Vabariigi ohvrid, täiendatud

Vabariigi või õigemini juba neliteist aastat võimul olnud Reformierakonna ohvrite täiendatud nimekiri:

Vladimir Panov
Anna-Maria Galojan
Kadri Kiilas
Maksim Reva
Dmitri Linter
Dimitri Klenski
Mark Sirõk
Malle Eenmaa
Kõik need eesti ja vene inimesed, keda eesti politsei 26. 04. 2007 ehk Pronksööl Tallinna tänavatel, D-terminaalis ja Liivalaia kohtumaja keldris alandas, käeraudadega tänavapostide külge aheldas, kumminuiade ning jalgadega peksis või koertega ähvardas, sealhulgas lapsed

ja

Kristina Mering ja Martin Garbuz - Vanalinna Hariduskolleegiumi abituriendid ja loomaõigulased, kel Kapo tuleviku ära rikkuda ähvardas, kuna nad julgesid loomade kaitseks välja astuda

Mall Kaevats - kultuuriministeeriumi ametnik ja literaat, keda Kapo tema poja Iraagi sõja vastase tegevuse pärast taga kiusas, ähvardas ja alandas

Tiit Madisson - vabadusvõitleja, Eesti Vabariigi esimene poliitvang

Marianne Mikko nägi välja nagu räädu

Väljavõte ETV veebist.

Nagu oleks öö läbi pidu pannud.

Ilmselt oli Mikkol teada, et saab eurovalimistel 3. asetuse ja sellega teda miljonäriks ei valita. Nii et adjöö kallid Prantsuse veinid! Katrin Saks, kes sai 2. asetuse, võib hea õnne korral veel Brüsselisse pääseda. Kuigi ilmselt on nii, et hea kui ükski sots, see on siis Ivari Padar (kes pandi paika, nii nagu ka sotside uus juht Jüri Pihl) sinna saab.

Kohvik sai omale liitlase: Teeme koos Jüri Pihliga tuule Reformile alla!

Väljavõte ETV veebist.

Vau! nagu ütles Priit Pullerits. Näib, et kohvik on Jüri Pihli näol omale leidnud tõsise toetaja. Tubli, Jüri! Heidame jah Reformi ajaloo prügikasti! Ses mõttes oleme nõus sulle Pronksiöö madina isegi andestama. Või selle, et sa ei suutnud siseministrina pealinnas korda tagada. Ilmselt oligi see Andruse süü, eksole!

Ja see on jumala õige jutt, et praegusel ajal tuleb tegeleda lõhede vähendamisega ühiskonnas. Iseasi muidugi, kas sinusugune karmi käe kuvandiga mees sellega hakkama saab. Kuigi edusamme on, naeratus tuleb sul juba päris hästi välja:


Aga mida mõelda selle all, et "sotsidel on olnud siiani liiga pehme kuvand"? Kas tahad hakata kasutama võtteid, mis kuuluvad traditsiooniliselt sotside arsenali: streigid, mässud, meeleavaldused? Või mis? Või nojah, kui sul on Kapos käpp sees, siis saad korraldada nii, et sinu mäsud jäävad jõuliselt maha surumata.

Pigem võiks sotsidest kujundada ühe korraliku vasakpoolse erakonna Eestis. Praegu on sotsid pigem sotside hale paroodia. Sellepärast pole neil ka ühiskonnas mingit erilist poolehoidu.

Ja no ambitsioonid on muidugi vahvad, tulla võimule Kärdlas, Narvas, Paides, Rakveres, Tapal, Tartus, Türil, Valgas ja Viljandis. Ega muud kui jõudu!



Ja see, et tuleb tõsta makse, läheb ilmselt rahvale nüüd, kriisi ajal juba paremini peale. Sest kui sa ikka oled töötu, siis on sul maksudest poogen. Kuigi kõrgemad maksud just ei aita töökohtade loomisele kaasa. Ent ka senine madalate maksude praktika ei andnud oodatud tulemust: Eesti majandus lihtsalt kuumenes üle ja praegu on see üle aegade ühes suuremas kriisis. Ja nüüd pole tõesti enam muud teha, kui pitsitada rohkem neid, kes veel kuskil tööd teevad või seda saavad.

Kes oli see sots, kes magas?

Väljavõte ETV veebist.

Kes oli see sots, kes tänasel üldkogul Tallinna rahvusraamatukogus magas päise päeva ja tähtsa sündmuse ajal? Kas ta ka hääletuse ajal magas?

Meest näidati päris pikalt ETV ekraanil, enne eurolaulu konkursi algust, nii et päris vaadataval ajal. Rikkus kogu ürituse. Ma kujutan ette, et erakonna uus juht, karmi käega Jüri Pihl teeb sellele mehele tuule alla. Võimalik, et Kapo on juba mehega ühendust võtnud.

Kommenteerime Eesti laulu!

Eeesti laulu saatejuhid, Henry (vasakul) ja Robert Kõrvits.

1. Lowry, You ain't what i need -

Inno: päris hea, liikumine on pandud sinna, nagu Michael Jackson. Tahaks ainult loota, et ta noori poisse kabistama ei hakka.
Irja: aa, sa mõtled nagu Moskvas või?
Inno: ei, ma mõtlen, et nagu noor Jackson. Aga eurovisioonil sellise looga edu ei saavuta, selliseid lugusid on seal...
Irja: hulgimast?
Inno: nojah, et nagu savi või. Mingit unikaalset momenti ei ole seal.


2. Janne Saar, I am too good for you -

Inno: see on täpselt samasugune lugu nagu selle Lauri oma, nagu kaksikvend. Mis selle pärast oli vaja kontseptsiooni muuta või? Minu meelest Paadami variant oli palju parem. See laulja seal, see Janne seal, ju kriiskab veel hullemini kui Ingrid Tähismaa. Sellist tegelast oleks lausa häbi eurovisioonile saata.
Irja: Ai! Valus!
Inno: Mis valus?
Irja: See kriiskamine! Kõrvadele!
Inno: Paadami finaalis selliseid asju küll ei olnud. Ma ei saa aru, kuidas niuke üldse finaali jõudis. See pole ju mingi Kaks takti ette eelvoor. Pigem võiks Uuspõllu sinna saata kui selle Janne.


3. Stereochemistry, Öösiti kõndides -

Irja: need on mingid natsid, appppiiii!
Inno: professionaalsusest on asi väga kaugel. Alustades juba saatejuhtidest, nagu see oleks esimene saade, mida nad on juhtinud. Selles mõttes muidugi müts maha selle Paadami ees, et ta suutis vähemasti mingit taset hoida.
Irja: samas me muidugi kritiseerisime teda räigelt.
Inno: nojaa, ta oleks võinud veel parem Paadam olla. Aga see on ju selge tagasiminek. Majandus on läinud kümme aastat tagasi ja Eurovisiooni laulukonkurss on ka läinud kümme aastat tagasi.
Uuspõllu sketšid vähemalt päästavad selle saate, ta võeti sinna ilmselt viimasel minutil, et see saade ära päästa, sest muidu on see saade nagu lennuõnnetus. Saates ei ole üldse Eurovisiooni hõngu, jälle mingi stuudiovärk, nagu klassõhtu. Tase on läinud healt šõult klassiõhtu tasemele. Ma saan aru, et see Heidy Purga on selline klubitšikk, et ta on teinud mingi klubiõhtu. Vaja oleks suurt kontserti, siis saaks üldse aru, milline lugu sobiks Eurovisiooni lõppkontserdile.

4. Urban Symphony, Rändajad -

Inno: esimene lugu, mis võiks üldse pääseda eesti eelvooru. Et ses mõttes võib küll öelda, et me kritiseerisime Paadamit, aga selle saate põhjal müts maha Paadami ees.
Irja ja Inno: tahame Paadamit tagasi! Paadamit! Paadamit! TOOGE PAADAM TAGASI!!!

5. Chalice, Maagiline kuues -

Irja: mis kiunumine?
Inno: no see ei ole nagu üldse mingi lugu. See Eurovisioon on ikka lauluvõistlus.
Irja: ma arvan, et me saame sellel aastal viimase koha.
Inno: ei tea, nende lugude põhjal. Aga jah, see lugu võiks kõlvata mingitele Tartu levimuusika päevadele, aga see on ikka lauluvõistlus. Aga see ei ole ju laul. Ta ju ei laula.
Irja: ta kiunub.

6. Köök (Jaan Pehk) ja Kaire Vilgats, Üürnik -

Inno: no see ka ei ole Eurovisiooni lugu.
Irja: aga väga andekad sõnad!
Inno: Aga Eurovisiooni publik ei neela seda lugu alla. Eurovisioonil peab olema lavašõu ja meloodia, aga neid siin pole.
Irja: aga mida sa arvad NAKi saatmisest Eurovisioonile?
Inno: aga mida nad võiksid seal laulda?
Irja: Juua ja nikkuda!
Inno: ma arvan, et NAKi hümn "Juua ja nikkuda" saavutaks seal kindlasti parema koha kui see lugu. Sisuliselt on antud Eurovisiooni tegemine inimeste kätte, kes sest Eurovisioonist midagi ei tea. Valitud on klubimuusika bändid, aga Eurovisioon ei ole ikkagi klubimuusika üritus, ta on lauluvõistlus.

7. Rolf Roosalu, Freedom -

Inno: no vot see on Eurovisioon. Kuna Eurovisioon on ikkagi homoüritus, pederbal, siis Rolf Juunior viimaseks kindlasti ei jääks. Nii palju kui ma olen Eurovisioonil käinud, siis see lugu paneb kindasti rahva möllama.
Irja: jah, kui Belgradis olime, siis homod tõusid selliste lugude ajal püsti ja hakkasid lippe lehvitama.
Inno: aga see just ongi oluline. Rahvas ju näeb, milliste lugude ajal hakatakse möllama, ja hääletab vastavalt. Lavaline liikumine on, meloodia on. See on teine eurokõlbulik lugu.

NB! Just selgus, et Juhan Paadamil on täna sünnipäev. Palju õnne sünnipäevaks! Armas Juhan, me võtame kõik oma halvad sõnad tagasi, palun tule ainult tagasi. KOHVIK NÕUAB JUHANIT TAGASI!!!

8. Traffic, See päev -

Inno: see on ilmselt kolmas lugu, mis võiks olla eelvoorus. Lugu on täitsa olemas.
Irja: see on selline poistebänd, mis võiks sulatada nii mõnegi tüdruku südame. Nagu New Kids on the Block.
Inno: jah, aga lugu peab ikka ka olema. Sa pead ikkagi laulma ka. Samas see lugu võiks ka homode südameid puudutada, ma vaatan sellest aspektist ka.
Irja: oot, aga homo sa ei ole, eksju?
Inno: ei, ma ise ei ole, aga ma suudan enam-vähem aimata, mis neile meeldib.

9. Ithaka-Maria, One last dance -

Irja: ta võiks veel puuris ka vingerdada, siis oleks lahe.
Inno: samas lugu on jama. Ithaka-Mariale oleks võind mõne rokilikuma loo välja mõelda, sellise ninjalikuma.
Irja: aga homoaspektist vaadatuna?
Inno: homoaspektist vaadatuna on täitsa nitševoo lugu. Aga huvitav, et Piret Järvis on pandud kitarri mängima. Ilmselt selleks, et eelvoor ära võita.


10. Laura Põldvere, Destiny -

Inno: ses mõttes on see lugu muidugi kõige eurovisioonilikum. Sven Lõhmus teab, millist lugu Eurovisioonile teha. See on väga hea lugu tegelikult. Ja läheks homodele ka peale ilmselt. Kuigi see on selline lugu, et ma olen seda nagu kuskilt kuulnud. Üllatusmomenti pole.
Irja: oot, aga mis need meie lemmikud olid? Rolf, Traffic ja Laura?
Inno: jaa, aga mina ikkagi saadaks Rolfi, arvestades sellega, et tegemist on ikkagi pederbaliga.
Irja: mina annaks oma hääle Trafficule, kuna mulle meeldib see poistebänd. Ja ma arvan, et poistebänd võidab ka homode südamed.

Prügi-Raineri "Minu Eesti" registreerimisel ka kaubamärgina

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada järgmist:

Rainer Nõlvaku eestvedamisel mõttetalguid korraldama hakkav ühendus Minu Eesti on registreerimisel ka kaubamärgina:

Registreerimistaotluse number M200801772
Taotluse esitamise kuupäev 19.12.2008
Staatus Menetluses
Kaubamärk Minu Eesti
Taotleja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit MTÜ
Klass 41 haridus; väljaõpe, meelelahutus; spordi- ja kultuurialane tegevus.
Klass 42 teaduslikud ja tehnoloogilised uurimused ja projekteerimine teenusena; tööstuslikud analüüsid ja uurimused teenusena; arvutiriistvara ja -tarkvara projekteerimine ja arendus.

Taotlus tehti möödunud aasta detsembris ja kuu hiljem (14. jaanuaril) olid Nõlvak ja tema abiline Ain Aaviksoo (kaitseminister Jaak Aaviksoo poeg, poliitikauuringute keskuse Praxis juht) Terevisioonis täpselt sama nime all mõttekodade korraldamise kampaaniast rääkimas. Praegu on selle pika ja lohiseva nimega taotleja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit MTÜ ainsaks juhatuse liikmeks Urmo Kübar, kes oli Uut Poliitikat lubanud Res Publicas Tõnis Paltsu lähedane sõber ja töökaaslane. Enne seda oli ta olnud Reformierakonna välisministri Kristiina Ojulandi juures tööl.

Meenutades möödunud aastal korraldatud kampaaniaks kulunud kümneid miljoneid kroone, siis ei saanud see olla lihtsalt toredate inimeste algatus, vaid tegemist pidi olema tellitud (ministeerium, partei rahastaja) hoogtööga. Kui nüüd Nõlvak ja teised juhid rakendatakse poliitilise vankri ette, siis vaesed tuhanded vabatahtlikud, kes selles nagu lambakari osales. Jah, tegid mõned metsatukad ja kraavid puhtaks aga prügi lihtsalt liigutati teise kohta. Nimelt oli paari kuu eest Kuku raadio pealt (päeval kell 11-12 vahemikus) saade, kus tuli välja, et majanduskriis on tabanud ka prügi kogujaid ja töötlejaid. Vanapaberi tonni hind oli langenud umbes 10 korda ehk vaevalt 10 dollarini ja sellise hinnaga on kahjumlik isegi selle kokku kogumine. Ministeerium vist kaalus lausa peale maksmist, et kortermajade juurde veetud vanapaberi konteinerid seal ikka edasi oleksid.

Samuti läks halvasti Teeme ära kampaania raames Lõuna-Eestis prügi kokku kogumist korraldanud firmaga, mis läks lihtsalt pankrotti ja jättis hiiglaslikud kuhjad Tartus Raadi lennuväljale. http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=298239

Seega võib öelda, et Nõlvaku prügi hoogtöö osutus kasulikuks ainult sellele Tartu firmale, mis väidetavalt sai oma juhile uhke BMW ostetud.

Lisaks on Rainer Nõlvak selleks aastaks kuulutanud 400 mõttekoja üheaegse korraldamise ja seda aitas tal Terevisioonis selgitada Ain Aaviksoo, kelle isa on praegu IRL-i minister ansiplaste valitsuses. http://uudised.err.ee/index.php?06150961

Inno:
Tundub, et vana Res Publica punt on jälle aktiviseerunud, kergelt otu olemisega Rainer Nõlvaku hoovi tõmmanud (Juhan Partsiga oli sama lugu) ja nüüd kavandavad uuesti võimule tulekut, endisest veelgi radikaalsemana, nagu Res Publica üks omanikke Olari Taal ütles: igatsen valgustatud monarhi. Selleks käib taas rahva hoogne hullutamine. Mäletatavasti kogus Res Publica kunagi mingi 30% häältest.

