Nagu olen juba kirjutanud varem, on mind elatise võlgnevuse tõttu mõistetud kriminaalkorras süüdi, mistõttu on mul võimatu leida erialast tööd. See on siis ajakirjanduses. Ajakirjanik peab olema „puhas nagu prillikivi”, nagu ütles Edgar Savisaar hiljuti oma olukorda iseloomustades. Aga kui oled juba süüdi mõistetud kuriteos, nagu mina, siis on üsna selge, et ajakirjanikuna enam tööd ei leia. Ega ka muus vastutusrikkas ametis. See on mulle nüüd selgeks saanud, kui olen olnud pool aastat töötu ja ma olen saanud kandideerimisel ridamisi äraütlevaid vastuseid. Lihtsalt ei võeta ja kõik. Ei hakata põhjendamagi. Ega ma ise juhina ka sellist kriminaalkorras karistatud tegelast tööle ei võtaks, sest tont teab, mis sealt võib oodata. Nagu öeldud, peab ajakirjanik olema puhas nagu prillikivi.
Aga ma ei kurda. Mult on võetud võimalus teha erialast, meeldivat ja tasuvat tööd, milleks ma olen ülikoolis koolitatud magistri tasemel. Ja ega ma suurt midagi muud teha ei oska ja ilmselt ei suudagi. Aga samas on sellevõrra võimalik rohkem aega veeta koos perega. Saan hakkama, kui hangin toitu toidupangast, kannan kasutatud riideid ning lasen eluaseme ülalpidamiskulud kinni maksta toimetulekutoetusest. Lähedased ja mõned heategijad on ka aidanud. Eluvaim püsib sedasi sees nii endal kui lastel. Ja ma olen selle eest Jumalale väga tänulik. Olen tänulik, et mul on võimalik elada.
Nüüd pusin vaikselt portaali eestinen.fi kallal ja mul on lootus, et ehk õnnestub kunagi sellest midagi välja kasvatada. Aga kui ei õnnestu, pole ka midagi hullu, sest olen oma suure unistuse täitnud - olen teinud ära uudisteportaali. Ja seda tänu Töötukassa koolitustele ja toetustele. Olen ka Töötukassale väga tänulik.
Töötuse puhul on ainult üks jama asi - ega kuhugi eriti ei saa. Näiteks suri mõned päevad tagasi mul tädi Maie. Ta oli äraütlemata tore inimene ja mul tuleb pisar silma kui tema peale mõtlen. Mul tuleb meelde, kui teda ükskord herilane nõelas, ma olin siis maal vanaema juures. Maie oli väga tundlik inimene ja tal läks terve nägu paiste. Ikka päris paiste. Pärast seda ei julgenud ta mitu päeva kuhugi minna, sest ega teda poleks äragi tuntud. Aga nüüd on Maie surnud, ta elas 80-aastaseks ja ma ei saa tema matustele minna, sest mul lihtsalt pole selleks raha. Viimane vaba raha kulus täna ära, et Võrust Tartusse Töötukassa koolitusele sõita, aga Töötukassa korvab selle kunagi hiljem tagantjärele. Natuke on raha varuks, mõned eurod, aga seda ei saa ära kulutada, sest muidu pole millegi eest süüa osta. Toimetulekutoetus laekub alles järgmisel nädalal, nii kaua tuleb hakkama saada. Praegu mõtlen laste peale, nemad on kõige tähtsamad.
Samas, teisest küljest, ega ma kuhugi praegu väga ei kipugi, sest on viiruste aeg ja kui ma viiruse koju toon, jäävad lapsed haigeks. Praegu on liikvel eriti karm gripp ning lapsi on surnud juba nii Soomes kui Eestis. Ei saa riskida. Sestap ongi hea kodus olla, kuuma teed juua ning lastega mõnusalt koos aega veeta, nendega koos mängida ja neile raamatust ette lugeda. Teate, kui hea see on! Oma eelmises suhtes rabelesin palju rohkem ringi ja lapsi nägin vähem kui oleksin tahtnud. Nüüd saan lastega väga palju aega koos veeta ja teate kui hea tunne see on! See on nii hea ja soe tunne!
Sestap pole ma isegi kurb, et olen saanud kriminaalkaristuse ja olen töötu - teate, ma olen isegi selle üle õnnelik, sest tänu sellele saan rohkem aega veeta oma lastega. Tööd saab alati teha, aga lapsed on väiksed ainult väga üürikese aja ja kui see aeg mööda lasta, siis ongi kõik. See aeg ei tule enam kunagi tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar