Järjejutt Toomas ja Evelin: kolmas peatükk

Toomas ja Evelin jõudsid Barcelonasse. Programm oli olnud tihe, pidev ringisõitmine ühe maja või kuju juurest teise juurde, kohtumised ühe või teise rohkem või vähem tähtsa isikuga, nii et Evelinil ega Katrinil polnud avanenud ühtegi võimalust šoppamiseks. Ja mis veel hullem, Katrin oli pidanud veetma suurema osa ajast hotellitoas, sest kohtumistele teda kaasa ei võetud. Ja ta igavles. Ta oli kaasa võetud sokkidel ja pükstel kõik augud kinni nõelunud, aga ikka jäi aega üle. Ta tegi teleka lahti, aga sealt tuli ainult hispaaniakeelne programm. Ta oleks tahtnud end täis juua, aga minibaarist ei lubatud kah midagi võtta.
„Mis jama on,“ küsis Katrin kärsitult, kui ta hotelli koridoris edasi-tagasi kõndides lõpuks Evelini nägi.
„Nüüd on kõik,“ kostis Evelin rõõmsalt, „nüüd oleme vabad!“
„Oh, lõpuks ometi,“ õhkas Katrin, „tead, ma juba ei jõudnud ära oodata.“
„Ma ise ka mõtlesin, et seda aega enam ei tulegi. Sest õhtul on juba ärasõit.“
„No aga lähme siis juba!“
„Aga kuhu?“
„Ma näitan,“ rääkis Evelin, „me sõitsime siit kuskilt ühest suurest kaubamajast mööda.“
„No lähme.“
Nad astusid hotelli ees tänavale, jõudsid ühele suurele platsile ja kohe selle platsi ääres oli üks suur maja, kuhu oli kirjutatud ilusate roheliste tähtedega: El Corte Inglés.
„See ongi!“ näitas Evelin näpuga, „seal see ongi.“
Nad jalutasid üle platsi, kiirelt kõndides, näod higist leemendamas, sinnapoole, kuhu Evelin näitas.
„Mitu euri sul on?“ küsis Katrin, ise samal ajal ähkides.
„Šoppamiseks või?“
„Jah.“
„Tom andis mulle oma krediitkaardi. Ma võin kulutada niipalju, kui tahan.“
„Oooo.“
„Aga üldiselt ma kulutan tavaliselt vähe,“ kostis Evelin, nina natuke püsti ajades.
„Ma vahetasin tuhat euri,“ ütles Katrin, „ja need on mul kõik alles. Ma sain tuttava käest, soodsa kursiga.“
Nad astusid sisse suurde kaubamajja.
„Uhh, kui mõnus,“ kostis Katrin, kui olid sisse astunud.
„Nii mõnus jahe.“
„Nagu Stockmannis,“ täiendas Katrin.
„Kust me siis alustame?“ küsis Evelin.
„Alustame siitsamast, näe, seal on meigiosakond.“
„Lähme!“
Nad kiirustasid mitmekorruselise kaubamaja esimese korruse kosmeetikaosakonna suunas.
„Näe, vaata, mul oleks vaja sellist jumestuskreemi,“ ütles Katrin, „siin on nad väga hea hinnaga, ma võtan kohe rohkem. Kas võtan sulle ka?“
„Võta jah,“ kostis Evelin. Ta oli juba silmanud ühe teise leti ääres uut Lancome‘i sarja huulepulka, mida üks naine, ilmselt hispaanlanna parasjagu proovis.
„Lipstick,“ ütles Evelin müüjale. Ja kui müüja talle soovitud kauba ulatas, ütles Evelin „Gracias“ ja naratas malbelt.
„Näita seda,“ ütles Katrin, kui oli oma ostu teinud ja Evelini juurde põiganud, „ohh, maru lahe. Las ma proovin sulle.“ Ta rebis Evelini käest huulepulka ära. Aga Evelin ei lasknud sellest lahti.
„Las ma proovin ise,“ ütles Evelin.
„No heakene küll, proovi siis ise,“ jätkas Katrin, „aga ma ütlen kohe ära, et see sulle ei sobi.“
„Miks siis?“
„Ei sobi ja kõik.“
„Solvusid või?“
„Mis sa pläägutad. See ei sobi sulle, ma ütlesin.“
„Mina arvan, et sobib. Ja ma ostan selle ära.“ Evelin ulatas müüjannale krediitkaardi. See oli Visa Gold. Evelin jäi uhkelt ootama.
Müüjanna tõmbas kaarti mitu korda masinast läbi ja vangutas ühtelugu pead. „Don’t work,“ ütles lõpuks müüjanna virila ilmega, siis naeratas ja küsis Evelinilt, kas tal pole juhtumisi mõnd teist kaarti kaasas. Evelin vastas ehmunult, et ei ole. Müüjanna ulatas talle siis viisakalt naeratades kaardi tagasi ja ütles, et kahjuks ostu teha ei saa. Ta võttis huulepulga enda kätte ja hakkas seda riiulisse tagasi panema, kui Evelin hüüatas: „No, wait!“. Ja ütles Katrini poole pöördudes: „Anna mulle raha!“
„Palju sul siis vaja on?“ tegi Katrin pähe nõudliku näo.
„Anna viissada.“
„Niipalju ma sulle ei anna.“
„Aga see huulepulk maksab juba peaaegu kakssada. Mul muuks muidu ei jäägi.“
„Ise oled süüdi, et raha ei vahetanud.“ Katrin võttis käekotist kaks sajalist ja ulatas need müüjale. Müüja pistis huulepulga väiksesse kilekotti ja ulatas selle Katrinile. Viimane andis kotikese üle Evelinile, jättes vahetusraha enda kätte.

„Kas sa arvad tõega, et see huulepulk mulle ei sobinud?“ küsis Evelin äkitselt, kui nad olid teisele korrusele naisteriiete osakonda jõudnud.
„Muidugi ei sobi, sulle läheb hoopis teine värv.“
„Ma käin korraks ära,“ ütles Evelin, ja tormas minema.
„Oota mind ka!“ Katrin pani ühe pluusi käest ära ja tõttas Evelinile järgi.
„Ma annan selle huulepulga tagasi,“ ütles Evelin, kui nad olid eskalaatori peal teel alla, „ma nägin seal üleval ühte lahedat pluusi, ma ostan hoopis selle.“
„Ma oleksin võinud ju sulle anda!“ ütles Katrin emalikult.
„Ahh, siis ei jätku sul endal.“

Alla korrusele jõudnud, otsisid nad veidi aega letti, kust Evelin oli huulepulga ostnud. Ja kui nad selle lõpuks leidsid, selgus, et müüja oli läinud lõunale. Ja neil tuli leida teine müüja, kes soovis näha ostutšekki. Katrin otsis tükk aega oma kotist ostutšekki, kui selgus, et see oli hoopis Evelini kotis. Müüja võttis tšeki, ja lahkus mõneks ajaks, öeldes: „Just a second.“

Kui müüja umbe poole tunni pärast tagasi tuli, olid Evelin ja Katrin juba päris närvis. Müüjanna võttis huulepulga ja ulatas raha, ning naeratas viisakalt. „Gracias,“ pressis Evelin hammaste tagant, ise vihast tulipunane. Ja siis helises tal telefon. Teisel pool oli Toomas.
„Kus te olete, me juba otsime teid taga. Me peame kohe lahkuma,“ teatas Toomas.
„Me oleme siin, kaubamajas.“
„Oh, issand, te peate kohe hotelli tulema.“
„Jah, tuleme,“ vastas Evelin ja lõpetas kõne.
Evelin tormas trepist üles teisele korrusele, nii et seeliku õmblused kärisesid. Ta ei pannud midagi ega kedagi enda ümber enam tähele. Nagu emalõvi tegi ta omale teed läbi ühe turismigrupi. Haaras pluusi, mida ta oli enne vaadanud ja tormas sellega kassa juurde. Ent seal polnud müüjat. Siis tormas ta teise, siis kolmanda, siis neljanda kassa juurde. Mitte kuskil polnud ühtegi müüjat. Ta tormas trepist alla, esimesele korrusele ja jooksis mööda müügisaali paaniliselt ringi, kuni kuskil hakkas vilisema sireen ja ta nägi mundris mehi enda poole jooksmas. Evelin tundis, et tal hakkab halb. Ja Katrinit polnud ka enam kuskil näha.