Nonii! Lõpuks on siis elekter tagasi. Tuli millalgi öö jooksul, kui ma ärkasin selle peale, et öölamp paistis mulle otse näkku. Oli umbes südaöö. Elekter oli selleks ajaks ära olnud seitse tundi. SEITSE TUNDI. Sellest umbes viis tuli passida ilma vee ja soojata. Sest vesi kadus ju kraanist ära ja torud läksid külmaks. Polnud mingit võimalust sooja tekitada.
Õnneks oli kiiresti sulama hakanud külmkapis süüa ja järel veel üks kanister poest ostetud allikavett. Aknast välja vaadates vahtis vastu täielik pimedus. Aeg-ajalt vilksatasid möödasõitvate autode tuled ning sähvatasid taskulambid, mille valgel inimesed kodudesse komberdasid. Meie trepikoda oli täiesti pime.
Elu sees poleks uskunud, et see katkestus nii kaua kestab. Lapsena Rakveres läks meil ka vahel elekter ära, aga no nii kaua, seitse tundi, polnud ta ära mitte kunagi. Kõige kauem paar tundi. Kõige hullem oli see, et internet ja mobiiliside läksid ka ära. Kõigepealt kadus Tele2, Elisa pidas kauem vastu. Inno nüüd räägibki, et läheb üle Elisa võrku.
Väga creepy oli sedasi pimedas istuda. Mina ei ole „romantiliste” küünlavalgusõhtute austaja ja nagu öeldud, tahma lõhn ajab mul südame pahaks. Supp jäi tegemata, The Philadelphia Story jäi pooleli! Igavus tahtis ära tappa. Roosi oli ka vihane, sest ei saanud Youtube'i vaadata. Mõtlesime siis, mida teha. Inno hakkas meile kõigile muinasjuttu jutustama. No see lõbustas meid natuke aega, aga siis oli jälle igav. Kobisime kõik magama, kahe teki alla, sest tuba oli ikka külm ja aina külmemaks läks. Ainult Juulike oli rõõmus ja vehkis kilgates kätega. Temal on teistsugune termoregulatsioon ka, meeldib pigem külmem.
Roosi jäi kella üheksa ajal magama, panin Juuli ka oma voodisse ja kobisin Roosi kõrvale. Innol tuli vahepeal korraks internet tagasi ja ta sai mõned uudised üles panna. Siis kadus jälle ära. Tuli ka meie juurde magama.
Ja nii siis südaööni, kui elekter, vesi ja soojus tagasi tulid. Küll oli siis mõnus! Nagu pidupäev!! Sünnipäev ja jõulud üheskoos!!! Ei tea, kas maal ka tulid, üks tuttav rääkis, et seal olid lennanud katused ja murdunud puud, aga Võru linnas tuli.
Aga mõtlema pani see eilne õhtu küll. Et kui vähe meil ikka selliseks kriisiolukorraks valmis ollakse. Kui kaua läheb aega rikete kõrvaldamine - seitse tundi! Kauem kui nõukaajal. Ja kui teadmatusse jäetakse inimesed. Võru linnapead polnud Võrus kuulda ega näha. Selge see, tema põrutas pärast tööd oma Hundisilmale Rõugesse, kus ta elab, ega viitsinud pärast tagasi tulla. Kui meil sel suvel Hispaanias elades elekter ära läks, elasime ühes umbes Rõuge suuruses külakeses, siis sõitis katkestuse ajal mööda küla vahetpidamata ringi auto, kust anti rahvale valjuhääldi abil teada, mis toimub ja kui kaugel on asjad, aga Võrus mitte midagi. Istusid nagu part pimedas ega teadnud maailmast halligi. Raadiot ka ei olnud. Aga kui mõnel polnud küünlaid ega vett? Poed olid ju kinni. Linnapea oleks võinud kasvõi inimestele küünlaid või taskulampe jagada või saatnud siis kasvõi mõne tegelase linnavalitsusest seda tegema. Aga ei miskit. Pilkane pimedus ja täielik teadmatus. Kaos.
Paneb ikka mõtlema küll. Sest see kriis ei pruugi jääda viimaseks.
Pildil: hommikul tuli kraanist sellist imelikku pruuni värvi vett.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar