Järjejutt Toomas ja Evelin: 33. peatükk

Jürnase telefon helises.
„Vaata, kes on,“ kamandas Evelin.
„Vana,“ ütles Jürnas ja vaigistas helina, „see on kindlasti jälle sulle.“
„Raisk,“ pomises naine läbi hammaste, „mitte kusagil ei jäta ta mind rahule. Ma ütlesin talle, et ta enam ei helistaks. Mis ma talle nüüd räägin, no mida?“
„Räägi talle nagu asjad on,“ pakkus Jürnas, „et ta pöörab sulle liiga vähe tähelepanu. Ja et sa pead teiste meestega käima.“
„Hull oled või?!“ ajas Evelin huuled torru, „ta jätab mu maha!“
„Ei ta sind jäta. See oleks talle liiga suur pauk. Enne paari aastat ei juhtu midagi.“
„Anna,“ ütles Evelin, „ma helistan talle ise.“
Jürnas ulatas telefoni naisele. Too valis viimati vastatud numbri.
„Halloo, Tom!“
„Evelin!“
„Sa helistasid.“
„Jah, mul on sind siia vaja. Mul on tähtsaid kohtumisi. Kõik on siin haiged, pole kedagi, kes vaataks lapse järele.“
„Ma ütlesin sulle, et tahan puhata!“
„Ma saan aru, aga tule tagasi ja mõne aja pärast puhkad edasi.“
„Ma ei saa.“
„Miks?“
„Ei saa lihtsalt.“
„Evelin, palun, ma teen kõik, mis soovid. Ma ostan sulle selle sõrmuse. Või misiganes sa soovid.“
Evelinil kõrvad liikusid. „Olgu, ma tahan seda kõige suuremat, mis me seal poes tookord vaatasime.“
„Sa saad selle kõige suurema.“
„Selle ühe suure kiviga.“
„Sa saad selle, Evelin, palun tule tagasi. Ma nii igatsen.“
„Ah, ära valeta, sa lihtsalt ei viitsi lapsega tegelda.“
„Ausõna, ma luban, et tegelen ka lapsega.“
„Ja enam ei võta tilkagi, selge.“
„Jah.“
„Ja mitte üks suits enam. Ja hakkad minuga koos trenni tegema.“
Toomas jäi hetkeks vait. Ta ohkas sügavalt. „Jah.“
„Kas lubad?“
„Jah.“
„Olgu, ma siis tulen.“
„Jumal tänatud, Evelin, sa oled ingel.“
„Ma tulen täna õhtuks. Vaata, et sa mul lennujaamas vastas oled,“ ütles Evelin ja lõpetas kõne.
„Mis?“ küsis Jürnas, „kas juba tagasi?“
„Nojah, mis ma saan teha. Ta ei saa ju millegagi ise hakkama. Kasvata teist nagu last, no ma ütlen!“
„Nii et sõidame tagasi laagrisse?“
„Jah, paki asjad kokku ja otsi Leida üles. Ütle talle, et täna õhtul on tagasisõit.“
Evelin kohendas oma seelikut ja tõmbas selle sirgu. Ta vaatas Jürnast. Mees vaatas vastu. Naine naeratas.
„Teeme veel ühe peatuse,“ ütles Evelin ja võttis mehel kaela ümbert kinni. Jürnas keeras esimeselt metsavaheteelt taas sisse. Evelin ajas samal ajal pluusi üle pea ja tõmbas seeliku üles. Niipea, kui auto oli peatunud, tiris ta mehe endale peale ning hakkas energiliselt oma keha õõtsutama, pea kuklas. Jürnas suudles samal ajal tema rindu. Evelin tundis seletamatut vajadust seksida, sest ta ei teadnud, millal see võimalus jälle avaneb. Ta rahmeldas nagu pöörane, ajas end higile.
Jürnas lasi Evelinile sisse.
„Muide, mul on ohtlikud päevad,“ ütles Evelin nagu muuseas.
Jürnas punastas.
„Nii et valmistu isaks saama!“
Evelin naeris mis jaksas. Jürnas vaatas talle suurte silmadega otsa ja ei saanud sõna suust.
„Mis sa passid, tola! Ma valetasin. Ära usu kõike, mis naised räägivad! Pealegi, ma ei saaks praegu nagunii Tomi juurest ära tulla. See oleks liiga suur ohver.“
Jürnas ei öelnud sõnagi. Ta sõitis laagrisse ja parkis auto otse hotelli ette. Nad läksid kiirel sammul kumbki oma tuppa asju pakkima. Jürnas kamandas ka Leida oma mehega ja Marki kohale. Et pakkida asjad ja hakata kohe tagasi sõitma.