Sõjad ongi koledad, see on sõdade loomus. Pole mõtet imestada, miks sõjas julmusi korda saadetakse. Seda tehakse sõdades alati ning sageli on nii, et julmem ka võidab. Ärge nüüd jälle tönnima hakake.
Loomulikult on kurb, et üks või teine asi juhtub. Aga sõdades on see paratamatu. Nagu minu isa stoiliselt ütles: "Kui mina poleks tapnud teda, oleks tema tapnud mind."
Eduka sõjapidamise saladus, millest kirjutas juba Sun Tzu, reegel number 1 on - TUNNE OMA VAENLAST. See tähendab ka seda, et ei loo endale illusioone a'la Rainer Saks "venelasel on kõik raketid otsas." Vaid tunnistad endale hambad ristis TÕDE. Milline on olukord tegelikult. Mitte ei mana endale silmade ette olukorda, mida sa loodad/tahad/igatsed. See kõik on bullshit. Loeb vaid see, MIS ON PÄRISELT.
Moraalil ja patriotismil ei ole sõdades mitte mingisugust tähtsust. Sellega utsitati tagant ka ukrainlasi, aga kus nad on? Loeb vaid üks - KUI PALJU SUL MEHI VÄLJA PANNA ON. Ma ei väsi seda kordamast - ainult sel on tähtsust. Seega unustage ära, mis teile õppustel on räägitud. Mõelge, kui palju Eestil mehi välja panna on ning kui palju on hetkel Eesti pinna peal liitlassõdureid. Kas nendega läheb venelasele vastu.
Normaalne mees sõdib ainult siis, kui tal on lootust võita. Ja kui tal on lootust võita, siis ta annab endast kõik. Kui ei ole lootust võita, vastane on peajagu üle, siis niormaalne mees taandub ning üritab säilitada võimalikult palju inimelusid.
Seega, mehed :) Pea külmaks, närv raudseks ning lõpp pillimisele. Vaadake fakte, arve, numbreid. Mis on ja mida ei ole. Hinnake ausalt ka enda võimeid - vaimseid ja füüsilisi. Mina enda omi tean, kuna mind on viimase piirini proovile pandud. Ma tean täpselt, mida suudan ja mida ei suuda. Aga teie?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar