Eesti ja Soome peamine erinevus on selles, et kui Eestis saab hätta sattunud inimene jalaga, siis Soomes antakse talle abi. See tuleb ilmselt nõukogude ajast, mis muutis inimesed Eestis väga küüniliseks. Eetika ja moraal olid väärastunud ja see muutis inimesed kalgiks.
Eestinen.fi kajastab juhtumit, kus soome pere kaotas kõik. Maja põles maha ja see oli kindlustamata. Perele jäid võlad. Eestis oleks selle peale öeldud, et ise olid süüdi, miks ei kindlustanud. Soomes aga ruttasid ümberkaudsed inimesed appi. Ühe lähedalasuva linna volikogu liikmed lausa loobusid oma istungitasudest, et peret abistada.
Kas Eestis oleks selline asi võimalik - et mõni poliitik loobuks millestki inimeste heaks - nalja teete, eksole! Eestis trügivad poliitikud etteotsa selleks, et kamandada ja krabada. Et nö valitseda. Soomes minnakse poliitikasse selleks, et aidata. Juba selles on väga suur vahe.
Eestis pole hätta sattunud inimestel kelleltki abi loota, ja see saab alguse juhtidest, kes mitte ei abista, vaid annavad inimestele jalaga, võtavad ära sellegi, mis on. Hästi tuli see välja kümme aastat tagasi sajandi suurima majanduskriisi ajal, kus Soomes tõttas riik, see on juhid rahvale appi, Eestis aga anti rahvale jalaga, poliitikud olid välismaiste pankadega mestis, et lastega peresid kodudest välja tõsta. Seetõttu jäi Eesti ilma sadadest tuhandetest headest inimestest.
2 kommentaari:
Üks huvitav nüanss torkab silma. Venemaal oli ka nõukogude võim, isegi 20 aastat kauem kui Eestis, aga venelased küll nii küünilised ei ole.
Mind ajab ka praegune valitsus marru. Ma olen alates 1980. aastast tööd rabanud ja samal ajal kõrgkoolis õppinud. Pärast kooli lõpetamist mitme kohaga tööd rabanud ja muudkui makse maksnud. Aasta tagasi septembris käisin operatsioonil ja arstide konsiilium pani diagnoosiks kasvaja viimane staadium. Sotsamet määras mulle keskmise puude ja toetuseks 41€ kuus. Naeruväärne! Kirjutasin ja küsisin, et kas mul pole võimalik jääda varem pensionile, sest pensionieani ma nagunii ei ela, et ma ei peaks nii haigena paaniliselt tööd otsima ning ega keegi ei tahagi lepingut sõlmida, sest ei tea, millal kiirabi jälle haiglasse viib (novembri lõpust selle aasta aprillini olin ma haiglavoodi külge aheldatud keemiaravi tüsistusest).
Ma tõesti ei lubanud sellist elu silmas pidades kartulikoori süüa omal ajal, sest ma isegi ei jaksa neid osta... Eesti riik või asi! :(
Postita kommentaar