Üks küsimus hirmu kohta ja minu vastus

Saabus selline küsimus meili peale:

Mis te, Irja ja Inno arvate, milliseks muutuks elu kui hirmutunde geen kaotada. Mida me teeksime kui oleksime kõik julged?

Ja minu vastus:

Me oleksime meie ise. Julgeksime sellised olla. Elu muutuks kindlasti õnnelikumaks, kõigi jaoks. Aga mingit hirmugeeni sellisel kujul pole olemas, lapsed on kõik julged, kui emaihust välja ronivad ja mõned aastad takkajärgi. Instinkt on olla julge, inimesel on julguse geen. Hirmu tekitab tohutu ajupesu, mis nende laste kallal toime pannakse, nii vaimne kui füüsiline. Inimene on lõpuks nii ära hirmutatud, et ei julge olla tema ise. See julguse geen tasalülitub. Seda hirmu fetišeerimist nimetatakse ka eetikaks ja moraaliks. Ja väidetakse, et ainult selline ära hirmutatud inimene suudab normaalselt eksisteerida. Muidu hävitaks kõik enda ümbert ära. Ma ei usu seda. Minu meelest tõestab elu vastupidist: pigem hävitab just hirmutatud inimene.

Asjalik lugemine Toomas Paulilt

Väljavõte tänase Päevalehe artiklist.

Irisesin siin blogis mõni aeg tagasi, et Toomas Paul kirjutab Eesti Päevalehes asjadest, millest ta midagi ei tea. Või teab vähe. Või siis kirjutab asjadest, millest võiks keegi teine palju paremini kirjutada. Ja et ta võiks kirjutada sellest, mida ta hästi tunneb, religioonist, usust, kristlusest.

Ja nüüd Toomas Paul kirjutas. Ja minu meelst väga hästi. Toon välja ühe ilmeka tsitaadi:

"Mäletan oma tehnikumipäevilt teise kursuse tehasepraktikat. Üks poistest kavatses mikromeetrit kasutada tellitava mutrivõtmena, küllap nalja pärast. Meister, kes meid kantseldas, vihastas hirmsasti. Pidas loengu, kuidas mikromeeter on habras seade, mille haarade võime polti kinni pidada on tühine, ja kuidas pärast nii barbaarset käitlemist ei saa teda enam mõõtmisel usaldada. Häbi, häbi! Viieteistaastastel peaks juba mõistus peas olema!

Mu meelest on see sobiv võrdpilt kristluse kasutamisele ajaloos. Temast ei saanud moraali pitskruvi. Ja nüüd ei kõlba ta ka muuks."

Hea Kroonika tagasitulek

Viimase Kroonika esikaas, täis teravust ja vürtsi.

Heldimuspisar tuleb silma, kui vaatan Kroonika uut numbrit. Ja uue peatoimetaja pilti juhtveeru kõrval. Teksapüksid jalas, tuttmüts peas. Ei mingit glamuuri ja nii ongi hea! Peatoimetaja ei pea olema ise staar, vaid lugejatele staarid isuäratavas garneeringus kätte ulatama. Ja seda on Margus Müil selle üürikese peatoimetajaks olemise aja jooksul suurepäraselt suutnud. Esikaas on pärl!

Sisu osas on veel vara sõna võtta, aga mida ma tähele panen, on see, et ajakirjanikud on asja jälle mõnuga võtma hakanud. Küllap on ka sära silmisse tagasi tulnud... Kuulsuste jõulupuud, Paavo Kanguri intervjuu Meie Mehe Emil Ojaga, Ingrid Tähismaa intervjuu Laine Jänesega, kus pole Ingrid Tähismaa pilti... Lugemist jätkub! Laud on ilusti kaetud, küünlad põlevad, isutekitajad, pearoad ning magustoidud kõik õiges järjestuses serveeritud. Mis veel?

Jääb vaid oodata, kas shampust ka pakutakse.

Hoiduge jah intervjuudest ja kirjutage parem blogi!

Väljavõte tänasest Postimehest.

Tänases Postimehes kirjutab selle lehe A ja O Mart Kadastik, et talle murti maakoju sisse. Paras! Sellise tegelase koju (kes ainult teistele sitta keerab, ja laseb avaldada solvavaid ja laimavaid kommentaare, tehes nägu, et oih!, mis nüüd!) sissemurdmisest mul küll kahju pole.

Ja kui parafraseerida tekste, mis Kadastiku kureeritavates väljaannetes minu kohta avaldati, siis võiks Kadastiku suvila kasvõi iga päev puruks peksta, ja hea oleks kui ta ise mõne vankri alla jääks, või läbi pekstaks ning talt kõik asjad ära võetaks. Ja tal endal on kõige mõistlikum end üldse põlema panna!

Ühtlasi kurdab Kadastik, et inimesed hoiduvad intervjuudest ajakirjanikele. Samuti paras! Kes käsib massitiraažides süüta inimesi alandada ja solvata, eriti neid, kes pole A, B, C ega isegi mitte Y-kategooria avaliku elu tegelased?! Kes käsib kontekstist lõike välja rebida ja neid suurelt esiküljele panna?! Kes käsib paljundada turujutte faktide pähe?! Kadastik käsib? Noh, siis pöörduge, kallid ajakirjanikud, Kadastiku poole. Tema teab vastuseid.

Mina soovitan lõpetada intervjuude andmine ajakirjanikele ja pidada parem blogi. Ja anda intervjuu tõesti neile, keda usaldate. Muidu ainult kahtsete, mõni üksik erand välja arvatud.

Ja Kadastik võiks minu pärast ise tagasi astuda, oma varasemate ja praeguste tegude ja tegematajätmiste pärast, ning istuda oma maakodus, mis on kuuldavasti luksuslik villa Otepääl kauni privaatjärve kaldal, ja valvata, et keegi sisse ei murraks.

Vaatame siin Irjaga filmi Briti printsess Margaretist ja tema mehest Tonyst...

... ja stseenid oleks nagu maha kirjutatud minu abielust Ingridiga.

Kes seda filmi vaatasid, vat selline oligi minu "abielu" Ingridiga. Täpipealt selline. Mina olin see Tony.

Ootame infot ka teiste prokuröride kohta

Eelkõige nende kohta, kes on kaitsnud vägivallatsejaid, aga ka nende kohta, kes on mingil muul moel takistanud õiguse mõistmist või teinud liiga kannatanule. Võtnud vastu altkäemaksu. Kasutanud oma positsiooni selleks, et kellelegi kurja teha või kätte maksta. Kirjutage.

Ja kirjutage ka kohtunikest ja advokaatidest. Ikka neist, kes on teinud midagi sellist, mida nad tegelikult teha poleks tohtinud.

Töötasin ise aastatel 2000-2002 Tallinna Prokuratuuris ja tean, et õigussüsteemis on mädapaiseid palju. Oi kui palju. Kohtunikud mõistavad inimesi süüdi, lähtudes oma selle päeva tujust, ja advokaadid huvituvad ainult sellest, kuidas oma raha kiiremini kätte saada.

Pigistame need paised katki.

Üks tagasiside prokurör Veera Kremezi kohta, kes vägivallatsejaid kaitseb

Tuli selline huvitav tagasiside Irja sissekandele, mille panen kohe eraldi üles:

Ka prokuröri abi, suurte tissidega Veera Kremez, on üks neist, kes astus vägivallatseja poolele ning kasutas ebaausaid manipulatsioonivõtteid minu kui ohvri kallal, et menetlus lõpetada. Ütles selgelt välja, et tema mu hagi kohtus ei toetaks. Plädises mingit jura, et "aga see mees ju armastab teid, ta on mulle iga nädal helistanud ja tundide kaupa rääkinud, kuidas ta teid armastab" jmt. What the fuck! Mu arvamus prokuröridest ja nende abidest langes kolinal.

Üks tagasiside perevägivalla kohta

Saabus selline huvitav tagasiside:

Tere Inno ja Irja,

Olen teie blogi juba tükk aega lugenud, aga pole näinud põhjust siiani sõna võtta. Tegelt ei tea, kas peaks seda praegugi tegema, aga vägivalda suhtutakse tõesti kuidagi pealiskaudselt meie ühiskonnas.

Ma läksin paar aastat tagasi vägivalla tõttu oma lapse isast lahku. Õigemini siis mingit last veel ei olnudki. Olin just paar nädalat varem teada saanud, et olen rase. Suhted olid juba mõnda aega sassi olnud tegelikult, aga sellist käitumist poleks temalt oodanud, sest pidasin teda erimeelsustest hoolimata mõistlikuks meheks.

Igatahes oli talv, külm. Külmetusin ja sain omale munasarjapõletiku. Tundsin end suht räbalalt, süda oli ka paha ning nõrkus peal. Hakkasin siis ühel õhtul alumisele korrusele tualetti end vedama kui keset tuba lihtsalt kokku kukkusin, pilt kadus eest ära. Selle asemel, et muret tunda, mis viga, tuli äigas ta mulle paar korda jalaga ribidesse ja karjus, et mida ma teesklen, pole mul häda midagi. Ja läks õue suitsu tegema.

Suutsin end siis nii palju kokku võtta, et emale helistada ning lasta tal kiirabi kutsuda. See tuli, tegi valuvaigistava süsti (põletiku tõttu oli jube kõhuvalu), andis rohtu iivelduse vastu ning kui julgesin muret tunda nende paari jalahoobi pärast (et ega lootega midagi juhtuda ei võinud), siis nähvati lihtsalt, et ärgu ma luuletagu selliseid asju kokku. Mees oli muidugi juures ja tegi kiirabi juuresolekul ontliku pereisa nägu.

Igatahes, kui meedikud minema läksid, oli mees nii püha viha täis, et julgesin omale abi kutsuda. Võttis ära mu võtmes ja tõstis mu sõna otseses mõttes tänavale (õues oli -10 kraadi!), T-särgi väel, ilma telefoni, raha ja millegi muuta. Naabri juurest sain vähemalt helistada samas linnas elavale vennale, kes mu üles korjas ja seejärel poolenisti ust maha lõhkudes mu asjadel järel käis.

Kõige kummalisem ongi see, et kunagi ei või ette teada, millal teine inimene vägivaldseks muutub. Mu tollane elukaaslane ei näidanud varem ühtegi sellist märki välja, oli väga hoolitsev, ei pruukinud alkoholi, ei tõstnud kunagi kellegi vastu kätt, oma pereliikmetest rääkimata. Nagu välk selgest taevast.

Mees üritas pärast muidugi lepitust otsida, aga vend tegi talle suht kiiresti selgeks, mis saab, kui ta peaks julgema mulle läheneda. Ja lapsega on kõik korras- plika on nüüd kolmene. Mees ei ole teda kunagi näinud ning seni kuni mina lapse huvide eest seisan, ei saa ka nägema.

Kauneid pühi :)
S., kes eelistab olla anonüümne.

Minu kommentaar:
minu lapsepõlvekodus oli umbes sama seis, kus isa pidevalt oma võimu näitas ja ema muudkui kannatas, kas siis püüdest lapsi kaitsta, või muidu ka. Ja miski sellele lõppu ei teinud. Ja keegi ei uskunud, näiteks vanaema, mu isa ema, kui talle rääkisin. Ja kui ära rääkisin, siis isa oli mu peale tige, ja tahtis ka vanaemale kallale minna, kui too teda manitses.

Meil polnud kodus telefoni ka, ema ei saanud kedagi kuskilt appi kutsuda, kui isa oma pere liikmeid peksis. Ja pärast emal viha lahtus, ja isa ähvardas ka, et tapab ta ära, kui kellelegi midagi räägib. Ema oli laste pärast mures, kuigi mu meelest asjata. Ta oleks pidanud rohkem enda peale mõtlema. Sedasi oleks ta olnud parem eeskuju oma lastele. Nüüd andis ta eeskuju, et vägivalla ees tuleb lömitada, mis pole tõsi. Vägivallele ei tohi armu anda, sellele tuleb vastu seista.

Vägivallajuhtumid ei tule enamasti välja, sest vägivallatsejatel on huvitav omadus oma tegevust ja kõiki jälgi väga oskuslikult peita. Võõrastele nö naha vahele pugeda, nahaalselt. Pigem jäävad hoopis teised süüdi! Täielik kurioosum.

Tervis on isiklik asi. Või ei ole siiski?!

Täna hommikul ütles ETV hommikuprogrammis Jõulutunneli saatejuht Margus Saar, et tervis on isiklik ja delikaatne asi. Mis ometi ei sega tal inimeste eraellu ja tervise nüanssidesse süüvimast. Et head teha. Aga see selleks. Ja ma ei pane talle seda pahaks. Oli lihtsalt huvitav kuulda klišeed, et tervis on isiklik asi.

Sest, õigupoolest, kuivõrd isiklik asi on meie tervis?! Kuivõrd isiklik ta üldse saab olla?!

Ok, ma saan aru, et haige olla on piinlik. Mingist kuskilt kätte õpitud harjumusest. Ka minu isa ütles, et õige mees ei ole haige, ja kui on, siis ei tunnista seda. Õppisin oma vanematelt, et haigusest tuleb ruttu üle saada, rohtu süüa, kui vaja. Palju rohtu süüa. Ja et haigusest pole viisakas rääkida. Arstide suhtes olid mu vanemad umbusklikud ja nende juurde mindi viimases hädas, kui üldse. Suhtumine oli, et pigem tulgu surm, kui lähen arsti juurde. Pigem surm, kui tunnistada oma haigust, rääkida sellest. Sest haigus on niiiiii isiklik asi, et oi-oi-oi. Nii isiklik, et sellest ei räägita isegi oma lähedastele, kõige lähedasematele.

Ja teatud haiguste puhul, nagu tripper, süüfilis, aids, on haige olla nii piinlik (ja mitte ainult haigele endale!!!), et seda isegi ei mainita järelhüüetes. Või kui, siis öeldakse: "pärast pikka rasket haigust..." Aga miks?! Miks ei võiks haigustest rääkida ausalt ja avameelselt, nii nagu räägitakse, ütleme, kuritegevusest. Kurjategija kohta räägitakse kõik välja, haige kohta mitte. Kuigi haige inimene võib olla palju suurema kurja tegija kui see, kes varastas poest kohukese. Küsite, et miks ja kuidas. Aga palun! Näiteks võib aidsihaige nakatada surmava viirusega paljusid teisi. Samuti võib surmavalt mõjuda gripp, mõnele inimesele. Mis ometi ei takista gripihaigetel rahvamassis ringi sagimast. Rääkimata aidsihaigetest. Aga haiged pole kurjategijad, enamasti pole nad ise oma haiguses "süüdi", nad ei tee kurja tahtlikult. Haigus tuleb teatud eeldustest, aga ka teadmatusest. Ja teadmatus tuleb sellest, et haigustest ei räägita. Selline nõiaring.

Millegipärast on nii, et haigus on isiklik niikaua, kuni ta pole surmahaigus. Enne surma, enne võimalikku invaliidistumist, invaliidistudes vms tavaliselt hakatakse haigusest rääkima, või siis, kui pole enam muud võimalust. Näiteks vähihaiged ja viimasel ajal ka nn ihtüoosi haiged on hakanud end avalikult presenteerima, ja oma haigust, et saada ühiskonnalt toetust. Aga ma ütlen ausalt: toetust vajab iga haige, ja seda juba haiguse varases staadiumis. Ja selleks, et seda avastada, on vaja rääkida haigustest ja haigetest, avameelselt. Või mitte?! Aga kui ei räägi, siis ei saa keegi teada, et inimesel on haigus, või milline näeb üldse välja üks haigus. Või mis on üldse haigus. Ja kui ei saa teada, siis ei saa aidata.

Ok, võib mõelda nii, et see on iga inimese enda asi, kas ta on haige või mitte, kas ta sureb või mitte. Aga nagu juba öeldud, võib haige, kas tahtmatult või tahtlikult, nakatada paljusid teisi. Kui on tegemist nakkushaigusega. Ja mõne muu haiguse, näiteks vähi puhul, tähendab haigusest rääkimata jätmine seda, et teised inimesed ei tea sellest haigusest midagi. Ei oska seda endal avastada. Ja ei saa ega tea ka haiget aidata. Ja miks ei võiks haiget aidata?!

Ja ma ei saa aru ka sellest, mis nn komplikatsioone või haigele valmistada see, kui teised teada saavad, et ta on haige. Minu meelest on just vastupidi, seda inimest hakatakse aitama. Sest haigus tekitab kaastunnet. Küll võib komplikatsioone, nii lähedastele, kui tervele ühiskonnale valmistada see, kui haige oma haigust teiste eest varjab.

Tervis ei ole isiklik asi, ei laiemas ega kitsamas plaanis. Laiemas plaanis seetõttu, et see puudutab kogu ühiskonda. Kitsamas plaanis seetõttu, et haiguse varaseks tuvastamiseks ja selle raviks on vaja informatsiooni, kogemusi.

Aga millegipärast on inimese tervisest rääkimine tunnistatud tabuks. Seda just ajakirjanduses. Ja ma ei saa aru, miks. Eriti, kui arvestada, et tervis on kõige kallim vara, nagu räägitakse. Muust, palju tühisemast varast tohib rääkida, rahast näiteks, aga tervisest mitte.

Ja ma ei hakka rääkima, kui palju sosistamist ja seljataga rääkimist põhjustab tervise "isiklikkus".

Omaenda persepraost välja tulemisest

Väljavõte ajakirjast Playboy.

Hiljuti lahkunud suur Ameerika kirjanik Norman Mailer, kellelt ilmus natuke aega tagasi raamat "On God" ehk "Jumalast", ütleb oma intervjuus Ameerika Playboyle: "If you dig deep enough into yourself, you´re going to come out your asshole". Kui kaevad piisavalt sügavalt enda sisse, siis jõuad lõpuks välja oma perseprakku. Mailer ei leia, et eneses kaevamises midagi halba on, vastupidi, see puhastab ja annab inimesele parema aimduse sellest, kes ta tegelikult on. Tunne iseennast, ütles Sokrates.

Aga Mailer ei räägi selles intervjuus sugugi ainult sellest. Ta räägib ka Jumalast ja tema arvates on Jumal mitte karm seadusandja, vaid looja, kunstnik. Ebatäiuslik looja, kes teeb maailma heaks, mis ta võib. Ehk siis Jumal ei ole kõikvõimas, vaid hoopis selline kergelt boheemlik kunstnik, ja meie oleme tema lapsed. Mõned meie seast on pärinud Isa kunstiande ja seepärast on meil võime tema loodud maailma täiustada ja parandada. Kuid selleks peab meil olema õigus pead tõsta ja küsida, küsida ka kõige ebamugavamaid küsimusi.

Mailer väidab, et inimesel peab olema õigus uurida mida iganes ja kõike ning ei tohi olla küsimusi, mida ei tohi küsida. Kuna neid küsimusi küsides võib meis tegutseda Jumala vaim. Jumal andis meile vaba tahte ja mõistuse ning seega peab meil olema õigus seda mõistust kasutada. Kui me teatud teemadest ei räägi, midagi endas alla surume, siis surume endas alla ka Jumala, kes meid neis küsimustes kõnetab, lahendusi otsima ärgitab.

Inimene peab usaldama oma tundeid, ütleb Mailer, sest tunded on meie kõige tegelikum, tõelikum kontakt Jumalaga. Tõepoolest, eks ole ju nii, et tegelikult me ju kõik teame, mis meile hea on? Teame, et elame vale elukaaslasega, teeme vale tööd. Me TUNNEME seda. Miks me seda siis ikkagi teeme? Paljud põhjendavad seda sellega, et kuulavad mõistust. Maileril on selle kohta selline teooria, et meie mõistuse on osaliselt vallutanud Kurat, kes seal Jumalaga kogu aeg võitleb, lükates meile ette argumente, mis näivad mõistlikud (nt mees ei lahuta naisest, sest "on kord andnud lubaduse seda mitte teha"), kuid mis on tegelikult suunatud meie hävitamisele. Huvitav on siinjuures see, et loomad ei tee kunagi midagi, mida nad teha ei taha. Kass ei jää kunagi magama sinna, kuhu sa ta paned. Inimene aga räägib sageli uhkustundega, kuidas teeb midagi, mida tegelikult teha ei taha, vaid kohusetundest. Aga oletagem, et see nn kohusetunne, põhimõttekindlus (mille Mailer samuti hukka mõistab, kuna pole põhimõtet, mis oleks rikkumatu), sõnapidamine jne on hoopistükkis meile Kuradi poolt ettelükatud argumendid, emapiimaga kaasaantud, mis ei lase leida õnne, harmooniat ja armastust? Jumal on looja ja uuendaja, kurat (nii mütoloogias kui mujal) seevastu aga olnu säilitaja ja kinnistaja. Kuradile ei meeldiks, kui inimesed ühtäkki õnne otsima hakkaksid, sest siis ei otsiks enam keegi oma suures õnnetuses abi temalt. Õnnelik inimene ei siruta kätt viinapitsi järele, ei mängi maha oma raha ega käi lõbumajas. Mis jääb siis kuradile? Kes on enam nõus andma kolm tilka verd maapealse mammona eest?

Ma ei usu, et Jumalale on meelepärane, et inimene kannatab. Ärgem unustagem, et müüdi sellest, kuidas jumala poeg kannatas, mõtlesid ja panid kirja ikkagi inimesed. Ja kannatused ei ole maailma ka kuidagi paremaks teinud, pigem vastupidi. Kannatused on andnud kurjusele ja kurjadele inimestele rohkem mänguruumi. Mailer arvabki, et inimesed peaksid ise endaga hakkama saama, ise oma õnne ja õiguste eest võitlema ning mitte lootma kõiges Jumalale. Jumalalt võib mõistagi nõu küsida, kuid ei maksa loota, et ta pistab rinda iga viimse kui kuradiga iga inimese sees. Sellega peab inimene ikka ise hakkama saama. Alustada võiks senikehtinud moraalinormide, traditsioonide ja tõekspidamiste küsimärgi alla seadmisega. Ja omale õnne õiguse nõudmisega. Pealegi, kui Jumal andis inimesele igatsuse õnne järele, siis kas pole loomulik, et ta ka kiidab heaks selle õnne otsingud ja saavutamise?

Ka Piiblit ei tohiks Maileri arvates võtta sõna-sõnalt. Ka siin tuleb küsida küsimusi. Kas see käsk kehtib ka nüüd, praegusel ajal, minu kohta?

Jumal on tema nägemuses ennekõike hea vanem, kes ei taha oma lapsi liigselt kontrollida. Ta ei sekku inimese ellu igapäevaselt. Ega ole tal ka aega orkestreerida iga juuksekarva kukkumist inimese peas.

See on huvitavamaid intervjuusid, mida ma olen kunagi lugenud, ja paljuski toetab seda, mida ma ise maailma, Jumala ja inimese kohta mõelnud olen. Ehk siis: on väga võimalik, et Jumal tahab, et me seaksime küsimärgi alla senikehtinud tõed, et me avaks end, otsiks enda tegelikku mina, kooriks end alasti, jõudes sedasi omaenda perseprakku ja roniks sealt lõppude lõpuks ka välja. Sest kui me sealt lõpuks välja oleme roninud, kui me oleme end sitast puhtaks rookinud ja rääkinud üksteisele ausalt, kes me üleüldse oleme ja mida tahame, siis näeme ju palju laiemalt. Võib-olla näeme siis isegi Jumalat ennast?

Tartule uus linnapea jahh!

Jess! Lugesin just lehest, et reformarid pushivad Tartu uueks linnapeaks Toomas Savi, siis 2009ndal aastal. Ehk siis ka nemad on aru saanud, et Kruuse on üks paras tölplane ja ei sobi ühe intelligentse linna linnapeaks. Minu 100 %-line toetuse sellisel juhul Reformierakonnale!!!! Lollid linna juhtimise juurest minema. Puhh. Mõtlesin juba, et pean kohalikel valimistel protestiks Keskerakonna poolt hääletama, aga paistab, et nii see siiski ei lähe. Juhhei! Ei jõua ära oodata.

Jõulusõnum, järelemõtlemiseks

On üks rida piiblist, Matteuse evangeeliumist nimelt, mida, ma kujutan, pastorid eriti meelsasti kantslist ette ei loe. Aga siin ta on ja minu arust üks ilusamaid mõtteid piiblist, Jeesuse enda sõnad: "Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad; sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja uulitsate nurkadel, et nad paistaksid inimestele silma. Tõesti, ma ütlen teile, et neil on oma palk käes! Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja sule uks, ja palu oma Isa, kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule. Aga kui te palvetate, siis ärge palju lobisege, nõnda nagu paganad, sest nad arvavad, sest nad arvavad, et neid kuuldakse nende paljude palvete tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest Jumal, teie Isa, teab, mida te vajate, enne kui te teda palute".

See on üks minu lemmikkoht piiblist, armsad sõbrad. Ja ma usun, et neis sõnades peitub kuldne tõde. Kõik need preestrid, kes omast arust teavad kõige paremini, mida Jumal ja Jeesus mõtlevad, on silmakirjatsejad. Ja jõululaupäeva jumalateenistus, mida televiisorist näidatakse, on üks suur edevuse laat. Ja kõik, kes sinna ennast näitama lähevad, on silmakirjatsejad. Jumal ei ole kirikuseinte vahel, teleprozektorite valguses; ta ei ole nendega, kes teda palju ja suure häälega paluvad. Ta on nendega, kes paluvad teda vaikselt, oma südames, salaja. Nõnda, et mitte keegi ei näe. Usun, et jõuluime ja jõulurahu sünnivad just sedasi.

Ärge minge jõululaupäeval kirikusse. Kirikud on jõululaupäevadel nagu laadad, turuplatsid, ainult hingepuhtust ja südamerahu ei müüda seal. Pastorid jorutavad neidsamu vanu jorutusi, mis nad on jorutanud ka varasematel jõuludel, ja teenivad kõike muud kui jumalat.

Olge parem koos oma armsatega ja paluge südames, et nendega oleks kõik hästi.

Vana hea Kroonika on tagasi!

Värske kroonika esikaas.

Kohe hea oli värsket Kroonikat kätte võtta. Mõnusalt pinget, suhtedraamasid. Näib et, tõesti, Ingrid Tähismaa hoidis teatud teemasid kinni. Või presenteeris neid nagu kirikuõpetaja.

Nii et, mis mul muud öelda, tuld! Loodetavasti hakkavad lugejanumbrid kah tasapisi üles vedama peale Ingridi kingasaamist. Kroonika suguse väljaande jaoks pole 300 000 lugejat mingi probleem.

Mille kuradiga tegeleb Brüsselis ETV korrespondent?!

ETV korrespondent Brüsselis Katrin Vaga.

Ilmselt on paljudel tekkinud selline küsimus, et mida ta seal üldse teeb.

Eile toimus Brüsselis üks suur meelavaldus, kus Greenpeace blokeeris sõna otseses mõttes Euroopa Nõukogu hoone ja ETV ei teinud sellest kohapealt mingit lõiku. Kanal2 ja TV3 kajastasid, Kuku raadios Vox populis korraldati isegi küsitlus. Postimees, Delfi, EPL-online kõik kenasti kajastasid.

Selle peale oleks oodanud Katrin Vaga stand-upi otse barrikaadidelt. Aga keda polnud kohapeal, oli ETV. Ja on küsimus, mida nad seal teevad üldse? Mida ja keda nad kajastavad? Meedia rõhuasetus uudiste osas on üsna sageli ikka päris korralikult nihkes. Aga ju siis on tähtsamaid teemasid kajastada. Või on siis Vaga selline üksildane uitaja, ilukõnelemise meister, nagu oli Treufeldt, kes võib olla suurepärane dokumentaalfilmide saatejuht, või uusaastagala õhtujuht, aga kui on vaja kiiresti reageerida, ajakirjandust teha, jääb jänni. Brüsselis peaks olema ikka korralik püstolreporter, tulistaja, nagu Andres Raid. Või Jürgen Fogel. Mitte uinuv kaunitar Katrin Vaga.

Üks täiesti omast vabast tahtest kohal olnud eestlasest harrastusfotograaf sai kohapealt terve galerii pilte: http://pilt.delfi.ee/album/50801/

Samas oli üleeile Brüsselis üsnagi ainulaadne üritus, kus otse Eestist tuli kohale jõulumees ja osales eesti laste peol. Lapsi oli 130 ringis. Ja jälle, ei ühtegi kajastust. Kas tõesti siis on nii raske suhelda meediategelastel kohalike eestlastega, et sellest kodumaale uudist teha? Või on
taaskord tähtsamaid asju ajada?

Jõulumehe album siin: http://pilt.delfi.ee/album/50691/

Miks surevad Eesti poisid Iraagi kodusõjas?!

Väidetavast massihävitusrelva huvilisest Saddamist vabanemise sõjast kodusõjaks üle kasvanud relvakonfliktis osalevad eesti poisid surevad (Delfi refereeritud EPLi artikli põhjal), sest:

1. Eesti president saab USA visiitide ajal ööbida Blair House'is (Sven Mikseri hinnang).
2. Eesti veenmine on USAle lihtne (Kadri Musta hinnang).
3. Eesti poliitikud saavad külastada USAd ja kohtuda tähtsate ninadega (visiitide korraldamisega tegelevate ametnike hinnang, kus kaitseminister Aaviksoo tahtis algul tutvuda küberkaitsekorraldusega, aga siis tehti ettepanek, millest ei saanud keelduda: sõita lennukikandjale, ning Ansip sai kohtuda USA tähtsate tegelastega).

Teine selline "sõber" on USA jaoks Iraagi kodusõjas osalemisel Albaania, kes isegi oma kontingenti Iraagis suurendab. Ennustatakse, et kodus vihatud Bush asub pärast ametiaja lõppu elama Albaaniasse. Või siis Eestisse.

Samas pole Eesti poliitikud oma arvukatel USA visiitidel välja uurinud, kelle poolt eesti sõdurid Iraagi kodusõjas võitlevad. Kas sunnide või šiiade poolt. Või uhavad lihtsalt huupi, nagu USA sõdurid ja Blackwateri era-armee.

Älä sorru jouluroinaan

soovitab Soome ajakiri Seura, nüüd, kus võtame hoogu jõuluosturalliks eeloleval nädalavahetusel. Käisime täna Innoga poes ja juba oli tunda, kuis himurate nägudega inimesed mööda müügisaale luusisid. Veel ei ole jõuluhullus oma lage saavutanud. Veel mitte... Aga kohe, kohe. Kui väike olin, siis mu isal ei olnud eriti palju raha, sest ta pidi toetama ka oma poegi esimesest abielust, ja ma mäletan, kui õnnelik olin üheainsa jõulukingi üle. Jõuluvana tegi isa ise, aga seda ma siis muidugi ei teadnud. Isa ütles jõululaupäeval lihtsalt ühel hetkel, et läheb keldrisse, sest kui jõuluvana peaks tulema, siis ta ei taha temaga kokku sattuda, sest tal pole ühtegi salmi peas. Ja alati tuli jõuluvana, musta mantli ja halli habemega jõuluvana, kes nägi välja, nagu ta poleks mitte jõuluvana, vaid kolevana, siis, kui isa oli keldris. Ja mina jubedasti kartsin teda. Jonnisin ja keeldusin salmi lugemast. Ja jõuluvana siis lõi naerdes käega ja jättis kingi, nukunõude serviisi, ema kätte, et kui isa keldrist tagasi tuleb, siis ma loen talle. Ja ma lugesingi. Pärast seda pani isa mind magama ja jutustas mulle muinasjuttu väikesest tüdrukust nimega Irja, kel oli kanake, kes läks kaduma, aga tuli ükspäev tagasi koos kümne tibukesega. Isa oli selle loo ise välja mõelnud ja mul on see siiani sõna-sõnalt meeles. Ja see on minu kõige varasem mälestus jõuludest ja isast. Need on esimesed jõulud, mis tulevad ilma isata. Eelmistel jõuludel olime Innoga kohe pikalt Rakveres isa juures, kümme päeva, ja sõime isuga isa tehtud jõuluroogi. Verivorsti, hapukapsaid, ahjukartuleid, sealiha, sülti, tarretist. Isa oskas kõiki toite teha. Olin isale Ameerikast hulga kinke toonud ja tema pahandas, et mis sa, lapseke, raiskad. Isa laulis "Helisesid aisakellad, jõulutaadi kellad-hellad". Isal on ilus, jõuline hääl, kuigi ta on juba 80-aastane. Kiisud Villi ja KiisMiis käivad kordamööda issu süles. Villi proovib käpaga kuuseehteid katki teha, selline jõnglane. Isa saab mult neil jõuludel ka läpaka ja ta hakkab sellega kohe tutvust tegema. Tal silmad säravad ja ta on väga õnnelik. Sest me oleme jälle koos. Me oleme kõikidel jõuludel koos olnud. Ainult ühel aastal, kui ma olin aasta aega Portugalis elanud, ma ei olnud koos isaga, ja siis ma nutsin terve jõuluõhtu. J'l oli mulle 10 kinki, aga ma oleks andnud kõik, et istuda isaga jõulukuuse juures. Aga kõikidel teistel jõuludel, enne ja pärast seda, oleme olnud koos. Küllap seepärast mäletangi isa ja jõulusid nii ehedalt. Sel aastal oleme Innoga Tartus, armsalt kodus. Toome Massiarust, omaenda hoovist jõulukuuse ja ehime ära. Inno on lubanud, et teeb mulle verivorsti. Ja aastalõpul oleme samuti kodus. Ei lähe me kusagile ballile. Poeme üksteise kaissu ja naudime üksteise lähedust. Albert, me hiir, ilmselt ka krabistab köögis, jookseb mööda elektrijuhtmeid üles-alla ja on loodetavasti juba julgem. Jätame talle ka ühe suurema tüki eriti head juustu. Kingid on juba ära ostetud. Inno ei tohi teada, mis ta saab, aga nii palju võin öelda, et tegu on raamatute ja dvd-dega. Tema on mulle kuulu järgi sama ostnud. Eks me siis koos loeme ja vaatame neid :). Tegelikult aitab ühest-kahest asjakesest küll. Ärge jumala eest oma lastele liiga palju kinke ostke. Nad ei oska neist siis põrmugi rõõmu tunda. J'l oli kaks vennatütart, armsad tüdrukud, ja onu J siis ostis neile hirmsa kuhila jõulukinke. Barbid ja Bratzid ja dvd-d ja cd-d. Aga kogemata sai üks tüdruk ühe kingi rohkem kui teine. Ja kus siis oli sellest tüli. Tüdrukud läksid kinke avades karvupidi kokku, ühele tundus, et teine on paremad kingid saanud, ja teine töinas, sest üks sai ühe kingi rohkem. Jõuluõhtu lõppes pisarate ja vastastikuste süüdistustega. Mnjahh. Rõõmsat jõuluootust teile ja ärge unustage, et parim kink on kalli inimesega koos veedetud aeg!

Ilma vuntsideta Pullerits on etem

Nii arvas 80% vastajatest (kokku 175 vastajat).

Ülejäänud eelistasid vuntside ja lipsuga Pulleritsu:

Ökohullust juba taunitakse

Ostsin jälle ühe posu ajakirju (sorry, can´t help it) ja jaanuarikuises Red´is (briti intelligentne naistekas) on juba artikkel sellest, kuidas kirikus käimine aasta-aastalt üha kukub (vaid 6, 3 % briti elanikkonnast käib!!!) ning inimesed on ses ebakindlas maailmas (9/11) hakanud otsima uut religiooni, mis päästaks maailma. Naljakas, ma just kirjutasin sest mõned sissekanded tagasi :).

Meil võtab ökohullus seevastu alles hoogu. Mujal maailmas juba kergelt irvitatakse selle üle. Näiteks on loos juttu ühest naisterahvast, 32-aastasest (Epp Petronega ühevanune!) naisest Jacqueline´ist, kes on väga ökousklik. Ta risaiklib kõike, mis võimalik, komposteerib, peab koguni kanu, sööb orgaaniliselt ja ostab kaupu otse põllumeestelt. Ta ei kasuta plastkotte ja on oma tavalised lambipirnid low-energy-omade vastu vahetanud. Kui toas on külm, siis ta mitte ei lisa kütet, vaid khm, otsib üles villased sokid. Huvitav on see, et Jacqueline on endine kirikuskäija, aga ta on kirikus pettunud, kuna kirik ei nõua enam konkreetsete reeglite järgi elamist. Küll aga pakub seda ekstreemne ökousk. Ära tee seda ja ära tee teist. Samuti sisaldub ses usk, et kui me oma harjumusi muudame ja kahetseme, siis me pääseme. Täpselt nagu ristiusus: võta Jeesus vastu ja sa pääsed paradiisi! Sama skeem, eri nimed. Kas ökousu Jeesus on Al Gore?

Kirik on tõepoolest softiks muutunud. Sa käid vaid jõululaupäeva nn edevuse laadal ja see on fine! Isegi homodele on kirikute uksed pärani. Ja see on õige! Aga sellega on kirik kaotanud oma mõtte, teda pole enam vaja, sest ta pole enam reeglite kehtestaja ning nende täitmiste kontrollija. Aga KES ta siis on? Teatud tüüpi inimestel, esmajoones kanatädidel, kes keskajal nõiaprotsesse vaatamas käisid, nii et ila tilkus, on aga vaja, et neile öeldaks, mida tohib ja mida ei tohi teha. Neil ei ole iseseisvat, loovat mõtlemist, seepärast. Ja ökousk toob käsud ja keelud kandikul. Ning naised nagu Epp järgivad neid. Ja ootavad ammulisui uusi käske ja keelde.

Vanasti ootasid inimesed maailma lõppu. Mindi karjadena ootama valget laeva, olete kuulnud? 21. sajandi "maailma lõpp" on globaalne soojenemine, mida ökousulised meid nüüd kartma utsitavad. Aga sa võid nende arust lunastada pääsme paradiisi, kui hakkad samuti järgima käske ja keelde. Tuleb tuttav? Ökousulisedki käivat nüüd ukselt uksele nagu jehoova tunnistajad muiste, müütades küll Vahitorni asemel midagi muud.

Kas kliima on uus Jumal? Sest eks ole me ju Jehoovas ja Jeesuses veel ühel teiselgi põhjusel pettunud, eks? Ahaa. Allah ja Muhamed, Osama jumalused, on meie omadele ära teinud. Kui me jumal päriselt olemas oleks, kas ta oleks siis lasknud juhtuda 9/11-l? Hoolimata kõikidest pingutustest me ikka veel ei "priveili" Iraagis. Äkki jumal on meid maha jätnud ja Osama poolele üle läinud?

Ja kui jumal maha jätab, siis tuleb leida uus jumal, eks? Aga on see uus usk siis vähemasti etem kui vana? Usklike endi sõnul kaasneb sellega kohutav süütunne. Nagu Eppki on oma blogis märkinud, ökosüdametunnistus kogu aeg piinab. Kas saaks veel paremini, trummeldab kuklanahas.

Jääb küsimus, miks ökousklikud seda kõike teevad. Kas nad tõesti tahavad maakera päästa või on nad mures selle pärast, et nõrkenud kristlus ei taga neile enam pääsu paradiisi?

Playboy on paras Hefneri-põlvkonna kamara jura

Ja tõesti, vahet pole, kas eesti või inglise või mõnes muus keeles. Sisu on sama. Nn pin-up tüdrukud (silikooniga kõvasti üles pushitud), üks hardcore intervjuu ja siis vähe softi kõrvale. Praeguse 60-80-aastase mehe unelm. Aga mitte minusugusele 30ndates aastates mehele, please!

Samasse auku kui Playboy, kütavad ka FHM ja Klubi, või mis nende nimed olidki.

Aga mina soovitan hoopis uue aja meestekat, Arenat:

kus on vähem rõhku persoonidel ja rohkem teemadel (näiteks viimases numbris asutuse-sisesed armusuhted), mis kaasajal rohkem paeluvad. Sest persoonide kohta teatakse nagunii juba kõike, neist pläägutatakse TVs ja nn celebrity-ajakirjades, nagu Just või Kroonika, või Hello, Ok, Now, People, USWeekly.

Vaatasin täna just värskeid nn meestekaid, ja ega Arenale midagi vastu panna ei ole, Vanity Fairi peatoimetaja näib olevat Bushi-vastane psühhopaat, Esquire on liiga kinni naistes ja Men's Vogue samuti. Ja GQ-d ma ei loe ega telli enam ammu, kuna see on lihtsalt igav ja maotu.

Need ajakirjad nagu ka Playboy on mingi 50-ndate aastate meheideaali fetiš, kuigi kõik reklaamivad end kui intelligentse mehe lugemist. Mind ei huvita primitiivne jutt seksist ja paljast naisest, ma tahan midagi enamat. Ja seda olen leidnud vaid Arenas.

Mis mind häirib, mehena, on ka see, kui nn tootesoovitus on firmale, mis paneb ajakirja leheküljelise reklaami. Ehk nn märgistamata reklaam. Ma olen nõus ostma pornot, aga ma ei taha seda osta ajakirjast, kust ma ootan sõltumatut infot. Või, noh, eeldan. Seda pornot on küllaga nii eesti- kui muukeelsetes nn meestekates, mida ma oma arvustuses esikohale ei seadnud. Kaasa arvatud eestikeelses Playboy's.

Siin veel mõned välismaised meestekad reas:

WTF?!

Taas mingid krokodillipisarad, ma olen neid näinud sadu kordi, my ass!

Kas presidendipaar läheb lahku?!

Presidendipaar, kujutis Delfist.

Presidendipaari kehakeel ütleb, et lahkuminek pole enam kaugel. Panin üles küsitluse, kas Evelin ja Toomas Hendrik Ilvese vahel on armastus ja kas nad seksivad.

Pilvelõhkujad Tallinnas

Pilvelõhkujad.

Nagu pildilt näha, on Tallinna uus kaksiktorn päris õige pilvelõhkuja kohe. Ülemiste korruste elanikud peaks hea õnne korral ka pilvepealset mehikest nägema.

Eile tegin kodus sushit

Taustaks niipalju, et ma pole veel Jaapanis käinud, kuigi tahaks, aga erialasest kirjandusest, piltide pealt ja katse-eksituse meetodil olen õppinud tegema nn kalifornia-makisid, seda populaarset USA varianti sushist, mida ka Eesti restoranides on hakatud pakkuma, ja poodides. (selles sisaldub kurk, mis kooritakse, siis samuti kooritud ja viilutatud avokaado, värske kala, kuivatatud merevetikalehed ehk nori, riis, milleks sobib tavaline pudruriis, mida ei tohi eriti pudruks keeta. Riisile pole vaja keetmise ajal soola lisada, pärast keetmist võib sisse segada veidi riisiäädikat. Siis bambusematt lauale, sellele nori-leht, peotäis riisi nori-lehele, viilutatud kala, kurk ja avokaado vahele, võib näpuotsaga tõmmata ka triibu wasabi-pastat, ning kogu krempel rulli, mis siis tükkideks lahti lõigatakse. Täpsema valmistamisõpetuse leiab igaüks veebist). Ise tehtuna on sushi umbes 10 korda odavam kui väljast ostetuna.

Aga kindlasti tahaks käia ära Jaapanis, et juurde õppida, eriti just tunda, mis maitse sel toidul seal on. Ma olen kuulnud, et õiget suhit teevad ainult mehed, kuna nende kätel on teatud õige temperatuur.

Mulle meeldib jaapani köök seepärast, et see on värske, ja kasutatakse palju kala. Ka Eesti on ümbritsetud merega, mistõttu võib arvata, et ka siin on palju kala söödud, või on siia kogunenud inimesed, kes armastavad kala. Õigupoolest ei tea ma Eestis kedagi, kes kala ei kannata. Aga Eestis ei ole seda kala eriti saada, ja sellest ei osata eriti hästi süüa teha. Või need, kes oskavad, ei paku seda teistele. Näiteks tegi suurepärast suitsu-karpkala meie ahjumeister Lembit, Antsla mees. Kala ostis Tartu turu kalasaalist, kus värske kala alati saadaval. Ja tulemus viis keele alla.

Kala millegipärast Eestis ei tunnustata, ilmselt rikkus vahepealne nõuka-aeg maitse ära. Hakati tegema ja sööma konserve, mis on kosmonautide toit õigupoolest. Kala asemel on Eestis väga populaarsed saksa vorstikesed ning kaukaasia šašlõk.

Üks tagasiside laste ja elukaaslaste kohta

Selline siis saabus meili teel:

Mind kohutas kunagi meedias läbijooksnud uudis sellest, kuidas üks Ameerika uskliku pere viie lapse ema enesetapu tegi. Ja üritas teha seda koos lastega... :-( Lapsed jäid ellu.

Seda oli väga valus lugeda. Mul endal on samuti viis last ja ma tean kui raske see naise jaoks on. Seda enam vajab selline naine tõeliselt armastavat inimest - TÄISKASVANUT - enda kõrvale. Muidu lihtsalt ei jaksa... Kusagil peab olema päike, mis annab jõudu.

Ja kui abielu on armastuseta, kui mees ja naine on täiesti erinevad, on tulemuseks õhkkond, milles ka lapsed kannatavad. Aga kus on need rüütlid, kes julgeksid võtta naise ja tema viis last ning neid tingimusteta armastada? Vist muinasjutt... :-(

Veel allergiast ja astmast

Üks pilt Irjast Portugalis.

Siin on seoses koerte ja teiste loomadega tekkinud diskussioon allergia ja astma ümber. Tahaks sõna sekka öelda, lähtuvalt oma kogemusest.

Kõigepealt pean ütlema, et olen olnud lapsest saati väga tundlik, või niinimetatud allergiline. Juba lapsena olid mul käed ja jalad ekseeme täis (selline ketendus, mis sarnaneb selle kurikuulsa nn kalasoomustõvega), põlvedel, küünarnukkidel, õndlakohtades, mida siis isa kiiritas ultraviolettlambiga, arst oli vist soovitanud. Ja millest suuremat abi polnud. Sellest tulenevalt olen pidanud kogu oma teadliku elu, so siis üle 30 aasta, tegelema allergiate ja nende tekkepõhjustega. Tegema tähelepanekuid, katsetama, proovima.

Ma ei kahtle selles, et tolm, karvad, suled, aga ka müra võivad tekitada ärritust. Aga allergia ja astma peamiseks käivitajaks on psühholoogiline pinge, mis tekib vahetust suhtlusest või kokkupuutest teatud teise inimesega.

Olen enda, Irja ja oma laste peal seda täheldanud. Irja on samuti väga tundlik inimene. Ta oli enne meie kokkusaamist aastaid võidelnud astmaga. Külastanud arste nii Eestis kui Portugalis. Ja igal pool öeldi Irjale, et asi on hull, efektiivset ravi ei ole ja astma on eluaegne haigus. Aga, tõesti, ON vaid juhul, kui ta oma emaga kogu aeg koos on. Niipea, kui ta emast eemaldub, kaovad astma nähud. Ja mida kauem on ära, seda püsivam on nö tervenemine. Ja kui kokku puutub, taastub kiiresti kõik. Ja siis ei aita hormoonpreparaadid, inhalaatorid ega miski muu. Ja astma avaldus ka olukordades, mis meenutavad suhtlust emaga, so siis teatud psühholoogilise pinge keskkonnas. See on teatud liiki surutud seis, ja seda vahetus kokkupuutes teise inimesega. Telefoni teel seda ei teki. Näiteks Portugalis avaldus Irjal astma kokkupuutes oma elukaaslasega.

Ja see puudutab just ühte konkreetset inimest. Sest me veel Irjaga arvasime, et on võimalus, et pinge tuleneb Irja ema ja isa omavahelisest suhtlusest. Sest ema ja isa ei saanud üldse omavahel läbi, kuigi elasid koos. Aga nüüd, kui isa on surnud, avaldus Irjal ikkagi astma kokkupuutes emaga. Isaga kokkupuutes mingeid vaevusi ei esinenud.

Sama lugu oli mul Ingridiga. Kui temaga kokku puutusin, näiteks läksin ta kõrvale voodisse magama, hakkas selg hirmsasti sügelema. Niipea, kui üles tõusin ja teise tuppa läksin, kadus sügelus. Ma kahtlustasin esialgu, et äkki on hambapastast, sest pesin enne voodisse minekut hambaid. Aga sügelus tekkis ka siis, kui jätsin hambad pesemata. Siis arvasin, et voodis on sügelised, tolmulestad, vms, pesin ja keetsin pesu läbi, koristasin, tuulutasin kõvasti tube, eemaldasin kõik vaibad, ostsin uue tolmuimeja ja tõmbasin ka voodi puhtaks, aga ei mingit efekti. Sügeluse vastu aitas ainult see, kui end enne magamaminekut purju jõin. Või sõin Zyrtecit, Sudafedi või Actifedi, et sügelust vähegi kontrolli all hoida. Aga need tabletid keerasid südame tuksi, mis hakkas pärast mõnekuulist tarvitamist hirmsalt puperdama. Ma olin sattunud mingisse nõiaringi, aga midagi pidin tegema, sest see sügelus polnud mingi kerge lööve, kogu selg oli punane, ja selline hirmus tunne, et roniks kasvõi mööda seina üles. Nüüd, Irjaga koos, pole see enam kordunud. Ainult vahel harva selg sügeleb, õrnalt, kui söön midagi, mis sisaldab teravilja. Või siis joon teatud pakimahlu, ma ei ole suutnudki tuvastada, mis mind seal ärritab. Naturaalmahlade ja smuutidega pole mingeid vaevusi. Ja ma poleks eales osanud arvata, et allergia võib avalduda teise inimese suhtes. Ja veel oma enda naise suhtes!

Ja ka laste puhul täheldasin, et kui Ingrid oli kodust ära, kadusid lastel allergianähud, see on siis punetavad põsed, naha kuivus. Niipea, kui Ingrid tagasi tuli, need taastusid. Seostasin seda algul toiduga, et ma ei suuda Ingridi kodus olles jälgida piisavalt hästi dieeti. Tegelikkuses võis põhjus olla Ingridis endas, mida ma enne ei osanud ega teadnud kahtlustada. Et ema võib lastes allergiat esile kutsuda.

Kindlasti tunduvad need lood uskumatud, aga Irja haiguslugu on dokumenteeritud ja kontrollitav. Ning tal tõesti on astma kadunud. Kui tina tuhka. Ta ei võta mingeid ravimeid seejuures.

Ja mis loomadesse puutub, siis tuvastati Irjal seoses astmaga ka ülitundlikkus loomade, so siis koerte ja kasside suhtes. Ja Irja oli väga kurb, et ei saa loomi enam silitada. Nüüd on ta tihti loomadega koos, oleme elanud tihedalt koos nii kasside kui koertega, ja ei mingit allergiat ega astmat. Ainult vahel on esinenud õrn lööve, punetis näos, kui ta on pikema aja jooksul kassi vastu nägu hoidnud. Muud midagi. Seejuures on see lööve ka selline huvitav, et vahel tekib tihedast pikemaajalisest kokkupuutest kassiga, vahel mitte.

Minul endal oli selline lugu, et väiksena, ütleme siis alates 13. eluaastast hakkasin mitu korda aastas käima maal vanaema juures. Ja huvitav oli see, et kui linnakorteris oli mul krooniline nohu, allergiad ja üldse halb enesetunne, siis maal vanaema juures, kus oli palju mustust, koerad, kassid, lehmad, sead, kanad, lambad, siis seal kadus mul igasugune nohu ära ja enesetunne muutus peaaehu üleöö väga heaks. Seda nii kevadel, suvel, sügisel kui talvel.

Ja ka Irja tunneb end maal väga hästi, kuigi talle öeldi, et ta ei tohi üldse maale minna, sest tal olevat testutud hirmus kõrreliste ja ma ei tea mis kõik taimede allergia. Seetõttu ei julgenud ta varem üldse maal käia ja ta oli selle üle väga kurb. Nüüd elame kõik suved maal ja tervis on suurepärane!