Veidi siseinfot, mis ID-kaardiga tegelikult toimus

ID-kaardi jama puhul tuli välja, kui vähe inimesed, eriti aga Eesti e-riigi juhid ise tegelikult asjast teavad. Ja kui asja ei jaga, siis ei suuda mingist hetkest teha ka otsuseid. Ehk siis vajalik oleks Eesti e-riigi juhtidele mingi elementaarne e-õpe, et lisaks arvuti sisse-välja lülitamise oskusele veel midagi oleks, kasvõi üldisel tasemel.

Aga nüüd päris asjalik seletus asjaga kursis olevalt inimeselt, avaldatud Delfi kommentaariumis:

RIA on kõigega seotud. RIA on riigiastuste ISP. Kogu riigiasuste internet käib RIA kaudu. RIA on pununud oma arvutivõrke risti-rästi ja RIA ei saa enam ise ka aru, miskaudu asjda peaksid käima. RIA majutab eesti.ee serverereid.ID kaardi uuendus käib https://ig-gw.eesti.ee/update kaudu.

https://ostigare.wordpress.com/

Eesti ID(ee) nutt ja hala.

Ämbrid:

1) Ei õnnestu Windows sisselogimine ID kaardiga.

Kõik kes kasutavad arvutisse sisselogimiseks (multi factor authentication) id kaarti, nagu näiteks enamus riigiameteid, on alates id kaartide sertifikaatide uuendamisest suures hädas, sest id kaardiga ei saa enam arvutisse sisse logida. Probleem on uue sertifikaadi standarditele mittevastavuses. Lahendus on kas veelkord sertifikaadid uuendada või workaround operatsioonisüsteemides. Paanikas RIA püüdis Microsoftile auku pähe pähe rääkida, et Microsoft väljastaks vajaliku uuenduse. Kogu jama on väidetavalt põhjustanud programmeerijad, kes ei kasuta Microsoft tarkvara ja seega ei testinud nad selle toimivust.

2) Tagauks ID kaarti.

Algselt oli ID kaart mõeldud kinnise tootena, kõik sertifikaatide ja võtmete genereerimine toimus kaardi enda sees ja privaatvõti ei väljunud kunagi kaardist. Peale võtmete genereerimist laeti avalik võti sk.ee LDAP repositooriumi üles. Sellisel meetodil sertifikaatide uuendamise kiirus oli kasutaja enda tegutsemise kiirus, repositooriumi üleslaetava võtme maht on väike ja see toiming on kiire ja niimoodi oleks tõepoolest saanud kiiresti kõigil sertifikaadid uuendada.

Selgus, et uut tüüpi sertifikaate ei suuda kaardi chip ise genereerida, seega tehti tarkvara mis programmeerib kaarti ja mille kaudu saab kaardile infot laadida. See on väga ohtlik tee, ehk tagaukse avamine. Kuna tarkvara lähtekood on avalik (https://github.com/open-eid), on vaid aja küsimus, kui keegi kompileerib kokku tarkvara, mis näeb välja kui ehtne aga kirjutab kaardile mida tahes, heal juhul rikub kaardi, halvimal juhul saab sisu kätte. Eeldatavasti see nn pahavara millest RIA räägib, ongi edasiarendatud avaliku lähtekoodi baasil tehtud exploit.

3) Ei õnnestu kaardi chipis uute sertifikaatide genereerimine.

Seega, uue sertifikaadi uuendamisega toimub nüüd aga võtmete väljaspidine genereerimine, millest johtuvalt on arusaamatu kuidas on tagatud võtmete salajasus, kui see on tehtud väljaspool ID kaarti? Originaalis genereeritakse võtmed nii, et neid keegi ei näe kunagi, turvalisus oli tagatud nii, et privaatvõti genereeriti chipis, sertifikaat tuli selle peale. Nüüd aga pannakse elliptilise kõvera võti sinna kaardile väljaspoolt. See on väga ohtlik tee. Kuidas ja kas on see turvatud? Ja siit tuleb ka see nn 15000 ID kaardi päevane piirang, sest võtmed genereerib väline (kas SK või RIA ruumides paiknev) kommertsseade, mille litsents ei võimalda minuti jooksul rohkem kui 10 tehingut. HSM (hardware security module) poolt genereeritud võtmed tuleb kõigepealt salvestada ja siis kasutajale edastada. Kas need aga ka kunagi kustutatakse või on riigil olemas kõigi vigaste kaartide kasutajate uued võtmed?

Loomulikult ei räägi RIA sellest jamast sõnagi…

Ajakirjas „Saatus ja saladused” põnev intervjuu Innoga!

Ja nüüd kõik ajakirja „Saatus ja saladused” ostma, sest selle uus numbris on avameelne intervjuu Innoga. Inno räägib seal muuhulgas talle osaks saanud perevägivallast, mida ta koges, kui oli veel abielus tuntud ajakirjaniku, Päevalehe laupäevalisa LP peatoimetaja Ingrid Veidenbergiga (endine Tähismaa). Intervjuu on päevakajaline, kuna ka Eestis on hakatud pöörama järjest rohkem tähelepanu lähisuhtevägivallale. Inno lugu näitab, et ka mees võib langeda perevägivalla ohvriks. Head lugemist! :)

Millest peaks Eesti 100. aastapäevaks filmi tegema?

Väljavõte Ekspressi veebist.

Alles sai kirjutatud, et Eesti riik ei hooli eestlastest. Aga ega Eesti riik ei mõista hoolida teistest rahvastest, kes Eestis elavad.

Tänases Ekspressis on lugu Eesti tüdrukust Daisyst, kes surmati 1941. aastal kõigest 11-aastasena. Tema „süü” oli selles, et tema vanemad olid rahvuselt juudid. Sellest piisas.

Eesti oli esimene riik maailmas, mis andis juutidele kultuuriautonoomia ja ainus riik Euroopas, mis lasi sõja ajal hukata kõik oma juudid. Enamik neist Eestisse jäänud oma juutidest olid tulised Eesti patrioodid, ülejäänud olid juba pagenud enne sakslaste tulekut Venemaale. Eesti lasi kõik need patriootlikud juudid hukata.

Näiteks Soome ei lasknud hukata mitte ühtegi oma juuti. Mitte ühtegi, kuigi sakslased käisid kõvasti peale. Aga soomlased jäid endale kindlaks. Vähe sellest, Soome kaitses isegi sinna pagenud juute. Eestlased aga püherdasid sakslaste ees, nagu hiljem venelaste ees ja nüüd ameeriklaste ees, aga mis oli või on sellest kasu olnud?

Juutide hukata laskmine on Eesti viimase 100 aasta kõige olulisem sündmus ja kõige suurem häbiplekk. Olgugi, et neid juute oli tuhatkond, olid nad Eesti oma inimesed, nende seas naised ja lapsed, osa neist sülelapsed. SELLEST peaks tegema filmi Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ja seda häbenema veel sada aastat takkajärgi. Sest see ON suur häbi. Lasta hukata süütud ja kaitsetud inimesed.

Kui keegi teine ei julge või ei taha, siis huvi korral võin ma ise selle filmi stsenaariumi valmis kirjutada. Materjali selleks on enam kui küllalt.

Miks Eesti riik ei kaitse eestlasi?

Kui olime perega Portugalis ja tahtsime tagasi tulla, siis pöördusime abiga Eesti riigi poole, et peret aidataks tagasi tulla. Nimelt saime teada, et riikidel on lepingud lennufirmadega, mille kaudu on võimalik saada odavaid pileteid. Vähemalt nii kinnitasid lennufirmade esindajad, kelle poole samuti abipalvega pöördusime. Seetõttu oli üllatav Eesti riigi seisukoht, et aidata ei saa ja igaüks peab õppima end ise aitama. See oli nagu löök allapoole vööd, eriti olukorras, kus oled teises riigis väikeste lastega. Aga nii uskumatu kui see ka polnud, nii see oli. Selline, ma ütleksin, ükskõiksus.

Pärast seda mõtlesin selle peale, millest unistasid inimesed 25 aastat tagasi, kui lõid oma riiki. Et oleks selline oma riik, kes omasid aitaks. Kellelt saaks vajadusel abi. Näiteks räägiti sellest, et võõrvõimu ajal jäi sündimata miljon eestlast, kuna võõrvõim oli eestlaste suhtes ükskõikne. Et eestlasi keegi ei aidanud ja rahvas oli nelja tuule käes. Soomlasi aga sündis vabas Soome riigis just niipalju juurde. Seda põhjendati Eestis vabadusega. Sellega, et Soome oli vaba ja vaba riik hoolis oma inimestest, soomlastest.

Nüüd on Eesti vaba, aga suhtumine on, ma ütleksin et isegi hullem kui võõrvõimu ajal. Igal sammul antakse mõista, et eestlase elu on iga eestlase enda asi ja igaüks ise vaadaku, kuidas hakkama saab. Ma tunnistan, et ei suuda enam vaadata Kodutunde saateid. Ühelt poolt on jube, mis seal näidatakse, mis tingimustes inimesed elavad Euroopas 21. sajandil, teiselt poolt on häbi ka, milleni on jõutud Eestis 25 iseseisvuse aastaga. Ma ütlen ausalt, nii jubedaid olukordi polnud isegi nõukogude okupatsiooni ajal. Vähemalt ei hakanud mulle silma. Ma olen üles kasvanud nõuka ajal ja ma sisuliselt elasin ehitusplatsidel. Nõuka ajal ehitati kõikjal Eestis uusi kortereid ja maju, kuhu inimesed, lastega pered said sisse kolida. Käis üks suur ehitamine. Iseseisvas Eestis aga ei tule lastega eesti pered enam oma eluga toime. Neil pole, kus elada. Kodutunde saates on ju kõik eesti pered, kui tähele panete! Kelle elutingimused on alla igasugust arvestust. Aga mille või kelle jaoks siis on Eesti riik loodud, kui mitte lastega pered?! Lastega peresid ja lapsi peaks kätel kantama, aga nad on jäetud nelja tuule kätte ja nad peavad end alandama ja televisiooni kaudu almusi kerjama. See on jube. Täiesti jube. Ja mis kõige hullem, seda vaadatakse samasuguse ükskõiksusega pealt nagu vaadati ükskõikselt pealt nõuka ajal eestlaste elu. Mitte midagi pole kahjuks suhtumises võrreldes nõuka ajaga muutunud. Mitte midagi. Ja nüüd ei saa seda ükskõiksust isegi kellegi teise süüks ajada - eesti inimesed, juhid on ise ükskõiksed oma rahva suhtes, vaatavad ükskõikselt pealt oma rahva hääbumist.

Soomes jällegi ehitatakse rohkem kui kunagi varem ja mis kõige üllatavam, soomlased leiavad kaasaegse elamise ka nende eestlaste jaoks, kes Soome lähevad. Eestlastel läheb Soomes, võõras riigis paremini kui Eestis. Kas te kujutate ette?! Soome riik suudab ka eestlasi toita ja katta, aga Eesti riik ei suuda! Milline häbi!

Miks Eesti riik ei kaitse eestlasi? Kas tõesti seepärast, et valitseb edasi nõuka mentaliteet? Või milles asi? Rahapuuduse taha pole mõtet pugeda, sest nagu Eestis ja mujal Euroopas räägitakse, raha on küllaga, isegi üle. Milles on asi?!