JULGUS

Minu käest on küsitud, kelle poolt ma olen. Ja ma vastan samamoodi nagu varem - ma olen rahu poolt. Ma olen selle poolt, et relvad vaikivad ja kõik sõdivad mehed saavad minna koju oma naiste ja laste ning vanemate juurde. Ma vihkan sõda. Ma vihkan sõda, sest kogu minu lapsepõlve saatis mind sõja vari. Ma pole küll ise sõjas käinud, aga see, mida mu isa Teise Maailmasõja ajal läbi elas, on ka minusse jälje jätnud. Sõda on vastik, kurnav ja alandav. 

Seega on vaid väga küüniline inimene sõja poolt. Või eripoeratsiooni poolt, nagu Kreml ja Kremli trollid seda nimetada armastavad. Erioperatsioon. Erioperatsioon, et jumala pärast ei peaks ütlema sõda. Et jumala pärast keegi ei hakkaks mõtlema, et see on sõda. Sest kui rahvas mõtleb "sõda," siis on iga normaalne inimene sellele vastu. 

Kui sõda aga kõigele vaatamata puhkeb, nagu sõjad ikka puhkevad, vaatamata jõupingutustele neid ära hoida, siis olen ma alati julguse poolt. Ma olen selle poolt, kes on nõus võtma riske, mis näivad arulagedad. Kes ei jää, sõrm suus, passima ja ootama-vaatama, mida temaga ette võetakse. Vaid tegutseb. Ja tegutseb otsustavalt. 

Võib ju mõelda, et mida need ukrainlased sinna ronisid ja küll nad puruks lüüakse, aga isegi, kui see juhtub, on nad juba praegu venelastest moraalselt üle. Venelased on sõja algusest peale edasi liikunud painava aeglusega, et vastast kurnata. Selline teise aeglasel tulel küpsetamine on kõige vastikum, ebaausam ja alatum asi maailmas. Punaarmee oli selles mõttes vähemasti palju ausam, aga Punaarmee ei olnud ka mingisugune vangide armee. Venemaal oli siis julgust oma maa ja rahva eest võidelda. Julgust, mida tal praegu enam ei ole. Nüüd jätkub Venemaal julgust vaid vangide mobiliseerimiseks. Ainult selliste meeste mobiliseerimiseks, kes protesteerida ei saa. Ja see argus ongi põhiline põhjus, miks asjad on nüüd nii - miks Venemaa on leidnud end olukorrast, kus ta eduka Ukraina sõjakäigu asemel peab tõrjuma vastast omal maal. Selle kohta öeldakse poeetiline õiglus. 

Mul on hea meel, et Ukraina lõpuks ometi selja sirgu lõi. Et tal oli see julgus. Sest julgus soojendab südant ja liigutab meelt. Julgus, mitte argus. Pole tähtis, millega see kõik lõppeb, ajalugu on juba tehtud.