IRJA valimisradar. Keskmine taksojuht ja koduperenaine on oma valiku juba teinud

Ma võin teile juba ette öelda, kellest saab selle aasta kõige suurem luuser. Selle aasta kõige suurem luuser on ajakirjanik või laiemalt võttes ajakirjandus. Võimalik, et ta oli seda juba eelmisel või kogunisti üle-eelmisel aastal, aga nüüd, valimiste eel, ajal ning järel saab see eriti selgeks.

Ameerikas oli 2016. aastal huvitav fenomen. Kogu ajakirjandus rivistas end presidendikandidaat Donald J Trumpi vastu üles. Täiskoosseisus. Sellist bashi nagu Donald J Trump polnud ajakirjanike poolt kohanud veel mitte ükski president ega presidendikandidaat. Trumpi mõnitati kõikvõimalikel viisidel ning iga ta pisimgi puuksatus arutati kõikvõimalikes panel'ites üksikasjaliselt lahti. Viimase, kõigi eelduste kohaselt surmava obaduse andis talle eliitajakiri Vanity Fair, avaldades enne valimisi Trumpist leheküljesuurused pilapildid. Ühel neist Trump oma väikest peenist suuremaks pumpamas. Vanity Fair'i peatoimetaja Graydon Carter pilas Trumpi ka tema lühikeste sõrmede pärast ja tema tohutust virnast Trumpi kritiseerivatest juhtkirjadest võis jääda mulje, et kui nüüd Trump presidendiks peaks saama, siis on küll maailma lõpp käes.

Ajakirjanike optimismil oli põhjust, sest varem oli ajakirjandusel presidendi valimistel suur roll mängida. Rahvas kuulas, mida Anderson Cooper ja tema kokkukutsutud panel'id presidendikandidaatide kohta arvasid ja mida Graydon Carter presidendikanidaatide kohta kirjutas. Enne Obama presidendiks saamist pani Carter Obama Vanity Fir'i esikaanele ja Obama saigi presidendiks. Sest ajakirjandus tegi ta rokkstaariks, seksikaks, cool'iks. Hillaryt oli erinevalt Obamast väga raske rokkstaariks teha, aga ajakirjandus üritas. Temaga ilmusid intervjuud kõikides suuremates naisteajakirjades ja Vogue'i peatoimetaja Anna Wintour isegi soovitas teda presidendiks valida, mida ta varem ühegi kandidaadi puhul polnud teinud. Trump sai sel ajal kriitikat ja sõimu kõikidest torudest - toodi välja lindistus, kus ta mingil meeste olengul ütles, et naisele mulje avaldamiseks tuleb teda lihtsalt t.....t katsuda ehk „grab her by the pussy”, ja muud kompromiteerivat.

Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud võitma Hillary Clinton. Absoluutselt kindlasti. Aga ei võitnud. Mis juhtus? Juhtus see, et inimesi ei huvitanud ühtäkki enam, mida ajakirjandus asjadest arvas ja keda ta neile presidendiks soovitas. Ei huvitanud enam absoluutselt. Ja seepärast sai presidendiks Trump, kes lihtsalt karjus Hillary üle ning meeldis ühele keskmisele taksojuhile ning koduperenaisele rohkem. Nii lihtne see oligi. Ajakirjandus sai sellest muidugi šoki. Graydon Carter pani isegi Vanity Fair'i peatoimetaja koha maha.

Nüüd ma panen tähele, et Eesti ajakirjandusel on samasugused illusioonid. Arvatakse, et kui me kõik koos EKREt bashime, siis keskmine taksojuht ja koduperenaine mõtlevadki, et ahhaaa, no kui nüüd Postimees ja Päevaleht ja lausa härra Hans H Luik ise nii ütlevad, no siis ma valin küll Reformierakonna või sotsid. Ja seetõttu treitakse nüüd üksteisevõidu pikki artikleid selle kohta, kuidas EKRE või EKREt toetavad kanalid natsid/Kremli agendid/sadamustmiljonmuudjubedust on. Higimull otsa ees, sest varasemad artiklid ei ole millegipärast keskmisele taksojuhile ja koduperenaisele kohale jõudnud. Ahhaaa, tarvis veel rohkem pingutada, mõtleb segaduses ajakirjanik ning kirjutab edasi. Kirjutab kahe lehekülje pikkuse loo Varro Vooglaiust veel otsa ja mõtleb, et see kedagi huvitab.

Paraku on nõnda, et need sündmused, mis toimuvad Ameerikas, jõuavad ühel hetkel ka Eestisse, kuigi nad jõuavad nihkega. Aga nad jõuavad. Ja praegu on see aeg, kus meie kodumaised andersoncooperid ja graydoncarterid annavad kõikvõimalikes kanalites soovitusi EKREt mitte valida ja on täie veendumuse juures, et see nende arvamus mõjutab masse. Pärast valimisi tabab neid aga külm šokk, sest need massid, keda nad mõjutada loodavad, on oma valiku juba nüüd ära teinud. Keskmine taksojuht ja koduperenaine ning kõik teised, keda varasemad valitsused on ühel või teisel põhjusel kottinud, valivad EKRE. Neid ei huvita, mida arvab Riigikogu valimistest Postimees või Päevaleht või miliste elegantsete mõttesähvatustega astub üles Hans H Luik. Ei huvita ka see, mida mina siin blogis kriban. Või mida üldse kuskil kirjutatakse. Talle piisab sellest, mis talle on äärmiselt aktiivsete Helmede sõnadest kusagilt kõrvu jäänud (näiteks „kui on must, näita ust”, „me ei anna oma isade maad ära”) ja selle alusel ta valibki. Ajakirjanike soovitused on talle, kui klassikuid tsiteerida, nagu pardi jalajäljed mädasoo mudas.

See, kes on millestki ilma jäänud või keda on mingil põhjusel kotitud (ja neid on Eestis palju), valib ikkagi EKRE. Kui muud põhjust ei leia, siis valib lihtsalt jonni pärast. Sest EKRE räägib temaga lihtsas keeles (nagu Trump, erinevalt elitaarsest Hillaryst) ning EKRE ei ole teda veel kottida jõudnud. Lihtsa Eesti inimese kottimise norm on lihtsalt täis saanud. Nagu lihtsa ameeriklase omagi sai.

Ja nii mõnedki ajakirjanikud panevad pärast valimisi oma ameti maha. Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe tegi näiteks sellise triki, et pani juba ammu ameti maha ja kandideerib nüüd EKREs. Ettenägelik mees.

Seni panevad kodumaised andersoncooperid ja graydoncarterid muidugi vapralt edasi. Sest nad ei usu seda, mida ma siin kirjutan. Pole viga, Ameerika ajakirjanikud ka ei uskunud. Graydon Carter kirjutas veel kuu enne valimisi, et Trumpist ei saa kindlasti Ameerika presidenti. Tal on ilmselt siiamaani suu lahti.

Ülal EKRE kandidaadid Lääne-Virus. Ettenägelik ajakirjanik Aarne Mäe on paremalt esimene.

Evelin. Arvustus

Midagi pole öelda - Vahur Kersna anne inimesi avada on geniaalne. Isegi üdini rumal ja ennast tähtsustav naine nagu Evelin paistab tänu sellele saatele natuke sümpaatne.

Aga ainult natuke. Kui Evelini pikalt kuulata, siis ei saa ka parima tahtmise juures maha raputada tunnet, et Evelin räägib, aga ta räägib endale kõige kasulikuma versiooni. Kus tema paistab hea ja armsake ning teised halvad ja koledad. „Üks on loll ja teine laisk, mina pean üksinda rabama!” võiks kokku võtta Evelini tiraadi oma ekside teemal.

Huvitav on, et Evelin ei pea end perelõhkujaks, kuna „Toomasel oli enne mind palju pruute.” Sellest tegi siis Evelin järelduse, et Toomase ja Merry abielu on läbi. Tema endal selles mingit süüd ei näinud ja tundis enda ja Toomase salajaste roosipõõsakohtingute üle varjamatut uhkust.

Kuigi Vahur Kersna on hea ajakirjanik, ei julge ta millegipärast küsida Evelinilt üht väga olulist küsimust: miks kohtusid Toomas ja Evelin salaja, Merry Bullocki selja taga? Miks nad ei läinud koos Merry juurde ega tunnistanud ausalt, et nüüd on nii? Kas Evelin ei tundnud end armukese rollis alandatuna? Kas ta ei tunne nüüd, tagantjärele selle pärast piinlikkust?

Võimalik, et Evelin ei oska üldse nõnda mõelda, sest arvab endast lihtsalt nii hästi ning leiab, et oma ambitsioonide saavutamiseks võib piltlikult öeldes kõndida kasvõi üle laipade. Aga küsida oleks ikkagi võinud, sest see oleks saatele väga palju juurde andnud. Praegu jäid need küsimused õhku ning jäi mulje, et abielurikkumises pole midagi taunitavat. Evelin paistis selle üle lausa uhkust tundvat. Märkis veel, et väga lõbus aeg oli see tema elus, kui ta Toomasega Merry Bullocki selja taga lustis.

Positiivse külje pealt võib öelda seda, et see oli väga huvitav portree ühest rumalast ja sealjuures äärmiselt edevast inimesest. Tavaliselt portreteeritakse nii pikalt ja põhjalikult tarku inimesi, kes on midagi saavutanud. Teist nii pikka ja põhjalikku saadet ühest rumalast inimesest kohe ei suudagi meenutada. Nüüd on see siis tehtud. Omamoodi on see ka hoiatav lugu, a cautionary tale. Eriti neile, kel on tütred. Et kuidas elu võib minna, kui sa oma tütrele varakult ausalt elamise ning väärika käitumise põhimõtteid ei õpeta.



Pildid teleekraanilt.

Selline see esimene Klatšija välja näebki!

Selline see uhiuus, alles trükist tulnud Klatšija välja näebki :)

Uus kuum klatšiajakiri nüüd müügil!

Ja nüüd kõik uut kuuka klatšiajakirja ostma! Esikaanel on ei keegi muu kui yours truly ;) Sees palju põnevat: kogu tõde minu ja Kangilaski tülist (ehk kus ja kuidas see õigupoolest üldse alguse sai), Sõõrumaa seksinipid, Saagim, Savisaar, aasta horoskoop jne. Ostke, enne kui ära ostetakse! :)

Irja valimisradar. Reformierakonda juhib ehmund päkapikk

Gräzin astus Reformierakonnast välja. Rääkis, et seal on liberaalsed väärtused kustunud või midagi.  Loll jutt. Reformierakonna häda ei ole liberaalsete väärtuste kustumine. 

Reformierakonna häda on nõrk juht. Kaja Kallas on nõrk juht. Ebalev, kenitlev, kindla arvamuse ja visioonita. Või siis ei suuda oma arvamust ja visiooni presenteerida. Vahet pole. Igatahes kui teda vaatad ja kuulad, siis näed pigem missivõistluste kandidaati, kes räägib kohtlaselt naerda kihistades sellest, mis on tema missiaasta „missioon”, kui tõsist liidrit, kelle järele teised joonduda võiksid. 

Kus on Kaja Kallase arvamused, seisukohavõtud, repliigid Eesti ja maailma oluliste sündmuste kohta.? Mida arvab ta Putinist või Trumpist, Merkelist ja Macronist? Brexitist ja pagulastest? Kasvõi feminismist? Me ei tea tema arvamuste kohta tegelikult mitte kui midagi. Peale ühe Postimehe artikli ses sarjas, kus kõikide erakondade esimehed sõna said. Aga see oli nii igav, et ma ei suuda sest enam midagi mäletada.

Enamiku ajast on Kaja Kallas kuskil kadunud. Jürgen Ligi ütles kunagi tabavalt - Kaja Kallase kaunid suured silmad on tavaliselt olnud kinnise suu kohal. Nii ongi (ja Jürgen Ligi oleks Reformierakonnale sada korda parem juht). Nüüd on küsimus, kas Kaja Kallase suu on kinni häbelikkuse või rumaluse pärast. Aga ega sel tegelikult olegi tähtsust. Sest juht ei saa vaikida, juht peab kogu aeg esil olema. Kogu aeg juhtima, kommenteerima, esinema, vaidlema, ärgitama ja innustama. Kui vaja, siis ka ärritama. Mart Helme teeb seda väga hästi. Või noh, terve perekond teeb, sest Monika ja Martin on sotsiaalmeedias väga aktiivsed. Kaja Kallas paistab Helmete konglomeraadi kõrval nagu väike ehmund päkapikk ja see ei ärata usaldust. Ega tekita kindlust. 

Reformierakonna valijad on aga Reformierakonda alati just kindluse pärast valinud. Praegu seda kindlust ei ole.

Presidendi kõne - kui kõrgel troonil istuva kõrgi monarhi manitsus

Lugesin (kuulata ei suutnud) ja ei kõneta. No absoluutselt ei kõneta. Sellest, et oi-kui-kurb-oh-te-vaesekesed on jahutud aastaid, aga tehtud ei ole mitte kui midagi. Mida on president ise teinud, millest on tema puuetega laste heaks loobunud? Mitte millestki. Nüüd oli võimalus riigi eelarvesse puuetega laste toetuste tõus sisse kirjutada. President oleks võinud sel teemal sõna võtta. Kus ta oli? Mitte üks piuks.

Tema kõne kõlab kui kusagil kõrgel troonil istuva kõrgi monarhi manitsus, et kui lombakat näete, siis no katsuge talle ikka üks kuivik hammaste vahele lükata. That's all.

Ja - valus on kuulata nii rumalat inimest. Suur osa tarkusest on avar pilk, avar meel, avar süda. Neid meie presidendil ei ole.

Head uut aastat!

Oleme kodus ja vaatame 1964. aasta „Fantoomi” filmi Louis de Funés'iga peaosas. Hea ja helge tunne on. Ütleme nii, et lootusrikas :)

Head uut aastat teile kõigile!

Pildil üks meie lõppeva aasta tähthetki, meie maikuine Euroopa reis. Selfi on tehtud Praha kesklinnas, teel Karli sillale :)

Eestis peaks Jõulutunnel kestma vähemalt pool aastat

Sarnaselt muu ingliskeelse ja -meelse maailmaga kestab Eestis jõulutunnel 3 päeva. Ehk siis kolm päeva on inimesed lahked ja annetavad abivajajatele.

Ent tegelikkuses peaks Eestis kestma see aeg vähemalt pool aastat. Nimelt, ingliskeelses kultuuriruumis on jõulude ajal annetamine seotud asjaoluga, et jõulude aeg on Londonis kõige külmem aeg, kus inimesed vajavad reaalselt abi. Lumi tuleb seal maha jõulude ajal. Eeskujuks on Dickensi ainetel Christmas Carol.

Ent Eesti asub märksa põhja pool ja Eestis on lumi maas ligi pool aastat, oktoobri keskpaigast aprilli keskpaigani. Ehk siis: Jõulutunnel peaks Eestis kestma vähemalt poolt aastat.

Mujal Põhja-Euroopas, näiteks Soomes see nii ongi, kus Jõulutunnel kestab aasta läbi, ehk siis abivajajad saavad toetust aasta läbi. Soome aastaringne Jõulutunnel algas peale sõda 1940ndate aastate lõpus ja kestab seniajani. Nii on see ka Rootsis, Norras, Taanis ja mujal. Ainus erand on Eesti, mis asub samal laiuskraadil, aga kus abi antakse hädalistele ainult näpuotsaga kolmel päeval aastal. Nagu Londonis. Sellestki on abi, aga on selge, et see pole piisav.

Siit ettepanek ja soovitus: Eestis peaks Jõulutunnel, kas siis televisiooni kaudu või muul moel kestma vähemalt pool aastat. Sest periood, mil inimesed hädasti abi vajavad kestab pool aastat. Parem oleks muidugi aastaringne Jõulutunnel, nagu see on korraldatud Soomes, Rootsis, Norras, Taanis ja Islandil. Ilma abita ei ela paljud inimesed lihtsalt külma aega üle. Põhjamaades on aastaringset abi laiendatud ka erivajadustega inimestele, mida Eestis samuti pole.

Kohviku nääriköök. Kaheksajalg pluss brüsseli kapsad

Jälle üks lihavaba päev! Täna siis eilsest järelejäänud kaheksajalg (mis läheb seda paremaks, mida rohkem teda praadida) ning selle kõrvale friikad ja brüsseli kapsad. Keedukartulid on muidugi paremad, aga need olid otsa saanud :)

Kõrval Roosi Peppa raamat, mille nurga Juuli kunagi ammu ära nätsutas.

Juulikese aasta kokkuvõte

Meie väikesele armsale Juulile on see aasta olnud uute oskuste õppimise aasta. Edusammud tulevad aeglaselt, aga kindlalt :)

Näiteks õppis ta sel aastal ära end unes ühelt küljelt teisele keerama ning sel ajal mitte üles ärkama. Varem oli sedasi, et kui Juulil ühes asendis ebamugav hakkas, siis hakkas ta kisama, sest ei osanud end ise pöörata. Nüüd läheb pööramine aga nagu niuhti ja Juuli ei ärka enam sellepärast üles. Vaid magab norinal edasi, mis tähendab seda, et ka mina, kes ma teda varem öösiti pöörata aitasin, saan nüüd palju paremini magada. Vanast harjumusest muidugi ärkan veel öösel mitu korda üles ja käin teda vaatamas - ilmselt läheb veel nati aega, enne kui selleks enam sisemist sundust pole.

Ja siis õppis meie väike armas Juulike veel ära väikese palliga mängimise. Kõigepealt õppis ta ära hiilglasuure trennipalliga mängima, siis natuke väiksema, aga ikka suure palliga, ja nüüd veeretab Juulike juba väikestki pallikest oma käte vahel nagu proff. Ja see on tema arvates väga lõbus.

Roosile pakub aga suurt lõbu meile „tõlkida”, mida Juulike ütleb või tahab. „Emme, Juuli ütles, et ta tahab kalli,” vahendab Roosi mulle eile Juulikese sõnu. Või: „Emme, Juuli tahab jäätist.” Ja kui ma siis Juulile kalli teen või jäätist annan, ütleb Roosi mulle, mida Juuli vastas :) See on hästi armas.

Täna hommikul ärkas Juulike kella kaheksa ajal üles ja vaatas mulle naeratades otsa. Ma sain aru, et ta tahab oma hommikust moonisaia. Juuli sööb igal hommikul esimese asjana ära ühe Katariina kohviku moonisaia. Ulatasin selle talle tema voodisse. Juulike sõi selle ära, jõi oma pudelist natuke vett peale (pudelist joomises on ta samuti juba täielik proff) ja jäi uuesti magama.

Mul on nii hea meel, et ta nii hästi magama on hakanud. Angelmanide kõige suuremaks mureks on unehäired, mida leevendatakse unerohtudega. Juulike on aga lõpuks ometi täiesti loomulikult magama hakanud. Ja end unes pöörama õppinud, see on hästi tähtis, sest mõelge ise, kui te end ebamugavaks muutunud asendist teise pöörata ei oskaks. Igaüks ärkaks selle peale üles.

Aga jah, ma olen nii õnnelik.

Kas mehed on Lauristini arvates lapsed?

Sotside grand old lady Marju Lauristin on viimasel ajal mitme lolli statemendiga lagedale tulnud, aga see viimane võtab küll krooni. Ta ütles nimelt Lääne Elule, et „Eesti suurim mure on meie meeste macho-kultuur. See peab muutuma, mehi tuleb kasvatada.”

Ehk siis sisuliselt väidab Lauristin, et mehed on LAPSED, keda tuleks kasvatada.

Halllooo, Lauristin? Mehed ei ole kohe kindlasti mingid lapsed. Ja see on just positiivne, et Eesti mees macho on. Tas on veel alles seda karusust, mis põhjamaa meestest juba lasteaias välja roogitakse. Pannakse väikestele poistele varakult roosa šlehv pähe ja seelik selga ning sinna see mehelikkus läheb. Aga kes neid šlehvistatud ja seelikus mehi tahtma peaks. Brr, jube mõeldagi.

Nii et mehed! Ärge jumala eest laske endale kleiti selga panna, armsad mehed! Lauristin ei tea midagi :)