Fašismi hukkamõistmine ei tähenda naasmist Nõukogude Liitu

Taas on läinud lahti klaperjaht Edgar Savisaarele. Küllap seepärast, et nii Keit Pentus, Jüri Pihl kui Mart Laar on mõistnud, et ausa mänguga tugevast vastaskandidaadist jagu ei saa. Seepärast on otsustatud käiku lasta ebaausad võtted, millest on Eesti poliitikas üheks enamkasutatavaimaks loosung "Isamaa on ohus!". Tegemist on järjekordse silmapette ehk make believe'iga, sest isamaa ei ole ohus. Kaugeltki mitte. Isamaa on küll valus ja vaevas ning kisendab nälja ja janu pärast, aga sellisesse viletsusse ei ole teda ajanud mitte Edgar Savisaar, vaid needsamad nn valged jõud, kes nüüd Savisaart Moskvas käimise pärast tümitavad.

See on osav trikk, mille eesmärk on veenda rahvast selles, et olgu, meil on majanduskriis ja valitsus, s.o Reformierakond, IRL ja sotsid on teinud palju valesid otsuseid, aga vähemasti vehime me siin ägedasti sinimustvalgete lipukestega ega lase Eestit "ära võtta". Ajalooline hirm, mida on püütud unustada ja mille haavu on olnud nii raske ravitseda, et eestlaste ja venelaste suhted pole ikka veel kuigivõrd paranenud, on taas üles köetud. Ja kütjaks on Mart Laar, mees, kes oli Gruusia diktaatori, opositsiooni suukorvistaja Mihkeil Saakašvili nõunik.

Mis on Mart Laari sõnum? Ma mõtlen tõsiselt, mis on ta sõnum. Kui Laar tahab kandideerida Tallinna linnapeaks, siis tal peab olema mingi sõnum. See ei saa olla lihtsalt Eesti kaitsmine Ühtse Venemaa eest, sest ka Laar peab aru saama, ta ei saa olla nii rumal, et ta sellest aru ei saa, et Ühtne Venemaa ei kujuta Eestile mitte mingisugust ohtu.

Küll on mitmeid kordi grupiviisiliselt vägistatud Eesti hing õrn, inimesed on paranoilised ja näevad tonti igas varjus, sest ajalugu ei ole meile just ülearu vabadust ja õiglaseid valitsejaid andnud. Isegi eelmise Eesti Wabariigi ainus president Konstantin Päts oli diktaator. Me ei teagi tegelikult, mis on demokraatia, sest meil pole olnud oma Periklest, oma Thomas Jeffersoni, oma Nelson Mandelat. Me kardame revolutsiooni, sest meil pole olnud oma Che Guevarat. Ja kuna meile on antud vabadust vaid jaokaupa, aastatel ca 1920-1934 ning 1988-1996 (mil vangistati vabadusvõitleja Tiit Madisson), siis me õieti ei teagi, mis asi see vabadus on.

Paljude ja ma arvan, et ka Mart Laari arust on vabadus vastandumine Venemaale. Sealjuures ei olegi oluline, mis küsimuses vastandumine. Tähtis on vastandumine per se. Kui Gruusia diktaator Mikheil Saakašvili kuulutas Venemaale sõja, olid Laar ja tema mõttekaaslased automaatselt Gruusia taga, olenemata sellest, et Saakašvili on oma kodumaal vihatud despoot, kelle eeskujudeks on Jossif Stalin ja Lavrenti Beria. Laar, kes kuulutab igal võimalusel, kui suur isamaalane ta on, oli korraga Stalini kodumaa kõige suurem sõber.

Kuid mitte keegi ei heida talle seda ette. Nagu kirjutasin eelmises sissekandes, on Laaril ja IRL-il soojad suhted Ekspressi omaniku Hans H Luigega ning see tagab talle puutumatuse. Savisaarel selliseid suhteid pole ning seepärast ei ole temal võimalik Laari samade relvadega rünnata. Sest olgem ausad, samamoodi nagu Laar nüüd Savisaart ründas, süüdistades teda koostööd Ühtse Venemaaga, võinuks Savisaar rünnata Laari, süüdistades teda koostöös mehega, kelle iidoliteks on Eesti rahvast hävitanud Stalin ja Beria.

Selles suhtes on Mart Laar väga silmakirjalik. Ta süüdistab Savisaart, kui too püüab luua häid suhteid Venemaaga, mis ei ole enam ammu Nõukogude Liit, aga ei näe midagi halba omaenda koostöös Gruusiaga, mis idoliseerib tänase päevani Stalinit ja Beriat. Laar on end Thbilisi magusatest veinidest silmini täis joonud ja endaga igati rahul, aga heidab Savisaarele ette paari pitsi külma vodkat.

Tehkem üks asi selgeks. Fašismi hukkamõistmine ei tähenda naasmist Nõukogude Liitu. Samuti ei tähenda fašismi hukkamõistmine seda, et me ei austa enam oma vabadusvõitlejaid. Sest vaadake, Eesti Leegioni 20nda diviisi mehed, vähemasti suurem osa neist EI OLNUD FAŠISTID. Vastupidi, nad vihkasid fašismi. Minu isa oli alati pisarateni solvunud, kui keegi leegionäre fašistideks sõimas. Neil lihtsalt ei olnud muud valikut kui võidelda saksa mundris. Wehrmacht'i ridadesse võeti tol ajal ainult sakslasi.

Leegionäridest on loonud vale ettekujutuse noored neonatsid, kes tulevad leegionäride üritustele mustades särkides ja karjuvad seal Johan Bäckmanile "hintti" ja "runkkari". Üks sellistest on muide IRL-i poliitik Tarmo Kruusimägi ehk Kojamees. Johan rääkis, kuidas tal tarvitses vaid väravast sisse minna, kui Kruusimägi teda just selliste sõnadega sõimama hakkas. Leegionärid tulevad kord aastas kokku selleks, et vanade võitluskaaslaste seltsis lahinguseiklusi meenutada, mitte selleks, et Hitlerile ja fašismile igavest truudust vanduda.

Oluline on teha vahet ka fašismil ja natsionaalsotsialismil. Tiit Madisson on aus natsionaalsotsialist, kes leiab, et riik peab seisma hea eelkõige oma kodanike eest, ja see mõtteviis on põhimõtteliselt õige, aga riik ei tohi unustada ka oma riigis elavaid teisest rahvusest inimesi.

Meie riigis on lood sedasi, et riik on unustanud nii omad kui võõrad. Omadele näidati koht kätte Lihulas ja võõrastele Pronksiööl. Nii Reformierakond kui IRL on näidanud, et neile ei lähe korda oma ega võõras rahvas. Nüüd, kus valimised on ukse ees, on vaja teha midagi, et allalastud rahva tähelepanu hajutada ning sellistel puhkudel on alati kõige paremini aidanud loosung "Isamaa on ohus!". Minu isa armastas meelde tuletada, kuidas ta oli Vorkutas mõelnud, et kui kunagi tagasi kodumaale saab, siis võib ka kuivikuid süüa. Mart Laar püüab praegu inimesi veenda, et parem on kuivikuid süüa kui taas Nõukogude Liitu kuuluda.

Ainult et... praegu ei oleks inimestel vaja kuivikuid süüa. Kui valitsejad vähegi inimestest hooliks, leiaks nad võimalused, kuidas inimeste viletsust leevendada, nende nälga ja janu kustutada, ebavõrdsust vähendada ja vabadusi suurendada. Selleks ei oleks tegelikult palju vaja. Piisaks mittekodanike vähesestki tunnustamisest, sõna- ja ajakirjandusvabaduse suurendamisest, opositsiooni ärakuulamisest.

Sel, kes käib kindlalt oma teed ja on südamelt puhas, ei ole vaja karta mitte millegi pärast. Esimene Eesti Wabariik kaotas oma iseseisvuse (ja ainult) sellepärast, et tal oli erakordselt rumal ja omakasupüüdlik president või õigemini diktaator, kes valitses autoritaarselt ega saanudki seepärast Vabadussõjas kätte võidetud vabadust kaitsta. Ainus, mis saab meilt meie vabaduse võtta, on meie endi rumalus. Ärgem seepärast valigem rumalaid valitsejaid ja me ei kaota oma vabadust enam iialgi.

USA läks kallale oma ideoloogilisele liitlasele?

Kogu maailm, kaasa arvatud väike Eesti elas kaasa, esiteks nn 9/11 terrorirünnakule, ja sellele järgnenud USA sissetungile Afganistani ja Iraaki, ootamata ära rahvusvahelise üldsuse luba ja heakskiitu. USA legaliseeris selle sissetungi, leides omale maailmast liitlasi eri riikide hulgast, nagu Eesti, Albaania, Gruusia ja Mongoolia.

Ja mis huvitav, Eesti läks USAga diilitades samasugusele kokkuleppele, nagu oli tehtud Balti riikide selja taga 1939-1944. aastatel. Kus siis väike hulk riike jagas omavahel teisi riike, kaotades mõned riigid sootuks maamunalt terveteks aastakümneteks. Ja mis tõi kaasa suurel arvul inimohvreid.

Ehk siis, Eesti läks ise kaasa samasuguse diilitamisega, mille tõttu kaotas Eesti riik aastakümneteks iseseisvuse. Sest, tuletame meelde, ka Saksamaa ja Venemaa jaotasid Eesti oma huvisfääride vahel, sest Eesti "kujutas endast ohtu", nii nagu Iraak ja Afganistan.

Aga laskumata sellistesse tagamaadesse, stiilis, kel jõud sel õigus, sest see on nii olnud aastatuhandeid ja jätkub ilmselt veel aastatuhandeid, tahaks vaadata sissetungi Afganistani ja Iraaki hoopis teisest vaatenurgast, nö kultuuri, või väärtuste tasandilt.

USA on riik, või ühiskond, või kultuur, kus hinnatakse sisu enam kui väljanägemist. Olgu selle kinnituseks kasvõi teksakultuur. Kus siis armeest pärit T-särki, ehk alussärki, ja tööliste rõivast, teksapükse kannavad ühtviisi nii kodutud kui miljardärid. Ja seda ilma mingite süümepiinadeta. See on tegelikult suur asi, sest läbi ajaloo on inimesed üldiselt pööranud väga suurt tähelepanu oma välimusele. Ent USAs seda ei tehta, või välimust ei fetišeerita, seda enam aga pööratakse tähelepanu sisule: USAs tegutsevad maailma tunnustatuimad ülikoolid. Haridus ja teadmised on USAs väga hinnatud.

Sama võib öelda ka islamimaailma kohta. Kus siis ei kanna inimesed küll alussärke ega tööpükse, kuid kus inimesed, olenemata seisusest, kannavad ühesuguseid halatte. Umbes nagu vanas Kreekas või Roomas, kus samuti hinnati välisest enam sisu. Ja üldistavalt võib öelda, et edu on saatnud neid kultuure, kus sisu on valitsenud välise üle, ja vastupidi, langenud on need kultuurid, kus väline valitseb sisu üle. Nii on araabia, või siis islami kultuur olnud tuntud oma kõrge arengutaseme poolest, näiteks kogu kaasaja meditsiini põhitõed on pärit araabiast. Samuti kasutame araabia numbreid, arvutus-süsteemi. Araabias koostati täpseimad kaardid, ja araablased talletasid maailma jaoks vana Kreeka ja Rooma kultuuripärandi, mille keskaegne Euroopa tuleriidal ära põletada lasi.

Kui aga nii USA kui islamimaailm tunnustavad võrdselt sisu, ehk jagavad neidsamu väärtusi, kuidas sai juhtuda, et nad omavahel tülli pöörasid?

USA väidab, et Afganistanis baseeruv Taliban, või siis äärmus-islamistliku organisatsiooni Al-Qaeda liikmed kaaperdasid lennukid ja korraldasid New Yorgis maailma kaubanduskeskuse tornide hävitamise. Mis tõi kaasa ligi 5000 inimohvrit. USA väitis, et see oli rünnak vaba ühiskonna pihta (umbes nii nagu Hans Hadniel Luik nimetas tema vastu suunatud aktsioone rünnakuks vaba ajakirjanduse vastu) ja USA kui selle ühiskonna isehakanud lipulaev asus seda ühiskonda kaitsma. Käivitades sõjalise operatsiooni, mis maksab mitu miljardit dollarit päevas (ja on kestnud juba ligi 2500 päeva) ja mille tagajärjel on hukkunud sadu tuhandeid inimesi. Ja mille lõppu ei oska keegi ennustada.

Samas, nagu on välja tulnud, olid Al-Qaeda võitlejad tihedalt seotud USAga, täites USA tellimusi nn külma sõja ajal, kui USA oli vaenujalal NSV Liiduga ja NSV Liit oli alustanud sõjategevust Afganistanis. Ja mis veelgi kummalisem, nüüd juba enam kui 7 aastat kestnud sõjas pole ikka kinni nabitud väidetavat põhisüüdlast, Osama bin Laden'it.

Ehk siis, kui USA on seotud Al-Qaeda'ga, siis kas saab rünnakus New Yorgi tornide pihta süüdistada Afganistani rahvast? Ja kas see rünnak oli ikka USA vastu? Või oli tegemist millegi muuga? Või oli see hoopis hoiatus, et USA, mis seni oli islamivõitlejaid toetades hinnanud sisu enam kui välist, oli kaldunud kõrvale oma tavapäraselt teelt ja hakanud sisu asemel välist eelistama. On ju pilvelõhkujad selged monumendid välimusele. Kus väline hiilgus valitseb sisu üle. Mistõttu võib neid rünnakuid vaadelda kui hoiatust.

Ent USA, mille juhiks oli parasjagu saanud üks vaimne päkapikk, George W. Bush, kelle käes olid kõik tähtsamad sõja-nupud, vajutas neid valimatult nagu laps, kes on mänguasjapoodi sattunud. Päästis valla sõja, või sõjad, mis on viimase aja ühed kulukamad ja ohvriterohkemad. Ja kus on kõvasti hävitatud sisu. Sõda ise on välise manifestatsioon sisu üle.

Viimasel ajal, pärast seda kui USA rahvas valis juhiks taas targa mehe, on sisu hakatud rohkem hindama, ja ka sõjategevust on hakatud koomale tõmbama, ent džinn on pudelist välja lastud. Sisule on tekitatud korvamatut kahju. Ja ma ei pea silmas ainult tsivilisatsiooni hälli, vana sumeri pärandit, mis Iraagi sõja käigus hävitati või laiali tassiti. Ma pean silmas ka olukorda kogu maailmas, näiteks väikses Eestis, kus on harjutud samuti probleeme lahendama toore jõuga. Eesti rahvas on valinud juhiks ühe vaimse päkapiku, väikse George W. Bushi, Andrus Ansipi, kes on suutnud kogu ühiskonna viia konfliktide puhkemiseni, ja ise julgustanud konflikte. Samasugune mees valitseb USA teist liitlast, Gruusiat.

USA sõjategevus andis kogu maailmale selge signaali, et väline on tähtsam kui sisu. Ja andis sellega loa sisu jalge alla tallamisele. Nendesamade väärtuste hävitamiseks, mille eest USA on seisnud. Millega ründas USA oma ideoloogilisi liitlasi kogu maailmas. Ja andis rohelise tule Ansipi-suguste rumalate türannide võimuletulekule kogu maailmas. Kes siis on käivitanud oma väikseid "sõdu terrorismiga" üle kogu maailma. Surunud alla vaba mõtlemist ja taga kiusanud neid, kes julgevad mõtelda.

Kui tuua veel paralleele Eestiga, siis võib näiteks tuua tegelased, kes pürgivad Eestis võimule: Jüri Pihl ja Keit Pentus. Kes on veel rumalamad kui Andrus Ansip. Pihl mõjub sotside juhina lausa karikatuurselt. Aga kes tunneb end praeguses keskkonnas üha mugavamalt. Ja kelle unistus on saada Eesti presidendiks.

Noore poliitiku vaatlused, osa 2 - egalité, fraternité, liberté!

Pildil Irja jutustamas Rakvere elaniku, Keskerakonna toetajaga, kes tundis hästi ka Irja isa.

Laine Jänesel on uus armuke. Seekord siis venelane, Jevgeni Ossipovi-Žuravljovi, nagu Delfi kirjutab. Ilmselt siis samasuguste ülesannetega nagu Rein Langi "nõunik" Kairi Õun ja Jürgen Ligi "nõunik" Jekaterina "Katja" Ljubobratets. Mul tuleb Katjaga seoses meelde naljakas lugu. Nüüd, kus kommentaare pole, saan teiega suts avameelsem olla :). Nimelt levitanud Katja mingi aeg tagasi kuulujuttu, et meie Innoga oleme endale Tallinnasse munitsipaalkorteri saanud, Edgar Savisaare enda käest. Ma ei tea, kas Katja tõepoolest sellist juttu levitas või mõtles inimene, kes teda selles süüdistas, kuulujutu ise välja, aga mulle tegi see igatahes väga nalja.

Nagu ma olen nüüdseks aru saanud, on poliitika sõda, kus ei kehti ausa mängu reeglid. Kus on väga palju valskust ja valet, silmapetet ehk make believe'i. Üks suuremaid make believe'e, millega on ajupestud terve eesti rahvas, on see, et on olemas mustad ja valged jõud. Reformierakonna tugevaim trump on Andrus Ansipi vana ja lähedane sõprus Postimehe juhi Mart Kadastikuga ning IRL võib alati loota soojadele suhtele Ekspressi omaniku Hans H Luigega, ning tänu sellele on neile kahele mehele kuuluvates meediakanalites õnnestunud levitada müüti, et Reform ja IRL on head ehk valged (ok, võib-olla sotsid ka, kui nad hästi käituvad ja Savisaare punti ei lähe) ning Kesk ja Rahvaliit halvad ehk mustad jõud. Must tähendab omakorda saatanlikku, deemonlikku. Savisaart ennast portreteeritakse kui sarvedega saatanat ja neid inimesi, kes julgevad temaga liituda, teda aidata, kui õnnetuid hingi, kes on nõus maise mammona eest saatanaga lepingu sõlmima ja talle oma hinge müüma. Iseenesest ülimalt loomulikust sammust, poliitilises elus osalemisest on tehtud midagi kohutavat, lausa piibellikult hirmsat ja hoiatavat. Kui pisut liialdada, siis võib arvata, et nn valgete jõudude unistuseks on, et emad ja isad hoiatavad oma lapsi Keskerakonda astumise eest nagu keskaja emad ja isad hoiatasid oma lapsi kuradi, nõidade ja tuleriida eest.

See kõik on nii naljakas. Ja sest polekski häda, kui ta olekski ainult naljakas. Kui seda müüti levitataks, aga ei usutaks. Aga nagu Salemi küla elanikud Ameerikas uskusid, et kahe noore tüdruku "vaevuste" põhjuseks on neegernõid nimega Tituba, nõnda usuvad ka eestlased järjekindlalt, et Edgar Savisaarel on saba ja sarved ning ta tahab Eesti venelastele maha müüa. Meie raamatu esitlusel üritasid fotograafid meeleheitlikult püüda ühele pildile Edgar Savisaart ja Maksim Revat. Tühja sellest, et Savisaarel ja Reval pole mingit pistmist, nad ei tunnegi teineteist. Aga see oleks olnud võimalus taas kord kuulutada: Edgar Savisaar lipitseb venelaste ees.

Kuna "valged jõud" kontrollivad meediat, siis neil on võimalik konstrueerida reaalsust. Neil on võimalik patsutada õlale Reformierakonda astunud Aleksandr Makarovile, aga tampida mutta Ksenja Balta. Hüüda "hip, hip, hurraa!" Reformierakonnaga liitunud Valdo Randperele, Nastja Kenderile, Kaido Kaabermale, aga kusta pähe Keskerakonnaga liitunud Irina Embrichile ("peibutuspart Ira", ütles Õhtulehe ajakirjanik Andres Vaher tema kohta, hoidudes igasugusest kriitikast teiste erakondade "partide" suhtes), Mikk Saarele, Katrin Siskale, Sulo Tintsele, Henrik Normannile jt-le. Mõnda Keskiga liitunut ehk vana tutvuse ja soojade suhete poolest säästetakse, aga üldine trend on: me laseme su alla, kui sa seda teed.

Ja see on ebaõiglane. Ma ei ütle, et Edgar Savisaar on kõigi jaoks kõige parem valik. Mõnele ei meeldi tema ülbus ajakirjanikega suhtlemisel. Ka mu kallis sõbranna, kes on samuti ajakirjanik, on öelnud, et kõik, enam ta Edgar Savisaarele ühtki küsimust ei esita. See on tõsi, et Edgar võib mõnikord olla karm ja isegi paista ülbe. Aga olgem ausad, ajakirjanikud on ka tema vastu väga palju räpaseid trikke kasutanud, tema sõnu moonutanud ja teda tahtlikult halvas valguses näidanud. Nad pole küll teinud seda mitte omast soovist, vaid joondudes selle järele, kes neile palka maksab (Kadastik & Luik), aga see on tekitanud Savisaare ja meedia vahele umbusaldava ja isegi vaenuliku õhkkonna. Ja kõik läheb edasi vanas vaimus. Ajakirjanikud näitavad Savisaart igaks juhuks (sest mine sa tea, äkki tahabki Eesti venelastele maha müüa) edasi saatanlikuna ja Savisaar, kes on ajakirjanikelt kõvasti kõrvetada saanud, on igaks juhuks edasi umbusaldav ja (kui usub, et teda rünnatakse) ülbe.

Kunagi oli ka Inno üks neist ründajatest ja mul on praegu nii tore vaadata, kuidas kahe mehe vahel, kes olid kunagi vihased vastased (Savisaar ise on öelnud, et ka tema on olnud Inno Tähismaa "buldogilõugade vahel"), on kujunenud soe ja siiras sõprus. Ja sealjuures igasuguse tagamõtteta. Kumbki ei oota teiselt midagi. Inno on avastanud, et Edgar, keda ta varem samasuguses valgete jõudude kambavaimustuses tümitas, on tegelikult üllatavalt inimlik ja südamlik ning tark vestluspartner, kellega võib tunde jutustada ja maailma asju arutada, unustades aja. Mulle meenutab Edgar pisut mu isa. Just selle poolest, et ka isa oli tark ja väga laia silmaringiga ning ma võisin ka temaga tunde maailma asjade üle arutleda. Platon on öelnud, et riiki peaksid valitsema filosoofid. Kui Eesti poliitikas on üldse keegi, kes Platoni ideaalsele filosoofist valitsejale ligilähedale saab, siis on see Edgar. See ei ole kindlasti läbematu ja kohati naiivne Mart Laar, rumal ja agressiivne Jüri Pihl või karjäärikommunist Andrus Ansip. Edgarit eristab teistest poliitikutest ehk kõige rohkem see, et ta on ideeline. Ta teeb asju mitte pelgalt kasu pärast, vaid seepärast, et ta ka hoolib, ja see on Eesti Vabariigi poliitikas üha harvaesinevam nähtus. Ja mis mulle eriti meeldib ja mida nn valged jõud ei lakka vahelduva eduga tema vastu ära kasutamast - ta ei hooli mitte ainult eestlastest, vaid ka venelastest. No pasaran! Kas pole ilus loosung? Minu meelest on, aga nn valged jõud näitasid seda halvana, sest loosung on antifašistlik. Samuti - iga kord, kui on juttu antifašismist, mis on minu meelest ainumõeldav, sest teine variant on fašism, kirjutatakse see sõna alati jutumärkides, "antifašism", nagu oleks tegu millegi põlastus- ja naeruväärsega.

Edgar Savisaare vaenamise ja demoniseerimisega on niisiis jõutud sinnamaale, et on hakatud vaenama ja demoniseerima ka üdini humanistlikke väärtusi nagu rahvaste sõprust, võrdsus, vendlus ja vabadus, mille nimel on palju verd valatud, elusid antud ja ohverdatud. Ja kõik ainult seepärast, et nende väärtuste eest seisab Edgar Savisaar. Kas pole see naljakas ja kurb?

Kuna ajakirjandus on nn valgete jõudude kontrolli all ning valged jõud on nõus enne surema kui Edgar Savisaart võimule laskma, siis on valgete jõudude vaenlasteks ka needsamad eelmainitud väärtused. Kuna Edgar Savisaar pooldab vaba ühiskonda, sõna- ja ajakirjandusvabadust ning pidas vajalikuks toetada alternatiivmeediat ja kaitsta inimõigusi, siis on tema vastu koondunud valged jõud ühtäkki autoritaarse ja suletud ühiskonna poolt ning sõna- ja ajakirjandusvabaduse vastu, nimetavad vabast ühiskonnast kõnelevat raamatut "soperdiseks" ja "pasaks" ning õigustavad inimõiguste rikkumisi. Kas pole see kurb ja ühtaegu naljakas? Trööstitult naljakas? Et Edgar Savisaare vaenamise ja demoniseerimise nimel ollakse nõus ohverdama raskelt kätte võidetud vabadused ja väärtused ning unustama inimõigused ja õigusemõistmise põhimõtted. Oleme sellest pikalt kirjutatud ka Vaba ühiskonna raamatus, aga üheks näiteks on Mart Viisitamme juhtum - Edgar Savisaare halvas valguses näitamise nimel rikkusid Kaitsepolitsei ja prokuratuur (Jüri Pikma isikus) ühes ajakirjandusega kõiki õigusemõistmise põhiprintsiipe eesotsas süütuse presumptsiooni, võrdse kohtlemise põhimõtte ning õigusemõistmisega mõistliku aja jooksul. Kõik selleks, et näidata rahvale enne valmisi üht Keskerakonda kuuluvat "korrumpeerunud" linnapead. Nn valgetel jõududel on õnnestunud allutada endale ka õigusstruktuur ja pole ime - nii justiitsminister Rein Lang kui Riigikohtu esimees Märt Rask on reformierakondlased ning õiguskantsler Indrek Teder on samuti Reformierakonnale lähedalseisev isik, kelle upitas ametisse Reformierakond.

