Ma vaatan kõrvalt, kuidas naisel, see on lapse emal kõik lapse või lastega sujub - nagu valatult. Ma ise olen lastega üks närvipundar ja kohati tundub, et lähen hulluks.
Ma olen täiesti kindel, et minu eelmisele suhtele sai saatuslikuks lastega tegelemine. Püüdsin olla võimalikult hea mees, lastega kodus, ja see oli viga. Mees pole loodud lastega tegelema.
Kõige tipp oli see, kui olin olnud päev läbi lastega kodus, närv täiesti krussis, olin hoidnud end päev läbi tagasi, et kellelegi mitte viga teha. Lapsed olid päev läbi kisanud, olin püüdnud neid rahustada ja siis tuli naine koju ja sõimas mu läbi, et kõik oli valesti tehtud. Selle peale tuli kohe tahtmine end täis juua, päris ausalt. Lõpuks sain aru, et nii jätkata ei saa.
Probleem oli muidugi selles, et naine polnud nõus asja arutama, tema oli oma tööga sedavõrd hõivatud, ja ka mina tulin talle vastu, sest mulle meeldis, et naine sai end teostada. Mu enda emal seda võimalust polnud, siis vähemalt sain seda võimaldada oma naisele.
Aga jällegi, ma ise ei pidanud vastu. Vaatan nüüd, millise kergusega Irja saab lastega hakkama, ja kui vaevaliselt mul see kõik käib, see on eelkõige emotsionaalselt vaevaliselt, siis taipan, et mees pole ikka loodud lastega kodus olema. Midagi pole teha. See ajab mehe lõpuks hulluks, päris tõsiselt. Mu eks märkis ka pärast lahutust, et ma polnud enam mina ise. Tal oli täiesti õigus.
2 kommentaari:
Kui sina polnud / pole loodud, ei tähenda et teised mehed pole. Tutvusringkonnas mitmed mehed olnud ja on vanemahüvitisel, nt pool aastat. Kenasti hakkama saanud / saavad.
Väga tore siis ju!
Postita kommentaar