Kas keegi teab, miks Eesti juhid Brüsselis oma rahva huve ei esinda?

Peaminister Taavi Rõivas pöördus küll välismaal elavate eestlaste poole vabariigi aastapäeva tervitusega, aga välismaalt vaadates tundub kummaline, et Eesti juhid üldse oma rahva huve ei esinda.

Näiteks äsjane ELi tippkohtumine oli puhtalt pühendatud asjaolule, et britid tahavad üldse EList välja astuda ning brittide juht David Cameron kaitses südikalt oma rahva huve. Eesti rahvas mõtleb laias laastus samamoodi nagu britid, aga Eesti juhte pole ma veel näinud Brüsselis oma rahva huve kaitsemas. Pigem käiakse Brüsselis kõigele kaasa koogutamas ja juhtnööre saamas, mida rahvale öelda. Aga see on ju absurd! EL poe mingi repressiivorgan, vastupidi, eri riikide juhid peavad viima oma rahva huvid Brüsselisse, et seal neid kaitsta. Kus siis veel?! Nõnda sünnibki ELi ühtte poliitika. Kui Eesti juhid seal oma rahva huve ei esinda, siis jäetakse need ELi poliitikast lihtsalt välja ja rahvas kannatab.

Ma olen näinud ELis südikalt oma rahva huve kaitsmas Itaalia, Kreeka, Portugali, isegi Rootsi, Saksa ja Soome juhte, aga mitte kordagi Eesti omasid. Visegradi omad panid äsjaseks kohtumiseks koguni kokku oma seisukohad. Aga kuhu jäi Eesti? Miks on see nii, et Eesti juhid Brüsselis oma rahva huve ei esinda? Vanasti NLiidus ei pääsenud eestlaste hääl maksma ja seda põhjendati liidu iseärasustega, kus väiksematega eriti ei arvestatud. OK, NLiit, sellest võis aru saada, aga nüüd on ELis täpselt sama lugu.

Sama asi on tegelikult NATOga. Eestis muudkui juhid korrutavad, kui oluline on NATO ja räägitakse, kuidas NATO kaitseb. Eestlaste osalemist välismissioonidel põhjendatakse vajadusega saada soovi korral NATO abi. Ent nüüd selgus NATO enda ekspertide poolt kokku pandud Randi mõttekoja raportist, et Eesti on tegelikult kaitseta. Jällegi, miks Eesti juhid pole NATOs Eesti eest seisnud, miks on lastud kujuneda säärasel olukorral? Miks peavad eestlased lugema välismaa väljaannetest, kuidas Eestis lood tegelikult on, miks kohalikud juhid hämavad ning ei räägi asjadest nagu nad on?

Miks ma Kenderi juttu ei usu

Ma ei usu Kenderi juttu enne, kui ta ausalt ära ei seleta, miks ja mis asja ta varem koos Reformierakonnaga ajas. Seni mõjuvad nii tema jutt kui tegevus väga õõnsalt.

Kui Kender selle asja ära seletab, tõuseb Nihilisti loetavus hüppeliselt.

No comments

Saama peal väljas: peaminister Rõivas ütles, et kui britid välja astuvad, siis ei saa keegi midagi

Väljavõte Briti telekanali ITV veebist.

Briti telekanal ITV on saanud põneva kommentaari Eesti peaministrilt Taavi Rõivaselt, kes kommenteeris Ühendkuningriigi välja astumist EList nõnda: „Me peame loomulikult kõik silmas oma rahvuslikke huve, aga peame ühtlasi meeles pidama, et kui Britannia lahkub, siis ei saa meist keegi midagi.”

Rõivase väite peale võib küsida, et kuidas ei saa midagi? Teistele jääb siis rohkem migrante, keda laiali jagada, seda ju Eesti juhid koos peavoolu meediaga kangesti soovivad!!!

Või mida mõtles Rõivas selle all, et keegi ei saa midagi? Mida ta siis saada tahaks?

Postimehe uus süsteem võttis kohalikelt lehtedelt kõik kommentaarid

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Postimehe uus süsteem, kus kommenteerida saavad ainult registreeritud kasutajad võttis kohalikelt lehtedelt kõik kommentaarid. Postimehes endas mõni kommentaar mõne loo juures siiski on, aga kohalikes väljaannetes pole mitte ühtegi kommentaari enam.

Postimehega samasse gruppi kuuluvad Eesti juhtivad kohalikud lehed nagu Pärnu Postimees, Sakala ja Virumaa Teataja.

Eesti rahvas peaks valmistuma Euroopa Liidu lagunemiseks

Kuivõrd ELi üks kolmest suurest „vaalast” - Suurbritannia astub suure tõenäosusega Euroopa Liidust välja, siis võib arvata, et järgnevad teised: Taani, Rootsi, Soome jne jne. Lõpuks ei suuda Saksa- ja Prantsusmaa enam liitu koos hoida. Eesti rahvas peaks olema valmis Euroopa Liidu lagunemiseks.

EL on igal juhul surnud projekt, sest isegi kui britid hääletavad referendumil liitu jäämise poolt, lepiti äsja Brüsselis kokku, et mingit senisest ühtsemat liitu ei tule. See tähendab, et EL on jätkuvalt „ei liha ega kala” ning praegustele probleemidele lahendust ei tule.

Kõigepealt tuleb muidugi öelda, et lagunemine ei tähenda midagi eriskummalist: Norra, Šveits, Liechtenstein ja Monaco asuvad väljaspool liitu ning neil pole häda midagi. Vastupidi, need on Euroopas parimal järjel olevad riigid. Eriti käib see väikeriikide kohta, mille eelised suur liit paratamatult ära nullib.

Teiseks tuleb arvestada, et Eesti juhid ei hoiata rahvast kunagi liidu lagunemise eest ette- selleks on nad ühelt poolt liiga juhmid (hinge vaakuvale kolossile pimesi takkakiitmine eeldab teatud juhmust) ning liiga kinni oma usus Brüsseli kõikvõimsusesse. Nii nagu olid nõukogude Eestis juhid kinni Moskva-meelsuses, nad uskusid lõpuni, et liit ei lagune. Rahvast ette ei hoiatatud ja sellel olid kurvad tagajärjed: paljud inimesed kannatasid.

Mis siis liidu lagunemine kaasa toob? Lagunemine tähendab muu hulgas, et enam ei saa arvestada nn eurotoetustega ehk siis ELi eelarvest jagatava rahaga. Tõenäoliselt kukub ka euro, näiteks soomlased juba valmistuvad vaikselt oma raha kasutuselevõtuks- erinevalt Eestist ei hävitanud nad oma valuutat- markasid. Paljud ELi riigid nagu Suurbritannia, Rootsi ja Taani pole oma rahast loobunudki. Kui ühisraha kaob, tuleb inimestel valmis olla säästude kadumiseks, nii nagu see juhtus Eestis pärast rubla aja lõppu. Euro muutub samasuguseks lepaleheks nagu kunagi oli rubla.

Majanduslikus mõttes on ELi lagunemine Eestile hea, sest Eesti saab taas vabalt kaubelda kogu maailma riikide, näiteks Ukrainaga. Samuti kaovad nn euronormid, mis praegu paljusid inimesi ahistavad. Loodetavasti saab eesti mees taas loa oma perele ise maja ehitada, saab sõita vabalt taas Ameerika autodega, kooliõpilased saavad võimaluse omale ise talveks moosi keeta ning väikepoodnikud ei pea muretsema selliste mõttetuste nagu sundventilatsiooni, veega tualeti ning roostevaba kraanikausi pärast. Kaob praegune ajuvaba riigihangete süsteem, kus ei saa eelistada oma ettevõtteid. „Otse ja omadega” lennufirma Estonian Airi saab uuesti ellu äratada. Eestisse tuleb Brüsselist tagasi terve kari haritud inimesi, kelle praegune töö on sussi sahistades bürokraatiat juurde toota. Eesti on selleks liiga väike, et lasta suurel hulgal kodanikel mõttetustega tegeleda.

Poliitiliselt on ELi lagunemine samuti hea, sest Eesti pääseb migrantide tulvast, mis vastasel korral Brüsselist nagunii peale surutakse ning mis hakkab varem või hiljem õõnestama Eesti sisepoliitilist olukorda. Massiimmigratsioon ajab rahva tänavatele, seda on näha juba neis riikides, kuhu on saabunud rohkem migrante. Migrantide asemel saabub Eestisse rohkem turiste, sest eraldiseisev väike riik on alati põnevam kui ühe suure riigi ääreosa.

Sõjalisest seisukohast ei kujuta ELi lagunemine Eestile ohtu, sest EL poleks eales võimeline Eestit kaitsma, kui EL ei suuda oma piirigi migrantide ees kinni panna. See, et EL kedagi kaitseb või kaitseks on olnud puhas bluff. Pigem vastupidi: EL on muutnud Euroopa riigid väga haavatavaks. Nagu selgub, pole isegi NATO võimeline Eestit kaitsma, nii et Eesti peab mõtlema omaenda kaitsevõime kiirele tõstmisele.

Kokkuvõttes võib Euroopa Liidu nimelise eksperimendi kohta öelda, taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati. Eestlaste jaoks on see olnud järjekordne bluff, udu, millesse on pimesi usutud, nagu kunagi usuti kommunismi. Kus Eesti oma juhid on jaganud palju katteta lubadusi ja kus kokkuvõttes on rahvast räigelt petetud. Nii nagu kommunismi ajal vabandavad juhid nüüd oma eksimusi teadmatusega.

Brittidest võib täiesti aru saada: miks nad peavad toetama toetama ELi iga päev 70 miljoni euroga olukorras, kus toetustest elatuvad pisikesed riigid nagu Leedu ja Eesti suruvad neile peale massi-immigratsiooni ja migrantide toetamist võrdselt oma inimestega.  Nõukogude Liit lagunes samadel põhjustel: et väike seltskond surus peale oma idiootseid tahtmisi, nagu Eestisse Venemaalt immigrantide toomist, et hakata fosforiiti kaevandama. Nõukogude Liidule said saatuslikuks majanduslikud raskused, nii nagu nüüd Euroopa Liidule.

Britid on ELi peale väga vihased

Väljavõte Daily Maili veebist.

Ma soovitan lugeda Briti väljaande Daily Maili veebist kommentaare Euroopa Liidu ja Suurbritannia „diili” kohta.

Tuleb välja, et nii nagu eestlased ei usalda ka britid oma valitsust ning erinevalt peaministrist soovivad oma riigi välja astumist Euroopa Liidust.  Euroopa eksperiment on lõppenud, tuleb välja astuda, leiavad kommentaatorid.  Peaministrit peetakse reeturiks. Märgitakse, et Cameron ei räägi sellest, mida rahvas tahab, see on teha omaenda seadusi, valvata omaenda piiri, kaitsta oma rahvuslikku identiteeti ja kultuuri. Euroopa Liidus seda ei saavuta, seetõttu tuleb välja astuda.

Ma arvan, et laias laastus käivad need mõtted ka Eesti kohta. Muide, Briti välja astumise referendum toimub jaanilaupäeval, 23. juunil.

Euroopa on taas lõhenemas ida ja lääne vahel

Praegune migrandikriis näitab, kui habras on tegelikult Euroopa Liit ning vähimgi raskus sunnib liikmesriike loobuma oma varasematest põhimõtetest.

Nii näiteks on ELi varasemad liikmed, läänepoolsed ELi riigid asunud vähendama nii sotsiaal- kui lapsetoetusi riiki saabunud immigrantidele, mis käib ka idapoolsete riikide kohta. Mis tähendab, et idaeurooplasi, kaasa arvatud eestlasi koheldakse nagu Aafrika immigrante.

Viimane ELi tippkohtumine näitas, kuidas ELis suureneb lõhe ida ja lääne vahel. Esiteks ei soovi Ida-Euroopa riigid vastu võtta migrante, samas kui lääs on neid ohjeldamatult sisse lasknud. Vastumeetmena asub lääs vähendama uute tulijate sotsiaaltoetusi, mis puudutab ka idaeurooplasi.

Kokkuvõttes näitab migrandikriis, et mingit Euroopa ühtsust ei ole ja seda pole ilmselt kunagi olnudki. Lihtsalt rahvale on loodud pettekujutelm, mis nüüd hakkab vaikselt hajuma. See on nagu abielu, mis põhineb valedel ja illusioonidel ja mis suuremat kriisi üle ei ela.

Migrandi-kriis läheb üha hullemaks

Nagu kirjutab Briti väljaanne Daily Mail, läheb migrandikriis Euroopas üha hullemaks:

- Europoli andmetel on Euroopas Liidus vabalt ringi liikumas ligi 5000 islami džihaadi võitlejat

- Itaalia nõuab, et piirid jääksid avatuks, mis tähendab kümnete tuhandete põgenike saabumist mandrile

- Kreeka võimude kinnitusel saabub Lesbose saarele iga päev ligi 2000 põgenikku, seda vaatamata halvale ilmale

- Austria teatas, et võtab iga päev vastu mitte rohkem kui 80 inimest ning sulgeb piirid kui see kogus on ületatud. Alates aasta algusest on Austria saanud juba 11 000 varjupaiga taotlust. Aastaga on saabunud riiki enam kui 100 000 põgenikku.

Austrias on kinni peetud kaks ISISe terroristi, kes olid seotud Pariisi terroriaktidega ja kes saabusid Euroopa Liidu läbi Kreeka kui põgenikud. Kahtlusalused, 28-aastane alžeerlane ja 34-aastane pakistanlane võeti kinni möödunud aasta lõpus ühest varjupaigast.

Inglased kauplesid ELilt välja eristaatuse, aga Eesti?

Väljavõte Postimehe veebist.

Inglased, kes on samamoodi massiimmigratsiooni vastu nagu eestlased kauplesid omale välja eristaatuse. Aga eestlased? Miks Eesti juhid Brüsselis sarnaselt oma rahva õiguste eest ei võitle nagu seda teevad Suurbritannia juhid? Milleks lömitada rumaluste ees?

Näiteks ütles Suurbritannia peaminister David Cameron, et britid võtavad EList parema, aga kindlustavad, et rahvas oleks turvatud.

Ja mis kokkuleppeks saab pidada asjaolu, et Suurbritannia korraldab juunis ikkagi rahvahääletuse Euroopa Liidust välja astumise osas? Praeguse seisuga on välja astumisel rohkem pooldajaid kui vastaseid.

Juutide elu on Euroopas taas ohus

Väljavõte ERRi veebist.

Juutide elu on Euroopas taas ohtu sattunud, ja seda mitte põhjusel, et Euroopas juutidesse halvasti suhtutakse, vaid põhjusel, et Euroopa on asunud massiliselt vastu võtma juudivaenulikke migrante.

Eesti valitsus käitub sooviga islamiste vastu võtta samamoodi nagu Saksa okupatsiooni ajal, kui Eestis juute hävitati.

Migrandi-vastaseid tembeldatakse Eestis putinistideks, ent tegelikud putinistid istuvad Toompeal ja Kadriorus, kes loodavad, et Eesti ujutatakse üle migrantide poolt, see viib riigis rahutusteni, mille tagajärjel on vaenlasel riiki kerge üle võtta.

Poliitikud on pidevalt rääkinud heidutuse vajadusest, ent kui oma rahvast ja riiki armastavad eestlased selleks kogunevad, et valitsuse vastuseisust hoolimata heidutust pakkuda, siis algatatakse nende vastu üleriigiline nõiajaht. See meenutab juba Stalini-aega, mil Eestis kulakuid samamoodi taga aeti. Valitsus räägib küll sellest, et heidutust peaks pakkuma kaitsevägi ja politsei, aga nemad on vastupidi asunud massi-immigratsiooni õigustama.

Eesti on praegu taas väga ohtlikus olukorras nagu 1930ndate lõpus, kus valitsus, mis peaks omariikluse eest seisma on muutunud kõige suuremaks ohuks omariiklusele. Kuivõrd Eestis puuduvad tugevad valitsusvälised organisatsioonid, tähendab selline olukord peatset omariikluse lõppu.

Mis on saanud fondist Tulevik?

Väljavõte Delfi veebist.

Europarlamendi saadiku Indrek Tarandi ja Postimehe endise peatoimetaja Mart Kadastiku kemplemist on meedias päris huvitav jälgida. Kadastik tunneb muu hulgas muret Postimehe tuleviku pärast. Samas meenub mulle, et 1998. aastal, kui Heldur Tõnisson ajalehe Schibstedi kontsernile müüs, oli jutt, et lehe edasise käekäigu eest hakkab hea seisma fond Tulevik. Selle fondi nõukogusse pidid kuuluma lugupeetud inimesed Tartust, näiteks ülikooli rektor jne. Mis on sellest fondist saanud?

Kas Kopli sai kinga selle eest, et lasi kommentaariumi kinni panna?

Väljavõte Postimehe veebist.

Alles see oli, kui Postimees otsustas kommentaariumi kinni panna ning peatoimetaja Merit Kopli kiitis veel takka, kui õige otsus see on.

Nüüd, kaks nädalat hiljem, kui kommentaarium on praktiliselt välja surnud ja Postimehe veebis loetavus ühes sellega kivina kukkunud, lasti selle otsuse taga olnud peatoimetaja (ilmselt siis päevapealt) lahti.

Suht karmid otsused mõlemad, nii see kinnipanemine kui ka lahtilaskmine, oleks võinud siis kasvõi natukenegi veel punnitada ;)

Algab seksikaima naiskirjaniku valimine!

Kuna Kohviku poll'id jälle töötavad, siis läheme edasi Kaur Kenderi protsessile pühendatud seksikaimate kirjanike valimisega. Algab Eesti seksikaima naiskirjaniku valimine ning jätkub seksikaima meeskirjaniku valimine teise vooruga.

Poll'id on Kohviku paremal küljel ja seksikaima naiskirjaniku valimise esimene voor kestab kümme päeva ehk kuni 28. veebruarini. Võite välja valida mitu lemmikut. Meeskirjanikest tuleb teil kuue kandidaadi seast välja valida üks lemmik. Ka seksikaima meeskirjaniku valimise teine voor kestab 28. veebruarini.

Naine viskus meeste kaitsele

Väljavõte Delfi veebist.

Häbi peaks olema, et naine peab viskuma eesti meeste kaitsele. Riinast on Delfis kõige koledam pilt leitud, seda tehakse tavaliselt siis, kui on vaja inimest negatiivses valguses näidata. Nüüd on vaja tuli Riina peale tõmmata. Delfi mehed tõmbavad tule peale oma arvamust avaldanud julgele naisele- see on omaette tase.

Aga ma ütlen teile, mehed ühte asja: eesti mees on ajaloos korduvalt naise selja taha pugenud kui viimane argpüks ning naised on varemgi Eesti jaoks kastanid tulest välja toonud. Mis ei sega muidugi mehi hiljem rusikaga rinda tagumast ja kõiki saavutusi enda arvele kirjutamast. Eesti valdavalt meestest juhid võiksid häbeneda.

Unustage e-Eesti, tulevik on M-Eesti!

Väljavõte gamespot.com veebist.

Kuivõrd Eesti on läinud Venemaaga külma sõtta, mis tähendab üha suuremat võidurelvastumist ja seda jätkub arvatavalt aastakümneteks, siis on mõistlik hakata Eestil endal relvi tootma- nii raskerelvastust kui kergrelvi. See on siis kõike- tanke, püsse, droone, lennukeid jne. Ja seda peaks hakkama tegema kohe.

USA mõttekoda Rand kasutas NATO ekspertide abi ja tuvastas, et Eesti kaitsmiseks on vaja juurde vähemalt 3 soomusbrigaadi maksumisega 12 miljardit eurot, lisaks igal aastal 2,4 miljardit eurot nende ülalpidamiseks. On selge, et sellist kaadervärki pole mõtet väljastpoolt sisse ostma hakata, see oleks mõttetu kulutamine. Samuti pole mõtet välismaalt osta kasutatud tehnikat ehk sisuliselt vanarauda. Palju mõistlikum on Eestil endal käima panna korralik sõjatööstus, mille toodangut oleks võimalik väljapoole müüa. Sõjatööstus on ühtlasi kõrgtehnoloogiline ning see kulub Eestile marjaks ära, seal saavad osaleda nii insenerid, lukksepad, maalrid, keevitajad kui IT-taibud. Vajadusel saab kutsuda tagasi Eestist lahkunud spetsialistid ning välismaalt tegijaid juurde tuua. Saab teha koostööd ülikoolidega jne. Tuleks ohtralt sõjatööstuse investeeringuid. Eestist võiks saada tulevikus sõjatööstuse-alane kompetentsikeskus.

Unustage ära see e-Eesti, tulevik on M-Eesti, sõnast Military. Eesti hüüdlause maailmas peaks olema DMWE: Don't Mess With Estonia!

Mis on New Nordic a la Estonia?

Teise maailmasõja aegne geto Poolas, väljavõte Vikipeediast.

Eesti valitsus on võtnud suuna Uue Põhjamaa ehk nn New Nordic suunas. Vähem on selgitatud, mida see tegelikkuses tähendab. Kohvik aitab telgitaguseid valgustada.

Esiteks iseloomustavad Eestit madalad sotsiaaltoetused. See tähendab, et on palju vaeseid, toimetulekuraskustega inimesi, kõrge kuritegevus, madal eluiga ja kehv tervis. Eestit iseloomustab veel kõrge AIDSi nakatumine, narkomaania ja alkoholism. Väliste tunnuste põhjal pigem selline tüüpiline Aafrika riik. Ent erinevalt Aafrikast on Eestis madal sündivus, mis on viinud elanikkonna kiire kahanemiseni. Lisaks iselomustab Eestis rahvastiku, eriti nooremate inimeste väljavool, mis on viinud elanikkonna kiire vananemiseni. Elanikkonna vähenemine ei võimalda Eestis sellist majanduskasvu, mis on Aafrika riikides.

Suure kihistumise ja kõrge kuritegevusega võiks Eestit võrrelda USAga, ent USAga võrreldes on Eestis kaks korda kõrgem maksukoormus. Kõrge maksukoormus tuleneb riigi väiksusest ja sellest, et ollakse vaenulikes suhetes oma suure naabriga, sellest tulenevalt on vaja suunata üha enam ressursse kaitsevõimekuse tõstmisse, mis omakorda tähendab üha kõrgemat maksukoormust. Eesti on läinud oma suure naabri vastu külma sõtta, mis tähendab pidevat ja üha suuremat võidurelvastumist. Eesti maksukoormusele tähendab see üha suuremat survet ning üha suurem osa maksudest tuleb suunata kaitsevõime tõstmisse. Selles mõttes sarnaneb Eesti sõjaolukorras riikidega Aafrikas.

Kokkuvõttes pole ime, et aafriklased ei taha Eestisse tulla- siin on elu samasugune või kohati veel hullem kui Aafrikas, pealegi veel hirmus külm ja niiske. Eestlased lahkuvad ja on lahkumas oma kodumaalt samadel põhjustel miks lahkutakse Aafrikast.

Marina Kaljurand- kas esimene venelasest Eesti president?

Väljavõte Vikipeediast.

Nii nagu USAs poleks varem keegi osanud arvata, et riik saab omale tumedanahalise presidendi, poleks keegi osanud arvata, et Eesti saab omale venelasest presidendi. Ent USA president on tumedanahaline Barack Obama ning Eesti presidendiks on pürgimas vene rahvusest Marina Kaljurand.

Kaljuranna upitamine presidendiks pole üllatav, kui arvestada Randi raportit selle kohta, et sõjaliselt pole võimalik praegu Eestit kaitsta. Ainus võimalus on diplomaatline kaitse, millega peaks Kaljurand ametisse asudes koheselt tegelema hakkama.

Milline koer on Eesti?

Kas see, millele viitab president Ilves:

või pigem see koer, kes kõvasti klähvis, kuni Chrissy talle peale istus. Järgmine stseen on ka päris naljakas:

Kas Eesti kaitsmiseks on alles ainult diplomaatilised võimalused?

Viimasel ajal on olnud palju juttu Eesti kaitsevõimest ja vajadusest seda suurendama hakata. Paraku on sellega lootusetult hiljaks jäädud.

Paha lugu on see, et Eesti kaitsestrateegia on üles ehitatud üksnes Venemaa nõrkusele ja äbarusele- eeldusele, et NATO jõud on igal juhul peajagu Vene omadest üle. Võibolla see kunagi oligi nii, aga äsja avalikustatud, NATO enda ekspertide koostatud Randi raport (mäletate, see, mille kohaselt on Tallinn ja Riia võimalik võtta ära 3 päevaga) näitab, et praeguseks on rollid vahetunud ning NATO pole võimeline vähemalt Eestis ja Lätis Venemaa äkkrünnakule reageerima. NATO on ilmutanud küll valmisolekut kaotatud alade tagasi võitmiseks, aga „see” Eesti näeb siis välja hullem kui praegune Ida-Ukraina.

Randi raport ütleb sisuliselt, et sõjalised võimalused Eesti kaitsmiseks puuduvad, vähemalt arvestades praegust reaalsust. Ehk siis: Eestit saab kaitsta ainult diplomaatiliselt, suhete sellisena hoidmisega, et Venemaal poleks huvi rünnata- nii nagu see toimib näiteks Soomes või Valgevenes. Viimane pole küll hea näide, aga asi töötab, ja seda tunnustas äsja isegi Euroopa Liit. Pangem tähele- Soome on oma sõjaliselt võimekuselt vähemalt kümme korda tugevam kui Eesti, ometi hoitakse suhetes Venemaaga väga leebet ja isegi sõbralikku joont. Põhjuse seletab Randi raport.

Iseküsimus on loomulikult see, kuidas sai Vene võimekus nõnda suureneda, et Eesti ega NATO asjatundjad sellest varem aru ei saanud. Eesti oleks saanud end juba varem tugevdada. Mulle meenub Leo Kunnas, kes pidevalt kurja kuulutas, aga teda peeti ullikeseks. Põhjus on ilmselt masuajas, mil nii USA kui Eesti tegelesid oma sisemiste ja majandusprobleemidega, sel ajal kui Venemaa tänu ülikõrgele nafta hinnale oma relvastust uuendas. Lisaks olid eestlased hõivatud sõdadega Iraagis ja Afganistanis ning kogu aeg käis jutt, et selle eest tulevad NATO liitlased vajadusel Eestile appi. Nüüd selgub, et seda abi ega võimekust pole tegelikult kusagil.

Eelneva taustal pole ilmselt üllatav, et Eesti presidendiks on hakatud upitama vene rahvusest Marina Kaljuranda.

Samas ei saa otsustajad pugeda teadmatuse taha- neil on olemas vahendid ja sellest tulenevalt kohustus olla informeeritud. Kui seda ühel või teisel põhjusel pole suudetud teha, siis tuleb vastutada. Oma riigi jätmine haavatavasse olukorda on võrdne riigi reetmisega ja see nõuaks eluaegset vangistust.

Appi, nüüd on Lukašenko juba tubli mees!

Väljavõte Postimehe veebist.

Mida mu silmad peavad veel nägema! Viimased 22 aastat võimul olnud Valgevene diktaator Aleksander ”nõuka” Lukašenko, kes veel mõni aeg tagasi oli kogu maailmas kurjuse ja despotismi võrdkuju, on nüüd Euroopa Liidu arvates tubli mees. Ja teda kiidab demokraatliku Eesti Vabariigi välisminister Marina Kaljurand. Tule taevas appi, ütleks selle peale kadunud Lennart Meri. Kuhu me oleme omadega jõudnud?!

Et ta on teinud samme inimõiguste olukorra parandamiseks. Nagu kirjutab inimõiguste vaatlemisega tegelev Human Rights Watch, on need „sammud” kuue opositsioonitegelase vabastamine. Aga, nojah, ilmselt siis tõesti tubli saavutus, eriti olukorras, kus Eesti valitsus kavatseb opositsioonijuhi trellide taha saata.

Seksikaimate meeskirjanike esimese vooru pani kinni Sven Kivisildnik!

Sven Kivisildnik, väljavõte ohmygossip.com veebist.

Kaur Kenderi kriminaalprotsessile pühendatud seksikaima meeskirjaniku konkursi esimese vooru pani kohvikuliste tahtel kinni ehk võitis ülekaalukalt luuletaja Sven Kivilsildnik, kes sai 17 häält. Teist-kolmandat kohta jäid jagama hetke kõige skandaalsem, lapsporno valmistamisega süüdistusega kohtu alla antud kirjanik Kaur Kender ja luuletaja/poliitik Juku-Kalle Raid 8 häälega ning neljandat-viiendat äsja romaani „Vee peal” avaldanud kirjanik Olavi Ruitlane ja Kaur Kenderi vastu teravalt sõna võtnud kriitik Mihkel Kunnus 6 häälega. Auväärse kuuenda koha sai vanema generatsiooni luuletaja Priidu Beier 5 häälega (temast jäi vaid ühe häälega maha Urvaste poeet Contra ehk Margus Konnula).

Kuna uusi küsitlusi ei ole hetkel võimalik üles panna, siis praeguse seisuga on seksikaim meeskirjanik ilma igasuguse kahtluseta Sven Kivisildnik. Juhhei!

NB! Niipea kui küsitlusi on võimalik jälle üles panna, jätkame teise vooru ja seksikaima naiskirjaniku valimisega!! Seejärel seksikaimate ajakirjanike valimine, kuhu on kindlasti asja ka äsja Kenderi suhtes väga raevuka sõnavõtuga esinenud Kaarel Tarandil :).

Visegradi maad tahavad sulgeda piiri migrantidele, aga kus on Eesti?

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Täna kogunevad Prahas nn Visegradi riikide ehk Poola, Ungari, Tšehhi ja Slovaki peaministrid, et arutada piiride sulgemist migrantidele ja ühist seisukohta enne lähenevat migratsiooni-teemalist Euroopa Liidu tippkohtumist. Aga mida teeb Eesti?

Visegradi mure on mõistetav, sest tegemist on vaesemate ELi riikidega, kus abi vajab eelkõige oma rahvas, mitte migrandid. Sama lugu on Eestis. Seni on migrante rõõmuga vastu võtnud Euroopa rikkaimad riigid, näiteks Rootsi ja Saksamaa. See on mõistetav, sest neis riikides on oma rahvas heal järjel, mis võimaldab ka uutele tulijatele abi andmist.

Kui Eesti jätkab senist poliitikat, see on migratsiooni teemal avaliku debati tasalülitamist ja Saksamaa sabas jooksmist, ähvardab Eesti valitsust rahva üha suurem pahameel ja reitingu veelgi suurem langus. Ma ei saa siiani aru, miks seda tehakse- endale vett peale tõmmatakse? Millest selline masohhism? Miks on Eesti valitsusele migrandid järsku niivõrd tähtsad, et nende eest võitlemiseks tuleb kõik muu jalge alla tallata?

Vabandus pole see, et Euroopa Liit vajab migrantide teemal ühtset poliitikat. Loll jutt suhu tagasi! Kõigepealt peaks Brüssel tegelema sellega, et liikmesriikide elatustase tõsta samale tasemele, alles siis hakata vaesematele uusi kohustusi peale suruma. Aga Brüssel ajab hoopis vastupidist poliitikat- näiteks põllumajandustoetusi pole vaatamata lubadustele suudetud samale tasemele viia. Euroopa Liidus on kaks liitu: üks vanadele olijatele ja teine uutele tulijatele. Toetused, nõuded- kõik on erinevad. Pole ime, kui uued lõpuks selja sirgu löövad ja oma õigusi nõuavad. Nii peaks see olema ka Eesti jaoks. Mina Eesti asemel boikoteeriks üldse 2018 eesistumist kuni põllumajandustoetused pole võrdsed, näiteks. Milleks lömitada, kui sulle otse näkku kustakse?

Seksikaimad selgunud!

Hurrraaa! Eesti seksikaimad poliitikud ja poliitikute abikaasad on lõpuks ometi selgunud! Meespoliitikute kategoorias võitis Martin Helme EKREst (26 häält), teiseks tuli Keskerakonna esimees Edgar Savisaar (11 häält). Eesti seksikaimaks naispolitiikuks sai kohvikuliste tahtel Oudekki Loone Keskerakonnast (28 häält), teise koha sai Viktoria Ladõnskaja IRList (14 häält).

Poliitikute abikaasaade konkurentsis said kõige rohkem hääli Ülle Lichtfeldt (SDE poliitiku Indrek Saare naine) ja Raimo Kägu (Rahva Ühtsuse Erakonna esinaise Kristiina Ojulandi mees). Auväärsed teised kohad saavutasid Kärt Anvelt (SDE poliitiku Andres Anvelti naine) ja Martin Repinski (Keskerakonna poliitiku Siret Kotka elukaaslane).

Palju õnne!

Seksikaimate poliitikute valimine lõppeb täna!

Eesti seksikaima mees- ja naispoliitiku ning seksikaimate poliitabikaasade/elukaaslaste valimise lõpuni on jäänud loetud tunnid, nii et kes veel pole hääletanud, saab seda veel teha. Kas Martin Helme või Edgar Savisaar, Oudekki Loone või Viktoria Ladõnskaja, Ülle Lichtfeldt või Kärt Anvelt, Martin Repinski või Raimo Kägu?

Samuti on käimas Kaur Kenderi protsessile pühendatud seksikaima meeskirjaniku valimise esimene voor.  Sellele järgneb teine voor ning algab seksikaima naiskirjaniku valimine.

Head sõbrapäeva, kallid kohvikulised!

Kallid kohvikulised! Soovime teile toredat sõbrapäeva ja kasutame siinkohal juhust, et tänada teid selle eest, et oma kiirete asjatoimetuste kõrvalt olete saanud mahti ka Kohvikust läbi astuda. Aitäh! Kallistame teid ja ootame alati tagasi!

Ilmar Laherand kirjeldab juutide hävitamist Kloogal

Väljavõte USA holokausti muuseumi veebist.

Klooga kandis Tooma talus üles kasvanud Ilmar Laherand kirjeldab, kuidas Kloogale eraldi laagrit ei püstitatud. Kui NLiidule anti Paldiski baasina kasutamiseks, siis Kloogale rajati kasarmud armee jaoks. Hiljem paigutati sinna juudid, kes toodi sinna 1942. aastal.

Juutide kohta saadi infot siis, kui ühel vangidest pudenes maha raamat, mis oli heebrea tähtedega. Seal oli mehi, naisi. Oli näha, et olid terved perekonnad. Juutidega olid kokkupuuted, kui nad käisid külas toitu otsimas. Kui tulid abipalujad, suhtuti mõistvalt- alati sai leiba, kartulit, piima juua. Toidupuudust ei olnud.

Käis umbes 30-aastane mees, kellega oli aasas 16-aastane poiss. Tekkis lähedane tunne. Jäi hästi meelde, sest 30-aastane mees pääses ja esimese asjana tuli nende juurde. Oli kas 20. või 21. septembril. Oli raskusi kõnelemisega. Tema rääkis saksa keeles, suhtlemiseks kasutati saksa-vene sõnaraamatust. sai selgeks, et oli pärit Riiast, amet oli kooliõpetaja. 16-aastane noormees hukkus. Mehega ei jäänud kontakti, hiljem pole kohtunud.

Tookord rääkis mees, et pääses põgenema. Ilmar oli kohe hukkamise paigas. Neid, kes üritasid põgeneda, oli tagant lastud. Maas oli 50-60 inimest. Kas mees põgenes hukkamispaigalt või sai varem minema, ei oska öelda. Riitadel olid enamus mehed, ei mäleta, et oleks naisi olnud.

Oli teine traagiline hukkamispaik, seal oli suur kuur. Ilmselt pandi inimesi täis, võib arvata, et seal oli naisi. Kui põlema süüdati, olid luud põlenud, suur hunnik pealuid oli järgi. Kuuris olid imelikult kõik pealuud koos ühes kohas, juskui oleks inimesed enne surma pead kokku pannud.

Ilmar tuli 19. septembri õhtul rongi pealt, Klooga aedlinna peatuses oli näha, et eemal justkui midagi lõõmas. Järgmisel hommikul, kui ärkas, oli õhk täis kõrbenud rasva lõhna. See oli niivõrd raske, esimene asi, kui läks 3 km läbi metsa, mis nägi, ei kao kunagi meelest ära, ütles Ilmar. Kõik olid veel soojad. Nägi 4 riita, igaüks 4x4 meetrit, 1,5 meetrit kõrged. Kaks riita põlenud, kolmas pooleldi põlenud, neljas süüdatud, aga kustunud. Ilmselt oli kiire, kes seda tööd tegid. Riitadest veidi eemal olid vangide toidunõud. Metsa pool oli 50-60 surnut, kes ilmselt üritasid põgeneda, aga olid selja tagant maha lastud. Ligi 50 meetrit hukkamispaigast oli maha põletatud puidust heinaküün, seal oli põlenud inimeste pealuud väga suures koguses.

Ilmselt inimesed panid riita puud, siis lasti maha, siis jälle panid inimesed puud riita, siis lasti jälle maha. Vange ei maetud. Paar nädalat olid lahtiselt. Käis erinevaid korrespondente, ajalehemehi, oli nagu nõukogude võimu näidata. Ilmar pidas seda rängaks kuriteoks, aga mis häiris, et seal, kus olid põlenud pealuud ja tuhk, oli 3-4 nõukogude sõdurit, kes sorisid seda tuhka kogu aeg. Oli võigas vaatepilt tervikuna, et üldse midagi võis juhtuda ja siis veel tullakse kepiga sorima, et kas on mõni kuldhammas või midagi. Pärast 3-4 nädalat maeti lõpuks maha. Oli kuulda, et toodi Saksa sõjavangid, kes kaevasid ühishaua ja laibad maeti sinna.

Külas oli Kraavi talu, maad kuulusid hukkamispaigani. Perenaine Ella Tummeleht karjatas sel ajal loomi ja kui asi toimus, peitis end põõsasse. Ta sai nii tugeva šoki, et läks hulluks. Hiljem küüditati Tummeleht Siberisse ja tema mees poos end üles.  Hukkasmispaigal käis Saksa sõjaväeosa varem laskeharjutusi tegemas. Seal oli hukkamise ajal ligi 1800 inimest. Vahetult enne toodi Tallinnast Patarei vanglast vange, seda oli kuulda naabritelt ja tuttavatelt.

Talus oli mitmeid hooneid, muu hulgas üks vankrikuur. Ema jättis sinna toitu, sellest ei tohtinud kellelegi rääkida. Toitu jäeti varjatult. Tühjad nõud toodi hiljem tagasi. Hiljem naabriperenaine Valve Kalbre ütles, et ema oli varjanud ühte juudi meest. Hiljem polnud emaga sellest juttu. Millal ta lahkus, see pole teada. 1994. aastal, kui oli mälestusmärgi avamine, kutsuti Ilmar eraldi sinna avamisele. Tutvustati meest, kes oli Kloogalt eluga pääsenud. See võis olla seesama endine vang, keda ema aitas varjata.

Klooga raudteejaamas oli silt Waffen-SS Arbeitslager Klooga. Vangid tulid talusse toitu hankima, nägid kurnatud välja. Valvurid andsid võimaluse inimestele end ise toiduga varustada. Vangide peksmist, piinamist ei näinud. Polnud näha vigastusi, peksmisjälgi. Keegi ei osanud arvata, et nad hukatakse. Tuttav mees Guido Rajala teenis Kloogal õpperügemendis. Poisid, kel oli võimalus mõni tütarlaps päästa, siis päästeti. Nädal enne likvideerimist tuli kohale politseimeister, laagri valve vahetati täielikult välja. Laagris teenisid austerlastest ohvitserid, kes hoidsid samuti laagri likvideerimisest kõrvale, kuna kõik teadsid, mida see tähendab.

Juutide laager oli Klooga aedlinnas ja hukkamispaik 700-800 meetrit eemal eemal Soodajärve ääres. Laagrisse Vaherand pärast hukkamispaigal käimist ei läinud, kuigi ka seal oli kasarmutes hukkunuid olnud. Inimestele oli tol ajal üldiselt teada, mis juutidega tehakse. Oli avalik saladus, et juudid kaovad, jäävad kadunuks. Vangid ise seda ei teadnud või kui teadsid, siis ei uskunud, et nendega midagi juhtub. Kui laager evakueeriti, öeldi meestele, et tuleb minna metsa puid tegema, et rongiveduritele kütust saada. Kui hakkasid lasud kostma, oli kõigil selge. Paljud püüdsid põgeneda, kes lasti maha. Kohalikke laagris ametis ei olnud.

Ilmar meenutas, et terror algas Paldiskis juba nõukogude ajal, kui 1941. aastal sõda algas. Siis hukati seal kohalikke elanikke. Ilmari isa viidi ka ära 1941. aastal Irkutski oblastisse. Sakslased olid kultuursemad, kes küsisid, kui midagi vaja oli, venelased võtsid ise. Ilmar pidi 1949. aastal kodust lahkuma ja end varjama, muidu oleks ta Siberisse viidud.

Ilmar Laherand pole sellest varem kusagil rääkinud.

Kloogal elanud Martti Soosaar kirjeldab juutide võigast hävitamist

Väljavõte USA holokausti muuseumi veebist.

„Juutide põletamine ja mahalaskmine oli 19. septembril 1944,” ütles intervjuus Martti Soosaar, kes elas Kloogal, kus tema vanematel oli suvila. Ta mäletab seda täpselt, kuna 19. september oli tema vanema venna sünnipäev, kes sai 15. aastaseks.

Martti meenutab, et ema äratas poisid hommikul üles kõva laskmise peale. Olid automaadivalangud ja püssipaugud. Algul arvati, et rinne on jõudnud lähedale, aga Tallinna tulid Vene väed sisse alles 22. septembril.

Soosaar ütles intervjuus, et kuigi kodu asus perel Tallinnas, elati alates sõja algusest Kloogal, kuna maalt sai toitu. Ema kasvatas kuuris sigu ja olid kanad. Samuti sai maal vahetada asju toidu vastu.

Soosaar toob Klooga laagri rajamise ühe võimaliku põhjusena välja asjaolu, et kui Eestisse tulid 1939. aastal vene baasid, siis üks neist oli Paldiskis, mille tarbeks ehitati Klooga jaama juurde barakid. Laager tehti neist barakkidest veidi eemale Paldiski poole. Soosaar meenutas, et Eesti Leegion koolitati välja Kloogal, samuti käisid sealt läbi Soome jätkusõjas võidelnud nn soomepoisid. Martti ütles, et käis ise laagris, kui seal olid juudi vangid. Lugu oli selline, et sakslased käisid Klooga järve ääres ja oli ohvitser, kes oskas eesti keelt. Ohvitser andis kasutada kummipaadi, millega Martti koos venna ja naabripoistega käis kalal. Ükskord viis ohvitser oma külgkorviga BMWga Martti koos vennaga laagrisse. Siis nägi Martti esimest kord naisi, kellel olid pead paljaks aetud. Seal oli väike õmblustöökoda, kus vangid õmblesid. Ohvitser küsis, kas poisid ei tahaks saada tirooli stiilis nahast traksidega pükse. Kui kodus rääkisid poisid, siis ema ehmatas ära ja see ei tulnud kõne allagi.

Järgmine kokkupuude oli vangidega talvel vastu 1944. aastat, kui vangid käisid talvel metsatöödel. Osa vange hiilisid vahepeal ära kohalike inimeste juurde toitu küsima ja midagi ikka, leiba või tükk võid või pekki ikka sai. Kõige süngem oli, et kui naisvang tuli koputama ja valvur järele tuli, siis võttis valvur püssi puhastamise keti ja virutas naisele sealsamas ukse peal üle näo. Need olid nooremad valvurid. Pärast tuli totaalmobilisatsioon Saksamaal ja tulid vanad mehed valvuriteks, kes olid ise näljas. Nemad lubasid vangidel minna toitu otsima ja võtsid hiljem osa ära. „Käisid meie juures iga teine päev,” ütles Soosaar.

Martti ema ja isa rääkisid nii saksa kui vene keelt, juutidest vangidega suheldi põhiliselt saksa keeles, aga mõnedega ka vene keeles. Mõned vangid said lausa tuttavateks. Üks poiss küsis, kas pole Eesti kaarti. Isa tõi linnast kaardi ja peitis kase juurte alla, hiljem oli see sealt ära võetud. Neil oli põgenemisplaan. Mõned vangid pääsesid teadaolevalt minema enne mahalaskmist ja põletamist.

19. septembril oli mahalaskmine, siis oli mitu päeva vaikust. Sakslased panid minema, ei jõudnud viimast tuleriita põlema panna, vangid olid poolest saadik põlenud. Venelased polnud veel tulnud. Osa lasti maha maja sees. Sealt olid mõned inimesed laipade vahelt välja pääsenud, neid ei jõutud enam ükshaaval üle kontrollida.

Klooga laagrisse toodi ka ingerisoomlased, aga nad viidi edasi.

Klooga laager polnud kõige hullem, inimesed käisid metsatööl. Lõpp oli jube, aga enne seda polnud nii hirmus. Tegid õmblustööd- kindaid. Martti ütles, et ta teab, et laagris oli lapsi, hiljem leiti lapsi tuleriitade pealt. Kõigepealt tegid tuleriidad valmis tugevad mehed, siis aeti sinna peale naised ja lapsed. Naised ja lapsed ei käinud metsatöödel.

