JUMALALE TÄNU, ET MUL POLE POEGI

Ma arvan, et saatus andis mulle meelega tütred :D Mina nimelt ei suudaks oma poega külma närviga õlale patsutades sõtta saata. Ma ostaks ta vabaks, nii kui võimalus avaneks :D Kuigi arvan, et lahkuksin juba ammu enne sõda, nii et sellist olukorda ei pruugiks tekkidagi. Aga kui tekiks, siis ma ei kõhkleks ühtki sekundit. Õnneks on mul tütred! 

Aga mu suguvõsas on poegi sõtta saadetud. Mu vanaema Julie, kelle järgi Juulike on oma nime saanud, pidi 1944. aasta suvel sõtta saatma oma ainsa poja Georgi. Minu isa. Ega Georg pidanud tegelikult minema, temavanuseid poisse võeti lennuväe abiteenistusse, aga Georg tahtis ise, vabatahtlikult rindele. Ema ja isa palusid pisarsilmil, et ta ei läheks, mingu hoopis vanema õega laeva peale, Eestist ära, aga uljapea Georg ei kuulanud oma vanemaid, vaid kiirustas Tartusse, kust leegionipoisse rongiga Kloogale viidi. 

Ma olen vaadanud pilte vanaemast enne ja pärast poja tagasitulekut - pärastistel piltidel on ta palju vanem, juuksed on halliks läinud ning pilk hajevil, kuidagi lohutu. Sõda jätab jälje. Teadmatus oma lapse saatusest on ilmselt raskeim koorem üldse.

Õnneks tuli Georg tagasi. Tänu ühele targale ohvitserile, kes noore uljapea Keila staabi õuelt minema tiris, öeldes: "Poisid, minge teie nüüd koju."

Teine ema, kes oma poja sõtta pidi saatma, on mu vanavanaema Ida Katariina. Tema ainus poeg Ernest mobiliseeriti sunniviisiliselt Punaarmeesse umbes samal ajal, kui minu isa Leegionisse. Kui ema Ida ja isa Antti teda rongi peale saatma läksid, ütles poeg pisarsilmil: "Ma ei näe teid vist enam kunagi." 

Ja nõnda ta läks. Ida ja Antti koos oma järelejäänud kolme tütre (üks neist mu vanaema Selma) ning paljude teiste sugulastega küüditati Soomest, Salo linnast, kuhu nad sõja eest pakku olid tulnud, Venemaale. Soome andis ingerlased Venemaale välja. Venemaal sai Ida kirja, kus öeldi, et tema poeg Ernest on "sõjas teadmata kadunud." Tal õnnestus teada saada, et poiss oli saadetud Eesti rindele ning temas tärkas lootuskiir. Kogu pere sõitis Eestisse Ernestit otsima. 

Aga teda ei leitud. Ilmselt sai Ernest surma kusagil Eestimaa pinna peal võideldes. Võimalik, et võideldes mu isa Georgi vastu. Üks vabatahtlikult, teine sunniviisiliselt. Georgi saatis õnn, Ernestit tabas ebaõnn. 

Julie sai valada rõõmu-, Ida Katariina leinapisaraid. 

Mina ei tahaks mingi hinna eest olla kummagi nahas. Jumalale tänu, et mul pole poegi.

MUINASJUTT UHKEST KUNINGANNA KAJAST, KES EI SUUTNUD OMAENDA SÕNADE JÄRGI KÄIA

Kaja Kallase Venemaal äritsemise skandaal (naljakal kombel tuleb meelde Edgar Savisaare Venemaalt raha "lunimise" skandaal, nagu seda toona tituleeriti) on kui moodne muinaslugu. Muinaslugu sellest, kuidas elus ei maksa minna nii ülbeks, et teistele väga kõrged nõudmised sead, sest võib juhtuda nõnda, et sa ei suuda ise nende järele käia ning pead siis teistele aru andma ning võid isegi pea (moodsas keeles ameti) kaotada.

Kära ei oleks ju üldse nii suur, kui kuninganna Kaja ise ei oleks suure häälega fanfaarist välja hüüdnud, et vaenuliku naaberriigi Venemaaga ega ka NB! Venemaal, Venemaa pinna pääl, ei tohi mitte mingisugust äri ajada. Seal mõisavalitsejaks käia ammugi, aga ka näituseks säält aialabidat osta, muust rääkimata. Venelaste aias ei tohtinud isegi laulmas ega pilli puhumas käia ning ka nendega kõnelemine oli kuningriigi kirjutamata reeglite kohaselt rangelt ära keelatud.

Ja nõnda oligi, et kõik teised kuningriigi alamad käisid kuulekalt nende nõudmise järgi. Oli muidugi ka eksijaid, üks tegi sellise koletu teo, et esines koos Venemaa orkestriga ning teine lubas endale sellist alatust nagu Venemaa sportlasega koos võistlemine. Nemad riputati kohe kuninganna vaikival heakskiidul kuningriigi väravasse jalgupidi üles, teistele hoiatuseks.

Ja kõik oligi ilusti ning hästi. Aga siis urkisid kuningriigi kurjad nuuskurid, kel kuninganna arvates selleks mitte mingisugust õigust polnud, sest tema on ju kõige ilusam ning targem ning tema võib kõike, et tema ISE oli vaenuliku naaberkuningriigiga kõik see aeg, mil teised sellest kuulekalt hoidusid ning seepärast ka raha kaotasid, tasakesi suhteid edasi pidanud. Andnud oma kaasale mitu kotitäit kuldrahasid, et too ning tolle kompanjon saaks Venemaa turul hästi minevaid tooteid edasi valmistada, neid ühest kohast teise vedada, ning nad kõik saaksid sellest rõõmsalt kasu teenida.

Ja eks ta ole, Venemaa on suur ja lai ning Venemaa turg on oi-kui-suur. Kiusatus on suur. Eriti säändses olukorras, kus sa oled selle teistel ära keelanud, sest siis on kasu teenimise võimalus veel eriti suur. Oi, kui suur! Teised ei saa, sina saad. Mõtelge, milline geniaalne äriidee! 

Ainukene mure on see, et vahele ei tohi jääda. Peab hirmus ettevaatlik olema. Eriti, kui oled kuninganna. Sest nüüd juhtus sedasi, et kui see välja tuli (kuninganna ise ütles ka: "Nüüd, kui see välja tuli...), siis näitasid kõik kuninganna peale ja pistsid täiest kõrist kisama: "SINA!" "Maha, maha, maha!"

Kuninganna oli väga solvunud ning ütles, et "šaakalid on välja tulnud." Ta ei saanud aru, kuidas on võimalik temalt üldse selliseid asju küsida, kuna tema on ju kuninganna. Ning ilus, tark ja hea. Ning mõelda, kui palju on tema kuningiirgi heaks teinud, kui paljudele teiste kuningriikide peadele bankette korraldanud ja ise nende poolt korraldatud bankettidel käinud! 

Kuninganna tiriti oma paleest välja ning riputati ise kuningriigi väravasse. Jalgupidi üles, nagu seda oli enne tema vaikival heakskiidul tehtud muusiku ning sportlasega. 

Jah, lapsed. Enne, kui te kellelgi midagi teha keelate, ja veel eriti - rangelt teha keelate, siis vaadake peeglisse ning mõelge hoolega, kas ka ise neist reeglitest kinni pidada suudate. Kui ei suuda, siis ärge keelake! 

Nõnda oli see Eesti kuningriigis ning nõnda on see ka alati ning igal pool mujal. Uhkus ujab upakile.