Valged jõud pole seda ehk ise märganud, küllap on nad klaperjahist Savisaarele sedavõrd pimestatud, et vastandudes kõigile Savisaare ideedele ning lubades selle nimel isegi inimõiguste rikkumisi, on neist enestest saanud tegelikud mustad jõud, kes on võimule jäämise ehk rahapaja ligidal püsimise nimel valmis kõigeks. Nad on juba näidanud, et saavad igati hakkama valitsusele vastanduvate inimeste vahistamise ja vangipanekuga (Tiit Madisson, Maksim Reva, Dmitri Linter, Mark Sirõk, Dimitri Klenski) ja hullumajja panekuga (Kadri Kiilas), nende kodude läbiotsimisega (Vello Väärtnõu, mina Innoga), opositsioonipoliitikutele krimasjade kaelaväänamisega (Mart Viisitamm, Elmar Sepp, Villu Reiljan, Ester Tuiksoo) ja neile vastanduvate välisriigi kodanikele maaletuleku keeldude kehtestamisega (Johan Bäckman). Kui see pole saatanlik, siis mis on?

Meil on juba olnud oma Tianameni väljak - Pronksiöö. Ja süües kasvab teadupärast isu. Mis järgmiseks? Mulle meeldis, kuidas Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter küsis Jüri Pihlilt, kas ta paneks Inno ja Irja vangi, ja Jüri Pihl siis vastas ebalevalt, et vist ei paneks. Mis järgmiseks? Seda on vara öelda. Mina ütlen ja sealjuures täiesti ausalt, kätt südamele ja piiblile pannes, et kellele on veel kallid sellised väärtused nagu vabadus, vendlus ja võrdsus ja kes ei taha, et tuleks tagasi Pätsu aeg, tsensuur ja vaikiv ajastu, valib sügisestel valimistel Edgar Savisaare ja Keskerakonna. No pasaran! Lootust igal juhul veel on.

Inno ja Irja kohvikul uus nägu!

Nüüdsest on Inno ja Irja kohvikul uus, kaasaegsem nägu.

Nagu tähele panete, on kommentaarid kadunud. Ja pole midagi imestada, kohvik käib ajaga kaasas. Viimane trend on blogida ilma kommenteerimise võimaluseta. Palju kuivem ja puhtam tunne. Koos kommentaaridega on blogi nagu lampkast, kus igasugu sitt pikka aega seisab ja haiseb. Võib öelda, et kohvik sai lõpuks kanalisatsiooni. Heitveed on nüüd ilusti minema juhitud. Kas pole tore?!

Mis siis veel? Eks üllatusi hakkab tulema iga päevaga. Kõigepealt on blogger, või blogspot ise arenenud. Näiteks saab nüüd tekstile panna taustavärvi, näiteks sellise. Põnev, eks!

Siis saab valida erinevat fonti. Näiteks sellist.Taas huvitav võimalus.

Ning tuua eraldi välja tsitaadi:

Sellise asja siis.

Nii et, nagu öeldakse, asi areneb.

Vaata siit Keskerakonna peo videot!

Klikka siia!

Äpude trio valimisloosung: Savisaar on halb

Kolm äput kandideerivad valimistel Tallinna linnapeaks: reformistide liider (olukorras, kus Näksip on marginaliseerunud) Keit Pentus, laarlaste-kelamlaste liider Mart Laar ja sotside isehakanud parun Jüri Pihl.

Irja võrdles seda olukorda paljutähendusliku sõnaga threesome. Kus siis keegi neist ei tea, kuidas teineteisega toime tulla. Aga viha Savisaare vastu ühendab. Või hirm Savisaare ees, mis on vahepeal lagunenud kolmikliitu koos hoidnud. Mis saaks Eestist, eksole, kui Savisaar peaks ühtäkki kaduma?!

Mina ütleks nii, et valimistel astuvad üles kolm äput, kes pealegi on üksikuna nõrgad ja võimetud midagi ette võtma, ja kes üksteist üles kütavad, lootuses nõnda pealinnas võimule pääseda. Ma ei hakka siin meelde tuletama, mis sai Tallinna elust, kui need kolm võimul olid, sest see oli jube. Aga ma tahaks märkida, et puhtalt vihale, vihkamisele üles ehitatud kampaania on nõrk. Ma ütleks lausa nii, et Eesti majanduse ja kogu ühiskonna viimase aja stagneerumise, ideede puuduse üks põhjus ongi see: kõik kampaaniad on üles ehitatud vihkamisele. Mingit suuremat ideed selle taga tegelikult ei ole.

Kui tähele panete, siis nii sotside, kelamlaste kui reformistide peamine loosung on ka täna, enne kohalikke valimisi, et Savisaar on halb. Seda juttu tuleb söögi alla ja söögi peale. Enne valimisi tuuakse kalevi alt välja Savisaare-vastane kompra, mida on aastaid soojendatud, et seda sobival hetkel kasutada. Asjasse on kaasatud parteikontorid ja võimustruktuurid nagu Kapo. Käib üks kollektiivne Savisaare-peks ja tublimad on justkui need, kes rohkem peksavad. Viha on pime. Ent tulemus ikka üks: vaatamata peksule on Savisaar ikka kõige popim poliitik ja korjab kõige rohkem hääli. Ja seda võibolla just tänu peksule. Ja kui tähele panete, siis ainus poliitik Eestis, kel on olnud mingidki ideed, on olnud Savisaar. Enne teda oli Jakob Hurt, kes rääkis, kuidas eestlane peab saama vaimult suureks, keda on küll palju tsiteeritud, aga pole kuulda võetud.

USA viimastel presidendivalimistel oli Obama ja McCaini kampaaniates suur erinevus: McCain oli oma kampaania üles ehitanud Obama-vihale (Obama-peksule): kogu maailm sai teada, et Obama on hinges moslem, igavene kuradi pigi ja mis kõik veel. Obama seevastu rääkis rahvale, kuidas ta hakkab oma kriisidest kurnatud riiki üles ehitama. McCainil oli viha, Obamal oli idee. USA rahvas valis suure ülekaaluga Obama, kuigi ta on must ja ei kõlbaks käibetõdede põhjal USA presidendiks. Räägiti isegi seda, et Obama tänu sellele valitigi, et teda kõvasti peksti (talle äsasid ühelt poolt konkurent erakonna sees Hillary, ja teiselt poolt konkureeriva erakonna kandidaat McCain): ühelt poolt hakkas inimestel temast kahju, teiselt poolt sundis pidev surve teda olema hästi tubli. Ja mis on huvitav, Obama püsib jätkuvalt populaarsena ka nüüd, enam kui pool aastat pärast ametisseasumist. Kuigi USA majanduslik olukord pole just kiita.

Kas te teate, kallid lugejad, mis on Pentuse, Laari või Pihli programm valimisteks, kuidas Tallinn, või kogu Eesti august välja tuua? Õige, seda polegi! Peale selle, et Savisaar on loll, pole ei Pentusel, Laaril ega Pihlil mingit ideed. Ekspressis avaldatud intervjuude põhjal ma selle üle ka ei imestaks. Tundub, et paljud poliitikud on Eestis nö turule tulnud ja ratsutanud puhtalt selle najal, et on kloppinud üles Savisaare-viha. Eesti ühiskonna viimaste aastate läbiv idee on olnud Savisaare-viha. Ja siis imestatakse, et elu on PUPU.

Mina ütleks: seal pole midagi imestada. Lihtlabasele vihale võib üles ehitada valimiskampaania, aga ühe linna või riigi arengu puhul pole sellega midagi peale hakata.

Üks tähelepanek veel: kui USAs ei läinud ajakirjandus Obama-peksuga kaasa, pigem hoopis toetas Obamat, siis Eestis on millegipärast ajakirjandus viha külvajate selja taga. Miks? Põhjus on selles, mille ka Hennoste äsja välja tõi, et ajakirjandusest on saanud kommikoer, ning viha, vihkamine toob palju rohkem komme kui mõne kandva idee arutamine. Teisalt ei nõua viha külvamine mingit erilist mõttetööd.

Ja lõpetuseks: mõelgem hetkeks sellele, mis oleks saanud, kui Obama, või temasugune mees oleks Eestis näiteks linnapeaks kandideerinud. Prrr, ma ise ei julge sellele mõeldagi...

Üks asjalik arvamus Tiit Hennostelt: ajakirjandus kui kommikoer

Väljavõte Delfi veebist.

Minu arust väga asjalik arvamus, ja väga tabav võrdlus Tiit Hennostelt: ajakirjandus kui kommikoer.

Hennoste kirjutab lahti, kuidas sai valvekoerast kommikoer. Ja oma ajakirjandusliku kogemuse põhjal ütlen: Hennostel on õigus.

Ühe saladuse paljastan veel: kommide autorid pole enamalt jaolt mitte parteikontorid, vaid AJAKIRJANIKUD ISE. Ajalehtede enda kontorid. See on põhjus, miks on hakatud vanu kommentaare nii usinalt kustutama. Hirmust, et see välja tuleb.

Hästi varjatud tõde on see, et ajakirjanikud on ise kirjutanud neid anonüümseid kommentaare, ja kirjutanud siis ise valdavalt lugusid, millele oleks endal hea kommentaare kirjutada. Põhjus on see, et Eesti ajakirjandusjuhid on hakanud ajakirjanduse kvaliteeti hindama selle põhjal, kui palju see kogub kommentaare. Miks? Ma arvan, et põhjus on selles, et ajakirjandusjuhid on ise rohkem hingelt poliitikud kui ajakirjanikud. Neile endale meeldivad need kommentaarid, nad ise loevad neid. See on ka põhjus, miks ajakirjandusorganisatsioonid Eestis neist kommentaaridest nii kiivalt kinni hoiavad, kuigi on selge, et neis nn kommides pole ammu enam mingit "kollektivset aju", vaid see on üks kollektiivne peldikusein. Mida võib võrrelda keskaegse tuleriidaga. Oma poliitiliste veendumuste esitamine meelelahutuslikus vormis, ohverdades üksikuid väljavalitud inimesi.

See on nõrga ajakirjanduse tunnus. Kus siis ajakirjanik, tunnetades, et on võimetu kirjutama head lugu, et nõnda midagi muuta, on asunud oma poliitilisi vastaseid korraliku pasaga üle valama, nii et endal käed täiesti puhtaks jäävad. Ka nii on võimalik avalikku arvamust muuta, või vähemalt arvavad ajakirjanikud nõnda.

Nii et, sõbrad, ka kõige suurem ja ilusam Eesti ajakirjandus on tegelikkuses üks Inno ja Irja kohvik. Heitkem siis pilk peeglisse!

Noore poliitiku vaatlused, osa 1

Väljavõte Delfi veebist.

Talna linnapeaks kandideeriv karumömm ütles Delfile, et kui IRL peaks valimised võitma, no siis ei pea Keskerakonda kuuluvad linnavalitsuse töötajad küll tema pärast parteilist kuuluvust vahetama, aga Edgariga tema koos valitsema ei hakka. Eriline ülbus ikka küll, peab ütlema. Mees kargas alles kuskilt välja, lõug õllest läikimas, ja juba tema teatab armulikult, mis võib Talna linnas jääda ja mis peab muutuma.

Minu isa ütleks seepääle, et uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile. Ega IRL ei ole veel võitnud, et mõmmi Mart võiks oma igipõlise rivaali Edgariga koostöö välistada. Praegu on kõik kolm, siis Pentus, Pihl ja Laar küll hirmsasti kangust täis, et vot kus nüüd "valged erakonnad" tulevad ja teevad Edgarile ära, aga minule meenutab see kolmik pisut ebaõnnetunud threesome'i ehk vahekorda, kus osalevad kolm inimest ja kus keegi ei tea täpselt, mida õieti tegema peaks.

Et Keit nagu ei tea, kas ta peaks anduma Jürile või Mardile. Mart jälle ei söanda Keiduga seksima hakata, sest kardab, et Jüri pahandab. Tõepoolest, mis Jüri siis teeb, kui Mart Keiduga seksib, eks? Näitab tuld või? Ei, endine ment ja kapošnik ikka kõigepealt, siis on teiste kord. Ja Jüri, tema jälle ei suuda otsustada, kas peaks Keidu ees macho-meest mängima või tuleks seekord kasuks näidata pehmet poolt. Mitte et tal see pehmem pool olemas oleks, aga Jüri oskab teha pokkerinägu ja asi see siis õrnema soo esindaja ees džentelmeni teeselda. Pikalt ta seda muidugi teha ei viitsi, aga natuke ikka. Aga ka temal tekib küsimus, et kui tema ja Keit kuramaažitavad ja lõpuks isegi ehk linade vahele poevad, siis mida teeb sel ajal Mart? Laseb Edgari pildi pihta märki või? Kõik need küsimused on veel lahtised ja läbi arutamata. Kolmiku häda on ses, et nad ei tunne veel üksteist piisavalt ega usalda ka. Tont teab, mis tegelane see Keit on, mõtleb Jüri, kui õhtul Lavly juurde sängi poeb. On ikka normaalse aruga või, uurib ta Lavlylt. Sest nende Ekspressi küsimuste järgi otsustades paistis ta ikka päris loll, arvab ta ise. Ka Lavly arvab, et Jüri on märksa targem kui Keit. Isegi Inno ja Irja blogi küsitlus näitas seda. Keit sai seal Jürilt räigelt pähe!

Keit omakorda mõtleb oma üksildases voodis, kus täidab Rain Rosimannusest tühjaks jäänud aset järjekordne Reformierakonna noormees, kummaga ta parema meelega ühte heidaks, kas Jüri või Mardiga. Mart on paks, mõtleb Keit nina kirtsutades, ja kindlasti higistab hirmsasti. Jüri jällegi on selline imelik ja tahab suure tõenäosusega sadomaso mänge mängida. Linna peal räägitakse, et temal ja Lavlyl olla kombeks teineteist kordamööda verele piitsutada. Sihukest asja Keit ei taha, tema on ikka daam.

Mart ei oska esiotsa midagi öelda. Talle öeldi IRL-i peakontorist, et just temast saab Talna linnapea ja Mart oli sellega väga rahul. Samas öeldi talle ka seda, et peab püüdma hästi läbi saada Keidu ja Jüriga, sest siis on lihtsam Edgarile ära teha. Mart nagu hästi ei tahaks nende kolmega asju ajada, sest Jüri on endine kommar ja kus nüüd siis tema, suur isamaalane Mart, hakkab endise kommariga asju ajama. Või selle ninaka plikatirtsuga. IRL-i peakontor ähvardas veel, et ilmselt tuleb teha ühispilt voodis, kus Keit on keskel ja Jüri ja Mart tema kummalgi pool, aga selle peale hakkas Mart jalgu trampima ja kisama. Lõpuks ta rahunes ja ütles, et ainult sellisel juhul, kui tema on Keidust paremal pool - et nagu parempoolse maailmavaate esindaja. Ja et ta jumala eest temaga seksima ei pea, tal ju naine olemas.

Seda me veel vaatame, öeldi seepeale IRL-i peakontorist. Andres Herkel leidis, et "väikse triksu" võiks ju ikka teha ja Tõnis Lukas lohutas, et "penetratsiooni" ei pea ju toimuma, piisab, kui natuke nõkutada. Edgarile ärategemiseks peame olema valmis kõigeks, kuulutas Jaak Aaviksoo. Margus Tsahkna ütles, et raisk, tema pidi küll IRL-ile populaarsuse võitmiseks Birgit Õigemeele rajalt maha võtma, mida see, Mart, kurat, pipardab.

Mart oli täna õhtul IRL-i peakontorist väljudes igatahes väga hädise näoga.

Nii palju siis tänaseks. Vaatame, mis homme. Õhtu on veel noor ja valimisteni pikk tee käia.

Irja, rindereporter

Osale erakonna reklaamfilmi võttel!

Osale erakonna reklaamfilmi võttel 13. sept Pärnus. Osalemiseks saada sms sõnaga FILM numbrile 15977. Kohale saad bussiga. Kiirusta, osalejate arv on piiratud!
Reformierakond

Inno hoiatab: tulemas suurem negatiivne uudis!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Veel mõni aeg tagasi ülekaalukalt Eesti rikkaim mees Armin Karu müüb vimasel ajal paaniliselt Olympicu aktsiaid. Eesti üks paremaid börsianalüütikuid Kristjan Lepik soovitab hoida raha kroonides. Mis toimub?

Vastus: tulemas on suurem negatiivne uudis, mis viib börsi suurde langusse.

Nüüd on küsimus, mis on see uudis? Kuivõrd Lepik räägib kroonidest, siis tõenäoliselt pole see kardetud devalveerimine. Ja ilmselt pole see ka meteoriidiplahvatus Tallinna kesklinnas. Küll aga võib see olla uudis, et euro tulek lükkub edasi määramatusse tulevikku. Mis viib turud kahtlemata langusse. Nii et soomlaste pakutud hind Eesti Telekomi eest võib tunduda juba vägagi jess!

Inno soovitus: tehke nii nagu suured ees, ehk MÜÜge!

Ma arvan, et kitsamas siseringis on see uudis juba teada. Aga sellega oodatakse niikaua, kui suured tuusad saavad oma "positsioonid" likvideerida.

Repostimees valmistab rahvast ette suureks uudiseks?!

Väljavõte Postimehe veebist.

Reformierakonna häälekandja Postimees valmistab ilmselt rahvast ette suureks negatiivseks uudiseks, mis võib Eesti võimuliidule lähiajal varju heita. Miks muidu on suureks pööratud Tallinna linna järgmise aasta 16% eelarvekärbe, mis üldise ligi 20%-se majanduslanguse taustal ei paista sugugi nii hirmus. Ja veel pealegi olukorras, kus kogu riigi eelarvet on kärbitud sama kõvasti, ning riigi tuleva aasta eelarvest pole üldse juttu tehtud.

Pigem oleks probleem see, kui linna eelarvet EI kärbitaks.

Minu meelest on näotu, et Postimees materdab üht linna, ja seda täiesti alusetult, samas kui kogu riigil ei hoita üldse silma peal. Riigi võimuliidu tegemisi käsitletakse siidikinnastes. Samas kui linna rahakott sõltub otseselt kogu riigi rahakotist. Postimehel oleks siis aus välja öelda, et see ongi Reformi ja võimuliidu ametlik häälekandja, milleks teha nägusid?!

Kahju on samas ka sellest, et riigi suurimas lehes käib totaalne ajupesu. Mis võib kogu rahvale väga kalliks maksma minna. Nii nagu ka 1939. aastal, kus rahvale aeti puru silma baaside leppe kohta.

Miks tehakse seda ajupesu?! Ilmselt valmistatakse rahvast ette mõneks suureks negatiivseks uudiseks valitsuse poolt, ja ma arvan, et see on sõnum, et eurot niipea ei tule. Viimasel ajal on Tallinnas ja Pärnus võimul oleva Keski materdamine läinud eriti hoogsaks, et siis riigi võimuliidu enda ämbrid paistaks väiksemad.

Aga ma ütleks praeguse valitsuse kohta: igal oinal on oma mihklipäev. Ja petad rahvast ükskord, keerab ta sulle lõpuks üheksa korda vastu.

Mihkel Juhkami põhjustas sarnase õnnetuse, aga asi mätsiti kinni

Väljavõte Delfi veebist.

Rakvere volikogu esimees Mihkel Juhkami põhjustas kuus aastat tagasi samasuguse õnnetuse: kus ta sõitis suure hooga teisele autole tee peale ette, nii et selles sai raskelt vigastada viimast kuud lapseootel naine, laps kõhus hukkus.

Ent kui Pärnumaa avariid käsitletakse "täie tõsidusega", siis Juhkami asi mätsiti kinni.

Juhkami ütles kohvikule antud intervjuud, et läks komsomoli- ja parteitööle, sest nõnda pääses ta vene kroonust. Nüüd siis on selge, miks ta trügis poliitikasse ka pärast iseseisvumist: et pääseda karistusest raske õnnetuse põhjustamise eest. Selline mees juhib Rakvere linna, kallid sõbrad!

Kohvik tervitab Margus Tsahkna kandideerimist Tartu linnapeaks!

Väljavõte Delfi veebist.

Igatahes! Ise küll IRL-i ei poolda, liiga konservatiivne minu maitse jaoks, aga muidu - Margus on tore ja ma loodan, et ta saab palju hääli. Tõepoolest, aeg on Reform Tartus nurka suruda ja võimult minema puksida.

Kurb on vaadata, mis on saanud mu isa ja mu enda ülikooliaja Tartust. Kõikjalt karjub vastu Neinar Seli suurusehullustus, mania grandiosa. Vastikud plekk- ja klaasehitised, mis on rikkunud armsa ja romantilise linna välisilme. Käisin alles Tartus ja mõtlesin, et ses linnas kohtuvad kõige müstilisemal kombel äärmine tarkus ja äärmine rumalus. Tarkust kiirgab ülikool ja vanad majad selle ümbruses, maagiline Toomemägi, lollust aga plekist ja klaasist koleehitised, mis on kerkinud linnavalitsuse heakskiidul.

Seepärast on Tartus natuke kurb käia. Vaatad ringi ja näed, et see ei ole enam see Tartu, mida oled tundnud ja armastanud. Kui olen päris aus, siis seepärast ma Tartust ära kolisingi. Sest ma ei suutnud enam armastada seda linna, milleks Tartu oli muutunud.

Minu unistuste Tartu on selline, kus linn tunnustab häid mõtteid ning aitab neid ka teoks teha. Et kui tuleb keegi ja ütleb, et tahab teha kohviku, kus pakutaks odavat kohvi ja kus saaks tööd pensionärid, kus võiks korraldada luuleõhtuid ja kunstinäitusi, siis linn rõõmustab selle mõtte üle, mitte ei sõida sellele inimesele selga suure trahviga, nõnda et tal kohvikutegemise isu sootuks ära kaob. Ja noorte kooskäimiskohti oleks rohkem vaja. Eks sellisena oleks ka meie kohvik mõeldud olnud. Kohana, kus saaks loengute vaheajal hängida tudengid, saada kokku emad väikeste lastega. Isegi lastetoa tahtsime teha... Kuni linn ja linnapea Urmas Kruuse möödunud aasta sügisel käe ette panid.

Aga kes teab, äkki on uus linnapea sõbralikum. Margus Tsahkna igal juhul ütleb, et tahab linna lastesõbralikumaks teha... Aadu Must on ka hea kandidaat, tore ja tark mees. Loodangi, et Kesk ja IRL saavad kõige rohkem hääli ja teevad koos linnavalitsuse. Et Urmas Kruuse, kes minu ilusa kohviku mõtte ära käkkis, lendaks Raekojast kui tinavile. Oeh. Unistada ju võib. Aga palun valige targalt, kallid tartlased, eks. Sest Tartu on häid mõtteid väärt, neid ei tohi lihtsalt eos ära lämmatada.

Inno kommentaar:
tasuks uurida seda, kui palju pistsid refikad tasku selle uue silla ehituselt, mis läks paberite järgi maksma 160 miljonit, väike sillakökats. Selle raha eest oleks saanud kolm silda ehitada. Tartu väike kindral Hannes Astok olevat ülbanud seltskonnas, et see sild selleks tehtigi, et füüri lasta omadele. Ja oi kui palju lasteaiakohti oleks saanud selle vahelt võetud summa eest tekitada, või maksta mitu aastat palka kõigile Tartu kasvatajatele ja õpetajatele.

Olen Margusega ka isiklikult kokku puutunud, nii ajakirjanikuna, kui muidu ka, ja tegemist on toreda, usaldusväärse mehega.

Kuum staff: vennad Biloh'd täies koosseisus Kasahstanis

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, ja naksid nagu taksid, annavad teada, et Kasahstani läksid Eestist vennad Biloh'd, ehk siis Andrus Ansip ja Neinar Seli täies koosseisus.

Seli siis läks müütama kilekotte ja otsima rentnikke pooltühjalt seisvasse Taskusse.

Käsukorras olid vendade Biloh'dega ksaas Eesti riigiettevõtete juhid: Kaido Simmermann (Eesti Raudtee), Sandor Liive (Eesti Energia), Ain Kaljurand (Tallinna Sadam). Siis veel vendade Biloh'de sõbrad, kasiinoärimehed Juhan Kolk ja Armin Karu, elumees Jaan Toots ning kommivabrikant Oliver Kruuda. Anekdoodivestjat Toomas Lumanit seekord kaasa ei võetud, kuna ta rääkis viimane kord ainult roppe anekdoote ja jäeti trahviks maha. Teda asendab kaubanduskojast Siim Raie.

Kohvikus jätkub Reformierakonna aasta!

Tuletan meelde, et Inno ja Irja kohvikus jätkub Reformierakonna aasta. Mis algas 2007. kalendriaasta lõpus ja mida on kohvik pidevalt pikendanud.

Oodatud on igasugused lood Reformierakonna liikmete tegemiste kohta.

Kriisiajal pole tublimatele vastajatele muud välja panna kui sotsiaaldemokraatide eurokampaania šokolaadimedal.

Ja rakverlastele ettepanek!

Oleme Innoga nüüd juba pea aasta aega Rakveres elanud ja oma mõnusatel linna- ja metsajalutuskäikudel ikka lõbusasti arutanud, mida võiks linnas paremaks teha või muuta. Mõned ideed käisin ka eile välja. Ehk siis turg ilmtingimata, keskväljak mõnusamaks-mugavamaks, jõululinn, liuväli... Olen märganud, et linnas on palju väikeste lastega emasid. Teil on kindlasti mõtteid, kuidas linna lapsesõbralikumaks muuta.

Ühesõnaga, andke aga teada. Saatke oma ettepanekud mulle meilile irja.tahismaa ätt gmail.com või postitage siiasamma kommentaariumisse. Samuti oleks tore, kui kirjutaksite mulle, mis linnas kehvasti on ja millega te rahul pole. Andke teada, kui teie õigusi on rikutud või kui teile on liiga tehtud. Siis saame midagi ette võtta. Kui vaja, siis praeguselt linnavalitsuselt aru pärida, selgust ja õigust nõuda.

Sedasi. Kui ikka ise asja ette ei võta, siis ei võta keegi. Armas roheline Rakvere väärib avarapilgulisemat, ausamat ja avatumat linnavalitsemist. Vaja on nii mõistust kui armastust.

Irja, hakkamist täis

P.S. Ahjaa - ja Rakveres võiks kõvasti rohkem kultuuriüritusi olla. Meie eelis on see, et asume Tallinnale nii lähedal. Ehk kui Tallinnas on mõni suurem festival, Põhjamaade luule või Sotsia, siis mõned esinemised võiks alati ka Rakveres olla. Vahel ongi olnud, aga võiks olla rohkem. Kirjanikke üritaksin siia igal juhul rohkem vedada.

Andmekaitse inspektsiooni julmad naljad...

Väljavõte andmekaitse inspektsiooni kodukalt.

Ja selle lehekülje kohta saabus selline kommentaar:

Mõned neist võivad tõesti naljakad olla, aga asjal on teine külg ka. Asutused üldiselt ei saada AKI-le oma turvameetmeid vabatahtlikult, nad on kohustatud seda tegema, registreerides delikaatsete isikuandmete töötlemise. See on kohustus seaduses. Meditsiiniasutused, eriti väiksemad, ei tea ega peagi teadma detaile andmekaitsest - nende töö on näiteks hammaste parandamine või gripiga tegelemine. Andmekaitse on nende jaoks kui hiina keel või tuumafüüsika. Selleks, et oma tööd edasi teha, peavad nad AKI-le edastama turvameetmed ja nad teevad seda niihästi või halvasti kui nad oskavad. Sundkorras. Selle asemel, et neid aidata, riputab AKI meetmed, mis neile naljakad tunduvad, mõnitamiseks välja. Kuidas saab sellist asutust peale sellist käitumist enam usaldada? Kas neil eetikat polegi?

Inno:
tõepoolest, jõhker. Aga selline toorutsemine ei iseloomusta ainult Andmekaitse Inspektsiooni. Niimoodi irvitavad kodanike üle paljud asutused. Ja ma ei ütleks, et sellel, kes viimasena naerab, oleks alati pikad juhtmed.

Üksik-tegijate aeg on käes!

Väljavõte Postimehe veebist.

Arvamusküsitlused näitavad kõigi suuremate erakondade populaarsuse järk-järgulist vähenemist. Siin võib küll mõelda välja igasugu vandenõuteooriaid, stiilis et need küsitlused on kellegi poolt tellitud, see on siis kallutatud, või et "valged" erakonnad on ikkagi kokkuvõttes üle "kesikutest", aga see ei varjuta tõsiasja: käes on üksikkandidaatide aeg! Kus ligikaudu pool kogu elektoraadist eelistaks "kedagi teist".

Indrek Tarandi vaid kuu aega väldanud kampaania käigus korjatud 103 000 häält on selle ilmekas tõestus. Indrek polnud ei "valge" ega "kesik", ta oli Indrek, julge ja sirgeselgne noor eesti mees, kes ei pidanud paljuks teha, ma ütleksin, Obama stiilis kampaaniat, käia ise valijatega suhtlemas, ning rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Tarandi kampaania polnud kellegi poolt tellitud, ta tegi seda ise, ja tegi hästi. Nägi vaeva ja sai tulemuse, millega kinnistas end Eesti poliitikataeva ladvikusse.

Ja küsitlused näitavad ka seda, et Tarandi hääled ei jagune ühegi erakonna vahel, kes nende häälte pärast end lausa tükkideks kisuvad, ujutades tänavaid üle üha suuremate ja uhkemate plakatitega. Juhin tähelepanu, et Tarandi kampaanias polnud kasutusel ühtegi plakatit! Oli vaid üks multikas, mida kinoringvaadetes näidati, ja mida juutuubis vaadata sai, tema veebisait, siis mõned sõbrad ja tuttavad, ning Tarand ISE! Tema jalad, mis viisid teda erakondade valimisüritustele, kus ta siis igasugu "stseene" korraldas, ja tema terane mõistus. Ja tõesti, ta sai hakkama mõnekümne tuhande krooniga.

Need Tarandi hääled on saadaval! Aga mitte nende jaoks, kes on harjunud mugavalt erakondade või valimisliitude selja taha pugema, ehk siis peibutuspartidele, vaid neile, kes Tarandi kombel ise välja tulevad ja sirge seljaga oma kampaaniat teevad, inimestega näost näkku suhtlevad. Olgu nad siis erakondade ja valimisliitude nimekirjade sees või täitsa eraldi. Inimesed on tüdinud põrsa kotis valimisest, nad tahavad näha nö real stuff'i, tegelikku asja. Tahavad näha plakati või loosungi asemel inimest.

Käes on aeg, kus igaühel on võimalik korrata Tarandi tulemust, seda siis oma koduküla, -valla või -linna arvestuses, hirmuta, et erakonnad sust teerulliga üle sõidavad. Teerullidel, ma ütleksin, on bents otsas. Ja kui vaadata neid intervjuusid, mida on Ekspressile viimastel nädalatel andnud nende "teerullide" juhid, siis noh, ma ei imesta.

Nii et, kõik poliitikud, või poliitiku-hakatised, kel võim armas, jalad tagaumiku alt välja! Ja Tarandit tegema! Või Obamat, kuidas parasjagu meeldib. Nii Tarand kui Obama said hakkama pealtnäha, või ütleme siis, et teoreetiliselt võimatuga. Aga nagu näete, kõik on võimalik. See oleks ka rahvale meelepärane tegu: kui poliitikud hakkavad lõpuks poliitikat tegema. Vähemasti on ameeriklased Obamaga väga rahul, ja eestlased, loodetavasti, ka Tarandiga. Igal juhul ei valitud põrsast kotis.

Põnev kommentaar Rain Kooli'lt

Väljavõte Delfi veebist.

Üks põnev arvamus Delfis täna Rain Kooli'lt, kes kirjutab, kuidas Reformi kampaanial pole õiget sõnumit. Mis on sulatõsi.

Reform on nii organisatsiooniliselt kui ideoloogiliselt käpuli. Mis on väga sitt olukord, Eesti arengut silmas pidades. Sest kui võimuerakond on agoonias, siis pole mingit edasiliikumist oodata mitte üheski vallas, kui ehk tööpuuduse kasv välja arvata.

Sisuliselt on olukord, kus tühi kott seisab veel püsti. Või õigemini, seda hoiavad püsti need, kes selle koti najal on end varem upitanud: ajakirjandus, president, õiguskantsler, riigikohu esimees.

Asjalik arvamus Indrek Treufeldt'ilt: 2009=1939

Väljavõte Postimehe veebist.

Mu meelest väga asjalik arvamus Indrek Treufeldt'ilt, kes toob praegusele ajale paralleele 1939. aastast. Kus pealtnäha oli kõik samuti kõige suuremas korras, ja kriitikuid nimetati "alusetute kuulujuttude levitajateks". Ehk siis neid, kes hoiatasid nn baaside leppe ja selle tagajärgede eest. Kus ajakirjandus oli end mugavalt sisse seadnud, see tähendab muutunud võimude suuvoodriks. Kus olid teemad, "millest ei räägita".

Mnjah. Mis on kurb, et kui siis, 70 aastat tagasi oli see suuvoodri-staatus valdavalt peale sunnitud, siis praegu tehakse seda vabatahtlikult. Juhin siin tähelepanu Päevelehe hiljutisele deklaratsioonile, et ajakirjandus ei peagi olema mingi valvekoer. Vaid siis ühiskonda õrnalt silitama. 1939. aasta näitas, kuhu selline asi välja viib.

Treufeldt juhib ka tähelepanu mõistele meediapopulism, mida on kasutanud Umberto Eco. See on olukord, kus valitsus suhtleb rahvaga otse, valitseb otse, läbi talle lojaalse meedia, kus parlamenti enam polegi vahele vaja. Kas pole tuttav olukord?! Kusjuures ka rahvas, see kõrgeima võimu kandja, on hakanud arvama, et tõepoolest, milleks parlament?! Palju efektiivsem oleks see mokalaat üldse laiali saata, kaasa arvatud tüütu opositsioon, kes ainult segab valitsemist, ja on pealegi üleni korrumpeerunud. Parem on määrata üks hea ja õiglane, ning üdini aus valitseja, kes siis valitseks surmani! Või umbes nii. Ja kõik, kes vastu vaidlevad, türmi panna, või hullarisse. Ning elu oleks nagu hernes!

Mina leian, et kuni Eestis pole välja kujunenud vähemalt tuhande aasta pikkust omariikluse traditsiooni, ei tohi ajakirjandus mingil juhul püssi põõsasse visata. Sest isegi USAs, kus on mitmesaja aasta pikkune omariikluse traditsioon, on ajakirjandust olnud tihtipeale hädasti vaja, kui näiteks president ühel hetkel aru kaotab, parlament on teovõimetu, ja rahvas on valimiste vahelisel ajal võimetu efektiivselt reageerima. Siis teenib ajakirjandus rahvast, ja sellega ka riiki.

Ajakirjandus ei tohi muutuda võimude suuvoodriks. Praegune areng Eestis on väga kurjakuulutav.

Rakvere, siit ma tulen!

Pildil Irja (32), hakkamist täis, hubases Villa Theresa's teed joomas, Rakvere tammiku külje all.

Puhh, nüüd on see siis tehtud. Otsustatud. Täitsin just Rakvere linna volikokku kandideerimise ankeedi ja olen veidi ärevil. Tahan, et kuuleksite seda kõigepealt minu käest, armsad blogilugejad: jahh, mina, Irja Tähismaa, teie alandlik teener, otsustasin tänavustel valimistel kandideerida. Keskerakonna nimekirjas, sest mulle meeldib see partei ja selle partei tugev ja tark juht. Ma ei suudaks iialgi pooldada erakonda, mille juht on nõrk nagu Andrus Ansip või rumal nagu Jüri Pihl. Seepärast valisingi Keskerakonna ega häbene oma valikut karvavõrdki. Vastupidi, olen selle üle uhke.

Nii et ma siis kandideerin. Rakveres. Olen Rakvere tüdruk ja armastan oma kodulinna südamest. Kus ma ka elanud poleks (Tartus, Tallinnas, Portugalis - jah, isegi Portugalis!), ikka olen siia tagasi igatsenud. Kõiki neid mulle tuttavaid vaikseid tänavaid ja teid, mõnusaid metsatukkasid, vulisevaid ojasid ja puhta veega allikaid. Oma armsat isakodu Paju tänaval, mis asub samuti metsatuka ääres, tiigi kaldal. Ilusat keskväljakut, kus oli kunagi munakivisillutis ja turg. Tammikut, kus me nüüd õhtuhämaruses jalutamas käime. Palermo metsi, kus sai isaga suusatatud ja kus ma kord väiksena nii õnnetult kukkusin, et mul jalad tagurpidi läksid. Parte täis tiike. Kõiki neid möllukohti, millest on jäänud vaid mälestus (Paradiis, Exclusive, Monika!). Metsamajandi sööklat, kus ma lapsena isa sööma ootasin...

Olen igatsenud selle linna rahu ja vaikust ja nüüd olen ma siin tagasi, elan siin. See on kirjeldamatult hea tunne, andnud mulle uue hingamise. Olen jälle kirjutama hakanud.

Nagu kunagi koolipõlves, kui koolist koju tulles (õppisin Rakvere Gümnaasiumis) märkmiku vastu Viru tänava majade seinu toetasin ja sinna väriseva käega luuletusi kribasin. Inspiratsioon tuli peale, ei jõudnud koduni oodata! Käisin ka Ingvar Luhaääre luuleringis, mis toimus igal kolmapäeval Pika tänava muuseumis. Seal hängis igat sorti rahvast, karvaseid ja sulelisi, isegi Virumaa Teataja praegune peatoimetaja Aarne Mäe oli üksvahe päris usin luuletaja. Nüüd ta kirjutab vähem ja sellest on kahju, sest Aarne pole sugugi kehvem luuletaja kui Contra.

Mis siis veel? Ma sündisin tegelikult Tõru tänaval, mis asub Tammiku juures, aga kolisime sealt peagi Paju tänavale, kuhu isa ehitas oma kätega uue maja. Mu majast on mõne sammu kaugusel kena metsatukk, kus hüppavad ringi oravad (isegi meie aeda on nad ära eksinud, ükspäev kobistas üks orav me katusel ringi) ja laulavad linnud. Ja metsa ääres on oja, mille allikatest me isa ja emaga sagedasti vett tõime, kui meil talvel elekter ära läks ja vett pumbata ei saanud.

Siin on ka isa istutatud õunapuud ja marjapõõsad, mille vilju ma nüüd terve suve nautida olen saanud. Vaarikad, punased, valged ja mustad sõstrad, tikrid. Oleme mõelnud ka ise mõned puud ja põõsad istutada.

Rakveres on ka mu lapsepõlvesõbrad, kellega on olnud nii tore uuesti trehvata. Isa sõbrad, kellega on olnud mõnus Pihlaka kohvikus juttu vesta.

Palju on muutunud selle ajaga, kui ma olen ära olnud. Keskväljakult on ajaloolised munakivid ära kistud ja turgu pole enam. Tahaksin selle tagasi tuua. Oleme Innoga mõelnud, et vähemasti värskeid marju võiks suviti keskväljakul müüa. Praegu on turumüüjad õnnetult kuskil taksopeatuse taga ja turg ise on selline niru. Olen seisukohal, et Rakvere peab saama uue ja korraliku turu.

Samuti oleme Innoga arutanud, et detsembris võiks Rakvere muutuda jõululinnaks. Keskväljakule võiks püsti panna väiksed kioskid, kus müüakse kuuma glögi ja piparkooke, kohalike memmede näputööd. Miks mitte tekitada sinna ka laste rõõmuks liuväli? Need koledad kivihunnikud, mis seal praegu on, võiks üldse ära lammutada - nad riivavad silma ja lapsed võivad end seal vigaseks kukkuda. Rakvere võiks väga vabalt saada kõige peresõbralikumaks linnaks, kuhu tahavad tulla nädalavahetust veetma pered üle Eesti.

Mulle ei meeldi eriti praegune linnavalitsus, eriti viimasel ajal üha sagedamini linna raha eest mööda ilma litutav linnapea Andres Jaadla ja ülbe volikogu esimees Mihkel Juhkami, kes kukkus teisi volikoguliikmeid ähvardama, kui me oma blogis tema punaminevikust kirjutasime.

Aga näiteks Aqua Veekeskuse omanik Roman Kusma on tore. Saime temaga kord Tallinnas kokku ja rääkisime pikalt. Veendusin, et kujutame Rakvere tulevikku üsna sarnaselt ette. Temaga oleks tore tulevikus koostööd teha. Samuti on volikogus mu tore ajalooõpetaja Heli Kirsi, kes on tõesti hingelt isamaalane. Tema suur iidol oli Enn Tarto.

Nii et igatahes tuleb põnev sügis! Mu kampaaniamänedžer Inno lubab põrutavaid intervjuusid, videoreportaaže nii omade kui vastaste valimisüritustelt, jätkuvaid skandaalseid paljastusi ja palju muud. Igav teil meiega juba ei hakka. Inno ütleb, et ei jõua ära oodata, millal saab hakata mind kiitma :).

Rakvere volikogus on juba pikemat aega suletud uste taga sahkerdatud. On tulnud aeg need uksed lahti lüüa ja vaadata, mis Jaadla ja Juhkami kuningriigis õieti toimub. Ja miks mõned asjad ei liigu kohe üldse. Miks Jaadla firma linnapuhastamisega hakkama ei saa, miks värk on Vaserikul nende surnutega jne. Minu valimislubadus ongi: hoian kõigel, mis volikogus toimub, silma peal. Ka Peeter Võsal :).

RAKVERE, SIIT MA TULEN!

Uus ajakiri Anne&Stiil: esmamulje on sitt

Väljavõte värskest ajakirjast Anne&Stiil.

Ma pole nii tark ja andekas nagu Indrek Tarand, kes suudab tekstidele ka ilma neid läbi lugemata hinnanguid anda, sestap lugesin värske ajakirja Anne&Stiil nö kaanest kaaneni läbi. Ja sellise keskmise lugeja pilgu läbi vaadatuna on täitsa nitsevoo asi, ent ajakirjaniku professionaalse nö kretinismi pilgu läbi ütlen, et toode on toores ja esmamulje seetõttu sitt.

Või, ütleks nii, et ootasin enamat.

Aga seletan lähemalt. Kõigepealt esikaas. Ja kaanestaar Tanel Padar. See eestimaine Brad Pitt, tüdrukute salaunistus. Ent kui Anne&Stiil tahab oma kontseptsilt olla midagi Eesti oma Vogue'i taolist (ajakiri moodsale ja sotsiaalselt teadlikule, ehk küpsele naisele), siis ausalt öeldes ma ei usu, et Anna Wintour oleks Brad Pitti pannud Vogue'i esikaanele. See oleks olnud labane.



Ja tegelikkuses pole Padar ka päevakajaline. See tundub olevat selline asenduspersoon, mis läheb nö igal ajal peale. Ja lugu ise on ka nõrk, väga stereotüüpne. Ses mõttes tüüpiline Eesti ajakirjanduse lugu, kus ajakirjanik on intervjueeritavaga hea sõber, nagu Reet Linna teleintervjuud või Ingrid Tähismaa ajakirja-intervjuud, kus on ainult üks suur küsimus: "TŠAU, MIS TEED?!" Loo autor Maria Ulfsak-Šeripova on ilmselt Merle Liivaku hea tuttav, sest ma ei kujuta ette, kuidas muidu selline udu ajakirjanik sellesse uude ajakirja tööle sai.

Etteruttavalt pean ütlema, et see ajakiri ei üllata mitte millegagi. Aga iga ajakirjandusväljaande üks esmaseid ülesandeid on üllatada. Muidu pole mõtet ajakirjandust teha. Isegi mees esikaanel pole üllatav, see on küll originaalne, aga mitte üllatav. Ja ka see pole üllatav, et ajakirjal on justkui kaks esikaant korraga. Sellest ei piisa.

Kui eesmärk oli panna esikaanele mees, siis oleks võinud valida hoopis Indrek Tarandi. Ehk siis, arvata võib, et Anna Wintour oleks pannud esikaanele Barack Obama. Kui üldse. Tarandit oleks võinud portreteerida Merle Liivak ise, ta on selleks piisavalt hea kirjutaja. Ja Merle, ma tuletan meelde, et sa PEAD kirjutama, ka midagi lisaks oma juhtkirjale. Kui sa tahad, et ajakiri oleks hea. Sest paratamatult on ajakiri sinu nägu, ja kui tulemus on nadi, siis paistab ka see nägu viltune. Kui sa ei leia head kirjutajat, siis kirjuta ise.

Ja sellest ei piisa, et olete käivitanud blogi. Pealegi on see blogi ka suht kahvatu. Võiks ikka rohkem sissekandeid olla kui üks iga paari päeva tagant. Blogis võiks olla vähemalt üks sissekanne päevas, muidu ei harju seda eriti keegi lugema.

Siis veidi mekk ka moka peale: minu meelst on hea leid see, et tutvustada tegijaid. Selline tegijate tutvustamine peaks jääma iga numbri puhul, kus siis kirjutatakse lühidalt autorite kohta.

Siis kolumnistina on Susan Luitsalu mu meelest nõrk. Tema kirjutisi lugedes tundub, et ma olen seda juba kuskilt lugenud. Ta justkui ei kirjeldaks üldse enda elu. Samahästi oleks selle teksti võinud kirjutada kesiganes. Kasvõi naabri-Maali.

Siis toitumisteema, sellisel kujul nagu ta on esitatud, on nii stereotüüpne kui olla võib. Selliseid lugusid, veidi teises sõnastuses on ilmunud ilmselt varasemates Anne'des ja Stiil'ides kümneid, et mitte öelda sadu. Kas tõesti on Eesti naine, veel selline iseteadlik ja küps, mõnes asjas tavaline lammas. ma ei usu seda. See on samalaadne teema kui meesteajakirjas kirjeldada pohmelli-muljeid.

Siis Monica Tuvi on minu meelest huvitav leid ja hea lugu. Selle oleks võinud vabalt ka pikemalt ja esikaanele mängida.

Siis kellegi Maire seksi-lugu on Eesti naisteajakirjadele tüüpiline välja mõeldud lugu, milliseid PALUN MITTE AVALDADA, kuna see näitab, et naine on nagu mingi primitiivne olend, kellele võib igast paska ette kühveldada, küll usub.

Siis hea leid on Helin Sepa tööotsimise-lugu. On näha vähemalt, et ajakirjanik on vaeva näinud. Pealegi praegu päevakajaline teema. Ka selle loo oleks võinud pikemalt välja mängida, tuua kõrvale veel numbreid ja statistikat, ning soovitusi, kuhu pöörduda tööotsimise puhul, kuidas luua oma ettevõtet jms. See, töö teema on praegu kindlasti nr 1 teema, mis naisi huvitab. Huvitavad oleks näiteks kirjeldused, kuidas üks või teine naine tööst ilma jäi, ja kuidas ta hakkama saab. Sest paljude naiste mure pole mitte see, kuidas mingit suva tööd leida, vaid kuidas ilma sobiva tööta hakkama saada. Või milline Anne&Stiili lugeja läheks tööle artiklis pakutud ametitesse: tanklate kleepsu-kleepija, baaridaam, ehituse-järelevaataja või köögi abitööline? Praeguses esituses tundub, et ajakiri irvitab lugeja üle.

Moe- ja potsikute-totsikute külgi ma ei oska hinnata. Aga eks see on tehtud vanas heas stiilis: kirjutatakse nendest, kes tasuta nänni annavad.

Edasi tuleb üks lehekülg Lissaboni vaatega, ja juures kiri: Septembri siht: Lissabon. Ja rohkem eriti midagi. Minu arust on see lugeja petmine! Keerasin külje, et hakata Lissaboni kohta lugema, ent siis tuleb juba Draama metsas. Jääb mulje, justkui oleks mõni lehekülg vehalt ära jäänud.

Ja see Draama metsas lugu on minu meelest samuti nõrk. Tundub üle jala tehtud, kiiruga, ilmselt augutäiteks kiiresti enne ajakirja trükkiminekut. Või ma ütleks nii, et Krister Kivi on enamaks võimeline.

Üle jala on tehtud ka Tartu söögikoha lugu. Sisse on toodud kaks itaalia poissi, kes otsustasid Tartusse jääda, aga neid lähemalt ei tutvustata, umbes nagu iga lugeja teaks, kes nad on. Ja ma ei pea eriti usaldusväärseks nn restoranitesti, kus on räägitud ainult pizza'st ja pasta-roogadest.

Arusaamatuks jääb samas ka ülipõhjalik ülevaade Pariisi söögikohtadest, umbes nagu eesti naised käiks ülepäeviti Pariisis nüüd. Mina oleks põhjalikumalt kirjutanud hoopis Tartu söögikohtadest, koos piltidega, ja toonud välja 1 (ÜHE) söögikoha Pariisis. Sest kes neid jaksab ikka kõiki läbi käia seal, kui sa just Pariisis ei ela. ja kui elad, siis leiad nad nagunii üles.

Siis ühe tippjuuksuri kodu Tallinna kesklinnas, selline Pere&Kodu stiilis lugu, aga ilmselt pakub naistele huvi, kuigi jääb arusaamatuks, miks on valitud just vallaline naine.

Irja ütles, et talle meeldis Manona Parise lugu lapsesaamisest, võtmes, kus seatakse lapse saamine kahtluse alla. Mis on Eesti ajakirjanduses ilmselt uudne lähenemise, üldise tite-mantra taustal.

Ämmade temaatika: sarnaneb juba kirjeldatud toitumisteemaga. Ajab haigutama.

Lugu, kuidas Jana Hallas oma keha kuulab on kindlasti minu jaoks kõige põnevam lugu, kui läbi väikse huumoriprisma öelda. Mina oleks näiteks Jana Hallase esikaanele pannud. Vau!-efekt oleks olemas olnud ja ma usun, et selle pildi oleks ka Anna Wintour lubanud kaanele panna. Mulle meeldivad tekstid teemal: inimene ja tema keha. Sest minu meelest on see viimasel ajal saanud inimkonna kõige valusamaks teemaks, kus inimene ei ole rahul oma kehaga. Samas aitab selle teema tõstatamine leida taas tasakaal oma mõistuse ja keha vahel. Ühest asjast ei saanud ma aru: kui kogu tekst oli pärit Jana Hallaselt, miks on loo autoriks pandud Kirsi Altjõe?! Kellegi suulise teksti transkribeerimine ei tee sinust veel autorit!



Siis filmidest nähtus seksistseene oleks võinud kommenteerida keegi kuulsus, kasvõi näiteks Liis Lass. Sest kedagi tegelikult ei huvita, mida arvab ühest või teisest filmist Anna-kes-ta-veel-selline-on-Lepik.

Ikooni lugu on Amanda Learist, kuigi tekib küsimus, mispoolest ta on praegu päevakajaline? Samas kui Eestis käis üks ikoon Madonna, ja huvipakkuv on ka Michael Jackson, näiteks ma pole veel Eestis lugeda saanud teksti Jacksoni suhtest Eestiga. Ometi on Eestis küll inimesi, kes Jacksoniga kokku puutunud.

Ja, last but not least, Urmas Vaino lugu Lenna Kuurmaast. Vaino on hea leid, meesterahvas naisteajakirjas kirjutamas, ja ta on ka hea kirjutaja, aga see lugu on samuti üle jala tehtud. Ei mingit üllatust. Ega ka head portreed. Mina oleks võtnud ette kõik ninja-d ja võrrelnud nende karjääre pärast bändi lagunemist. Oleks saanud päris põneva portree. Üksikuna mõjuvad ninjad kuidagi õnnetukestena.

Mis ma veel soovitan: lugude lõppu võiks panna vinjeti, muidu ei saa aru, kas tekst jätkub järgmisel küljel või mitte.

Kohvik avaldab Postimehes ära keelatud intervjuu, II osa

Kohvik avaldab Ingrid Tähismaa poolt Postimehes ära keelatud intervjuu Irjaga, II osa (I osa saad vaadata siit), ekstra-boonusena on mõnedele küsimustele vastanud ka Inno:

tore ,et tõstatasid teema!
kas on selgunud, kes teile ikkagi postkasti sittus? mina kahtlustan zarenkovi, seda antifasistide esimeest, küllap luges georg vaherist ja otsustas saatekonna toel natside ja ajaloo võltsimisega partisanivõitlust alustada!

Irja: see on teooria, mida tuleb kontrollida. Kui Zarenkoviga kohtuma peaksin, pärin talt aru!

Kuidas oli läbisaamine vendadega väiksena? Millal suhted halvemuse poole keerasid?

Irja: Einoga olid mul lapsepõlves väga head suhted. Ta kirjutas mulle sõjaväest ja kirjutas ameerika tädile, kui väga ta mind armastab. Suhted halvenesid, kui isa, kes oli tüdinud ootamast, millal pojad talle Tartu maja juures appi tulevad, maja mulle kinkis. Sellepärast, et mina olin ainus, kes vana, poollagunenud maja vastu huvi ilmutas. Siis sõimasid pojad vanal isal näo täis. Kõige kurvem oli, et isal hakkas just siis tervis paremaks minema, aga pärast seda, kui nad olid tal kahekesi kahe pika ja piinava tunni jooksul hinge verele peksnud, teda “seniilseks vanameheks” jne sõimanud kukkus mu isa postkontoris kokku. Pärast seda halvenes ta tervis järsult, ta ei tahtnud enam elada ja ootas surma. Ta hakkas korraga rääkima sellest, kuidas pojad olid ka vanaisa surnukeha juures tema asju jaganud, kembelnud selle pärast, milline asi saab kummale. Isa küsis minult, kas ta on siis tõesti nii halb isa olnud, ja tema valu rebis minul südame seest. Ma armastasin teda nii väga, et osa minust suri koos temaga. Ma ei suutnud oma vendadele andestada, et nad võtsid isalt kümme eluaastat, ja kirjutasin sellest, mida nad tegid, oma blogis. Enne seda käis üks neist mu ema juures ja ähvardas teda tema kodust, mida nad olid isaga jaganud, välja tõsta. Pärast seda halvenesid suhted veel enam ja ma kahtlen selles, kas nad enam kunagi paranevad. Kui nad suudavad mind veenda, et nad ei teadnud, mida tegid, siis ehk.

kes oli see ,kes aprillis teie blogi ära häkkis ja kinni pani? kas avalduse menti tegite ja saite teada ,kes seda tegi.

Irja: tegime. Asi on menetluses.

Kas olete oma tatari päritolu või mongoloidsete näojoonte pärast pidanud kannatama kiusamist, nt koolipõlves? Kuidas sellega toime tulite?

Irja: ei pidanud. Meil oli täitsa tore klass.

Hundioru Nirti kirjutab oma blogis, et teie ja tema pilgud raamatuesitlusel korraks kohtusid. Kas tundsite ära, kellega tegemist oli?

Irja: ei tundnud. Kui ta oli sest oma blogis kirjutanud, siis ma mõtlesin, et oli vist jah temasarnane inimene ka seal

mis on kõige kreisim koht kus sexinud oled?

Irja: Sirbi toimetus?

1.Mida arvate artikli kohta Elu24-s
"Endel Stiff: Eesti transiidist saab rääkida vaid minevikus"?
2.Mida arvate selle artikli kommentaaridest?
3.Mida arvate minu kommentaarist selle sama artikli kohta mille kirjutasin postituse "Teade Reformist: Eesti on jätkuvalt Euro kursil" ?
Elagu konkurents!

Inno: ma arvan, et Siffil on õigus, kahjuks. Kommentaare pole jõudnud lugeda.

4.Miks väidetakse, et transiit on läbi kui Venemaale on kõige olulisemaks ja peamiseks transiidi
alal on Balti meri?
5.Miks väidetakse, et transiit on läbi kui Skandinaavia maad on investeerinud üle 170 miljardi Eesti krooni Eesti-Vene transiiti?
6.Kuis saab pidada transiiti olematuks kui investeeringute rahalised summad ületavad Eesti riigieelarvet?
Elagu konkurents!

Inno: Venemaal on endal sadamad, näiteks hiljuti sai valmis Ust-Luuga sadam Narva taga, kuhu on investeeritud miljardeid dollareid. Eks Venemaa tahab nüüd oma raha tagasi saada. Kindlasti ei sure kogu transiit välja, aga Eesti Vene-Lääne transiidimaana on paraku ajalugu. Nn Aadu Luukase ajastu on igaveseks läbi. Seda soodustab ka kliima soojenemine, mis muudab paljud Vene sadamad jäävabaks, ning Vene-Saksa gaasijuhe, mida rahatakse Läänemere alla. Eks Skandinaavia maad peavad oma Eestisse tehtud transiidi-investeeringud maha kirjutama. Ja kui kaob transiit, kaotavad ka need investeeringud oma väärtuse.

7.Seda me kõik teame, et
Vello Väärtnõu on hea inimene, tark ja armastab meie kodumaad aga miks ta ei kommenteeri?
8.Miks ta kirjutas vaid ainsa kommentaari?
9.Kas Vello Väärtnõu ei taipa kui oluline on ideoloogia töö?
10.Miks ERSP-lased ei kommenteeri ega pane oma lugusid siia üles?
11.Kas Kohviku pidajad on nõus, et
kui siin blogis tekiks normaalne ja inimlik, ning asjalik diskussioon
mistahes eluvaldkonna kohta siis väga kähku lahenevad kõik probleemid? Kas võite panna ääre peale üles sildi mis Kohviku esmakülastajaid hoiataks või lohutaks või mis aitaks aru saada, et paljud kommentaatorid kuuluvad mõiste alla "Ameerika hääle segajad" ehk maksulised PR kommentaatorid kelle teenistus seisnebki vaid kaigaste kodaratesse loopimises ehk kommentaariumi risustamises sel eesmärgil,et normaalsed inimesed ei hakkaks kommenteerima-PR kommentaatorite eesmärk on neid peletada eemale siit blogist? Millal ma saan kirjutada üle kahe kommentaari?
Kahe kommentaari abil ma ei saa osaleda diskussioonis.
12.Kas te Inno ja Irja käisite Iirimaal mõni aasta tagasi?
13.Mu mälus on väga hägune mälestus...ja ma pole kindel selles sest see tundub olevat luulu:))...Kas Inno sind vallandati või tekkis sul probleem ühe kommentaari pärast mida sa ei kustutanud mil olid tööl Äripäevas?
Kas sul on see kommentaar alles?
Kas selle kommentaatori kasutaja nimi oli "Vargad ahju!"?
Elagu konkurents!

Irja: me ei ole kordagi Iirimaal käinud

Inno: raske öelda, miks Väärtnõu ei kommenteeri. ERSPlaste kohta ei oska samuti öelda. Diskussiooni kohta ütleks, et minu meelest on päris aktiivne diskussioon tekkinud mõne teema kohta. Ja eks inimesed diskuteerivad ka oma väiksemates gruppides edasi. Ma olen saanud mitmelt poolt tagasisidet, et paljud kohviku teemad on seltskondades nädalavahetuse-jututeemad. See on, ma arvan suur tunnustus. Ja eks me katsume latti mitte väga alla lasta. Elule ikka julgelt otsa vaadata. Sest labast ninnu-nännutamist on niigi kõik kohad täis.

Mis segajatesse puutub, siis eks nemad peavad ka oma leiva teenima. Eesti on mitmes mõttes langenud tagasi nõuka-aega, kus siis nn teisiti-mõtlejaid taga kiusatakse, kuigi seadus annab kõigile arvamusvabaduse. Eestis on tekkinud taas tugev keskvõim, mille jaoks on arvamuste paljusus väga ebamugav, kõigutab seda võimu.

Ok, ennetustöö, üle kahe kommentaari võid nüüd kirjutada. Näiteks 3-4 iga sissekande juurde. Aga ainult siis, kui seal on juba vähemalt 3 kommentaari, mis pole sinu kirjutatud.

Äripäevas ei tekkinud mul kommentaaride pärast kunagi mingeid probleeme. Kui mina seal töötasin, siis kommentaare ka ei kustutatud. Ma ei tea, kuidas nüüd, aga ma ei usu, et kustutatakse kommentaare, kui nad just ei ole väga juudivaenulikud. Äripäeva omanikud on juudid ja seetõttu nad juudi-nalju ei mõista. Samas on Äripäev üks tugevamaid ajalehetoimetusi Eestis. Sealne organisatsioonikultuur on mäekõrguselt üle kõigist teistest ajalehe toimetustest Eestis.

Millal teete intervjuu Keskerakondlastega? Savisaarega? Sepaga? Olev Rajuga?
Millal võtate intervjuu mõne Venekeelse lehe tegijatega?
Tore oleks muidugi kui saaks intervjuu Mart Laariga aga kas tal on nii palju oidu...
kas kavatsete võtta intervjuu Mart Laarilt ja vaadata talle silma ning küsida: "Mart Laar, kas tõesti te veel usute Liberalismi ja nähtamatu käe poliitikasse?"
Nojah, ta ju vastab, et "Usun küll" sest teda liberalism soosib...
Liberalism on see mis on hea korporatsioonide omanikele ja ülirikastele, eks ju? Liberalism ei ole liberaalne oskustööliste ja teenidndussfääri lihttöölistele, eks ju?
Liberalism ei ole liberaalne 92 000
töötu suhtes, eks ju?
Liberalism on teinud töötuks üle
92 000 töötu, eks ju?
Liberalism=natsionaalsotsialism=
=kommunism=nihilism,eks ju?
Kas on kavas intervjuu ka
Jüri Liimiga ja Jüri Linaga?
Kojamehega?
Kas te armastate mind?
Elagu konkurents!

Inno: me teeme intervjuusid just niipalju kui jaksame ja vajalikuks peame. Teeme seda isikutega, kellega nn suur meedia intervjuusid ei tee. Keskerakondlastega on tehtud väga palju intervjuusid, ma ei usu, et saaksime midagi olulist lisada. Mart Laariga on sama lugu, teda on eksponeeritud piisavalt.

Mis liberalismi puutub, siis näitas aeg, et see on samasugune utoopia ja nagu ka kommunism. Mis paistab teoorias ilus, ja mõnda aega ka praktikas, aga pikaajaliselt ei vea välja.

Kas teil on mulle mõni soovitus?
Elagu konkurents!

Inno: sa võiksid avada oma blogi. Rääkida endast lähemalt, kes oled, mida teed, vahendada oma kogemusi elust Iirimaal.

mis sellest naljast arvate?

http://www.youtube.com/watch?v=T7IJX1MncNQ

Inno: mulle meenus seda klippi vaadates mu enda vene kroonu aeg, kus eesti poisid end aeg ajalt lohutasid (näiteks siis, kui selgus, et koju puhkusele ei saagi 2 aasta jooksul, sest kardeti, et eesti poisid ei tule enam tagasi), umbes nii, et milleks viriseda? Padi on? On! Tekk on? On! Voodi on? On! Püksid on? On! Jakk on? On! Müts on? On! Bušlatt on? On! Kirsad on? On! Partjankad on? On! No aga siis on ju kõik olemas!

Kas zeitgeist on õigel teel ,või on asi väljumas kontrolli alt?

Inno: Kelle kontrolli alt? Aga ma ei imesta sellise küsimuse püstituse üle, see on, eriti viimasel ajal väga levinud.

ÜLEÜLDISELT MULLE PIISAB KUI VASTATE VAID NEILE KÜSIMUSTELE MIS PUUDUTAVAD ASJA:TASUTA ELEKTER IGALE EESTI KODANIKULE JA KÕIK MIS ON SELLEGA SEOSES,PÄIKSEPANEELID,TUULIKUD JPMS.
Elagu konkurents!