Kõige õudsem oli see, et kui mindi mööda raudteed vaatama 21. septembril- see pilt oli õudne. Tukid veel suitsesid. Kõrbenud inimliha hais oli kogu üle 3-4 ha suuruse väljaku. Oli neli riita laipadega, kes põlenud, kes poolpõlenud. Umbes neli kihti oli neid, kes polnud põlenud. Riidas olid vaheldumisi palgid ja inimkehad, näoga allapoole. Üksikud hukkunud olid sellised, kes tahtsid ilmselt põgeneda, aga nad olid maha lastud. Olid poolpaljad kehad maas. Metsa pool oli samuti neid, kes olid üritanud joosta, need olid selja tagant maha lastud. Oli hunnik kotikeste ja pakikestega tuleriitade lähedal, vangide isiklikud asjad. Vangidele oli öeldud, et nad paneksid asjad kokku, et nad viiakse minema, kuna rinne oli Tallinna all. Koledat pilti nägi Martti ise, koos vennaga käis seal vaatamas. Nemad olid ainsad, kes seal käisid vaatamas. Isa oli sel ajal Tallinnas.

Ühes majas oli põrand kaetud ainult ainult valgete kontidega. Hiljem selgus, et bensiinivaadid olid hoone nurkadesse pandud, aknad kinni kaetud ja siis põlema süüdatud.

Paar päeva ei juhtunud midagi, siis tuli komisjon. Isa, kes oli fotograaf, tegi pildid, mis on laagrist. Kõik pildid on isa tehtud. Pärast võeti talt negatiivid ära. Pole teada, kas see oli muuseumi jaoks või NKVD ülesandel, pole teada.

Martti meenutab, et päev enne mahalaskmist, 18. septembril tuli Tallinna poolt vagunitäis SS-mundris eestlasi, kes hirmsalt ropendasid, küsisid ainult viina, igaühel oli automaat ja parabellum vöö vahel. Need olid politseipataljoni mehed, kes olid tulnud Narva alt ja toodud Kloogale. Samas ei ole teada, kas neid mehi kasutatid juutide hävitamiseks.

19. septembril äratas ema üles, kuulis lasmist. Esimene mõte, et rinne oli nende juures. Ema arvas, et käib lahing. Olid automaadivalangud, üksikud lasud, siis jälle valangud. Terve päev käis tulistamine. Venna sünnipäeva ei saanudki õieti pidada. Laskmist oli nii palju. Kahtlane oli see, et päev läbi käis laskmine ja mitte Tallinna pool. Laskmine kestis ühe päeva- sel samal sünnipäeval. Siis oli täielik vaikus. Edasi mindi kolmandal päeval, 21. septembril vaatama, kuna polnud enam sakslasi liikumas ega sõdureid. Isa koos vene sõduritega tuli veel paar päeva hiljem. See võis olla 23. septembril, Tallinnas olid 22. septembril juba Vene väed sees. Praegu enam hukkamise kohta näha pole.

Vangivalvuritel olid Kloogal piitsad, millega vange tagant aeti.

Martti on asjast rääkinud varem ainult ajalehele Helsingin Sanomat.

Siin mõned Martti isa Hans Soosaare tehtud pildid 1944. aasta septembrist Kloogal:

Martti (pildil vasakul) koos oma ema, venna ja väikse õega.

Riidalt maha võetud poolpõlenud laibad Klooga laagris.

Riita laotud laibad Kloogal, taamal Vene sõjaväelased.

Laibad laoti riita, nägu allapoole.

Riidast maha võetud poolpõlenud laste laibad Kloogal.

Laipade ebaloomulik asend näitab, et osa neist põletati elusalt.

Õie Laanus kirjeldab juutide põletamist Klooga laagris 1944. aastal

Väljavõte USA holokausti muuseumi veebist.

USA holokausti muuseum on teinud tänuväärset tööd ja teinud intervjuud juutide hävitamisega kokku puutunud inimestega Eestis. Näiteks Klooga elanik Õie Laanus kirjeldab juutide hävitamist Kloogal. Tema kirjelduste järgi tuli suitsu, oli tunda liha lõhna ja hiljem leiti kõrbenud laibad.

Laanus tunnistab, et varem pole keegi tema ega tema tuttavate ja sugulaste poole pöördunud juutide hävitamise teemal.

Eesti must minevik: tapeti kõik juudid

Poolpõlenud kehad Klooga koonduslaagris, väljavõte holocaustsearchproject.org veebist.

Eestis on tavaks kiruda kurba saatust, eriti iseseisvuse kaotamist teise ilmasõja ajal, aga samas on vähe tähelepanu pööratud koledustele, mida eestlased ise koos sakslastega korda saatsid. Eestis tapeti tuhandeid juute ning nagu vahendab USA holokausti muuseum, ei jäänud Eestis ellu mitte ühtegi siia jäänud juuti (Tartu usuteadlane Uku Masing koos abikaasa Ehaga varjas enda juures oma õpilast Isidor Levinit, kes oli pärit Lätist Daugavpilsist).

Eestisse jäänud juutidelt võeti 1941. aasta suvel kogu vara, kästi kanda kollaseid märke, siis arreteeriti ja nad olid kõik hukatud juba 1941. aasta lõpuks. See on siis kõik: mehed, naised ja lapsed. Juudid lasti maha valdavalt metsa all ja kehad hiljem põletati. Tapmisi on lähemalt kirjeldatud Eesti juudi muuseumi kodulehel. Eesti laiemale avalikkusele jäeti mulje, et juudid on lihtsalt välja saadetud.

Eestis elas enne sõda ligi 4500 juuti, põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Pärnus, kuhu olid rajatud suured sünagoogid. Enne Saksa okupatsiooni põgenesid enam kui pooled juudid Venemaale ning tagasi tulles ei leidnud nad eest Eestisse jäänud rahvuskaaslasi. Ehk siis Eestis hukati kõik koju jäänud juudid. Eestisse jäänud ligi 1000 juudist tapeti kohapeal 993. Mis on üsna tõenäoline, sest peale Masingu juhtumi pole teada mitte ühtegi lugu, kus mõni eestlane oleks enda juures varjanud mõnda kohalikku juuti. Samas on sarnaseid lugusid küllaga teada teistest riikidest. Eestisse ei loodud isegi mitte ühtegi getot, mis olid tavalised teistes riikides, näiteks Lätis oli kolm ja Leedus seitse getot.

Juutide hukkamine on must plekk Eesti minevikus ja pole ime, et kolm suurriiki, kes pärast sõda maailma jagasid ja juutidele oma riigi kinkisid, võtsid eestlastelt oma riigi ära. Sellest kõva häälega ja avalikult ei räägita, aga see on läbinähtav.