihlak sotsidest, kes rääkis asjatundlikult Rakvere naiste muredest, ja Anne Nõgu IRL-ist, kes tundis nagu minagi muret meeste pärast. Maie Urbas Reformierakonnast on kolme lapse ema ja tunneb sellepärast suurepäraselt laste vajadusi ja Mari Anil Valimisliidust Rakvere ning Sirje Lillebergil kui vanematel daamidel on jällegi küllaldaselt kogemust, millele toetuda. Ei saa mainimata jätta ka Andres Suvi, kes esindas väga tublilt Rohelisi, kuigi oli ainus mees naiste seltskonnas.

Kairit Pihlak (keskel, SDE)

Anne Nõgu (keskel, IRL)

Maie Urbas (keskel, RE)

Sirje Lilleberg (Rahvaliit)

Mari Ani (keskel, VL Rakvere)

Debati juht, Jõhvi kontserdimaja direktriss Piia Tamm.

Debatti kommenteeris endine Kunda linnapea, Kunda volikogu esimees Anne Tasuja.

Saalist esitas aktiivselt küsimusi Rakvere teatri näitleja Toomas Suuman.

Vaade saali, küsimust esitab Rakvere kodanik Liidia Ots.

Meil oli ka väga vahva moderaator, Jõhvi kontserdimaja direktor Piia Tamm, kes sai oma ülesandega palju paremini hakkama kui linnapeade debati moderaator Tauno Teder. Jutlesin pausi ajal oma hea sõbra, Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäega ja Aarne seletas, et tegelikult pidanuks linnapeade debatti juhtima hoopis endine Äripäeva ajakirjanik Koit Luus, aga tekkis mingi segadus debattide aegadega ning linnapeade debatti sattus juhtima hoopis kirikuõpetaja Tauno Teder. Koit Luus, kes ka naiste debatti uudistama oli ilmunud, juhib järgmist debatti, mis tuleb järgmisel teisipäeval ja on kultuurist. Avaldasin seepeale arvamust, et minu arust pidanuks meeste debatti juhtima Aarne ise, oleks olnud sada korda huvitavam, mispeale Aarne ütles, et võib-olla ta järgmine kord juhib ka. Kui mikrofonihirmust üle saab ;). Ütlen siinkohal igaks juhuks ka seda, et sellest, kui me siin aeg-ajalt Virumaa Teatajat kritiseerime, ei maksa teha järeldust, nagu me oleks nendega nugade peal või midagi, tegu on lihtsalt sõbraliku konkurentsiga, mis sunnib mõlemaid rohkem pingutama. Päriselus oleme mina ja Aarne head sõbrad ja ammused tuttavad. Aga seda tahaks küll mainida, no ei saa mainimata jätta, et kui eelmist debatti filmis vaid Inno, siis naiste debatil oli krapsakalt kohal ka Virumaa Teataja, kelle veebis võis näha suisa debati otseülekannet (mida jälgis Virumaa Teataja kinnitusel 500 inimest!), nii et Innol ei olnud enam mõtet fimidagi. Seega - ole tervitatud, konkurents! (NB! Debatt on kuulatav Rakvere teatri kodukal: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=30&Itemid=9).

Mis siis veel? Piia Tamm küsis kõiksugu huvitavaid küsimusi ja inimesed saalist ka. Suurt elevust tekitas Rakvere Teatri näitleja Toomas Suuman, kes heitis volikogule ja eriti Anne Nõgule  karmil toonil ette seda, et Rakvere inimene ei saa volikogu tegevuse kohta piisavat infot, ja küsis otse, miks volikogu liikmed ei too talle inffi oma tegevuse kohta kandikul ja magamistuppa kätte. Rakvere kodanik Liidia Ots küsis, kuidas leiab 25-aastane noormees endale Rakverest naise. Kuulutaja ajakirjanik Illar Mõttus küsis, kust kärpida.

Minul oli kärpimise kohta konkreetne ettepanek: ära tuleb võtta linnapea ja volikogu esimehe ametiauto. Rakvere nii väike linn, las käivad jala. Või sõidavad jalgrattaga! Ja kui neil on asja Tallinnasse, siis nad võivad sinna väga kenasti ka bussiga sõita. Saab lüüa kaks kärbest ühe hoobiga: säästa nii raha kui loodust. Ja säästetud raha eest saaks teha korda kõik Rakvere linna katkised ja ära lõhutud laste mänguväljakud. Toomas Suumani murega nõustusin ja lubasin volikokku saades kõige seal toimuva kohta aru anda.

Rahvast oli Teatrikohvikus üllatavalt palju, ei sugugi vähem kui linnapeade debatil. Kuid siin väike tähelepanek. Nimelt olid oma erakonna naisi toetama tulnud vaid sotside linnapeakandidaat Rannar Vassiljev ning Udo Klopets Valimisliidust Rakvere. Näha polnud Andres Jaadlat Reformierakonnast (kes viibis ilmselt Soomes, oma pere juures, kus ta tegelikult elab), Mihkel Juhkamit IRL-ist ja Peeter Võsa Keskerakonnast. Brutaalselt aus olles - erakonna suhtumist naistesse näitab paljuski ka see, kui palju erakonna mehed toetavad erakonna naisi. Ehk siis siinkohal tunnustus Rannar Vassiljevile, kes oli tulnud kaasa elama Kairit Pihlakule, ja Udo Klopetsile, kes toetas Mari Ani esinemist. Kuna ma lubasin, et hoian ka Peetril silma peal, siis ei saa jätta märkimata, et Peetrit debatil kohal polnud. Innol (kui mehel) oli asja kohta oma põhjendus: nimelt olla Rannar veel noor mees, kel pole veel peret ja kel seepärast küllalt aega mööda naiste debatte käia, ja Udo juba vana mees, kel samuti palju aega, aga no ma ei tea, minu arust väärivad need kaks meest siinkohal igal juhul tunnustust. Ja kui juba tunnustamiseks läks, siis Keski meestest olid kohal Jaan Nummert ja Marek Leemets. Väike soovitus minu poolt: kui valite Keski, siis valige neid. Mõlemad on väga siirad, sõbralikud ja targad ning suhtuvad hästi naistesse.

Minu eriline tänu kuulub aga minu armsae Innole, kes istus kogu debati aja truult ühe Teatrikohviku lauakese taga ja toetas-tunnustas mind pilguga. Kui mul seal ka ühtki teist toetajat poleks olnud, ma oleks ikka hakkama saanud, sest Inno pilk oli nii soe, et ma mõtlesin: isegi kui ma midagi lolli ütlen (ja ma tegelt ühe asja ütlesingi, sest arvasin, et Green Christmas on jazzifestival), ei ole sellest midagi, sest ühe inimese jaoks siin maailmas olen ma ikka kõige armsam, targem ja toredam.  Ja mulle sellest täitsa piisab.

Mis ei tähenda muidugi, et ma teiste toetuse-tunnustuse üle headmeelt ei tunne. Tunnen ikka. Pärast debatti tulid paljud inimesed ütlema, et esinesin hästi. Ja mul oli selle üle väga hea meel. See oli minu, s.o teie alandliku noore poliitiku esimene debatt. Aitäh kõigile, kes kaasa elasid ja mulle head soovisid. Eks ma katsun teie lootusi õigustada. Panen siia kirja mõned mõtted, mis mul Rakverega seoses tekkisid. Olen juba rääkinud turust, et Rakveresse võiks teha ühe vägeva turu ja Keskväljakul võiks suvel marju müüa, ja sellest, kuidas ma tahan linnavalitsemist rahvale lähemale tuua ehk siis volikogus olles ausalt ja avameelselt seal toimuvast kõnelda, aga mul on veel mõned mõtted ja nimelt...

