Huvitav, miks ei täida Merca filmis Taarka peaosa, sellest pole justkui juttu olnud. Ajalehtedes pasundati küll filmi enda kohta, et kasutada võimalust tasuta reklaamiks, aga sellest, miks Merca välja jäi, eriti juttu ei olnud. Mokaotsast oli vaid kirjutatud, et Merca justkui ei sobinud, olevat liiga palju setu. No mida lapsejuttu!
Huvitav, sest veel mõni aeg tagasi kiideti Mercat selles filmirollis taevani. Ma ise käisin ka Vanemuise Taarka lavastust vaatamas ja Merca oli vägev! Vähe on selliseid rolle tehtud. Ja nüüd järsku... Ma ei tea, kas Siiri Sisask, õbluke naine, tõesti sellise rolli välja kannab. Pigem võiks Sisask mängida Tiinat Kitzbergi Libahundis. Sinna sobiks selline naine-kameeleon. Aga Setu lauluema. Ma ei tea, kas Volmer ja Mäeots pole lauluemasid näinud või?
Ilmselt on kavas teha järjekordne maotu ja igav pask, mis iseloomustab Eesti viimase aja meinstriim filmikunsti ja millele riik igal aastal kamaluga maksumaksja raha eraldab. Ja Merca "rikuks" selle pasa ära.
Näiteks aasta tagasi ilmus Tartu Linnalehes säärane jutt filmi ühelt režissöörilt Hardi Volmerilt:
"See on film suurtest kunstnikest ehk rahva purihammastest. Merlel on olemas sees see vägi ja etendusega tõestas ta oma sobivust selgelt. Ta suudab väga veenev olla – üks tõeliselt lahe mutt. Me ei mõelnud kordagi, et peaosas võiks olla keegi teine kui Merle Jääger. Aga vaja on ka veel ühte väikest tüdrukut ehk noort Taarkat ja ka vana Taarkat – elust räsitud memme. Merlel seisab ees raske töö, mõelda välja vana naine, kes seal filmis võiks mängida. See raugaeas vana Taarka leidmine on tõsine probleem. Võtted võiksid alata juba sellel sügisel, aga praegu käib raha kogumine. Oleme Ain Mäeotsaga mõlemad režissöörid, aga pisut erineva profiiliga. Mäeots tegeleb rohkem näitlejatega ja mina pildiga. Kinno võiks see jõuda 2007. aasta sügisel."
Ja teiselt režissöörilt Ain Mäeotsalt:
"Eks meil kõigepealt oligi plaanis Taarkast film teha. Aga siis mulle tundus, et tuleks liikuda sammhaaval. Korraga suurt filmi ette võtta oleks ehk liiga raske olnud. Ja siis tegimegi eelmisel suvel Obinitsas kõigepealt vabaõhulavastuse, kuhu me kutsusime vaatama ka palju filmiinimesi. Ja kuna see õnnestus, siis mõtlesime järgmise sammu astuda. Tegelased ja tegevus jääb filmis põhiliselt samaks, kuid näiteks võttepaiku tuleb juurde otsida – mastaap on ju palju suurem. See roll ongi Kauksi Ülle poolt Mercale kirjutatud. Merca on nii võimas ja sõltumatu näitlejanna. Kui ta mängib mingit kõrvalosa, siis ta teeb seda kõike väga hästi ja professionaalselt. Kui ta aga peaosa mängib, siis käivitub tal näitlejana mingi turbo – veel üks mõõde tuleb juurde. See ei tule selline film nagu “Stiilipidu” või “Täna öösel me ei maga”. Samas pole see mingi friigifilm. Me loodame, et seda tulevad vaatama mitte ainult folkloorihuvilised, vaid ka kõik teised, kellel on samuti huvitav ja põnev seda vaadata."
Mnjah. Aga võibolla tulevad filmirollid hoopis voodi kaudu, nii nagu see on juba ammusest ajast tavaks. Sisask on lihtsalt Eesti filmijuntsude jaoks pandavam kui Merca.
laupäev, 14. juuli 2007
Lugemissoovitus: Christopher Tyerman "Jumala sõda"
"God's War" (Belknap, Harvard, 2006) on Christopher Tyermani (kes on Oxfordi ülikooli ajaloolane) tõsine uurimus ristisõdadest ja annab teadlase objektiivse pildi sündmustele, mis mõjutasid ka eestlaste saatust.
Kindlasti oluline lugemine eestlastele, kuna Eestis välja antud ajalooõpikutes ja artiklites on ristisõdadest antud väga kitsas pilt, mis põhineb valdavalt ainult ühel allikal, nn Läti Henriku Liivimaa kroonikal.
Ma ei saanud kiusatusele vastu panna ja hakkasin Tyermani lugema tagantpoolt, kus ta kirjeldab ristisõdu Balti- ja Põhjamaades. Kõik sai alguse ühe agressiivse abti (mungakloostri ülem), Clairvaux' Bernardi üleskutsest 1147 aasta suvel alustada Jeruusalemma indulgentse laiendades sõjategevust Elbe ja Oderi jõdege vahel (praegu Poola) elanud paganliku vendi rahva vastu (ilmselt veneedide, venelaste jm slaavlaste esivanemad).
Bernardi üleskutse ise oli selline: "Nad tuleb kas uskuma panna või hävitada." Ta viitas mitmel korral paganlikule rassile ja see rass kas usku pöörata või hävitada. Bernard oli oma aja üks mõjukamaid usujuhte, on tuntud ka kui tsisterlaste mungaordu rajaja, Euroopa varajase renessansi mahasuruja. Tsisterlaste ordul oli mitmed kloostrid Eestis, näiteks Padise ja Kärkna, nunnaklooster Lihulas. Samuti kuulus ordule näiteks Kolga mõis.
Ent Bernardil polnud Baltimaade vallutamiseks religioosset põhjendust. Ta oli juba 1108. aastal Magdeburgi dieta' l (maapäeval) tulnud välja ideega vende rünnata, ent ettepanek lükati tagasi. Edasi leiti formaalne põhjendus 983. aasta vendide ülestõusust sakslaste vastu, kuivõrd osa vendide alasid olid olnud mõnda aega Saksa kuninga Otto võimu all. Vendid võtsid uuesti võimu tagasi ja sellest sai põhjus, et kuulutada püha sõda ka Saksamaast põhja jäävate alade suhtes, et siis võita justkui tagasi kristlaste alad.
Üks Magdeburgi kroonik on seda aega kirjeldanud nõnda:
need uskumatud on kõige kurjemad, ent nende maa on parim, rikas liha, mee, maisi ja lindude poolest; ja hästi harides ei saa tema rikkusega miski võistelda... Ja nii, austatud sakslased, prantslased, lorraine' lased ja flaamlased ja maailma vallutajad, see on võimalus teil oma hing päästa ja, kui lubate, vallutada parim maa kus elada. Ja las Tema, kes ta oma jõuga juhatas Gallia mehi rännakutel kaugelt läänest võitudele vaenlaste vastu kaugel idas, annab oma tahte ja jõu, et allutada need kõige ebainimlikumad uskumatud, kes on lähedal ja igati õitsval järjel.
Nagu Tyerman kirjutab, oli üks põhjapoolsete ristisõdade põhjuseid kadedus, millega Saksimaa valitsejad vaatasid oma naabrite poole. Samuti oli oluline keel, kuna jumal oli Saksa jumal. Tolle aja poliitika oli religioon ja poliitika ajamise (kampaania) vahend oli sõda.
Üheks esimeseks põhja ristisõdade pühakuks sai taanlasest krahv Kanut, kelle tappis küll tema oma isa, aga kes võitles vendide vastases sõjas, mida hakati hiljem kutsuma pühaks sõjaks. Kanuti kuulutas pühakuks tema poeg Valdemar I, kes jätkas võitlust vendide vastu. Hiljem sai Kanutist hospidaliitide (Malta ordu) patroon. Kanuti järgi on nimetatud ka Eestis tuntud püha Kanuti Gild.
Tyerman tsiteerib toonaseid allikaid, mis viitavad asjaolule, et isegi Taanile tõotasid ristisõjad Baltimaades rohkem tulu ja varandust kui olid toonud viikingite retked minevikus.
reede, 13. juuli 2007
Taksikuski ütleb ei
Jõle mõnus on lebaskleda oma pehme valge nahkdiivani pääl ning heita aeg-ajalt kontrollivaid pilke mobiiltelefonile. Mis muudkui heliseb. Ja helises eile. Ma muidugi ei kuule seda helinat, kuna mu telefon on juba kuu aega "vaikse" peal. Ükskõik kui ilus on helin, ärritab see ikka. Ja ma ei taha, et mind kogu aeg ehmatataks. Ma ei taha, et mind üldse ehmatataks. Ja telefonihelin, ükskõik kui ilus ta ka pole, ehmatab alati. On nagu seljatagakäija ootamatu koputus õlale, et hõi, kuule, ma tahan sult midagi.
Aga mina tahan olla rahus. Mõtiskleda, kirjutada mõned read, lugeda. Hetkel näiteks John Mandeville´i, 14nda sajandi inglise rüütli reisikirjeldusi. Mnjahh. Aga inimestel on kiire, kiire, nad tahavad, et ma kohe, kohe nende kõnedele vastaks. Et oleks kohe, kohe hakkamas. Täna näiteks on Lätted. Ja kõik tahavad meie auto pääle. Kadri Kõusaar on autota Pärnus ja Hedda Maurer muresteb, kas me ikka võtame ta magamiskoti Lätetele kaasa. Tough luck. Kirjanikud valivad sotse, aga ei taha sõita bussiga. No aga autoga on ju mugav, eriti kui saab tagaistmel lõbusasti õllikest libistada. Oleme sõpru-naklasi kuskanud küll. Ja see on olnud tore. Nüüd tahaks aga lihtsalt puhata, minna siis, kui endal tuju ning ilma kohustuslike poepeatusteta (et õlli osta). Nii et sorry, sõbrad, helistage ikka, kui aega on, aga ärge pange pahaks, et ma ei vasta. See suvi on telefonivaba!!
Midagi pööraselt, vabastavalt röövellikku on ses telefonile mittevastamises. Proovige! Ja ma hakkan arvama, et seep see ongi see meie kreisi maailma suurim vabadus - mitte vastata telefonidele, meilidele, mismuudeletahes helinatele-röminatele-põrinatele. Ja lebaskleda seeasemel näiteks hoopis oma mõnusal diivanil ning mõelda, kas ilm on väljaminemiseks parajalt soe või mitte. Hehh!
Aga mina tahan olla rahus. Mõtiskleda, kirjutada mõned read, lugeda. Hetkel näiteks John Mandeville´i, 14nda sajandi inglise rüütli reisikirjeldusi. Mnjahh. Aga inimestel on kiire, kiire, nad tahavad, et ma kohe, kohe nende kõnedele vastaks. Et oleks kohe, kohe hakkamas. Täna näiteks on Lätted. Ja kõik tahavad meie auto pääle. Kadri Kõusaar on autota Pärnus ja Hedda Maurer muresteb, kas me ikka võtame ta magamiskoti Lätetele kaasa. Tough luck. Kirjanikud valivad sotse, aga ei taha sõita bussiga. No aga autoga on ju mugav, eriti kui saab tagaistmel lõbusasti õllikest libistada. Oleme sõpru-naklasi kuskanud küll. Ja see on olnud tore. Nüüd tahaks aga lihtsalt puhata, minna siis, kui endal tuju ning ilma kohustuslike poepeatusteta (et õlli osta). Nii et sorry, sõbrad, helistage ikka, kui aega on, aga ärge pange pahaks, et ma ei vasta. See suvi on telefonivaba!!
Midagi pööraselt, vabastavalt röövellikku on ses telefonile mittevastamises. Proovige! Ja ma hakkan arvama, et seep see ongi see meie kreisi maailma suurim vabadus - mitte vastata telefonidele, meilidele, mismuudeletahes helinatele-röminatele-põrinatele. Ja lebaskleda seeasemel näiteks hoopis oma mõnusal diivanil ning mõelda, kas ilm on väljaminemiseks parajalt soe või mitte. Hehh!
NAK läheb Tallinna video (osa 49, Elo Mõttus, Evelyn Sepp, Tõnis Lukas, Toomas Hendrik Ilves)
49. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Teine päev. NAKlased on Toompeal. Kaadris Savisaare kunagised tsitaadid ajalehtedes. Autoga lahkub Marko Pomerants. Intervjueeritakse Kanal 2 reporterit Elo Mõttust. Intervjueeritakse riigikogu liiget Evelyn Seppa, samuti praegust haridusministrit Tõnis Lukast. Ja presidenti Toomas Hendrik Ilvest. Kaadrist käib läbi ka TV 3 endine uudistetoimetaja Lauri Hussar. Ilves lahkub koos abikaasa Eveliniga.
NAK läheb Tallinna video (osa 48, "Ilvese pisarad", Veiko Märka tagasi, Tuuli Koch)
48. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Teine päev. NAKlased on Toompeal. Sajavad Ilvese pisarad. Piketeerijad on läinud vihma käest Toompea lossi võlvide alla. Vahepeal kadunud Veiko Märka on tagasi. Intervjuu Postimehe ajakirjaniku Tuuli Kochiga. Veiko Märka kritiseerib Lõuna-Eestlasi.
NAK läheb Tallinna video (osa 47, radioaktiivne vihm, kommunismi viirus, intervjuud Heimar Lengi ja Ivari Padariga)
47. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Teine päev. NAKlased on Toompeal. Sajab radioaktiivne vihm, kohal kommunismi viirus. Böhm inimesi Tallinnasse ei kutsu. Tallinn pole eesti linn. Intervjuu riigikogu liikme Heimar Lengiga. Intervjuu sotside juhi, praeguse rahandusministri Ivari Padariga. Padar kõneles voro kiilt.
NAK läheb Tallinna video (osa 46, Nevski katedraalis, turistide hordid, mis on pikaajalise kooselu saladus)
46. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Toompeale, kus käiakse Aleksander Nevski katedraalis, müristab ja hakkab sadama vihma. Toompeal on massiliselt turiste. Contra endiselt paljajalu. Contra vanematel 36. pulma-aastapäev. Mis on pikaajalise kooselu saladus?
NAK läheb Tallinna video (osa 45, sõda venelastega, Tallinn võib minna tiblade kätte, Veiko on ilmselt Mõisa sugulane ja tahab olla ori)
45. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Toompeale, kus piketti juhtiv vabadusvõitleja Jüri Böhm räägib sõjast venelastega. Tallinn võib minna täiesti venelaste kätte. Nad on siin! Veiko tahab olla ori. Riigikogu hoonest tuleb välja Äripäeva fotograaf Raul Mee, kes tervitab Innot. Märka räägib, miks talle meeldib Tallinnas. Kas Mõis on Märka sugulane?
NAK läheb Tallinna video (osa 44, Toompeal kõlavad luuletused Rüütlist, Partsist, internatsidest)
44. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Toompeale, Contra räägib Tallinna-muljetest, juttu tuleb piketeerimisest. Märka esitab luuletuse "Arnold Rüütle on tibla". Contra esitab luuletuse "Juhan Parts pole surnud". Räägitakse Ergma sobivusest presidendiks. Contra esitab luuletuse "Olen internats".
neljapäev, 12. juuli 2007
Lätted homme
Homme ehk reedel siis Lätted ehk NAKi suveseminar. Reedest pühapäevani!! Priit Salumaa juures Kettal, Otepää ligidal. Kõik on kohal. Sest seminar on avatud ning purjus kirjanikke lihtsalt peab nägema!!
Ja te ikka vaatate me videot NAKi Tallinnas-käigust, ma loodan? Inno ise on sest vaimustuses, ütleb, et kämbimast kämbim. Järgmisena läheb NAK Brüsselisse!
Ja te ikka vaatate me videot NAKi Tallinnas-käigust, ma loodan? Inno ise on sest vaimustuses, ütleb, et kämbimast kämbim. Järgmisena läheb NAK Brüsselisse!
NAK läheb Tallinna video (osa 43, pikett Toompeal, maha Rüütel!, "kusin Toompea lossi nurga taga", Tallinn nagu Narva, Jüri Mõis, Savisaare viirus)
43. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Toompeale, kus toimub meeleavaldus Jüri Böhmi juhtimisel: maha Rüütel. Võetakse üles lauluviis Olavi Ruitlase sõnadele: "Ma kusin Toompea lossi nurga taga". Juttu tuleb Jüri Mõisast, Savisaare viirusetõrjest.
NAK läheb Tallinna video (osa 42, Ardi räägib, kuidas sai Kersnalt särgi, Contra räägib, miks tal kingi pole, Märka meenutab ööd, jõutakse Toompeale)
42. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Teine päev. Ridadest lahkunud Olavi Ruitlane, kes sõitis ootamatult Tartusse tagasi. Ardi Ringvee räägib, kuidas ta sai Kersna käest raadiost särgi. Contra räägib, miks tal kingi pole. Saabuvad Jaan Pehk ja Veiko Märka, suundutakse Toompeale.
NAK läheb Tallinna video (osa 41, Tallinn, ummikud)
41. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Teine päev. Ridadest lahkunud Olavi Ruitlane, kes sõitis ootamatult Tartusse tagasi. Aapo Ilves läheb raadiosse. Contra räägib oma kaastöödest ajalehtedele. Suundutakse mööda Liivalaia tänavat Jaan Pehki ööbimiskohta. Teedel hirmsad ummikud. Taustaks Jaan Pehki looming.
Matustest
Viimane sissekanne oli siis isalt, kes hakkab nüüd siin meie blogis samuti regulaarselt sõna võtma.
Meie aga käisime eile matustel. Või kuidas tuha merre puistamise kohta öeldaksegi? Kas matus või mis?? No mina ütlen matus. Nojaa, ja Kaberneeme sadamas tibutas vihma, kui kohale jõudsime. Sellist udupeent vihma siis. Kaatrit polnud veel kohal. Läksime isa ja Innoga sadama restorani, kus tellisime endale ühed kohvid. Mu vanem vend oma perega oli juba kohal. Meeleolu oli nukker, pinev, naljakas. Et mida siis öelda. Ja peaks nagu kurb olema. Minu kohuseks oli olnud tuua kohale urnid, kus sees mu tädi ja täditütre maised jäänused, ja ma olin seda ka kohusetundlikult teinud - Ameerikast, kuhu nad olid elusast peast sõjaajal põgenenud. Jätsin urnid autosse, tagaistmele, kuna kuidas sa ikka nad restorani kaasa võtad. Jõime kohvi. Ikka ei osanud midagi öelda. Kurb olin muidugi. Ma ei saa nüüd enam tädile Ameerikasse külla minna. Ja mu täditütar ei räägi mulle enam kunagi, kuidas ta ei tea, kas afgaan Kabir on talle ikka meheks sobilik või mitte. Mu tädi ei saada mulle enam kunagi 1000 dollarit. Noh, nüüd on mul muidugi endal raha, aga ikka.
Tahaksin tädile öelda, et see oli tal pagana õige mõte, kui ta ütles, et vali endale amet selle järgi, mis on su hobi. Ja minu hobi on kirjutamine. Mida paganat sa sinna prokuratuuri otsisid, küsis ta minult, kui talle kaebasin, et ma ei suuda, ei suuda enam seal töötada. Ja et tule ära, ma maksan su õpingute eest, mine uuesti ülikooli. Aitäh, tädi, see oli mu elu õigeim otsus, tulla prokuratuurist ära. Aga ma valetasin sulle. Ma ei plaaninud sugugi inglise keele õpetajaks hakata, nagu ma sulle lubasin, kuigi must sai anglistika üliõpilane EHIs. Mul oli hoopis salakaval plaan teha natuke aega nägu, nagu ma õpiks ülikoolis inglise keelt, ja siis parajal hetkel end ainult, ainult kirjandusele pühendada. Sest vaata, ma olen kirjanik, tädi, ja kirjanik ei saa olla samal ajal ka keski muu. Kirjanik peab olema ainult kirjanik, muidu on ta väga sitt kirjanik, nagu mina olen olnud. Ok, ma olen kirjutanud häid luuletusi, väga häid, aga ma ei taha elu aeg miskeid luuletusi kirjutada. Ma tahan kirjutada raamatuid. Mul on kuradima kahju, et ma ei saa seda sulle öelda näkku, armas tädi. Sa oled fotodel alati nii elegantne, sul on su oma õmmeldud ilusad kleidid seljas, ja mu isa ütleb, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem sinu nägu ma lähen. Ma tean, et mul on sinu keha. Peenike keskkoht, jämedad sääred. Sa olid nii ilus, isegi 80-aastasena olid sa veel nii ilus. Su näos ei olnud mitte ühtegi kortsu, tädi. Aitäh sulle, sa tead küll.
