teisipäev, 1. november 2016

Leegionäri tütar räägib sõjast



Ma ei ole siiamaani sõja teemal sõna võtta tahtnud. Olen Innoga tõrelenudki, kui ta on sellest siin kohvikus nii pikalt ja põhjalikult pajatanud.

Kuid - sõda on ometigi miski, mis mind võlub ja isegi erutab. Ma olen sõjast palju luuletanud. Võtame või mu luulekogus Kõrk kaamlite markiis ilmunud luuletuse „Üks lõppemata lahing”...

Su silmades on purjus tuulte idud
Ma tean, et magusam kui taplus on see öö,
mil tulen sõjatelki, riivatu kui libu,
ja karmi ohvitseri pükstelt langeb vöö

Su väikse vallatuse peale paotab huuli
nii väga liiderlik ja reetlik reamees surm

Ei päästa enam ükski automaadivalang,
see sõdur kavalam on mitmest vastasväest
Väejuhil võtab lipitsevalt käest
ta enne veel, kui lahing üldse aland

Mul lase naudingut sul pakkuda, Napoleon,
või olen eksinud - mu Aleksander Suur?
Pruutneitsiks sinu matustele tulen,
kuid enne lõbutsegem, kuni kestab öö,
mil tulen sõjatelki, riivatu kui libu,
ja karmi ohvitseri pükstelt langeb vöö

Ja ometigi. Purjus tuulte idud
on sinu silmades. Ja nagu halastus,
surm tuleb sõjatelki, riivatu kui libu

Kui palsam hingele on tema alastus.

No vot siis. Kui luulemaailmast välja tulla ja pärismaailma minna, siis seletan kõigepealt lahti postituse pealkirja. Minu isa Georg astus 17-aastase noormehena vabatahtlikult Eesti Leegioni, et minna, püss käes, venelastele vastu. Temavanused poisid võeti muidu lennuväe abiteenistusse, aga isale oli sellest vähe - tema tahtis ikka rindele. Seda enam, et sõber Otto oli juba Narva all võidelnud ja sealt ka elusana tagasi tulnud. Üks põhjus oli tegelikult veel - mu vanaisa Gustav oli viinud oma noore naise Julie revolutsiooni eest Lõuna-Venemaale pakku. Nad elasid kuni Vabadussõja lõpuni Ufaas, kus Julie ehk Juuli pidas õpetajaametit ning kus neile sündisid tütred Aino ja Endla. Aino mees, kriminaalpolitseinik Huko Kallastu nimetas vanaisa seetõttu halvustavalt „nahahoidjaks” ja avaldas arvamust, et ju on kõik Vaherid ühed nahahoidjad, ja minu isa tahtis Hukole näidata, et ei ole need Vaherid nahahoidjad midagi. Huko, kes oli oma sõnul kodumaakaitsjate seas esimene mees, pages aga esimest püssipauku kuuldes koos sakslastega Saksamaale... Isa tuli sõjast elusa ja tervena tagasi, olles osa võtnud lahingutest Hüüru lähedal ja Keila staabi õuel.

Ma olen oma isa üle väga uhke, aga teate, sama uhke olen ma ka oma „nahahoidjast” vanaisa üle, kes pidas kõige tähtsamaks pere ja armastust. Samuti usun ma, et austust väärib iga sõdur, kes ausa südame ja puhta hingega mingi idee nimel võitleb. Ja samuti väärib minu meelest austust iga sõdur, kes peab mingi idee nimel võitlema, isegi kui ta sellesse ise ei usu. Nagu minu ingerlasest vanaonu Ernest, kes sunniviisiliselt Punaarmesse mobiliseeriti ja sõjas kadunuks jäi.

Mu suguvõsas on olnud ka õnnelikke sõjast või sõjaväest pääsemisi. Mu vanem vend Eino on nende meeste põlvkonnast, kes Afganistani saadeti, aga kuidagi õnnestus tal sellest pääseda ja sigalasse tööle sattuda, kust mulle, oma väikesele õele, reipaid „rindekirju” läkitas. Mu onu pääses nõukogude armeest, teeseldes hullu, ja Vello sedasi, et tegi kaks last.

Kui isa mulle oma sõjaseiklustest jutustas ja ma temaga Keilas Pitka poiste septembrikuistel  kokkusaamisel kaasas käisin, ei tulnud mulle pähegi, et kõik see võiks kunagi korduda. Et Eesti meestel võiks kunagi taas olla dilemma: kas pageda või minna, relv käes, vaenlasele vastu. See kõik tundus nii müütiline, igavesti ajalooraamatutesse jääv.

Esimest korda mõtlesin sõja võimalikkusele Pronksiöö ajal. Sest see oligi nagu väike sõda. Sõja eelõhtu. Siis ennustas Johan Bäckman Eesti iseseisvuse lõppu ja mul hakkas kõhe. Püüdsin siinsete venelastega sõprussuhteid luua, eestlaste ja venelaste vahele silda ehitada, meie vanaisade mälestust lepitada. See ei õnnestunud. Või noh, sõprus ju õnnestus, sest nad olid toredad inimesed, aga silla ehitamine ei õnnestunud. Oli soovitav hoida venelastega distantsi, neid ikka okupantideks pidada ja mitte usaldada. Kui suund on selline, siis üks inimene, olgu ta omast arust kui tahes hea sõdur sõjaväljal, seda suunda muuta ei saa. Ja nii jäigi.

Ühel hetkel Dmitri, Maksim ja Pjotr pettusid ning läksid ära Venemaale. Kes Moskvasse, kes Peterburgi. Öine Vahtkond lagunes. Johan, kelle maaletulekukeeld küll kohtus õigusvastaseks tunnistati, aga kes sellele vaatamata üha uusi maaletulekukeelde sai, loobus samuti Eesti kritiseerimisest ja hakkas hoopis Ukraina teemadega tegelema. Praegu väidab ta enda olevat nn Donetski rahvavabariigi esindaja Soomes ning annab iga natukese aja tagant Facebookis teada, mis sealkandis toimub.

Kas eestlased võitsid sellest, et vaenlaseks peetu oma territooriumilt minema tõrjuda õnnestus? Et silla loomine ei õnnestunud?

Kuidas see praeguste uudiste valguses tundub?

Kui me veel Portugalis olime, siis arutasime Innoga mitmeidki kordi, kas Eestise tagasipöördumine on ikka hea mõte. Oleksime võinud jääda Portugali - pakuti korterit ja tööd. Või minna Venemaale - mul on seal sõbrad. Johan kutsus Donetski - seda pakkumist võtsime naljaga.

Savisaar käis peale nagu uni, et millal te tagasi tulete - eks ta adus juba siis, et tal on sisevaenlaste vastu abi vaja. Ma arvan, et kaalukauss kaldus Eesti kasuks lihtsal põhjusel - meil hakkas Portugalis igav ja igavus on kõige hullem asi maailmas. Isegi hullem kui sõda. Kaua sa istud seal päikese all ja mugid saiakesi, kui kodus on nii põnev ja erutav. Saan aru oma isast, kes 1944ndal koos oma õega üle mere Saksamaale ei põgenenud. Kui sind otseselt surm ei ähvarda nagu mu poliitilises politseis töötanud tädimeest Rudolfit, siis ei ole mõtet üle pingutada.

Et paanikat maha võtta - mina ei usu, et siin täristama hakatakse. Ei ole sellist sisetunnet lihtsalt. Või vaistu. Inno võib siia ju sõjauudiseid üles panna, aga mina olen leegionäri tütar, mul on sõda veres.

Aga põnevad ajad on meid ees ootamas küll. Nii mõnigi kukub kõrgelt ja tõrjutud tõusevad - vaatame kasvõi Keskerakonda ja Savisaart. Hea meel on, et olen siin.

Lähen nüüd sätin jälle natuke päkapikke. Ärge teie ka liiga palju sõja peale mõelge. Nautige parem seda, et üle hulga aja Eestis jälle midagi toimub. Pinget täis õhk on inspireeriv.

Pildil: minu isa Georg Vaher ja tema parim sõber Otto Peetso neljakümnendate alul minu vanaisale kuulunud Võru tänava maja korteris, kus isa ülikooliõpingute ajal elas. Poisid lähevad kohe sõtta - Otto võitleb Narva all ja Georg Keila all. Mõlemad tulevad sõjast elusa ja tervena tagasi.

Kommentaare ei ole: