Minu isa, tsoonimees

Õhtulehe lugu Jüri Kukest ja Jüri Luigest insprireeris mind üles ostsima oma isa vanu pilte tema vanglaajast. Mu isa Georg Vaher oli Tartu Ülikooli metsandusteaduskonna üliõpilane, kui ta Tartus arreteeriti. Tuldi talle tema isa Võru tänava majja, mille korteris ta elas, järele ja viidi kahe püssimehe vahel ära. Sinnasamma halli KGB majja, kus praegu muuseum asub. Süüks pandi talle seda, et ta varjas oma korteris onupojast metsavenda Enn Puru. Isa sai banditismile kaasaaitamise eest kümme aastat ja pidi neist ära istuma kaheksa. Mu isa vabanes 1956. aastal.

Hilisemas elus armastas isa sageli öelda, et ta on tsoonimees. Sain aru, et osalt oli see öeldud nalja, aga osalt ka uhkusega. Elu tsoonis oli karm ja igaüks seal ellu ei jäänud. Mu isa päästis see, et ta õppis kiiresti vene keele ära ja sai tänu sellele metsatöölt kontorisse. Ta üritas Vorkutast neli korda ära põgeneda, aga paraku (või õnneks, sest paljud, kes üritasid ja kätte saadi, lasti maha) ei läinud ükski kord õnneks. Elu tsoonis polnud isa sõnul ainult must ja masendav. Tõsi, võidelda tuli nälja ja sellest tulenevate tervusehädadega (mu isa kimbutas skorbuut ja ta kaotas juuksed), aga vanglakaaslased hoidsid kokku ja peletasid igavust ühiste muusika- ja teatriõhtutega. Need, kes oskasid, kirjutasid jutte ja lugesid neid teistele ette. Kõige rohkem andis meestele elujõudu aga lootus ühel päeval vabaneda ja tagasi koju jõuda. „Mäletan, et mõtlesin - kui ükspäev koju tagasi saan, siis ei kurda küll enam millegi üle,” meenutas isa naeratades.

Pildil minu isa (paremal) koos vanglakaaslastega Vorkutas. Elu oli karm, aga jõudu andsid kodustelt saabunud pakid ja lootus ühel päeval vabaks saada.

Siin veel mõned pildid mu isa tsooniaastatest:



Tüdruk, kes jäi maha. Isa pruut Lonni Vernik, kellega ta kurameeris enne arreteerimist.



Esimesed vangla-aastad. Pildi taha on kirjutatud: „Armsale emale mälestuseks, Georg. Vorkuta, 2. 11. 1953”.



Juba märksa reipam. Aasta on 1955.



Samuti 1955. Juuksed on „vangladideedi” tulemusel küll peaaegu et läinud, aga meel on siiski reibas ja tuju hea. Aasta enne vabanemist.



Tsoon. Vorkuta.



Minu isa Vorkutas 1955. aastal.



Vanglas oli tähtis roll sõprusel. Selle pildi taha on kirjutatud: „Mälestuseks parimale sõbrale-koolivennale Georgile, Hugolt. Vorkutas, 23. juunil, 1953.”



Georg ja Hugo 1953. aastal.



Hugo. Pildi taha on kirjutatud: „Mälestuseks parimale sõbrale neilt päevilt, mis jäävad kauaks mu hinge. Georgile Hugolt 19. 9. 1954, Vorkutas.”



See on eriti armas pilt. Tuleb välja, et tsoonis liikus ka neljajalgseid, kellega sõbrustada :). Isa Vorkutas 1955. aastal.



Esimesed hetked vabaduses. Valga raudteejaamas koos (vasakult) sõbrannade Anna Saaroni, Mari Müürsepa (Juhan Särgava ema) ja pruudi Lonni Vernikuga. 5. detsembril 1956.



Taaskohtumine Mari Müürsepaga, kes on põllumees Juhan Särgava ema ja kohtunik Helve Särgava ämm.



Georg ja Mari on taaskohtumise üle rõõmsad.



Siin aga koos sõpradega Jõgeval 1957. aasta suvel. Lõpuks ometi vabadus!



Tüdruk, kes jäi Venemaale maha. Pildil on isa venelannast pruut Vorkutas, kes soovinud talle Eestisse järele sõita, aga isal olid selleks ajaks juba muud mõtted :).