Järjejutt Toomas ja Evelin: 29. peatükk

Toomas astus uksest välja. Autojuht juba ootas teda.
„Sõidame!“ ütles Toomas, kui oli autoukse kinni tõmmanud. Auto võttis kummide vilinal paigast.
„Kuhu sõit?“ küsis juht.
„Ah, ma ei tea, sõida niisama linnas ringi.“
„Just.“
Auto tegi tiiru kesklinnas, siis sõitis sadama juurest läbi Balti jaama, sealt edasi Tõnismäele ja mõõda Kaarli puiesteed alla Vabaduse väljakule. Toomas vaatas mööduvaid maju ja tema pea oli täiesti tühi.
Tema mõtted olid endiselt Nina juures. Kuidas on see nii, et naised, keda mehed tõeliselt ihaldavad, on nõnda kättesaamatud. Ja mehed peavad elama nendega, kellega tegelikult keegi koos elada ei tahaks.
Toomase mõtted liikusid tagasi Evelini juurde. Kus see naine küll võiks olla?
„Anna oma telefoni,“ hüüdis Toomas autojuhile, „ma korra helistan.“
Autojuht koukis taskust telefoni ja ulatas Toomasele.
„Aitäh.“
Toomas valis Evelini numbri. See kutsus pikalt. Siis võeti kõne vastu.
„Halloo!“ kostis telefoni kelmikas naisehääl, „mis uudist, Raivo?!“
Toomas oli mõnda aega vait. Ei, mõtles ta, see on ikka Evelin.
„Haloo, Raivo, kas see oled sina?“ Taustal kostis lõbusat jutuvada, justkui käiks mingi pidu.
„See pole Raivo,“ kostis Toomas torusse tasasel häälel.
Teiselpool toru oli tunda kerget piinlikkust.
„Sina, Toomas?!“ kostis torust. Nüüd tundis mees oma naise ära.
„Mina jah.“
„Oh, mul pole aega praegu rääkida.“
„Oota, kus sa oled?“
„Ma olen Soomes.“
„Soomes? Kellega?“
„Ah, on üks sõbranna, sina ei tunne teda. Ja mõned sõbrad on veel.“
„Sõbrad?“
„Jah, ja minu turvad. Tšau, ma pean nüüd lõpetama. Musi!“
Evelin lõpetas kõne. Toomas valis kohe tagasi, aga naine oli telefoni välja lülitanud.
Kuradi fucking bitch, mõtles mees.
„Näh, võta telefon tagasi,“ ulatas Toomas telefoni tagasi autojuhile.
„Kes see oli?“
„Ah, Evelin.“
„Evelin?“ imestas juht, „mis ta rääkis?“
„Ah, midagi.“
„Just.“
„Mis sa justitad kogu aeg. Räägi selgelt!“
„Just! Või, oih, saan aru.“
„Evelin on Soomes.“
„Läks jah hommikul, viisin ta lennujaama.“
„Ta läks lennukiga?“
„Just. Või õigemini, jah.“
„Huvitav, et mina sellest midagi ei teadnud. Kellega ta läks?“
„Seal olid tema turvad, siis veel üks naine, keegi Leida ja siis veel üks mees.“
„Ja oligi kõik?“
„Mingid soomlased pidid ka veel tulema.“
„Mis kuradi soomlased?“
„Mingid Evelini isa sõbrad, nad elavad Soomes.“
„Isa sõbrad,“ korrutas Toomas. Kas ma, kurat, ei keelanud tal selle mehega suhelda. Kuradi porod!
„Nad läksid päris pikaks. Kaheks nädalaks.“
Jeerum, mõtles Toomas, mis ta senikaua üksi peale hakkab.
„Sõidame Kadriorgu.“
„Just,“ ütles autojuht ja keeras Liivalaia tänavalt Pärnu maanteele, kus liikus öösel vaid mõni üksik takso.