Meie Inksu ruulib täiega!

Väljavõte Elu24 veebist.

Siin pildil küll väga kuraasikas.

Herman Simmi juhtum: kas Pronkssõdur III?

Teeme sellise eksperimendi. Et paneme end hetkeks Herman Simmi, teate ju küll, selle endise politseijuhi ja hilisema kaitseministeeriumi ametniku nahka. Kes siis jäi väidetavalt vahele riigisaladuse paljastamisega vaenlasele. Kelle kohta pole veel üldse teada, mis ta tegi ja kas üldse tegi, asi pole veel kohtusse jõudnudki. Ja kui tsiteerida mitmeid endisi tähtsaid ametnikke, näiteks Olari Taali ja Villu Reiljanit, siis kuni kohus pole süüdi tunnistanud, on inimene süütu. See pole mingi nali või nn JOKK-poliitika, see on juriidikas tuntud kui süütuse presumptsioon, mille eiramist sageli ajakirjandusele ette heidetakse, kuna ajakirjandusel on kiusatus inimene enne süüdi tunnistada kui tema süü on tõestatud. Ja ajakirjanduse häda on see, et ta ise midagi eriti tõestada ei viitsi. Saab politseilt või prokuratuurist mingi info ja tembeldab selle põhjal kohe süüdi.

Nonii. Nüüd siis oleme selle Simmi nahas, meid nabitakse ükspäev kodust kinni, umbes nii, et ise oled paljalt duši all ja naine peseb öösärgi väel hambaid. Tulevad sisse mingid mehed ja panevad käed raudu. Viiakse minema. Paigutatakse naisest eraldi kinnipidamisasutustesse. Omavahel rääkida ei lubata.

Ja järgmisel päeval loete lehest sellist teksti (väljavõte Päevalehe veebist):


Ja siis sellist (väljavõte Postimehe veebist):


Ma vist ei pea küsima, mis tunne on olla Herman Simmi, ühe tavalise Eesti kodaniku nahas, kes võibolla müüs vaenlasele midagi, võibolla ka mitte, sest kohus pole mingit otsust teinud. Ehk siis asjad on läbi kaalumata, vastavalt demokraatliku riigi tavadele, vastavalt põhiseadusele. Kaugel sellest. Kui juba tuleb valitsus, eesotsas peaministriga, ja tembeldab inimese süüdi ja määrab karistusegi.

Tekib küsimus, mis riik see on??!! Miks selles riigis üldse kohut vaja on? Selle võiks laiali saata, oleks läbipaistvam ja kõigil teada, mis mäng käib. Sest kehtib vana nõuka aeg, kus partei mõistis kohut ja kohtus etendati farssi.

Ja selle riigi ajakirjandus väärib täiesti seda riiki. Mis ei näe läbi, kuidas selle ajakirjandusega jõhkralt manipuleeritakse. Ja seeläbi rahvaga. Kõigiga. Kui Reformierakonna populaarsus hakkas kukkuma ja Savisaare-vastasuse argument enam ei müünud, korraldati nn Pronksiöö. Millele ajakirjandus hosiannat laulis, kuigi inimesed nutsid, kõik nutsid.

Siis tuli nn Näksipi skandaal, kuidas peaminister ässitas koerad rahva kallale, Ekspressi nutikas ajakirjanik ajas arhiivist välja dokumendid. Ent see skandaal lämmatati kiirelt, kui Reformierakond viskas kahuritoru ette oma liikme Anna-Maria Galojani, kelle hangitud raha ja häälte abil sai Reform valimistel sellise tulemuse nagu sai. Aga eesmärk pühendab abinõu, Ansipi au ja hiilguse päästmise nimel pole ükski ohver liiga kallis. Ja ajakirjandus unustas hetkega Näksipi skandaali ja kargas kallale noorele näitsikule, kelle asi polnud veel politseissegi jõudnud. Ent kes sellele vaatamata tembeldati kohe vargaks. Mille põhjal? Praeguseks on politsei juba aasta otsa asja uurinud, aga midagi pole veel selge, kes, kas ja kui palju varastas.

Ja kui Reformierakonna populaarsus edasi kukkus, kuna majandus teeb vähikäiku, Reformierakonna juhtimisel, stiilis, et 15 aastaga 5 vaesema riigi hulka, siis tuli appi Gruusia sõda, mis tituleeriti kohe ohuks ka Eesti julgeolekule. Ning mille nimel siis kogu rahvas pidi võitlusse asuma. Kuigi polnud täpselt selge, et kuidas ja mille nimel. Igal juhul tormas suur osa poliitikud ummisjalu Gruusiasse, ja ajakirjandus tormas kaasa. Läbi nägemata järjekordset osavat manipulatsiooni. Mis asja on Eesti poliitikutel ajada Gruusias, kui asjad kodus liga-loga? Pealegi ajab Euroopa Liit ühtset välis- ja kaitsepoliitikat, ja Eestil on olemas Euroopa Liidu juures ametnikud, kes Eesti huve selles liidus esindavad. Ja sellega peaks olema asi joones. Eesti kohapealsete, Eestis asuvate ametnike pädevuses on Eesti siseasjad, näiteks vaadata, et majandus oleks korras, palgad saaks makstud, haiged ravitud, bussid ja rongid liiguksid, postkontorid ja koolid töötaksid, rahvas toidetud ja kaetud, saladused hoitud. Et keegi ei sureks külma ega nälja kätte, et inimesed ei sureks maanteedel, et neilt ei varastataks asju ja et neid ei pussitataks tänaval või kodus. Et lastel oleks koht lasteaias, turvaline kodu ja koolitee, soe ja tervislik toit laual. Et vanainimesed oleks hooldatud.

Ja nüüd, kui tuli välja, et igal pool üle maailma asja-eest-teist-taga ringi tuhisevad Eesti poliitikud on jätnud asjad kodus liga-loga, mistõttu on muu hulgas mingid partnerite saladused lekkinud, ilmselt venelastele, on süüdlane kohe leitud, kes kogu rahva hädades süüdi, eksole. Ja ajakirjandus tormab jälle kaasa.

Kas pole tore riik?! Ja ilmselt on Bäckmanil õigus, sellist pordumaja pole kauaks. Sest rahvas ei lase end pikalt lollitada, nagu näitas NLiidu areng ja selle lagunemine.

Veel nupsu pilt Ingridist ja Raoulist

Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Nad paistavad nii hästi sobivat! Ja lubasid koos varsti Hundiorule külla tulla. Eks näis.

Eesti liigub Portugali jälgedes

Väljavõte Äripäeva veebist.

Nagu Hundioru Inno ja Irja bloog kirjutas juba mõni aeg tagasi, liigub Eesti Portugali jälgedes. Ajakirjanikud võiks sinna minna uurima, kuis asjad edenevad. Mis on Eesti tulevik, ütleme, 4-5 aasta pärast.

Meie cyborg ironiseeris aasta-paar aastat tagasi, et Eesti on Portugalist ette jõudnud. Aga ta ei täpsustanud, mis osas. Küllap see saab varsti kõigile selgeks.

Elame-näeme.

Cyborg võtab sõna

Välavõte Delfi veebist.

Eesti tuntud cyborg, elektroonik, rahvakeeli robot, kes ei välista, et on tulnukas, võtab taas sõna. Ja seekord ekspertide teemal. Et ärme usalda eksperte.

Oi-oi-oi. Ja selline mees on Eesti peaminister!

Ja küsimus, mille panen ka üles, keda siis üldse usaldada?

Saagem tuttavaks: Inksu uus kavaler Raoul Suvi

Väljavõte thecookiethief.com veebist.

Päris ponks poiss, too Raoul Suvi (34). TV3 režissöör, kes löönud kaasa selliste saadete tegemisel nagu "FIZZ superstaar", "Eestimaa uhkus" ja "Naabrist parem".

Panen üles ka küsitluse, kes on Ingridi (40) armukestest seksikaim.

Üks põnev kommentaar Eve Annukilt

Väljavõte Postimehe veebist.

Tänases Postimehes põnev kirjutis Eve Annukilt. Kus ta seostab Eestis ühiskonna tõe-vaenulikkust Nõukogude ajaga, mil tõe varjamine oli norm. Kus keegi ei rääkinud oma elust ausalt, sest see oli keelatud. Inimesed harjusid valetama nii endale kui teistele.

Tõepoolest, Annukiga tuleb nõustuda, Tõehetke saade on teatud määral läänemeelse vaba ühiskonna invasioon Eesti sovjeedi-kultuuriruumi. Millele siis viimane agaralt vastu võitleb ja kõvasti siputab.

Ja kui tulla siit Johan Bäckmani teeside juurde (Eestil on iseseisvust vaid veel 10 aastaks), siis võib arvata, et kui eesti inimene on enam lähedane sovjeedi kultuuriruumile, ta on siin sündinud, üles kasvanud, koolis käinud, siis liitub ta esimesel võimalusel selle koduse kultuuriruumiga, kuna ta ei suuda üha enam sisse imbuva lääne kultuuriruumi šokki üle elada. Eesti sovjeedi-inimesele hakkab alles nüüd kohale jõudma, mida tähendab Lääs. Ja et see pole ainult mikrouun või euro. Ja varem või hiljem võib selline šokeeritud tegelane oma mõttekaaslastega idas, vanade kamraadidega leivad ühte kappi panna. Ja need eestimaalased, kes kasvasid üles või said mõjutusi Soome, või siis Lääne kultuuriruumist, need emigreeruvad. Ja ega neil praeguseski Eestis midagi eriti teha pole. Kus valitseb sovjeedi mõtteviis, seda eelkõige võimu tasandil: nii Riigikogu, valitsus kui kohus, isegi Presidendi kantselei on tulvil sovjeetlikku mõtteviisi, kus ka läänelikke seadusi ja tavasid tõlgendatakse läbi oma sovjeedi prisma. Hea näide on siin Villu Reiljani jms juhtumid, kus poliitik tunneb, et vasttab vaid siis, kui kohus ta süüdi mõistab. Kui mõistab. Asjaga on ju võimalik venitada, kuni kuriteos aeguvad. Seda varianti on palju kasutatud.

Ja siis pole ime, kui autor, keda ja kelle loomingut peaks seadus hoopis kaitsma, on tembeldatud oma loomingu eest Eestis kurjategijaks. Kellel kästakse oma looming kokku korjata ja hävitada. Kusjuures mitte kirjastusel, vaid autoril endal. Selline tase! Nii nagu saadeti autoreid Siberisse, pandi hullumajja või kiusati muul moel taga Nõukogude Liidus. Neid autoreid, kes võimule kaasa ei laulnud. Ja oleks õnn, kui enne jõuab uus põlvkond peale kasvada, kui sovjeedid taas oma mõttekaaslastega endises NLiidus ühte heidavad. Kusjuures tehtaks seda kahtlemata loosungi all: Eesti vabaks!

Maja Tartu kesklinna piirkonnas nüüd veelgi odavam!

Karmidel aegadel tuleb reaalsusele näkku vaadata. Ehk siis me hindasime oma varade väärtust natuke, eee, üle. Mistap sai tehtud kiire korrektiiv ning maja hinda veelgi langetatud. Nüüd on siis me Tartu maja hind 2, 9 miljonit. Ehk siis praktiliselt on võimalik saada omale suur maja Tartus, kesklinna piirkonnas vähem kui kolme milliga, enam-vähem korteri hinnaga. Ootame teie pakkumisi. Kes ees, see mees!

Täpsem inff maja kohta blogi vasakus ribas. Majas on kolm korterit (üks suur ja kaks väikest), kuhu on võimalik kohe sisse kolida. Peale selle veel üks suur ruum, kuhu meie plaanisime teha kohviku, aga kuhu teie võite teha ka kas kaupluse või büroo. Hoovil ka suur 300 m2 kõrvalhoone, mis oli vanal heal eesti ajal pagariäriälaoruum ja nõukaajal üürnike puukuur-laoruum. Paigaldatud on linna keskküte ning uus elekter. Ruumides tehtud remont, jäänud vaid lõpp-viimistlus.

Tegemist on eestiaegse palkmajaga. Ajalooga maja. Taastatud vana eestiaegne fassaad:


Pakkumisi võib teha minu meilile, aadressil circe(ätt)hot.ee. Ja kui on küsimusi, siis mõistagi küsige.

Tõest ja õigusest, bloginduse ja ajakirjanduse näitel

Väljavõte saidilt mustpesu.com

Viimasel ajal on palju olnud juttu sellest, et kohus justkui pani kinni ühe või teise veebisaidi. Ehk ütleme siis blogi. Või internetipäeviku. Või täpsemalt ühe inimese mõtted teksti kujul, mis on kandunud ülemaailmsesse arvutivõrku.

Umbes samamoodi nagu keelas kohus ühe filmi näitamise.

Tegelikkuses ei pannud kohus muidugi midagi kinni, vaid see inimene, näiteks Olavi Ruitlane, või kesiganes tema nime all veebis esines, pani selle kinni. Ühe konkreetse saidi, mis ei takistanud selle saidi tekste kandumast edasi paljudele teistele saitidele, nagu see ülalpoodu toodu, mustpesu.com.

Ja samamoodi ei keelanud kohus mingi filmi näitamist, sest see film tiirleb põranda all ja ilmselt on seda näinud kõik, kes selle vaatamise vastu on huvi tundnud. Ja seda filmi näitas isegi Tartu Ateena kino. Ja ma ei ole kuulnud, et sellele oleks järgnenud mingeid nn sanktsioone.

Umbes samamoodi keelas kunagi, ilmselt samuti kohus NLiidus Aleksander Solženitsõni mõtted, mis jätkasid oma teekonda põranda all ja välismaal ja lõpuks sai Solženitsõn oma kohtu poolt keelatud tekstide eest Nobeli preemia. Samuti on Kõusaare filmi pärjatud auhindadega mitmetel rahvusvahelistel festivalidel.

Väidetavalt on kohus keelanud mingite materjalide avaldamise Inno ja Irja blogis. Aga ma vaatasin täna sinna blogisse, kõik materjalid on alles. Neid materjale on tsiteeritud sadedes teisteb blogides, kõik on alles. Kus ta siis keelas?

Ja tekib küsimus, mis kohus see on, mis keelab asju, mida ei saa keelata. Mõtete ja arvamuste vaba levikut ei saa ära keelata, see on ilmselt selge juba aegade hämarusest. Tekib järgmine küsimus, miks seda siiski tehakse, miks teeb seda Eesti kohus, kui tal on niigi käed-jalad tööd täis paljude muude, näiteks lahutuse asjadega.

Kui minna edasi, siis kuidas saab kohus ära keelata blogi, või midagi selles blogis? Mis asi on blogi?! See on kas ühe või mitme autori looming, ilukirjanduslik tekst, mille autor saadab kirjastajale, milleks on Google, või kesiganes. Siis peaks kohus pöörduma mitte mõtte või teksti autori, vaid kirjastaja poole, Google'i poole. Sest mis mõte on keelata autoril oma mõtete mõtlemine ja nende edastamine? Autori hagemine blogiasjanduses on sama tark, kui kästa autoril korjata oma mõtted raamatulettidelt. Kuidas autor seda tegema peab, ja teha saab? Kuidas ta oma mõtted kokku korjab? Autor edastab käsikirja, oma mõtted teksti kujul, ja seejärel läheb see massidesse, juurdub sadade ja tuhandete inimeste ajusoppidesse. Kuidas saab autor selle sealt kätte? Neid mõtteid kirjastavad sajad ja tuhanded kirjastused, kuidas autor jaksab neid kõiki kokku korjata? Blogi autori hagemine ja tema suhtes mingite "otsuste" tegemine on sama tark tegu.

Iseküsimus on muidugi vägivalda, rassivaenu jms õhutavate avalduste tegemine, mis pole lubatud ka autorile paljudes riikides ja mille eest on võimalik ka autorit karistada. Aga need on äärmuslikud juhtumid. Ja neid pole õnneks palju. Näiteks on paljudes riikides ära keelatud Hitleri teoste avaldamine ja levitamine, kuigi mees ise on ammu surnud. Kusjuures on huvitav, väikse kõrvalepõikena, et Hitleri teost "Mein Kampf" (mis kritiseerib kommunismi ja judaismi) ei saa osta Saksamaalt, küll aga USAst. Sellele vaatamata teab iga teine sakslane une pealt, mis seal "Mein Kampfis" kirjas on.

Tuleme ajakirjanduse juurde. Sageli pannakse blogid ja ajakirjandus ühte patta, blogile inkrimineeritakse ajakirjanduse reegleid, eetikakoodeksit ja mida iganes veel. Ilmselt seetõttu, et paljud blogijad on ise ajakirjanikud, peavad oma blogi põhitöö kõrvalt. Ent kas nad ikka on kaks ühesugust asja?! Ajakirjandus pretendeerib tõele, ta ütleb seda ise välja, loob illusiooni tõest, ja müüb selle abil ennast. Sest inimesed usuvad, mida ajakirjandus kirjutab. Kuna ajakirjandus on loonud usaldusväärsuse imago ja ühiskond toetab seda. Ta on selline isehakanud neljas võim (põhiseaduses on toodud vaid seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim). Kes siis kasutab agressiivselt kodanikuühiskonna loodud vahendeid, teeb arupärimisi, küsib miks ja kuidas. Nagu seda saaks teha iga teine kodanik, aga kõik ei viitsi, või ei oska, või ei taha. Ja ajakirjandusest peetakse reeglina lugu, talle vastatakse, temaga arvestatatakse. Ja ajakirjanduses avaldatu on ka kohtus tõend, Eesti seaduse järgi. Sellel põhinevad kõik need arvukad laimu, maine kahjustamise jms kohtuasjad.

Blogis avaldatu keelamine justkui näitab, et blogi on sama võimas kui ajakirjandus, et ka seal avaldatu on kohtus tõend. Olen näinud paljusid kohtusse esitatud väljavõtteid blogidest, mis siis on justkui tõendid, ja mille kohus on ka vastu võtnud. Iseasi, muidugi, kas sellega ka arvestatakse. Mõned kohtud või kohtunikud ilmselt teevad seda, teised mitte. Aga kui blogi on autori mõte, ilukirjandus, siis ta justkui ei tohiks olla tõend, sest Eesti seaduse järgi pole ilukirjanduslik tekst mingi tõend. Sest, loogikat arvestades, ei pretendeeri see ilukirjanduslik tekst tõele. Kuigi selle teksti mõju võib olla suurem kui ajakirjandusel, jääb ta sellele vaatamata ilukirjanduslikuks tekstiks. Ja lugeja teab seda, arvestab sellega.

Teine lugu on ajakirjandusega, mis pretendeerib tõele. Ja saab selle tõttu vastu teatud hüvesid. Näiteks kasvõi selle, et ajalehtede peatoimetajad käivad presidendi vastuvõtul, kirjanikud enamasti mitte. Peaminister korraldab ajakirjanikele regulaarseid briifinguid, kirjanikele mitte. Ja kuivõrd ajakirjandus pretendeerib tõele, ja seda üldselt peetakse tõeseks, mis ajakirjandus avaldab või näitab, siis on ajakirjanduses avaldatu kohtus tõend. Ja selle põhjal saab algatada kohtuasju.

Ja niisamuti on lugu nende nn anonüümsete kommentaaridega. Mis on anonüümsed küll kirjutaja jaoks. Kuna kirjutaja on autor. Aga vastutab see, kes need avaldab, ehk siis ajakirjandusväljaanne. Ja kuivõrd, jällegi, ajakirjandusväljaanne pretendeerib tõele, siis peavad olema tõesed ka kõik avaldatud kommentaarid. Sest inimene usub kõike, mida ajakirjandus avaldab. Ka kommentaare. Ta ei tule selle peale, et 100 kommentaari taga võib olla üks ja seesama isik, kes käib, näiteks, päev otsa ringi mööda internetikohvikuid ja kirjutab eri nimede alt kommentaare, igaüks eri IP-aadressi alt. Jättes mulje, et tegemist on 100 eri inimese kommentaariga. Lihtne lugeja ei tee vahet kommentaaril ja toimetuse arvamusel. Sest need tulevad ühest kohast. Ja, jällegi, see peab olema väljaanne, kes teeb kindlaks, et kõigis kommentaarides avaldatud info on tõene ja et tegemist on ikka 100 eri inimesega, kes need kommentaarid kirja pani.

Ehk tegelikkuses, ja nii paradoksaalne kui see ka pole, saab anonüümseid kommentaare avaldada igaüks oma blogis või teistes blogides, mis ei pretendeeri tõele, ja tingimusel, et neis kommentaarides pole midagi kriminaalset. Lisaks muidugi peldikuseinale, kuhu igaüks saab samuti oma sitase näpuga roppusi vedada. Kusjuures sealne auditoorium, näiteks mõnes kaubanduskeskuses, võib olla kordades suurem kui enamikus blogides.

Ansip ongi tulnukas!

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu me oleme Irjaga juba pikalt spekuleerinud, et peaminister Ansip on robot, või android, võimalik, et ka tulnukas, sest ta ei pilguta näiteks üldse silmi.

Ja nüüd tunnistab ka Ansip ise, et ta võib olla tulnukas.

Ilmselt toimus midagi siis, kui Ansip sattus jalgrattaga õnnetusse. Ta ise sellest midagi ei mäleta, aga seejärel toimus imeline tervenemine, ta on ise öelnud, et lapiti tükkidest kokku. Jääb saladuseks, kellest ja millest ja kuskohas. Ilmselt teab midagi ka tema naine Anu, aga ta ei räägi. Igal juhul oli Ansip pärast õnnetust nagu teine inimene. Või õigemini ilmselt polnud enam inimene.

Ja sestap, ilmselt, ei mäleta ta, mis toimus 1988. aastal. Võimalik, et tulnukad nihverdasid selle päris Ansipi ära, tegid ta ringi, et endisest kommarist sai eesti mees. Nii et sellele androidile ei saagi midagi justkui süüks panna. Aga siis ta peaks ausalt tunnistama, et on android, mitte nii, et ei välista. Ja võib arvata, et NLiidu lagunemise taga on hoopis tulnukad. Näiteks Gorbatšov hakkas ka ühel päeval hoopis muud juttu ajama, mingist avalikustamisest, demokraatiast. Ilmselt on temagi tulnukas, ja nüüd loovad tulnukad tema selja taga uut erakonda Venemaal.

Igal juhul põnevaks läheb.

Üks huvitav tähelepanek

Väljavõte Elu24 veebist.

Üks huvitav tähelepanek meie lugejalt:
Näitlejanna Megan Fox, maailma seksikaimaks naiseks valitu, peab ennast vagiinaga meheks, sest ta armastab samu asju, mis tema kihlatu Brian Austin Green, kes leiab, et tema kaaslane on nagu tema, ainult et naissoost. Paistab, et see paar on aru saanud sellest, mida tähendab sobivus!

Inno kommentaar:
tõepoolest võib sobivuse puhul tunduda, et üks on vagiinaga mees ja teine siis peenisega naine. Sest see on tõesti esialgu šokeeriv, ja tundub uskumatu, et üks mees võib väga hästi sobida.... naisega. Tavaliselt peavad mehed naisi mingiteks isevärki olevusteks, paljudes kultuurides lausa alaväärseteks, ka oma enda abielunaist, ning nendega kohtutakse vaid laste tegemiseks ja mingiteks seltskondlikeks üritusteks. Ja naised arvavad samuti, et mehed on sead, ja ajavad asju isekeskis, nagu Perekool ja muud säärased padjaklubid. Kus siis makstakse meestele kätte.

Kuigi looduse poolt on seatud, et mees ja naine oleks koos. Ja seda mitte ainult puhkuse ajal. Sest koos on nad kõige tugevamad, kaovad haigused, stress, kõik muu säärane. Ja elu tundub ühtäkki väga mõnus. Sest mitte ükski mees ei suuda teisele mehele pakkuda seda, mis sobiv naine. Kuigi jah, teine mees on kindlasti parem mehe kõrval kui sobimatu naine.

No comments

Üks põnev idee soeses I vs I temaatikaga

Saabus selline idee:

Tere!

Juhtusin eile vestlema ühe tuttavaga, kellel oli teie blogiga seoses 1 -minu meelest -päris leidlik idee.

Idee seisneb selles, et tuleks valmistada hunnik T-särke kõikvõimalike irriteerivate slõuganitega (stiilis „Kes tappis Laura Palmeri?“) nagu: „Kes peksis lapsi?“, „Kas Inno on seksihull?“, „Kas Peebik on kloun?“, „Ingrid vs inno –keda pooldad Sina?“, „Kas Nirti on haige?“ jmt. Slõuganeid peaks jaguma igale maitsele –nii pooldajatele, kui ka vastastele (see suurendab käivet) ning kujundus peaks olema kantud äratuntavatest detailidest (nö brändi loov).

Võiksite neid särke oma blogivahendusel müüa. Ideekohaselt peaks selline särgikampaania aitama ka blogi tuntusele kaasa ja viima selle nö uuele levelile. Teoreetiliselt saaks luua lausa uue rõivabrändi ;) „I vs I“ (Inno vs Ingrid). Samas võib käesoleva idee puhul olla tegemist ka põhjendamatu liialdusega…?

Kuid ideed ennast võib ju siiski kaaluda?

Tervitades
A

Inno kommentaar:
minu meelest on täitsa cool idee! Aitaks ilmselt uniseid eestlasi letargiast üles äratada. Ja I vs I temaatika pole ka kuidagi rassistlikult või poliitiliselt tundlik, a la "Kommarid ahju!", mis parajat poleemikat põhjustas.

Ma lisaks omalt poolt veel slõuganeid:
"Jälle need Tühismaad kommenteerivad!"
"Kas oled üks neist Tühismaadest?"
Siis saaks teha Ingridi ja Peetsiku pildiga särke kirjaga: "See naine on ilusaks joodud."

Ohh, loosungeid jätkuks tõepoolest igale maitsele.

Aga me pole Irjaga suuremad asjad rõivakunstnikud. Järsku keegi saab ses osas oma abi pakkuda, et mingid kavandid välja mõelda. Särkide valmistamine ei tohiks enam olla keerukas ja müügi me saaks enda peale võtta, selle blogi vahendusel.

Ja ühe sümboli me juba saime ühelt tänuväärselt blogilugealt. Panen selle nüüd üles.

Raha kasvab puu otsas! Või siiski mitte?

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu vahendab Delfi nädalalehte Eesti Ekspress, on valitsusasutused leidnud huvitava mooduse raha kokkuhoiuks: koondatakase täitmata ametikohad. Võib tekkida küsimus, et mis kokkuhoid see on, kui ametikohad olid täitmata.

Selgitan. Nimelt on ministeeriumides tava, et ka täitmata ametikohtade eest küsitakse ja arvestatakse riigieelarvest raha, ja seda sinna tagasi loomulikult ei maksta, vaid selle eest määratakse olemasolevatele töötajatele näiteks preemiat. Sest raha, kui ta juba olemas on, kulub alati ära.

Tegelt oleks tulnud see pull juba ammu ära lõpetada, sest paljud asutused hoidsid meelega selliseid ametikohti, et töötajate palku priskete preemiatega suurendada.

Nädala mõte

Sirje, blogija:

"nibud võivad kikki minna ka näiteks külmast või vastikusest tekkivast külmavärinast"

Siim Kiisler ja kolm kratti

Siim Kiisler, väljavõte ETV ekraanilt.

Täna oli ETV saates Foorum paras tsirkus Barcelonas. Jutt oli haldusreformist, kus IRL tahab jätta alles 20 omavalitsust, mis oleks optimaalne Eesti-suguses riigis, kus levinud tava järgi on, arvestades rahva-arvu, vaid 1 omavalitsus. IRLi pakutud 20 oleks priiskamine ja praegune 227 täielik absurdihuumor.

Ja Kiislerile oli siis vastu pandud rida kloune. Üks neist, keskerakondlane Arvo Sarapuu:



endine Maapanga juht, kes aitas sel pangal lõplikult pankrotti minna, viies kaasa paljude maainimeste raha. Ja pistis sealt nii mõnegi miljoni oma tasku, mille eest lõi bussiettevõtte ATKO Grupp, mille etteotsa upitas oma väimehe Margo Tomingase. Kes on, omavahel öeldes, täielik põmmpea. Ime, et selline ettevõte üldse püsti seisab.

Aga Sarapuu, kes oskas end maavanema kohale upitada, oskab keerdkäike kasutada. Näiteks ajal, kui ma veel Äripäevas töötasin, helistas ükspäev Terje Eipre (see vandeadvokaat, Tüdrukute klubi liige) ja kutsus nö "kohvile". Seal siis tuli kulisside tagant välja seesama Sarapuu, maavanem, kes hakkas rääkima, kui hea on tema väimehe ettevõte, ja kui halvad teised, näiteks Sebe ja Taisto. Soov oli, et ma kirjutaks sellest artikli. Aga ma ei kirjutanud. Mispeale oli Eipre minu peale väga vihane. Lubas mu lömastada. Ütlesin, et, no, proovi!

Siis veel üks tore sell, Kajar Lember:



see mees töötas rahandusministeeriumis, kui olin ise ka seal Sõerdi juures avalike suhete juhina. Lember oli muidu muhe mees, liftis ütles alati tere. Aga teda polnud üldse näha. Oli muidu ministri nö poliitiline nõunik, räägiti, et Villu Reiljani asemik maa peal. Käis tööl kohal vast paar korda nädalas, ülejäänud aja oli kuskil Jõgevamaal, kus ta vist elab. Sealkandis, kus Villu Reiljan. Ja kuigi teda polnud üldse näha, siis Sõerd alati mainis teda. Et Lember "ei luba" ja Lember "ei taha". See puudutas, muide, ka euro kasutuselevõttu. Kus Lember ütles, et tema seda eurot ei taha. Ma ei tea, kas temal on ka mingi käpp sees selles Alar Tammingu valuutavahetuskantooras Tavid, kus reformikal Meelis Atonenil, aga igatahes jäi peale tema tahe: eurot aastast 2007 Eestis käibele ei tulnud, ega ka aastast 2008. Nüüd räägitakse midagi aastast 2010 või 2011. Pigem on tõenäoline aasta 2111.

Lember meenutas kergelt seda taati sealt Nukitsamehe loost, keda polnud üldse näha, kes lesis kuskil lae alla, aga kui keppi viibutas, siis kõik hoidsid kahte lehte laiali. Kaasa arvatud Aare Järvan, endine rahandusministeeriumi kantsler, praegune peaministri nõunik.

Siis pääses ekraanile ka üks päris ehtne ahv:



kes esitleb end Urmas Kruuse nime all. Ent kes on tõeline häbiplekk tervele Refomierakonnale, või mine tea, järsku ongi ta Reformi uus nägu. Sellest lollimat meest pole ma poliitikas veel näinud. Täielik põmmpea. Ja mind paneb imestama, kuidas sellised tegelased on nii kaugele jõudnud. Mis kuradima nipiga?

Ühesõnaga, kolm naljanumbrit oli pandud ühe asjalikult mõtleva poliitiku vastu. Ja no ega sellest saatest suuremat asja saanud. Tavapärane ETV keskmine udune tase.

Ja mina teeks selle saate põhjal oma ettepaneku: teeme igale eestimaalasele oma omavalitsuse, nagu kilplas, siis on kõik maru rahul. Ja eraldame igaühele oma fondid, millest rääkis Sarapuu. Eksole. Ja siis on see ju kõigile kasulik, nagu rääkis Kruuse. Ja kõigil on ametikoht, mida soovib Lember. Maru vahva siis ju!

Aitäh, Vahur!

Väljavõte Vahur Afanasjevi blogist.

Paelju oenne, herr Näksip!

Väljavõte Wikipediast.

Palju õnne, härra Näksip, kel täna täitus 52!

Ja tuleks taevas appi, et Eesti jääks lähema 15 aasta jooksul 5 vaesema Euroopa riigi hulka ning et koerad taas oma rahva kallale läkitataks.

Ja Reformierakonna võiks ümber nimetada Loll-erakonnaks. Mida ta ka on.

Aga Chopard'i lips on äge!

Ojulind õpetab: kuidas saada ministriks

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kristiina "Ojulind" Ojuland õpetab rahvale, kuidas saada ministriks: "Valik oli kaitseminister ja välisminister. Helistasin peaministrile, et tahan välisministriks ja saingi."

Hiljem selgus, et talle oleks nii kui nii ühte neist ametikohtadest pakutud.

Vat siis kuidas asjad käivad. Ja päris huvitav oleks teada, kui mitu korda oli selleks vaja Siim Kallasega seksida, kas üks, kaks, või enam korda. Sest mis muu kui raju seks saab olla sellise telefoniõiguse põhjuseks.

Ojuland on teada-tuntud lõdva püksikummiga naisterahvas.

Selveri roheliselett on kohutav- jutt jumala õige!

Väljavõte Delfi veebist.

Ja tõesti, seal müüakse halvaks läinud toitu. Lausa lademes. Nii et ma olen hakanud mõtlema, kas seal ei müüda viimaks muudest poodidest minema visatud kaupa? Ja aru ma ei saa, miks see nii on, sest kauba hind on väga kõrge, kohati Eesti kõrgeim, isegi kõrgem kui Stockmannis. See eeldaks justkui parimat kvaliteeti. Ja ma saaks veel aru, et riknenud kaupa müüakse soodushinnaga, aga ka sellele on lajatatud kirves!

Ja ilmselt on see süsteemne poliitika, müüa maha iga hinna eest kõik. Kui muidugi nuriseda, aga seda tuleb teha poes, siis enamasti tunnistatakse oma viga ja makstakse raha tagasi. Kui kassa juures avastad, et kaup on halvaks läinud, õigem oleks öelda, et mädanenud. Kui oma mäda asjaga koju lähed, siis ise olid loll!

Ma ei tahaks siin ka kedagi teist eriti esile tõsta, sest Eestis on halvaks läinud toidu müük pigem reegel kui erand. Ja meile Irjaga valmistab see parajat peavalu, sest ostame ja tarbime palju rohelist ja värsket. Tõsi, turult saab enamasti värsket kaupa, aga turud on avatud lühikest aega ja talvel seal suurt midagi enam pole.

Mis poodidesse puutub, siis isegi Lätis, muide, on olukord palju parem. Ja kas siis selleks oli vaja kõiki neid euronõudeid ja ehitada maru suuri ja ägedaid poode, et neis roiskunud toitu müüa?! Ilmselt on konkurents liiga väike, et kaupmehed seda endale lubavad. Ja konkurentsile panid põõna just nn euronõuded. Mis seal oligi, et poes peab olema veega vets, roostevabad kraanikausid, kanalisatsioon jms. Ja kui neid pole, siis ei saa müüa, ka täiesti värsket kaupa.

Mulle meeldivad eriti just maapoed, niipalju kui neid on jäänud, sest seal müüakse kohalike talunike kaupa, ma mõtlen just rohelist, mis enamasti on täiesti värske, võiks isegi öelda, et "tänane". Seda just suvel ja sügisel.

Ja ma ei saa aru, miks Eesti suured ketid ei võiks suvel ja sügisel müüa kohalikku kaupa? Kõik puha import! Samas kohalikud tootjad ju toodavad! Ja olen kuulnud, et viskavad minema, kuna keegi huvi ei tunne. Veidi leidlikkust, ja kohalik kaup oleks lettidel! Ja seda ostetaks, paljud eelistavad eestimaist. Selle asemel müüakse kuskilt teiselt kuklapoolelt pärit õunu, seda isegi sügisel ja talvel, kui kohalik õun peaks olema täiesti kättesaadav. Ja ka muu kraam. Ütlete, et kodumaine õun on rämps?! Aga miks siis ei võiks müüa Prantsuse kartulit, näiteks?! Olgu siis juba kõik välismaine!

Meie Irjaga oleme leidnud, et värskeimad köögiviljad on, üllatus-üllatus, Säästumarketis. Nad pole küll eriti eksklusiivselt seal esitletud, aga kõik on enamasti värske, või ütleme siis, et pole riknenud. Või kuivanud. Nii et kiitus Säästukale. Midagi muud peale köögiviljade sealt eriti osta pole võimalik, kes just pole suur vorsti jms töödeldud kauba sõber. Ma varem ostsin Säästukast ka õlut, aga olen õllest loobunud, kuna see ei mõju tervisele hästi. Ajab kogu keha paiste. Ja piim ka meile Irjaga ei sobi, ajab igemed veritsema ja tekitab muid põletikke.

Siis paremuselt teine on Rimi, kus enamasti pole lettidel riknenud kaupa. Tõesti, väga harvad juhud, kui oleme pidanud Rimi pakutavas pettuma.

Siis tuleb tükk vahet, suurte kettide koha pealt, ja siis tulevad nn rahvakunstiansamblid, Selver, Maksimarket ja Maxima. Kus köögivilja ostmine on paras loterii. Vahest satub maru hea asi, vahel pead täielikult pettuma. Enamasti siis, kui koju jõuad ja näiteks avokaado lahti lõikad. Ma olen juba harjunud poes kaupa katsuma ja niimoodi kindlaks tegema, kas on värske. Aga vahel katsuda pole võimalik, näiteks ei näe läbi karbi, kas seened on mädanenud ja hallitanud või mitte. Või siis, mis parem, hoiduda sellistest variantidest nagu Selver. Mis on isegi hullem kui Maksimarket. Paneks Maxima ja Selveri ühele pulgale.

Nii et siis Inno ja Irja suurte kettide köögiviljaosakondade kauba värskuse top 5:
1. Säästumarket
2. Rimi
3. Maksimarket
4-5. Selver ja Maxima

Mõtleme Reformierakonnale uue nime!

Väljavõte Delfi veebist.

Inno lemmikpoliitik Mart Laar on välja käinud suurepärase idee; ta nimelt tõstatab küsimuse, et kas Reformierakond ei peaks mõtlema nimevahetusele, kuna pelgalt Reformierakonnale mõtlemine paneb põlve värisema.

Õige, Mart! Hundioru Inno ja Irja blogi toetab seda väärt mõtet täiega. Mõtleme Reformierakonnale uue nime, mis kajastab paremini selle Eestit viie vaeseima Euroopa riigi sekka viiva partei olemust. Aga me vajame seks teie abi. Niisiis, palun ettepanekud, armsad blogilugejad. Me taastasime nüüd ka anonüümse kommenteerimise võimaluse, nii et laske aga lahkesti käia. Jee! Lollideparteile uus nimi!

Ja siit ka minu ettepanek: Lollidepartei.

Üks huvitav tagasiside kaitsetahte kohta

Saabus selline põnev tagasiside:

Tere taas, huvitavad inimesed! Arvan et mõtlevate inimestena, kellele läheb korda Eestimaa, oleks tore teiega mõnda küsimust arutada.
Lugesin täna meie lugupeetud meediast teemat kaitsetahtest http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=19996008. Et mida mõtlevad Eestis elavad inimesed. Midagi erilist ootamatut uut selles kirjutises küll ei olnud. Eesti patrioodina on mul tekkinud aja jooksul mitmeid mõtteid seoses selle va kaitsmise asjaga. Näiteks:

- Mida teeb meie kalli Eesti riigi valitsus selleks, et eestlastel oleks üldse tahet kaitsta kodumaad? Eestis elamise viletsamaks ja raskemaks muutmine kaitsetahet ei tõsta. Vastuseks pidevale kruvide koomalekeeramisele noor põlvkond tõenäoliselt pageb siit lähiaastatel täies koosseisus paremat elu otsima ja ka leidma, seda isegi ilma sõjategevuseta. Ja ma mõistan neid täiesti.

- Olen eestlane ja Eesti kodanik, selle aja inimene, kes teenis aega Nõukogude Armees. Seal vandusin (see et sunniviisil seda tegin, ei muuda seda vannet olematuks) kaitsvat Nõukogude Liitu igal moel ja viisil, viimase veretilgani. Nõukogude Liidul on ajalooline järglane, Vene Föderatsioon, kes on seda ka avalikult tunnistanud. Keegi ei ole mind ega minusarnaseid NA-s teeninuid vabastanud vandest kaitsta Nõukogude Liitu, praegust Vene Föderatsiooni! Eesti Vabariik ei ole isegi ettepanekut teinud selle olukorra lahendamiseks! Kas valitsus mõtleb, et meie, NA-s teeninud oleme mingisugused suvalised vandemurdjad, kes enesestmõistetavalt asuvad hädaohu tulles sõdima riigiga, kellele oleme igavest ja vankumatut sõduritruudust vandunud?! Kas Eesti Vabariik loodab et siinsed inimesed on mingid moraali- ja eetikalagedad vandemurdjad, kes pööravad taguotsad lipsti sinnapoole kust tuul puhub? Kellele sellised põhimõttelagedaid inimesi vaja on? Kas tõesti meie toredale kodumaale..? Minu jaoks on siin sügav moraalne dilemma, mida ma vaatamata oma kõigele patriotismile ei ole suutnud enda jaoks selgeks mõelda terve taasiseseisvunud Eesti Vabariigi aja.

- Elementaarne on, et Eestis elavad vene rahvusest inimesed ei asu sõdima Venemaa vastu. Ilmselt ei sõdiks nad Eesti poolt üldse kellegi vastu, sest enamusele neist ei lähe korda Eesti kui kodumaa, kui maa mida peaks kaitsma viimse veretilgani. Hea kui selliseid kaitsetahtega venelasi üldse Eestis elamas on... Seega on nad kasvõi oma passiivse siinviibimisega osa NL okupatsioonist, mis seega justkui jätkub endiselt. Vähe sellest - need isikud on ka osa Venemaa tagavaraplaanist Eesti suhtes. Et mingi plaan Venel olemas on, selles pole ilmselt kahtlust, ega Kremlis lollid koos ei käi. Absoluutselt viimane hetk (kui see juba mööda pole lastud) on vene rahvusest Eesti elanike asjus midagi ette võtta. Kui neile Vene passid Narvas kätte jagatakse, siis pole enam mitte midagi teha, siis on Eesti oma rahvastikupoliitikaga nii sügaval p-augus kui olla annab. Tervitused vastavale ministrile! Ja jäävad vaid meenutused ilusast taasiseseisvusajast...

Siuksed muremõtted täna
Erik

Inno:
need on tõesti probleemid, mis tuleks selgeks vaielda. Kahtlemata on Eesti liitumisel ELiga probleem, kes hakkab seda Eesti-nimelist maatükki ELis kaitsma, kui Venemaa peaks sellele ühel või teisel moel ja põhjusel pretendeerima. ELi kodanikuna pole olulist vahet, kus elad, kas Tallinnas, Viinis või Barcelonas.

Samas ei tohiks olla ELil, mis ajab ühtset välis- ja kaitsepoliitikat, mingit huvi seda maatükki kaotada. Ja ka Vene poolel ei peaks olema mingit huvi ELiga tüli kiskuda, sellest tükke rebida. Need, kes sees, need on sees. Venel jääb vaid üle takistada selle liidu laienemist, et mitte kogu oma mõjutsoonist ilma jääda.

Mulle tunduvad need jutud mingist Venemaa ohust kergelt üle pingutatud. Simm, kui ta oligi reetur, ei reetnud mitte Eestit, Eesti politseid, vaid Euroopa Liitu ja NATOt. Kui Vene tungib Eesti aladele, ei tungi ta mitte Eestisse, vaid Euroopa Liitu ja ründab NATOt. Ja nii edasi.

Eesti, ma mõtlen siin eelkõige poliitikuid, peaks vaatama veidi kaugemale oma nabast. Lõpetama rahva lollitamise ja hoolitsema, et kõigil oleks Eestis hea ja turvaline elada. Kui EL ajab ja tahab ajada Venemaaga rahulikku poliitikat, tuleb seda aktsepteerida, mitte oma haiget joru ajada. Kaugele sellega ei jõua. Vastasel korral tekib küsimus, miks need tegelased üldse toetasid selle liiduga liitumist, kui nad sellega rahul pole. Nii ELil kui venemaal on maailmas hetkel palju olulisemaid probleeme kui mingi jagelus Eesti alade pärast.

Tõsi, mida tuleb taunida, on ELi riikide kahepoolsed lepped Venemaaga, nagu see gaasitoru lepe. Sellistes otsustes peaks valitsema konsensus, asjad tuleks mitmepoolselt läbi kaaluda, arutada ja vaielda. Niisamuti tuleks taunida üksikute riikide gastroleerimist kolmandates riikides, nagu see juhtus Balti ja Poola liidritega Gruusias. Euroopa Liit on üks tervik, ühiste huvidega, pole esimest, teist ega kolmandat ELi.

Ütlen mina kui Euroopa Liidu kodanik aastast 2004.

Ja mis sellesse Nõuka armee vandesse puutub, siis kehtis see ikkagi Nõukogude Liidus. Venemaa võib olla küll NLiidu õigusjärglane mingis osas (enamasti kasulikes osades nagu tuumarelvastus, kosmoseuuringud jms), aga ta pole Nõukogude Liit. Seda vana liitu ei ole enam. Ja sellega on kõik need vanded tühised.

Ja Vene plaan Eesti suhtes?! Mis see Eesti on? See on vaid ilus mälestus eestlaste mälus. Praegune reaalsus on Euroopa Liit. Kahtlemata on Venemaa huvitatud Euroopa Liidu mõjutamisest, ühes või teises suunas, et saada omale kasulikke otsuseid. Sestap rõhutakse nn vene vähemuse probleemidele, mis on ELi jaoks tundlik teema ja millega on kerge ELi mõjutada. Aga Eesti poliitikute rähmlemist Vene suunal pole mõtet tähele panna ja end sellest mõjutada lasta. See on vaid keeris pesukausis. Ja kui Eesti poliitikud end diskrediteerivad, siis loomulikult on see üks argument ajude äravooluks, noorte ja andekate inimeste lahkumiseks. Nii nagu lahkuvad inimesed mõnest linnast või külast, kui neile sealne asjaajamine ei sobi. Need, kes keeli oskavad ja on andekad, neil pole loomulikult mingit mõtet end Eesti territooriumil kulutada, kus on suur korruptsioon, väiksed palgad, vaene, tige ja haige rahvas. Samas on siin ilus ja puhas loodus, nii et kellele keskkond oluline, see võiks kaaluda Eestisse jäämist. Siin saab poolmuidu kätte ilusa suure tüki puutumatut loodust. Aga kellele oluline enese harimine ja täiendamine, karjäär, need võiks küll lahkuda. Samas pensionipõlv võib Eestis olla päris lahe, sest elu on suhteliselt odav, kui toit ja küte välja arvata. Aga kui paigaldada maaküte, näiteks, osta toitu turult või tuttavate talunike käest, ei pruugi asi olla üldse hull. Ja kui omal maad, saab ka ise kasvatada toiduaineid. palgata mõned sulased, ja isegi toitu müüa. Eestis on see kasulik, kuna toit on kallis. Kuna kliima on kehv ja see muudab toidu tootmise kulukaks. Ja parema kliimaga piirkondadest on seda kulukas transportida, kuivõrd ka kütus on kallis.

Nii et see nn kaitsetahe on paljuski pseudoproblemm. Selle asemel võiks tegeleda üksikute kodanike ja nende vara kaitsega. Et ära hoida näiteks Soome stiilis koolitulistamisi, pronksiööde stiilis tänavarahutusi, liiklusõnnetusi maanteedel ja tänavatel, vargusi ja muid isikuvastaseid kuritegusid. See peaks olema hetkel Eesti valitsuse peamine probleem. Tagada oma kodanikele igapäevane turvatunne. Et ettevõtluskeskkond oleks soodus, et inimesed ei kaotaks tööd, ja kui kaotavad, siis neid aidata uue töökoha leidmisel. Et inimesed ei jääks ilma oma säästudest, et nede vara pensionifondides ei häviks. Et lapsed poleks näljas ja saaks hea hariduse. Ja et üliõpilased ei peaks õppimise kõrvalt tööl käima. Et oma naistest lahku läinud isad näeks oma lapsi. Ja et lapsed saaks olla koos nii isa kui emaga.

Mulle kohati tundub, et Eestit juhivad täitsa valed inimesed. Nad olid efektiivsed kriitilistel vabadusvõitluse aegadel, aga stabiilsel ajal enam mitte. Ilmselt tuleb esinduskogudesse valida uued inimesed. Need, kes pole paranoilised ja ei näe igal pool tonti. Ja kes hoolivad inimesest.

Ja mis Lääne koostööd Venemaaga puudutab, siis aetakse tihedat koostööd hariduse, teaduse ja kultuuri vallas. Neil on ühine rahvusvaheline kosmosejaam, mida viimasel ajal teenindavad põhiliselt Vene raketid, sest USA süstikud on küll efektiivsed, aga pole eriti turvalised. Miks peaks Venemaa mingi Eesti ala pärast kõik selle aastatepikkuse töö ja tegevuse ära nullima? See võib juhtuda vaid siis, kui Venemaa satub suurde kriisi ja võimule saab mingi Stalini või Saakašvili sugune hull lendur. Aga see ei juhtu üleöö ja eks EL ning NATO suudavad oma kalli hinnaga kätte võidetud piire ka kaitsta.

President Ilves: ma ei ole KGBga koostööd teinud

Täna oli Hundiorul üksjagu elevust. Juba tükk aega varem oli suure tee peal kuulda autode mürinat. Justkui nagu tankikolonn oleks mööda sõitnud. Siis jäi mõneks ajaks kõik vaikseks. Ja siis tuli metsa vahelt nähtavale terve hulk autosid, üks ilusam kui teine. Ja nad kõik olid maru suured. Ja mustad. Ning läikisid maru ilusalt.

Mõtlesime siin, et ei tea, mis see on. Kas nüüd mingi salajane politseioperatsioon või mis. Politseiautosid olid selles rodus ka päris mitu. Või on kuhugi maandunud UFO ja nüüd tuleb julgeolk seda üle vaatama, rohelistele mehikestele kätt andma.

Aga ei, kui see autoderodu lõpuks kohale jõudis, astus seal välja rõõmsameelne president Ilves, hele ülikond seljas, nägu naerul ja näts välkus hammaste vahel.

"Tewre hjoudu!" hüüdis ta juba eemalt oma ameerikalikus slängis.
"Jõudu tarvis!" kajas talle vastu üksmeelne Hundioru rahva vastus.
"Issant jummal!" hüüatas Margit ja lõi erutusest käsi kokku. Ta tormas kohe tarre ja hakkas tikuvõileibu valmistama. Urki ja Anta tormasid metsa, et kaevata välja üks tamm, sest mis president see on, kes ei saa kohe tamme istutada.
Nirti läks kohvi keetma. Morks hakkas lauda ette valmistama ja meie Irjaga andsime lühiülevaate Hundioru minevikust, tänapäevast ja tulevikust.

"Hjaa," ütles presedent, kui oli meie ülevaate ära kuulanud, "thublid!" Siis andis ta nätsu ühe mundris mehe kätte, kes käis tal kannul nagu sabarakk. Ja too pistis selle esialgu tasku, aga siis sokutas vaikselt maja seina äärde maha. Ma võtsin selle üles ja peitsin oma peopesa sisse. Sest ikkagi ajalooline näts. Lasen selle hiljem ära raamida ja panen tuppa aukohale.

Siis tegime väikse välkintervjuu. Presidendiga oli kaasas ka härra Sildam, kes ütles, et nii on vaja. Me ei osanudki nii ruttu midagi küsida, kui president hakas ise rääkima. Ta ütles, et pole KGBga koostöd teinud. Ja kõik need jutud, et teda kunagi Ameerika Häälde tööle ei võetud, on puhas väljamõeldis, lausa lollus.
"See on mingi hjama!" ütles ta veenvalt. Noogutasime Irjaga alandlikult. Oleks mul olnud saba, oleks see mul jalge vahele kadunud.
Siis rääkis Ilves, et tegelikult ei võetud teda Häälde tööle, kuna ta oli veel liiga noor ja üks Hääle ülemustest kartis, et kena noor mees Ilves võib ühele tema sugulasele meeldima hakata. Või umbes nii. Täpne sõnastus ei jäänud meelde kahjuks. Ja seetõttu teda lõpuks ei võetud.

Siis ütles Ilves veel, et härra Sildam pole samuti KGBga mingit koostööd teinud, ja kui ongi, siis on see juba kauge minevik, milles pole mõtet sorkida. See ei tee kedagi õnnelikumaks, pealegi puudub selle asja suhtes avalikkuse huvi. Mitte kedagi ei huvita, kes kellega või millega koostööd tegi kunagi ammu. Praegu huvitab inimesi hoopis see, kuidas oma eluga toime tulla. Kuidas maksta liisinguid, laene ja sms-laene.

Noogutasime Irjaga alandlikult.

Siis muutus härra president kohe rõõmsamaks. Võttis taskust paki Orbitit ja ulatas meile kummalegi ühe padjakese. Samal ajal oli Morksil laud kaetud, Nirtil kohvi valmis ja Margitil tikuvõileivad. Istusime lauda ja lasime hea maitsta. Ilves rääkis veidi oma eelmistest reisidest kaugetesse maadesse ning sellest, et kui ta käibki Pädastes, siis talle meeldib seal.
"Mul on sheal vhäga monush!" ütles ta. Noogutasime alandlikult.
"Mhule mheeldib shealne lhoodush," ütles hr president.

Siis kiitis president Rimi reklaamikampaaniat "tudish-piip". Ta ütles, et oli terve tee Hundiorule korrutanud "tudish-piip, tudish-piip".
"Oi, shee on nii lhahe!"
Naersime kõik selle peale. President ikka kohe oskab meele rõõmsaks teha.

Seejärel saabusid metsast Urki ja Anta, ise üleni ähkides. Olid välja kaevanud lausa mitukümmend puud, eri liikidest ja suurustega, et tähtis presidendihärra saaks valida, millist ta istutada soovib. Sis tõid mehed labida ja seadsime sammud maja taha tiigi äärde, kuhu presidendi valikul istutati üks pihlakas.
"Mha olen nheid thammesid juba nhii phalju ishtutanud," muigas härra president, kui oli pihlakale veidi mulda ümber ajanud, "lhash olla nhüid pihlakash." Ta naeratas, naeratasime vastu. Mehed seisid kui tikud auvalves, kui ta autosse istus. Naised tegid kniksu. Andsime talle tee peale termoses veidi teed kaasa ja ka tikuvõileibu, mis üle jäid. Ning veidi kollaseks värvunud puulehti meie hoovi põlispuudelt. President paistis nende kinkide üle olevat väga õnnelik. Ja ka meie olime õnnelikud. Mõelge, president ise. Nii tähtis ja tore mees. Hea ja lahke. Teist sellist ilmselt maailmas ei ole. Ega ilmselt ka tule.

Ainult et pilti unustasime teha koos temaga. Olime nii ähmis, et see läks meelest.

Kersnast saab vist Playboy peatoimetaja

Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Täna astus Hundiorult läbi, no te ei arva ära. Ei, mitte Urmas Ott. Ega ka Ivar Vigla. Vaid hoopis Vahur Kersna. Teate küll, see sensitiivide-uurija. Kes tegi viimasesse Playboysse intervjuu meie Urkiga.

Ja Vahur-poiss oli väga salapärane. Ta polnud seda nägu, et tahaks oma noorpõlvearmastust Viljat kosida. Ei, seda mitte. Ütles, et on mingid muud, palju paremad plaanid. Kuulda on, et temast saab eestikeelse Playboy peatoimetaja. Mis muud, kui tuult tiibadesse, Vahur!

Ja vaadake videot ka!

Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Onju, et nad on nii nunnud, eksju!

Meie Inks on superstaar!!!

Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Paistab, et õnn on saabunud Hundioru õuele. Meie Ingrid, või Inks, nagu teda kutsutakse, on nüüd superstaari laulusaates koos Pearu Paulusega. Olime kõik sillas, kui seda uudist kuulsime. Inks ongi juba viimasel ajal kõvasti laulmist harjutanud ja tal läheb üha paremini. Oleme teda siin jõudumööda aidanud, puhastasime talle Tallinna kaasa porgandeid, et tal oleks, mida nosida, kui saatetegemises on väiksed pausid.

Ja Pearu! Mõelge! Ma kujutan ette, et Arnold Oksmaa on kadedusest kõveras. Et tema ei saanud koos Ingridiga püünele. Sest seda ta tahtis. Aga, näe, Ingrid valis hoopis Pearu, selle kuulsa Pearu, kes kümmekond aastat tagasi vallutas neidude südameid. Ohhh!!!

Ja vaadake, nad on koos nii nunnud!

Nüüd jääb vaid loota, et meie Inksul seal saates hästi läheks. Hoiame talle igatahes pöialt. Nirti küpsetas talle ka kooki kaasa ja tegime väikse korjanduse, et ta saaks Tallinnas söömas käia. Seal pidi toit maru kallis olema.

Ja vaadake, millised nad pildi peal välja näevad. Lausa super!!!

Oi, kui tore: meie Inks nüüd laulusaates!

Väljavõte Delfi veebist.

Oi, kui tore, kui teada saime sin Hundiorul, et meie Inks nüüd tähtsas laulusaates. Ma olin juba ammu Ingridile öelnud, et temast saab hea laulja. Ja saigi.

Anta ja Urki olid lausa sillas, tegid Ingridile kohe Dom Perignoni šampa välja. Ja Urki ei lõhkunud enam nõusid, nagu tal siin vahepeal oli, kui ta stressas ja närvitses. Vat mida võib teha üks naine!

Tuult tiibadesse, Ingrid!

Ja meie Inks näeb üha enam Marju Läniku moodi välja. Siit tuleb uus Marju!

Ja kui teda juba Celine Dioniga võrreldakse, siis peab seal miskit olema, eksju!

Üks põnev küsimustik armastuse teemal

Väljavõte psychcentral veebist.

Sain ühe põneva viite armastuse testi kohta ja soovitan seda teistelegi.

Taustaks võin öelda, et täitsin selle küsimustiku ära kahel korra, esimene kord arvestades praegust püsisuhet ja teine kord arvestades oma eelmist. Praeguse tulemus oli Love Relationship, eelmine Love/Loser Relationship. Ehk siis piiripealne juhtum, mis on väga keerulised, tulenevalt minu enda kogemusest. Et oleks nagu midagi, ja ei ole ka. Mis teeb otsustamise kaunis raskeks.

Nirti, Inks, Urki ja Anta tõid metsast kuuse

Eile oli Hundiorul taas tegus päev.

Margit ja Morks jäid koju ja vaaritasid suure pajatäie värskekapsasuppi. Meie Irjaga korjasime kurke ja panime hapnema.

Nirti, Anta, Urki ja Inks läksid metsa kaema, et ehk saavad midagi veel lisaks hamba alla. Nirti juba kurtis, et nälg näpistab, et tahaks midagi tahedamat kui kapsasupp. Näiteks mõne linnu, või siis looma. Anta ning Urki hädaldasid ka, et juba mitu päeva suppi söödud, süda läheb vesiseks. Soovitasin neil siis kala püüda. Aga naised olid vastu, et nemad kala puhastama ei hakka. Mispeale Anta ja Urki kirtsutasid nina, ja ütlesid, olgu, lähevad kütivad mõne linnu või looma.

Nii nad siis olid pea terve päeva metsas. Ja kui õhtuks tagasi tulid, olid väga näljased ja pistsid kõik supi nahka. Koukisid viimse kui kapsaraasu paja seintelt ära. Ja kui küsisime, mis oli siis päeva saak, tõi Anta selja tagant välja... kuuse. Jah, kuusepuu, sellise ilusa kähara, ilmselt lageda peal kasvanud.

"Mis see siis on?" päris Margit ehmunult.
"See on kuusk, ei näe vä?" vastas Anta.
"Eino näen, miks ma ei näe, aga kus liha on?"
"Seda, et... liha ei ole."
"Kuidas pole?!" Margitile tõusis veri pähe.
"Ei ole. Paistab, et mets on tühjaks kütitud."
"Või olete lihtsalt laisad!" Margit sülitas vihastades nurka.

Nüüd sekkusid ka Urki, Inks ja Nirti, kes hakkasid läbisegi rääkima, kuidas nad olid päev otsa mööda metsi kamminud, aga ei näinud ühtegi looma. Üks nirk, tõsi, oli neile otse vastu jooksnud, aga mis sa sellega teed.

"Oleks võind siis sellegi tuua," kostis Margit lõpuks turtsudes.
"Aga me tõime kuuse!" teatas Anta võidukalt, silm säramas, "jõuludeks ette ära! Sa vaata, kui ilus ta on."

Oli tõepoolest kena kuusk. Ent kas ta just jõuludeni vastu peab, on iseasi. Panime ta välja vanni vee sisse likku. Et ära ei kuivaks.

Täna lubasid Urki ja Ants kalale minna. Et viivad juba varahommikul võrgud sisse, vast tuleb lõunaks midagi sisse. Siis lubas Morgie uhhaad keeta. Ja Nirti ütles, et tema puhastab siis need kalad ära, mis muud ikka teha.

Elame-näeme.

Kesk läheneb Isamaale, kas läheb koalitsiooniks?!

Väljavõte Postimehe veebist.

Värner Lootsmann, endine Tallinna Nõmme linnaosa vanem ja praegune Harju maavanem, üks arvatav korruptant, Keskerakonna liige, näib toetavat IRLi plaani valdade sundliitmiseks.

See on märk Keski ja IRLi lähenemisest.

Aga unustagem hetkeks need aastatetagused Nõmme turu asjad (kus Lootsmann võttis väidetavalt altkäemaksu) ja mõelgem Eesti ja rahva tulevikule. Mis on oluline ja mis mitte. Haldusreform on kahtlemata oluline, mis aitaks rahvast edasi sellest puntrast, kuhu ta on sattunud. Paljud omavalitsusjuhid selleks võimelised pole, kuna neil on süsteemne huvide konflikt.

Nn haldusreformi vastu on Reform (üllatus-üllatus, eksole!, aga nad müüsid end maha juba mõned aastad tagasi, kui tahtsid Savi presidendiks upitada- valijamehed on kõigi nende sadade KOVide esindajad, odav noos), sotsid (ilmselt seotud Ilvese presidendiks upitamisega), rohelised (üllatuslikult) ning rahvaliit (pole ime).

Ma annan oma eestlase ausõna, et Savisaar pole paha mees. Küll on ta nö ummamuudu. Aga pole paha. Ta on palju parem kui Ansip, kes ässitas koerad oma rahva kallale või Parts, kes lasi oma rahvale gaasi näkku. Või Reiljan, kes, mis seal salata, on räigete korru-tehingute tõttu kohtupingis. Või Strandberg, kellelt pole viimasel ajal ühtki ettepanekut.

Me oleme Irjaga korduvalt arutanud ja ka kirjutanud, et Eestis on kaks aatelist poliitikut: Laar (keda toetan mina) ja Savisaar (keda toetab Irja). Ja nemad ei ole eesti rahvast petnud, jätnud hätta raskel tunnil, räägitagu mida tahes.

Nüüd on nad lähenemas, taotlevad ja toetavad haldusreformi, mis on kahtlemata oluline, ütleme isegi, et ajalooline, ja mis tuleb rahvale ja riigile kasuks, seda eriti pikemas perspektiivis. Aga kahekesi nad valitsust kokku ei pane. Või paneksid, kui Ilves oleks nendega. Kui Ilvesel oleks riigimehelikkust. Ka vähemuskoalitsioonid on võimalikud. Eestis neid pole olnud. Aga nad on võimalikud. Eriti just raskel tunnil. Ja ma kujutan ette, et ka teiste erakondade esindajate seas on olemas riigimehi. Kes seda liitu toetaksid.

Rahvas on teiega, Mart ja Edgar! Saatke see Ansip perse! Ja tehke, mida te tegema peate!

Paistab, et I+I bloog on saamas varsti täiendust

Väljavõte Delfi veebist.

Nu-nuh. Ajakirjanikke hakkab hulganisti tänavale sadama.

I+I bloogi vähemalt esialgu reklaamituru turbulentsid ei mõjuta. Samas oleks pikemas perspektiivis finantse ühe-kahe ajakirjaniku palkamiseks, ütleme siis nii, et kuusissetulekuga ca 10 000 krooni. Netos.

Nii et kel huvi, andke teada!

I+I bloog on kindlasti laienemas. Ja pakkuda on paindlik töökeskkond. Saame läbi rääkida kõigis töökorralduslikes tingimustes. Pakkuda on ka mitmeid arenguperspektiive, aga neid ma siinkohal esialgu nimetama ei hakka.

Georg Vaher kirjeldab juhtumisi Hüürus

Irja isa Georg Vaher kirjeldab juhtumisi Tallinna ja Keila vahel Hüürus 1944. aasta sügisel. Video aastast 2006.

Aksel Kübar kirjeldab juhtumisi Keilas

Vabadusvõitleja Aksel Kübar kirjeldab oma juhtumusi Keilas 1944. aasta sügisel. Video üles võetud aastal 2006.

Aksel Kübar, Kumna lahingu kangelane räägib oma võitlusest

Aksel Kübar, Kumna lahingu kangelane aastast 1944 räägib oma juhtumistest Keila koolimaja juures. Video üles võetud aastal 2006.

Meenutused paari aasta tagant aastakümnete tagusest ajast Keilas

Kus Irja isa Georg Vaher näitab oma võitlustandrit Keilas, kus ta võitles aastal 1944. Video aastast 2006.

Kuidas vahva sõdur Georg koju tagasi jõudis ja Keila lahingu tähtsusest

Pildil Irja isa Georg Vaher (paremal) koos oma sõbra Otto Peetso'ga, kes oli samuti Pitka poiss ja väidetavalt oli just tema see, kes heiskas Pika Hermanni torni 1944. aastal pärast sakslaste lahkumist ja enne venelaste tulekut sini-must-valge lipu.

Georg Vaher: "Ühes Läänemaa metsatalus tegime pikema peatuse. Igal pool, kus me olime, võeti meid (s.o eesti leegionäre, Pitka poisse) kohalike elanike poolt väga lahkesti vastu, toideti ja anti öömaja. Sai ka talutüdrukutega kurameeritud ja lubatud pärast sõda sinna tagasi tulla.

Lõpuks kogus ohvitser meid kokku ja sõnas, et pangu meie omale erariided selga ja katsugu koju jõuda. Tema aga otsustas üksi mereni jõuda, sest grupiga liikuda oli juba ohtlik.

Metsatalust saime endile erariided ja nüüd paistsime üsna proletariaadi moodi välja. Jagunesime laiali ja hakkasime kodu poole liikuma. Minul oli see eesmärk kõige kaugemal - pidin jõudma ema juurde Võrumaale.

Keila lahingu juurde tagasi pöördudes olen kuulnud arvamusi, seda eriti väliseestlaste poolt ja ka kirjanduses, kus on püütud seda alatähtsustada ja peetakse seda vastupanu asjatuks verevalamiseks.

Leian, et Keila lahingul on suur tähtsus, sest see ei toimunud mitte saksa sõjaväe koosseisus, vaid sini-must-valgete lippude all. Mundritelt olid kõrvaldatud saksa sõjaväe eraldusmärgid ja meeste seas valitses tohutu entusiasm ning vaimustus. Isiklikult ei oleks ma ka staabi õuelt taganenud, kui ohvitser minu kõrval poleks selleks komandot andnud.

Ka peeti seal Punaarmeed mõnda aega kinni, sest pealetungi organiseerimiseks läks meil üsna palju aega. Selle ajaga pääsesid paljud inimesed üle mere põgenema.

Mati Mandeli brošüüris "Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses" mainitakse, et omaaegse Riigikaitse osakonna arhiivi andmetel maeti Keila vennashauda 182 punaarmeelast. Langenuid oli ka mujal, rääkimata haavatasaanutest.

Mainitakse ka, et kokkupõrkes Hüürul said surma kaks punaarmeelast - leitnant Nikolai Pjannikov ja seersant Aleksei Šabanov. Võimalik, et ühte neist tabas ka minu püssist lastud kuul. Natuke kõhe on mõelda, et võib-olla olen ka mina tapnud inimese, kuid teisest küljest sõda on sõda ja võitlesime, relvad käes, üksteise vastu. Minul oli seekord õnne ja pääsesin, kuid asi oleks võinud väga kergesti võinud ka vastupidine olla.

Langenuid, ja mitte vähe, oli ka meie poolel. Palju mehi langes Kumna teeristil, mitmed mehed said põgenemisel surma kirikumõisa ja Keila jõe vahelistel väljadel. Kaks meest, neist üks soomepoiss, said surma staabi õuel. Mäletan teda hästi, sest just enne tankide sissesõitmist rääkisin temaga.

Niisiis tuli erariided selga panna ja kodu poole liikuda. Metsas matsin oma soldbuchi kännu juure alla ja õnneks oli mul säilinud eestikeelne sõduritunnistus, mida läks vaja, kui esimest korda maanteele astusin.

Möödasõitvad sõdurid pidasid mind kinni ja nõudsid dokumente. Esitasin oma sünnitunnistuse ja see näis neid rahuldavat. Selle järele küsiti kella. Kuigi mul oli kell käe peal, taipasin seda mitte näidata. Paljud jäid aga naiivselt kellaaega öeldes oma kellast ilma.

Edaspidi liitusin sõjapõgenikega, kes nüüd liikusid tagasi kodu poole. Jalgsimatk Läänemaalt Võrumaale koju kestis nädal aega. Alguses sai läbitud 30 kilomeetrit päevas, hiljem juba rohkem. Ööbisime ja sõime taludes, kus üldiselt oldi väga vastutulelikud. Eriti paistis see silma Läänemaal ja Harjumaal. Natuke halvem oli Järvamaal. Kõige hullem oli aga Viljandimaal, kus ei lastud ei öömajale ega antud ka süüa. Isegi kaevust vett ei tahetud anda. Sellest ajast on mul tekkinud isegi vastumeelsus mulkide suhtes.

Tartu- ja Võrumaal oldi jällegi lahkemad. Kuna liikusin grupis teiste sõjapõgenikega, siis meid teel ei kontrollitud. Ainult ükskord sattusin lõvikoopasse. Läksin Järvamaal üksi ühte talusse, kus oli mingi venelaste staap. Küsisin süüa ja mulle anti ka taldrikutäis päris head suppi. Seal küsiti, kes ma olen ja kust ma tulen.

Valetasin, et mind oli võetud lennuväe abiteenistusse ja Paldiskis olles taheti viia Saksamaale. Põgenesin sealt tulema ja nüüd tahan koju jõuda.

Õnneks jäädi mind uskuma. Olin ka üsna hädise väljanägemisega, prilliklaas mõranenud ja muidu kehvalt riides. Võimalik, et ka seetõttu lasti mind tulema.

Teel olles hakkas ka üks 22-23-aastane blond Tartu juuksurineiu mulle silma tegema ja tahtis minuga magada. Sellega ma siis ka üks öö magasin, kuid asi piirdus vaid suudluste ja kallistustega. Üks teine vanem noormees oli mulle kõvasti armukade, kuid suuremat tüli ei tekkinud. Hiljem kohtasin sama neidu Tartus juuksuritöökojas, kuid nüüd minu lähenemiskatsed ei andnud enam tulemusi.

Viimase rännutee Elva lähistelt Osulasse ema juurde läbisin ühe päevaga. Ema oli minu saabumise üle väga rõõmus. Kuigi vene valitsus oli olnud seal juba üle kuu aja, õnnestus mul ema abiga dokumendid korda saada".

_ _ _

Sellega siis lõppebki vahva sõdur Georgi jutustus. Aga ei saa parata, peab tõdema, et olid vast poisid need Pitka poisid. Olen sinu üle tõeliselt uhke, armas isa. Ja teen omalt poolt kõik, et mälestus sinu ja su relvavendade vaprusest ei ununeks iial.

Täna oli tähtis päev

Väljavõte Postimehe veebist.

Täna oli taas tähtis päev, mil tähistati Eesti leegionäride ehk nn Pitka poiste nn Keila lahingu aastapäeva, Kumna teeristil Keila lähedal.

Keila lahing oli oluline verstapost venelaste kinnipidamisel, et eestlased saaks Läände põgeneda.

Mul tuleb alati pisar silma, kui kuulan seda leegionäride laulu:


Lindistasin seda ühe sõbra käest oma maki peale juba poisikesena ja õppisin sõnad pähe. See oli sügaval nõuka ajal (ma ei teadnud siis, et see on leegionäride laul) ja see laul on mind mõjutanud väga palju. Ka nõukogude armees olin enda arust surnupealuu sõdur, kes keeras niipalju sitta kokku kui vähegi sai. Ja õnneks tulin sellest puhtalt välja (irvitasin mind päev otsa üle kuulanud KGB ohvitseridele näkku nagu kurat!). Kuigi riskisin mitme aasta pikkuse vangistusega. Ja eesti poisid, kellega ma koos olin (Kaido Ruus, Priit Pohlak, Jaanus Puusepp, Tarmo Mölder, Argo Mölder), ei andnud mind üles! Kusjuures seda laulu kuulasime ka vene kroonus, oma kasarmus. Olin stroibatis Moskvas. Ja lugesime Eesti Ekspressi, peksime pihku ühe palja tüdruku pildi peale, Eesti lehes. Ka see andis julgustust. Aasta oli 1989.

Eks see oli poisikesetemp. Aga poisikesed ongi riskialtimad, on teinud tänu sellele suuri asju, toonud Eestile iseseisvuse, aidanud hiljem venelasi kinni hoida. Mälestagem neid.

Ja mul oli väga hea meel, et Irjaga kohtudes sain tuttavaks ühe tõelise surnupealuu sõduriga, kelleks oli Irja isa, Georg Vaher. Kes sõdis sealsamas Keila all 1944. aasta sügisel. 16aastase poisikesena. Eesti eest. Kahju, et neile eesti poistele püstitatud mälestusmärk Lihulas kõrvaldati, võimalik, et Juhan Parts pole eesti mees. Kui ta oleks eesti mees, poleks ta seda teinud. Või mis?!

Ja siin üks metsavendade laul, mis mind samuti on palju mõjutanud:

(Niipalju veel, et neid laule lauldi ka 1988. aastal nn öölaulupidudel lauluväljakul, ajal kui miilitsakongid sõitsid mööda lauluväljaku serva üles-alla. Kas seda tehti käesoleval aastal? Mõelgem selle peale!)