mees töötas varem kaitseministeeriumis, oli välisministeeriumi poliitikabüroo direktor ja asjur Gruusias, ju siis omandas tolle hullu lenduri-lipsusööja kombed, ja siin mõned racy'mad pildid, mis saadetud Eesti meediakanalitele - pole midagi öelda, täieline gorjatšii estonski paren (tundub, et mees on kas püsti ogar või laksu all, samuti tuleb välja, et pildid on tehtud mitmel eri koosolemisel- 5. märtsil, 23. aprillil, 18. juunil ja 6. augustil k.a.):
samas tuleb mehele au anda, sest võib arvata, et nende piltidega üritati mehelt midagi välja pressida, aga mees ei läinud liimile ja pidi nüüd taluma sellist, khmmm, alandust. Muidugist ei tohiks üks diplomaat end üldse lasta sellistesse asjadesse meelitada. Ning milleks veel sini-must-valge laua peal? Võib arvata, et oli mingi Eesti-teemaline stiilipidu, kus näitsikud etendasid eestlannasid. Ühelt poolt põnev, teiselt poolt väga piinlik.
Lahteina case annab hästi aimu Eesti diplomaadi argipäevast, neil pole mingit masu, täpe't ega pupu't, ansip'ist rääkimata. Elu on raju ja pole ime, kui sellelt võetakse, mis võtta annab.
Pole midagi uut siin ilmas, võib arvata, et ka 1939. aastal oli diplomaatide elu selline, ainult sellest ei räägitud, vaikiva ajastu tõttu, ning kõige selle taustal pole ime, et Eesti riik ja rahvas maha müüdi ning edaspidi müüakse, orjarahvas ei suuda olla peremees. See Lahtein näeb välja nagu pesueht rullnokk, ja ta on, või oli üks kõrgemaid diplomaate.
9 kommentaari:
Küllap juudid astusid kanna peale...
Kas juudid juhivad Eesti meediat:
http://www.youtube.com/watch?v=Mf_1qunspZY&feature=related
http://www.epl.ee/artikkel/582232
Roheline tee meedia kolletumisele
3 arvamust
2009. aasta pressivaenlaseks valiti justiitsminister Rein Lang.
meeldib | ei meeldi
Sirje Kingsepp, sotsiaalteaduste magister 24. august 2010 07:30
Kui isik kõrvale jätta, siis esindab justiitsminister kaudselt meie õigussüsteemis toimuvaid protsesse ja pressivaenlase tiitel annab ajakirjanike hinnangu Eesti seadusandluses toimuvatele muudatustele. Minu suureks üllatuseks leidsin vaenlase kandidaatide nimekirjast ka enda. Põhjus oli kaudselt sama kui Langil – ma ohustasin, kasutades kehtivat isikuandmete kaitse seadust, pressivabadust, sest soovisin end puudutava loo (Tuuli Koch: „Feminist ja sotsialist, aga mitte kommunist” 23.12.2004, EPL) eemaldamist Eesti Päevalehe internetiväljaandest. Nüüdseks on kohtu tasandil defineeritud, kes on avaliku elu tegelane, ja otsus, et minu persoonilugu peab olema internetis vabalt kättesaadav, on tühiasi, võrreldes kohtunikult meediale antud uute võimalustega.
Mulle õpetati EBS-is, et Eestis kehtib kontinentaalne õigus-süsteem, mis põhineb Eesti seadustel, ja kohtuotsused ei muuda kehtivat korda. Kohtusaalis sain teada, et tegelikult kehtib meil angloameerika süsteem, kus osalevad pooled ja kohtunik toetuvad peale seaduste ka isiklikele emotsioonidele ja välismaistele kohtulahenditele. Ehk meil on kohtus nüüd peaaegu sama põnev kui Ameerika filmis.
Kuidas kaitsta eraelu?
Ringkonnakohus leidis, et „avaliku elu tegelase määratlemisel on olulised ka isiku soov osaleda üldiste asjade otsustamisel ja avalikus elus osalemisel, samuti põhjused, millistel meedia isiku vastu huvi tunneb”. Järgnevalt kirjeldab kohtuotsus, et ma kirjutasin ajaveebi ja avaldasin arvamusartikleid, mis teeb minust endiselt avaliku elu tegelase. „Ringkonnakohtu hinnangul on avalik huvi üldsust huvitavate isikuandmete avalikustamiseks niivõrd oluline, et kaalub üles S. Kingsepa eraelu riive intensiivsuse.”
Ma ei eita, et olen kirjutanud ajaveebi, kuigi varjunime all. Eesti Päevalehe jurist väitis, et kui inimesed kirjutavad ajaveebides avalikult oma isiklikust elust, siis on ka ajakirjandusel õigus nende pereelust pajatada. Otsusest tulenedes on inimesed, kes osalevad valimistel, tunnevad huvi Eesti poliitika vastu ning kirjutavad arvamusartikleid, avaliku elu tegelased ja neile ei laiene põhiseaduse §-s 26 igaühele lubatud perekonna ja eraelu kaitstus ning § 45, mis annab igaühele õiguse vabalt levitada arvamusi sõnas ja trükis, kehtib persoonilugude kohta. Siit lähtudes on ajakirjanikul õigus kirjutada luba küsimata valimistel osalevate ja arvamust avaldavate inimeste eraelust. Nii võib tekkida olukord, et inimene ei soovi oma arvamust enam avaldada, sest ta ei taha, et ajalehed tema perekonnast kirjutaks.
Sel juhul on ajakirjanduse valvekoera funktsioon täitunud täiel määral ja koer võib hammustada igaüht, kes liialt sõna võtma kipub.
Tulles tagasi minu persooniloo juurde, tahaksin selgitada, miks artikli internetis hoidmine kahjustab Eesti Päevalehe mainet. Nagu paljud on märganud, on ajakirjaniku üks raskeim ülesanne leida oma artiklile tabav pealkiri. Kuid online-ajalehes pealkirja alt sisu otsides tabab lugejat tihtipeale üllatus, et pealkirjas lubatut ei leiagi. Tegelikult peaksin ma artikli autorile Tuuli Kochile tänulik olema, et jutu pealkiri pole „Ida-Viru lüpsja sai partei esimeheks”, sest sellest räägib artikkel.
Kui ma kohtus selgitasin, kuidas ajakirjanik küll kirjutas, et olen lüpsmist õppinud, aga jättis märkimata, et ENSV-s oli see koolis mulle kohustuslik ja tegelikult olen ma eluaeg raamatupidajana töötanud, kõrgendas kohtunik häält ja teatas, et tema igatahes õppis müüjaks. Kui kirjutada kohtunikust persoonilugu, kuidas ta sai müüja kutsetunnistusega ringkonnakohtusse haamrit viibutama, poleks ka ju sel juhul artiklis ühtegi faktiviga, kuid kas selline artikkel oleks kooskõlas ajakirjanduseetikaga või teeniks skandaalidest toituva kollase meedia lõbusat leiba?
Minu sooviks oli internetist eemaldada artikkel, mille teaduslik väärtus seisneb võimaluses uurida ajastu ajakirjanike loomingulisust, kuid kohtuotsuse tagajärjel sai meedia õiguse kirjutada artikleid, kus „paljastatakse inimese tõeline pale”, ent näiteks poliitikast kirjutamine ununeb, kuna lugejaid igavad asjad ei huvita.
Samal teemal:
Mari Männiko: „Palun
kustutage see ära” EPL 23.08
Selle artikli kohta on võimalik lugeda 3 arvamust
Õppige vahet tegema enesetapul ja tolerantsusel!
http://www.epl.ee/artikkel/582282&kommentaarid=0
SVEN VARKEL 24. august 2010 15:10
Kas Saksamaal tutvustati türklastele eurot türgi keeles? Kas seda tehti Taanis? Kas Soomes tutvustati eurot venelastele vene keeles? Kuidas need meie venekeelsed inimesed küll nii abitud on, et nad ei suuda eesti keelest aru saada?
HELMET RAJA 24. august 2010 16:44 vasta
Väike parandus, hr Varkel!
