20 AASTAT ERI! 2008-2009

Mis sai siis edasi? Edasi oli sedasi, et meist Innoga said aastateks 2008 ja 2009 Edgari mitteametlikud nõunikud. Praktikas tähendas see seda, et Edgar helistas meile ja küsis nõu - Innolt tavaliselt ajakirjandusalast ning minult juriidilist. Vahel lobisesime lausa mitu korda päevas. Inno avas Edgarile ajakirjanduse ning mina jälle õigusmaailma telgitaguseid. Tundsin ju paljusid prokuröre, advokaate ning kohtunikke isiklikult. Rääkisin Edgarile, kellelt mida oodata võib. Inno jälle jagas oma kogemusi ajakirjanikega. Edgar oli ju ajakirjandusega sõjajalal, kunagi ka Innoga, kui ta veel Äripäevas töötas, ning talle oli väga huvitav vastaspoole saladusi kuulda.

Eks lobisesime ka maast ja ilmast, niisama. Kord pikutasime Selgema rannas, kui Edgar helistas. "Kas tead, mis ma praegu teen?" küsis ta minult. "Loen raamatut Johnist ja Yokost." Ta oli elevil nagu väike laps ning siis me rääkisime pikalt sellest raamatust. Ja üldse elust. 

Käisime sageli tema juures Tallinnas, linnavalitsuses, kus arutasime asju tema kabinetis, sõbralikus mitteametlikus õhkkonnas, aga tihti sõitis Edgar ka meie juurde Rakverre. Meie tavaliseks kokkusaamiskohaks oli Willa Theresa restoran Tammiku külje all. Kord oli Edgaril kaasas Siret Kotka ning me sõime õhtust neljakesi.
Teinekord jälle kutsus Edgar meid jahiga Tallinna lahele sõitma ning sedapuhku oli tal seltsiliseks Katrin Siska. Arutasime Tallinna panoraami imetledes, milline peaks olema see nn Panovi raamat, mille kirjutamise Edgar meilt tellis. Vladimir Panov oli Tallinna abilinnapea, kel KAPO käed raudu pani. Mina mingisugust Panovi raamatut kirjutada ei viitsinud ning ütlesin, et teeme hoopis Vaba ühiskonna raamatu, kus esitleme kõiki inimesi, kes võimudega vastuollu on sattunud. Ja et mina tahan sisse panna ka Maksim Reva, Dmitri Linteri ja teised Öisest Vahtkonnast. Ja Tiit Madissoni ja Vello Väärtnõu. 

Edgar mõtles natuke, aga jäi siis nõusse. Ma olin ülimalt üllatunud, kuna tema tahtis ju Panovi raamatut. Aga ta oskas ka järele anda.
Hakkasime siis seda Vaba ühiskonna raamatut kirjutama, aga siis tuli šokk. Ühel varasel hommikutunnil, 28. aprillil 2009, kui me veel voodis olime, läks korraga meie Rakvere Paju tänava kodu uks lahti ning Inno läks vaatama, mis toimub. Kas röövlid??? 

Kui ta tagasi tuli, pidin ma ehmatusest pikali kukkuma. Temaga olid kaasas üks mees ja üks naine ning kaks mundris politseinikku. Selgus, et kohtunik Eha Popova oli andnud Andmekaitseinspektsioonile loa meie kodu läbi otsimiseks, et leida sealt "blogiga seotud esimeid." Vabas ühiskonnas oleks selline asi võimatu, et blogijate kodu otsitakse läbi blogi sisu pärast, kuid meiega nii juhtus. Ja see ning sellega seotud isikud on mul meeles igavesti. 

Kõik meie toas otsiti läbi. Magamistuba, madratsi alune, sahtlid, pesukapp. Köök - köögikapid ja riiulid. Elutuba, WC, auto. Kui palusime advokaati, öeldi, et advokaati ei ole vaja.
Kuid see polnudki veel kõige hullem. Kõige hullem oli, et nad võtsid kaasa meie arvutid. Lisaks tohutult palju faile ja kassette. Videod mu vanaemast isegi. Kõik minu märkmikud. 

Inno telefon läks ka, kuna see oli tal öökapi peal. Minu oma oli mu käekotis ja seda juhmardid otsida ei osanud. See oligi siis meie ainus side välismaailmaga. Läksime oma kodu taha oja äärde ning ma helistasin Edgarile. "Ah nüüd on siis ainult sinul telefon?" küsis ta - ilmselt - muiates. "Väga hea, siis ma saangi rohkem sinuga rääkida." Igas olukorras on midagi positiivset. 

Blogida me aga ei saanud, sest arvutid võeti meilt ju ära. Ilmselt see oligi reformierakondliku valitsuse plaan - takistada meie blogimist, kuna tegelesime sel ajal Reformierakonna telgitaguste paljastamisega. Iga päev. Ja eks neil ütles selle peale närv üles.
Kraapisime oma viimased sendid kokku ja ostsime endale kahepeale ühe arvuti. Ning panime edasi. Lõpuks ostsime veel teise ka juurde ning saime mõlemad blogida. 

Oma vanad arvutid saime andmekaitsest kätte alles AASTA pärast. Alles siis kutsuti meid AKI'sse ning anti arvutid ja muud asjad "pidulikult" üle. Menetlus meie vastu lõpetati, kuna kumbki meist ütlusi ei andnud ning nad olid sunnitud tõdema, et meie seost blogiga pole võimalik tuvastada.

Sedasi siis. Aga miks oli neil vaja meie arvuteid ja märkmikke? Seda ma sain teada natuke aega tagasi surnud ajakirjanik Marilin Vikatilt, kes tuli tänaval meie juurde ning tunnistas üles, et teda oli meiega seoses ülekuulamisele kutsutud. Temalt oli uuritud, kes on meie allikad. Ta arvas, et küllap kutsuti ka meie ülejäänud tuttavaid. Aga mitte keegi teine ei julenud seda meile üles tunnistada. Võib-olla kunagi ma saan seda teada. 

Vaba Ühiskonna raamatu ilmumist too läbiotsimine siiski ära ei rikkunud. Õnneks olin ma jõudnud kirjutada vaid ühe peatüki, mis koos arvutiga minema viidi. Kirjutasin selle mälu järgi uuesti ning lisasin ka peatüki läbiotsimisest. Ja Edgar korraldas meile 27. augustil 2009 ilusa esitluse Tallinnas Vabaduse väljaku all olevas kohvikus Väike Pariis, kuhu tuli minu suureks rõõmuks kohale ka Tiit Madisson. Samuti Maksim Reva ja Pjotr Puškarnõi Öisest Vahtkonnast. 

Me tegime selle ära vaatamata kõigele. 

Ülemisel pildil meie Innoga Vaba Ühiskonna raamatu esitlusel ning siin mina :)