esmaspäev, 28. mai 2007

Televisioonis

huvitavad asjad on hakanud juhtuma. Mind kutsuti ETV hommikuprogrammi esitama oma mõtet, kus varem on üles astunud näiteks Karl-Martin Sinijärv ja Eino Baskin (olen neile ise peale sattunud).

Ja nüüd siis mina. Ja ma sain rääkida sellest, millest tahtsin. Millest iganes. Rääkisin sellest samast asjast, millest olen nüüd juba üle aasta rääkinud- sobivusest. Ja nüüd ei sõimanud mind enam keegi, vähemalt ei teinud seda Kaileen Mägi, kes minult arvamust palus. Vastupidi, ta ütles, et väga hea arvamus.

Olen hämmingus. Milline muutus?! Olen see tõesti mina, keda veel aasta tagasi sõimas Eesti juhtiva ajalehe Postimees väljaandja Mart Kadastik seksihulluks.

Olen see tõesti mina, keda Eesti kõige loetavama ajalehe SLÕhtuleht ajakirjanik Kirsti Vainküla sõimas enesepilastajaks, kiimakotiks, häbituks seksiguruks ning sama lehe ajakirjanik Eve Heinla tolaks.

Ja kellele ei andnud sõna Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud ja ajakirjanik Epp Petrone, kui kirjutas artikli, kus mind usinalt taga räägitakse, muu hulgas mingist lapsepõlvest pärit häirest.

Ja seda kõike pärast ühe artikli avaldamist Postimehes. Ja oleks ma siis valetanud. Mind karistati selle eest, et olin julgenud välja öelda tõtt.

Ja tuleb välja, et olen ikka see mina. Seesama mina, kes sündis siia ailma 37 aastat tagasi ühe majakses Tallinnas Nõmmel, kus oli kunagi sünnitusmaja ja veel hiljuti erahaigla Fertilitas. Kes käis usinalt koolis, lõpetas ülikooli. Tegi karjääri ajakirjanikuna. Ja oli aktiivne pereisa. Aga midagi oli justkui kogu aeg puudu. Ja see miski on nüüd olemas. Olen sellest sedavõrd vaimustuses, et tahaks seda kogemust teistega jagada, seda kuulutada kogu maailmale. Ma saan aru, et see teadmine on paljudele valuline. Puudutab hinge rohujuure tasandil. Aga see ei tähenda, et minust võib nüüd teerulliga üle sõita, nagu seda tahtsid teha Mart Kadastik, Kirsti Vainküla ja Eve Heinla. Ajakirjanikena avaldasid nad kontrollimata infot ja see on kurjast. Väga kurjast.

Olin täna televisioonis. Selle tõestuseks mõned pildid ekraanilt, kus ma patseerisin koos Irjaga Tallinnas Musumäel (kes ei tea, see on väike küngas Viru väravate juures, Pärnu maantee ääres, linnast välja suunduvate busside peatuse juures).

Inno ja Irja suudlejate samba taustal.

Irja ja Inno Viru väravate taustal.

Inno, Irja ja Apollo raamatupood Viru tänava alguses, kus asub meie lemmikkohvik Kehrwieder.

Kommentaare ei ole: