Selgitame välja Merit Kopli panod!

Kuna kohvikulised hakkasid asja vastu huvi tundma, siis tekkis kohe mõte Postimehe-Meriti panod välja selgitada. Koostasime kõige tõenäolisemate kandidaatide nimekirja ning panime välja küsitluse. Niisiis: kellega seksib Postimehe peatoimetaja Merit Kopli? Vastab, kes teab. Ja kes ei tea, vastab samuti :).

Kui keegi väga tõenäoline või täiesti kindel kandidaat jäi kogemata kombel välja, siis andke sest teada, sest teine voor tuleb veel! Üldse - väga teretulnud on vihjed ka teiste Postimehe ajakirjanike seksuaalse tegevuse kohta.

Vain-Rohumaa: kas uus homopaar?

Peep Vain (paremal) ja Jaanus Rohumaa, väljavõte tänasest Postimehe nädalalõpulisast Arter.

Vau! Näib, et kohviku aukülaline Peep 'Peebik' Vain, kes vahepeal semmis meie Inksuga, on nüüd lõplikult suhetele naissooga selja pööranud ning loomas aktiivselt lähemaid "tutvusi" meestega. Pildil on ta intiimselt embamas Eesti ühe tuntuima pede-pesa, Kadrioru presidendilossi ametnikku Jaanus Rohumaa'd. Või embab vimane kutsuvalt hoopis Peepu. Eks vaataja ise otsustab. Aga vähemalt näib, et Peebikul poleks lähema tutvuse vastu midagi.

Juhtumistest sünnipäeval

Valik Taarapõllu talu toodangut.

Niisiis, eile oli küllalt ilus ja piisavalt soe ilm, et otsustsime sõita metsa. Tartumaale, Aravu kanti, Meeksi vallas, mis kuulus kunagi vana Võrumaa koosseisu Räpina kihelkonnas. Kus siis elas pikki aastaid minu vanaema ja kus ma veetsin lapsena enamiku oma koolivaheaegadest ning kus ma tunnen iga metsatukka. Ja kus meil oli plaan korjata jõhvikaid, mis kevadel pärast lume sulamist on eriti valmis ja maitsvad. Võtsime kõik panged ja kilekotid kaasa, et kui saak on hea, saame ka kaasa korjata. Meile nimelt väga maitseb jõhvika mahl, mida saab värsketest marjadest pressida. Irja pakkus, et mina võiks korjata, ja tema siis rohkem sööks. Ütlesin, et eks vaatame, kui kohale jõuame.

Me olime seal käinud, kolm aastat tagasi, ning nüüd otsustasime sama korrata. Jõudsime ilusti kohale, leidsime ka õige metsatuka, ent mis oli probleem, et me ei pääsenud sohu. Vesi oli niipalju suur. Või õigemini sügav. Et me oma madalate kummikutega ei riskinud sumpama hakata. Ja poleks ehk ka olnud mõtet, sest kogu soo oli vee all. Nii et üks vale samm mättalt mättale astudes ja oled prantsti vees. Või umbes nii. Proovisime siit ja proovisime sealt, ent pärast teist-kolmandat ebaõnnestunud katset loobusime. Jalutasime tagasi auto juurde, imetlesime veel kevadisi pajukasse, mis Lõuna-Eestis on juba kenasti väljas ning mõtlesime, mis siis edasi teha.

Siin fotomeenutus kolme aasta tagusest ajast, kui jõhvikatele sai ilusti ligi:


Niisiis nuputasime, mis edasi teha. Irja pakkus, et lähme ehk Võrumaale, sinna Taarapõllu tallu, kus tehakse maitsvaid mahlu ja moose, umbes nagu vanasti vanaema juures. Sealt saaks jõhvikamahla. Aint et meil polnud aadressi käepärast. Irjal oli meeles, et Varstu vald, aga ei midagi täpsemalt. Proovisin siis helistada Ekspress Hotline'i, sealt öeldi kõigepealt, et kõne hind on 14 krooni minut, ja siis otsiti teisel pool tükk aega ja ei mingit vastust. Et neil pole selle kohta infot. Pole ime, firmade puhul on seal nii, et kes ei maksa neile, nende nimesid lihtsalt ei öelda. Nii et ses osas pole sel telefoniteenusel mõtet. Proovisin siis oma GPS-seadme Garmin Nüvi peal sisestada Taarapõllu, ja bingo!, leidiski üles, ja andis täpse asukoha. Ja selle järgi sõitsime siis läbi Räpina Võrru, seal tankisime Statoilis, kus lahke naistöötaja meid leti taga ära tundis ja lahkesti naeratas (Võrumaa inimesed on väga toredad) ning pakkus süüa ka, aga ma ütlesin, et kahjuks ei saa ma seda rämpstoitu süüa, mida Statoil pakub. Ma ei tea, mis seal sees on. Oleks siis veel, et puhas liha ja keedukartul, siis võtaks küll. Aga kõik need saiakesed ja hot-dogid, mida Statoil pakub, ja mis kubisevad säilitusainetest. Ütlesin viisakalt ei. Ostsime pudeli vett, kaks õuna ning Irja ühe tahvli tumedat Ritteri šokolaadi. Ning sealt edasi suundusime üle raudtee lõuna poole kõmmekond kilomeetrit, kus asub see Varstu valla Kangsti küla, kus asub see Taarapõllu talu.

Garmin Nüvi juhatas meid täpselt nö letti. Asukoht kaardil on siin (atlas.ibs.ee veebist):


Jõudsime kohale, küsisime, kas on õige koht. Vastati, et jah. Siis küsisime, et kas saab tooteid ka osta. Vastati, et jah, et peremees tuleb kohe välja. Peremees Edgar Kolts oli kenasti kodus ning kutsus meid lahkesti oma lattu vanas aidahoones, kus siis tutvustas oma toodangut. Kus siis oli eri pudeleid ja purke värske toodanguga, mis valmivad otse tema talus. Kolts rääkis, et alustas mõned aastad tagasi oma köögis, kust siis laienes aita ning nüüd on plaanis veel laieneda eraldi hoonesse. Äri läheb hästi. Ta näitas silte, mis peagi vahetatakse uute vastu, tal olla reklaamifirmaga juba kokku lepitud. Ütlesime talle ka, et Tallinna Kaubamajas, kus tema tooted on müügil, on pahatihti mitmed asjad otsas. Näiteks seesama jõhvikamahl, mis meile väga meeldib. Lahjendad veega 1:10le, paned suhkrut maitse järgi juurde ja väga hea. Justkui oleks ise marjadest pressinud. Kolts siis näitas meile veel mahlu, mida me polnud poes näinudki, näiteks astelpajumahla. Siis oli seal pudelisse villitud mahlajooke, näiteks õuna-vaarika oma, mida Kolts meile proovida andis. Väha hea maitses, selline päris maitse, mitte nagu neil nn mahladel, mis muidu poes müüakse. Ütlesin, et sellist võiks Statoili müüki pakkuda, suvel oleks väga hea võtta. Kolts ütles, et eks ta proovib, tema tooteid tellivad paljud koolid ja lasteaiad. Ma siis ütlesin, et tema tooted on väga head, ei aja keha sügelema, nagu need, mida muidu poes müüakse. Siis ütles Kolts ka, et näiteks õunamahl, mida Eesti tootjad teevad, on tegelikult pärit Hiinast. Ja ka Kolts ütles, nagu ma olin varem kuulnud, et kui suured tootjad ütlevad, et nad ise säilitusaineid ei lisa, ei tähenda see, et neid aineid poleks kontsentraadi sees, mis tuleb Hiinast või tont teab kust. Näiteks Salvesti moosid, mida ma olen proovinud, ajavad mul kõik keha sügelema. Ma polegi aru saanud, mis seal moosi sees on, mis sügelema ajab. Samas Taarapõllu omad mitte kunagi. Kõik Taarapõllu tooted on tehtud kohalikust toorainest. Koltsil on endal aias must- ja punasesõstrapõõsad. Kõik marjad korjab ise, või õigemini palkab selleks suveks lisatööjõudu. Ta ütleski, et juba praegu on hakatud suveks kohti kinni panema. Tallinnast helistatakse. Kolts maksab korjajale 500 krooni päev.

Ja mis Taarapõllu toodangu puhul on hea, ta on aus toode. Ma ei tea täpselt, mis tehnoloogiat Kolts kasutab, aga tulemus on fantastiline (või õigemini tean küll, ta kasutab kõige labasemat vana külmpressi tehnoloogiat). Nagu päris. Päris maitse. Küll veidi kallim poes, aga see tasub end kuhjaga ära. Tegelikult see moos pole kallis, kui arvestada, et on päris, mitte mingi tarretis. Ma ütleks nii, et ühest purgist Taarapõllu moosist saaks teha 10 purki Salvesti või Põltsamaa moosi, kui veidi lisada vett, suhkrut ning paksendajat.

Nägime seal ka kolmeliitristes purkides ja suuremates plastämbrites õunapüreed ning sõstramahlu, mida samuti poes eriti saada pole. Nii et, kel huvi, need saavad ise kohapeale kaema minna.

Ja see jutt siin on täiesti aus, ses mõttes, et Kolts meile midagi ei maksnud, vastupidi, me ise olime nõus maksma hea toote eest head raha. Ja neile asjadele ISE järgi sõitma. Taarapõllu toodete eest välja käidud rahast pole kahju. Ja pole kahju ka teha neile toodetele tasuta reklaami. On väheseid asju, mille kohta sedasama võib öelda. See on ilmselt nii kõigi hingega tehtud asjade puhul. Kuigi, Kolts ütles, et temalgi võib viltu vedada. Kord oli sattunud pudelile vale silt ja selle vale sildiga toote oli ostnud Viimsi poest Tunne Kelam. Kes siis ühendust võttis. Kolts ütles, et tal oli siis Kelamiga klaarimist, aga kõik lahenes ilusti.

Eestis on palju vahvaid asju, mida on tegema hakatud. Näiteks toodetakse sealsamas Võrumaal taruvaiguga šokolaadi. Aga mida me Irjga ootaks, et keegi hakkaks tegema päris martsipani, see on siis meemartsipani, mida tehakse Saksamaal Lübeckis, aga millegipärast Eestis mitte. Kuigi see pole keeruline, segada omavahel mesi ja jahvatatud mandlid, ja ROHKEM MITTE MIDAGI PANNA. Ja tulemus on super!!! Ning väga tervislik. Oleks lastele nii kommi kui rohu eest.

Ja mida Taarapõllu peremees meile veel näitas ja kaasa andis, olid kuivatatud jõhvikad ja mustikad, samuti väga head nosida, näiteks lastel. Nosisime neid siis tagasiteel, ja hambad olid pärast sellised mustikaselt mustad.

Tagasiteel koju oli meil veel üks kohtumine, ja tekkis üks põnev idee, millest on praegu veel vara pajatada, aga eks elu näitab, mis sest saab. Küllap kuulete sellest suve jooksul.

Tagasi koju jõudsime õhtupimeduses. Sõime veel moosi, Saksa firma Schär gluteenivaba saiaga (gluteenivabu saiu võiks ka Eestis keegi tootma hakata, seegi pole keeruline), mile peale määrisime Soome Beceli taimemargariini (ka sellist taimemargariini võiks Eestis toota, seegi pole keeruline).

Oli väga vahva sünnipäev.

Innol on täna sünnipäev!

Innol on täna sünnipäev,
seda ei juhtu iga päev,

BLJU OENNE, ARMAS INNO!!!

Soovib Irja ja ülejäänud Saja Aakri Metsa rahvas

Kas tõesti Kalev Rebane otsib veebi kaudu seksi?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Kas tõesti Kalev 'Kapoti' Rebane, see eesti marurahvuslane, kõikide pronkssõdurite ja mupode hirm, otsib veebi kaudu seksi? Ta pidi ju Eestist hoopis lahkuma, kuna teda piisavalt ei austata.

Või on keegi krutskivend tema kohta libakonto avanud?

Lammas polegi nii lammas

Videot saad vaadata ka, kui klikkad siia!

Kohvik tervitab kõiki II sambaga liitujaid

Video vaatamiseks võid klikata ka siia!



Video vaatamiseks võid klikata siia!

Teateid palgakärbetest: eile vähendati kõigi Postimehe töötajate palku 10%

Saabus selline vihje:

Eile vähendati kõikide Postimehe töötajate palku 10%.

Anna teada koondamistest/palga vähendamistest, kliki siia!

Prüka-Rainer: kas prohvet või pigem eesel?

Väljavõte Ekspressi veebist.

Pilvre-mutt on täitsa segi pööranud. Ei teagi, mis temaga lahti. Kirjutab tänase Ekspressi juhtkirjas, et "Nõlvak on evangelist, sõnumikuulutaja" ja et "Rainer Nõlvaku meeskonna mõttetalgud "Minu Eesti" võtavad üha selgemalt usulise äratusliikumise (sic!!!) vorme".

Ma ei tea, kas Barbi on samuti mingi "talgujuht" või on Hans "Narko" Luik käskind Pilvre-mutil Nõlvakut promoda, sest Luik on IRL-i mees ja Minu Eesti on lihtsalt IRL uues kuues. Tolmust puhtaks klopitud Res Publica või Bez Rublica. Minu Eesti tagant ei vaata nimelt vastu ei keegi muu kui Tönis Palts ja Juhan Parts, kes on kaotand lootuse IRL-iga võimule tulla. Sestap on vaja rahva lollitamiseks uut parteid ja uut platvormi.

Ja mis võiks olla veel parem kui pakkuda välja keegi "prohvet", kes lunastab meid oma "õnnepangaga". Vaja on ainult seda va prohvetit. Ta peab olema keegi, keda rahvas veel ei tunne ega tea, sest vanu poliitikuid on rahvale raske "prohvetite" pähe müüa. Ei saa ju vana Tönis ise prohvetiks hakata. Inimestel on tema sulleritembud hästi meeles ja grandioosne lunastamisprojekt läheks täiega perse.

Lunastusprojekti käivitajad on saanud ilmselt inspiratsiooni Jeesus Kristusest, kes oli algupärane "Teeme ära"- mees. Matteuse evangeelium näituseks jutustab sest, kuidas ta läks pühakotta ja ajas sealt välja kõik, kes müüsid ja ostsid pühakojas, ja viskas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate istmed, ja ütles neile: "Minu koda peab hüütama palvekojaks, aga teie teete ta röövliauguks!". Ja nagu on kirjas Matteuse 21: 12, "Ja pühakojas tulid tema juurde pimedaid ja jalutumaid, ja ta tegi nad terveks". Peale selle olid Jeesuse tuntuimateks vägitükkideks viietuhande mehe söötmine viie leiva ja kahe kalaga (lugege täpsemalt Markuse evangeeliumist!) ning Laatsaruse surnust ülesäratamine.

Kas näete huvitavat paralleeli selle vahel, mida Jeesus tegi pühakojas, ja mida Prüka-Rainer on rääkinud rahavabast ühiskonnast ning lunastavast õnnepangast? Minu Eesti retoorika tugineb selgesti Piiblile ning Prüka-Rainerist tahetakse teha uut Kristust!

Palju ei puudu, et Pilvre-mutt ei karju oma kolumnis (alles olid Ülestõusmispühad) nagu vene õigeusklikud, et Hesus vaskres!

Plaan on niisiis grandioosne ning esimesed katsed rahavahetajate pühakojast välja löömiseks ning viie tuhande mehe toitmiseks on tehtud. Sest eks ole 1. mail algavad mõttetalgud, kuhu siiani on end registreerinud vaid vaevased tuhat inimest, moodne teisend Piiblist tuttavast viie tuhande mehe toitmisest. Ainult et kui Jeesus toitis inimesi viie leiva ja kahe kalaga, siis "Raineesus" tahab neid toita mõtetega.

Ilmselt loodab ka tema, või õigemini küll tema rahastaja Tönis, et rahvas hakkab tal nagu Jeesuselgi sabas käima ning teda nagu Jeesust (mitte küll Iisraeli, aga Eesti) "kuningaks" kutsuma.

Möte ei ole iseenesest halb, luua lunastajakuju, kes tõotab muutusi. Töötutele ja rahatutele inimestele lähevad lubadused rahavabast ühiskonnast, kus kõike saab ilusa naeratuse eest, hästi nokki. Ameerika valis Obama, kes rääkis nii ilusti, miks meilgi ei võiks olla oma Obamat?

Võiks. Aga häda on selles, et Rainer Nölvak ei möista vee peal köndida, Tönis. Ta on selline üsna kohmakas ja juhmakas ja säratu kuju, kes ei anna Jeesuse ega isegi mitte Obama mõõtu välja. Kui Piiblist paralleeli otsida, siis ta meenutab mulle pigem Bileami emaeeslit, kes põikas iga kord, kui Jehoova inglit nägi, tee pealt kõrvale. Ehk: Nõlvaku luhtunud projektid kõnelevad sest, et ta on aravõitu taganejatüüp, kes on katsetanud siin ja katsetanud seal, aga mitte kusagil ei ole saanud pihta.

Ega saa ka siin, kuigi Raimo Ülavere ja Barbi Pilvre on talle nüüd Jeeriku pasunateks hakanud. Ei ole midagi teha, kui tahate "teha Obamat" ja müüa rahvale change'i, siis tuleb otsida inimene, kellesse oleks võimalik uskuda. Põikleva silmavaatega kohmakas ja juhmakas Nõlvak ei ole lihtsalt nii karismaatiline, et rahvas võiks süttida. Teiseks ei rahastanud Obamat mitte USA tönised, vaid Ameerika rahvas ise. Ja Obama ise pole ka mingi klantsajakirja kaanel poosetav Porsche vend, vaid lihtne noormees, piltlikult öeldes puusepa poeg, kes on jõudnud nii kaugele tänu oma mõistusele. Sama lugu Jeesusega - ka tema oli lihtne, vaesest perest pärit noormees, kes vaimustas inimesi oma siiruse ja mõistusega.

Üks tõeline prohvet peab olema ehe, sirge selja ja ausa silmavaatega. Viie tuhande toitmine viie leiva ja kahe kalaga on täiesti reaalne, aga seda peab tegema mees (või naine?), kellest on võimalik seda uskuda.

Et rahval Tönis Paltsu "jumalamehesse" usku pole, näitab inimeste vähene huvi Möttetalgute vastu. Nii et kahju küll, Tönis, su teine tulemine jääb ilmselt ära. Pole parata! Jääme ootama uut prohvetit. Aga seekord karismaatilisemat, paluks.

Juhan Saul Gross räägib kogu tõe, IV

Videot saad vaadata, kui klikkad siia!

Filmiprodutsent Juhan Saul Gross, keda ajakirjanduses on nimetatud "suureks blufoloogiks", räägib kogu tõe oma konflikti kohta onupoja ning ämmaga. Intervjuu viimane, neljas osa.

Juhan Saul Gross räägib kogu tõe, III

Videot saad vaadata, kui klikkad siia!

Filmiprodutsent Juhan Saul Gross, keda Mihkel Kärmas on ajakirjanduses nimetanud "suureks blufoloogiks", räägib kogu tõe oma konflikti kohta onupoja ning ämmaga. Juhan räägib, kuidas ta ei näe oma last. Intervjuu kolmas osa.

Juhan Saul Gross räägib kogu tõe, II

Videot saad vaadata, kui klikkad siia!

Filmiprodutsent Juhan Saul Gross, keda Mihkel Kärmas on ajakirjanduses nimetatud "suureks blufoloogiks", räägib kogu tõe konflikti kohta oma onupoja ja ämmaga. Intervjuu teine osa.

Justiitspõrsake Rein 'Nuf-Nuf' Lang kardab, et Eesti muutub Moldovaks?!

"Huvide konflikt ei tähenda kohe, et rikutakse seadust, aga huvide konflikti korral tuleks loobuda teatud tehingutest. Kui mul on huvide konflikt, siis ma taandun nende tehingute tegemisest, sest muidu on Tallinna linn või Moldova või selline värk,“ arvas Lang.

Väljavõte Delfi veebist.

Toptopi-Ingridil jääb ka Palo käest 27+ tuhhi saamata

Väljavõte Delfi veebist.

Toptopi-Ingridi jaoks täna kohe kaks halba uudist üksteise otsa: kõigepealt sai töölt lahti ning siis jäi veel soodsast riiginutsust ilma. Muidu oleks saanud Urve 'Pano' Palo käest lobisemise eest mingi 27 tuhhi.

Ei tea, mis siis nüüd vahele tuli. Meedia huvi ei saa ilmselt olla põhjus, sest ega nad eila sündinud pole, et mitte teada, et selline asi võib tähelepanu äratada. Keegi ilmselt sekkus, jõuliselt, karta on, et Viru-Jüri ise. Või siis pani Marianne veto peale, Ingrid oli tema kohta avaldanud mitu kriitilist lugu.

Iseküsimus on, mida Ingrid siis nüüd tegema hakkab. Tõrvasse tagasi ta vaevalt julgeb minna. Üks variant on minna mõne väljaande ukse taha kraapima, nagu ta kunagi lubas. Või siis võtab Urve ta enda juurde sekretäriks. Või kui arvestada, et Ingrid oli ja võibolla on edasi Reformi meedianõunik, siis sobiks ta Peep 'Peebik' Vainu koolitusfirmasse, Vainul on Reformiga sehvtid sees ja ta on ennegi ripakile jäänud ajakirjanikke üles korjanud, näiteks Raimo Ülavere.

Postimehe veebis oli ka üks asjalik kommentaar selle juhtumi kohta:

muig

16.04.2009 17:37

Minuarust said nad selle kahepäevase meediajamaga paraja koolituse endale:) ja puha tasuta.
Olga Sašlõkk sai kah päris mitu korda meediaga suhtlemist harjutada.

Toptopist on kahju

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Kui aus olla, siis on Toptopi kinnipanekust kahju. Sest alasti uudised olid Eestis kuum sõna ja oleksid võinud veel paljude meeste silma rõõmustada niigi kurval kriisiajal. Kogu sait oli omamoodi camp, kõik need narko-vanaisa ja biker-Meeme lood ja muud, mis tõid vahest isegi pisara silmanurka, naerust nimelt. Aga loodame, et Andres Peets ei viska püssi põõsasse, ning juba mõne aja pärast üllatab meid millegi uuega.

Küll aga tahaks veidi kommenteerida Toptopi peatoimetaja Ingridi asja. Kui Ingrid mind kolm aastat tagasi jõhralt pettis ja jättis olulised lubadused täitmata, kasutades minu heausksust, siis ütles Harju maakohtu kohtunik Epp Haabsaar: "Sel, kes kokkuleppeid ei täida, läheb kehvasti." Ma algul ei uskunud tema sõnu ja pidasin seda enda üle irvitamiseks. Ent mida aeg edasi, seda enam olen veendunud nende sõnade paikapidavuses. Haabsaar on üks äraütlemata tark kohtunik. Ses mõttes, et elutark.

Nonii, lähebki huvitavaks: Kannik mehitab kaitseväge homodega?!

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu kaitseväest lahkunud kindral Urmas Roosimägi ütles Delfile, mehitab presidendi nõunik Indrek Kannik kaitseväge meestega, kes on "nagu süldikogu - sellised pehmed ja siidised". Vau! Isegi siis nii! Kannik on ise, nagu teadjamad teavad, homoseksuaalsete kalduvustega, selline pehme ja siidine, ning tahab nüüd omasugustega täita kogu kaitseväe. Vot see on tase! Ilmselt esimene homoarmee maailmas. Ja vat kus sel armeel oleks lööki, kui vaenlane sest haisu ninna saaks. Siis hoidke piip ja prillid, ma mõtlen siin eesti rahvast.

Olukord Balti majanduses: 90s coming back

Väljavõte Postimehe majandusportaali E24 veebist.

Ehh, on ajad! EBRD tuli Parexisse sisse. Vägisi meenuvad 90ndad, õigemini 1990ndate algus, kui Eesti ja teiste Balti riikide pankades oldi õnnelikud iga uue krediidiliini või aktsiaemissiooni üle, mis tuli EBRD (Ida-Euroopa ülesehituseks loodud ja lääneriikide poolt finantseeritud Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank) kaudu. EBRD esindused olid kõikides Balti riikides ja pank nõustas usinalt kohalikke arenevaid majandusi.

Nüüd tundub, et vanad ajad on uuesti tagasi. Mis polegi ehk paha. Paljud saavad uuesti üritama hakata. Toimub justkui restart, kus siis saab vanadest vigadest õppides otsast alata. Teha samu asju uuesti, ja vajadusel teisiti.

Läbikukkunud arst on alustanud ristisõda kõikide arstide vastu

Väljavõte Delfi veebist.

Ärma-Evelin on ikka täitsa segi pööranud, solvab kõiki arste.

Kas tal häbi ka on? Ise pole päevagi arstina töötanud. Arstid on väga pettunud ja šokis, äkki tädi vajaks ise hoopis arstiabi? Rahvas on mures Evelini vaimse tervise pärast.

Arstide vastus Evelinile on siin:

Brigaadikindral süüdistab presidendi homost julgeolekunõunikku

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Nagu kirjutab Virumaa Teataja, süüdistab äsja riigikaitsest kinga saanud brigaadikindral Urmas Roosimägi presidendi nõunikku Indrek Kannikut, et too kõike käseb, poob ja laseb. Umbes nii, et president ise ei otsustagi midagi.

Aga probleem võib olla hoopis muus.

Kannik, kes varem töötas kaitseministeeriumis eri kohtadel, on pärast Tom of Estlandi presidendiks saamist sujuvalt liikunud Kadriorgu, kust veel praeguseni riigikaitset juhitakse. Ja põhjust pole vaja kaugelt otsida: nii Ärma-Tom kui ka Kannik on tuntud oma, ütleme siis viisakalt, et homoseksuaalsete vaadete poolest. Näiteks olevat Kanniku ja tuntud vutimanageri Aivar Pohlaku teed otsustavalt lahku läinud peale seda, kui Kannik üritas Pohlakule kätt püksi toppida. Ärma-Tom on samuti tuntud oma homolembuse poolest, näiteks on ta sage külaline Imre Sooääre ja tema elukaaslase Martin Breueri homo-compoundis Pädastes.

Teateid koondmiste vallast: Swedbanki Lincona kontor läheb kinni

Selline teade:

1.maist läeb kinni Swedbanki Lincona ehk Pärnu mnt kontor. Töötajatele ilmselt Camel Boots...

Anna teada koondmistest, palga vähendamistest, kliki siia!

Urve Palo lapse üks võimalikke isasid: "Inno ja Irja, oi appi!"

Väljavõte Päevalehe veebist.

Rahvastikuminister Urve Palo lapse üks võimalikke isasid karjub tänases Päevalehes appi. Et mis toimub, "ebademokraatlikud jõud kasutavad internetti osavalt oma huvides". Tekkinud olevat kogunisti "spinternet", mis tähistab spinnimist ehk meedia vahendusel avalikkusele näiliselt usaldusväärse, kuid tegelikult kellegi huve teeniva info ettesöötmist. Spinternet on siis spinnimine netis.

Ja ei ole muidugi raske ära arvata, kes on selle loo peakangelased. Eks ikka meie. Me oleme ju nüüd celebrity'd, pea iga päev märgitakse meid kuskil ära.

Aga Hannes on küll vist puuga piki pead saanud. Ilmselt eile EÜS-is jõi, nagu tal kombeks, end sigalakku täis ja saatis loo pohmas peaga ära. Ta kirjutab: "Ka Eestis on autoritaarsete hoiakutega poliitikud asunud internetti spinternetiks muutma".

Täitsa huvitav, keda Hannes nende autoritaarsete hoiakutega poliitikute all silmas peab. Minu teada on Eestis kaks kõige autoritaarsema hoiakuga poliitikut Andrus Ansip ja Jüri Pihl, kes korraldasid Pronksöö massirahutused ning hilisema inimeste massipeksmise D-terminaalis. Kes kindlustasid Aljoška mahavõtmisega oma võimu nõnda, et mitte keegi ei julge enam nende vastu kobiseda. Ja kui kobisebki, siis saab tunda Kapo-koera hambaid oma kintsul.

Võiks siis arvata, et Hannes panneb järgmiseks Postimehele südamele, et lõpetagu Kadastik ja co juba see autoritaarsele Ansipile kiidulaulu laulmine, see nõndanimetatud spinnimine ja võimuliidu iga otsuse õigustamine. Ja lõpetagu nii Postimees kui Päevaleht juba see poliitilise politsei pressiteadete edastamine, sest nagu Hannes oma loos tabavalt märgib, seab ajakirjanduse sel moel ära kasutamine demokraatia ja sõnavabaduse tõsiselt ohtu.

Aga siin läheb Hannes oma jutuga tõsiselt rappa. Ma saan aru, et EÜS-ikatele on õll armas, aga pidage teinekord ikka piiri ka. Sina, Indrek, võiksid Hannesel silma peal hoida, et ta nii palju ei tinutaks. Sest muidu asjaliku loo keskel hakkab Hannes korraga jaurama sellest, et hoopis meie, teie alandlikud teenrid, oleme autoritaarse jõu teenistuses. Tõestuseks toob ta meile Tallinna linna poolt eraldatud 200 000 krooni. "Võib vaid oletada, millise hoo annab raamatu kirjutamiseks mõeldud raha Keskerakonna konkurentide halvustamisele menuka ajaveebi abil".

Hannes. Armas. Vägisi jääb mulje, nagu sa oleks eila sündinud. Sisuliselt heidad sa meile ette seda, mida teevad kõik meediaväljaanded, ning Keskerakonnale neid taktikaid, mida kasutavad kõik parteid. Kõik parteid kasutavad meediat oma huvides. Ansip kasutab ära oma sõprust Kadastikuga, mistõttu Postimehes ei ilmu ainsatki Reformi-kriitilist artiklit, küll aga "halvustatakse" (Hannese enda väljend) seal kogu aeg Edgar Savisaart. Ja Jüri Pihl, su enda boss, Hannes, kasutab jällegi ära seda, et tema sulase Andres Anvelti naiska Kärt Karpa töötab Päevalehes, mistõttu seal ilmub ülepäeviti kirjutisi sellest, kuidas Eesti rahvas on suures ohus, sest Vene Karu tahab teda ära süüa, ning sest ohust saab meid ära päästa vaid Viru-Jüri, kellest on imeväel saanud Püha Jüri, kes võib kasvõi kahesaja lohega rinda pista.

Ja Ekspressi ja Päevalehe omanik Hans H Luik võtab juba ammu lugude eest raha. Kes talle maksab, saab lehte soodsa loo. Hansule kuulub lause, et ajakirjandust ei saagi muudmoodi teha kui et sul on sõbrad, kellest sa kirjutad hästi, ja vaenlased, kellest kirjutad halvasti.

Kesknädal vähemasti ütleb ausalt välja, et on Keskerakonna leht. Ja ka mina ei ole mitte kunagi varjanud, et pean parteidest kõige sümpaatsemaks Keskerakonda. Samuti ei pelga ma välja öelda seda, et minu meelest on Edgar Savisaar eesti kõige targem ja võimekam poliitik. Ütlesin seda juba aasta tagasi ja ütlen ka nüüd.

Oluline ongi läbipaistvus, et meedia ei varjaks seda, millist poliitilist parteid ta toetab. Maailma mõjukaimad lehed ei tee saladust, millise poliitilise jõu taga nad seisavad. New Yorker toetas McCaini ning kujutas oma esikaanel Obamat kui islamiterroristi. Samas Vanity Fair'i peatoimetaja Craydon Carter ei varjanud oma pahameelt lahkuva presidendi George W Bushi suhtes. Bushi "halvustamine" oli kui tema püha sõda, sest viimased kaks aastat oli tema igakuise kolumni ainus teema George W Bush ja see, kuidas see mees on Ameerika ideaalid ära hävitanud. Nüüd, kus Obama said presidendiks, pani Carter Obama Vanity Fair'i esikaanele. Selge ju, kelle mees ta oli. Bushi tümitamine oli osa Obama valmiskampaaniast.

Nii et selles, et poliitikud meediat oma huvides ära kasutavad, ei ole mitte midagi uut. Propaganda on niisama vana kui inimene. Võiks isegi öelda, et kõik siin elus on propaganda. Kõik suured ja väiksed teod on kantud soovist midagi saada. Iga inimene on kellegi "tankist".

Ja ses pole midagi halba, see on inimlik. Silmakirjalik on siinkohal ahhetada. Aga on oluline teha vahet avalikul ja varjatud tankistlusel. Ohtlik ei ole mitte see, kui Inno ja Irja kiidavad Keskerakonda, sest neile meeldib Keskerakond ja nad ei varjagi seda, vaid kui Kadastik ja Luik kiidavad Reformierakonda ja IRL-i ning halvustavad Savisaart, aga ei ütle seda otse välja ning jätavad mulje, nagu nad oleks erapooletud.

Kui Urve Palo lapse üks võimalikke isasid oleks oma artiklis ka suure meedia spinnimist käsitenud, oleks ta artiklil kaalu. Kuna ta vaid meid ründab, siis võib arvata, et Hannes on lihtsalt pahane, et me kirjutasime, et ta võib olla Urve Palo lapse isa. Mis on muidugi ka inimlik!

Eesti tulevik: riiklik toiduabi

Väljavõte Delfi veebist.

Kuigi Reformierakonna üks ideolooge Jürgen Ligi kirjutab tänases Postimehes (kuigi, kui aus olla, siis see lugu pole Ligi enda kirjutatud), et mingit majanduse abipaketti pole vaja, samas stiilis nagu kunagine Reformi sotsiaalminister Toomas Vilosius rääkis, et mingit AIDSi tugipaketti pole vaja, haiged kärvavad ise maha, tulevad mõtlemapanevad sõnumid Lätist. Kus, nagu Delfi vahendab, on valitsus asunud toetama inimesi, et nad omale jaksaks süüa osta.

Nii et Jürgen, Andrus, ja teised ka, kes te seal midagi kunagi ei näe ega kuule, pange see kõrva taha ja olge valmis. Sest on näotu, kui inimesed hakkavad tänaval näljast nõrkedes kokku kukkuma. Või on ka see teie arvates hea, kui hukka saavad "buumi aja ebaõnnestunud" inimesed: lapsed ja vanurid. "Mitte mingi süü pärast või karistusena, vaid paratamatusena," kui tsiteerida Jürgen Ligi samast Postimehe artiklist.

Hannes, Eesti peaks Euroopasse saatma mitte tallalakkuja, vaid skeptiku

Väljavõte Delfi veebist.

Mendierakonna esindaja Hannes Rumm kirjutab Delfis, et Eesti peaks saatma Euroopasse tallalakkuja. Umbes sellise, nagu olid Toomas Hendrik Ilves, Toomas Savi või Marianne Mikko. Aga mina küsiks: mis sellest tolku on olnud. Et need tegelased seal takka kiitsid kõigele. Mis sest Eesti jaoks kasu on?

Pigem tuleks Euroopasse saata skeptik, minupärast kavõi Igor Gräzin, kes on Reformi kandidaat. Või kasvõi Savisaar, keda Rumm kirub, ilmselt seetõttu, et Savisaar on samuti tuntud oma euroskeptiliste vaadete poolest. Kes siis suudaks rahvale raporteerida, või kasvõi hoiatada, kui Eestile jälle mõni trahv või muu jama kaela veeretatada tahetakse.