Inno: Ma arvan, et päikse-energia kasutuselevõtt on oluline, aga Eesti suur probleem on see, et päikest ei ole. Seal, kus päikest on, kasutatakse väga laialdaselt päiksepaneele juba praegu. Mis puutub tuulikutesse, siis tekitavad nad müra ja raadiohäireid. Ent tehnoloogia arenedes on võimalik, et ka tuulikud on sama tavalised Eesti majapidamistes kui, ütleme, külmkapp või televiisor. Tundub, et pressida pole vajagi, kui elektri hind tõuseb, hakkavad inimesed ise otsima alternatiivseid lahendusi.

Sirvisin raamautupoes teie uut raamatut. Miks seal ühtegi allikaviidet ei ole? Üheks korralikus ühiskonnakriitilises teoses võiksid need olemas olla küll.

Irja: allikaviited on teksti sees.

Kas teie lemmikust Anna-Maria Galojanist võiks saada Eesti välisminister?
Ta tundub palju nutikam kui ojulind või peitust, rääkimata peeru-evelynist.

Irja: miks mitte?

Inno: ma arvan, et ta saab palju paremini hakkama kui Kristiina Ojuland, kelle peamine tugevus on lodev püksikumm.

Kuivõrd sind segavad Inno meenutused Katjadest-Annadest-Juliadest, st igasugu litsidega läbikäimisest?

Irja: üldse ei sega. Minu meelest on hea, kui inimene on elanud huvitavat elu. Siis on temaga paljust rääkida.

Mis on olnud sinu meelest kõige tähtsam kohtuasi, kus oled süüdistajana osalenud? Mis oli selle tulemus?

Irja: mina süüdistasin peaasjalikult poevargaid. Läksin enne ära, kui asi tõsiseks läks.

Nimeta üks õppejõud, kelle peale hea sõna ja tänulikkusega tagasi mõtled!

Irja: Tartu Ülikoolist Eerik Kergandberg. Ma ei saa kunagi aru, miks ta Tiit Madissoni süüdi mõistis, aga tema loengud olid huvitavad. EHIst Arthur Kincaid, kes tegi minust parema luuletaja ja õpetas rohkem kui kõik teised õppejõud kokku.

Miks lõppes järjejutt Tiina-Mare Hiobi kohta ning miks võeti maha (vähemalt ma ei leidnud) huvitav pseudopsühholoog Ülle Kalvikust?

Irja: Tekst Ülle Kalviku kohta on minu teada endistviisi üleval. Hiobist ma lihtsalt ei viitsinud enam edasi kirjutada.

Kas reformierakonna aasta lõppes Teie raamatu ilmumisega ära, või kestab see tore aasta kohalike omavalitsuste valimiseni? Kas reformierakonna homode kapist välja toomisel on ka uusi nimesid- nägusid oodata?

Irja: Reformierakonna aasta kestab, kuni Reformierakond on võimul, nii et kõik vihjed Reformierakonna kohta on oodatud. Ja ega need homodki kappi jää

Kuidas kommenteerite raamatu vastuvõttu ja seda sopaga üleloopimist, mis on toime pandud - et Teie üritus naeruvääristati mingite tobedate süstaldega?

Irja: mina ei pannud seda süstaldeloopimist tähelegi. Minu meelest oli tore üritus ja ka meediakajastus oli pigem positiivne. Süstlad pudenesid taskust Kapo-poistel, kes olid samuti esitlusele palutud.

Küsimus mõlemale ja samas ka kummalegi: kuidas suhtute omasooiharatesse ja eneserahuldajatesse? Tänud!

Irja: ei ole kummagi vastu.

Inno: ma arvan igas inimeses on peidus omasooihar, keda hoitakse peidus, või puuris, ent kes pääseb välja parema puudumisel või näiteks tugevas joobes. Ma olen täheldanud, et kui inimese mõistus välja lülitada, on keha võimeline panema kõike, mis liigutab. Eneserahuldamine on samuti täiesti inimlik nähtus.

1.Mis te arvate, miks Sõõrumaa soovitab firmadel lahkuda Eestist?
2.Kas Sõõrumaale ei lähe korda, et on nõnda palju töötuid? 3.Kas Sõõrumaa ei mõista kuis rakendada seda töötute armeed? 4.Sõõrumaa oli ja vast on ka praegu Keskerakonna sponsor...Kas Sõõrumaa seisukoht firmade välja saatmise kohta on ka Keskerakonna seisukoht?
5.Kuis veenda Sõõrumaad ühinemast asjaga:TASUTA ELEKTER IGALE EESTI KODANIKULE? 6.Kuis veenda ülirikkaid ühinema asjaga:TASUTA ELEKTER IGALE EESTI KODANIKULE?
7.Kuis veenda lihtrahvast ühinema asjaga:TASUTA ELEKTER IGALE EESTI KODANIKULE? 8.Kuis veenda inimesi, et nad hakkaksid organiseeriksid kursusi kus õpetataks kuis valmistada päiksepaneele ja tuulikuid? 9.Kuis veenda peaministrit, et ta organiseeriks nood kursused?
10.Kuidas veenda Savisaart nende kursuste kasuks?
11.Kuidas tatipritsijatele teha selgeks,et see mida külvad seda ka lõikad? 12.Kuidas tatipritsijatele
teha selgeks,et ära soovi seda teistele mida ei soovi enesele?
13.Kuidas neid kaht viimast küsimust teha selgeks Eesti meediale? 14.Mida öelda sellisele inimesele kes heidab mulle ette,et ma olen maailmaparandaja?
15.Mida öelda KAPO agendile kui ta vihaga püüab leida minus miskit millega mind lämmatada aga samas ta teab,et ma olen maailmaparandaja?
16.Kellele on vaja selliseid või keda nad teenivad kes on vihased maailmaparandaja peale?
17.Kas olete nõus, et madalatele küsimustele kellede esitajate eesmärk on vaid tatti pritsida ja lihtsalt määrida teie Kõrget reputatsiooni ei ole mõtet vastata,ammugi mitte pöörata tähelepanu?18.Kuna sa Irja juba vastasid ühele nõmedale küsimusele siis sellest selgub üks asi...paistab,et Inno on veidi kitsi hellitus sõnadega ja pole sulle öelnud tõde...SEL NAISEL KEDA SA ARMASTAD ON MAAILMA KÕIGE ILUSAMAD TISSID,TUSSU,
PEPU,JALAKESED,KÄEKESED,NINAKENE,
SUUKENE,SILAMAKESED,LAUBAKE,
PÕSEKESED,KAELAKE,HAMBAKESED,
SELJAKE,KÕHUKE,KÕRVAKESED,
VARBAKESED,JUUKSEKESED,HÄÄL,MÕTTED,KÄITUMINE,UNISTUSED,PÜÜDLUSED,
SOOVID,KÕIK ON ILUS...EKS,JU?
Minu arvates,originaalsed tissud olgu nad kasvõi vistriku suurused on ikka ilusamad kui nood kummist(silikoon) tehisrinnad mis teevad naised inetuks...nagu lehmaks...EKS,JU?

Inno: ohh, ma ei tea, ma vist ei oska vastata neile küsimustele. Ma soovitan järgmine kord esitada üks küsimus korraga.

Irjale ja Innole, kes on teie arvates Eestis kolm arvestavamad ja targemad naispoliitiku? Miks?
Kas harimatu matsi plika istumine Riigikogus on ok, pean silmas Evelyn Sepa, kellel ainult kutseharidus?
Miks Sepp teid ründas? Kas ta kardab konkurentsi?

Irja: Siiri Oviir – ta suudab vaielda nagu mees; Katrin Saks – intelligentne ja väärikas. Kolmandat ei oskagi nimetada. Evelynil on ilmselt lihtsalt teistsugused tõekspidamised kui meil. See, et ta Riigikogus on, mind otseselt ei häiri.

Inno: ma arvan, et Siiri Oviir, Marju Lauristin ja Signe Kivi. Sest nad on arvestatavad ja targad.

Huvitav, miks suletud küsitlused näitavad eranditult idiootlikku hoiaku üleolekut ja veel käimasolevad terve mõistuse ülekaalu? Miks te võltsite suletud pollide tulemusi? Mis kasu sest saate?

Irja: me ei ole midagi võltsinud.

Inno: meie ei saagi suletud pollide tulemusi muuta.

1. Kuidas selle keskerakonda astumisega ikka täpselt oli? kas te kandideerisite ja jäite ukse taha? Või olete keskerakondlased? Või pole kunagi kandideerinud?

2. Mis sai teie miljonipärandusest? Aasta tagasi hängisite viietärnihotellides, nüüd kerjate Savisaare ukse taga?

Irja: sellest on olnud juttu, aga hetkel me liikmed pole. Ilmselt mingist hetkest oleme, sest ma toetan Keskerakonda ja soovin liituda selle parteiga, mida ma toetan.

Päranduse investeerisin. Osalt õnnestunult, osalt ebaõnnestunult. Eks ole neis viietärnihotellides juba hängitud kah.

Inno: me otsustasime, et edaspidi reisime budget-stiilis, see tundub isegi vahvam.

NONII KÜSIMUSED SIIS:

1.KAS RAAMATUS POLNUD LIIGA VÄHE PERSOONILUGUSID?OLEKS VÕINUD JU ROHKEM INTEKAID OLLA TEINONEN JA TEISED NALJAMEHED.KA MAIT RAUN,KAS TA SIIS ON HULLARIS VÕI EI?

2.KAS TE SAITE ANDMEKAITSE KÄEST KÕIK VIDEOD JA PILDIMATERJALID TAGASI ,MIS TEINUD OLITE?

3.MIKS TE OSA LUGUSID PLOGIST EEMALDANUD OLETE?KAS ENESETSENSUUR JA KUI SIIS MIKS?

4.MIS ON HETKEKS SAANUD RAAMATUKANGELASTEST?NÄITEKS KAS KIILAKAS AHISTAJA KADRI HAKKAS NORMAALSEKS,LÄKS KUHUGI TÖÖLE VÕI KOOLI?

5.KAS ON PLAANIS KA JÄRG RAAMATULE?ÄKKI KAASATE OMA TIIMI MÕNE EESTI HUUMORIKIRJANDUSE TIPU KIVISILDNIKU VÕI MÄRKA ,NEMAD LISAKSID LUGUDELE VEEL VUNKI JUURDE.

6.KAS TEIL OLEKS VÕIMALIK TEHA TALLINNA TVSSE OMA SAADE,MIDAGI TALKSHOW FORMAADIS?

7.MILEGA NEED DOZOORLASEST RAAMATUKANGELASED JA MADISSON RAHA TEENIVAD,KUIDAS NAD ÄRA ELAVAD,SAAVAD INVALIIDSUSPINSSI VÄ?

8.MIKS EI TEATATUD AVALIKULT BLOGIS SUURELT JA PUNASELT ET RAAMATU ESITLUS ON,PALJUD ANDUNUD FÄNNID JA INFORMAATORID JÄID TULEMATTA SEETÕTTU.

9.MILLAL VÕSA FILM TEIST VÄLJA TULEB?

10.KAS TEIE RAAMAT KA TEISTESSE KEELTESSE TÕLGITAKSE?

Inno: 1. Kindlasti oleks võinud rohkem olla raamatus intekaid, aga ei tahtnud mahtu väga suureks ajada, tegime oma valiku. Raun ei ole hullaris, meile laekunud info kohaselt pole ka kunagi olnud.

2. Andmekaitse käest saime kätte ainult minu telefoni ja videokaamera. Aga nende käes on kõik varem salvestatud materjal, see on andmekandjad, samuti arvutid.

3. Oleme eemaldanud mõned lood, mille puhul otsustasime, et nende ülevalhoidmine pole põhjendatud.

4. Kadri Kiilas on kogu aeg olnud normaalne. Või kui ei, siis võiks kogu ajakirjandust nimetada ahistajaks ja ajakirjanikud hullarisse kinni panna. Ma ei pea vajalikuks tema teemat rohkem kommenteerida.

5. Seda on veel vara öelda. Tähelepanuväärne on see, et Kivisildnik on kirjutanud veel “hullemaid” asju kui Kiilas, aga teda ei pistetud hullarisse.

6. Meile on tehtud pakkumisi saadete osas, aga oleme neist seni ära öelnud, kuna ei jõuaks. Võibolla kunagi tulevikus.

7. Dozoorlased käivad tööl, Madisson kah. Teevad päris tavalisi lihtsaid töid.

8. See esitlus oli kutsetega ja mõeldud eelkõige pressile. Aga korraldame tulevikus kindlasti eraldi ürituse, kuhu kutsume fännid ja informaatorid.

9. Võsa filmi kohta puudub info. Minu teada pole see film meist.

10. Ma usun küll, näiteks inglise keelde. Vastavat huvi on juba ilmutatud.