Kadri Kiilas visati Reformierakonnast välja

Veel huvitavat infot Kadri Kiilase kohta. Nimelt visati ta enne hullarisse paigutamist välja Reformierakonnast, möödunud nädalal. Selle eest siis, et hakkas nö rääkima ja tal tuli suu kinni panna. Ja seda tehti nö Reformierakonna kombe kohaselt. Huvitav, eks. Haigestunud inimene visatakse erakonnast välja.

Kas pole sarnane nõuka ajaga, kus teisitimõtlejaid samuti hullarisse topiti, vägisi. Sest, andke andeks, kas selle eest, kui keegi kirjutab oma klassivennale kirjas, et "ma söön su ära", on õigust kedagi hullarisse toppida. Ja need kirjad, mida serveeriti kui ahistamist, olid ühe reformierakondlase kirjad teistele. Mis selleski imelikku on?

Mingil põhjusel tuli Kiilas vaikima sundida. Ta on üks erakonna aktiviste, olnud Tartus Ansipi nõunik, siis Tallinnas Maripuu nõunik. Valdab palju infot. Mis oli see põhjus, miks ta endast välja läks, ja miks teda oli vaja vaikima sundida? Miks ta on nõnda vihane Keit Pentuse peale? Selle selgitame välja. Püsige lainel!

Üks tagasiside "valede ühiskonna" teemal ja meie kommentaar

Saabus selline tagasiside:

Kui juba maast madalast õpivad inimesed, et tõe rääkimine ei tasu ennast ära, vaid pigem toob jamasid, siis ikka hakatakse valetama. Saab laps mingi koerusega hakkama, lihtsam on süüdistada kedagi teist, kui et süü eest vastutust võtta. Ja siis veel koolis peer pressure: milleks olla mina ise, kui sina ise ei vasta populaarsuse etalonile: palju parem on olla populaarne eluvend iga hinna eest, kui et aus nohik. Hakkad juba vastassoo suhtes huvi tundma? Aga mis siin ikka teha, kui võluda igast flirtimisnippidega ära kõige ihaldusväärseim eksemplar vastassoost. Ja siis proovida kuidagi temaga valede rägastikus toime tulla, kui sõrmus sõrmes. Ning kui vaja otsida tööd, siis on lihtsalt ko-hus-tus-lik teeselda entusiasmi, ja kui "entusiasm" peaks vaibuma, siis tulevad juba igast motivatsiooniseminarid, haha! Ja kui suur osa igast intervjuudest kuulsustega on usaldusväärsed, kui arvestatav osa kuulsustest on lihtsalt õppinud valetama või mingeid vastuseid ajusoppidest välja imema vähegi ebamugavana tunduvate küsimuste korral?

Küsimus on selles: kas see ongi traagiline paratamatus või pigem kõrvalekalle optimumist, et tõsiselt aus ja sügava integriteediga, oma põhimõtetele truuks jääv inimene lihtsalt ei suuda ellu jääda meie karmis ühiskonnas? Ilma, et kaasneksid tõsised tagajärged vaimse tervise koha pealt. Mis küll oleks lahendus?

Inno kommentaar:
kaasaegses ühiskonnas on valetamine, mis seal salata, muutunud normiks. Samas võiks hakata seda traditsiooni muutma, näiteks lähisuhtes soovitan küll olla enda ja teise vastu aus. Sellest võikski alustada. Siis on juba muude asjadega kah lihtsam. Kui lähisuhe ei tööta, ei tööta ka miski muu.

Millist veebi loeksid sina?

Väljavõtted Delfi (vasakul) ja Postimehe veebist.

Hans H. Luik ütles mõni aeg tagasi, et inimene ei taha veebist lugeda suuri pealkirju. Luige jutust jääb mulje, et Eesti lugeja on maailmas kõige konservatiivsem. Mina ütleks pigem selle peale, et ilmselt Luik on selgelt vanaks ja ajast maha jäänud, ja kui ta ise tahab rahulikumat elu ja pisikesi tekste ning pealkirju, ei tähenda see, et lugeja seda eelistab. Lugeja tahab. Pealegi läheb Delfi puhul sisu ja vorm kardinaalselt lahku. Vorm on ülikonservatiivne, surmigav, pigem ajast ja arust, sisu aga selline, et ihukarvad tõusevad püsti, eriti, kui kommentaare vaadata.

Maailmas on viimasel ajal olnud areng selgelt atraktiivsema vormi suunas, kuna veebis on kiirused tõusnud ja see võimaldab mitmekülgsemat vormi edastada, näiteks pilte, suuremaid peakirju, videot. Vaadakem taustaks maailma üht vanimat seni ilmuvat ajalehte, konservatiivset Christian Science Monitori, mille kohta tuli hiljuti teade, et see leht jätkab ilmumist ainult veebis:


Või maailma üht juhtivat väljaannet New York Times'i veebis:


Või Soome juhtivat päevalehte Helsingin Sanomat:


Või Soome juhtivat tabloidi Iltalehti:

Äripäev võiks teha kiirelt uue, apdeiditud topi

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kuidagi kummastav on lugeda Äripäevast lugusid rikaste kohta, kes pole tükk aega enam rikkad. No, ok, ma saan aru, et andmed on kokku pandud 2007. aasta kohta, aga miks teha seda siis 2008. aasta lõpus?

Ja kui need esimesed on nagunii börsiettevõtjad, ja nende numbrid börsistatistika põhjal kokku arvutatud, siis võiks kokku panna ka päevakajalise topi. Selleks ei pea ootama ära 2009. aasta lõppu. Mind ja ma kujutan ette, et paljusid lugejaid huvitaks, milline on seis praegu. Mitte aasta aja eest. Sest, kujutagem, näiteks, et seda praegust lugu loeb peaminister Ansip, siis jääb talle hoopis vale mulje ja tuleb jälle välja jutuga, et majandus kasvab, rikkused muudkui suurenevad ja kõik on kõige paremas korras. Kui ajakirjandus kirjutab asjadest aastase nihkega, ei tasu imestada, et sarnaselt käitub kogu valitsus. Nad lihtsalt ei tea mis toimub, pole informeeritud.

Eesti on valede ühiskond

Väljavõte Päevalehe veebist.

Tänases Päevalehes (selle lisas Möte) on püstitatud huvitav teema usaldusest, kus siis Andrei Hvostov ütleb kokkuvõtvalt, minu arust, et usaldus on ühiskonnast nii kadunud, et ta ei usalda enam ennastki. Mulle väga tuttav seisukoht ja tuttavad mõtted, kuigi erinevalt Hvostovist olen ma nö tõeline eestlane. Vähemalt on mu vanemad eestlased, nii kaugele kui mu vanavanemate mälu ulatus. Välistada ei saa muidugi sohilapsi, kõrvalt panemist, aga see puudutab vaid geneetikat, mis Eestis on nagunii üks pudru ja kapsad.

Samuti on huvitav, et terve rida arvajaid tammuvad selle teema puhul nagu kassid ümber palava pudru, aga keegi ei julge välja öelda asja olemust: Eestist on saanud valede ühiskond. Sellepärast ei saagi kedagi, isegi mitte iseennast usaldada. Sest usaldada saab vaid seda, mis on aus. Näiteks räägitakse sulle miskit juttu, sa jääd seda heausksena uskuma (on ju tavaks uskuda seda, mida keegi räägib), ja kui see hilisema kogemuse põhjal osutub tõeseks, siis tekib usaldus. Mistõttu on usalduse teke pikaajaline protsess, võib võtta aastaid või isegi aastakümneid.

Aga Eestis ei saa kahjuks kedagi usaldada. Sest valetatakse igal pool. Alustagem otsast. Abikaasad valetavad teineteisele. Juba elukaaslase valikul valetatakse, nii teistele kui endale. Ning edasi valetatakse koos elades, abielus olles. Selline valelikkus, ja sellest tulenev usaldamatus on norm. Näiteks mu endine abikaasa Ingrid (uue tibikollase portaali juht, kes võtab, muide, ka värskes Möttes sõna, kirjutab usaldusest ajakirjanduses, umbes nii, et kollast ajakirjandust ei peagi usaldama, sest kollane on kollane ja toob palju raha sisse ja kes tahab, see tehku seda kallist, aga vähetulusat mittekollast usaldusväärset ajakirjandust) valetas mulle pidevalt ja ma ei saanud aru, miks. Nüüd, hiljem, on ta avalikult rääkinud, et talle meeldib, kui abielupooltel on teineteise ees saladusi (abielus olles rääkis ta muidugi hoopis midagi muud). Mis tähendab, et kui jutt läheb neile "saladustele", kui kaasalt nende asjade kohta küsid, siis saladuse hoidmiseks peab ta valetama. Ja nii valetavad kaasad kumbki teineteisele, täiesti teadlikult, ja on isegi pahased siis, kui seda kokkulepet rikutakse, kui üks räägib teisele midagi ausalt. Ja otse loomulikult, mis usaldusest saab sellisel juhul rääkida.

Ja kui kaasad juba teineteisele valetavad, siis kanduvad need valed edasi ülejäänud ellu, perekonda, see on siis lastele ja vanematele, ka neile valetatakse, mis hävitab usalduse. Ja lapsed ning vanemad valetavad vastu, ei usalda vastu. Otse loomulikult kandub usaldamatus kodust välja, sõprade ja tuttavate ringi, töökollektiivi. Kus samuti õhk valedest paks. Kohati tundub, et käib võistlus, kes suudab rohkem valetada, ja kas on võimalik sellest valede merest mingi tõele vastav asi üles leida. Kui ei leia, siis tekibki tunne, et ka ennast ei saa usaldada. Või kui hakkad ise ka uskuma neid valesid, mida päevast päeva suust välja ajad. Või kuuled. Hakkad ennast petma, tegema asju, mida sa teha ei taha, hängid kaasa inimestega, kes sulle on tegelikult ebameeldivad. Teed oma elus valikuid, mida sa tegelikult teha ei taha. Valid end esindama inimesi, keda sa tegelikult ei usalda. Kuna polegi midagi paremat võtta. Justkui.

Ja lõpuks sa enam ei teagi, kes sa oled ja mida tahad.

Ja siis pole ime, et vihatakse Tõehetke saadet, mis on nagu iga tavaline telesaade, mis erineb vaid selle poolest, et asjadest, mille kohta tavatsetakse tavaliselt valetada, räägitakse tõtt. Või ütleme siis, et räägitakse asjadest, nagu nad on. Aga valedele üles ehitatud ühiskonnas mõjub selline saade nagu viirus, mis võib sellise ühiskonna valedele rajatud alustalad läbi närida nagu vamm. Ja see tekitab loomulikult hirmu, ebakindlust, mida kõike veel. Sest kui hkatakse asjadest ausalt rääkima, võivad kokku variseda paljud valedele üles ehitatud karjäärid.

Ja see valede ühiskonna ning sellest tulenev usaldamatuse probleem ei vaeva mitte ainult Eesti ühiskonda, vaid kogu Lääne kultuuriruumi, ja tegelikult kogu maailma. Aga miks siis ei võiks olla aus. Miks ei võiks igaüks välja öelda seda, mida mõtleb? Mis selles halba on? Kui ühiskond on jõudnud vastupidiselt talitades täieliku usalduskriisini, võiks ju proovida ka seda teistsugust varianti. Ma võin oma kogemusest öelda, et see tasub proovimist. Sest inimene ei saa olla õnnelik, kui ta ei saa usaldada, ennekõike oma lähedasi, ja iseennast.

Hea mõte: abieluleping kestku 7 aastat

Väljavõte Ekspressi veebist.

Värske Ekspress kirjutab, viidates Saksa Sotsiaalkristliku Partei esindajale Gabriele Paul'ile, et abieluleping võiks kehtida seitse aastat. Kuna enamik abielusid kestab just nii kaua. Ja vajadusel saab seda siis pikendada, öelda uuesti oma jah-sõna.

Kas poleks hea ettepanek see Eestis seadusse kirjutada? Või siis lihtsalt rakendada paaridel? Et leping ongi 7 aastaks. Ja kui ollakse üksteise vastu head ja armsad, siis poolte nõusolekul pikendatakse. See üjelt poolet distsiplineerib, teiselt poolt annab võimaluse uueks võimaluseks, ilma mingi süü ja valehäbita. See "sind surmani..." stiilis lepe paneb teatud isikud arvama, et kui sõrmus sõrmes, siis on kõik lubatud. Ja et teine peab kõik välja kannatama.

Või mis?

Vilja Kiisler jätkab Värskes Ekspressis võidukalt kanatädindust

Naudin praegu TV3-st (üks hea saade seal) Värsket Ekspressi vaadates täiega, kuidas Linnar Priimägi Vilja Kiislerit paika paneb. Kui on võimalik vaadata kordust, siis palun vaadake. Linnar on virtuoos, klass omaette. Teised mehed stuudios muhelesid ja vaatasid suu ammuli, kuidas Vilja silmi volksutades Evelini teemat lahkas. Et kas ikka sobib nii või ei sobi naa. Ja kuidas ikkagi või siiski mitte.

Jälle seesama teema: a woman can do no right. Linnar astus õnneks söakalt Evelini kaitseks välja. Et milles siis õigupärast on probleem!?

Ja ei saa aru minagi: milles on see naiste probleem Evelin Ilvesega?

Algul oli liiga paks, nüüd on liiga peenike.

Eks see kadeduseuss ole, mis muud. Evelin on end tõestanud, teinud presidendiproua instituudist omanäolise. Loonud Evelin-style'i, millega hakatakse mõõtma ka tulevasi presidentinnasid. Kui meil on Evelin, siis miks järgmine presidendi abikaas ei võiks olla juba rock chick, gootilik vampiiritar või sõjakas amatsoon. Sky's the limit õigupoolest. Igavaid hellemerisid ja matroonlikke ingridrüütleid ei tule enam, nende ajad on läbi. Järgmiselt presidendiproualt nõutakse esimese asjana seksikust.

Barbipilvretes ja viljakiislerites tekitavad seesugused tormilised muutused ja ehk ka seksile sedavõrd suure rõhu asetamine millegipärast suurt ebamugavust. Nad heidavad Evelinile ette oma mehe musitamist ja avalikkust oma lapsesaamissoovist teavitamist. Need on ju intiimasjad, hüüatab Vilja Kiisler silmi pööritades. Uihh! Miks keskealistele naistele Pilvrele ja Kiislerile küll Evelini avameelsus sedavõrd vastukarva on? Kas nemad siis ei seksi, ei musita oma meest? On neil üldse mees, come to think of it? Muide, siinkohal võiks tsiteerida Ameerika presidendikandidaat Barack Obama naist Michelle'i, kes rääkis avameelselt sellest, kuidas tema mees magama jäädes norskab ning haisvate sokkidega voodisse tuleb. Liig palju informatsiooni? Paljud kommentaatorid leidsid, et säärane avameelsus muutis Michelle'i ameeriklastele lähedasemaks ning tegi kogu kampaania inimnäolisemaks. Ja mitte ainuski kommentaator ei kutsunud Barack'i üles Michelle'i korrale kustuma.

Pakun, et Pilvre ja Kiisler on vana aja naised, truud ajastule: Naised Saunas Rääkisid. Avalikult naiste suured sõbrad, selja taga tagarääkijad ja susserdajad. Klassikalised vana aja naised, smiling snakes, umbes nagu Bree van de Kamp sarjast "Meeleheitel koduperenaised", kelle mõju ühiskonnas õnneks muudkui väheneb ja väheneb.

Evelin näitab eeskuju. Tehkem siis järgi. Meestele, nagu ma aru saan, meeldivad just temasarnased naised.

Reformierakond isoleeris tüütu liikme hullumajja?

Nagu tuleb välja Kadri Kiilase saadetud kirjadest, oli ta oma erakonnakaaslastega mingil põhjusel raksu läinud. Mis põhjus see võis küll olla?

Mispeale ta vaikselt hullumajja sokutati. Põhjusel, et ahistab inimesi. Aga see on vaid pool tõde, mistõttu need lood ilmselt ka lehtede veebikülgedelt kustutati. Ta saatis need kirjad oma ERAKONNA KAASLASTELE. Kas see on põhjus, et inimene hullumajja panna?

Vägisi tuleb meelde nõuka aeg, kus isoleeriti samuti hullarisse need, kes partei ainuõiget kurssi ei järginud. Või mis?

Kes on see ahistaja Kadri Kiilas?!

Väljavõte Kadri Kiilase kontolt Orkutis.

Kusjuures, ma ei või! Jälle Reformierakond! (väljavõte Reformierakonna veebist, pole siis ime, "kes" aitas artiklid ajakirjandusest maha võtta, ilmselt kartusest, et teda hakatakse Reformiga seostama)


Kes on see inimene, kes ahistab kümneid ja kümneid inimesi ja asutusi oma sadade e-mailidega? Ja miks ta seda teeb?

Nagu selgub ühe maha võetud Õhtulehe artikli puhvrist Google'is, õigemini kommentaaridest, siis on tegemist neiu Kadri Kiilasega. Kes siis on vaimuhaige, aga millegipärast ei ravita teda terveks, vaid hoitakse ravi alt väljas, et ta saaks siis inimesi kirjadega tüüdata. Miks seda tehakse? Kui ta on varem ravil olnud, siis saanuks teda ju ravida, kas siis tablettide või hüpnoosiga, kus ta saaks välja elada oma, ilmselt lapsepõlvest pärit hirmud, misiganes nad siis olid, kas vanemate poolne seksuaalne, psüühiline vägivald või miski muu.

Nagu kirjutab Kiilas oma ühel veebisaidil, siis hakkas ta suht varakult elama iseseisvalt. Ja keskkooli lõpetamine võttis ettenähtust kaks aastat kauem. Ilmselt oli ta siis aastakese juba siis ravil, või nii. Igal juhul lõpetas ta keskkooli, Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi 2000. aastal kuldmedaliga. Ilmselt on ta siis Tallinnast pärit. Orkuti kontolt võib välja lugeda, et ta on sündinud aastal 1980, 1. juulil. Aga midagi juhtus aastal 1994, 2. mail, kui ta oli 14-aastane, kui ta kirjutab, et sellest hetkest algas tema elu, hakkas elama iseseisvat elu. Võimalik, et enne seda sai ta mingi psühhotrauma, või ärkas ellu tema seni varjusurmas püsinud, oma õiget hetke oodanud alter-ego. Tõenäoliselt suurest õppimisest tingitud pinge ja stressi tagajärjel.

Ta on olnud äraütlemata tubli, ilmselt selline "piinatud geeniuse" tüüp. Pärast keskkooli lõpetamist läks Tartu Ülikooli (kuigi, nagu võib välja lugeda, sai ta sisse ka IT Kolledžisse Tallinnas), õppima geenitehnoloogiat, siis aga vahetas teaduskonda ja õppis edasi majandust, mida õpib seniajani. Aastatel 2001-2002 avaldas ta artikleid ajakirjanduses:
"Tasuline kõrgharidus on õiglane", Postimees, 23.11.2001
"Kuningas on alasti", ajakiri Luup, 02.02.2002
"Tasuline erialaharidus vähendab tööpuudust", Äripäev, 18.04.2002

Oma veebiküljel kirjutab, et teda köidavad keeled. Ilmselt on ta käinud USAs nii üliõpilasena kui ka tööl, 2003. aastal ja ka möödunud aastal, müügitööd tegemas. Olnud tegev vabatahtliku abilisena Eesti rattaspordiüritustel.

Nüüd ilmselt istub taas hullumajas, nagu ta oma Orkuti kontol kirjutab. Raja tänaval Tartus. Tähtajatult.

Evelin teeb, mis oskab, Barbi

Väljavõte Ekspressi veebist.

Tänases Ekspressis hurjutab eksvalvefeminist Barbi Pilvre, tuntud ka kui Liis Lassi häbimärgistaja, meie presidentinnat (as in kuningas ja kuninganna, president ja presidentinna) Evelin Ilvest, et miks too pole nii malbe kui Lennarti Helle. Ja tsiteerib koguni netikommentaatoreid, keda nimetab (sic! :)))) "rahva sõnakamaks ja julgemaks osaks". Küsin otse, Barbi, kas ajud on kontoris ära suitsenud? Ehk peaksid Evelini eeskujul väheke värskes õhus rulluisutama ja ajusid tuulutama? Netikommarid on meie ühiskonna mitte kõige julgem, vaid kõige arem osa, ja just selle pärast, armas Barbi, et nad on anonüümsed, ei julge kommentaaridele nime alla kirjutada.

