Solženitsõn, kirjanik, pilt Wikipediast.
Võib mulle vastu vaielda, kes tahab.
Kõik need nõuka aegsed "profid" tegelased seal nn Kirjanike Majas, Kross, Beekman, Vetemaa. Häbi peaks olema selliseid esitada Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks! Nad pole viimasel ajal midagi kirjutanud ega erilist ette võtnud. Mitte nagu Doris Lessing, värske Nobeli laureaat, kes saab esmaspäeval 88 aastaseks ja ikka on aktiivne, kirjutab, üle aasta avaldab raamatu!!!
Kui Jaan Kross oleks tahtnud olla kirjanik, siis pidanuks ta kirjutama ausalt elust Nõukogude Liidus (seda pole siiski veel hilja teha!). Sellest, kuidas kirjanikud pidid võimude ees pugema, võimudele meelepäraseid asju kirjutama, et saaks kanda austavat nimetust kirjanik. Sisuliselt olid kõik need nn kirjanikud Eesti NSVs võimu sabarakud. Nomenklatuursed tegelased. Täitsid partei tellimust ajada rahvale kärbseid pähe. Kirjutada asjadest, mis polnud olulised. Ja neid tegelasi on terve plejaad. Iseseisvuse saabudes oli neil kaks võimalust oma naha päästmiseks: kas kohe kirjutada ausalt nagu asjad olid või kaduda kirjanduse areenilt. Häbeneda. Enamik neist ei teinud kumbagi.
Kui Kross oleks tahtnud saada Nobelit, oleks ta pidanud elama nagu Solženitsõn, kes kirjutas Gulagist ja oma raamatud avaldas välismaal, sest N Liidus ei lubatud, lõpuks kirjutamise eest vangi pandi ja siis N Liidust välja saadeti. Sel ajal kratsisid Eestis need nn kirjanikud mõnusalt kõhtu ja võtsid süsteemilt kingitusi vastu, hoides nõnda totalitaarset süsteemi elus. Aidates sellega kaasa eesti rahva hävinemisele. Miks Kross ei kirjutanud Gulagist, kui ta ise seal käis? Ei julgenud?! No aga siis peab Nobelist suu puhtaks pühkima.
Kui Kross oleks selle preemia vääriline, oma kunagise ajaloolise triloogia vms eest, siis oleks ta saanud selle juba ammu. Naiivne on arvata, et Nobeli komitee pole Krossi tähele pannud. Tema järjekindel esitamine on Eesti kirjanduse mõnitamine. Teda esitab Kirjanike Liit, mille enamus koosneb kommunistliku diktatuurirežiimi tööriistadest, kes nõuka ajal kirjutasid ballaade Stalinist. Mida siis lapsed koolis sunniviisiliselt pähe õppisid ja teistele ette lugesid. Häbi peaks olema, ja häbi peaks olema selliseid tegelasi hoida, nagu sitta pilpa peal. See on umbes sama nagu kuskil kesklinna majas tegutseks edasi Kommunistlik Partei, võtaks ühiskonnas sõna, esitaks mingeid kandidaate kuhugi, ja saaks riigilt toetusi.
Saatuse irooniana saavad need end kirjanikuks nimetavad tegelased praegu toetusi kasiinosõltlaste käest. Elatuvad teiste tragöödiast. Nii nagu 50 aastat tagasi.
Lisan veel niipalju, et ka ajakirjanikud olid nõuka ajal partei tööriistad. Aga enamik neist kadus ajakirjanduse suurelt areenilt pärast nõuka aja lõppu. Tõsi, ajakirjanike liidus, mis on mingi nõuka aegse ametiühingu sarnane moodustis, istuvad nad vapralt edasi.
Vat nii. Niipalju siis hinge pealt ära tänase ilusa sügispäeva hommikul siit Tartu kesklinnast.
3 kommentaari:
Kui Eesti kirjandust poleks tollal võimaluste piires kirjutanud Kross, Beekman, Vetemaa jt, oleks nende asemel seda teinud uus põlvkond Gans Ljeberehtisid. Või räägiksime me siin kõik juba po-chelovecheskij.
Ja mina ütlen, et kui Solženitsõn poleks kirjutanud, siis eksisteeriks edasi Nõukogude Liit, Krossidel ja Beekmanitel oleks uued aumärgid rinnas ja Eesti koolides õpetataks ainult vene keelt.
Kirjanikud on alati totalitaarset režiimi paljastanud, selle kukutamise taga olnud. Ja kui seda pole olnud võimalik teha kodumaal, on seda tehtud välismaal. See on kirjaniku suur võimalus ja kohustus. Kirjamees, kes totalitaarset režiimi naudib, sellelt hüvesid vastu võtab, pole mingi kirjanik. Selliseid tegelinskeid tunneb maailma ajalagu tuhandeid. Neist ei mäletata mitte midagi.
Postita kommentaar