Abitu ei ole mitte venekeelne nõukogude kolonisatsioon vaid hoopis riigi paroodia, mis ennast Eesti Vabariigiks julgeb nimetada! Selle asemel, et oma territooriumil segastel, et mitte öelda ebaseaduslikel alustel elavale seltskonnale oma seaduste ülimuslikkus selgeks teha, ta hoopis teeb kõikvõimalikud järeleandmised, mis sellesama riigi põhiseaduses kirjeldatud missiooniga - eesti keele ja kultuuri kaitsmisega - otseses ja ilmses vastuolus on!
Minu isikliku arvamuse kohaselt on see residentide endi probleem kas nad asukohamaa probleemistikust maad või ilma jagavad!
JAANUS TEDER 24. august 2010 18:10
Täienduseks kahele eelmisele kaaskommenteerijale:
Vaadake kasvõi töökuulutusi - Eesti kodanikult nõutakse Eesti Vabariigis vene keele oskust.
JAANUS TEDER 24. august 2010 19:55 vasta
Ma eeldan, et vene keel on vajalik suhtlemaks väljaspool Eestit (Venemaal) asuvate äripartneritega. Eestis peavad siin elavad venelased minu ja sinu ja nendega eesti keeles suhtlema.
Hea, kui vene keelt osatakse, kuid kohe kindlasti ei saa aktsepteerida nõuet selles keeles suhelda eesti keele areaalis.
HELMET RAJA 24. august 2010 20:23
Rein Lööve!
Erinevalt venelastest, ei ole inglased siiani veel relvastatult meie maale sisse tunginud, Eestit koloniseerinud ja siin oma kultuurilist üleolekut ka kunagi väevõimuga kehtestada soovinud, erinevalt ilmselt vist teile isiklikult sümpaatsetest "russkij mir" esindajatest!
Õppige vahet tegema enesetapul ja tolerantsusel!
JAANUS TEDER 24. august 2010 21:13 vasta
Lihtne on rahvuslikke tundeid ksenofoobseteks tembeldada. Sellist praktikat harrastatakse juba ammustest aegadest suurrahvaste poolt.
HELMET RAJA 24. august 2010 21:24 vasta
Ei ole midagi naeruväärsemat kui väita, et NSVL ja Venemaa ei olnud sünonüümid! Mõni demagoog saaks iseenda veenmisega kergelt hakkama aga õnneks enamusel meist on peakolus sees see, mida inglise keeles "common sense" nimetatakse!
TERVE MÕISTUS nimelt ja iga terve mõistusega inimene saab aru, et see, mis Punaarmeega siia sisse veeti oli VENE KEEL ja VENE MEEL aga mitte NSVL-i keel koos nsvllastega!
JAAN KROON 24. august 2010 21:51
Tubli Helmet Raja! Võtsid sõnad suust ära ja ei olegi mida lisada aga üks küsimus kummitab, et millal ikkagi Eesti saab tõeliselt vabaks, kaua peab eestlane olema veel orjameelne? Varsti saab kakskümmend aastat Eesti taasiseseivusest aga ikka tehakse igasuguseid mõttetuid järelandmisi. Aeg oleks selg sirgu ajada või kuidas?
HELMET RAJA 24. august 2010 23:53 vasta
Mul ei ole sulle, Jaan, ühtki head sõnumit! Tõeline järeleandmiste tegemise aeg seisab alles veel ees, siis kui võõrkolonisatsiooni noored põlvkonnad valimiskasti juurde saavad! Võid ise endale ette kujutada, mis siis saama hakkab. Ei ole vist erilist fantaasiat vaja!
Head ööd!
siinne kommentaarium on ühe hullu jaoks nagu peldik, mida ta siis järjekindlalt ja pidevalt täis sittumas käib. kuna koha haldajad seda tolereerivad, siis...
iga koht on oma omaniku nägu.
Kohvik ongi hullude rehabilitatsioonikeskus. Siit on neid läbi käinud kümneid.;)
Elektrikalkun on väsimatu!
iluspoiss
Ma olin Harryga koos Valkla Pioneerilaagris kunagi ammu! Siis ta oli küll memmekas!
iluspoiss
Miks tal ühel pildil 6 sõrme on?
Photoshop pani näkku...
iluspoiss
Postita kommentaar