Kunagi oli täitsa ok last rihmutada või vitsa anda. See oli isegi lugupeetud asi: Väikse Illimari lugudes tehti lausa aknad lahti, et terve küla kuuleks, kuidas lapsele tagumiku kaudu tarkust pähe pandi. Nii oli. Ma olen ise samamoodi üles kasvanud. Ja kui mina väike olin, siis oli tavaks, et lapse käest ei küsitud midagi. Laps räägib siis, kui kana pissib, öeldi, ja mitte ainult laste, vaid ka naiste kohta. Nii lihtsalt oli. Ja selline asi oli veel üsna tavaline paarkümmend aastat tagasi. Isegi praegu pooldab küsitluste järgi enamik vanematest laste füüsilist karistamist, mistõttu on kummaline, et on vastu võetud seadus, mis seda keelab. Aga vastu on võetud ka seadus homoabieludest, kuigi enamus seda ei toeta ja seadus surmanuhtluse keelustamisest, kuigi enamus pooldab rangeima karistusena surmanuhtlust. Nii on.
Nüüd on tunnistatud vitsa andmine, rihmutamine, näpistamine, löömine ja muud moodi lapse füüsiline karistamine lubamatuks. Mis on küllalt suur muutus ja inimeste üldise arvamusega vastuolus. Ja tegelikult suur osa vanemaist karistab siiani oma last füüsiliselt, sest teisiti ei osata ja need juhtumid ei tule välja. Ja kui tulevadki, siis saavad vanemad hoiatuse, see on tingimisi karistuse, kui on tegemist tavakodanikega. Nö VIP-id, neid ei puutu keegi, nemad võivad oma lapsi kasvõi peksta. Seda peetakse jätkuvalt pere siseasjaks, millesse keegi ei sekku, asjad lihtsalt mätsitakse kinni, nii nagu vippide kiiruseületamised ja muud sulitembud. OK, siis on raskem mätsida, kui mõne VIP-i võsuke koolis õpetaja maha laseb - vägivald sünnitab vägivalda - aga need on äärmuslikud juhtumid ning neid tuleb ette harva.
Lapse puhul tähendab vägivald seda, et laps hakkab nutma. Ja saab psüühilise kahjustuse, mis hilisemas elus avaldub teatud kompleksidena. Aga seda peetakse loomulikuks, see on justkui osa lapsepõlvest, et laps nutab. Lapsed ju ikka nutavad! OK. Ja tegelikult on vägivallaga lihtne asju ajada. Näiteks rinnast võõrutamine - mis eeldab, et lapsel lastakse mitu ööd järjepanu nutta - see on tühiasi. Ning potile harjutamine on imelihtne, kui last natuke tuti-tuti-ga järgi „aidata”. Sest nii need asjad käivad, olgem ausad. Pole mõtet nägusid teha siin. Ja need asjad on võimalikud, kuna nii väike laps, poole aastane või isegi pooleteisene veel õieti ei räägi ja ei suuda enda eest seista. See ongi põhjus, miks need asjad ära aetakse, kui laps on pisike. Kaasa arvatud mass-vaktsineerimised. Kus laps saab esimese eluaasta sees mitukümmend vaktsiini. Kas oleks võimalik sellist kokteili sisse ajada, ütleme, 5-aastasele lapsele, või 15-aastasele?! Ilmselt mitte. 25-sele enam kindlasti mitte. Aga vastsündinule, pooleaastasele või isegi pooleteise-aastasele - palun väga, sest nii väike laps, nagu öeldud, pole võimeline mitte kuidagi enda eest seisma, oma tahet väljendama ega arvamust avaldama. Nojah, öeldakse ka, et selliseid asju ei saagi lapse käest küsida. Nii nagu keegi ei küsi midagi abordi puhul või siis, kui on vaja last rihmutada, vitsa anda, nurka panna või käega lüüa - ka seda põhjendati varem sellega, et laps peab kõik ära taluma, sest ta on ju laps, ei tea veel, mida tahab, eksole! Ehk siis selle tegelasega, kes ei suuda enda eest seista, võib teha mida iganes.
Kui aga läheneda teistpidi, see on siis arvestada lapse arengu ja soovidega, siis tahab laps tegelikult rinda ikka mitu aastat ja mähkmetega harjununa enne 3. eluaastat potile käima ei hakka. Mis on huvitav, et kui last mitte sundida, see on vägivalda ilmutamata, ega laps tissist ei võõrdu ja potil käima ei hakka. Näiteks USAs ja mitmel pool mujal ei hakata enne 3. eluaastat üldse last potile panemagi. See on siis, kui lapsega arvestada, kui lasta lapsel areneda omas rütmis. Kunagi öeldi selle kohta, et see tähendab lapse hellitamist. Et laps hellitatakse ära. Ja et siis läheb laps raisku. Lapse hellitamine oli ka see, kui lapsele rihma või vitsa ei antud, kannikaid triibuliseks ei köetud. Ja ega vanemad muudmoodi ei osanud ju ka asju ajada. Oli üldlevinud arvamus, et ilma triibulisteta lähevad kõik poisid pätiks ja kõik tüdrukud litsiks. Aga kui laps saab, ütleme, 3 aastat tissi ja ei hakka enne 3. eluaastat potil käima, siis on klassikalise mõtlemismalli järgi tegemist suht lootusetu juhtumiga, kindel tuleviku pätt või lits. Kuigi on arusaamatu, kuidas on läinud pätiks või litsiks need lapsed, keda on lapsena pekstud või neid muul moel füüsiliselt kuritarvitatud. Psühholoogid väidavad et murdunud psüühikaga inimestest saavad alkohoolikud või narkomaanid, kes omakorda on paljudel juhtudel pätid ja litsid.
Aga kui lähtuda sellest, et nutt ja alandamine mõjutavad inimese psüühikat, siis kuidas suhtuda lapse vägisi võõrutamisse rinnast või siis vägisi, vastu lapse tahtmist potile harjutamisse. Või siis lapse 1,5-aastaselt lasteaeda panekusse, millega kaasneb enamikul juhtudest samuti nutt ja hala. Ja kui nutt mõjutab psüühikat ja murtud psüühikaga lastest saavad täiskasvanuna alkohoolikud ja narkomaanid, siis ilmselt pole vaja imestada, miks vaatamata kõigele on ühiskonnas väga palju alkoholikuid ja narkomaane. Ainult et nüüd on küsimus, kas üleriigiline kampaania viinapudeli ärapeitmiseks alkohooliku eest aitab ravida alkoholismi, ehk siis lapsepõlve traumadest saadud psüühilisi probleeme.
Või mis?
20 kommentaari:
jah vägivaldselt rinnast võõrutamine on vägivald. Ja laps on see kes otsistab millal ta loobub. Lihtne
Te kindlasti ei avalda seda kommentaari.
Aga tulge mõistusele, rinnaga toitmine on samasugune imiku elu korraldamine nagu mähkmete vahetamine.
On teada inimesi, kes imetavad last ka kooliajal. Kas see on normaalne? Vanemana olete kohustatud mitte lapse tahtmiste järgi käituma (laps tahab tissi, tal on mugav püksi kakada, kui saaks, sööks ainult maiustusi), vaid tegema tema elus olulisi otsuseid. Need on näiteks rinnast võõrandamine, lutist lahtisaamine, ise potil käimine. Sealt edasi tulevad enda järelt koristamine jms.
Esimesel eluaastal saad laps kaheksa süsti (kümne haiguse vastu).
Mis paarikümmest sa räâgid?
Kooli ajal imetamist ma kindlasti enam normaalseks ei pea :). Lapsed loobuvad enne seda enamasti ise. Juuli näiteks loobus päevasest imetamisest ise ja tahab nüüd ainult enne magamaminekut natuke rinna otsas olla. See rahustab teda ja aitab uinuda. Roosi on samuti päevast tissitamist vähendanud, aga tema on alles kaks ja tavalist last kuni kolme või isegi nelja-aastaselt imetada on minu meelest täiesti normaalne. Mina lähtun põhimõttest, et lapsele midagi peale ei sunni, aga olen tema jaoks alati olemas, kuid ta mind vajab. Kindlasti on oluline lapsele tissitamise kõrvalt ka erinevaid toite ja maitseid tutvustada. Roosi näiteks avastas hiljuti tšilli ja on sellest vaimustuses, tahab iga toidu peale panna :).
Parem teen natuke tarka tööd ehk harjutan lapse potile ja kuulen potil istuva lapse rõõmsat kilget "Kaka tuli!" (ja, usukumatu, aga tõesti laps, isegi alla 3a laps, ise rõõmustab sellise asja üle, mitte ei taha olla tita ja mähkusse kakada) kui et jätan selle targa töö ehk lapse suunamise tegemata ja teen selle asemel veel x aastat ja x kuud lolli tööd (suure mähkmesse kakanud lapse pesemist ning korrutan sinna juurde, et ainult nii saab laps olla õnnelik ja et mina olen ka jube õnnelik.
No ja selle imetamisega on ka nii et, emane loomgi suunab oma poega rinnast võõrduma. Teatud vanuses emane loom imetab oma poega järjest harvem ning hakkab püsti tõusma/eest ära kõndima, edastades oma oleku ja käitumisega pojale järjest enam sõnumit: "Ära ime enam, see aeg on läbi". Loomapoeg omakorda kohandab oma käitumise vastavaks ehk võõrdub.
Aga inimene justkui ei tohiks hakata edastama oma lapsele sõnumit, et ära ime enam, kuna oled juba suurem ja saab väga hästi ka imemata elada? Peab lihtsalt passiivselt ootama, kuni laps ise avastab, et saab ka ilma rinda imemata elad/õnnelik olla?
Ma arvan, et lapse õnnelik/mitteõnnelik olemine oleneb väga palju ka sellest, mida lähedased talle teadlikult/alateadlikult sisendavad. Kui vanem alatedlikult peab lapse suunamist ja titest edasi arenemist õudseks asjaks, siis imbub see suhtumine ka lapsesse - ja vastupidi.
Ja mis puutub sellesse, et "laps on targem kui vanem" - huvitav, miks see ülitark laps tormaks ilma vanema abita auto alla või sööks mõnda mürgist taime? Kui ta nii tark on - miks ta siis ise aru sei saa, vahet ei tee? Tegelikult on nii,et kui lapsed peaksid elama omast tarkusest, saaks enamus neist hukka. Kui vanem tohib hoida oma last ohtude eest (ilma vägivallata), vast siis on sellel "rumalal" vanemal õigus ka last näiteks potile suunata (ilma vägivallata).
Inimest eristab loomast see, et inimesel on empaatiavõime, loomal seda ei ole. Loomad tõrjuvad nõrgemad endast eemale ja on võimelised neid teatud olukorras ka tapma. Ma olen koeraemade käitumist näinud - nad isegi hammustavad oma kutsikaid, et neid eemale tõrjuda. Loom lähtub ainult oma instinktidest, tema teisiti ei saa. Kui hakata looma käitumist idealiseerima, siis võiks sama hästi hommepäev puu otsa tagasi elama kolida ja kõik seadused tühistada. Sest loomariigis seadusi pole, kehtib tugevama õigus. Nõrgad hukkuvad.
Ma arvan, et inimene ei peaks end loomadega võrdlema :).
Mina ei tunne ühtki lapsevanemat, kes oma lapsi lööks. Vähemalt ma ei tea, et lööks, kui arvad, et seda varjatakse. Küll aga kipuvad paraku mõned lapsed seda ise tegema, kodudes, aga ka näiteks lasteaias ja koolis täiskasvanu vastu. Ja kaklevad muidugi ka omavahel.
Esimest korda kuulen, et keegi tutistaks selle nimel, et laps käiks potil. Ma ei usu, et kedagi saaks potile vägivallaga. Laps ju ei tee sinna midagi, kui see on talle vastikuks muudetud, kui sinna minnes saab haiget. Potti tutvustada beebieas on normaalne, sest nii hoiab mähkmeid kokku ja see on loodusele hea. Kui ta aeg-ajalt osutab vastupanu, et ta ei taha potile, ei pea teda sinna ju nii tihti panema ja võib mõne aja pärast jälle proovida. Kui laps veel mittekõndivana on harjunud vahel midagi potti tegema, siis ei jookse ta ka poti pealt kohe ära, nagu kipuvad tegema need, kes alles aastasena - juba käivate lastena potiga esmakordset tutvust teevad.
Leian, et lasta lapsel kolm aastat olla teadmatuses, misasi see pott on, on vale, sest kolmeaastasel on juba ealised jonnihood ja kui talle näiteks esimestel kordadel juba pott ei meeldi, võibki ta sinna mitte tahtma hakata ja osutada iga kord jonniga vastupanu. Ma ei tea, kas see nii on, aga arvan. Endal puudub kogemus, et alles nii vana last potile hakkaks õpetama. Kõik on olnud juba ammu enne kaheseks saamist mähkmetest lahti ja selleks pole küll mingit vägivalda kasutatud. :)
Irja kirjutas mõni aeg tagasi, et Roosike läks ise potile, ütles "piss-piss" ja vist tegigi potti midagi. Kas see jäi ainukeseks korraks või on asi edasi arenenud?
Inno ei kirjutanud Roosist, vaid lastest üldiselt. Näiteks Portugalis vahetasid vanemad imetamistoas isegi nelja-aastastel mähkmeid. See oli nii tavaline. Mina arvan, et pott peaks olema lapsel nägemisulatuses olema ja küll ta ise teab, millal on õige aeg seda kasutama hakata. Roosi on potiga sõbraks saanud :). Täpsemalt ma sellest ei kirjutaks, kuna see on tema eraasi. Üks huvitav asi on see, et ta eelistab käia potil privaatselt, meie vaadata ei tohi :). Inimesel hakkab tekkima oma privaatsfäär :).
Millistele andmetele tuginedes te väidate, et suur osa eestlastest kasvatab oma lapsi vägivalla abil? Palun viiteid uuringutele.
Äkki Roosi on netist teie blogi uurinud ja teab, et panete tast rõveda paljaperse pildi kohe üles, kui ta teie nähes potile läheb. Ma olen muide kogu aeg arvanud, et see laps on teist neljast kõige nutikam :)
:D Aitäh hea nalja ees! Roosi on tõesti nutikas :)
Lapse puhul tähendab vägivald seda, et laps hakkab nutma. Ja saab psüühilise kahjustuse, mis hilisemas elus avaldub teatud kompleksidena. Aga seda peetakse loomulikuks, see on justkui osa lapsepõlvest, et laps nutab. Lapsed ju ikka nutavad! OK. Ja tegelikult on vägivallaga lihtne asju ajada. Näiteks rinnast võõrutamine - mis eeldab, et lapsel lastakse mitu ööd järjepanu nutta - see on tühiasi.
------
Kust sa võtad, et öine rinnast võõrutamine EELDAB, et lapsel lastakse mitu ööd järjepanu karjuda? Sul pole endal lihtsalt vist kogemusi. Pole söandanud seda asja ette võtta, kuna kardad, et "mu laps hakkab mind äkki vihkama, kui ma tema tahtmise järgi ei tee" vms.
Mina olen oma poega öisest rinnaandmisest võõrutanud, nii et mul on kogemused. Kui laps hakkab virisema, siis võtad lapse sülle, rahustad ja lõpuks paned voodisse tagasi. Jah, ta ei pruugi kohe magama jääda ja võib uuesti virisema hakata, aga x korra pärast jääb ta ikkagi magama, sest ega väikelaps TERVET ööd magamata passida ikka ei jaksa. Peale võõrutamist jäin ma uuesti rasedaks. Siis magasime meie ja magas (võõrutatud)poiss meie kõrval oma voodikeses terve öö ning ärkasime kõik hommikul puhanuna ja heas tujus. Rasedale oli katkestamatu ööuni ikka kuldaväärt.
Minu esimene poeg jättis ise tissi ära 10 kuu vanuselt ja potil hakkas kãima nii 1, 7 kuuselt. Ma olin maal ka ja mähkmeid alla ei pannud, ju siis oli ebamugav märgade pükstega. Noorem poeg oli tissisõltlane, andsin tissi 2a. 1 kuud, pärast läksin vanema pojaga reisile 1 nãdal ja kui tagasi tulime oli poja issiga hästi toime tulnud ja enam tissi ei tahtnud.
Mina jäin teist korda rasedaks tissitamise ajal, tissitasin Juulikest ka raseduse ajal ja veel mõned tunnid enne sünnitustki :). Ja kohe peale sünnitust. Polnud probleemi. Kuidas kellelegi.
Mina tegin peale esimese lapse sündi enda jaoks sellise plaani, et korraga imetada ja rase olla ma ei taha. Aga kui ma nendest ebakindlatest meetoditest, mida me teise raseduse edasilükkamiseks kasutasime (sest spiraale-hormoone ka ei tahtnud) hoolimata oleks ikkagi alla aastase kõrvalt rasestunud, no siis oleks olukorraga leppinud ja vähemalt aasta imetanud.
Siin on üks viide uuringule:
https://titeblogi.wordpress.com/2016/03/05/kas-eesti-riigi-juhtidel-laste-vastase-vagivalla-parast-ka-habi-on/
Ann - ega minagi oleks tahtnud, kui oleks valida saanud :). Rasedana tahad ju öösel magada, aga Juulikesel läks vahel uni ära ja siis tuli ta öösel tissi otsa võtta. Oleks muidugi saanud talle ka melatoniini anda, aga ma nii väiksele ei tahtnud ja nagu nüüd selgus, siis melatoniin ei anna ka täit ööund.
Ühesõnaga - ma kindlasti ei propageeri seda, et kõik lapsed peaksid kuni viienda eluaastani piima saama. Minu otsus oli seotud sooviga aidata Juulil epilepsia vastu võidelda ja ma usun, et see on ka õnnestunud. Angelmane kimbutab epilepsia põhiliselt just lapseeas, seega hiljem peaks Juuli ilma tissita hakkama saama. Tavalapse puhul usun, et võiks piisata kolmest aastast või max neljast. Aga kui laps ise loobub, siis ei tohiks talle rinda mingil tingimusel ise peale pressida, selles olen ka veendunud.
Mina õnneks ei ole pidanud lapsi vastu nende tahtmist rinnast võõrutama. Mõlemal korral oli laps (1,1-a ja 1,7-a)selleks valmis ja kõik laabus tasapisi, ka ma ise olin valmis ja mu rinnad samuti, st ei tekkinud paisu :)
Aasta võika kindlasti last rinnaga toita.
Potiga on tõesti nii, et kes millal valmis on.
Esimene oli täiesti mähkuvaba 1,9-aastaselt. Teine laps on 2,1-a veel mähkmes. Loodan, et suveks on siiski mähkuvaba.
Lasteaeda sain / saan oma lapsed õnneks panna alles 2,6aastaselt ja mitte 5 päeva järjest, vaid saab teha vabu/lühemaid päevi.
Rinnapiim: üle 3-aastasele lapsele rinna andmine on pigem harv Eestis (mitte aga Aafrikas). Tean last, kes sai ühe korra päevas rinda veel 2,5-aastaselt (lasteaiast tulles). Ei näe probleemi. Kolmeselt enam ei saanud.
Postita kommentaar