Tallalakkujate aeg oli siis, kui Eesti polnud veel ELi liige. Siis tuli hoolsalt kintsu kraapida. Nüüd peab, vastupidi, hoolikalt Eesti huvide eest seisma. Või mis, Hannes?!

Kes suudab välja pakkuda mustema stsenaariumi...

Väljavõte Delfi veebist.

... küsib Tom of Estland, president Toomas Hendrik Ilves. Vastan: mina suudan. Kõige mustem stsenaarium on see, kui maksumaksja peab lõpuks ära ostma Ärma talu, kuhu siis Tom oma kaaskonnaga elu lõpuni sisse elama jääb.

Tantsi, karga, joo, üheöö liblikas, ehk Ojulind, su aeg on läbi!

Kristiina Ojuland ja Rein Aidma valimisüritusel Sondas, enne 2003. aasta Riigikogu valimisi.

Valel on lühikesed jalad. Kristiina 'Ojulind' Ojuland on tuntud suli, kes on aastaid lollitanud Ida-Virumaa rahvast, siis Lääne-Virumaa inimesi ja nüüd tahab lollitada kogu Euroopat. Petnud nii Virumaa rahvast kui ettevõtjaid. Kes teda enam kunagi tagasi ei valiks, tema lubadusi ei usuks. Sestap üritab nüüd lollitada kogu Eesti rahvast.

Ta sobiks tegelikult mõne küla huvijuhiks, armastab napsi, tantsu ja litsi lüüa teiste meestega. Naised sünnitavad lapsi- ojuland haub järjekordseid valesid ja lollusi. Poliitikud teevad tööd- ojulind joob ja lärmab.

Vaene Rein Aidma (endine Ida-Viru maavanem, praegu Riigikogu liige), Ojulind magatas teda niikaua, kui sai vähemalt 1000 häält, kasutas tema tutvusi ja raha ja kui mees tühjaks pigistatud, lendas Robert Antropovi juurde. Aidma sai vähemalt Riigikokku, Robby Antropov sai tünga ja jäi tropiks.

Siin üks fotomeenutus Kristiina Ojulandi 2003. aasta valimisürituselt Jõhvis, kus ta presenteeris oma "rasedust", ja ostis seks puhuks isegi kalli lapsevankri:

Atonenil jutt jumala õige

Väljavõte ERRi veebist.

Reformierakonna endise aseesimehe ja praeguse juhatuse liikme Meelis Atoneni kriitika erakonna aadressil on jumala õige: Reform on kaugenenud oma eesmärkidest, arenenud vales suunas.

Viimastel aastatel on Reform selgelt osalenud Eesti arengus politseiriigi suunas. Ja, mis seal salata, sel ajal on olnud valitusjuht Reformierakonna esimees Andrus Ansip. Reformil oleks olnud võimalusi olla tasakaalustav jõud, ning autoritaarsusele vastu seista, ent seda pole tehtud. Odava populaarsuse nimel on sellega kaasa joostud. Ja kui aus olla, siis pikas perspektiivis pole sellest sittagi võidetud. Sest rahvas pole loll.

Atonen ütleb otse välja, et kui Reform oleks oma aadetele truuks jäänud, oleks Eesti majanduslik olukord märksa parem. SEE ON TÕSI. Ehk teisisõnu, Reform on valijaid, rahvast lihtlabaselt petnud. Lubatud liberaalsetele loosungitele pole vastavat tegevust järgnenud. Pigem vastupidi, Reformi enda poliitikutest on saanud liberaalsuse, vaba ettevõtluse ja sõnavabaduse lämmatajad. Samas luuakse ametnikele üha mugavamat elu, mida näitab Rein Langi hiljutine ettepanek kaotada enamiku ametnike jaoks avalike huvide deklaratsiooni esitamise kohustus. Kuhu jääb siin läbipaistvus? Reform ise loob eeldusi korruptsiooniks ning siis süüdistab teisi korruptsioonis. Põhjus on selles, et Reform on ise läbi ja lõhki korrumpeerunud.

Atonen, kes rääkis sama juttu ka eelmisel nädalal Foorumi saates, ehk siis kritiseeris oma kunagisi sõpru. Hea, et tal endal oli oidu sellest supist distantseeruda. See annab talle võimaluse veel poliitikas jätkata.

Raimo, su enda jutt on täiesti õõnes!

Väljavõte Postimehe veebist.

Üks möttetalguline, lausa talgujuht Raimo Ülavere, kes jätab millegipärast mainimata, et on Peep Vainu firmast, sellest asutusest, mis aitab Reformierakonda "uueks luua", agiteerib Postimehes inimesi osalema neil talgutel. Ja kirub siis seda, et Eestil pole oma Obamat, kes suudaks rahva millessegi uskuma panna, ning soovitab siis rahval tulla seda Obamat justkui talgutele otsima. Või umbes nii. Jääb mulje, et Rainer Nõlvak, see talgute peamees, on Eesti oma Obama.

Kamoon, Raimo! Maga välja! Nõlvak on lihtsalt rumal mees, ja poliitikas juhm, nagu sa isegi, vabandan otsekohesuse eest. Sest selliste juttudega lagedale tulla näitab ülimat juhmust. Sedasama väljendavad Nõlvaku jutud, ja see on ka üks põhjus, miks inimesed neid möttetalguid võõristavad. Targem oleks sellistel teemadel, mis üle jõu käivad, lihtsalt vait olla. Eesti on küllalt näinud aktiivseid ja rumalaid inimesi, kes on suutnud rohkem kurja teha kui teised seda heastada. Nii et paluks mitte selliseid inimesi toppida.

Mina soovitaks talgulistel kõigepealt oma vanad tegemised lõpetada, möödundaastane prügi kokku korjata, enne kui uutele marja- ja karjamaadee suundutakse.

P.S. Küll aga rääkis lapsesuu Raimo välja ühe hästi hoitud saladuse: Minu Eesti tegelik eesmärk on poliitika, tuua "turule" uus erakond, stiilis, nagu kunagi tuli Res Publica.
P.S. 2. Eesti on nii väike, et suure tõenäosusega on kõik targad ja tugevad poliitikud juba seal, poliitikas. Uusi tegelasi võib ju välja otsida ja tuua, ent Juhan Partsi juhtum näitas, et sellest pole suuremat tolku. Harjavarrest ikka pauku ei tule, pressi palju tahad. No ja Parts oli palju vingem, või lootustandvam tegija kui see Nõlvak.
P.S. 3. Tegelikkuses on Eestis poliitikuid juba küll ja küll, ja selle asemel, et kogu aeg uusi otsida ja tekitada peaks nõudma olemasolevatelt oma "prügi" koristamist, lubaduste täitmist. Poliitikutelt peab julgelt aru pärima, neil ei saa lubada rahva najal liugu lasta, vastutuse eest põgeneda, nagu nad armastavad teha. Kui Eesti ajakirjandus on jõuetu poliitikute turjal tantsima, siis tuleb seda teha inimestel endil. Parim aeg selleks on enne valimisi (otsi üles oma esindaja, keda sa viimati valisid, ning võta temaga ühendust ja küsi, mis ta on sinu heaks teinud; ning tulemustest teata kohvikule) ja parim võimalus "Minu Eesti" poliitikat teha on VALIMISED.

Urve Pano sekretär Olga Šlõk Isoveri reklaamis

Reklaami saad vaadata, kui klikid siia.

Ainult hääl pole Šlõki oma.

Mitte mõtte-, vaid möttetalgud!

Selgub, et Minu Eesti 1. mai mõttetalgud ei ole mitte mõtte, vaid hoopis möttetalgud! Tänane Kesknädal on nimelt välja nuhkinud selle, mida meie seni vaid spekuleerisime.

Minu Eesti taga ongi Tönis Palts ja Juhan Parts ehk siis seesama punt, mis tegi Res Publicat ja lubas "uut poliitikat"!

Aga inimesed ei lase end enam haneks võtta. Tönise möttetalgutele on end registreerinud vaid 1002 inimest, nagu teatab Delfi. Mis on ka üsna iseenestmõistetav. Keda need Tönise mötted ikka huvitavad?

Pommuudis! Sõõrukal on mure - Kätlin peksab teda toatuhvlitega!

Urmas Sõõrumaa (vasakul) ja Kätlin Maran, kujutis Kanal 2 ekraanilt.

Tallinna peal räägitakse, et Urmas Sõõrumaal on suur mure. Turva-Urmas kurdab tuttavatele, et Kätlin peksab teda toatuhvlitega ning ta ei saa seepärast enam kodus elada.

Urmasel on plaan kodust ära kolida ning kiriku kõrvale korter osta. Selleks, et kuradist võimalikult eemal olla, põhjendab ta oma uut elukohavalikut. "Kuradi" all peab Ummi silmas oma naist Kätlin Maranit.

Sõõrumaa ja Marani peres on asjad nii hullud, et varsti on oodata lahkuminekut. Kohvik spekuleeris mõni aeg tagasi, et Urmasel ilmselt lood veel väga sitasti ei ole, sest Kätlin, kel on kombeks lasta jalga nii pea, kui mehel asjad sitasti hakkavad minema, on siiani Urmase kõrval.

Nüüd on aga siis selgunud ka põhjus: jalga tahab lasta hoopis Urmas! Ja mõni ime! Kaua sa, vaene mees, ikka kannatad, kui su naine sind toatuhvlitega peksab.

Huvitav, mis Kätlinil mureks, et ta sedasi Urmase kallal vägivallatseb? Kas vägivallahood tulevad sellest, et Urmas käskis Kätlinil putiigi kinni panna või on Urmasel uus silmarõõm?

Täna õhtul pikemalt Ingridi ja Urve suhtest

Toptopi-Ingrid ja Urve Palo.

Täna õhtul kirjutan pikemalt Toptopi 'Alasti Uudised' Ingridi ja Urve 'pano' Palo suhtest. Tuleb selline mõnus kohvikujutt. Püsige lainel!

Kapo-Kärdi täitsa uus kapo njuus!

Väljavõte tänasest Päevalehest.

Kapo-Kärt on selgelt talle usaldatud ülesannete kõrgusel. Tema viimasest Kapot ülistavast kirjutisest on möödund vaid mõned vaevased päevad ning Kärdil jälle uued Kapo-uudised valmis. Kus mujal kui Eesti Päevalehes, Kapo ühes ametlikus häälekandjas (teiseks ning olulisemaks on Postimees, nüüd Kapostimees).

"Venemaa julgeolekuteenistusel on selge strateegia, kuidas Eesti riiki kahjustada!" tsiteerib Kapo-Kärt Kapot.

Täitsa tore kirjatükk, soovitan lugeda. Kena, sile ja ühetaoline nagu kõik KGB-st, ptüi, Kapost kõnelevad kirjutised. Ilmaski varem ei ole eesti rahval olnud nii hästi teada, mida tema poliiitiline politsei arvab.

Kõik tänu Kapo-Kärdile, kelle mees Andres Anvelt just sotsiks, s.o Kapo endise peadirektori Jüri Pihli sulaseks hakkas.

Inno kommentaar:
mina ütleks, et 80s coming back. Kes mäletavad, need teavad. Totaalne hirmu- ja tagakiusamiseühiskond. Kus vaenlane, tookord siis kapitalistlik imperialism luuras iga posti taga.

Mis on ka huvitav, et Kapo üritab oma tegematajätmisi ja saamatust veeretada teiste kaela. Üks ametnik teeb vea või on saamatu, ja selle asemel, et seda ametnikku koolitada või ta lahti lasta, pannakse terve ühiskond kannatama.

Tüdrukute Klubi taas pildis

Väljavõte Äripäeva veebist.

Vaat siis, Tüdrukute Klubi taas pildis. Alles see oli, kui Terje Eipre't seostati Indrek Pertelsoni äri untsuminekuga, nüüd siis annab Urve Palo raha Toptopi-Ingridile.

Jätkake samas vaimus!

Kõigis Eesti hädades süüdi maailmamajandus?

Veel veidi majandusjuttu, eelneva taustal. Viimasel ajal on olnud palju juttu sellest, justkui oleks kõigis Eesti hädades süüdi maailmamamajandus, valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipiga on justkui võimetu midagi tegema, ja poleks ka varem saanud midagi teha.

Osaliselt on ses jutus muidugi tõtt ka, sest praeguses olukorras on Ansip tõesti võimetu midagi tegema. Sest esiteks ta polegi midagi teinud, ei nüüd ega varem, vaid lasknud lihtsalt asjadel minna nagu nad lähevad (mäletate, kui paar aastat tagasi kritiseeriti Eesti kiiret hinnatõusu ja seda, et see takistab eurole üleminekut, mille peale ütles Ansip, et tema euro nimel mingeid piiranguid seadma ei hakka). Selline suhtumine on laiemalt kogu praeguse globaalse languse põhjus: suurtel pankadel lasti kontrollimatult tegutseda.

Aga kui vaadata varasemat aega, ja õnneks on Andrus Ansip olnud võimul päris pikalt juba, viimased 4 aastat jutti, siis võib välja tuua selged seaduspärad, kuidas asi untsu läks. Nimelt algas see juba Juhan Partsi valitsusajal, 2004. aastal, kui Euroopa Liiduga ühinemise ootuses, lootuses, ning pärast ühinemist hakati surendama ametnike arvu ja kergitama ametnike palku. Mis seadis suure koorma erasektorile, mis polnud selliseks kiireks palgatõusuks valmis. Ettevõtjad kurtsid ühetpuhku, et töötajaid ei jätku, ning ei jätku raha neile kõrgete palkade maksmiseks. Paljud ettevõtted, nagu näiteks Baltika, viisid oma tootmise üle Hiinasse. 2005. aasta aprillis, pärast Lihula tragöödist ja Juhan Partsi tagasiastumist, sai valitsusjuhiks Andrus Ansip, kes ei teinud midagi olukorra parandamiseks. Ansip on seda ka ise hiljuti tunnistanud, et pani pusse, ainult ta jättis ütlemata, et see ongi põhjus, miks Eestis on olukord praegu selline nagu ta on: tööpuudus kasvab hirmuäratava tempoga ja riigi finantsid kuivavad kiiresti kokku.

Ansip vaatas muretult pealt, kuidas Eesti majandus liikus kollapsi suunas: ettevõtted viisid tegevust välja ning kogu majandus püsis ainult ühel hirmsuurel sambal, välismaalt sissevoolaval odaval rahal. Ja see raha liikus otse kinnisvaraturule ning ehitusse, sealtkaudu ka kaubandusse. Hinnad tõusid röögatu kiirusega, üle 10% aastas, ja see pani piduri Eesti ühinemisele eurotsooniga. Mingeid uusi tõsisemaid ettevõtteid ei tekkinud, raha tootmisse ega arendusse, innovatsiooni ei investeeritud. Isegi Skype'i poisid panid suure osa neile firma müügist sülle sadanud miljonitest kinnisvarasse. Ja siis polnud ime, et niipea, kui selle raha sissevool lõppes, see juhtus päris 2007. aasta algul, hakkas majandus kiiresti jahtuma. Ja oleks jahtunud ka ilma maailmamajanduse mõjudeta, nii nagu see juhtus kümmekond aastat tagasi Portugalis. Kus ei aidanud midagi ka ühisraha euro, millele Eestis praegu suuri lootusi pannakse. Vastupidi, seal süüdistatakse eurot selles, et see pärsib Portugali konkurentsivõimet.

Eesti olukord on seda hullem, et lisaks majanduse loomulikule jahtumisele tuli otsa ülemaailmne jahtumine, mis seab väga raskesse olukorda ka need, kes tahaksid Eestis üldse midagi tootma või arendama hakata. Sellest tulenevalt ei ole rakendust ka neil kümnetel tuhandetel inimestel, kes on jäänud tööta ja oleksid nõus kasvõi miinimumpalga eest midagi tegema. Eesti on sarnases olukorras, kus oli Ida-Saksamaa pärast Saksamaa taasühendamist. Kus tööpuudus ulatus 30%ni, pärast seda kui Ida-Saksamaa ujutati üle D-Marga ja soodsate laenudega, inimeste elatustase küll esialgu kasvas hüppeliselt, ent siis algas suur langus, erastatud ettevõtted läksid üksteise järel pankrotti, inimesed kolisid elama ja tööle Lääne poole, Berliinis ja teistes surtes linnades jäid terved linnaosad tühjaks, ning sellest hakatakse alles nüüd, 20 aastat hiljem üle saama.

Peaminister Andrus Ansipi tähtsaim majandusnõunik on Aare Järvan, mees, kes tegi oma ülikooli lõputöö selle kohta, kuidas ühes katla otsas paksemat suppi keeta kui teises. See töötas hästi endises Nõukogude Liidus, selle liidu viimastel päevadel, kui Eestis aeti hinnad üles ja siia voolas liidulistest fondidest rohkem raha kui teistesse piirkondadesse. Ja kui liit kokku varises, oli Eesti stardipositsioon parem (ning sula-rublad õnnestus tagatipuks veel tšetšeenidele maha müüa, nende lepalehtede eest saadi 14 aastat tagasi mingi 5 miljonit krooni, tol ajal korralik varandus, mis läks tärkava pensionisüsteemi turgutamiseks). Nüüd on aga olukord teine. Euroopa Liit ei lase Eestil sellist rehepappi mängida. Nn Maastrichti kriteeriumides pole Eesti üleminekul eurole mingeid järeleandmisi tehtud, ei tehtud ka Leedule, mis oli kolm aastat tagasi päris piiri peal. Ka nüüd on olnud siin-seal ettepanekuid, et Balti riikidele võiks teha euro suhtes erandi, aga need pole erilist toetust Euroopa keskpangas leidnud. Eestilt oodatakse tegelikku, mitte näilist võimekust. Ja kui aus olla, siis praegu ei muudaks euro ka enam midagi, on juba hilja, lumepall on veerema läinud.

Mis siis on Eesti perspektiiv? Kuivõrd Eesti on Euroopa Liidu liige, kehtivad Eesti elanikele kõik ELi kodanike õigused. See on siis inimeste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine. Mis tähendab, et Eestis suureneva tööpuuduse korral hakkab see armee otsima rakendust mujal. Eestist voolab välja suure tõenäosusega kõik see 100 000-pealine töötute armee, millest räägitakse. Esimesed "kevadekuulutajad" on juba minema läinud, ja paljud pole piirdunud Euroopaga, vaid läinud koguni Austraaliasse, nagu on olnud kuulda Eestis elustiiliagentuuri pidanud Maret Soomi kohta. Ning voolab välja ka kapital, sest kiiresti kahaneva rahvastiku ja majandusega piirkonda pole mõtet investeerida. Raha on selles osas väga nupukas, see nupukus kajastub näiteks aktsiahindades Tallinna börsil.

Kes siis Eestisse jäävad? Need on põhiliselt vanad ja väetid. Keda tuleb jätkuvalt üleval pidada. See seab täiendava koormuse pensionisüsteemile. Ja see on ka põhjus, pange nüüd tähele, miks riik loobus maksetest pensionisüsteemi nn teise sambasse, ehk tulevaste pensionäride ülalpidamiseks: seda raha on vaja olemasolevate pensionäride ülalpidamiseks. Ja see pole veel kõik. Mida suurem on tööpuudus ja mida rohkem inimesi Eestist lahkub - eri hinnangutel elab välismaal juba 150-200 000 eestlast - seda rohkem on vaja välja pigistada Eestisse jäänud inimestest. Ehk, nagu on juba juttu olnud, tõsta nii otseseid kui kaudseid makse. Mis on juba niigi suured. Nii et Eestis elamine muutub ühelt poolt suureks luksuseks, teisalt paljudele töövõtjatele karistuseks.

Ja nagu ma oma kirjatüki alguses väitsin, selle kõige taga pole ainult maailmamajandus. Vaid suures osas viimased 4 aastat Eestit kuristikku juhtinud peaminister Andrus Ansip ning tema seljataga seisev Reformierakond.

Isegi Skype'i poistel pole Eestis kuhugi investeerida

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mõni aeg tagasi oli kohvikus juttu sellest, et Skype'i poisid, kes said oma osaluse müügist kokku 1,6 miljardit krooni, on investeerinud osa rahast kivisse ja rauda ehk kinnisvarasse, uude kortermajasse, mis Tallinnas Tallinn-Väikse jaama juures kasutult seisab.

Nüüd tuli uudis, et meestel on veel järel 750 miljonit vaba raha, aga seda pole kuhugi panna. Vähemalt mitte Eestis.

Aga see pole ka ime. Sest ettevõtluskeskkond on Eestis nii madalaks nuditud ja ettevõtjad nii ära hirmutatud, et keegi ei julge midagi teha. Täiesti vastupidine olukord 1990ndate algusega, mil paljud alustasid ettevõtlusega ja osad jõudsid päris kaugele. Nüüd pigem need, kes tookord alustasid, loobuvad. Sest keskkond pole selleks soodne. Sarnaselt nõuka ajaga on Eesti muutunud taas ametnike ja bürokraatia pesaks, kus on väga keeruline millegagi alustada. Ja viimasel ajal on olukord eriti hulluks läinud, sest koondamishirmus ametnikud otsivad omale paaniliselt tööd juurde, ehk siis kotivad heauskseid kodanikke. Selline kottimine käib igal rindel. Milleks oma nina sellisesse herilasepessa pista? See oleks puhas masohhism. Pigem on mõistlik oodata ära kriisi põhi, kui suur osa ametnikest tänavale lendab ning siis hakata vaikselt vaatama, kus, kuidas ja mismoodi.

Mina soovitaks praegu hoida raha tähtajalisel hoiusel ning võimalusel investeerida hoopis ... iseendasse. Lugeda (raamatud on odavad ja kättesaadavad), reisida (hinnad praegu väga soodsad), turgutada tervist (värske õhk on tasuta), parandada lähisuhet. Minu kogemus ütleb, et investeering endasse on kõige parem investeering, seda nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis. Ja selleks pole vaja mingeid suuri kampaaniaid ega õnnepankasid.

Kuuldused meie surmast on tugevasti liialdatud

Vabadussammas New Yorgis (Statue of Liberty).


Tänases Raadio 2 hommikuprogrammis oli juttu, et Inno ja Irja Kohvik on kinni pandud. Kohvik teatab, et see ei vasta tõele. Kuuldused meie surmast on tugevasti liialdatud, kui tsiteerida klassikuid.

Küll oli kohvik ühe päeva maas (8. aprilli õhtust kuni 9. aprilli õhtuni), seoses ülevõtmiskatsega, mis siiski ebaõnnestus. Raadio 2 saates spekuleeriti, et ülevõtmiskatse taga võis olla Toptopi-Ingrid. No see oleks küll Ingridi võõraste sulgedega ehtimine. Nagu on olnud ka juttu, oli ülevõtmiskatse taga suure tõenäosusega Jüri Pihl. See on nii temalik meetod. Toores jõud. Ja see juhtus vahetult pärast Jüri Pihli kohta info avaldamist kohvikus.

Üks huvitav dokfilm teemal Eesti Uus Kord

Filmi vaatamiseks kliki siia!

Soovitan vaadata seda filmi. Etteruttavalt pean ütlema, et mina ei usu mingisse maailma kesksesse juhtimisse, nn vandenõu või illuminaatide teooriasse, millest on ses filmis muu hulgas juttu, aga seal on palju mõtlemapanevat, ja palju huvitavaid kaadreid Eestist.

Sõnumeid politseiriigist: Ansipi maja pildistaja Kapo uurimise all

Saabus selline põnev infokild:

Tuttav tegi nalja pärast möödaminnes Ansipi majast pilti, ja ei läinudki kaua aega kui temaga võttis viisakalt ühendust Kapo ja kutsuti seletusi andma, et miks, kelle jaoks jne. Wtf?!

Võõras mees tuli majja

Paistab, et Kapo ja Postimees on oma koostöö kenasti käima saanud, sest Kapo ja Postimehe liitumisel tekkinud Kapostimees peaasjalikult vaid Kapost kirjutabki. Siin tänased pealkirjad:

"Kapo näeb Venemaa kaasmaalaste poliitika taga koletist!"

"Kapo soovitus ärimeestele: võidelge tööstusspionaažiga!"

"Kapo hoiatab Nord Streami mõjutustegevuse eest!"

"Kapo hoiatab neonatse Eesti maine kahjustamise eest!"

Kapo ja Kapo ja Kapo ja Kapo. Nagu parimal nõukaajal, kus lehed muust ei kirjutanudki kui sellest, mida partei ja NLKP presiidium tegid. EKP Keskkomitee tegi seda ja siis seda ja siis seda. Tuleb tuttav ette? Mulle nõukaaja lapsena tuleb küll. Küll olid siis lehed igavad.

Nüüd oleme samas kohas tagasi. Kuidas me küll siia sattusime? Kuidas on võimalik, et end vabaks laulnud rahvas laseb endaga seda teha? Miks talume vaikides sellist töötlust ning ajupesu? Miks arvame, et konformsus on hea?

Mäletame me üldse, kui hea oli olla vaba? Kui tohtis veel kõneleda kõigest, kartmata koputust uksele. Kartmata, et su telefoni kuulatakse pealt. Et su posti loetakse. Veel mõned aastad tagasi ei alustatud poliitiliste vastaste pitsitamiseks kriminaal- ja väärteomenetlusi ega kutsutud inimesi ametlikele jutuajamistele selleks, et neile "mõistust pähe panna".

Aga kusagil, kuskil ajas käis "krõks" ning kõik muutus. Ühtäkki hakati väga paljusid inimesi vahistama. See toimus märkamatult ja tasahilju ning lihtsad inimesed ei pannud seda tähele, sest see ei puudutanud neid, see puudutas poliitikuid, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas tekkima tunne, et midagi on pöördumatult muutunud.

Soomlastel on ütlus: vieras mies tuli taloon. Võõras mees tuli majja. Just selline tunne on nüüd üha enam ja enam süvenenud. Ma arvan, et tundlikud loojad, kirjanikud, kunstnikud ja muusikud on seda võõrast meest juba ammu tähele pannud, ehmatusega ta toanurgas toimetamist jälginud, aga kui nad ongi teda märganud, siis nad pole kas tahtnud või suutnud seda öelda. Sest võõral mehel olid kaasas kingid: autasud ja preemiad, stipid ja teenetemärgid. Tal oli palju pakkuda neile, kes olid tema vastu lahked.

Ja ega ta alguses end väga peale pressinudki, säädis end vargsi sängiveerele istuma ning leppis perenaise pakutud kuivikutega. Ta tegi end üsna märkamatuks ning uuris vaid huviga ümbrust.

Kuid aeg läks ja võõras mees hakkas end majas üha mugavamalt tundma. Naabridki panid tähele, et keegi oli tulnud. Külarahvas hakkas sosistama. Sest võõras oli muutunud julgemaks. Juba tuli ta tuppa poriste saabastega ja nõudis, et talle mitu korda päevas süüa antaks ja ainult kõige paremat kraami. Neil, kes olid ta kingitused vastu võtnud, ei sobinud enam häält teha. Ja need, kes märkasid teda alles nüüd, ei saanud seda enam, sest ta oli nad endale allutanud.

Kõigil, kes julgesid tema vastu kõnelda, lõikas ta keele suust. Ja ta võis seda teha, sest mitte keegi ei öelnud, et see, mis ta teeb, on vale. Mitte keegi ei öelnud seda, sest kõik kartsid, et kui nad seda teevad, siis see võib järgmisena juhtuda nendega. Keegi ei tahtnud keelest ilma jääda. Mõeldi, et võõral mehel saab ühel päeval küll ja ta läheb ära.

Aga võõral mehel pole sellist mõtetki. Ta magab pererahva sängis, kannab nende rõivaid ja sööb nende taldrikust. Ta on nüüd nende peremees, kes teab neist kõike. Tal on nimelt kõikenägev silm ja kõikekuulev kõrv. Ja pererahvas on nüüd nii hirmul, et ei julge enam kõvasti hingatagi. Kes teab, äkki see pahandab võõrast meest.

Märkamatult on ta tulnud ja teda on üha rohkem näha. Temast kirjutavad lehed ning kõnelevad raadio ja televisioon. Ta on kõige suurem staar ja võib teha mis tahab, sest mitte keegi ei julge talle "ei" öelda. Peagi käsib ta kinni panna kõik väljaanded, mis talle ei meeldi. Ta on sellega juba vargsi algust teinud. Vargsi, ikka vargsi. Ta teeb kõike vargsi. Alguses, sest siis on vähem kära. Alguses paneb ta kinni väiksemad väljaanded, pärast suuremad. Ja mitte keegi ei protesteeri, sest kõik loodavad, et kui nad häält ei tee, siis neid ei puudutata. Võõras mees teab, et nii mõeldakse, ning seepärast ta nii toimetabki. Mitte miski inimlik ei ole talle võõras.

Alguses ajab ta oma asemelt ära hiire, siis kassi, siis koera, siis tentsiku ja lõpuks - peremehe.

Peremees! Kas on veel kedagi, kes saab öelda, et ta on vaba mees vabal maal? Ausalt, ma mõtlen. Päris ausalt. Küllap on neidki, kelle voodis võõras mees veel ei maga, aga kui kauaks? Kui kaua suudavad need viimasedki "vabad mehed" selle poriste saabastega tegelase tuppatungimist takistada. Ei tule ta ju võõralt maalt, vaid omalt. Ta on meie oma kätega loodud, meie eneste hirm on ta võimu kasvatanud.

Kas meis on enam jaksu selle koletise vastu võidelda, küsin ma.

P.S. Minul veel on. Ja ma tunnen, et mul, kes ma oskan kõnelda, on kohustus kõnelda. Nagu kõikidel teistel loovisikutel, kunstnikel, kirjanikel ja muusikutel. Tahaksingi teilt küsida: MIKS TE VAIKITE?

Sel, kes ei kaitse hiire õigust oma urule, pole õigust loota, et ta tohib oma sängi endale jätta.

Mitte kellegi sõnavabadust ei tohi piirata. Mitte ühegi inimese, mitte ühegi rahvusgrupi oma. Kui kellelgi kästakse suu kinni panna, siis need, kes teavad, et see on vale, peavad püsti tõusma ja seda ütlema. Praegu tuleb seista venelaste eest. Meil, eestlastel tuleb seista venelaste eest, sest kui me seda ei tee, sest järgmisena tullakse - tasahilju ja vargsi - meie kallale. Võõras mees ajab kõigeapealt asemelt hiire, siis kassi, siis koera, siis tentsiku ja lõpuks - peremehe. Mitte kedagi ei tohi lasta oma asemelt ära ajada. Siis ei aeta ka meid.

Peep 'peebik' Vain süstib reformikatesse vunki

Kirjasaatjad, kes naksid nagu traksid, annavad teada:

Täna toimus hotellis Nordic Foorum Peep Vainu koolitus, tasuta kõigile Reformi liikmetele.
Paljud läksid sinna mitte koolitust saama, vaid tsirkust, sest Vain on tuntud kloun ja kohalikku tsirkust Eestis pole. Isegi toole võeti juurde.

Terve Reformi kontor oli uusi kanasid täis. Ojulindu ei ole, ta on Brüsselis ja homme Naire koosolekule ei tule. Joob vist seal.

Pentuha Keit oli kohal, 7 minutit rääkis, nagu ikka, mitte-midagi-ütlevat juttu.

Seisust Estonia hukkumise uurimisel

---- Forwarded Message ----
From: Helje Kaskel
To: Michael OTool
Sent: Tuesday, 14 April, 2009 16:32:18
Subject: SV: Kus on teie kodulehekülg?

Tere!

Olen juba mitmendat kuud võidelnud oma kodulehe www.elaestonia.org tagasisaamiseks. Algul nakatati see virtuaalserver.ee hostinguserveri "valvsa silma" all viirustesse, siis pandi hoopis kinni.

Olen ammu maksnud teisele hostingufirmale, et nad lehe üle võtaksid, kuid Martti Paju virtuaalserver.ee firmast paistab mu lehe tehnilisest informatsioonist kümne küünega kinni hoidvat ja mule pole õnnestunud 2004.aastast kogutud arhiivi uuesti tööle saada.

Eesti politseist hoian ma kaarega mööda. Sel maal ei ole õigusemõistmist migil tasandil loota.

Tervitustega,
HK

--- Den tis 2009-04-14 skrev Michael OTool :

Från: Michael OTool otoolmichael@yahoo.com
Ämne: Kus on teie kodulehekülg?
Till: ela_estonia@yahoo.se
Datum: tisdag 14 april 2009 01.46

Tervist,lugupeetud Helje Kaskel!

Tahtsin avada www.elaestona.org aga too ei avane...
Kas saite mahti kirjutada avalduse EV politseisse algatamaks kriminaalasja karistamaks laeva hukus olevaid süüdlasi?
Kõige paremat!
Vargad ahju!

Kas sa, Andrus, said sellest alles nüüd aru?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Andrus Saar pröökab Äripäevas, et Eestis ei kehti kokkulepped. Kas siis see on uudis? Eestis ehk nn estoniskis, kus kehtivad veel igapäevaselt vanad nõuka-aegsed arusaamad, ei kehti kokkulepped juba üle 60 aasta. Seda igal tasandil. Huvitav, et sina pole sellest aru saanud.

Nagu kaks antsu ja paganat

Ivari Padar (vasakul) ja Andrus Ansip (vasemal kujutisel, Pärnu raamatukogu veebist), ning Vanapagan ja Kaval-Ants (paremal kujutisel, Postimehe veebist).

Mis kuradi võit? Sotsidele müts pähe ja veidi mett moka peale!

Väljavõte Postimehe veebist.

Reformierakonna häälekandja Postimees määrib tänases juhtkirjas sotsidele mett moka peale, et teie, sotsid, võitsite ka natuke. Või on see Ansipi soov pehmendada kärbete mõju sotsidele, täpsemalt siis Jüri Pihlile.

Tegelikkus on muidugi hoopis erinev. Aga Postimehes on arvamustoimetaja ja peatoimetaja asetäitja Kalle Muuli täis turakas, sellest on kohvikus olnud juba juttu, kes ei jaga pensioniasjandusest ööd ega mütsi, seetõttu pole midagi imestada. Tegelikult mingit kompromissi ei olnud. Sotsidele tõmmati korralik müts pähe, kui aus olla. Ehk siis ausatele tööinimestele, kellest suur osa on olnud sotside valijad. Sotsid ei võitnud küll mitte kui midagi. Ja kui öelda, et sellised otsused on "ajutised", siis no, ma ei tea, pole olemas pikaajalisemaid asju kui ajutised. Lisaks muule ei tea keegi, kaua kestab kriis, kas 5 või 10 aastat. Ja enne kriisi lõppu ei hakka keegi neid sambaid endisel kujul taastama. Seda võib lugeda välja kasvõi valitsuse eilsest teadaandest, kus polnud antud mingeid kindlasid lubadusi, mingi udune soga.

Miks sotsid sellega nõus olid? Noh, eks Ansip on ühte koma teist lubanud sotside verivärskele juhile Jüri Pihlile. Ja Pihli isikut arvestades võib arvata, et ega Ansipil muud üle ka ei jäänud.

Jüri Pihl korraldas pronksiöö?

Ma olen lugenud mitmeid raamatuid, ja vaadanud filme KGB tegevuse kohta. Kunagi kirjutasin julgeolekuasutuste kajastamise kohta ajakirjanduses isegi ühe ülikooli teadustöö. Ning mis silma torkab, või torkas, KGB varasema nö arsenali kohta, siis oli see olukorra destabiliseerimine. Ehk siis, KGB agendid eri riikides, peamiselt siis toonase NLiidu naaber-riikides, ja ka mujal, provotseerisid massirahutusi. Ja nagu igaüks teab, kahjustavad massirahutused ühiskonda mitmel moel ja väga põhjalikult. Lisaks materiaalsele kahjule. Selliselt kahjustatud ühiskond on kergesti haavatav ja kontrollitav. NLiit kontrollis nõnda kõiki oma naabreid ja paljusid riike eri mandritel.

Kui ma 16 aastat tagasi KGB teemat veidi uurisin, siis lootsin, et see teema on, vähemalt Eestis, jäädavalt kalevi alla pandud. Riigis puhusid uued tuuled, Mart Laarist oli saanud peaminister ning kõik tõotas väiksele Eestile roosilist tulevikku. Ent näib, et ma eksisin.

Kõigepealt, mis silma torkab, on hakanud, justkui seened pärast vihma, välja vupsama nn endised. Endised, nõuka-aegsed kõrged funktsionärid, võimalikud KGB kaastöötajad. Kes vahepeal olid kas kuskil äris, nagu Andrus Ansip. Või siis toimetasid vaikselt, madalat profiili hoides kuskil ametiasutustes, nagu Jüri Pihl. Ent nüüd on nad suurel areenil, korraldavad elu Eestis. Ja need poliitikud, kes Eestile vabaduse tõid, olid taasiseseisvumise ajal eesliinil, riskides oma eluga, nimetagem siin Mart Laari ja Edgar Savisaart, on justkui tagaplaanile tõrjutud. Üks lihtsalt erakonna (au)esimeheks "edutatud", kes on siis otsinud väljakutseid mujal, näiteks Gruusias. Ja teine surutud Tallinna linnapeaks, mis jääb Savisaare-sugusele kogemustega poliitikule kahtlemata lahjaks.

Aga poliitilisel areenil troonivad, nagu ma juba nimetasin, endised kõrged kommunistliku režiimi funktsionärid. Kes laiendavad oma haaret ja ajavad oma kombitsaid laiali eri sektoritesse. Ning, nagu viimasel ajal on välja tulnud, destabiliseerivad olukorda. Kas pole huvitav, eksole, et Eestis oli rahu 15 aastat, aga niipea, kui siseministriks sai Jüri Pihl, algasid kohe pihta mingid mäsud. Tuleme nüüd tagasi selle sissekande alguse juurde: mis oli KGB tegevuse põhiline "arsenal"?

Mina VÄIDAN, et Jüri Pihl korraldas pronksiöö. Ja seletan, miks ma nii arvan. Esiteks, ja neid vihjeid on tulnud järjest rohkem, on Pihl endine KGB töötaja, saanud vastava koolituse. Kes siis teab täpselt, kuidas ja mismoodi tegutseda, kui vaja. Nii näiteks oli üheks tema "saavutuseks" 1980ndate lõpus Võru Sõltumatu Noortekolonni (mäletate, see oli rühmitus mis võitles agaralt Eesti riikliku enesemääramise õiguse eest) tasalülitamine. Ma kujutan ette, et selle eest sai ta oma toonastelt tööandjatelt kõvasti kiita. Ja kui nüüd arvestada seda, et KGB töötajaid ei saa kunagi nimetada "endisteks", seda on rääkinud enised KGB kõrged ohvitserid, kes Läände putkanud, teiste seas Oleg Gordijevski. Ja kui arvestada seda, et see struktuur on ellu ärganud, sest ta on ärganud, kui arvestada seda, et paljusid nn endisi, või neid, kes on üritanud enda sidemeid KGBga läbi raiuda, on üritatud mürgitada, ka Gordijevskit ennast. Ning Venemaa juhiks on saanud kunagine kõrge KGB aukandja Vladimir Putin. Võib arvata, et niiditõmbajaid on teisigi, ja nad on üle maailma laiali. KGB on oma olemuselt väga sarnane maffia struktuuriga. Mine tea, võibolla ongi võetud maffialt šnitti. Ja maffias, nagu teame, ei lahkuta samuti kunagi, või ütleme siis, et elusalt. Ning kui see KGB on ellu ärganud, siis võib arvata, et peagi algab üks suur destabiliseerimine. Ja näiteid pole vaja kaugelt otsida, vaadake, mis on juhtunud Ukrainas, Gruusias, Moldovas, isegi Lätis. Ja ISEGI Eestis!!! Pidevalt käib mingi mäsu, kuigi kommunistlikud režiimid on juba aastaid tagasi võimult kukutatud ja elu võiks justkui rahulikult edasi minna. Ma ütlen teile, sõbrad, see pole juhuslik.

Võtame konkreetselt sellesama Eesti näite, pronksiöö. Pealtnäha oli kõik ilus. Osa rahvast, isegi suurem osa tahtis prokssõduri eemaldamist. Sest neile valmistas meelehärmi see, et keset pealinna on üks vene sõduri vormi kandev mees, kes justkui irvitab näkku. Oli ka teine, väiksem osa, kes pooldasid ausamba kohale jätmist. Mis oleks sellisel juhul olnud lahendus demokraatlikus õigusriigis? Ilmselt saavutada eri gruppide vahel mingi teatud üksmeel. Nii nagu mõned aastad tagasi saavutati üksmeel, et sammas jääb kohale, aga sealt eemaldatakse venekeelsed tahvlid. Ja valitsus asuski justkui tegelema selle üksmeele saavutamisega, mille ühe võimalusena nähti samba teisaldamist. Ent millegipärast otsustas valitsus valida kõige ebaotstarbekama tee, märuli tee. Sest, olgem ausad, rääkida sellest, tänapäeva Eestis, et asjad läksid ülekäte "ootamatult", on pehmelt öeldes naiivne. Neid nn dazornikuid ehk sammast valvavaid "Öise vahtkonna" liikmeid oli Kapo jälginud juba aastaid enne pronksiööd. Kapole oli täpselt teada, mis mehed nad on, mida teevad, kuidas mõtlevad, mida neilt oodata, kuidas neid mõjutada. Nad olid Kapo kontrolli all. Kapo kontrollis, tänu kogutud infole, kogu olukorda, ka tervet pronksiööd.

Nagu on vihjatud, oli peaminister Andrus Ansip pronksiööl täiesti tegutsemisvõimetu. Täiesti rivist väljas. On inimesi, kes kriisiolukorras ei suuda tegutseda, ja Ansip on üks neist. Kaitseminister Jaak Aaviksoo olevat läinud rahulikult magama, teadmata, et üldse midagi toimub või on toimumas. Ülejäänud ministrid samuti. Ning kogu võim riigis, kui nii võib öelda, oli sel õhtul siseminister Jüri Pihli käes. Ja kuidas Pihl oma võimu ja talle Kapo kaudu kättesaadavat infot kasutas? Eks see oli kõigile näha. Ta lasi tekkida ulatuslikul mäsul, ning surus selle pealtnäha edukalt maha. Ja andis kogu au Ansipile. Mis oli tulemus: osa rahvast juubeldas, teine osa hoidis rusikas kätt taskus. Ent kas sellist lahendust saab pidada edukaks? Demokraatliku õigusriigi jaoks kindlasti mitte. Küll aga andis see edaspidiseks väga hea kandepinna sellele, kes tahab Eestis korraldada massirahutusi. Ühe ööga tekitati juurde tuhandeid revasid ja lintereid, kes varem olid olnud vaid marginaalid. Nüüd enam mitte. Ja kui nüüd küsime, kellele see oli kasulik? Ja kes sellest pikemas perspektiivis võidab?

Mis on saanud Ansipist, sellest pronksiöö "kangelasest", seda näevad kõik. Isegi Pihl, kes algul Ansipit tunnustas, peab teda juba saamatuks, kelle koht on ajaloo prügikastis. Ent Pihl ise ei saa veel Ansipit prügikasti visata, tal on hea veel toda tegelast ära kasutada, kuni ta ise veel suurema võimu saab. Näiteks ise peaministriks. Pealtnäha jällegi kõik ilus, suur nn eesti mees Pihl on peaminister, Eestis kõige mõjukam mees, proksiöö kangelane, kus siis lunastas pronksiööga kõik varsemad "patud". Ja kes siis asub edaspidi otsustavalt (või "jõuliselt") arveid õiendama kõigi nn äärmuslastega, kes Eesti julgeolekut justkui õõnestavad. Algavad suured ja palju suuremad mäsud, kus on märksa enam ohvreid kui üks, ja kus siis Pihl, kes kontrollib ise kogu olukorda, väljub alati uhkelt võitjana, või umbes nii. Mäsude korraldajad antakse kohtu alla, praetakse elusalt kaasaegsel tuleriidal, ja rahvas saab nende pihta veel kive loopida.

Mis on selliste mäsude tagajärg? Ilmselt osa eestlasi lahkub kodumaalt. Aga enamus jääb kohale, sest kuhu neil minna. Ka teise ilmasõja ajal lahkusid vähesed. Enamik jäi, riskides oma elu ja tervisega. Jäädakse ka nüüd. Aga kes kindlasti lahkuvad, on välismaalased, välisinvestorid. Ja võtavad kaasa oma raha. Ning uued üritajad välismaalt enam ei tule. Eesti areng jääb majanduslikult kiduma. Inimeste palgad vähenevad ja jäävad madalaks pikkadeks aastateks. Tööpuudus suureneb. Pead tõstavad vasakpoolsed erakonnad, näiteks sotsid. Kes siis kehtestavad kõigile suured maksud ja jagavad omatahtsi seda raha laiali. Sest muudmoodi ei saa. Siin-seal puhkevad rahutused, ent politseijõud, kelle ridu on usinalt täiendatud, suruvad kõik sellised "ekstremistide väljaastumised" otsustavalt maha. Vastu võetakse nn pronksiöö seadused, mis võimaldvad võimudel kontrollida praktiliselt kõiki ja kõikjal. Peaminister Jüri Pihli kätte koondub absoluutne võim.

Ja nüüd küsimus, kellele see kõik on kasulik?

Tüdrukute Klubil veab viltu

Väljavõte Äripäeva veebist.

Viimasel ajal veab Tüdrukute Klubil pidevalt viltu. Esiteks pole rahvastikuminister Urve Palo millegagi hakkama saanud, muutunud naljanumbriks, ning ministrikohta näeb ta edaspidi nagu oma kõrvu. Toptopi-Ingrid sai Kroonikast kinga, "hiilgas" Laulud Tähtedega saates ning pole Toptopis millegi erilisega silma paistnud (teeks ta siis vähemalt Alasti uudiseid, mis on Toptopi tõmbenumber). Ning nüüd siis uudised Terje Eipre kohta, kelle suhtes on esitatud advokatuuri aukohtule üheksa, jah te lugesite õigesti, ÜHEKSA kaebust. Peab ikka eriline suller olema. Kõik tiinamarehiobid ja viktorkaasikud kahvatuvad tema kõrval.

Nagu võib Äripäevast lugeda, on justiitsministeerium teinud juba kohtule taotluse Eiprelt pankrotihalduri luba ära võtta. Ausalt, oleks ka aeg. Ta suudab rohkem kurja teha kui keegi seda kunagi heastada.