Aga jahh, sa heidad Evelinile ette, et ta ainult rulluisutab ja langetab kaalu. Et pole nagu presidendiprouale kohane või nii. Ja et küllap uisutab seepärast, et pole oma eluga rahul. Ergo: sporti teeb see, kes pole oma eluga rahul. Barbi kirjutab: "Ehk pole Evelin Ilvese obsessiivse spordiharrastuse ja oma keha armutu tuunimise taga need kolmkümmend kilo üleliigset liha, vaid teadvustamata või ehk ka teadvustatud rahulolematus oma praeguse tegevusega?"

Jahaa, naised on ikka naiste vastu kõige karmimad. Ehk siis: kui Evelin kaalus kolmkümmend kilo rohkem, siis ta oli kole ja paks, fuihh, häbistas oma pekke paljastavate tualettidega kogunisti Inglismaa kuninglikku vanamutti, nagu Õhtuleht kirjutas. Ja nüüd, kus ta on end käsile võtnud ning neist ebaesteetilistest pekkidest lõppude lõpuks lahti saanud, siis on ta alp ja edev ning pahandab meie lugupeetud ajakirjanikke oma liigsöakate sõnavõttude ja korra Õhtulehe jaoks visatud spagaadiga. "Mõelgem presidendiinstitutsioonile," kirjutab Ekspressi esikanatädi, "Kas Lennart Meri oleks omal ajal lubanud Hellel praeguse Õhtulehe ja Kroonika eelkäijas, tollal kuumas Liivimaa Kulleris spagaadiga esineda? Mõnigi EW vaimu ja tõelisi väärtusi pooldav vana kooli mees ehk mõtleb kodus vaikselt, käed rusikas, endistest aegadest ja kirub, miks Kadrioru peremees oma küljeluud korrale ei kutsu".

Kas Lennart LUBAKS? Miks Evelini KORRALE ei kutsuta?? Ma tuletan teile meelde, et proua Pilvre nimetas end kunagi feministiks. Ja Ekspress tituleeris teda kunagi valvefeministiks. Feminist, my ass. Tavaline eesti kanatädi, kes esindab seisukohta: a woman can do no right. Ehk naine ei käitu kunagi õigesti.

Ameerikas esindavad sama seisukohta muide söaka ja sarmika Sarah Palin'i kriitikud. Ma tahaks väga vabariiklaste poolt olla, aga minu meelest on John McCain presidendiks pisut liig saamatu, aga mulle meeldib Sarah Palin. Ja meeldib seepärast, et ta on nii ilus kui ka tark ega jää põrmugi oma vastaskandidaat Joe Biden'ile alla. Hillary on ka tark, aga Hillary pole naiselik. Sarah on väga-väga-väga naiselik, selline sexy librarian.

Kas Evelin on ka tark? Vat mina ütleks selle kohta sedasi, et tark on see inimene, kes teeb seda, mida ta kõige paremini oskab. Pistke perse see raamatutarkus, tõeline tarkus on oskus jääda oma liistude juurde ning olla omal alal edukas. Ning minule paistab küll, et Evelin naudib sporditegemist ja enda eest hoolitsemist. Talle sobib see, nagu Ingrid Rüütlile sobib folkloor ja rahvaluule. Ja kui talle see sobib ning ta saab ka oma ametikohustuste täitmisega hakkama, siis pole mitte kellegi asi talle ta hullu sportimist ja keha tuunimist nina peale visata.

Äkitselt on hoopis Barbi Pilvre oma elu ja ametiga rahulolematu? Sest ma panen tähele, et selle asemel, et naiste õiguste eest seista, mis on ju ühe feministi otse püha kohus, otsib ta hoopistükkis kogu aeg võimalusi, kuis naisi rünnata. Eelmine kord jäi talle ette Liis Lass, nüüd siis Evelin Ilves.

Palju rohkem oleks minu arust põhjust küsida, kas meie ülekaaluline ning alkolemb president Toomas-Hendrik Ilves, Tom, keda isegi Ameerika Hääles töötamiseks kõlvuliseks ei peetud, saab oma elu ja ametiga hakkama ning kas ta Öölaulupeole lõhkise kulmuga ilmumise taga on teadvustamata või ehk ka teadvustatud rahulolematus oma praeguse tegevusega. Ja millal ta eesti keele ära õpib, kui juba norimiseks läks.

Evelin on täitsa tubli olnud ning sõnakas ja julge ka. Olen üsna kindel, et kogu tema tegevus on ülimal määral teadvustatud. Ka Barbi Pilvre võiks seda endale teadvustada, kui see talle üle jõu ei käi. Või siis minna rulluisutama.

Surnukuurirokk

Matustel nutab alati kõige kibedamini see, kelle südametunnistus kõige rohkem vaevab. Ja kõige suuremad pisarad purtsatavad oma isa või ema kirstu juures selle lapse silmist, kes oma vanemale elu jooksul kõige rohkem südamevalu valmistas. Südametunnistus ärkab kõige hiljem siis, kui katsud oma isa või ema laupa ning avastad, et see on külmem kui jää. Kui vaatad ta ninasõõrmeid, mis mustavad kui öö, kui mutimullaauk. Kui mõtled, milline ta välja näeks, kui ära võtta kogu see mögla, mis surnule näo peale pannakse, et ta pisut presentaablim välja näeks. Kui tuleb meelde, mida kõik talle veel öelda oleksid tahtnud, aga ei jõudnud, sest ei tahtnud, polnud aega, ei viitsinud. Ja kui tuleb meelde, mida tema sinule ütles, aga mida sina siis mitte millekski ei pidanud.

Ma pidasin oma isa matustel ise kõne. Keeldusin igasugustest kõnelejatest, sest mul oli tunne, et inimese matustel peab lugema see, kes teda kõige paremini tunneb. Krematooriumi tädi ütles, et ma ei suuda seda, et hakkan nutma, aga näe, ei hakanud. Nutma hakkab see, kelle südametunnistus piinab. Mina armastasin isa tema eluajal ja ka kõik nutud tema tulevase surma pärast said väiksena teki all ära nutetud. Aga ka tema matustel olid kõige kurvemad need, kes temast eluajal kõige vähem hoolisid. Nende pisarad olid hoolikalt välja mõõdetud. Jälgige teinekord matustel leinajaid ning te ei jõua ära imestada, kui täpselt, külmalt ja kalkuleerivalt on ajastatud mõned pisarad.

Kel südametunnistus piinab, sel tekib kohe vajadus end neist piinadest vabastada. Ning mis oleks seks parem kui leida keegi, kes on surnu ees veel rohkem süüdi kui see, kes tema kirstu juures täpselt välja mõõdetud pisaraid valas? Tõrma surnuaial segiaetud surnute omaksed süüdistasid matusebürood, kes kaks surnud naist omavahel sassi ajas. Ühe minias ägas tänases Õhtulehes, et ei saa öösel magadagi, kui õudne.

Ent mis on ses surnute segiajamises õigupoolest õudsat? Surnut ei kaotatud ju ära, ta maeti lihtsalt teise hauda. Ja mis mõte on ses surnu vahtimises üleüldse? Inimest tuleb vaadata, aidata ja hoida tema eluajal, surnuna pole tal su vahtimisest sooja ega külma. Aga matusebürood süüdistades on ju võimalik lusikhaaval omaenese süükoormat kergendada, kas pole? Kui palju see minija õieti oma ämma tema eluajal vaatamas käis, tahaks teada.

Inimesed eksivad. Ja matusebüroo juht Tiina Ivask on väga armas ja südamlik inimene. Tema surnukuuris lamas enne Tartu Krematooriumisse küüditamist ka minu isake. Kui isale riideid viima läksin, siis ta oskas mus tekitada tunde, nagu oleks just minu isake erakordne.

Mina ei suuda surnut puudutada, teda pesta ja riidesse panna, inimlikult on see väga raske, ja ma olen seepärast väga tänulik neile surnukuuris töötavatele meestele, kes mu isa seal korda sättisid, tal habeme ära ajasid ja ta riidesse panid. Minu suurim lugupidamine. See töö on nii füüsiliselt kui emotsionaalselt üliraske ning nagu iga töö puhul, võib ka seal eksida.

Kõik lahenes ju lõppude lõpuks hästi, igaüks sai oma surnu kätte. Ja miks peavad surm ja matus olema nii paganama tõsised asjad, et seal peetakse väikseid naljakaid vahejuhtumeid andestamatuks patuks? Minu isa ei öelnud kunagi: kui ma ükskord suren. Ta ütles: kui ma ükskord sussid püsti viskan. Kogu juhtumi võinuks ju naljaks pöörata, sest kui palju neid surnuid ikka segi aetakse.

Sedasi. Aga selleks, et te oma vanemate sarga ääres piinliku hoolega pisaraid välja ei peaks mõõtma, soovitan ma teil neile juba täna helistada või külla minna. Või hiljemalt homme.

Üks päris lahe biker-Meeme video

Mis üleval Ingrid Tähismaa uues biker-tibi-portaalis TopTop. Päris vahva. Tundub, et Inks on seda motika-värki ikka tõega võtnud. Ja keskendubki nüüd rohkem biker-teemale.

See biker-Meeme on seal videos nagu tõeline kalevipoeg. Elagu bikerid, eesti rahva tulevik!

Mulle meeldis eriti see koht, kus mees situb ja Sirbiga perset pühib:


Kunagi oleks Inks sellise video peale ainult nina kirtsutanud, aga nüüd tundub, et kohe promob sellist värki. Tore!

Kohus läheb kinni

Väljavõte Postimehe veebist.

Kohus, see kolmas avalik võim kuulutab üha enam asju kinnisteks. Ja eriti tundlikke ja vajalikke asju, mida peaks kohtu loogika kohaselt lausa TVs üle kandma, nii nagu seda tehakse mõnede Riigikogu istungite puhul.

Sama loogikat jätkates võiks ka Riigikogu istungid kinniseks kuulutada.

Minu enda arvamus on, et kohus on väga varmas kuulutama asju kinnisteks, et varjata oma rumalust. Kuigi kohus peaks olema avalik, kunagi peeti kohtuistungeid avalikult linna keskväljakutel, kus kodanikud said asja jälgida, kaasa elada ja õppust võtta. Nüüd on kohus muutumas mingiks kinniseks klubiks, kuhu vaid vähestel on õigus juurde pääseda. Et seal saaks siis "vajalikke" otsuseid teha, nagu vanal nõuka ajal, mil kohtupidamine oli paras farss.

Kuni istungid on kinnised, ei saa rääkida kodanike õiguskindlusest ja avalikust kohtupidamisest, mis peaks olema kohtuvõimu alustalad. Kuulutagem siis juba kõik istungid kinnisteks, siis on vähemalt võrdse kohtlemise printsiip rakendatud ja inimestel teada, mis keskkonnas nad elavad.

Üks küsimus pensionifondide teemal ja minu vastus

Saabus selline küsimus:

Hea Inno,

Lugesin sinu sissekannet pensionisammaste teemal. See on tõepoolest tõsine olukord, et pension võib lihtsalt ära haihtuda selleks ajaks, kui eeldatav pensioniiga peaks kätte jõudma. Ja et pensionifond võibki olla püramiidiskeem. Eks mindki ikka meelitati omal ajal liituma pensionifondiga. Ikka ilge propaganda oli, et peab nii tegema, et hiljem kui 1982 sündinutele peaks pensionisambaga liitumine suisa kohustuslik olema. Kuidas kommenteerid? Kas inimestel, kes on sama vanad (või nooremad veel, kui mina) on üldse valikut? Või ongi minu põlvkonnast edasi (k.a.) kõik inimesed kohustatud püramiidiskeemile osa enda sissetulekust ohverdama? Kas meid on nüüd lõksu meelitatud? Või on võimalik see pensionifondi süsteem perse saata?

Inno kommentaar:
Tõsi ta on, et peale 1982 sündinutel on see asi kohustuslik, kui nad end kuhugi palgatööle vormistavad. FIE puhul see nii pole. Nii et ainuke võimalus sest kasiino-kohustusest vabaneda on hakata ettevõtjaks, või registreerida end ettevõtjana, ja eelistada palgaraha väljavõtmise asemel arvete esitamist.

Lõpuks ometi üks lugu Reformi maadevahetuste kohta

Väljavõte Ekspressi veebist.

Üle pika aja taas Ekspressis lugu, mis on lugu. Tublid!

Jutt käib Reformierakonnaga seotud maadevahetustest. Sellest on juba aastaid räägitud, et esimesed vahetajad ja suurema noosi saajad olid Reformierakonna liikmed ja erakonnaga seotud tegelased. Rahvaliit tegi järgi seda, mida vanem vend ees. Ainult et millegipärast võeti vahele ainult Rahvaliit ja ajakirjandus kirjutas vaid Rahvaliiduga seotud asjadest.

Need Reformierakonna Selid, vabandust, sulid, tuleks samuti vastutusele võtta!

Tegelt asi palju hullem kui Äripäev kirjutab

Väljavõte tänase Äripäeva esiküljelt. Artikkel on loetav siin.

Tegelt on nii, et lisaks oma pensioni "kindlustanutele" pööritab raha II Samba Kasiinos ka riik, ehk maksumaksja. Sest vastavalt kehtivale korrale paneb kindlustaja ise vaid 2%, 4% lisab sellele riik, sotsiaalmaksust, praeguste pensionäride arvelt. Äripäevas on välja toodud, et ligi poole miljoni kindlustaja, so siis peamiselt riigi kuue aastaga sisse makstud 12,5 miljardit kroonist on alles vaid 11 miljardit. Seejuures on on viimase paari-kolme aasta paigutustest haihtunud ligi 25%. Miljardid kroonid maksumaksja raha.

Ilmselt mäletavad paljud, kuidas Kulka endine juht Avo Viiol viis mitu miljonit riigi raha kasiinosse, pärast läks vangi ja peab nüüd kõik tagasi maksma. Aga börs on samasugune kasiino ja see, kuidas riik seal maksumaksja raha põletab, ei erine oluliselt sellest, millega tegeles Viiol. Vahe on ainult selles, et pensionite puhul on vastutajate ring laiem ja süsteem nö demokraatlikul teel loodud.

Ilmselt pole Eestis veel juhtumeid, kus kogu elu pensionifondi raha paigutanu ei saa kunagi pensionile jääda, sest fondis pole selleks piisavalt raha. Läänes on neid juhtumeid olnud küllaga, eriti neil, kes on raha paigutanud oma töökohaga seotud fondi, mis on enamasti seotud ettevõtte aktsiaga börsil. Ettevõtte pankroti või raskuste korral kaotavad oma pensioniraha kõik töötajad.

Fondide esindajad vabandavad olukorda sellega, et küll läheb paremaks, bla-bla-bla. Sama juttu räägivad muide ka kasiinode esindajad. Täna kaotasid, homme võidad jälle. Eile ju võitsid! Kuni heauskne inimene lõpuks kõik maha mängib. Olgem ausad, selget ettekujutust pole kellelgi, kas neisse pensionifondidesse raha paigutanutel üldse midagi järel on, kui nad pensionile jäävad. Või kas seal on niipaljukestki, kui nad sinna sisse on pannud. Ei saagi olla. Sest keegi ei tea täpselt, mida teeb maailma majandus. Ja kas pensionile jäämine jääb tõusu või languse aega. Ja on hea, et süsteem on veel selline, et keegi pensionile jäädes fondile võlgu ei jää.

Teiselt poolt võib maailma aktsiaturgu võrrelda püramiidskeemiga, mis toodab kopsakat tulu neile, kes olid selle skeemi asutajad. Mida aeg edasi, seda rohkem on skeemis osalejaid, aga väiksemaks jäävad tulud. Kuni viimased ei saa enam midagi, sest huvi selles skeemis osalemise vastu kaob. Misjärel variseb kogu skeem robinal kokku. Enamikus lääneriikides hoiavad aktsiaturgu üleval needsamad pensionifondid. Seis oli ilus siis ja turud paisusid, kui rahvastik oli noor ja juurdekasv korralik. Kuni tuli juurde uusi maksjaid. Ent ühiskonna vananedes jääb kogu aeg vähemaks nende hulk, kes sellesse skeemi raha juurde panevad ja suureneb nende hulk, kes tahavad oma raha välja võtta. Siis juhtubki see, mis juhtuma peab, ja mis on juhtunud: turud kukuvad. Selline asi juhtus Jaapanis juba kümmekond aastat tagasi, ja juhtub nüüd riburadapidi ka teistes arenenud lääneriikides. Olgem selleks siis valmis. Et raha puu otsas ei kasva. Ja et pensionirahast tuleb suu puhtaks pühkida ning olla tegus elu lõpuni. Mis polegi ehk paha perspektiiv, sest paljud inimesed kustuvad kiiresti ära just pensionile jäädes.

Inno annab suhtenõu

Tänaõhtuses Kanal 11 saates "Üks teist" küsis Eve Kallaste, kas Tiiu peaks võitlema, et oma meest teise naise käest tagasi saada? Vastab suhtespetsialist Inno T.

Inno: ei.

Irja: aga miks siis. Kui ta oma meest endiselt palavalt armastab!

Inno: a kui armastab, siis peab andma talle vabaduse.

Irja: aga äkki on see uus naine lihtsalt Tiiu mehele VITUGA pähe istunud???

Inno: no siis pole midagi teha.

Irja: kas meest ei peaks sellisel juhul päästma?

Inno: mille eest?

Irja: selle hoora eest muidugi!

Inno: no kui sa meest armastad, siis lased tal teha, mis ta tahab teha.

Irja: aga kui Tiiu arvab, et mehele on see uus suhe kahjulik, kas siis sellisel juhul ei peaks armastav naine oma mehe päästmiseks siiski sekkuma?

Inno: ma arvan, et mees teab, mis mees teeb.

Irja: hüva, aga mida sa soovitad sel juhul Tiiul pihta hakata?

Inno: Tiiu võiks leida endale sobiv mees.

Irja: kust?

Inno: no sealt, kus talle meeldib olla. Aga tavaliselt mees ei lähe niisama ära, küll sel Tiiul on ka keegi juba olemas.

Mis hukutas Reformierakonna?

Väljavõte Delfi veebist.

Tänases Delfis lahkab, oma mätta otsast, Eesti majanduse ja Reformierakonnaga seotud probleeme Keskerakonna juht Edgar Savisaar.

Minu arvates hukutas Reformierakonna panustamine natsionalistlikule kaardile. See oli nagu püksi pissimine: algul hea soe, aga siis väga sitt tunne. Ükski ettevõtjaid, majanduse arengut tähtsaks pidav erakond ei saa panustada natsionalistlikule kaardile. Sest mida tegi see natsionalistlik kaart Eestis: esiteks tekitas lõhe riigi sees ja edasi tekitas lõhe Eesti ja kaubanduspartnerite, näiteks Venemaa vahel. Isegi Soomega suudeti tülli pöörata. See, paraku, kajastub neis numbrites, mida arvutavad kokku Rahandusministeerium ja Eesti Pank. Ja lõpuks kajastub ka Reformierakonna populaarsuses ja tema võimes toetusi genereerida, isegi Toomas Luman, varasem Reformi suur toetaja, on sellest erakonnast distantseerunud ja ironiseerib telesaates Reformi poliitika üle.

Ma mõistan Reformierakonna soovi, meeldida kõigile, olla igas pulmas peig ja matusel kadunuke. Algselt ettevõtjate erakonnana alustanud Reformierakond mängis algul, seda vähemalt Kallase, Kirsipuu ja Mereste ajal ausat mängu. Ma mõtlen ettevõtjate suhtes ausat mängu. Tegeleti reformidega. Ettevõtlust soodustavate reformidega. Reformierakond ei juhtinud küll valitsust, aga oli oluline survegrupp. Mis aitas ühiskonda edasi viia.

Ent mingil hetkel eesmärgid udunesid. Seda eriti pärast seda, kui Kallas oli Eestis jõudnud tippu, aasta aega valitsust juhtinud, ning läks oma meeskonnaga Brüsselisse ja Eestisse jäi Reformierakonna asja ajama üks Tartu mees, võim Reformierakonnas läks Tartu pundi kätte. Ja siis läks andmiseks. Kõigepealt asuti Keskerakonnaga konkureerima teemal, kes suudab rohkem pensione maksta, ja igasugu muid hüvitisi ning kes ostab raudtee tagasi. Sotside ja Res Publicaga konkureeriti teemal, kes suudab riigiametnikele kõrgemat palka maksta. Isamaaliiduga konkureeriti teemal, kes on suurem rahvuslane, kes suudab maksta suuremaid lastetoetusi. Rohelistega konkureeriti teemal, kes kaitseb enam loodust. Ja Rahvaliiduga konkureeriti maadevahetuses. Ühelt poolt pole ime, et selline erakond saavutas populaarsuse, teiselt poolt pole ka ime, et see erakond paisutas eelarve lõpuks nii suureks, et inflatsioon sööstis pilvedesse ja tegi võimatuks euro kasutuselevõtu nii planeeritud ajal 2007. aasta alguses kui ka aastaid hiljem. Praeguseks on eelarve lõhki ja majandus languses ning edasi ootab Eestit Portugali saatus: aastatepikkune stagnatsioon. Kuigi vahepeal jäeti justkui mulje, et piss püksis on ikka veel soe. Või et raha kasvab puu otsas.

Kahju on sellest, et Eestis pole enam erakonda, mis esindaks ettevõtjate huve, seisaks reformide eest. Näiteks vajaks toetust haldusreform, millele Reformierakond tõmbas ise vee peale. Kuna see pole eriti populaarne. Aga Reformierakond tahab ju kõigile meeldida.

Ma tuletan siinkohal meelde, et Mart Laari suur pluss oli just see, pikemas perspektiivis, et ta tegi omal ajal mitmed ebapopulaarsed majandusalased otsused, mistõttu ta kaotas populaarsuse ja oma koha valitsuse juhina, aga tagas riigile ja majandusele kiirema arengu. Mart Laari mäletatakse tulevikus kui kangelast, talle jagatakse rahvusvahelisi auhindu. Andrus Ansipit mäletatakse tulevikus kui tõbrast, kes tegi võimul püsimiseks rea väga populaarseid otsuseid, ent ajas riigi pankrotti ja pidi lõpuks ikka lahkuma. Ansip on ajalugu, teda ei oota enam mitte keegi mitte kunagi võimule tagasi.

Mis saab Bordelli-Kristjanist?

Mina ei usu, et Kristjan Rahnu on bordelliärikas. Vat ei usu ja kõik. Olge normaalsed. Vaadake, milline ta välja näeb. Selline tagasihoidlik könn. Tõelised kupeldajad näevad ikka välja nagu Tony Sopranod ja neid võib leida Bada Bingi suguste urgaste tagatubadest. Tõelistel kupeldajatel on ka oma äraostetud mendid, kellele tehakse häda (s. o süüdistuse) tulles päästev telefonikõne. Seepärast ei jää tõelised kupeldajad kunagi vahele, või kui jäävad, siis ainult seepärast, et on oma mendiga tülli läinud.

Üks ehtne kupeldaja ei ole kindlasti selline ähmis koerake nagu Kristjan Rahnu, kes oleks kui omaenda kakajunni alla neelanud.

Arvata võib, et Krissu lihtsalt üüris mõnedele tüdrukutele mõnesid kortereid. Ja need tüdrukud tegelesid siis neis korterites peenisetehnikaga, mis on oma loomult umbes samasugune töö nagu küünetehnika. Ainus erinevus on selles, et hooldatavaks asjaks on peenis.

Kas võis Krissu üldse teada, et korterites tasulise seksimisega tegeleti? Ja kui ta seda teadiski, siis äkki ta lihtsalt tahtis heast südamest tuttavaid peenisetehnikuid abistada, võimaldades neil soodsalt tööpinda üürida? Mina usun viimast varianti. Pealegi, Krissut ei süüdistata ju vägivallas ega ka väljapressimises. Järelikult oli ta oma üürilistele igati hea ning vastutulelik üürileandja.

Kus on siin kupeldamine, palun? Kas Kristjan Rahnu seisis peenisetehnikutel sel ajal, kui nad tööd tegid, püstoliga kukla taga? See, et ta korterite kasutamise eest üüri küsis, on loomulik. Juuksuritöökoja omanik, muide, küsib ka oma juuksurite teenitud rahast osa omale - ruumide kasutamise eest. Ma tean, mu sõbranna on meestejuuksur. Teeb väga väikse tasu eest füüsiliselt väga kurnavat tööd. Miks siis ei peaks osa rahadest omale saama seksitöö tegemiseks tarvitatava pinna omanik? Kas tal pole seks suisa põhiseaduslikku õigust? Ei ole ju seksitöö tegemine meie riigis keelatud.

Tõsi, on keelatud kupeldamine, aga seksitöö tegemiseks pinna üürimist ei või küll kupeldamiseks pidada. Sellise järelduse võib teha vaid väga rumal inimene, umbes selline, kes on valmis alla kirjutama tõdemusele, et kuu on juustust. Kui just meie prokurörid ei usugi, et kuu on juustust? Stressav töö on inimestel ennegi vaimutegevuse häireid esile kutsunud, nii et ega tea.

Minu soovitus: jätta peenisetehnikud ja neile pinna üürijad rahule enne, kui prokuratuur on end lõplikult lolliks teinud.

Irja
eksprokuratuurlane

Tahaks Eve Annukile vastu vaielda

Väljavõte Delfi veebist.

Delfi on avaldanud ühe end kirjandusteadlaseks tituleeriva naisterahva Eve Annuki kirjutise, mis on kirjutatud teadlasele tüüpilises segases paljusõnalises stiilis, mistap on raske välja lugeda, mida ta öelda tahab, aga pärast mitmekordset teksti läbiseedimist võib aimata, et Annuk toetab kõigi abortide riigipoolset toetamist ning soovib, et osa vastutusest võtaks enda peale mehed, kasutaks rohkem kondoomi.

Annuk kirjutab ühelt poolt, et kunagi olid naised täbaras olukoras, kuna suhteid valitsesid mehed, ja teiselt poolt, et naised on ka praegu sama täbaras olukorras. Mis on huvitav, sest juba aastakümneid, ja seda eriti Eestis, endises NLiidus, on naised olnud meestega võrdsed. Ehk: kui naine tahab teha tööd, ja ka mehe tööd, siis palun!!! Tuld! Ja kui ei taha last, siis palun! Rasestumisest hoidumine polnud NLiidus keelatud, mitte nagu Rumeenias, kus isegi kondoomid olid keelatud.

Ma tahaks samas Annukile vastu vaielda. Võtamegi selle kondoomi teema, mis näib olevat Annukile eriti südamelähedane. Ta ütleb, et mehed ei taha kondoomi kasutada, mis näitab, et mehed ei taha vastutada. Aga see on puhas VALE! Minu endine abikaasa, näiteks, vihkas kondoomi. Kuigi mina just seda armastasin, sest kondoomiga seksides ei lähe pauk nii kiiresti lahti, peenis on vähem tundlikum. Ja kondoomiga seksides on ka vähem muret suguhaigustega, eriti, kui sa oma partneris päris kindel pole. Aga mu naine ütles, et tema kohe kuidagi kondoomiga ei taha. Et kondoom on liiga kuiv, muudab tupe valusaks ja mis kõik veel. Ja seda isegi kõiksugu libesteid kasutades. Seda kohe algusest peale, siis, kui me veel abieluski polnud. Pärast tuli muidugi põhjus välja: ta tahtis mulle teha last. Et siis seeläbi mind kinni hoida. Ja kui laps käes, siis, no kuidas sa ikka naise lapsega maha jätad. Ja kui laps käes, siis muutus ka mu naise suhtumine minusse. Ma polnud enam üldse oluline. Ja pärast lapse sündi ei tahtnud naine minuga enam üldse seksida, ei kondoomiga ega ilma. Ja hakkas hoopis teisi mehi vahtima. Jättis mehe lapsega koju ja läks küla peale uusi mehi lantima.

Ja niipalju kui ma olen täheldanud, käib see asi nii paljudes peredes. Mees käib tööl, lisaks tegeleb lapsega, naine litutab ringi ja nuiab raha.

Ma arvan, et mehi pole mõtet ses abordi asjas praegu küll süüdistada. Pigem puuduvad mehel selles asjas õigused, küll on aga kohustused. Mees, kui ta naisega arvestab, ei otsusta lapse saamise juures mitte midagi. Kui ta just end ära ei steriliseeri. Aga peab vastutama tagajärgede eest, isegi siis, kui laps talle nö taha tehakse. Annuk ütleb, et ühiskond justkui sunnib naist lapsega tegelema. Aga kas ikka sunnib?! Pigem kasutab naine ära kõiki võimalusi: tahab, saab lapse, tahab, ei saa. Ja mees peab kõik need tahtmised lõpuks kinni maksma. Sest siis, kui naine mehest lahku läheb, krabab ta lapse enamasti endale, et selle lapse abil mehelt raha välja pressida.

Annuk püüab jätta muljet, et võim on endiselt meeste käes. Tegelikult ta seda pole. Juba ammu. Pole mõtet jätta muljet naistest kui mingitest äbarikest. Nad kontrollivad täiega olukorda.

Pigem tuleks oluliselt täiustada noorte seksuaalkasvatust, rääkida sobivusest, et kokku saaksid paarid, kelle jaoks abort poleks üldse mingi teema. Ja et noored ei rasestuks juhusuhetest. Aborte on rohkem neis piirkondades, kus seksuaalkasvatus on nõrk. Ja seksuaalkasvatus peaks koolides algama juba puberteedieas, so 13-aastaste laste puhul, kuskil 6-7. klassis.

Tibinate firmad võlgades

Väljavõte Äripäeva veebist.

Nagu kirjutab Äripäev, on Meelis Lao silmarõõmu Heti Tulve firmakesel kopsakas maksuvõlg.

Aga see pole ainus. Kui heita pilk Krediidinfosse, siis on korralik maksuvõlg kogunenud ka Urmas Sõõrumaa silmarõõmu Kadi Viljaku firmakesele (mis peab Trend24-nimelist portaalikest):

Üks küsimus meestele ka

Üks küsimus meestele ka. Millest mehed omavahel eriti ei räägi. Kui pikk on sinu peenis kõvastunud olekus? Panen üles ka vastava küsitluse. Kui ei tea, mine ja mõõda ära!

Üks küsimus naistele

Naised sellest tavaliselt omavahel ei räägi, aga küsida võib ikka. Mida eelistad, kas tampooni või sidet? Panen üles vastava küsitluse.

Sellised uudised rõõmu ei tee

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kui investorid ei saa oma raha kätte. Või polegi fondis enam raha?! Nagu eile selgus, pole päris kõike raha enam ka ühes SEBi fondis, mis pidi olema üliturvaline.

Pole siis ime, et ettevõtjad on asunud pankadest sula-eurosid massiliselt välja võtma. Kõigile meenub nõuka aja lõpp. Paljud jäid siis kõigest ilma.

Uus rubriik: "Millest Äripäev ei kirjuta"

Inno ja Irja bloog alustab uut rubriiki: "Millest Äripäev ei kirjuta", mis kajastuvad edaspidi alajaotuses "Äri".

Sest tundub, et Eesti majanduslehe jaoks on teemasid, mis on õhus, aga millest millegipärast ei kirjutata.

Niisiis. Äripäev ei kirjuta sellest, et Eesti ettevõtjaid on vallanud paanika krooni kursiga seoses. Massiliselt vahetatakse kroone nii eurodeks kui dollariteks. Ja seda, NB!!!, soovitavad teha pankade töötajad. Vat kus huvitav, eksole!

Mina ütleks: nii pole ilus, sõbrad! Teenida teiste õnnetuse pealt. Teha omale nõndaviisi tööd juurde. Te teate ju hästi, et mingit devalveerimist ei tule, ja sellise paanika abil teenite kopsaka teenustasutulu.

Sularahaeurod olevat Eesti pankades juba otsakorral. Just-just. Hirm on nii suur, et ettevõtjad hoiavad raha sukasääres.

Maarja-Liisi häbemekarvad olid ilusti aetud

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Paistab, et viimases tantsusaates olid Maarja-Liisil häbemekarvad ilusti aetud, nagu see on viimasel ajal kombeks. Tüdruk kustud-pestud-kammitud, nagu öeldakse. Maarja ei teinud seda viga nagu üks tantsutüdruk Eesti eurolaulu eelvoorus, kel turritas alukate vahelt suur puhmas.

Piret Järvisel on lampjalad?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Nüüd on siis selge, miks Piret Järvis paterdab tantsusaates nagu part. Nagu sellelt pildilt võib märgata, on tal lampjalad.

Aga seda ei saa pahaks panna. Ta pole selles ise süüdi. Nii juhtub, kui vanemad ei viitsi juba imikust peale lapsega tegeleda, temaga võimelda, teda kehaliselt arendada.

Wishful thinking?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Lugemissoovitus: Kivisildniku uus kolumn Justis

Viimasel ajal ei ole lehtedest mitte sittagi lugeda. Ainult üks majanduspask, töötusehala, veri ja pisarad. Isegi Õhtuleht ei tee muud kui jaurab majanduskrahhist. Haigutama ajab, nagu miljones maailmalõpuennustus. Oleks siis, et nad kirjutaks Kadi Viljaku sugar daddy'dest ja rahaprobleemidest või Ingrid Tähismaa-Peetsiku-Sõõruka seksirallidest, vat see oleks põnev. Ning mõjuks surutiseajastul turgutavalt. Aga ei. Isegi Itaaka-Mariiast ja Mikomäest ei osanud nad esikaanele seksikat pilti panna. Minu parim nõu Õhtulehe omanikele, feel free to use it: kogu toimetus täiskoosseisus lahti lasta ning uued inimesed asemele paigata. Uskuge, see tasub ära.

Kuid täna hommikul avastasin päikesekiire meediataevas. Nimelt ajakirjas Just! ilmutas end täna esimest korda ärksa arvaja Sven Kivisildniku kolumn, kus ta kirjutab, miks vaesus on trendikas. Kuid mitte ainult sellest. Sven kirjutab ka, miks ta arvab, et "tants on eelmäng, sissejuhatus brutaalsesse seksi". Ehk siis - kui tahate lugeda midagi muhedat, mis teeb tuju mitte halvaks, vaid heaks, siis ostke Just! Juba ammu pole lugenud midagi nii lahedat.

Just!, ütleks siinkohal Contra. See on muide inside-joke.

Kirjanikke võiks üldse meedias rohkem ära kasutada. Ses mõttes jääb mulle arusaamatuks, et miks jätkab Sirbi peatoimetajana see Pinocchio. Kaarel Tarand. Seksikas Barbi Pilvre või sarmikas Arne Ruben oleks olnud palju parem valik. Kes, palun, on üldse Kaarel Tarand? Mida tarka see Pinocchio on öelnud? Üleüldse, ma mõtlen? Ja miks peame me lugema seda lehte, mille nimi võiks praegusel kujul olla Surma Kuulutaja? Hädasti oleks vaja revampi.

Ja Hans, auuuu, kas Päevaleht jääbki nii igavaks? Igavesest ajast igavesti? Hõbeka ajal ei hiilanud ta muidugi ka millegagi, aga oli vähemasti võrdlemisi loetav. Nüüd loen ma Päevalehest vaid Hagari koomiksit ja ma pole 100 % kindel, et viitsin seepärast lehte edasi tellida. Ekspressi hoiavad vee peal vaid Madis Jürgeni ilukirjanduslikud üllitised Liis Haavelist, aga ma arvan, et ühel hetkel lõppevad need vanamehed otsa, kel Liis on Madise arvates naha üle karvade tõmmanud. Mul on kahju olla halbade sõnumite tooja, aga Ekspress on kaotanud oma seksikuse. Igavesest ajast igaveseks. No võib-olla mitte nii kauaks, aga kui ajakirjanikud jalgu perse alt välja ei keri või kui uusi ja säravaid tegijaid ei leita, siis kukub lugejate arv niisama rõõmsal kolinal kui Ekspressi aktsia.

Yours truly,

Irja

Mis on Delfi häda?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Tänases Äripäevas ütleb Hans H. Luik huvitava asja: "Kui siiski peaks selguma et karuaabitsa kirjas tabloidpealkirjad ja värvikirevus sobib Eesti publikule rohkem, jõuab seda ju alati teha. Läti-Leedu lugeja eelistab loogilist navigatsiooni karjuvale pealkirjale ja suurtele piltidele."

Mis näitab, kui kaugel on Luik online maailmast. Ja sellega ka Delfi. Kui ta viitsiks vähegi veebis ringi vaadata, siis märkaks, et suured pealkirjad ja värvikirevus on olnud trend juba pikemat aega. Ja seda mitte üksnes veebis, vaid muus meedias, ka nn kvaliteetlehtedes. Luik võiks natuke sirvida välisajakirjandust, sest ka Eesti Ekspress, see ajaleht on juba 5 aastat tammunud ühe koha peal.

Samas viitab Luige selline arvamusavaldus Delfi nõrkusele: tal on välja töötatud mingi arhitektuur, mida on väga raske, või ütleme siis, et kulukas muuta. Ja see arhitektuur pärineb iidamast-aadamast. Sest, olgem ausad, Delfi oma olemuselt pole viimaste aastatega muutunud. Juurde on tulnud, ja kadunud mõningaid vidinaid, aga põhiolemus on sama. Ta näeb samasugune välja, kui, ütleme 5 aastat tagasi. Aga veebimaailmas on see võrdne terve sajandiga. Ja on selge, et sajandivanuse asjaga on raske tänapäeval kliente võluda, olgu sul kui tahes tugev kaubamärk. Olgu, kui tegemist on joogiga, nagu Coca-Cola, siis veel. Aga pakkuda tänapäeval ajalehte sajandivanuse kujundusega, no tänan, ei.

Ja see, miks lätlased ja leedukad veel vana asja eelistavad, tuleneb sellest, et veebindus on neil nõrgalt arenenud. See, mis juhtub täna Eestis, on seal aktuaalne 2-3 aasta pärast.

Kui Delfi oma väljanägemist kiiresti ei muuda, on ta mõne aja pärast ajalugu. Klient on veebis, nagu eldakse, vaid hiirekliki kaugusel. Eestis toetab Delfit vaid see, et Postimees on liialt Reformierakonna-, või ütleme siis valitsuse-meelne. Aga niipea kui see puudujääk kõrvaldub, loodetavasti, kui Kadastik, see vana kommar, kes istub nagu tropp Postimehe arengul ees, kui see mees peaks näiteks kinga saama, või pensionile jääma, siis hoidke oma piip ja prillid!

Milleks kurjustada, Eesti viimaste kümnendite kultuur ongi üks suur jant

Väljavõte Postimehe veebist.

Erik Tohvri kurjustab Postimehes teleseriaali "Tuulepealne maa" tegijatega, et see on üks paras jant. Aga mu meelest pole vaja kurjustada, sest Eesti viimaste kümnendite kultuur ongi olnud üks paras jant.

Miks jant? Sest nõuka ajal polnud võimalik asjadest otse ja ausalt rääkida, ega kirjutada, ega asju ausalt kujutada. Loojatel polnud võimalik teha seda, mida nad oleks tegelikult tahtnud teha ja loomingut imiteerisid paljuski need, kes normaaloludes poleks olnud mingid loojad, aga nad said seda teha, sest olid ideoloogiliselt "küpsed". Ja siis tekkis komme asju ümber nurga teha ja rääkida. Seda tegid nii päris loojad (kuna teisiti ei saanud) ja imiteerijad (kuna neilt seda oodati). Asjadest ausalt ja otse juleti rääkida vaid sosinal, nii et keegi ei kuuleks ega näeks.

Ja see asi kestab siiani. Kuigi mingit põhjust justkui enam pole. Aga inerts on tugev. Rahvas, ka loojad kardavad endiselt küüditamisi, see hirm istub rahva mälus sees. Mistap ei juleta rääkida asjadest nagu nad on. Ja sestap vihatakse ka Tõehetke saadet, ma arvan. Sest see saade sunnib iga inimest enda sisse vaatama, ja oh seda õudust siis!!

Ja nõuka ajal kujunes rahvamassist ühiskondlik-ideoloogiline valvekoer, mis tegutseb reipalt tänase päevani. Küüditamiste ja tagakiusamistega tekitatud hirmu-õhkkond soodustas üksteise peale kaebamist, üksteise kontrollimist. Küüditamised oli väga efektiivne nn rühmakaristus, mida soovitatakse praegu rakendada koolides õpilaste peal. Üks oli süüdi, küüditati või lasti maha, sai karistada terve perekond. Või suguvõsa. Seda karistusviisi on kasutatud efektiivselt sõjaväes moraali hoidmiseks: üks deserteerus, lasti maha kogu rühm. Selline karistus pani kogu ühiskonna liikmed üksteise järele valvama. Või polnud see nii?! Ja see valve kestab tänaseni. Kes vähegi välja paistavad, või midagi julgemalt arvavad, ükskõik mis alal, need kistakse kohe tagasi. Seda põhjendatakse ühiskonna huvidega, aga juured on ikkagi nõuka ajas. Või siis koguni orja-ajas, sest grupikaristusi kasutasid ka mõisnikest orjapidajad.

Jant on piisavalt turvaline žanr. Selle peale ei küüditata kedagi, ega mõisteta hukka, ega karistata. Jandi tarbimine ei valmista piinlikkust. Suurepäraseks näiteks on siin Kivirähki looming.

Ja kuidas te üldse julgete kritiseerida sellist püha seriaali, vabariigi sünnipäeva-aastal?! Kas häbi pole?

Mis on Evelinil tegelikult häda

Väljavõte Postimehe veebist.

Mõned päevad tagasi avaldas peresidendiproua Evelin Ilves Postimehes südantlõhestava kirjutise selle kohta, kuidas ajakirjandus teda taga kiusab. Ma sain nii aru, et teda kiusatakse tema välimuse pärast. Mille kohta Vilja Kiisler arvab täna Delfis, et see on puhas naiselik solvumistunne.

Aga mis huvitav, millele Kiisler tähelepanu juhib, on see, et Evelini pihtimus on liiga paljastav, kui ütleb, et võttis 30 lisakilo juurde siis, kui ootas last ja oli väikse lapsega kodus. Ajal kui tema mees, Toomas Hendrik Ilves mööda ilma ringi seikles. Nagu Evelini jutust välja tuleb, pidi tema üksi Ärmal tegelema nii lapse kui taluga. Mis räägib ühte koma teist meie presidendihärra kohta. Et mis mees ta selline tegelikult on.

Samas ma pole nõus Kiisleriga, et Evelini pihtimus ei sobi meie kultuuriruumi. Sobib, ja kuidas veel. Ja mis seal halba on, kui riigi esipaar, või üks neist hakkab lõpuks asjadest rääkima nagu nad on. Ent see, millest Evelin räägib, on vaid poolik tõde. Kui olla aus, siis juba lõpuni. Muidu mõjub iga pihtimus naljakalt, kohatult, narrilt. Näiteks antud loo puhul on võimalik Evelinile ette heita seda, et ta ei hooli oma lapsest, ajab kogu süü justkui lapse kaela.

Evelin peaks rääkima oma härrast. Miks see härra teda ei amasta. Sest armastav mees ei jäta oma naist üksi. Kas ta, president, on siis homo? Miks ta tiirutab ringi homomeestega? Miks ta ei taha olla koos Eveliniga, või Evelin temaga. On selge, et Eesti esipaar elab kumbki oma elu. Üks lösutab põhilise aja kuskil diivanil või toolil, tarbib ohtralt alkoholi ja on selgelt ülekaaluline, tõsiste terviseprobleemidega. Näeb väga näss välja. Teine on aktiivne, viibib suurema osa ajast väljas, liikudes aktiivselt, ja on suurepärases vormis. Selline naine on iga mehe jaoks suur õnn. Küsimus on vaid selles, mis on see, mis takistab esipaaril seda õnne jagamast. Sellest peaks Evelin kirjutama.

Väikse Inno küsimus iTunesi App Store kohta

Väikse Inno küsimus Apple'i esindajatele ja EMTle: miks ei toeta Apple'i iTunesi App Store Eestit? Kui seal nimekirjas on näiteks sellised riigid nagu Venemaa ja Vietnam, samuti kõik Euroopa Liidu riigid, välja arvatud Balti riigid. Miks on see nii?

Ja miks ma seda küsin. Ilma App Storest saadavate tasuta ja tasuliste lisadeta on iPhone nagu inimene ilma käte ja jalgadeta. Mis vähendab oluliselt iPhone'i kasutusvõimalusi.

Selline on nimistu riikidest, mida App Store toetab (iTunes'is), Eesti seal puudub:



EMT koduleht lubab, et App Storest saab igast asju osta:



See on VALE!!! Munnigi ei saa sealt osta.

Tantsud & sex tähtedega

Evelyn & Marko: Evelyn just praegu kõditas Markot lõua alt. Ja eelmises saates patsutas Marko Evelyni puusale. Hästi armas paar ja ma loodan, et nad võidavad.

Kusjuures järjekordselt leiab tõestust minu väide, et hästi läheb tantsusaates neil, kes lisaks tantsimisele ka seksivad, nagu Gerli ja Martin ning Koit ja Kerttu. Tants on nimelt seks riietega. Evelyn ja Marko võtsid ilmselt mu nõu kuulda ning nad saidki väga kõrged hinded!

Veel Ravšani ja Džamšuti kohta

Ravšan ja Džamšut hakkavad remontima Ksenja Sobtšaki korterit:


Ravšan ja Džamšut remondivad Sobtšaki penthouse'i:


Ravšan ja Džamšut leidsid Sobtšaki korterist Gazpromi akstiad:


Ravšan ja Džamšut kaotasid Sobtšaki kassi:


Lõpetavad Moskvas töö:


Ravšan ja Džamšut Ameerikas:

Urmas Sõõrumaa pedeportaalis jälle mitte ühtegi uudist

Väljavõte TopTop portaalist.

Urmas Sõõrumaa pedeportaalis TopTop polnud eile taas mitte ühtegi uudist, kuigi portaali avalehel on lubadus pakkuda iga päev klikkamist väärt uudiseid. Ja üleeilne tähtsaim uudis oli ka see, et tööle on võetud Küllike Zukker, endine Delfi naistelehe toimetaja. Tema tundub seal portaalis olevat siis see keeleoskaja.

Üldse sarnaneb se portaal nüüd juba väga Kesk-Aasia taksoga, milles istub ette sõites juba ees mitu meest, kes kogu aeg kliendiga kaasa sõidavad: üks oskab sõita, teine tunneb linna. TopTopi-suguse asja puhul, millega saaks praegusel kujul vabalt hakkama ka üks inimene, on tööle võetud terve trobikond tegelasi. Puhtalt seepärast, et üks ei oska ühte, teine teist.

Ma kujutan ette, et elu selles TopTop portaalis on umbes selline:


Või selline:


Või see:


Või see:


Või see:


Või see:


Või see:


Või see:

Üks põnev tagasiside seksuaalse integriteedi kohta ja meie kommentaar

Saabus selline tagasiside:

Ma näen, et prostitutsiooni teema kommentaarides pritsivad konservatiivsed naised taas sapiseid märkusi Irja kohta, kes esindab seksuaalselt vabameelsemat naist. Teda ikka sõimatakse tema seksuaalse käitumise pärast nii, et maa must. Mis paneb mind mõtlema seksuaalse integriteedi teema peale üldse.

Mulle tundub, et see "no sex before marriage" ideaal on ikka täiega aegunud ja täiesti ülekohtune etalon, arvestades et ürgset sugutungi ei saa kuidagi alla suruda. Ehk on aeg ümber mõelda see, mida seksuaalne terviklikkus üldse tähendab. Puritanism on sisuliselt tupiktee, see ei anna muid võimalusi, kui masohhism (reeglitest absolutistlik kinnipidamine) või silmakirjalikkus (reeglite salaja rikkumine).

Ehk võiks uus seksuaalne moraalsus tähendada rohkem läbinähtavust oma ihade ja soovide koha pealt? Olen alati arvanud, et kõik, mida inimesed teevad lõbu nimel, on okei, senikaua kuni keegi ei kannata. Kindlasti loeb ka see, et oled aus. Kui ikka orgasmi ei saa, siis pole mõtet orgasmi feikida ja tuleks otsida seksuaalselt sobiv partner. Leian, et seksuaalsuse teemal ei tasuks püüda iga hinna eest olla puhas või vältida süüd. Põhiline on olla õnnelik. Naine, kes on oma mehega õnnelik, ei vaja mingeid kõrvalsuhteid. Ehk peaksid kõik naised, kel tahtmine kõrvalt võtta, olema ausamad ja endale tunnistama, et nad ei ole oma suhtega rahul ja et nad ei sobi oma meestega?

Viimaks: kust on pärit arusaam, et naistele peaks meeldida vähem seksida, kui meestele? Kas see peab ikka nii olema? Pigem peaksid omavahel sobivatele inimestele meeldima just samal määral seksida. Ehk siis, kõrgema sugutungiga mehele sobib sama kõrge sugutungiga naine. Või ongi ehk tõestatud, et meestel ongi keskmiselt kõrgem sugutung vms? Natuke kahtlane olukord, et naiste ja meeste vajadused ei ühti.

Inno kommentaar:
absoluutselt nõus!

Veidi värskemat inffi Reformi tegemiste kohta: Rein-poiss tegutseb jälle

Üks väegade tubli linnapea

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu kirjutab Delfi, viitega Päevalehele, ei loobu Pärnu linnapea Mart Viisitamm oma kohast isegi siis, kui talle süüdistus esitatakse. Vat kui tubli. Veel tublim oleks ta siis, kui ta ei loobuks linnapea kohast isegi siis, kui ta vangi pannakse. See oleks juba tase!

Õhk turult välja- kas see on kriis?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Turumajandust on aegade hämarusest iseloomustanud tsüklilisus. Või turgu üldse. Ja pole vahet, kas see on Tartu turg või rahvusvaheline valuutaturg. Kord on hinnad all, siis jälle üleval, kõik sõltub nõudluse ja pakkumise vahekorrast. Ja vahetevahel on turul paanika, siis, kui paljud tahavad midagi korraga osta, või müüa. Ja siis vastavalt kas hind tõuseb kiiresti, ja langeb.

Samuti on turule iseloomulik, et kui hinnad hakkavad mingis ühes suunas liikuma, siis arvatakse, et nii see jääbki. Selline kummaline asi, eksole. Et kui õuna hind pidevalt kerkib, näiteks 3 krooni pealt kilo 30 krooni peale, siis arvatakse, et varsti on õuna kilo hind 100 krooni. Huvitav, eksole. Kuigi keegi ei maksa õunakilo eest 100 krooni. Ja juhtub see, et kui õunakilo hind kerkib 35 krooni peale, saavad juba paljud aru, et kuramus, midagi on valesti, ja tahavad oma odavalt soetatud õuntest kiiresti lahti saada. Ja kui neid müüjaid on korraga palju, langeb õunakilo hind kiiresti, näiteks 1 krooni peale. Esimesed müüjad saavad priske kasumi, osa saab oma raha tagasi ja valdav enamus võtab sisse suure kahju. Ja siis arvatakse jälle, et varsti ei maksa õunakilo midagi, et õunakilo hind langeb 5 sendi peale, ja keegi enam kunagi ei taha õunu osta. Ja jälle, kui aru saadakse, et kuramus, õunu tahetakse ikka süüa ja nii madalale see hind ka langeda ei saa, siis hakatakse jälle õunu ostma.

Ilmselt mängib siin rolli inimese psüühika. Inimene pole küll teab mis karjaloom, aga käitub nagu kari. Et kui mingi kriitiline mass ees tormama hakkab, siis jooksevad kõik teised igaks juhuks kaasa, endale aru andmata, miks ja kuidas. Ja huvitav on see, et joostakse kaasa isegi siis, kui teatakse, et see pole päris õige asi. Mis võib teatud juhtudel olla hukatuslik. Kuigi räägitakse, et kari kaitseb, nii see siiski pole. Paradoksaalsel kombel on karjas kõige lihtsam hukka saada. Ellu jääb see, kes kinos tulekahju märgates ruttu esimesena saalist lahkub. Sest kui kari ärkab, litsub ta end vastu kitsast ukseava sodiks. Ilmselt on loodus andnud selle omaduse loomadele kaasa juhtudeks, kui populatsioon kasvab suureks. Siis hävitab üleliigne mass end ära ja nutikas vähemus jääb alles. Ka inimene pole mingi erand. Kuigi inimene on tänu oma mõistusele loonud puhvreid, et suuremat paanikat ja kaost, karjana vastu seina jooksmist ära hoida, libiseb aeg-ajalt olukord käest. Näiteks sõjad on hea näide sellisest populatsiooni vähendamisest. Samas kasutab seda kaasajooksmise soovi ära moetööstus. Kus inimesed lasevad omale panna kunstrindu isegi siis, kui teavad, et see tervisele hästi ei mõju. Kuna need on nö moes. Mis tähendab, et suur osa massist jookseb selles suunas. Ennast lõigutakse, torgitakse, pitsitatakse, piinatakse, kõike seda selle nimel, et sarnaneda mingi kriitilise massiga, kes samuti teeb. Lolluste tegemist põhjendatakse sellega, et kõik teevad nii. Ja inimene ütleb veel, et on mõistusega olend! Ja kui tähele panete, käitub mood samuti nagu turg: kord on alt laienevad püksid maru kallid, nii et vähesed jaksavad neid osta, siis aga nii odavad, et need on igal paadialusel jalas. Ja olukorras, kus arvatakse, et varsti on moes alt päris laiad püksid, nagu seelikud, lähevad moodi hoopis väga kitsad püksid.

Üks huvitav tagasiside prostitutsiooni kohta ja meie kommentaar

Saabus selline tagasiside:

Inno-Irja, teie viimase aja sissekanded teemal prostitutsioon ja litsakus on väga põnevad. Muidugi nii mõnedki tegelased lähvad kohe leili ja sõimavad Irjat hooraks, litsiks, prostiks, lõbulinnuks, saamata üldse aru, milles point on. See on väga õige point Irjal, et kui naisel oleks valida mõne sita töö vahel ja lõbunaisena elatise teenimise vahel, siis tundub ahvatlevam just see alternatiiv, millega rohkem teenib. Eriti, kui naine armastab seksida.

Mis mind huvitab, on see, et mida arvavad konservatiivsed naised, kes Irjat ei salli sellisest dilemmast. Kujutagu nad ette, et nad peavad kuidagi teenima elatist. Kahjuks on olukord sedavõrd kurb, et ainsad „legitiimsed“ töökohad, mida nad suudaksid saada, on sitad orjapalgaga lihttööd, ehk siis need samused „paskaduunit“, kui kasutada seda soomekeelset väljendit. Ainus alternatiiv teenida elamisväärset sissetulekut tundub olevat prostitutsioon. Millise valiku teeksid nemad sellises meeleheitlikus olukorras ja miks? Ja kui nad tõesti teeniksid pigem miinimumpalka mingi paskaduuniga, siis miks see on väärikam, kui oma keha müümine?

Olen teiega nõus, et sotsiaalsete probleemide puhul peab vaatlema põhjusi, mitte tagajärgi. Paljud arvavad, et prostitutsiooni puhul ei aita muu, kui seksiostu kriminaliseerimine. Probleemi tegelik olemus on keerulisem. Seksi ostmine tundub olevat mõistlik ühiskonnas, kus me juba niigi nõuame igasuguste teenuste eest tasu.

Kahjuks me elame ühiskonnas, kus enamik töid, mida vaja teha ühiskonna ülal hoidmiseks, on nii põrgulikult ebameeldivad, et keegi ei teekski neid, kui poleks vaja iga kuu üüri ja toidu eest maksta. Kui me suudaksime luua utoopilise ühiskonna, kus kõik tööd on nii meeldivad, et me võiks neid vabatahtlikult teha ilma igasuguse majandusliku sunduseta, siis ei peaks keegi ka seksi eest tasu nõudma. Kahjuks on me ühiskond juba olemuselt prostituudilik: pole muud valikut, kui nõuda tasu teenuste eest, mida me võiks inimestele, kellest me hoolime, ka jumalamuidu pakkuda.

Siis on veel institutsioon nimega abielu, mis on sama orjastav, kui palgatöö. Jagan te seisukohta, et enamik abielusid on õnnetud, sest ollakse vale inimesega koos. Kahjuks on õnnetuid abielusid niisama palju, kui ebameeldivaid töid. Kus pidevalt on mingid tülid, nääklemised, sitad kompromissid jm pask. Ja nii tundubki naistele, et mehed on sead ja meestele, et naised on ussid. Paljud meist üldse usuvad, et tõelist armastust on üldse võimalik kogeda? Pigem arvatakse, et abieludes peabki olema masendavaid mõõnaperioode. Mis ühel õnnetul abielumehel tihti muud üle jääb, kui osta seksi? Seksuaalne vabameelsus tundub olevat kui hädaabinõu olukorras, kus pole veel sobivat kaaslast leitud ja püsivad kahtlused, kas teise leiadki.

Lühidalt kokkuvõttes on point selles, et prostitutsioon jääb püsima meie ühiskonnas senikaua, kuni me ühiskond on üldjoontes õnnetu. Parema ühiskonna loomine on äärmiselt raske ja võtab kaua aega. Kuid on selge, et igasugused keelustamised meid parema ühiskonna poole rutem ei aita.

Inno komentaar:
Mulle tundub, et prostitutsiooni (pean siin silmas eelkõige naise õigust otsustada) vastu, niimoodi lambist, laias plaanis, on sellised kibestunud naised, kes oma meest vägisi kinni hoiavad ja kes kardavad, et kui mehel silma peal ei hoia, siis käib ainult lõbumajas või külastab armukesi. Et mees on nagu rahamasin, kelle funktsioon siin ilmas on tööl käia ja kõik teenitu koju naise kätte tuua. Ja paradoks ongi selles, et mida kibestunum on naine, seda suurem on tema abikaasa soov lõbumaja külastada. Sest kes tahab ikka seksida kodus tigeda fuuriaga, kes sind pudrunuiaga taga ajab ja kamandab. Vahel tahaks ju mõne lahke sõna ka kuulda mõne naise suust.

Ja siis on prostitutsiooni vastu sellised mehed-memmepojud, kes näevad oma funktsiooni neile kibestunud naistele ilusate lugulaulukeste laulmises. Kes siis on leidnud mingi viisi oma keha piitsutamiseks ja loomulike vajaduste allasurumiseks. Igast tegelasi on ju. Näiteks ühes telesaates oli kunagi üks noormees, kes hoidis mingi 7 minutit vee all hinge kinni. Mõned näljutavad ennast nädalate kaupa. Võimalik on ka kusemata ja sittumata hakkama saada, ma arvan. Või püstitada mingeid muid kehalisi tippmarke. Kui ikka kõvasti TAHTA. Ennast selleks sundida. Ka seksitahet on võimalik alla suruda. Kasvõi näiteks raske füüsilise tööga, mille tulemusel oled õhtuks nii läbi, et ei jaksa lillegi liigutada.

Ega sellistega ongi raske vaielda, sest nad on oma valikud teinud ja on oma elu või mingite põhimõtete vangid. Ja sealt nad välja ei pääse. Olgu muld neile armuline. Ja las sõimavad, kui see neile rahuldust pakub. Ega neid nagunii keegi ei usu. Kes ikka usub mingit kibestunud tädi. Või nurga tagant rusikat viibutavat memmepoju. Nad on ikkagi naljanumbrid, ise muidugi arvavad, et hästi targad ja tegijad.

Mis mind eelkõige muretsema paneb, on pealekasvav põlvkond. Et nemad sama reha peale ei astuks. Sest rehasid on terve maa täis külvatud. Ja peab olema paras akrobaat, et seal vahel toime tulla.

Buffett ostab, osta sina ka!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Ma ei pannud seda uudist tähelegi. Buffett teatas, et hakkas aktsiaid ostma. Ta pole, muide, oma samme kunagi varjanud. Näiteks aasta-poolteist tagasi ütles ta avalikult, et paigutab raha aktsiate asemel võlakirjadesse, sest aktsiad olid tema arvates üle hinnatud. Aktsiaturud olid siis veel suht optimistlikud. Ja need, kes talitasid nagu tema, võivad nüüd käsi kokku hõõruda.

Mõni päev tagasi teatas Buffett, et hakkas taas aktsiaid ostma. Mitmeid kordi odavamalt, kui ta oleks need saanud aasta-poolteist tagasi. Ja kuigi turud veel kukuvad, võib arvata, et nad hakkavad peatselt taas tõusma. Sest seda päris põhja pole kunagi võimalik ära tabada. Ja kui Buffett juba ostab, maailma rikkaim mees, siis suudab ta mõjutada turge üle kogu maailma.

Nii et unustage ära minu eilsed sõnavõtud müümise kohta ja hakake usinasti ostma. Noh, kui müüsite, pole ka hullu, ostke tagasi. Ja ostke veel. Ka Ekspress Gruppi. Nagu Buffett ütleb, osta tasub siis, kui kõik teised müüvad. Ja müüa siis, kui kõik teised ostavad. Psühholoogiliselt on see muidugi raske, ujuda vastutuult, aga ainult nii on võimalik teenida.