Vaatasin viimast ETV saadet Foorum, mis käsitles majanduse olukorda. Oli päris põnev, eriti ekspertide Erik Terki ja Kristjan Lepiku jutt sellest, et majanduse arendamisest on palju räägitud, aga vähe selleks midagi tehtud ning et Eesti peaks tegema suuremaks.
See Eesti suuremaks tegemise jutt oli peaminister Taavi Rõivase jutt. Mis on ilus jutt, aga mis toimub Eestis praegu tegelikult, nn reformide sildi all, on hoopis vastupidine protsess - Eesti kiire kokku surumine. Nagu tantsus- üks samm väljapoole, kaks sammu sissepoole. Rõivase jutus on omavahel vastuolus muidugi ka ühelt poolt suuremaks tegemine ja teiselt poolt lihvimine, nn peentuunimine. Mida me siis teeme- suuremaks või lihvime, neid kahte asja korraga teha ei saa, seda teab iga meistrimees.
Üks iseloomulik kokkusurumise näide on haldusreform, mis on tegelikult formaalne ja mingit tulemust enam ei anna, sest kõik on juba ära reformitud: sellele on eelnenud juba ametiasutuste reform, haridusreform, päästeameti reform, politsei- ja piirivalve reform jne. Väiksematest kohtadest on elu juba välja suretatud ning järjekord jõuab järjest suuremate keskuste kätte. See on surnud ring, mis jääbki kestma ja kust välja tulla ilma välise abita pole enam võimalik. Aga kes ulataks välismaalt abikäe eesti rahvale, eriti praeguses olukorras, kus kõigil on raske? Mina seda abikätt ei näe. Rahvaste turul kehtivad praegu džungli seadused, survival of the fittest. Sündivus on igal pool väike ja kõik on huvitatud inimestest, sestap imetakse tühjaks väiksemad külad, vallad, linnad, asulad ja ... riigid.
Õige on Juhan Partsi jutt, et Eesti kultuurikiht on õhuke, mis tähendab, et tublisid inimesi on igas valdkonnas niigi vähe, neid on võimalik ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kahjuks on suurem osa nendest inimestest Eestist kas lahkunud või lahkumas ja neid tagasi tuua ei ole praeguses olukorras, kus riiki kokku tõmmatakse, kuidagi võimalik. Sestap on õigus neil, kes näevad, et Eestis tuleb luua võimalused mitte ainult kõige võimekamatele ja parematele, kes suure tõenäosusega nagunii lahkuvad (näiteks USAsse, mis suudab parimatele pakkuda parimat ja kus ei peagi keskpäraste nn luuserite peale mõtlema), vaid VÕIMALUSED TULEB LUUA VÕIMALIKULT LAIALE RINGILE INIMESTELE. Nagu lasteaias, piltlikult öeldes. Vajadusel tuleks kehtestada kodanikupalk, näiteks, mis juba toimib Eestis tegelikult noorte emade puhul ja edukalt. Nimetagem siis seda sotsialismiks või milleks iganes, aga Põhjamaades on selle peale mindud ja see mudel töötab. Võimalik, et hea tahtmise korral saab seda teha nii, et maksud ei tõuse, sest rahvas on niigi vaene. Luua tingimused, kus kõik inimesed, olenemata nende varalisest seisust ja võimetest on hinnatud ja väärtustatud. Kõik inimesed. Muul moel pole edasi minna võimalik. Toon ühe näite Soomest, kus Eurovisioonile saadeti möödunud aastal vaimupuudega inimesed. Nad ei tulnud küll võitjaks, aga müüsid sedasi Soomet kui head elukeskkonda kindlasti paremini kui mõni poliitik seda kunagi suudaks teha. Kui igal Eesti inimesel on sedasi võimalik müüa Eestit, kui ta selleks kaasata, siis pole muud varianti, kui Eesti suuremaks muutub. Kui mitte teiste, siis kindlasti eestlaste endi jaoks ;)
Või võtame sellise asja nagu innovatsioon, mida Foorumi saates korduvalt mainiti. Eestis mõeldakse innovatsiooni all põhiliselt Skype'i poiste stiilis päevad läbi arvuti taga istumist ja tuima koodi kirjutamist, seetõttu läheb põhiline aur ja tähelepanu ning suur osa ettevõtluse arendusrahast IT-ala idufirmadele. See on samuti vajalik, võibolla tuleb sealt uus Skype, mille läbi järgmised neli inimest rikkaks saavad. Aga samamoodi võib innovatsioon toimuda hariduses nagu Soomes, kus kasu saajaid on tuhandeid. Või kulinaarias nagu Taanis ja Rootsis. Elu näitab, et erinevalt idufirmadest ei vii kulinaaria inimesi välja, vaid toob neid karjakaupa sisse. Või võtame näiteks Taani teleseriaalid, mis on kuulsad üle kogu maailma. Millal Eestis viimati mõnele uuenduslikule restoranile või teleseriaalile EASi raha anti?
Eestis on sotsiaalseks innovatsiooniks eeldusi olemas, näiteks tehti siin algust koristustalgutega. Seda liini võiks jätkata- miks ei võiks seda korrata sotsiaalhoolekandes. Ja mitte seeläbi, et võtta erivajadustega inimestelt ära needki kesised võimalused mis neil on, vaid seeläbi, et luua neile tõesti samalaadsed tingimused kui on kõigil teistel - keskmine palk ja oma elamine - see oleks kõva sõna kogu maailmas ja tõstaks Eestit esile samamoodi nagu kultuuriautonoomia 1920ndatel Eesti Wabariigis.
Mis aga Partsi laiemalt puutub, siis on ta märksa veenvam kui Margus Tsahkna. Ausalt. Saatke kontrollikotta Tsahkna, pliiz, õpib seal elu nagu Kaljulaid on seda teinud, loodetavasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar