reede, 22. aprill 2016

Milline sõda siis Venemaaga tuleb?

Väljavõte helsinki.fi veebist.

Kui Eestis valmistutakse hoogsalt hübriidsõjaks ja jälgitakse käte värinal, mis toimub Ukrainas, siis Soome valitsuse tellitud ja Aleksanteri Instituudi tehtud uurimus räägib hoopis midagi muud: nimelt kasutab Venemaa igaks olukorraks omaette lahendust ja Balti riikide hõivamisel ei kasutata samu meetodeid mis Ukrainas.

Eesti hübriidsõjaga tegelemise vaimustus on andnud juba omad tagasilöögid: ETV+, mis pidi suure hunniku Eesti maksumaksja raha eest hakkama töötlema venekeelset elanikkonda eestimeelses vaimus, on kujunenud järjekordseks Sputniku-laadseks Putini-meelseks propagandakanaliks.

Soome uurimus peab hübriidsõjale keskendumist koguni suureks veaks, mis tõmbab tähelepanu eemale tegelikelt probleemidelt. Tegelik probleem on see, et Venemaa kasutab väga edukalt igal uue juhtumi puhul just sellele juhtumile mõeldud vahendeid, seda võibki pidada Venemaa strateegiaks. Uurimuses on välja toodud, et hübriidsõda polegi iseenesest mingi strateegia ja selles pole ka midagi uut, seda on kasutatud aastatuhandeid eri piirkondades. Põhimõtteliselt näebki sõjapidamine ette kasutada kõiki võimalikke vahendeid, küsimus on vaid selles, mil määral ja mis vahekorras neid kasutada.

Soome uurimus toob välja, et Venemaad on hakatud siduma hübriidsõjaga seoses Vene relvajõudude peastaabi ülema Valeri Gerassimovi 2013. aastal avaldatud artikliga, mille alusel on väidetud, et hübriidsõda ongi Venemaa uus sõjaline doktriin. Tegelikult aga rääkis Gerassimov Araabia kevade ja Liibüa interventsiooni näitel mitte mingist Venemaa uuest suunast, vaid sõjalisest mahajäämusest võrreldes paljude Läänemaadega. Artikkel põhines Gerassomovi ettekandel Vene sõjaväelastele, et ergutada Vene relvajõudusid moderniseerima just tavapärase sõjapidamise vallas. Hübriidsõda käsitles Gerassimov pigem kontekstis, et see võib ohustada Venemaad, kui seal peaks toimuma midagi värviliste revolutsioonide, Araabia kevade või Maidani liikumise sarnast.

Hübriidsõda pole sõjapidamises midagi uut, sellest rääkis juba Hiina väejuht Sun Tzu. Hübriidsõja elemendid Krimmis tulid Läänele lihtsalt üllatusena, kuna see erines täielikult varem Tšetšeenias ja Krimmis kasutatud sõjapidamise meetoditest. Lääne valuline reaktsioon Krimmis toimunule oli just see, mida Putin soovis- andis võimaluse näidata Venemaad tugeva ja Läänt nõrgana ning suurendas Venemaa osatähtsust kogu maailmas.

Soome uurimus toob ühtlasi välja, et Venemaa võit Krimmis polnud üksnes eduka hübriidsõja tulemus, vaid sisaldas tavaliste vägede osavat ärakasutamist. See näitab, et hübriidsõda pole asi iseeneses, vaid see on tavalist sõjategevust abistav element. Uurimus toob välja, et mitte ühtki sõda pole maailmas võidetud üksnes sõjaliste meetoditega, või üksnes informatsiooniga.

Ainult hübriidsõja põhjal pole võimalik aru saada Venemaa tegelikest motiividest. Uurimus toob välja, et Venemaa soovib taastada oma mõju maailmas ning selleks on vaja sõpru ja liitlasi. Uurimus toob välja, et endises NLiidus pole Venemaa tegevus kantud mitte vanade territooriumide hõivamisest, vaid oma mõjuvõimu taastamisest. Senine asjade kulg näitab, et Venemaa on valmis oma mõjuvõimu kehtestamiseks kasutama kõiki võimalikke vahendeid.

Uurimus kummutab ühtlasi arusaama, justkui sooviks Venemaa end oma tegevusega Euroopast ära lõigata. Venemaa vastandub küll USAle, aga otsib aktiivselt liitlasi Euroopast.

Nii et, sõbrad, kui Venemaale midagi ette heita, siis on see pigem nutikus ja kõigi võimalike sõjapidamisvahendite senisest märksa parem ärakasutamine. Mis omakorda näitab, et vaenlast ei tasu alahinnata.

Kommentaare ei ole: