kolmapäev, 7. september 2016

Mina ja minu karuke (ehk miks ma siiani karuhull olen)



Roosikese ja tema karukesega seoses tuli mul meelde minu oma lapsepõlv ja mu armas kollane karu. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kust ta sain. Suure pruuni karu, mis kõhu peal olevale nupule vajutades möirgavat häält tegi, sain igatahes oma vanavanaemalt Ida-Katariinalt ehk, nagu me teda hellitavalt kutsusime, Vanamammalt.

Kui mina sündisin, oli Vanamamma juba üle kaheksakümne ja ühest silmast pime, aga ma mäletan, kuidas ta ühel mu sünnipäeval autoga meile toodi ja ma talt selle karu kingiks sain. Siis ei tundunud mulle üldse imelik, et ema, vanaema ja Vanamamma omavahel soome keeles rääkisid, kuigi mu isa rääkis eesti keeles ja nende soomekeelsest jutust suurt midagi aru ei saanud. Teadsin, et alati, kui ema ja vanaema kööki läksid ja seal päid kokku pannes midagi soome keeles pobisesid, siis käis jutt millestki sellisest, mis polnud mõeldud mu isa kõrvadele. Kuna minule hakkas soome keel kiiresti külge, siis mina sain nende jutust aru ja nii ilmus mu kujutlustesse üks vastik pahalane nimega Tšau, kes kogu aeg meie perekonda kiusas ja kelle vastu mu isa mitte midagi ette ei võtnud. Kui vanemaks sain, siis sain teada, et too Tšau oli mu isa eksnaine Vaida, kes käis meie pool oma vanemat poega vaatamas (Eino elas isa juures) ja kelle mu ema oli Tšauks ristinud - selle järgi, et ta isale lahkudes „Tšau!” hõikas.

 Aga Vammamamma. Vanamamma oli sündinud kaugel, müütilisel Ingerimaal, ajal, mil Ingerimaa ei olnud veel Venemaa koosseisus. Tema isal Tahvani Jauhopääl oli suur talu ja kaheksa tütart, aga mitte ühtegi poega. Kuna poegi ei olnud, siis oleks talu pärinud tema kaheksast tütrest vanim ehk Vanamamma. Kuid venelased vallutasid Ingerimaa ära ja Vanamamma ehk Ida-Katariina koos perega (tal oli mees ja neli last) põgenes venelaste eest Soome, kus nad said tööd taluteenijatena. Kuna Soome andis ingerlased Venemaale välja (mille eest pärast vabandust palus ja ingerlased paluumuuttajatena tagasi kutsus), siis viidi nii Ida-Katariina kui ka tema õdede pered Venemaale asumisele. Ida-Katariina ainus poeg Ernest mobiliseeriti enne seda Punaarmeesse.

Venemaalt kolis Ida-Katariina koos perega, kelle seas oli ka mu paarikuune ema Toini, Eestisse ja nad asusid elama Rakvere lähedale Karitsale. Sealt kolis tema tütar Selma ehk minu vanaema edasi  Rakverre Aia tänavale ja Ida ise Piirale, kus tal oli väike majake. Käisime tal seal sagedasti külas ja Vanamamma sünnipäevad olid tõelised sündmused. Terve suguvõsa tuli kokku ja istus rikkaliku laua taga. Vanamamma elas 96-aastaseks, olles mõlemast silmast pime, aga rääkis kuni surmani selget juttu ja laulis rõõmuga kirikulaule.

Kui nüüd selle minu kollase karu juurde tagasi tulla, siis ta oli minu kõige lemmikum mänguasi. Peale selle Vanamamma toodud suure pruuni karu, ühe halli jänese, plastmassist krokodill Gena ja ühe karvase potsataja. Suur pruun karu ja hall jänes on mul siiani alles, aga kõige kallimat kollast karu ei ole. Jäin tast ilma ühel päeval, kui meile tuli külla mu ema tädipoeg koos oma naise ja väikese tütrega. Tollele väiksele tüdrukule meeldis minu karuke väga ja kui nad ära hakkasid minema, siis ei tahtnud tüdruk kuidagi karust lahti lasta. Mu ema siis ütles, et las tüdruk võtab pealegi karu kaasa.

Oh, seda minu kurbust siis. Minu kallis karu! Isa ostis mulle pärast seda kümneid karusid, aga mitte keegi ei suutnud asendada seda üht ja ainsat, kes oli minult nii ebaõiglaselt ära võetud. Ilmselt on ka see minu karude kollektsioneerimine selle valusa kaotusega seotud. Üritan ikka ja jälle leida seda karu, kellest ilma jäin, aga pole siiani leidnud. Ja olen ema peale ikka veel natuke pahane, et ta nii kergekäeliselt minu kõige kallima mänguasja ära andis.

Samas on mu nüüd hea tunne vaadata, kuidas väike Roosi oma karudega mängib ja ma näen, et rõõmustan temaga kaasa, kui ta oma karukesi kallistab ja seejuures õnnelikult kilkab. Tunnen samasugust lapselikku rõõmu nagu tema ja olen mõtetes tänulik, et mul nii armsad väikesed tüdrukud on. Tänu nendele saan lapsepõlve tagasi minna ja taas oma armsa karukesega kohtuda. Just nii - ma ei pea enam oma karu taga otsima, sest ta on olemas igas Roosikese karus.

Pildil mina koos isa ja emaga meie Tõru tänava kodus. Süles on mul minu armas kollane karumõmm.

15 kommentaari:

Kana Kaks ütles ...

Aga Juuli? Kas tema ei sooviks karukestega mängida? Kas te ise ei pane tähele, kuidas te Juuli kõigest eemale jätate? Nagu üks laps oleks ainult...

Irja ütles ...

Juuli ja Roosi mängivad koos, kõik mänguasjad on mõlema kasutada. Juulil ei ole karude vastu erilist armastust - temale meeldivad rohkem pallid ja kõristid.

Kana Kaks ütles ...

Aga ärge jätke teda siis piltidel kuhugi tahaplaanile, Roosile taustaks.

Anonüümne ütles ...

Südamlik jutuke ja armas perefoto. Viimast tasuks ainult Adobe PS-s autolevels'iga klikata, siis kaoks lilla looristus.

Kana Kaks ütles ...

Kust Tähismaadele see Photoshop- see ju maksab kui legaalselt võtta!

Irja ütles ...

Okei, jätan meelde :)

Anonüümne ütles ...

Irja, väga armas lugemine ;) Fotol oleks nagu väike Juuli :)

Irja ütles ...

No mulle tundub ka nii, Juulike on ka minu nägu :D

Mirjam Kala ütles ...

Juuli küll Irja nägu pole. Roosi on.

Anonüümne ütles ...

Mingit meestemurdjat siis ei tule.

Vika ütles ...

Irja on tâiesti oma ema nâgu! Aga lahedas soengud piltidel! Eriti ema soeng!

Anonüümne ütles ...

Irja, sul on nii ilus ema. Tee endale ka vahest sätitud soeng ja värvi suu ära, näiteks kui kohvikusse lähete.

Kana Kaks ütles ...

See ekside tagarääkimine ja demoniseerimine tundub teil olevat petekonnaviga- juba su ema tegi seda.

Irja ütles ...

Emal on peas parukas :). Tädi Endla Ameerikast saatis. Ta nimelt ei viitsinud kunagi pildi jaoks juukseid sättida ja pani siis alati paruka pähe. Aga ju siis on nii elutruu parukas.

Irja ütles ...

Aga noorena meeldis mu emal küll juuksuris käia - tema tädi Sylvi oli Rakvere linnas juuksuriks.