1. RAKVERE MEHED. Marju Lauristin juhtis hiljuti tähelepanu sellele, et meie meeste eluiga on skandaalselt madal. Põhjuseks stress ja riskikäitumine. Arvan, et meeste tervisele ja heaolule tuleks pöörata tähelepanu ka kohalikul tasandil. Suur probleem on meeste töötus. Meestele, keda töötus lööb hetkel valusamalt kui naisi, tuleks luua üks korralik nõustamiskeskus, kuhu mehed ei häbeneks tulla, mis oleks rajatud just meeste vajadusi silmas pidades. Töötuid mehi ei tohi jätta üksi, nad tuleb kasvõi maa alt üles leida ja kohale tuua, et nad ei otsiks lohutust viinapudelist. Samuti - meil on olemas naiste varjupaik, aga kus on meeste varjupaik vägivaldses suhtes  olevatele meestele? Ühesõnaga - vaja oleks meeste laiahaardelisemat nõustamist, abi nii töötuse kui muude elus ette tulevate kriiside korral, samuti suurema tähelepanu pööramist meeste tervisele. Linnavalitsus ja eelkõige valitsuse naised võiksid meeste tervise enda südameasjaks võtta - keskväljakul võiks hakata korraldama meeste tervisepäevi, kus meestel mõõdetaks tasuta vererõhku ja kolesteroolitaset, tehakse südameuuringuid jms. Ma mäletan, kuidas minu isa vihkas arsti juures käimist, aga ta oleks kindlasti ligi astunud, kui Keskväljakul oleks olnud selline tasuta tervisekontrolli võimalus. Selle võiks nimetada meeste tervisetelgiks.

2. ROKKIV RAKVERE ehk kuidas meeste elu Rakveres huvitavamaks muuta - ok, naistele on olemas Veekeskus ja kõiksugu spa-d, aga mehed? Vaja oleks kino ja midagi põnevat. Mõtlesime Innoga, et kuna mehed seda va klassikalist muusikat eriti ei armasta, siis võiks mehi huvitada sügis-talv-kevad läbi kestev rokkimine ehk rokkfestival Rokkiv Rakvere ehk lühidalt Rockvere (Virumaa Teataja väljamõeldud nimi), mis algaks sügisel ja lõppeks kevadel ning mille raames oleks võimalik korraldada erinevaid rokk-kontserte. Green Christmas juba on, aga miks mitte ka rokkiv jõuluvana ja rokkivad päkapikud, linnuserokk, kirikurokk (kus võiks meeste rõõmuks DJ-na astuda üles Anu Saagim!), pensionäride rokk (rokkivad pensionärid), noorte rokkarite konkurss, rokkivad luuletajad (kuhu võiks kutsuda esinema kõik kõige julgemad luuletajad eesotsas Olavi Ruitlase ja Jürgen Roostega), punkrokk, glämmrokk jne jne jne! Oehh, lõputult võib rokkida, aga see peaks olema järjepidev. Ja kohale võiks kutsuda ka välismaiseid esinejaid, Rakvere saaks nii maailmakaardile viia. Need Sumo MM ja Punklaulupidu on ju nagu kuuvarjutused, hiiglama pika aja tagant, vaja oleks järjepidevust, et Rakveres oleks kogu aeg elevust ja tegevust. Ühesõnaga - PANEME RAKVERE ROKKIMA. AITAB IGAVLEMISEST. Inimesed siin ju supertoredad ja uutele ideedele avatud. Pealegi, kui Rakveres kogu aeg elevust ja tegevust, siis tuleb siia ka mujalt (Tallinnast, Peterburist) palju inimesi ja palju inimesi tähendab palju raha. Ka linna majutus- ja toitlustusettevõtetele, muide. Usun, et ka Roman Kusma nõustub :).

3. PERESÕBRALIKKUS - ka seda annab kõvasti arendada. Usun, et olete tähele pannud, et jõulude ajal on Keskväljak väga üksildane ja nukker koht, möödunud aastal seisis seal ainult üks õnnetu ja väga niru kuusk. Sinna võiks ju teha jõuluturu, kus müüakse piparkooke ja kuuma glögi, kohalike memmede käsitööd jms, ning kus lastel oleks kogu aeg tegevust. Miks mitte teha sinna ka liuväli, nagu see on näiteks paljudes Euroopa linnades? Liuväli aitaks meelitada Keskväljakule noori, kes muidu linna peal sihitult ringi hängivad-kihutavad. Rokkivast jõuluvanast ja rokkivatest päkapikkudest, Rakvere muutmisest ägedamaks ja seksikamaks Rockvereks ma juba rääkisin, aga ega see ole ainus, mida Keskväljakul teha saaks. Põhiline - Keskväljakust tuleb teha kohaliku elu keskus, kus inimestel oleks alati midagi teha. P.S Pensionärid, kel soovi ja aega laialt, võiks hakata jõulumemmedeks ja jõulutaatideks ning tegelda jõulukuuse juures lastega, miks mitte ka sel ajal, kui nende vanemad tegelevad jõulušopinguga.

4. MIDA TEHA NOORTEGA - see küsimus kerkis üles ka debatil. Vaimsete huvidega noortele võiks korraldada, miks mitte samuti Virumaa Teataja ja Rakvere Teatri kaasabil, kirjandus- ja luulevõistlusi ning noortebändide konkursse ja Rakvere Teater võiks korraldada noorte teatrifestivali, kus publiku ette astuvad noored näitlejad. Ma arvan, et lihtsalt noortekeskusest ei ole abi, sest noored tavaliselt ei taha istuda ühe koha peal, vaid eelistavad ringi käia ja vaadata, mis kuskil toimub. Ühesõnaga - kui tahta, et noortel oleks Rakveres hea ja huvitav, siis tuleks alustada Rakvere elu elavamaks ja mitmekesisemaks muutmisest. Hea lahendus oleks minu meelest seesama sügisest kevadesse kestev rokkürituste sari. Ja loomulikult peaks Rakveres olema kino.

5. KULTUUR - minu meelest on Rakvere probleem ses, et siin on küll väga palju elitaarseid kultuuriüritusi, teatrietendusi ja nüüd see Arvo Pärdi austamine ka, mis on väga tore, aga tavalist Rakvere inimest ajab haigutama. Vaja oleks särtsu, mis sunniks inimesi kodudest välja tulema. Suvel on kõik ok, erinevad üritused tapavad üksteist ära, aga talvel pole siin, vabandage mind väljenduse eest, teha mitte sittagi. Seepärast ma sest talv läbi rokkimisest räägingi - oleks kogu aeg, mida teha, ja igavlevad inimesed üle Eesti sõidaks siia kokku. Samuti rokkivate luuletajate esinemine, mis võiks leida aset lausa Keskväljakul. Ühesõnaga: tuleks mõelda, kuidas tagada, et Rockvere inimestel oleks kogu aeg, mida teha, ja et see tegevus oleks võimalikult mitmekülgne. Pärdiinimestele Pärt, aga rokiinimestele rokk. Vat nii. Ja võiks teha nii, et mitte inimesed ei pea minema kultuuri juurde, s.o kontserdisaali, teatrisse ja raamatukokku, vaid kultuur tuuakse inimeste juurde - tänavatele, keskväljakule, parkidesse, bussidesse, ühesõnaga igale poole, kus on inimesed.

Seekord lõpetan, palju sai kah. Aga aidake ka mõelda, mis veel teha võiks. Et Rakverest saaks linn, mida kadestavad isegi tallinlased.

Irja, hakkamist täis.

P.S Mis puutub Katuse-Karlssonisse, keda teatakse ka Olev Puldre nime all, siis ka teda ei olnud eile kohal. Oli kuuldavasti Türki lennanud, sealseid lihapalle proovima.