Veel aasta tagasi, ja isegi veel pool aastat tagasi kirjutati, kuidas majanduses on seis hirmus sitt, töötajad jooksevad välismaale, uusi töötajaid pole kuskilt võtta, hinnad ja palgad tõusevad liiga kiiresti ja kui olukord ei muutu, lõpetavad välisettevõtjad tegevuse. Ja seda kirjutati ka, et laenatakse hirmus palju. Ja et majanduskasv on liiga kiire.
Nüüd, kui olukord on täiesti ootuspärane, ehk selline, milline taheti, et oleks, on jälle kõik sitt.
Ma ei saa aru, miks on vaja kogu aeg külvata paanikat. Ma saan aru, et teatud tüübid teevad seda selleks, et oma mingit bisnist või poliitikat teha, aga miks sellega kõik teised kaasa jooksevad. Eriti meedia. Arusaamatu.
5 kommentaari:
Sest see müüb, Inno! Samamoodi kui kollane ajaleht müüb vere ja seksiga, müüvad muud, sealhulgas roosad, virisemisega. Eestlane on juba loomult viriseja. Kahjuks.
Aga mida me peaks tegema, et see nii ei oleks? Mis paneks virisejatel suu lukku?
Juba 2005nda aasta oktoobris rääkis Eesti meedia mannetusest tollane europoliitik, tänane prseident Ilveski.
Inno, kas sa ei mäleta enam, kuidas sa samasuguseid uudiseid treisid? Ära mängi lillekest pasameres....sa tead väga hästi, kuidas uudised sünnivad.
Inno, aga mis saab meediast? Kui majandusel läheb kehvemini, turundisele kulutatakse vähem raha ja reklaamimüük ajalehtedel-ajakirjadel väheneb, siis milline on sinu ennustus - kas esmalt suletakse ajakirjad?
Meenutades viimast tõsist krahhi, mis toimus 90-ndate lõpus, siis algas ka ajakirjadnuses tõsine tõmblemine.
No ma ei tea, majanduses (ja üldse elus) on enamasti nii, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, keegi võidab. Ja keegi kaotab.
Aga ajakirjandusest jääb mulje, et kõik muudkui kaotavad. Elus pole kunagi nii, et kõik kogu aeg kaotavad. Ja ma ei usu, et pikas perspektiivis see "kõik kaotavad" süsteem müüb. Ükskord saavad lugejad aru, et see on jama.
Ja virisemine kah ei müü. Müüb uudis, mitte lalin. Aga loomulikult on lalinat lihtsam toota kui uudist, sest uudise saamiseks peab vaeva nägema.
Kui majanduses läheb kehvasti, siis kaotavad peamiselt need, kes elatuvad reklaamimüügist, näiteks Äripäev. Aga neil, kes elatuvad väljaande enda müügist nagu SLÕhtuleht ja Kroonika võib isegi hästi minna, kui börsimaaklerid hakkavad tornmajadest alla hüppama.
90ndate lõpus mingit erilist tõmblemist polnud, peale selle, et Luik müüs osa Ekspress Gruppi Bonnierile ning Schibsted ja Bonnier tegid kartelli, nagu kaubanduses Kesko ja Rimi. Kokkuvõttes teenisid kartelliärimehed kenakese kopika ja tarbijal tõmmati perse lohku. Sest Eestis pole konkurentsiametit.
Postita kommentaar