Kes on kelle tuhvli all ehk suhetest avameelselt ja ausalt

Kes on suhtes all, kes peal? Ja kes vahepeal?

Nonii! Suhte teema on jälle läinud kuumaks. Juba räägitakse, et Inno on Irja tuhvli all. Või siis et hoopis Irja on Inno tuhvli all. Ja küsitakse, kas Inno oli Ingridi tuhvli all või mitte?

Ütlen kohe: tavakäsitlus ongi tänapäeval see, et keegi peab olema kellegi tuhvli all. Ehk siis: üks kamandab ja teine annab järele. Näiteks Kati Murutar on sellise mõtteviisi ehe kandja. Ja kuidas see suhe tekkis? Ma ütlen: jaanipäeval joodi ent täis, nahistati natuke heintes ja saadi laps. Mis tähendas, et pidi paari minema. Kaks täiesti suvalist inimest, võibolla esimest korda kohtusid üldse, läksid paari. Siis tuli veel teine, kolmas, neljas laps. Ning edasi pole raske arvata, miks tekkisid tülid, miks üks hakkas teist järjest rohkem kamandama jne. Enamasti on mees see, kes on perekonna pea ja kamandab ning naine see, kes on alandlikum ja järgi annab - aga on ka vastupidiseid juhtumeid.

Aga see ongi loomulik. Kui on koos kaks täiesti suvalist inimest, täiesti omavahel sobimatut tegelast, siis ei saagi muudmoodi kui kamandades. Umbes nagu koolis või sõjaväes, kus kõik omavahel sobima pannakse, vägisi. Ehk vägistades. Vaimse vägivalla abil. Ja see töötab, on töötanud aastasadu. Romantilist armastust on peetud veidruseks. Stopp!

Romantilist armastust on peetud veidruseks kuni viimase ajani. Mil põhiliselt naised, aga ka mehed on hakanud elult ootama midagi ENAMAT. Enamasti küll jah naised, sest nende roll on seni olnud teatud päevadel jalgu hargitada, siis rasedaks jääda, lapsi sünnitada, siis neid imetada, potitada, toita, kasvatada, lisaks kõrvalt kogu perele süüa teha, riideid pesta, triikida ja parandada, kodu kraamida, põrandaid pesta, nõusid pesta. Kõike käsitsi loomulikult. Mehed, kui panete tähele on ammu tehnika peal, sõidavad autodega ringi, aga naised teevad kodutöid siiani käsitsi. Tirivad poest toitu koju käsitsi. Ok, pesumasin on olemas. Aga kus on triikimise masin? Või kus on põranda pesemise masin? Käsitsi põrandaid pesta 21. sajandil on sama tobe kui käsitsi palke laudadeks saagida või käsiadraga maad künda.

Ausalt, kui ma oleks naine, siis ma tahaks ka midagi ENAMAT. Vahet pole, kas seda peetakse pirtsakuseks, kas see tuleb printsessi muinaslugude lugemisest või millest iganes. Aga no kas täna, 21. sajandil peab naine tõesti olema jätkuvalt kodu ori, kui mehed pole enam ammu mõisa orjad. Kui panete tähele, siis mehed muudkui käivad väljas, istuvad pubis või klubis koos sõpradega, joovad õlut ja ajavad niisama loba juttu. Samas kui naised peavad istuma päevad läbi kodus. No ok, seda kodus olemist on hakatud mõtlema ilusaks läbi käsitöö ja kokkamise, viimasel ajal ka läbi blogimise, aga see ei muuda asja.

Ma tunnistan ausalt, et mina ei pea seda õigeks, lausa vihkan sellist lähenemist, et üks kamandab ja teine siis allub. Kus üks istub päevad läbi kodus ja teine teostab end töö juures või kuskil mujal. Kus üks on teise tuhvli all. Ja minu suhetes pole kunagi sellist asja olnud. Ma olen ise, teadlikult ja vabatahtlikult võtnud osa ülesandeid enda peale, ilma et keegi oleks pidanud mind kamandama või midagi ütlema. Mind pole kunagi kamandanud ei Ingrid ega Irja, ma ei talugi kamandamist, ma ei teeks kamandamise peale mitte midagi. Kes mind tunnevad - pole lihtsamat moodust mind vihaseks ajada kui mind kamandada. Siis ma ei tee enam mitte midagi ja ei hakkagi tegema. Mul tuleb siis täielik blokk ette. Või kopp.

Minu enda ja ma arvan, et paljude tänapäeva noorte inimeste, ütleme siis, et hingelt noorte inimeste ideaal ongi see, et sa leiad sobiva inimese, kellega on hea koos olla ilma kamandamata või allumata. See on täiesti normaalne ja ainuvõimalik suhe, olgu see siis romantika või misiganes. Ma tunnistan, et ka minu eelmises suhtes oli mul hea, sest keegi ei kamandanud. Aga ma sain aru, et mu kaasa ei lepi sellega, et keegi ei kamanda. Päeva lõpuks tahtis ta ikkagi, et keegi kamandaks, et mina kamandaks. Teda. Aga ma ei tahtnud! Ma tahtsin võrdset suhet. Võrdväärset suhet. Ja siin ongi konks - meil ei tulnud sellest midagi välja, sellest võrdväärsest suhtest, sest me polnud võrdväärsed. Ma algul arvasin, et oleme, aga tegelikult ei olnud. Meil polnud omavahel tegelikult millestki rääkida, mitte millegi üle diskuteerida. Polnud mingit klappi. Me olime kah tegelikult kaks suva tegelast kokku sattunud ülikooli peol, kes end purju juues arvasid, et nad maru hästi sobivad. Aga purjus olles, teadagi, on kõik maru hästi sobivad. Ja kui kaineks saad, siis saad aru, et appi, kellega oled kokku sattunud. Aga siis on enamasti juba hilja. :) Ja siis hakkad seda suhet ilusaks mõtlema, mul minu eksiga juhtus nii. Aga kaua sa ikka endale ja teistele valetad, eksole! Ja siis öeldakse, et inimesed kasvasid lahku - tegelikult ei kasvanud nad midagi ega kuhugi - nad lihtsalt väsisid endale ja teistele valetamisest.

Minu jaoks tähendab võrdväärne suhe seda, et ma olengi oma partneriga võrdväärne. Näiteks saan temaga arendada huvitavat ja intelligentset vestlust ja ei pea selleks kuhugi küla peale minema. Ning saan temaga koduseid toimetusi jagada nii, et ei peaks midagi käskima või kamandama. Ja meil Irjaga nii ongi: meist kumbki ei kamanda ega käsuta ja kõik asjad saavad tehtud. Vähemalt seni on saanud. Minu meelest on nii ainuvõimalik, kui tahad head suhet ja et kodus oleks kõigil hea ja turvaline olla. Ja mis huvitav: isegi lapsi pole vaja taga ajada ja kamandada, sest nad võtavad šnitti vanematelt - teevad ise ja tahavad teha. Ilma kamandamiseta. Meil on pigem nii, et laste innukust tuleb veidi jahutada. :) Isegi laps tahab midagi ENAMAT, see on inimesel veres.

Ja see ongi see, selline suhe, mida tänapäeva naised TAHAVAD. Kas saab neile seda ette heita?! Ning ma ei imesta, et need naised on pigem nõus jääma elu lõpuni vallalisteks, kui hakkama elama mingis muus mõttetus, rippuvas või silmakirjalikus suhtes. Kus üks kamandab ja teine allub või midagi veel hullemat. Ma ise ju tahaks ka sellist suhet, kus ükski osapool ei pea kellegi ega millegi küljes rippuma.