Ja Ene, mu täditütar, sinule ma tahaks öelda, et ma tahaks, et ma suudaks teha asju samasuguse kirega nagu sina. Sa olid püstihull, viis korda abielus. Ütlesid mulle, et sa ei taha ilmaski lapsi. Kui küsisin, miks, siis sa vastasid, mu pärimisest üllatudes, et jumalhoidku, sul
on parematki teha. Ja nüüd olen ma tabanud ennast samasuguselt mõttelt. Kuigi ma ei tea, kas ma olen niisama radikaalne kui sina. Kas ma olen niisama julge. Igatahes ma püüan, sinu eeskuju on igatahes nakkav. Ma loodan, et me kohtume, unes, järgmises elus, paradiisis, kusfakingiganes, ja ma saan sulle öelda, mida sa mulle tähendasid.
Ma ei ole kurb, et te olete surnud. No me oleks võinud veel nii mõndagi toredat koos korda saata, aga kui nii, siis nii. Inno vestleb mu isaga ja ma kuulen, kuidas ta ütleb, et surm on samasugune ajajärk elus nagu sünd. Ja et ta ei tahaks, et tema pärast nutetaks. Kui surm on kurb, siis peaks ju sünd ka kurb olema, arutleb Inno. Ja mu isa joob kohvi ning noogutab. Ta oli veel mõni aeg tagasi kindel, et sureb ka varsti, infarkt ja nii edasi, aga nüüd on tal tekkinud justkui uus eluisu. Tuleb mu teine vend oma perega ning ma lähen ja toon urnid autost ära. Mina merele ei lähe, sest olen talvest saati maadelnud igasuguste viirustega ja ma ei taha juurde külmetada. Isa ka ei lähe, ütleb, et on merehaige, ja nii lähevad mu tädi ja täditütre tuhka Kaberneeme randa viskama mu vennad oma naiste ja lastega. Meie isaga läheme kaile. Vennanaine ütleb isale, et tema kui vanim sugulane peaks lausuma hüvastijätusõnad. Isa kohmetub hetkeks, ei ole valmistunud, ning ütleb siis, et "kallis õde ja õetütar, puhake rahus kodumaa mullas." Tegelikult ühinevad nende tuhastunud kehad küll Läänemerega ja triivivad siis teab kuhu, aga no mis seal ikka. Kaater hakkab tasa mere poole liikuma. Seisame natuke kail, aga kuna vihm tiheneb, siis isa läheb tagasi restorani. Inno juurde, kes jäigi sinna. Mina seisan veel natuke kail, vaatan eemalduvat kaatrit, ja mõtlen, et huvitav, kas see surnutele üldse korda läheb, mis me nende kehadega teeme. Täditütar oli igatahes enne surma unes näinud, nii ta mu vennale rääkis, et tema ja ta ema tuhk kallatakse vetsupotist alla.
Lähen isa ja Inno juurde ning me joome kohvi edasi. Vihm muudkui tiheneb ja tiheneb. Kui mu vennad tagasi jõuavad, on nad läbimärjad. Ja vennanaine räägib, et just sel hetkel, kui tuhk merre vajus, helises mu venna telefon. Tal on sihukene naerva lapse helin peale pandud, ja siis, eks ole, kui tuhk merre vajus, siis kostus telefonist naerva lapse hääl. See oleks nagu taevast tulnud, ütles vennanaine, sest numbrinäitu ei olnud, nagu oleks keegi õnnelikuna naernud. Aga mis, kui naerdi hoopis meie üle, meie punnitatud kurvastuse üle, ei suuda mina mitte mõelda. Sest ega meil siin pole ju seda teadmist, mis neil seal.
Me sööme, naerame ja oleme muidu üldse õnnelikud, et oleme elus. Siis lähevad me vennad peredega Tallinna ning meie Rakvere poole. Käime veel läbi Viinistust ja Sagadist. Mõisa sisse ei lähe, sest isal on paha. Ta on üle pingutanud, rohis terve eilse päeva aias peenraid. Teeme Sagadi mõisa aias mõned pildid (isa juhtis seal kunagi mõisa taastamistöid) ja suundume siis Rakverre. Viime isa koju ja sööme tema aias mõned vaarikad. Isa annab mulle vaarikaid kaasa ka. Sõidame Tartusse ja vaatame enne magamaminekut mõned osad Sopranosid.
Meie aga käisime eile matustel. Või kuidas tuha merre puistamise kohta öeldaksegi? Kas matus või mis?? No mina ütlen matus. Nojaa, ja Kaberneeme sadamas tibutas vihma, kui kohale jõudsime. Sellist udupeent vihma siis. Kaatrit polnud veel kohal. Läksime isa ja Innoga sadama restorani, kus tellisime endale ühed kohvid. Mu vanem vend oma perega oli juba kohal. Meeleolu oli nukker, pinev, naljakas. Et mida siis öelda. Ja peaks nagu kurb olema. Minu kohuseks oli olnud tuua kohale urnid, kus sees mu tädi ja täditütre maised jäänused, ja ma olin seda ka kohusetundlikult teinud - Ameerikast, kuhu nad olid elusast peast sõjaajal põgenenud. Jätsin urnid autosse, tagaistmele, kuna kuidas sa ikka nad restorani kaasa võtad. Jõime kohvi. Ikka ei osanud midagi öelda. Kurb olin muidugi. Ma ei saa nüüd enam tädile Ameerikasse külla minna. Ja mu täditütar ei räägi mulle enam kunagi, kuidas ta ei tea, kas afgaan Kabir on talle ikka meheks sobilik või mitte. Mu tädi ei saada mulle enam kunagi 1000 dollarit. Noh, nüüd on mul muidugi endal raha, aga ikka.
Tahaksin tädile öelda, et see oli tal pagana õige mõte, kui ta ütles, et vali endale amet selle järgi, mis on su hobi. Ja minu hobi on kirjutamine. Mida paganat sa sinna prokuratuuri otsisid, küsis ta minult, kui talle kaebasin, et ma ei suuda, ei suuda enam seal töötada. Ja et tule ära, ma maksan su õpingute eest, mine uuesti ülikooli. Aitäh, tädi, see oli mu elu õigeim otsus, tulla prokuratuurist ära. Aga ma valetasin sulle. Ma ei plaaninud sugugi inglise keele õpetajaks hakata, nagu ma sulle lubasin, kuigi must sai anglistika üliõpilane EHIs. Mul oli hoopis salakaval plaan teha natuke aega nägu, nagu ma õpiks ülikoolis inglise keelt, ja siis parajal hetkel end ainult, ainult kirjandusele pühendada. Sest vaata, ma olen kirjanik, tädi, ja kirjanik ei saa olla samal ajal ka keski muu. Kirjanik peab olema ainult kirjanik, muidu on ta väga sitt kirjanik, nagu mina olen olnud. Ok, ma olen kirjutanud häid luuletusi, väga häid, aga ma ei taha elu aeg miskeid luuletusi kirjutada. Ma tahan kirjutada raamatuid. Mul on kuradima kahju, et ma ei saa seda sulle öelda näkku, armas tädi. Sa oled fotodel alati nii elegantne, sul on su oma õmmeldud ilusad kleidid seljas, ja mu isa ütleb, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem sinu nägu ma lähen. Ma tean, et mul on sinu keha. Peenike keskkoht, jämedad sääred. Sa olid nii ilus, isegi 80-aastasena olid sa veel nii ilus. Su näos ei olnud mitte ühtegi kortsu, tädi. Aitäh sulle, sa tead küll.
Ja Ene, mu täditütar, sinule ma tahaks öelda, et ma tahaks, et ma suudaks teha asju samasuguse kirega nagu sina. Sa olid püstihull, viis korda abielus. Ütlesid mulle, et sa ei taha ilmaski lapsi. Kui küsisin, miks, siis sa vastasid, mu pärimisest üllatudes, et jumalhoidku, sul
on parematki teha. Ja nüüd olen ma tabanud ennast samasuguselt mõttelt. Kuigi ma ei tea, kas ma olen niisama radikaalne kui sina. Kas ma olen niisama julge. Igatahes ma püüan, sinu eeskuju on igatahes nakkav. Ma loodan, et me kohtume, unes, järgmises elus, paradiisis, kusfakingiganes, ja ma saan sulle öelda, mida sa mulle tähendasid.
Ma ei ole kurb, et te olete surnud. No me oleks võinud veel nii mõndagi toredat koos korda saata, aga kui nii, siis nii. Inno vestleb mu isaga ja ma kuulen, kuidas ta ütleb, et surm on samasugune ajajärk elus nagu sünd. Ja et ta ei tahaks, et tema pärast nutetaks. Kui surm on kurb, siis peaks ju sünd ka kurb olema, arutleb Inno. Ja mu isa joob kohvi ning noogutab. Ta oli veel mõni aeg tagasi kindel, et sureb ka varsti, infarkt ja nii edasi, aga nüüd on tal tekkinud justkui uus eluisu. Tuleb mu teine vend oma perega ning ma lähen ja toon urnid autost ära. Mina merele ei lähe, sest olen talvest saati maadelnud igasuguste viirustega ja ma ei taha juurde külmetada. Isa ka ei lähe, ütleb, et on merehaige, ja nii lähevad mu tädi ja täditütre tuhka Kaberneeme randa viskama mu vennad oma naiste ja lastega. Meie isaga läheme kaile. Vennanaine ütleb isale, et tema kui vanim sugulane peaks lausuma hüvastijätusõnad. Isa kohmetub hetkeks, ei ole valmistunud, ning ütleb siis, et "kallis õde ja õetütar, puhake rahus kodumaa mullas." Tegelikult ühinevad nende tuhastunud kehad küll Läänemerega ja triivivad siis teab kuhu, aga no mis seal ikka. Kaater hakkab tasa mere poole liikuma. Seisame natuke kail, aga kuna vihm tiheneb, siis isa läheb tagasi restorani. Inno juurde, kes jäigi sinna. Mina seisan veel natuke kail, vaatan eemalduvat kaatrit, ja mõtlen, et huvitav, kas see surnutele üldse korda läheb, mis me nende kehadega teeme. Täditütar oli igatahes enne surma unes näinud, nii ta mu vennale rääkis, et tema ja ta ema tuhk kallatakse vetsupotist alla.
Lähen isa ja Inno juurde ning me joome kohvi edasi. Vihm muudkui tiheneb ja tiheneb. Kui mu vennad tagasi jõuavad, on nad läbimärjad. Ja vennanaine räägib, et just sel hetkel, kui tuhk merre vajus, helises mu venna telefon. Tal on sihukene naerva lapse helin peale pandud, ja siis, eks ole, kui tuhk merre vajus, siis kostus telefonist naerva lapse hääl. See oleks nagu taevast tulnud, ütles vennanaine, sest numbrinäitu ei olnud, nagu oleks keegi õnnelikuna naernud. Aga mis, kui naerdi hoopis meie üle, meie punnitatud kurvastuse üle, ei suuda mina mitte mõelda. Sest ega meil siin pole ju seda teadmist, mis neil seal.
Me sööme, naerame ja oleme muidu üldse õnnelikud, et oleme elus. Siis lähevad me vennad peredega Tallinna ning meie Rakvere poole. Käime veel läbi Viinistust ja Sagadist. Mõisa sisse ei lähe, sest isal on paha. Ta on üle pingutanud, rohis terve eilse päeva aias peenraid. Teeme Sagadi mõisa aias mõned pildid (isa juhtis seal kunagi mõisa taastamistöid) ja suundume siis Rakverre. Viime isa koju ja sööme tema aias mõned vaarikad. Isa annab mulle vaarikaid kaasa ka. Sõidame Tartusse ja vaatame enne magamaminekut mõned osad Sopranosid.
Lapsed kõrtsist välja! (Georg ütleb)
Georg koos tütre Irjaga Sagadi mõisa pargis.
On lihtsalt naeruväärne, see kemplus, kes on ikka süüdi selles, et Õllesummeril tabati ligi 150 purjus alaealist. On ju siililegi selge, et Õllesummer on õllejoodikute joomapidu, kuhu lastel ei tohiks asja olla. Aga on, ja seda sellepärast, et lapsi peibutatakse igasuguste atraktsioonidega sinna, kus saab soovi korral kerge vaevaga hankida joovastavaid aineid.
Ma küsin, miks peavad meie vaesed lapsed vahtima ringitöllerdavaid ja lärmavaid purjutajaid. Mõnele võib see tunduda küll naljakana, kuid sageli võetakse sellistest ise eeskuju.
Olen siin ilmas elanud kaheksakümmend aastat ega mäleta aegu, mil lastele oleks olnud kõrtsi vaba sissepääs. Aga seda Õllesummer ju on – üks suur vabaõhu kõrts. Kõrtsides tehakse ju ka muusikat. Kes kõrtsist kuidagi mööda ei saa käia, see käigu seal, kuid lõpetatagu ära see joodikute väljaõppe keskus lastele.
Teine asi, mis mind häirib, on maanteemõrvarite hellitamine. Ei aita siin trahvid ega lubade äravõtmine. Ainus lahendus oleks padujoodikute autode konfiskeerimine või sundmüüki panek. Võtame neilt mersud perse alt ära. On ju auto muutunud joodiku käes kuriteo toimepanemise vahendiks ja sellisena tuleb seda ka käsitada.
Ainult nii saame vältida purjuspäi ringikihutamist ning süütute inimeste mõrvamist. Kui ikka ähvrdab oht oma kallist sõiduvahendist ilma jääda, paneb see nii mõnelegi aru pähe.
Veel pilte Georgist ja Irjast:
Sagadi mõisa pargis.
Härrastemaja ukse ees.
Avastasime Asti (Burtnieksi) järve
Avastasime Irjaga (vähemasti meie endi jaoks) mõned päevad tagasi Lätis järve, mille eestikeelne nimi on Asti ja mida lätlased kutsuvad Burtnieksi järveks.
Asti järv on kuulus eelkõige selle poolest, et selle järve juurest alustab oma tegevust Läti rahvuseepose „Lâèplçsis” (Karutapja) samanimeline peategelane. See järv (asub kaardil Rõugega samal joonel) kuulus kunagise Eesti maakonna Metsapoole (Läti Henrik nimetas seda saksapäraselt Metsepole) koosseisu, see maakond siis haaras enda alla suurema osa praegusest Pärnumaast ja Läti loodeosa. Ja legendi järgi andis järvele nime üks eesti tüdruk, see oli kirjas järve äärde paigutatud infotahvlil. Niipalju infoks veel, et Andrejs Pumpurs (Lönnroti ja Kreutzwaldi lätlasest kolleeg) lõpetas „Lâèplçsise” Tartus ja nii nagu Kreutzwald kirjutas oma raamatu soomlaste eeskujul, võttis Pumpurs eeskuju eesti eeposest. Huvitav on ka see, et kõige mahukam teos on kalevala, siis tuleb Kalevipoeg ja kõige õhem on „Lâèplçsis”.
Taustaks veel niipalju, et soomlased said pärisorjusest vabaks 18.sajandi algul pärast Põhjasõda (sealt alates on Eesti ja Soome ajalugu kulgenud eri radu pidi), kui Rootsi kaotas ülemaailmset trendi järgides talupoegade pärisorjuse. Eestis ja Lätis jäid talupojad nn mõisnike juurde orjusse veel ligi 200ks aastaks, kuivõrd need mõisnikest orjapidajad toetasid venelasi Rootsi-Vene Põhjasõjas, ja vastutasuks kinkisid venelased neile orjapidamise õiguse. Soome jäi Rootsi koosseisu ja kuivõrd Rootsi arenes pärast Põhjasõda kiiresti vabaduse, võrdsuse ja vendluse kursil, on soomlastel olnud ligi 200 aastat rohkem demokraatia kogemust kui Eestil. Paljuski seetõttu, ma arvan, pole soomlastel sellist vajadust Suure Juhi ja isikukultuse järgi nagu eestlastel. Eestlased nutavad ikka taga mõisnikku või kubjast, kes neid vajadusel paitaks, vajadusel kere kuumaks kütaks. Eestlane on oma loomult ikka ori.
Asti järve ääres asus tõenäoliselt muistne eestlaste linnus, mille ligidusse siis rajasid ordurüütlid oma linnuse või lossi, mis on praeguseks hävinud. Alles on samale kohale hiljem rajatud mõisa härrastemaja, mis on küll kõvasti ajahamba poolt puretud ja pole leidnud õiget peremeest. Küll on korda tehtud mõisa park koos tiikidega, kus õitsevad kaunid vesiroosid. Üldse on Lätis järvedel ja jõgedel üllatavalt palju vesikuppe ja vesiroose, ilmselt seetõttu, et Lätis ei suutnud nõuka aja intensiivne põllumajandus ja tööstus teha loodusele sedavõrd palju kahju kui Eestis.
Järv ise on uhke ja madal, meenutab natuke Peipsi järve ja Asti koos Salatsi jõega on nagu Peipsi ja Emajõe väike koopia. Salatsi jõe ääres asusid, samuti nagu Emajõe ääres muistsed liivlaste ja eestlaste asundused. Järve veetase langes möödunud sajandi algul umbes meetri võrra, kui teostati kuivendustöid Salatsi jõe suudmes (praegu on seal sadam).
Mis on veel lahe, Asti järv on massitursimi poolt avastamata. Seetõttu võib seal nautida vaikust ja rahu, mis on viimasel ajal üsna haruldasem.
Mõned pildid Asti (Burtnieksi) järve äärest:
Üks infotahvel.
Piirkonna kaart, näha on vasemal Väike-Salatsi (Mazsalaca), paremal Ruhja (Ruijena).
Mahajäetud mõisahoone Asti järve ääres.
Mõisa park.
Vesiroosid.
Vaatetorn Asti järve ääres.
Vaade Asti järvele.
Inno järve ääres.
Irja.
Asti järv on kuulus eelkõige selle poolest, et selle järve juurest alustab oma tegevust Läti rahvuseepose „Lâèplçsis” (Karutapja) samanimeline peategelane. See järv (asub kaardil Rõugega samal joonel) kuulus kunagise Eesti maakonna Metsapoole (Läti Henrik nimetas seda saksapäraselt Metsepole) koosseisu, see maakond siis haaras enda alla suurema osa praegusest Pärnumaast ja Läti loodeosa. Ja legendi järgi andis järvele nime üks eesti tüdruk, see oli kirjas järve äärde paigutatud infotahvlil. Niipalju infoks veel, et Andrejs Pumpurs (Lönnroti ja Kreutzwaldi lätlasest kolleeg) lõpetas „Lâèplçsise” Tartus ja nii nagu Kreutzwald kirjutas oma raamatu soomlaste eeskujul, võttis Pumpurs eeskuju eesti eeposest. Huvitav on ka see, et kõige mahukam teos on kalevala, siis tuleb Kalevipoeg ja kõige õhem on „Lâèplçsis”.
Taustaks veel niipalju, et soomlased said pärisorjusest vabaks 18.sajandi algul pärast Põhjasõda (sealt alates on Eesti ja Soome ajalugu kulgenud eri radu pidi), kui Rootsi kaotas ülemaailmset trendi järgides talupoegade pärisorjuse. Eestis ja Lätis jäid talupojad nn mõisnike juurde orjusse veel ligi 200ks aastaks, kuivõrd need mõisnikest orjapidajad toetasid venelasi Rootsi-Vene Põhjasõjas, ja vastutasuks kinkisid venelased neile orjapidamise õiguse. Soome jäi Rootsi koosseisu ja kuivõrd Rootsi arenes pärast Põhjasõda kiiresti vabaduse, võrdsuse ja vendluse kursil, on soomlastel olnud ligi 200 aastat rohkem demokraatia kogemust kui Eestil. Paljuski seetõttu, ma arvan, pole soomlastel sellist vajadust Suure Juhi ja isikukultuse järgi nagu eestlastel. Eestlased nutavad ikka taga mõisnikku või kubjast, kes neid vajadusel paitaks, vajadusel kere kuumaks kütaks. Eestlane on oma loomult ikka ori.
Asti järve ääres asus tõenäoliselt muistne eestlaste linnus, mille ligidusse siis rajasid ordurüütlid oma linnuse või lossi, mis on praeguseks hävinud. Alles on samale kohale hiljem rajatud mõisa härrastemaja, mis on küll kõvasti ajahamba poolt puretud ja pole leidnud õiget peremeest. Küll on korda tehtud mõisa park koos tiikidega, kus õitsevad kaunid vesiroosid. Üldse on Lätis järvedel ja jõgedel üllatavalt palju vesikuppe ja vesiroose, ilmselt seetõttu, et Lätis ei suutnud nõuka aja intensiivne põllumajandus ja tööstus teha loodusele sedavõrd palju kahju kui Eestis.
Järv ise on uhke ja madal, meenutab natuke Peipsi järve ja Asti koos Salatsi jõega on nagu Peipsi ja Emajõe väike koopia. Salatsi jõe ääres asusid, samuti nagu Emajõe ääres muistsed liivlaste ja eestlaste asundused. Järve veetase langes möödunud sajandi algul umbes meetri võrra, kui teostati kuivendustöid Salatsi jõe suudmes (praegu on seal sadam).
Mis on veel lahe, Asti järv on massitursimi poolt avastamata. Seetõttu võib seal nautida vaikust ja rahu, mis on viimasel ajal üsna haruldasem.
Mõned pildid Asti (Burtnieksi) järve äärest:
Üks infotahvel.
Piirkonna kaart, näha on vasemal Väike-Salatsi (Mazsalaca), paremal Ruhja (Ruijena).
Mahajäetud mõisahoone Asti järve ääres.
Mõisa park.
Vesiroosid.
Vaatetorn Asti järve ääres.
Vaade Asti järvele.
Inno järve ääres.
Irja.
Audru-Tõstamaa-Varbla
Kirjutan vahepeal veidi tegemistest, mis me Irjaga ette võtnud oleme (lisaks neile klippidele sellest NAK Tallinna videost, mis sai juba möödunud kuuma suve lõpus üles võetud). Rännakutel mööda Eestit võtsime Irjaga juba möödunud nädalal ette Pärnust läände jääva ala, ehk siis Audru, Tõstamaa ja Varbla vallad.
Mis kõigepealt silma torkas, olid täis kasvavad rannaniidud. Et kui Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Eestis näeb sellistel niitudel ja luhtadel kui mitte lambaid, siis vähemalt lehmi, olid Pärnust läände jaavad alad täiesti tühjad. Justkui mahajäetud. Millest on tegelikult natuke kahju. Lambad võiks ikka olla, või kitsed. Mis sobiks hästi kiviaedade vahele askeldama. Ja kitsepiimast tehtud juust on imehea, Irja ostab seda viimasel ajal kogu aeg. Aga kohalikku pole saada, ainult prantslaste toodang. Kas eestlased siis ei oska kitsi kasvatada ja teha kitsejuustu?! Ma ei usu seda.
Teine tähelepanek oli see, et Tõstamaa rahva au ja uhkus on Tõstamaa mõis, või siis see, mis mõisast on järele jäänud - park ja mõned majad (praegu asub mõisa härrastemajas kool). Vähemasti nii oli kirjutatud mõisakompleksi juurde kinnitatud sildile. Ma olen juba varem kirjutanud, et ma ei saa aru, kuidas saab orjapidaja residents olla orjade jaoks au ja uhkus.
Ja alati on nendel siltidel kirjutatud pikalt-laialt, mis Saksa (hiljem ka Vene) nimedega härrasmehed on neis tähtsates majades elanud. Aga kus on siis eestlased, tahaks küsida. Mis nemad tegid? Miks neid mainitud pole? Ok, olid orjad. Aga ikka. Mis need orjad siis tegid. Mingi info nende kohta ikka on. Kasvõi nendes salajastes Vatikani arhiivides, mida kiivalt varjatakse, kuna pidid igasugu mineviku-koledusi sisaldama. Neist arhiividest saaks kindlasti miskit teada. Ja kui sinna eestlasi ei lubata, siis pole mõtet ka igasugu nuntsiusi ja muid sääraseid, muinasjutte vestvaid veidrikke presidendi vastuvõtule kutsuda. Eesti rahvale on nad niikuini korvamatut kahju põhjustanud, need kirikumehed.
Võib arvata, et ilma orjade abita oleks kõik need Eestis figureeriunud saksa nimedega tähtsad mehed olnud tühi koht. Sellest on ka varem räägitud, aga tasub ikka üle korrata, et Eestis olid orjapidajad just seetõttu eriti kõvad mehed, et orjus siin väga kõva ja pikaaegne oli. Näiteks Põhjasõjas toetasid sakslastest orjapidajad just seetõttu rootslaste asemel venelasi, et venelased lubasid orjapidamise jätkumist. Toetus venelastele pikendas orjapidamise mõnusid ligi 200 aastat.
Audru kandis on lahe see, et piki rannaäärt kulgeb kilomeetrite viisi mõnus tee. Sõitsime läbi Audruranna, Liu ja Tõstamaa kuni Munalaiu sadamani, kus meid rõõmsalt tervitasid Kihnu sõitjad (oleme varem Irjaga kirjeldanud Kihnut ja ka Ruhnut kui ägedaid seksiturismi sihtkohti). Otsustasime, et edaspidi käime kindlasti ära Manilaiul.
Siis jätkasime sõitu piki kaldaäärt kuni Matsi rannani Paatsalu lahe ääres, mis oli ilus liivane. Ja edasi mööda käänulisi teid ja läbi kalurikülade kuni peaaegu Virtsuni välja.
Edasi mõned pildid:
Vaade Liu sadamast, taamal näha üks tuulelaudur lahel.
Irja Liu kivisel rannal.
Vanad kalapaadid Liu sadamas.
Munalaiu sadama muul ja taustal Manilaid.
Irja puhkamas Matsi rannal.
Mis kõigepealt silma torkas, olid täis kasvavad rannaniidud. Et kui Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Eestis näeb sellistel niitudel ja luhtadel kui mitte lambaid, siis vähemalt lehmi, olid Pärnust läände jaavad alad täiesti tühjad. Justkui mahajäetud. Millest on tegelikult natuke kahju. Lambad võiks ikka olla, või kitsed. Mis sobiks hästi kiviaedade vahele askeldama. Ja kitsepiimast tehtud juust on imehea, Irja ostab seda viimasel ajal kogu aeg. Aga kohalikku pole saada, ainult prantslaste toodang. Kas eestlased siis ei oska kitsi kasvatada ja teha kitsejuustu?! Ma ei usu seda.
Teine tähelepanek oli see, et Tõstamaa rahva au ja uhkus on Tõstamaa mõis, või siis see, mis mõisast on järele jäänud - park ja mõned majad (praegu asub mõisa härrastemajas kool). Vähemasti nii oli kirjutatud mõisakompleksi juurde kinnitatud sildile. Ma olen juba varem kirjutanud, et ma ei saa aru, kuidas saab orjapidaja residents olla orjade jaoks au ja uhkus.
Ja alati on nendel siltidel kirjutatud pikalt-laialt, mis Saksa (hiljem ka Vene) nimedega härrasmehed on neis tähtsates majades elanud. Aga kus on siis eestlased, tahaks küsida. Mis nemad tegid? Miks neid mainitud pole? Ok, olid orjad. Aga ikka. Mis need orjad siis tegid. Mingi info nende kohta ikka on. Kasvõi nendes salajastes Vatikani arhiivides, mida kiivalt varjatakse, kuna pidid igasugu mineviku-koledusi sisaldama. Neist arhiividest saaks kindlasti miskit teada. Ja kui sinna eestlasi ei lubata, siis pole mõtet ka igasugu nuntsiusi ja muid sääraseid, muinasjutte vestvaid veidrikke presidendi vastuvõtule kutsuda. Eesti rahvale on nad niikuini korvamatut kahju põhjustanud, need kirikumehed.
Võib arvata, et ilma orjade abita oleks kõik need Eestis figureeriunud saksa nimedega tähtsad mehed olnud tühi koht. Sellest on ka varem räägitud, aga tasub ikka üle korrata, et Eestis olid orjapidajad just seetõttu eriti kõvad mehed, et orjus siin väga kõva ja pikaaegne oli. Näiteks Põhjasõjas toetasid sakslastest orjapidajad just seetõttu rootslaste asemel venelasi, et venelased lubasid orjapidamise jätkumist. Toetus venelastele pikendas orjapidamise mõnusid ligi 200 aastat.
Audru kandis on lahe see, et piki rannaäärt kulgeb kilomeetrite viisi mõnus tee. Sõitsime läbi Audruranna, Liu ja Tõstamaa kuni Munalaiu sadamani, kus meid rõõmsalt tervitasid Kihnu sõitjad (oleme varem Irjaga kirjeldanud Kihnut ja ka Ruhnut kui ägedaid seksiturismi sihtkohti). Otsustasime, et edaspidi käime kindlasti ära Manilaiul.
Siis jätkasime sõitu piki kaldaäärt kuni Matsi rannani Paatsalu lahe ääres, mis oli ilus liivane. Ja edasi mööda käänulisi teid ja läbi kalurikülade kuni peaaegu Virtsuni välja.
Edasi mõned pildid:
Vaade Liu sadamast, taamal näha üks tuulelaudur lahel.
Irja Liu kivisel rannal.
Vanad kalapaadid Liu sadamas.
Munalaiu sadama muul ja taustal Manilaid.
Irja puhkamas Matsi rannal.
kolmapäev, 11. juuli 2007
NAK läheb Tallinna video (osa 40, Inno ja Irja hotellis Olümpia, vaated Tallinnale)
40. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Inno ja Irja ööbivad hotellis Olümpia. Kaadrid hotellitoast, Inno ja Irja tegemistest.
NAK läheb Tallinna video (osa 39, Veiko, Ardi, 30 minuti vitu teema)
39. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Ridades on esimese päeva hilisõhtuks Irja, Inno, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinnas Tomi Grillis kohtutakse Veiko Märkaga. Saabub Rosin alias Anu Aaremäe. Contra räägib elust. Ruitlane intervjueerib Ilvest 30 minuti vitu teemal. Ardi jääb magama. Veiko paneb jalad lauale.
NAK läheb Tallinna video (osa 38, veel preambulast)
38. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Ridades on esimese päeva hilisõhtuks Irja, Inno, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinnas Tomi Grillis kohtutakse Veiko Märkaga. Saabub Rosin alias Anu Aaremäe. Vestlevad Ruitlane, Märka ja Contra, juttu tuleb elust maal, veel preambulast.
NAK läheb Tallinna video (osa 37, preambula, seks, porno, soovahetus)
37. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Ridades on esimese päeva hilisõhtuks Irja, Inno, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinnas Tomi Grillis kohtutakse Veiko Märkaga. Saabub Rosin alias Anu Aaremäe. Vestlevad Ruitlane, Märka ja Contra, juttu tuleb preambulast, seksist, pornost ja soovahetusest.
teisipäev, 10. juuli 2007
NAK läheb Tallinna video (osa 36, välispoliitika, EL, preambula)
36. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Ridades on esimese päeva hilisõhtuks Irja, Inno, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinnas Tomi Grillis kohtutakse Veiko Märkaga. Saabub Rosin alias Anu Aaremäe. Ruitlane intervjueerib Märkat, juttu tuleb välispoliitikast, EList, preambulast.
NAK läheb Tallinna video (osa 35, RL, RE, litsid, RP, pronkssõdur)
35. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Ridades on esimese päeva hilisõhtuks Irja, Inno, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinnas Tomi Grillis kohtutakse Veiko Märkaga. Saabub Rosin alias Anu Aaremäe. Ruitlane intervjueerib Märkat, juttu tuleb muu hulgas Rahvaliidust, Reformierakonnast, litsidest, Res Publicast, pronkssõdurist, Tarmo Kõutsist.
NAK läheb Tallinna video (osa 34, nikkumisest, onaneerimisest, Vilja Savisaarest, Rahvaliidust, Reformierakonnast ja Rüütli fallosest)
34. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Ridades on esimese päeva hilisõhtuks Irja, Inno, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinnas Tomi Grillis kohtutakse Veiko Märkaga. Saabub Rosin alias Anu Aaremäe. Märka intervjueerib kaaslasi nikkumise, masturbatsiooni, Vilja Savisaare, rahvaliidu ja Rüütli fallose teemal.
Kellega Eesti on vastamisi?
Väljavõte IHT artiklist.
Sel ajal, kui Eesti nn meinstriim ajakirjandus kirjutab, suu vahus, sellest, kuidas president Putin kavatseb rajada Sotši uhkemat sorti kuurordi, et seal aasta 2014. aasta taliolümpiat võõrustada, ning krimmieestlaste erilisest lahkusest, tahaks veidi valgustada selle kohta, kellega siis Eesti on vastamisi.
Möödunud nädalal lõpus pühendas International Herald Tribune (New York Timesi Euroopa-väljaanne) mitu pikemat artiklit nn Putini laste ehk noorterühmituse Naši kohta. See on siis see rühmitus, kes oli Eesti saatkonna ründamise taga Moskvas pärast aprillirahutusi Tallinnas. Ja mis oli arvatavalt ka Tallinna rahutuste organiseerimise taga ning nn kübersõja taga, mis viis mõneks ajaks rivist välja mitmete firmade ja riigiasutuste kodulehed internetis.
Mis siis on see Naši? Nagu kirjutavad IHT korrespondendid Moskvast, on sel rühmitusel, mis toetab Putini poliitikat Venemaal, ligi 10 000 aktiivset liiget ja ligi 200 000 toetajat. Naši tekkis pärast 2004. aasta rahutusi seoses presidendivalimistega Ukrainas ja on arvatavalt suunatud Putini-meelse poliitika jätkamisele Venemaal, ehk siis selleks, et pärast Putini presidendiaja lõppemist tuleval aastal astuks troonile Putini-meelne mees. Selleks aitab Naši maha suruda Putinit kritiseerivate rühmituste väljaastumisi. Ja kujundada Venemaal Lääne-vaenulikku suhtumist, luua pilte vaenlastest, kelleks siis on olnud Gruusia, Poola, Leedu, Eesti. Rünnatud on Eesti ja Briti saatkondi. Ja seda kõik Moskva ametliku poolehoiu ja toetusega.
Lisaks poliitilistele seisukohtadele, mida on aidanud välja töötada Putini peamine poliitiline nõunik Vladislav Surkov, toetab Naši rahvuslikku sallivust ja vastuseisu skinheadidele, toetab teenimist sõjaväes, propageerib toetust orbudele ja pensionäridele ning II Maailmasõja veteranidele. Naši seisab vastu tubakale, alkoholile ning abortidele, hoiatades kondoomide kasutamise eest. Ja nii nagu Putin, kes võrdles USAd hiljuti Natsi-Saksamaaga, on Naši kampaaniad suunatud Euroopa ja USA vastu.
Naši saab toetust Putini administratsioonilt. Neil lubatakse korraldada meeleavaldusi, samas kui opositsioonil sellist võimalust pole. Hiljuti korraldatud üleriigiline mobiiltelefoni-kampaania „helista president Putinile ja avalda talle toetust“ maksis mitu miljonit dollarit. Naši oponendid peavad Našit endise komsomoli järglaseks. Naši värvid ja sümboolika sarnanevad komsomoli omadega. Ja sarnselt komsomoliga on Naši-laste jaoks avatud karjäär riigiasutustes.
Naši-laste laagrites korraldatakse sõjaväelisi õppuseid, et võidelda fašistidega, kelleks siis on vastavalt vajadusele kas eestlased, opositsioonierakonna Jabloko liikmed või kesiganes, kes on julgenud Putinit kritiseerida. Teine trend on nimetada kriitikuid „ekstremistideks“ ja kriminaalideks. Ja selline valitsuse kriitika kriminaliseerimine on olnud iseloomulik paljudele totalitaarsetele režiimidele.
esmaspäev, 9. juuli 2007
Lõpetaks õige poliitikute prostitueerimise?!
Mul oli ausalt öeldes piinlik lugeda selle kohta, kuidas Urmas Sõõrumaa, kindlasti väga tark ja arukas mees, rääkis, kuidas ta ostab omale erakondadelt valimistel (umbes miljoni krooniga per erakond) telefoniõigust. Ja arvestades Sõõrumaa varasemaid seisukohavõtte, võib arvata, et selle raha hoidis ta kokku, kui lülitas mõneks kuuks oma koduaia basseinis elektrikütte välja.
See on ühelt poolt umbes samasugune süüdimatu jutt, mida rääkis üks firmaomanik, kes kihutab Eesti teedel 200ga ja on kurb, et teda pole veel rajalt maha võetud.
Aga teiselt poolt näitab, et Eesti poliitikud, kes ühelt poolt agaralt võitlevad prostitutsiooni vastu, on teiselt poolt ootel, tagumik urvakil, et Sõõrumaad ja teised taolised saaksid neile tonksu panna.
Ma teen ettepaneku lõpetada selline poliitiline prostitueerimine. Miks ei lasta rahval erakondi toetada? Saaks kerge vaevaga need miljonid kokku. Igasugu korjandusi tehakse telefoni teel, et toetada lastehaiglale mingite uute aparaatide ostmist. Ja uhkustatakse, et tuli üle ootuste palju raha.
Näiteks enne USA presidendivalimisi (neid võib võrrelda Eestis oma olulisuse poolest parlamendivalimistega) koguvad juhtivad kandidaadid korjanduskampaaniate käigus ligi 30 miljonit dollarit kvartalis. See on ligi 400 miljonit krooni. No kui arvestada, et Eesti on 200 korda pisem kui USA, ja veidi vaesem ka, siis teeks see Eestis ikka miski miljon krooni. Kolme kuuga.
Praegu on Eestis võimalik toetada erakonda vaid nii, et astud liikmeks ja maksad liikmemaksu (see on siis viis, mida erakonnad ise propageerivad), mida tavaliselt korjatakse hoogsalt enne valimisi (see on nii olnud lähtuvalt minu kogemusest Res Publica ja Rohelistega). Aga miks ei võiks kogu aeg olla erakondadel avatud telefonid, kuhu helistades saab annetada. Kasvõi selleks, et lõpetada Sõõrumaade õilmitsemine Eesti poliitilisel areenil.
See on ühelt poolt umbes samasugune süüdimatu jutt, mida rääkis üks firmaomanik, kes kihutab Eesti teedel 200ga ja on kurb, et teda pole veel rajalt maha võetud.
Aga teiselt poolt näitab, et Eesti poliitikud, kes ühelt poolt agaralt võitlevad prostitutsiooni vastu, on teiselt poolt ootel, tagumik urvakil, et Sõõrumaad ja teised taolised saaksid neile tonksu panna.
Ma teen ettepaneku lõpetada selline poliitiline prostitueerimine. Miks ei lasta rahval erakondi toetada? Saaks kerge vaevaga need miljonid kokku. Igasugu korjandusi tehakse telefoni teel, et toetada lastehaiglale mingite uute aparaatide ostmist. Ja uhkustatakse, et tuli üle ootuste palju raha.
Näiteks enne USA presidendivalimisi (neid võib võrrelda Eestis oma olulisuse poolest parlamendivalimistega) koguvad juhtivad kandidaadid korjanduskampaaniate käigus ligi 30 miljonit dollarit kvartalis. See on ligi 400 miljonit krooni. No kui arvestada, et Eesti on 200 korda pisem kui USA, ja veidi vaesem ka, siis teeks see Eestis ikka miski miljon krooni. Kolme kuuga.
Praegu on Eestis võimalik toetada erakonda vaid nii, et astud liikmeks ja maksad liikmemaksu (see on siis viis, mida erakonnad ise propageerivad), mida tavaliselt korjatakse hoogsalt enne valimisi (see on nii olnud lähtuvalt minu kogemusest Res Publica ja Rohelistega). Aga miks ei võiks kogu aeg olla erakondadel avatud telefonid, kuhu helistades saab annetada. Kasvõi selleks, et lõpetada Sõõrumaade õilmitsemine Eesti poliitilisel areenil.
Soomlased Eestis alkoholi eriti ei osta- müüt
Oleme Irjaga nüüd sõitnud Eestis päris palju ringi ja vaatamata Eesti parlamendi liikmete jutule, et nad suvel kõvasti tööd teevad ja mööda Eestit ringi sõidavad ning valijatega kohtuvad, pole me näinud ühtki riigikogu liiget. Ilmselt käivad nad väga vaguralt, salaja, ööhämaruse varjus ja kohtuvad samuti valijatega salaja.
Aga tähelepanek, mida olen üha enam kohanud, on see, et väiksemate kohtade poekesed on kinni pandud, mis on ka loogiline, sest Eesti (õigemini Eesti poliitiline eliit) tahtis nii väga liituda Suure Euroopa Liiduga (sest muidu oleks Venemaa kohe Eestile käpa peale pannud, NATOle vaatamata, selge see), mistõttu ei suutnud poepidajad euronormidega sammu pidada ja seetõttu on väiksemate kohtade poekesed kinni ja need kohad välja suremas või juba surnud. Mis on ilmselt ülihea, sest kui riigikogu on Tallinnas, siis on ka riigikogu liikmed Tallinnas ja kogu elu Talinnas ning ülejäänud Eesti käigu perse, selline on olnud Eesti valitsejate viimase aja sõnum oma rahvale.
Lisaks on valitsejad rahvale öelnud (minu interpretatsioon), et: käige üldiselt sitale ja alkoholi te enam osta ei saa, siis kui te tahate ja suitsetada ka enam varsti üldse ei saa. Sest seda soovib ja nõuab Suur Euroopa Liit ja selle suured juhid olgu õnnistatud igavesest ajast igavesti. Sest meie tahame neil juhtidel perset lakkuda, sest nede sitt on väga maitsev ja toob hästi sisse!
Täna käisime Irjaga Pärnu Rimis ja meie ees ootas kassajärjekorras üks soomlastest noorem abielupaar (nii 30ndates eluaastates) koos oma nelja lapsega. Polnud üldse mingi asotsiaalne perekond, pigem selline korralik, kes sõidab diiselmootoriga varustatud Volkswagen Passatiga, kel on ca 120 m2 maja mõnes Helsingi äärelinnas, suvila Eestis ning korralik töökoht mõnes firmas, ilmselt keskastme juhid. Neil oli kaks suurt poekäru täis tuubitud. Ja seal oli siis mõni pakk krõpse lastele, siis kaks "kohvrit" Saaremaa viina, kaks kohvrit Tapio viina, viis kohvrit A Le Coqi õlut, viis kohvrit siidrit, mõned kanistrid veini ja mõned viskid. Kokku oli arve miski 6000 krooni. Lapsed, nii 8-13-aastased, aitasid vanematel viinakohvreid pärast kassalindilt kärusse tõsta, sellise iseenesestmõistetavusega, et sellist asja juhtub iga päev. Ma ise arvestasin, et see oleks minu ja Irja jaoks miski kolme aasta alkoholikogus, mille need soomlased eeldatavalt loetud päevadega kurgust alla uhavad.
Ma pole kunagi näinud ühtegi eestlast Eestis poes nii palju alkoholi ostmas. Ausalt. Küll aga ei üllatanud mind soomlaste selline käitumine. Minu soomlastest sõbrad ostavad palju ja joovad palju, seda nii Eestis olles kui kodus Soomes. Ja on kummaline, et olukorras, kus Soomes on väga karm alkoholipoliitika, joovad nad ometi rohkem kui eestlased, kes saavad alkoholi vabalt kätte. See, et eestlased statistiliselt rohkem joovad, tuleb sellest, et eestlased reisivad võrreldes soomalstega väga vähe, peaaegu mitte üldse. Ja soomlased seevastu reisivad palju ja joovad väga palju, ja ostavad kaasa just reisil olles, paljuski seepärast, et kodus on alkohol kallis, ja mis seal salata, soomlastel on kodus elu üldse kallis. Ja see, et soomlased Eestist eriti alkoholi ei osta, on üks suur müüt. Ilmselt Soome poliitikute poolt tellitud ja loodud, sest poliitikud on närvis, kuna Soome riiklik alkoholimonopol on kokku varisemas. Just sel põhjusel, et soomlased kodust enam eriti ei osta, eriti pärast ELi laienemist.
Võib lausa kinnitada, et soomlaste mitmesaja aasta pikkune karm alkoholipoliitika on lõpuks vilja kandma hakanud ja inimesed joovad end surnuks tõenäolisemalt ja kiiremini kui kunagi varem. Selle kohta on Soomest ka ridamisi uudiseid tulnud. Sest keelatud vili on kõige magusam, see on mitme tuhande aasta vanune tõde.
Aga tähelepanek, mida olen üha enam kohanud, on see, et väiksemate kohtade poekesed on kinni pandud, mis on ka loogiline, sest Eesti (õigemini Eesti poliitiline eliit) tahtis nii väga liituda Suure Euroopa Liiduga (sest muidu oleks Venemaa kohe Eestile käpa peale pannud, NATOle vaatamata, selge see), mistõttu ei suutnud poepidajad euronormidega sammu pidada ja seetõttu on väiksemate kohtade poekesed kinni ja need kohad välja suremas või juba surnud. Mis on ilmselt ülihea, sest kui riigikogu on Tallinnas, siis on ka riigikogu liikmed Tallinnas ja kogu elu Talinnas ning ülejäänud Eesti käigu perse, selline on olnud Eesti valitsejate viimase aja sõnum oma rahvale.
Lisaks on valitsejad rahvale öelnud (minu interpretatsioon), et: käige üldiselt sitale ja alkoholi te enam osta ei saa, siis kui te tahate ja suitsetada ka enam varsti üldse ei saa. Sest seda soovib ja nõuab Suur Euroopa Liit ja selle suured juhid olgu õnnistatud igavesest ajast igavesti. Sest meie tahame neil juhtidel perset lakkuda, sest nede sitt on väga maitsev ja toob hästi sisse!
Täna käisime Irjaga Pärnu Rimis ja meie ees ootas kassajärjekorras üks soomlastest noorem abielupaar (nii 30ndates eluaastates) koos oma nelja lapsega. Polnud üldse mingi asotsiaalne perekond, pigem selline korralik, kes sõidab diiselmootoriga varustatud Volkswagen Passatiga, kel on ca 120 m2 maja mõnes Helsingi äärelinnas, suvila Eestis ning korralik töökoht mõnes firmas, ilmselt keskastme juhid. Neil oli kaks suurt poekäru täis tuubitud. Ja seal oli siis mõni pakk krõpse lastele, siis kaks "kohvrit" Saaremaa viina, kaks kohvrit Tapio viina, viis kohvrit A Le Coqi õlut, viis kohvrit siidrit, mõned kanistrid veini ja mõned viskid. Kokku oli arve miski 6000 krooni. Lapsed, nii 8-13-aastased, aitasid vanematel viinakohvreid pärast kassalindilt kärusse tõsta, sellise iseenesestmõistetavusega, et sellist asja juhtub iga päev. Ma ise arvestasin, et see oleks minu ja Irja jaoks miski kolme aasta alkoholikogus, mille need soomlased eeldatavalt loetud päevadega kurgust alla uhavad.
Ma pole kunagi näinud ühtegi eestlast Eestis poes nii palju alkoholi ostmas. Ausalt. Küll aga ei üllatanud mind soomlaste selline käitumine. Minu soomlastest sõbrad ostavad palju ja joovad palju, seda nii Eestis olles kui kodus Soomes. Ja on kummaline, et olukorras, kus Soomes on väga karm alkoholipoliitika, joovad nad ometi rohkem kui eestlased, kes saavad alkoholi vabalt kätte. See, et eestlased statistiliselt rohkem joovad, tuleb sellest, et eestlased reisivad võrreldes soomalstega väga vähe, peaaegu mitte üldse. Ja soomlased seevastu reisivad palju ja joovad väga palju, ja ostavad kaasa just reisil olles, paljuski seepärast, et kodus on alkohol kallis, ja mis seal salata, soomlastel on kodus elu üldse kallis. Ja see, et soomlased Eestist eriti alkoholi ei osta, on üks suur müüt. Ilmselt Soome poliitikute poolt tellitud ja loodud, sest poliitikud on närvis, kuna Soome riiklik alkoholimonopol on kokku varisemas. Just sel põhjusel, et soomlased kodust enam eriti ei osta, eriti pärast ELi laienemist.
Võib lausa kinnitada, et soomlaste mitmesaja aasta pikkune karm alkoholipoliitika on lõpuks vilja kandma hakanud ja inimesed joovad end surnuks tõenäolisemalt ja kiiremini kui kunagi varem. Selle kohta on Soomest ka ridamisi uudiseid tulnud. Sest keelatud vili on kõige magusam, see on mitme tuhande aasta vanune tõde.
pühapäev, 8. juuli 2007
Viljandi EVE valmistas pettumuse
Viljandi EVE ehk Grand Hotel Viljandi, mida oleme Irjaga varem kiitnud hea taseme poolest, lausa nimetanud selle meie lemmikuks, valmistas seekord pettumuse.
Tulime kohale hotelli enda reklaami peale, ehk siis ostsime paketi, mis sisaldas ööd hotellis, teatripiletit ja klaasi šampust hotelli restoranis. Suht soodsa hinnaga.
Kõigepealt käisin hotellis vannis, kus oli jälle seesama jama, et kui olin vanni vett täis lasknud ja mullimasina tööle pannud, siis täitus vannivesi mingi sodiga, ilmselt siis jälle roosi kroonlehtedega, sest hotellid tavatsevad pakkuda klientidele ekslusiivseid vannielamusi koos roosilehtedega. Aga siis, palun, tehke vann pärast korralikult puhtaks, kallid hotelliomanikud!
Läksime Ugala peamaja juurde. Kõigepealt istusime veidi aega teatrimaja baaris, kus Irja võttis kohvi ja salati, ning mina 4cl rummi Bacardi Black, mis oli rummi kohta üllatavalt mahe ja maitses rohkem küll nagu viski. Raske oli ehtsust kontrollida, sest pudel oli juba varem avatud.
Teatrietendus oli "Sirelikassid" (originaalis Zemes nodoklis, Maamaks), Läti autorilt Mara Zalitelt, mis kirjeldas ühe vana nässerdava abielupaari elu kaasajal. Teema oli muidu huvitav, aga stiililt oli etendus selline Kivirähu-laadne ilkuv jant, mis ka eestlastele hästi peale läheb. Ent meid jättis Irjaga külmaks (Irja ütles, et selline etendus ei veena inimest oma elu muutma), sest oli selline väheütlev, veidi naiivne, ja oleks pigem sobinud Ibseni aega, kui kaasaega, kus juletakse juba vaadelda elu mitmetahulisemalt ja asju nimetada juba nende õigete nimedega. Näiteks kasvõi Jelineki "Klaveriõpetaja", mis ilmus juba enam kui 20 aastat tagasi. Või Houellebecqi "Võitlusvälja laienemine", mis ilmus kümmekond aastat tagasi. Aeg oleks ka Eesti ja Läti autoritel edasi liikuda.
Teist vaatust me enam vaatama ei jäänud, vaid jalutasime veidi linnusemägedes, kus nautisime imeilusat vaadet järvele, ja tulime siis hotelli tagasi. Läksime restorani, mille uksed olid kutsuvalt avatud ja kus siis pidas paarkümmend vanemat inimest mingit pidu. Ilmselt oli sünnipäev, mitte peied. Ja kui jalutasime oma lemmik-kohtade poole ümmarguste laudade ääres, jalutas meie juurde ettekandja, kes ütles: "Meil on 23 inimest, ooteaeg on väga pikk," siis mõtles viivu, ja jätkas: "oodake, ma kohe küsin." Jäime siis Irjaga keset söögisaali seisma ja umbes viie minuti pärast saabus ettekandja uuesti ning juhatas meid ühte lauda otse baarileti ees. Ma sain küll ettekandja näoilmest ja vihjest aru, et "raisk, kas te ei saanud aru, et meil on TÄIS! Aga me ei tohi külastajaid ära ajada! Miks te ise ometi ära ei läinud!?"
Ent me jäime Irjaga siiski kohale. Ja esitasin oma teatripiletid, mille eest pakub hotell igale teatrikülastajale klaasi šampust. Ja lauale toodi kaks pokaali, millesse valas toosama ettekandja ühest juba varem avatud pudelist põhja pealt toasooja kihisevat vedelikku, mida vaid hea kujutlusvõime korral võis nimetada šampuseks.
Tellisime siis road, mina võtsin lõhe ja Irja lamba. Ja ettekandja ütles mulle kohe, et lõhet ei ole, kuna 23 külalist olid kogu lõhe pintslisse pannud. Muud kala ka ei olnud. Tellisin siis samuti lamba. Umbes 10 minuti pärast saabus uuesti ettekandja ja teatas, et lammast samuti ei ole. Ta andis meile uuesti menüü, et saaksime uue roa valida. "Hakkasin juba lamba peale mõtlema," ühmas Irja ja tema pilk naaldus uuesti menüüsse. Selleks ajaks oli 23 külalisest juba enamus lahkunud ja peoperemees tasus arve: luges baariletile valjuhäälselt ligi 11 000 krooni. Sulas. Viiesajastes. Otse püksitaskust. Selline vanem, hallipäine, korrektselt pöetud siilisoenguga, tumedasse särki ja heledasse pintsakusse riietatud ja eesti keelt kõnelev pikemat kasvu härrasmees. Lahkus hotelli eest uhke 500 seeria mersuga.
Tellisime siis Irjaga loomaliha, mis maitses väga hea. Ja võtsime ka veel šampust, et kontrollida, kas diskrimineeritakse ainult teatrikülastajaid. Aga võta näpust! Ka värskelt lahti korgitud 200 ml pudel Moet & Chandoni oli soe mis soe. Aga kihises paremini ja maitses ka paremini kui teatrikülastajatele pakutav Opera. Üldse on Moet meie lemmik. Kolm korda kallim Dom Perignon pole millegi poolest parem, ütles ausalt.
Arve oli veidi üle 600 krooni, palusin selle kanda toa arvele. Aga kuna EVEs on selline naljakas süsteem, et restoranis ei saa toa arvele enne jätta, kui vastuvõtulauas on avatud "krediit", siis pidin maksma kohe. Maksin kaardiga ja jätsin ettekandjale 50 krooni jootraha.
Tuppa naastes ootas meid Irjaga uus üllatus: telekas ei töötanud. Proovisin küll pistikut pesas liigutada, aga tulutult. Vahepeal miski tuluke teleka paneelil vilksatas, aga kohe ka kustus. Ilmselt oli juhe kuskilt pistiku juurest katki. Ja ausalt, ma ei viitsinud hakata hotellitöötajatega teleka pärast protsessima. Ega juhet ise parandama. Kuigi see häiris küll, et telekas ei töötanud. Vaatasime Irjaga selle asemel arvutiekraanilt Sopranosid (tellisime Amazonist esimesed 6 hooaega, mis saadaval olid), seda osa, kus Carmela tahab Tonyst lahutada, aga ei leia ühtegi advokaati, kuna Tony on eelnevalt kõigiga "vestlemas" käinud.
Soovitan siiralt kõigile hotelliomanikele, vaadake kasvõi ise üle kõik toad ja kontrollige (lisaks sellele, et vann oleks puhas, mullivann ka "seestpoolt"), kas kõik elektrilised riistad töötavad, kas kõik lambipirnid on alles ja terved. Sest vahel võib üks pisiasi rikkuda ära kogu hotellielamuse. Tean seda omast käest.
Tulime kohale hotelli enda reklaami peale, ehk siis ostsime paketi, mis sisaldas ööd hotellis, teatripiletit ja klaasi šampust hotelli restoranis. Suht soodsa hinnaga.
Kõigepealt käisin hotellis vannis, kus oli jälle seesama jama, et kui olin vanni vett täis lasknud ja mullimasina tööle pannud, siis täitus vannivesi mingi sodiga, ilmselt siis jälle roosi kroonlehtedega, sest hotellid tavatsevad pakkuda klientidele ekslusiivseid vannielamusi koos roosilehtedega. Aga siis, palun, tehke vann pärast korralikult puhtaks, kallid hotelliomanikud!
Läksime Ugala peamaja juurde. Kõigepealt istusime veidi aega teatrimaja baaris, kus Irja võttis kohvi ja salati, ning mina 4cl rummi Bacardi Black, mis oli rummi kohta üllatavalt mahe ja maitses rohkem küll nagu viski. Raske oli ehtsust kontrollida, sest pudel oli juba varem avatud.
Teatrietendus oli "Sirelikassid" (originaalis Zemes nodoklis, Maamaks), Läti autorilt Mara Zalitelt, mis kirjeldas ühe vana nässerdava abielupaari elu kaasajal. Teema oli muidu huvitav, aga stiililt oli etendus selline Kivirähu-laadne ilkuv jant, mis ka eestlastele hästi peale läheb. Ent meid jättis Irjaga külmaks (Irja ütles, et selline etendus ei veena inimest oma elu muutma), sest oli selline väheütlev, veidi naiivne, ja oleks pigem sobinud Ibseni aega, kui kaasaega, kus juletakse juba vaadelda elu mitmetahulisemalt ja asju nimetada juba nende õigete nimedega. Näiteks kasvõi Jelineki "Klaveriõpetaja", mis ilmus juba enam kui 20 aastat tagasi. Või Houellebecqi "Võitlusvälja laienemine", mis ilmus kümmekond aastat tagasi. Aeg oleks ka Eesti ja Läti autoritel edasi liikuda.
Teist vaatust me enam vaatama ei jäänud, vaid jalutasime veidi linnusemägedes, kus nautisime imeilusat vaadet järvele, ja tulime siis hotelli tagasi. Läksime restorani, mille uksed olid kutsuvalt avatud ja kus siis pidas paarkümmend vanemat inimest mingit pidu. Ilmselt oli sünnipäev, mitte peied. Ja kui jalutasime oma lemmik-kohtade poole ümmarguste laudade ääres, jalutas meie juurde ettekandja, kes ütles: "Meil on 23 inimest, ooteaeg on väga pikk," siis mõtles viivu, ja jätkas: "oodake, ma kohe küsin." Jäime siis Irjaga keset söögisaali seisma ja umbes viie minuti pärast saabus ettekandja uuesti ning juhatas meid ühte lauda otse baarileti ees. Ma sain küll ettekandja näoilmest ja vihjest aru, et "raisk, kas te ei saanud aru, et meil on TÄIS! Aga me ei tohi külastajaid ära ajada! Miks te ise ometi ära ei läinud!?"
Ent me jäime Irjaga siiski kohale. Ja esitasin oma teatripiletid, mille eest pakub hotell igale teatrikülastajale klaasi šampust. Ja lauale toodi kaks pokaali, millesse valas toosama ettekandja ühest juba varem avatud pudelist põhja pealt toasooja kihisevat vedelikku, mida vaid hea kujutlusvõime korral võis nimetada šampuseks.
Tellisime siis road, mina võtsin lõhe ja Irja lamba. Ja ettekandja ütles mulle kohe, et lõhet ei ole, kuna 23 külalist olid kogu lõhe pintslisse pannud. Muud kala ka ei olnud. Tellisin siis samuti lamba. Umbes 10 minuti pärast saabus uuesti ettekandja ja teatas, et lammast samuti ei ole. Ta andis meile uuesti menüü, et saaksime uue roa valida. "Hakkasin juba lamba peale mõtlema," ühmas Irja ja tema pilk naaldus uuesti menüüsse. Selleks ajaks oli 23 külalisest juba enamus lahkunud ja peoperemees tasus arve: luges baariletile valjuhäälselt ligi 11 000 krooni. Sulas. Viiesajastes. Otse püksitaskust. Selline vanem, hallipäine, korrektselt pöetud siilisoenguga, tumedasse särki ja heledasse pintsakusse riietatud ja eesti keelt kõnelev pikemat kasvu härrasmees. Lahkus hotelli eest uhke 500 seeria mersuga.
Tellisime siis Irjaga loomaliha, mis maitses väga hea. Ja võtsime ka veel šampust, et kontrollida, kas diskrimineeritakse ainult teatrikülastajaid. Aga võta näpust! Ka värskelt lahti korgitud 200 ml pudel Moet & Chandoni oli soe mis soe. Aga kihises paremini ja maitses ka paremini kui teatrikülastajatele pakutav Opera. Üldse on Moet meie lemmik. Kolm korda kallim Dom Perignon pole millegi poolest parem, ütles ausalt.
Arve oli veidi üle 600 krooni, palusin selle kanda toa arvele. Aga kuna EVEs on selline naljakas süsteem, et restoranis ei saa toa arvele enne jätta, kui vastuvõtulauas on avatud "krediit", siis pidin maksma kohe. Maksin kaardiga ja jätsin ettekandjale 50 krooni jootraha.
Tuppa naastes ootas meid Irjaga uus üllatus: telekas ei töötanud. Proovisin küll pistikut pesas liigutada, aga tulutult. Vahepeal miski tuluke teleka paneelil vilksatas, aga kohe ka kustus. Ilmselt oli juhe kuskilt pistiku juurest katki. Ja ausalt, ma ei viitsinud hakata hotellitöötajatega teleka pärast protsessima. Ega juhet ise parandama. Kuigi see häiris küll, et telekas ei töötanud. Vaatasime Irjaga selle asemel arvutiekraanilt Sopranosid (tellisime Amazonist esimesed 6 hooaega, mis saadaval olid), seda osa, kus Carmela tahab Tonyst lahutada, aga ei leia ühtegi advokaati, kuna Tony on eelnevalt kõigiga "vestlemas" käinud.
Soovitan siiralt kõigile hotelliomanikele, vaadake kasvõi ise üle kõik toad ja kontrollige (lisaks sellele, et vann oleks puhas, mullivann ka "seestpoolt"), kas kõik elektrilised riistad töötavad, kas kõik lambipirnid on alles ja terved. Sest vahel võib üks pisiasi rikkuda ära kogu hotellielamuse. Tean seda omast käest.
NAK läheb Tallinna video (osa 33, Veiko intervjueerib suhuvõtmise, raha, toidu, loomadega seksi teemal)
33. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Ridades on esimese päeva hilisõhtuks Irja, Inno, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinnas Tomi Grillis kohtutakse Veiko Märkaga. Saabub Rosin alias Anu Aaremäe. Märka intervjueerib kaaslasi suhuvõtmise, toidu, raha, loomadega seksi teemal.
Tellimine:
Postitused (Atom)