Väljavõte ajakirja Vanity Fair jaanuarinumbrist.
Kapitalistlikud lollpead - nõnda pealkirjastab ajakirjas Vanity Fair oma majanduskriisi süüdlasi otsiva artikli Nobeli majanduspreemia laureaat Joseph Stiglitz.
Stiglitz märgib, et edaspidiste vigade vältimiseks, ja ajaloolise tõe huvides on vaja asjadest rääkida ausalt ja otse. Keerutamata.
Stiglitz süüdistab USA praegustes hädades USA endisi presidente, alates Reaganist ja Clintonist, aga põhiliselt endist rahandusministrit Henry Paulsoni ja keskpanga juhti Alan Greenspani.
Eesti ajakirjandusest Eesti kohta selliseid artikleid ei leia. Miks? Sest Eesti ajakirjandus või ajakirjanikud usuvad endiselt müüti, et igasugune kriitika Eesti valitsuse ja valitsejate suhtes on oht riiklikule julgeolekule. Seda vaatamata asjaolule, et Eesti on juba aastaid Euroopa Liidus ja NATOs. Aga sellest, tundub, on ikka vähe. Ikka on justkui midagi puudu. Mis siis veel olema või tulema peab, et saaks asjadest otse ja ausalt rääkida? Kas kõik jumala maailma riigijuhid peavad käima ja suudlema Eesti riigijuhtide varbaid? Või mis peaks veel juhtuma või olema?! Kohati tundub, et mida kindlamalt Eesti end tunneb, seda vähem on kodanikel õigust valitsust kritiseerida. Mis on äraütlemata huvitav, ja tegelikkuses väga ohtlik. Kui ei räägita asjadest ausalt ja otse.
Teiselt poolt võib küsida, kellele on selline vaikimine kasulik. Igatahes mitte rahvale. Küll aga teatud poliitikutele, tähtsatele ninadele, kes on läbi pettuse saanud võimule ja kes ei taha seda võimu kuidagi käest anda. Neile on kasulik jätta mulje, et igasugune kriitika poliitilise ladviku suhtes tähendab rünnakut Eesti rahvuslikule julgeolekule. Näiteks Juhan Partsi "Kord majja!"-poliitika aegsed tegelased on varmad kõiki kritiseerijaid tunnistama riigireeturiteks, ent kui ise saatsid kumminuiade ja pisargaasiga varustatud eriüksuslased oma rahva kallale Lihula sammast maha võtma, siis oli see igati ok.
President Toomas Hendrik Ilvese stiilis üleskutsed, et ärme otsi süüdlasi, ei vii mitte kuhugi, sest enne kui pole selgeks räägitud, mis ja miks siis ikka juhtus, kes olid selles süüdi, ei saa ka minna edasi. Kas see pole mitte põhjus, miks on Eestis nii raske leida mõtteid edasi minekuks? Ja valitsev Reformierakond julgeb jätkuvalt lehvitada oma "plaanidega", mis on Eesti ühiskonna viinud sinna kus ta praegu on.
2 kommentaari:
inno, eesti ajakirjanikel puudub kompetents, mis oleks tarvilik aru saamaks praeguse kriisi põhjustest. sestap ei saagi miskit öelda. terves maailmas saavad asjast aru vaid vähesed (Stiglitz ju noblist!).
teine asi, et eriti ei taheta ka. eks ta ole, konnatiigi asi.
aga kui kompetents oleks, küllap siis lõpuks keegi ka ütleks midagi.
Ajakirja Business & Finance artikkel
WHY I BLAME THE GOVERNMENT
None of the Government´s policies are working in the financial markets,sovereign dept markets or real economy,writes Constantin Gurdgiev.
Late last year,the Irish Government´s announcement of the banking-debt guarantee was greeted by numerous claims that as a confidence measure,the move toward propping-up banks wiil cost the economy nothing.
Later,the announcement of the recapitalisation plan was met with chorus of noises promising a restart of lending.
Then,the nationalisation of
Anglo-Irish Bank was described as
off-the-balance-sheet expenditures
by the State.
These,by now somewhat historical,arguments about the alleged effectiveness of the State aid to the banking sector are far from being trivial.According to sources close to the Government,at the time of going to print,the Government is planning the announcement of yet another recapitalisation scheme this week.
If such a sceme is to be unveiled,
given the events of the recent past,it is hard to imagine that it will be either cost-effective or will restore confidence in our financial system.Take a look at the evidence.
COSTLESS ´CONFIDENCE´MEASURES
Most commentators have failed to notice that if the bank support measures were to yield real benefits,they must have a real price tag attached to them.
In economics,the First Law of Thermodynamics implies that there is no such thing as a free lunch.
After some months of the Government´s experiments with policy,our sovereign bond data provides a clear indication as to the validity of this law.
As the chart to the right shows,Ireland´s CDS spreads-a measure of the market´s perception of the risk of State
insolvency-have traded below those of Creece and Slovakia up until early to mid-November 2008.
Since then,the rapid deterioration of public finances aided by the ever-rising cost of our
banks-rescue measures have meant that Irish dept is now carrying an added risk-of-default premium of circa 50% on the Slovak Republic´s debt.
Similarly,since January 21st,Ireland has surpassed the euro zone´s previosly worst performing country,Greece,in terms of the risks associated with our state bonds.But forget Greece and Slovakia,Irish CDS spreads are trading well above those for
hard-hit retail companies such as Next.
Comparisons for 10-year bond CDS
spreads reveal an identical scenario.In fact,as a member of the PIIGS group of the worst performing economies in Europe
(Portugal,Ireland,Italy,Greece and Spain),we are now the centre of attention.Some in the markets are starting to ask the uncomfortable question as to whether our yields
(along with the rest of the PIIGS)
are pushing up german bund yields.
Almost none of this has anything to do with foreign economic shocks,
as our tax receipts for January showed last week.Virtually all of it has to do with the collapse in the windfall taxes of property,VAT,income tax,VRT,CGT and so on.
In short,we are witnessing an already substantial and rising cost to the Irish economy from our Government´s poorly thought-out economic policy decisions.
Before this Government embarked on the path of`fixing´the Irish economy,the country´s probability of default stood in low single digits,by the end of January it has risen to circa 18%.
REAL MARKETS IMPACT
Jätkub...
Vargad ahju!
Postita kommentaar