laupäev, 9. november 2013

Ajakirja Just tegemine, osa XI

Üldse paistsid asjad liikuma hakkavat, sest saabus ka esimene lugejakiri. See oli vastuseks meie otsepostituskampaaniale. Keegi perearst ei olnud oma aega kokku hoidnud ja nüüd lugesimegi tihedas kirjas leheküljepikkust vihavalangut. Väljendites ta järjekindel ei olnud, sest kord olime pornoajakiri, siis kollane saast ning paar sentimeetrit allpool juba labane sopaleht. Oma tigeduses oli ta aga püsiv. Ilmselgelt olime inimesele end märgatavaks teinud ja suutnud ka tugevaid emotsioone esile kutsuda. Ja mõned turundushärjad väidavad, et otsepostil puudub igasugune mõju!

Umbes samal ajal saabus lühem ja hoopis teises toonis meil. Lugeja oli ajakirja lehitsenud, sattunud meie paljaste rubriigile, aga millegipärast ikkagi ostnud. Kodus veel vaadanud ja leidnud, et pole väga vigagi. Nüüd siis kirjutas sellest, mida tema meelest võiks paremini teha.

Kutsusin Ehteli ja näitasin talle kirja signatuuri.
„Kas räägin temaga? Sellest peatoimetaja kohast.“
„No ma ei tea, ega te seda lippkapteni asja Reneega tõsiselt ei mõelnud?“
„Mõtlesime. Ja telefoninumbergi on siin all.“

Helistasin. Sain lugejaga kokkuleppele ja nädala pärast asus Marju Merilyn Kuut peatoimetaja kohale.

Paraku ei saanud me koostöö õiget hoogu sisse. Marju on tarmukas ja sõbralik naine. Inglise keelest tõlkis ta nobedalt ning tänu Ühendriikides elatud aastatele, tundis ka meelelahutustööstuse tagamaid. Meile sai aga ületamatuks takistuseks Marju aastatepikkune karjäär laevamuusikuna. Ta oli nädala järjest merel, aga ka kuival maal tiksus tema seesmine kell laevatöö rütmis. Siis kui teised inimesed hakkasid ärkama, tuli Marju puhkeaeg ja noores õhtus hakkas ta uuesti ärkama. Toimetust, isegi nii väikest kui meil, polnud aga võimalik sellesse rütmi seada. Õhtulehe meelelahutustoimetuse ajakirjanik Verni Leivak haistis siin uudist ning nõnda saime Õhtulehte pikka loo siis kui Marju meile tuli ja siis kui ta lahkus. Tõsi, seni oli Justi kohta juba ilmunud paar kohustuslikku nuppu. Üks Päevalehes ja teine Postimehes, sest päevaperioodika tutvustas alati ka uusi väljaandeid. Neist nuppudest kostus peamiselt nõutust, et mis see siis on? Päevaleht ei osanud targemat esile tuua, kui ajakirjas kaks korda esinenud sõna „jumitu“. Postimehe omad proovisid mõistatada, kes on see miljardär ajakirja rahastamas. Küllap korrutasid nad fotode arvu 25ga (euroga) ja said tulemuseks, et ainuüksi fotodele pidi ühes numbris kuluma umbes 10000 eurot (vanas rahas ligi 156000 krooni) kuus. Samal ajal jäi kord kuus ilmuvate ajakirjade kogu honorarifond tavaliselt 1300 euro piirimaile.

Justi teine number sai kokku ja Paskini materjal oli samuti peaaegu koos. See ei tundunud võimalik, aga oli ikkagi – kõik paistis laabuvat! Sügisene pööripäev oli ukse ees ja kusagil Saaremaal oli selleks valmistatud. Seal ootas loitsuplats ja pööripäeva puhuks kitse ohverdamine, uhke tendropark ja muidugi Teadjamees ise.