Veel infot Jüri Pihli kohta

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada Jüri Pihli kohta järgmist (tekst pärineb ajast, kui Pihl oli veel justiitsministeeriumi kantsler, aastail 2005-2007):

Nõukogude okupatsiooni ajal töötas Jüri Pihl aastaid, esialgu autojuhina, seejärel inspektorina ENSV siseministeeriumi operatiivteenistuse osakonnas (praegune operatiivbüroo), kus põhiliselt tegeldi varjatud jälgimisega. Ühe tolleaegse kolleegi jutu järgi oli Jüri Pihl väga tagasihoidlike võimetega, keda soosis tollane osakonna ülem miilitsapolkovnik Kaasik, kes samuti oli pärit Saaremaalt ja tundis oma alluva isa. 1970-ndate lõpus oli skandaal, kui Moskvast saabunud kontrollijad leidsid, et operativniku isa oli sõja ajal teeninud Saksa armees, nõuti Pihli vallandamist. Moskva kontrollijaile esitati tõend, et Pihl-seenior on Saaremaal parteikomitee liige ja igati tubli nõukogude inimene, see päästis praeguse justiitsministeeriumi kantsleri karjääri.

Vahetult enne 1980.a. olümpiamänge saadeti Jüri Pihl õppima Leningradi erikooli kursustele, kus õpetati operatiivtööd nii miilitsaile kui ka KGB töötajaile. Olid algamas olümpiamängud ja punaimpeeriumi "organid" vajasid lisakaadrit lääneriikidest saabunud sportlaste, spordihuviliste, ajakirjanike ja teiste jälgimiseks ning jälitamiseks. Juriidilise hariduse sai ta Tartu Ülikooli kaugõppeosakonnas.

Nõukogude okupatsiooni ajal püüdis KGB oma tööd igati salastada. Oli kombeks, et osa kutselisi KGB töötajaid täitis oma tööülesandeid teiste struktuuride ridades (miilitsas, passiosakondades, SORVVO-s, asutuste eri- ja kaadriosakondades, väliseestlastega tegelevas VEKSA-s jm.), seetõttu on Jüri Pihli tollaste kolleegide hulgas levinud arvamus, et ka Pihl oli üks sellistest. Tema edukas karjäär paistab seda väidet kinnitavat. On arvatud, et pärast Leningradi "kagebiitide" ja miilitsate erikoolis õppimist võeti püüdlik miilitsamees tööle "organisse", kuid ta jätkas teenistust miilitsamundris. Temale pandi suuri lootusi, on rääkinud üks Pihli endine kolleeg miilitsa-päevilt.

Jüri Pihl pandi juhtima Inturisti hotelli "Viru" eriteenistust. Enne seda töötas ta kriminaaljälituse vaneminspektorina Harju rajooni siseasjade osakonnas, kus ei paistnud mitte millegi erilisega silma. Hotelli "Viru" eriteenistust juhtima taheti määrata teine isik, vastav käskkirja projekt oli juba siseminister Marko Tibari laual, kuid siis sekkus KGB: teine kandidaat ei olnud "kagebiitide" meelest nii usaldusväärne kui Jüri Pihl ja ümbervormistamine toimus väga kiiresti. See formaalselt ENSV siseministeeriumile alluv osakond oli otseselt aruandluskohustuslik ENSV KGB ees. Pihl juhtis hotellikülaliste turvamist. Turvamise üks eritoiminguid oli turistide ja teiste hotellis peatuvate välismaalaste jälgimine, nende telefonikõnede salvestamine jne. Vilja Laanaru (Savisaar) on oma raamatus Jüri Pihli äraminekut hotelli "Viru" turvatöölt seletanud ühe turvapealikule õnnetult lõppenud kontaktiga, kus teine osapool oli kergete elukommetega soomlanna. Paarikest olevat filmitud mitte kõige sündsamas asendis.

Seda tegevust, mida Pihl soomlannaga harrastas, ei peetud nõukogude miilitsatöötaja jaoks moraalseks. Lubja tänavas olevat kokku tulnud miilitsa parteiaktiiv, et arutada parteikaaslase amoraalset käitumist, kuna asi oli suure kella külge läinud. Moraali vastu eksinut ähvardas parteist väljaviskamine, kuna kommunistile ei peetud kohaseks lõbutseda kapitalistlikust riigist saabunud turistiga - ikkagi klassivaenlane! NLKP-st väljaviskamine tähendas ühtlasi ka seni edukalt kulgenud miilitsakarjäärile krahhi. Keegi parteiaktiivil kohalolnuist on jutustanud, et Pihl sulgenud end WC-sse ning ähvardanud maha lasta, kui ta kommunistlikust parteist välja visatakse. Miilitsatest ülemused käinud ukse taga palumas, et ta rumalusi ei teeks. Pihli olevat päästnud kahe kõrge ülemuse soosing. Üks neist oli tolleaegne ENSV siseminister ja endine KGB töötaja Marko Tibar, teine siseministri asetäitja Vello Rikkas.

On arvatud, et "Viru" turvaülema filmimist korraldasid Jüri Pihli enda alluvad, et kiuslikust ülemusest lahti saada. Pihl ei ole Laanaru raamatus "Valguses ja varjus 1995" toodud faktidele kuidagi reageerinud, kuigi riigi kõrge ametimehe ankeet peaks lojaalsuse koha pealt Eesti Vabariigile olema plekitu.

Võrus aktiviseerus 1987. aasta teisel poolel rahvuslikult meelestatud noorus. Korraldati mitmeid meeleavaldusi, mis andsid KGB-le ja miilitsale palju tööd. Tollane Võru miilitsaülem ei suutnud oma tööga rahuldavalt hakkama saada, kuna situatsioon oli uudne - tuli arvestada Gorbatšovi glasnosti-kampaaniaga, ei saanud rahvuslikku noorust brutaalse vägivallaga maha suruda, nagu seda tehti 1980. aastal. Joodikust miilitsaülem vahetati välja püüdliku Pihli vastu. Sellel kohal jätkas Jüri Pihli protežeerimist Marko Tibar, kes tõi oma lemmiku 1990. aastal pealinna miilitsasse tagasi. Tublisti oli vähenenud Võru noorte aktiivsus, kuna nende kõige energilisem juht Ain Saar oli välja saadetud Rootsi. Pihli jaoks õnnetult lõppenud inetust loost "Virus" oli möödunud mitu aastat ja lugu ammu unustustehõlma vajunud.

Jüri Pihli suureks teeneks peetakse kahe Rootsi sotsiaaldemokraadist ametiühingutegelase surma asjaolude väljaselgitamist 1990. aastal Tallinnas. Teadupoolest olid tapmisse segatud "Virus" töötavad vene prostituudid. Valdav enamik välisturiste teenindavatest prostituutidest tegi ettekandeid KGB-le. Pihli enda osa mõrvarite ülesleidmisel oli siiski väga minimaalne, sisuliselt puudus, ta tegeles üldjuhtimisega ja töökoosolekud toimusid tema kabinetis. Kurjategijate vahistamiseks saadud informatsioon saadi KGB käest ja isegi pidevalt Pihli kabinetis viibinud rootsi keele tõlk oli kutseline KGB-lane.

Suvel 1991 hakati Eesti politseiameti koosseisu moodustama kaitsepolitseid ja Jüri Pihlist sai kapo esimene ülem. Eraldi ametiks sai salapolitsei koos oma eelarvega "Isamaa" valitsemise ajal. Pärast kaitsepolitsei seaduse vastuvõtmist 1993 kinnitas Riigikogu Pihli iseseisva ameti peadirektoriks. On andmeid, et Jüri Pihli kandidatuuri suurimaks pooldajaks oli tollane peaminister Mart Laar. Mitmed teised "Isamaa" juhtivad poliitikud (Kannik, Hallaste) olevat endisesse "Viru" turvapealikusse suhtunud palju tagasihoidlikuma optimismiga. Kaitsepolitsei šeffi on lausa piiritult usaldanud endine ERSP-lasest siseminister Lagle Parek. Aktiivsest poliitikast eemaldunud Parek suhtles (oma jutu järgi) kapo juhiga väga aktiivselt veel 1996. aastal. Vilja Laanaru kirjutas: "Täiesti tema mõju all oli Parek, kes teda piiritult usaldas. Mulle on jutustatud, kuidas Pihl saatis oma agendid, kes kuulusid ERSP organisatsiooni Võrumaal, ministrile rääkima, kuidas kapo peadirektor on alati toetanud ERSP ideoloogiat." Jüri Pihli kohta on rääkinud Enn Tarto, et mees oskab ülemustele meeldida. Lagle Parek pidas ministriksoleku ajal paljusid endisi "punaseid" (kes tema ees püüdlikult pugesid) "väga meeldivaiks" inimesteks. Ometi on kummaline, et rohkete KGB-kogemustega endine poliitvang ei suutnud aru saada, et "Viru" turvateenistust võeti okupatsiooniajal juhtima ainult kontrollitud ja süsteemile ustavaid inimesi. Juhuslikke, kes "ERSP ideoloogiat toetasid", sinna ei võetud.

1992. aasta lõpus, mil töötasin siseministeeriumis, pöördus minu poole parlamendi ERSP fraktsiooni aseesimees Viktor Niitsoo küsimusega, mida ma arvan Jüri Pihlist. Kas teda võiks kinnitada juhtima kaitsepolitseid? Sel ajal ei teadnud ma Pihli eluloost mitte midagi ega olnud temaga veel isiklikult kohtunudki. Loomulikult kehitasin Niitsoo küsimuse peale õlgu. Selge on see, et Jüri Pihl määrati riiklikule julgeolekule nii tähtsa struktuuri etteotsa täiesti kontrollimatult, nagu on väitnud ka kaitsepolitsei kontrollimise komisjoni esimees Enn Tarto.

Juba aastaid hiljem, see oli 1995. aasta algul, sain ma Jüri Pihli protežeerimisest kuulda huvipakkuvat ja ühtlasi väga ärevakstegevat infot. Kuuldu pärines ühelt endiselt "kagebiidilt", kes pärast KGB tegevuse ametlikku lõppu Eestis 1991. aastal asus tegutsema väikeettevõtjana. Ta oli väikese töökoja kaasomanik ja ühtlasi töömees. Endine "organi" ohvitser oli töötanud KGB 5. osakonnas ja värvanud 1980-ndate aastate algul kaastööle ühe teadusliku instituudi tollase kaastöölise. Värvatu oli korda saatnud mingi eksimuse, mille eest oleks okupatsiooniaegsete seaduste järgi laagrisse võidud saata. Sekkus KGB, kes pakkus alternatiivi. Mees nõustus. Sama mees pääses "Isamaa" nimekirjas Toompeale.

Objektiivsuse huvides tuleb märkida, et KGB kaastööliseks värvatud mees ei kuulunud nö. ideeliste hulka. "Organi" abiline, kes sai pseudonüümiks "Daniel", oli olnud vägagi loid oma kaastööliste kohta informatsiooni andmisel ja kadus 1980-ndate aastate lõpus, kui algas laulev revolutsioon, KGB silmapiirilt. 1992. aasta lõpus otsiti endine KGB-töötaja üles ja meenutati talle, et tal oli kunagi "Danieli" nimeline abiline. Venemaalt KGB mantlipärijalt FSB-lt oli korraldus saadud, õigemini soov, et ohvitser kohtuks oma endise agendiga ja taastaks temaga kontakti. Sooviti, et riigikogulaseks saanud "Daniel" püüaks Toompeal oma kolleege mõjutada hääletama Jüri Pihli määramise poolt. Endine "kagebiit" aga oma agendiga ei kohtunud ja ignoreeris endiste leivaisade soovi. (Vähemalt mulle rääkis ta nii.) Ometi võib eeltoodust teha huvipakkuva järelduse: ilmselt sobis Jüri Pihli kandidatuur venelastele niivõrd, et sealne "organ" otsustas teda toetada. Need on "organite" luuremängud, mis asjasse pühendamatuile mõistmatuiks kipuvad jääma.

Jüri Pihli isik kaitsepoltsei peadirektori ametikohale rahuldas mitmeid osapooli, sealhulgas ka KGB-d. Ühe endise julgeolekulase sõnul oli KGB-l kaitsepolitsega kokkulepe, mille järgi kohtub Pihliga aeg-ajalt viimane ENSV KGB ülem kindral Rein Sillar.