Ajakirja Just tegemine, osa XIV

Õues oli pime ja kõle sügisõhtu ning toimetuse oli meeleolu samasugune. Nii ei saanud enam jätkata. Just vajas muutmist. Seni olime käigult sisu muutnud: sisusse said Eesti kuulsused. Sellest ei piisanud. Ajakirja välimus tuli ümber teha. Taavil oli aga kogu maketi põhi paigas. Soliidsetes toimetustes võtab selle muutmine kuu aega ja hunniku disainereid. Visuaalmaketi ehk visuaali muutmine on täpselt sama tülikas nagu väiksemat sorti korterisse tiibklaveri paigutamine. Kogu mööbel tuleb ringi tõsta ja osa sellest lausa minema visata. Eesti Päevaleht muutis maketti koguni terve suve ja muust lõpuks enam ei kirjutanudki kui Barcelona disainerite tiimist, kes teeb lehega imet. Minu tutvusringkonnas omandas väljend „Bacelona disainer“ suve lõpuks samasuguse tähenduse nagu Jaan Tatikas. Aga ka meie töötempo juures kulunuks maketi muutmiseks päevi ja neid meil ei olnud. Kallasin endale toeka klaasitäie viina. Mitte et see mõne idee sünnitanuks, sest pea oli tühi endiselt, aga surisevate sarvedega on tühja pead lihtsalt hõlpsam taluda.

Ajakirja põhifonti ehk kirjatüüpi muuta ei saanud, sest küljed oleks nihkesse läinud ja Taavi pidanuks kõike otsast alustama. Lappasin värsket Hello`d ja otsustasin lõpuks, et ainus, mida me teha saame on pealkirjade eraldi tõstmine nii kaanel kui ka sisus. Taavil tuli paigutada kõik pealkirjad eraldi tahvlile.

„Sa ikka taipad, mida teed,“ uuris Ehtel ärevalt.
„Muidugi, selget kräppi, aga see müüb!“ Teine toekas klaasitäis oli mu eneseusku tublisti kosutanud.
Esikaane keskel oli mustas nahkmantlis Brad Pitt. Mehelikkuse võrdkuju sai enda rinnale titeroosa tahvli, millele Taavil tuli asetada punaste ja valgete tähtedega pealkiri. Samasugust vägivalda rakendasime kõigi pealkirjade puhul.
„Kuule see on ju täitsa imelik,“ oli Ehtel nõutu.
„Sa ära vaata Brad Pitti. Vaata ainult musta ja roosat pinda,“ soovitasin.

„No aga ikkagi … „
„Meil ei jää midagi muud üle. Selle numbriga pole rohkemaks aega, aga ka tulevikus tuleb teha sellised esikaaned, et löövad silmad kukla taha! Ilusa või inetu üle pole praegu üldse vaja arutada. Ajakiri peab silma jääma. Ma söön oma vasaku soki ära, kui see esikaas tähelepanuta jääb!“

Taavi püüdis midagi seletada esikaane ülesehitusest ja see tegi valvsaks.
„Kuule, ega sa mulle praegu Hennoste ja Kurvitsa ajalehtede kujundamise raamatut ümber ei jutusta?“
„ Ee, see võiks meil toimetuses olla küll,“ arvas Taavi.
„Mina olen ka sellest kuulnud,“ ütles Ehtel.
„Kui sa selle raamatu järgi kujundama hakkad, siis hakkan mina sind näpistama, kiusama ja tõukama.“
Ehteli ja Taavi näod reetsid, et tuleb täpsemalt selgitada.
„Seal on kirjas, et perspektiivi andmiseks peavad raskemad-tumedamad värvused olema allpool ja heledamad üleval. On nii? Seal on kirjas, et pildi pinnale mahutatud tekst on lihtsalt inetu. Eks ole? Küllap on seal kusagil kirjas ka pildi tähendusest ja olemusest ja muust sellisest. Pole lihtsalt viitsinud nii pikalt seda heietust lugeda.“ Kolmas aus klaasitäis tegi minust juba oraatori.

„Taavi, millal avastati, et tumedamad värvused all ja heledamat ülal annavad kokku perspektiivi?“ Loomulikult Taavi ei tea.

„Renessansi ajal! Renessanss lõppes nii umbes pooltuhat aastat tagasi. Juba 350 aastat hiljem avastasid impressionistid, et saab ka teisiti. Sinnani maalisid kunstnikud nii nagu nad Teadsid. Sealt edasi nii nagu nad Nägid! Saad aru?“
„Ei saa päris hästi…“. Taavi paistis alati silma liigutava aususega.
„No olgu, otsime mõne näite.“
Tuulame internetis. Tuul kohiseb sügisöös, minu peas kohiseb juba neljas klaas vodkat ja ning kunsti olemus saab seetõttu kuidagi järjest selgemaks.
Leiamegi Paul Cezanne'i pildi „Hommik Provance'is.“
„Kus on siin heledam pind?“
„All,“ poetab Taavi.
„Nii ja tume on üleval, aga perspektiiv?“
„Täitsa olemas,“ taipab Ehtel.

„Kui saaksin, võtaksin sind naiseks!“
„Ei, ei, ega ma päris täpselt aru ei saanud,“ tõrjub Ehtel ohtu.
„Olgu, räägime siis tähendusest. See on lihtsam.“
„Mille tähendusest?“ tahab Ehtel teada.
„Brad Pitti, mu suhkrupõrsas. Sulle ei meeldi, et jõrmil ja karmil Brad Pittil on see roosa tahvel rinnal.“
„Nojah, imelik ju …“

„Umbes sada aastat tagasi oli üks kunstnik Michel Duchamp. Tema ei viitsinud ennast vaevata piltide sehkendamisega. Tuli üks tähtis kunstinäitus ja tema viis sinna klaasikillu. Täpsemalt tüki pudelipõhja. Ta pani selle postamendi otsa ning ütles, et see ongi kunst. Kriitikud ruigasid õnnest ja publik ahhetas.“

„No ja siis?“ on Taavi kahtlev.
„Mis see siia puutub?“ tahab Ehtel teada.
„Sea kombel puutub! Kas kriitikud oleksid ruianud, kui nad näinuks seda pudelipõhja tänaval? Ei oleks! Aga miks nad siis nüüd nii vaimustuses olid?“
„Noh, näitusele ei toodud pudelipõhjasid …“ oletab Ehtel.
„Õigus. Selle peale võtame. Tõesti, pudelipõhi jäi endiseks ja ei jäänud ka. Pudelipõhi muutis põhjalikult kunstinäituse olemust kriitikute kahe kõrva vahel, esiteks. Ka pudelipõhja enda tähendus muutus, seda teiseks. Ta sai tähenduse kui kunst. Ja nüüd, kui me oleme Brad Pittile roosa pudipõlle lõua alla kleepinud, siis kuhu on kadunud Brad Pitt?“

„Kusagile ei ole kadunud,“ oletab Ehtel.
„Õigus. Aga tema tähendus?“
„Teistsugune…“ poetab Ehtel ettevaatlikult.
„Just! Kui me oleksime oma ajakirjale nimeks pannud Kardaanirist…“
„…Kuule, vala mulle ka,“ palub Taavi kurvalt.
„Muidugi, kulla kaim. Kui me oleks talle pannud nimeks Kardaanirist, siis paar kuud hiljem ei oleks inimesed sõna kardaanirist lugedes enam mõelnud kardaaniristist. Eks ole, vaid …?“
„Vaid kõmuajakirjast,“ taipas Ehtel.
„Lõpuks ometi! Sellepärast ei olegi üldse tähtis keda me siin esitame ja kuidas temast kirjutame. Oluliseks muutub see, kui palju me suudame talle uusi tähendusi luua ilma, et me ta olemust lõplikult hävitaks. Comprendo?!“ lõpetasin, sest viies klaasitäis oli minust vorminud ka itaalia keele valdaja.