Nõnda ütlesingi: „Tead Ehtel, mina sõidan nüüd Saaremaale Vigala Sassi juurde. Kui midagi vaja peaks olema, siis helista, aga kui sa helistad pärast kella kuut, ei tea ma, millise vastuse saad. Selleks kellaajaks võin juba parajalt purjus olla.“

Meie kolmene seltskond sai kokku Laagri Maksimarketi parklas. Üks kaaslastest oli varases sügises jõudnud juba tublisti külma saada, aga pööripäeva riitus oli tähtsam kui algav palavik ja valus kurk. Kell võis olla nelja paiku pärastlõunal, kui kohale jõudsime. Sass pani lauale oma legendaarse džinni ja andis loa alustada, ise tõttas aga kitsekarja talitama. See džinn on kokku segatud poeviinast ja mingist taimeekstraktist. Pärast mõne minuti pikkust ootamist võtavad maitsed oma koha sisse ja valmis saab mõnus, kuid kangepoolne märjuke. Õues rabistas aeg-ajalt vihma, ootasime teisi külalisi ja tassutasime Sassi suurt musta koera Tondut. Esimene pits džinni maitses aga ootamatult halvasti. Teinegi ei maitsenud paremini. Kolmas oli hoopis jälk. Olime just valmistumas neljandaga jõudu katsuma, kui Sass tuppa astus, vaatas pudelit, nuusutas ja sõnas: „Heh, poisid. Nüüd läks küll nihu! See on mul hoopis üks pealemäärimise rohi.“

Pool tundi hiljem olime juba usinalt ja edukalt „pealemäärimise rohu“ maitset õige džinniga suust välja loputamas. Ja siis helistas Ehtel.

„Indrek, ristsõna ei ole. Ja see kes pidi saatma ei võta toru. Juba tund aega proovime.“
Ristsõna pidi Justis võtma ühe lehekülje, aga Paskinis tervelt kaks. Just kannatanuks välja ristsõna asendamise mingi muu materjaliga. Paskini spetsiifilisevõitu asju meil aga „toimetusportfellis“ varuks ei olnud. Alles teist numbrit ette valmistades ei saanudki olla.

Sel kellaajal polnud ühegi ajakirja toimetuses enam hingelistki, kes võinuks meile müüa vajalikus formaadis ristsõna. Ajalehed? Nende formaat ei klappinud. Siis tuli aga meelde, et paljude maakonnalehtede formaat on puhas A3 ja nende täpselt poole külje suurune ristsõna, pidanuks Paskinile sobima.

Jätsin Ehteli hooleks ristsõna-ettevõtte Kuma, lootuses, et seal on veel keegi tööl ning ise asusin Saaremaa kohaliku lehe toimetajate jälgi ajama. Ennäe imet, saingi valvetoimetaja toru otsa. Lahke mees arvas esiotsa, et ta ei saa mind aidata. Seejärel lubas vaadata, kas tal midagi ehk siiski on. Samas ei unustanud ta kirumata peatoimetajat – täielist lambapead, kes ajakirjandusest ei taipa üldse midagi, ega hakkagi kunagi taipama. Tundsin talle sündsal kombel kaasa ja püüdsin teda samal ajal võimalikult vähe segada. Lõpuks ta arvas, et leidiski õiges mõõdus ristsõna, aga omapäi ei tohtivat ta midagi anda. Helistasin peatoimetajale. „Täieline lambapea“ ei taibanud mitme pika minuti vältel üldse, kes ma olen ja mida tahan.

Nii „pealemäärimise rohi“ kui see õige džinn hakkasid mind üha tungivamalt keelitama: „Kuule, saada ta õige kuu peale. Ta alluval oli õigus, mis õigus.“ Proovisin siiski alandlikuks jääda. Lõpuks puhus ka peatoimetajal klaariks. Tema reaktsioon minu lihtsale soovile oli ootamatu. Sain teada, et meie toimetus on kõlbmatu, koosneb saamatust bandest ja ülepea nii asju ei aeta. Nüüd oli ta ennast käima saanud ja tükk aega kuulsin, kuidas ma kavatsen teda alatul kombel ära kasutada. Pisitasa hakkas mullegi tunduma, et olen tema perekonnakabeli välja petnud ja sinna tšeburekibaari asutanud. Mõne aja pärast tuli talle köha peale, rahunes ja uuris, kust ma ülepea tema numbri sain? Vastasin nii kui`s oli ja lootsin ikka veel arukale lahendusel. Nüüd sain teada, et ka tema enda alluv on täieline lambapea ega hakkagi kunagi midagi ajakirjandusest taipama.

Vihm rabises, loitsulõke kumas kuusetüvede vahel ja üksikud puhangud tõid sealt jutuhääli. Lõhnas märja rohu järgi. Siinsamas palgiotsal helkis pits tolle õige džinniga. Vaatasin oma kriimulist ja odavat telefoni, mis ei väsinud mind sarjamast ja taipasin korraga, kui vedanud on mul oma toimetusega. Ja kui viltu on vedanud mõnel teisel. Vaatab kuhu ilmakaarde tahes, aga vastu mökitab ikka ja alati üks lambapea.
Samal ajal oli Renee oma kaasa Maarjaga kusagil Saaremaal edelarannikul. Õhtuhämaruses, kui mina jagelesin põhjarannikul kohalike ajakirjanikega, ajas Ehtel Tallinnas asjad korda ja Maarjal algas sünnitus.

Kuni suve alguseni oli Maarja ansambli Vanilla Ninja esinumber. Tema ansamblist lahkumine pani Eesti kõmuajakirjanduse ja avalikkuse kihama. Äsja olid Ninjad tõusnud Saksamaal edetabelite tippu, Kuldplaatki oli käes. Vallutamist vajas ülejäänud Euroopa. Polnud justkui mingit põhjust lavale selga keerata. Väsimus-kihlus-lõpetamist ootav kool-intriigid ansamblis ringlesid võimalike põhjustena kommentaariumites. Enamasti ei ole otsuste tagamaad nii keerukad. Maarja jäi lihtsalt lapseootele. Ja nüüd keset sügisest Saaremaad algas sünnitus. Renee roolis ja Maarja tagaistmel kihutasid noored Saaremaalt Tallinna poole. Titt pürgis aga ilmavalguse kätte. Mõneti oli see ebavõrdne võiduajamine, sest titel oli tulla mõnikümmend sentimeetrit, kuid tema vanematel oli sünnitusmajani sõita umbes 200 kilomeetrit. Vastu hommikut jäädi enam-vähem viiki ja kõik kulges arstide hoole all uue elu õnnelikku algusse. See hommik oli üldse kuidagi helge, Reneest sai isa, ajakirjadega läksid asjad jutti ja kõige lõpuks ärkas õhtul ränka külmetust kurtnud pööripäevaline tervena kui purikas. Sassi pealemäärimise rohi mõjus ka seespidiselt.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Loen huviga, protsessi kirjeldus on asjalik (kuigi minategelane on paras eputaja).
Ainus, mis nimetatud ajakirjade tegemise juures puudus, oli selle MÕTE.
Sisuliselt punnitakse lünkadega ette antud tühja lehe täitmisega. Ilmselt oligi ainus eesmärk raha saada.
Sama formaadi järgi tehtud "muusika" kujutab samuti endast raha näitamist, mille väärtus ei ületa rahapaberi väljajoonistamisel tehtud ausat tööd ja rahavabrikus kupüüri valmistamise hinda.

Anonüümne ütles ...

Kõmuajakirjandus ongi vaid kapitalistide kokkulepe, et müüa rohkem paberit ja trükivärvi. Nii et tõesti: ilmselt oligi ainus eesmärk raha saada.

Alati teie paras eputaja:-)

Anonüümne ütles ...

Igati hea lugu. Ja mis peaasi - väga hästi ja humoorikalt edasi antud.
Minu poolt alandlik palve - "eputamist" jätkata.
P.S. Meediamaailma telgitagustest muidu palju ei kuule, seega väga vajalik lugemine.

Anonüümne ütles ...

Väga mõnus lugemine. Jätka samas vaimus!