Oleme oma rännakutega jõudnud ühte Portugali depressiivsesse väikelinna :D Nimi polegi oluline, aga selliseid väikeseid väljasurevaid linnakesi on Portugalis hästi palju. Kui Hispaanias kihab väikestes linnades elu ja mänguväljakud on lapsi täis, siis Portugalis on nad sageli tühjad ja teise lapse kohtamine on tõeline ime. Kohvikud on tühjad, poed samuti. Teenindajad ootavad nukralt kliente ja rõõmustavad iga sisseastuja üle. Eile käisime kohalikus hiina poes ja ostsime sealt kleidi (minule), päikeseprillid (Innole) ja lastele mänguasju. Poepidaja oli nii rõõmus, et andis veel mänguasju kauba peale.
Kui linnakese tänavatel jalutada, siis tuleb inimesi vastu haruharva. Kohalik lasteaed on mahajäetud ja selle aedki rohtu kasvanud. Pargipingil istub üks kerjus ja küsib laisalt raha. Kunagi tõeliselt uhkel keskväljakul istub kolm vanameest (ainult kolm vanameest!), kes ajavad omavahel juttu ja vaatavad huviga meid - et kes need ometi on. Nad ei ole siin vist tükk aega ühtki turisti näinud.
Kuna kuuleme, et linnas on ka oma munitsipaalpood, siis läheme uurima. See on kinni. Aga on ka mõned riietepoed sealsamas läheduses. Uurime järgi. Hinnasilte vaadates kukun peaaegu et pikali. Üks nässakas kleidike maksab 50 eurot! Kliente peale minu pole ühtegi. Poepidaja naeratab väsinult.
Siis kohvikusse. Toitudel on siin tõesti imehinnad. Supi saab ühe euro eest ja uhke prae, millest piisab kahele, viie euro eest. Sööme isuga.
Lõpuks tahab Roosi veel mänguväljakul hullata. Aga häda on selles, et mänguväljak on küll tore, aga ühtki teist last seal ei ole. Kui Extremaduras tuli Roosil sageli kiikede pärast võistelda, sest need olid pea alati täis, siis siin kiigu palju tahad.
Üks hea asi siiski on. Meie jaoks. Kuna linnake asub Atlandi ääres, siis siin on mõnus jahe. 22 kraadi. Mitte 35 nagu Extremaduras, kust me juuli lõpul põgenesime. Aga jääda siia ikkagi ei tahaks. Sest kuidagi... depressiivne on. Igal sammul on tunda väljasuremist. Isegi tänavaplangud on surmakuulutusi täis. Ma nii creepy asja peale poleks tulnudki. Et panna plankudele surmakuulutused. Brrr... Võrul on veel pikk tee käia, enne kui nii depressiivseks muutub :D
Sellise kahe suure kalaga prae saab siin kätte viie (!!!) euro eest, suure supikausi 1 euro eest. Väljas söömas käimine ei ole luksus.
Vaimustavalt ilus, aga tühi keskväljak.
Väike koolapaus.
Uhke linnus linna kohal. Sel kohal on tõeliselt uhke ajalugu, aga nüüd on see kõik kadunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar