Millega tegeleb Kanal 2?

Kaader Kanal 2 saatest.

Eile õhtul juhtusin Kanal 2 (see Schibsted ASAle kuuluv Eesti telekanal, mis end reklaamib, kui hästi vaadatavat, mida ühtelugu kiidab Postimees ja vahel ka SLÕhtuleht) pealt vaatama saadet "Sensitiivne Eesti". Minu ettekujutuses peaks see siis olema saade, mis räägib ühiskona tundlikest kohtadest, valupunktidest. Aga mis selgus, saates ilmusid üksteise järel ekraanile mingid soolapuhujad, üks hullem kui teine. Ja ajasid mingit jura.

Põhilise aja olid kaadris kaks tüsedat naist, üks (pildil vasakul) tutvustas end kui SLÕhtulehe ajakirjanik, ja oli peamiselt vait ja kohmetu nagu tuppa sittund kass, ja teine, nagu aru sain, oli mingi ennustaja, õigemini küll soolapuhuja, see ainult rääkis, ja kole palju!

Ma ei imesta, et Postimees avaldab horoskoopi. Ma usun, et Postimehe juht Mart Kadastik loeb ka ise iga päev horoskoopi ja seab oma sammud selle järgi. Ja nõuab horoskoobi järgi elamist ka teistelt. Kogu riigilt. Sest miks on muidu vaja avaldada Horoskoopi lehes, mis peab end Eesti mõjukaimaks? See on siis mõjutab avalikku arvamust, paljude inimeste elu.

Postimees ega teised Eesti lehed pole juba pikemat aega tõsiseltvõetavad (põhjustest olen kirjutanud korduvalt varem, aga peamine põhjus on konkurentsi puudumine), nad on pigem nagu mõni karikatuur, odav paroodia ajakirjandusest, mistõttu soovitan kõigil, kes tahavad adekvaatset pilti nii maailmas kui ka Eestis toimuvast, lugeda välismaiseid lehti ja ajakirju, näiteks ajalehte Helsingin Sanomat, International Herald Tribune, Economist. Väga head ülevaatlikud artiklid on ajalehe New York Times nädalalõpulisana ilmuvas ajakirjas New York Times Magazine. Näiteks 8. juuli numbris oli põhjalik lugu Iisraeli välisministri ja riigi ühe mõjukaima isiku Tzipi Livniga (naisterahvas!), ühtlasi andis see lugu hea ülevaate praegu Lähis-Idas toimuvast. Oli tunda, et ajakirjanik valdab teemat, millest kirjutab. Eesti kasuminäljas väljaanded on kõik kogenud ajakirjanikud minema kupatanud, justkui tahtlikult, ei ei peaks kellelegi suurt palka maksma. Või siis selleks, et ei saaks ilmuda põhjalikke artikleid. Et siis sellised tähtsad mehed nagu Kadastik, palgaga 100 000 krooni kuus ja enam, saaksid ise tähtsalt särada. Nad ei saa lubada, et keegi nende sära tuhmistaks. Nad tahavad olla ise kunnid. Eesti valitsejad.

Miks ma nii arvan? Näiteks Äripäevas töötades oli pidev hädaldamine majandustulemuste üle ja vahel oli justkui piinlik üldse palka välja võtta. Palgapoliitikat põhjendati pidevalt majandustulemustega, kuigi need kaks asja peaks käima, vähemalt ajakirjaniku jaoks teineteisest lahus. Sest muidu tekib olukord, kus kehval ajal ei saa hea artikli kirjutajat premeerida, aga majanduslikult heal ajal saavad preemiat ka kehvemate lugude kirjutajad. Ja toimetajaks sain ma samuti Äripäevas seetõttu, et mulle tehti pakkumine (seekord tõesti suurem!) Õhtulehest ja kuna mulle kui reporterile ei kõlvanud Äripäevas suurt palka maksta, siis tehti minust uudistetoimetaja. Kuigi ma oleks ise meelsamini lugusid edasi kirjutanud.

Ja kui Ekspress mind mõned aastad tagasi tööle meldis, siis jäi asi katki pärast seda, kui lehe juhid Vedler ja Kaalep kuulsid, palju ma Äripäevas palka saan. Nad polnud nõus Äripäeva lähedast palkagi maksma, rääkimata kõrgemast palgast. Pakkumise sisu oli, et tule ja tee väiksema palga eest rohkem tööd. Seejuures, nagu selgus, pole Ekspressi ajakirjanikel ameti-läptope, neil ei maksta kinni mobiilikõnesid. Sest Ekspressi ajakirjanikud peavad hommikust õhtuni istuma toimetuse ruumides ja tegema siis ma ei tea mida, Hans Luigel perset lakkuma, omanikku lõbustama?

Ja võib arvata, et Luik oli ise ka närvis, sest vahel ta helistas mulle ja kurtis, kuidas Ekspressi ajakirjanikud ei saa mingi looga hakkama ja pakkus siis mulle, et kirjutagu ma Äripäevas ära. Vahel oli tema pakutud idee jama, aga vahel oli täitsa ok.