Üks põnev lõik Mall Kaevatsi 4 aasta tagusest intervjuust Ekspressile

Väljavõte Ekspressi veebist.

Aga võibolla ei peagi uurijad eriti palju teadma sfääridest, mida nad uurivad, vaid vastupidi – kultuuri- ja teadusinimesed ja teised peavad politseitöö reeglite peensused selgeks õppima?

Sel juhul ma pean küsima, et mis riigis me elame. Kas tõesti…

Politseiriigis? Muide versioon, mille lubasin välja pakkuda. Üks Ekspressi kangelane, ärimees, tal tekkis maksuametiga probleem. Ärimehena üritas ta probleemile kiiret ja soodsat lahendust leida. Kapole jõudis info, et mees on valmis altkäemaksu pakkuma. Ja mida Kapo tegi – selle asemel, et kutsuda mees välja ja soovitada see jama ära lõpetada, palgati provokaator ja tõmmati mees konksu otsa. Ka teile oleks ju võinud selgitada, et teie osavõtt abikaasa tööandjale raha eraldamisest on riigi mainele ohtlik, ja paluda, et te selle lõpetaks. On ju Kapo kohustuste hulgas kuritegude ärahoidmine. Et seda ei tehtud, paneb mind mõtlema, et neil on lihtsalt vaja linnukesi, kriminaalasju, süüdimõistmisi. Nii väga vaja, et tehakse süüdimõistmise nimel mida iganes.

Võib nii olla küll. Sest ma kujutan ette, et uurija uurib ja mingil hetkel saab aru, et ei ole kuritegu. Ja lõpetab uurimise ära. Aga siin hoopis vastupidi. Mind üllatas väga, et kui prokurör lõpuks leidis, et siin ei ole kuritegu, siis ikkagi jätkati väärteomenetlust, et ikka jõuda ettenähtud tulemuseni, süü tõendamiseni, mingigi karistuseni. Muide, uurija kahtlustas mind isegi selles, et ma olen kõigile tunnistajatele sõnad suhu pannud, neid informeerinud, milles asi. Uurija imestas ja kordas kõigile, et nad räägivad üht ja sama juttu. Minu meelest tähendab see, et kõik räägivad tõtt, aga uurija arvates olime lihtsalt kokku leppinud…

Nüüd, kus kohus teile määratud trahvi tühistas, on Kapo teie ees vabandanud?

Ei, vabandatud küll ei ole.

Kas edasikaebamist kardate?

Ei karda. Ma pole enam noor, mul ei ole enam nii, et kõik on alles ees. Tõsi küll, juristid on mulle rääkinud, et las Kapo kaebab edasi. Et sellesarnast pretsedenti oleks vaja. Aga mina ei tahaks see pretsedent olla.

Mis järelduse loost teete?

Ma olen maailma alati positiivselt ja helgelt näinud. Selle looga kaotasin paraku nii mõnegi illusiooni. Õppisin muidugi ka palju, kasvõi seda, et elu on hoopis keerulisem ja ebaõiglasem, kui ma olin seni arvanud.

Inno;
Mis on huvitav, et Kapol on vaja iga hinna eest "linnukesi". Ilmselt on tegemist mingi kompleksiga, alaväärsusega, mis tekkinud varasematest negatiivsetest kogemustest, näiteks sellest, kus Kapol oli salvestus selle kohta, kuidas Monika Mägi andis kohtunikule altkäemaksu, aga seda ei suudetud ikkagi kohtus piisavalt ära tõestada. Nüüd on siis meetodid muutunud, masinavärk käima pandud, ja paraku nõnda, et süüdi tembeldatakse ka need, kes süüdi pole. Ja kui kohus hiljem inimesele õiguse annab, pole sellest enam abi, sest tema elu on täiesti läbi.

Tõesti, pigem olgu edasi vana süsteem, kus mõni kaabakas jäi karistuseta, kui et vintsutatakse "igaks juhuks" ridamisi täiesti süütuid inimesi.

Tartus tuleb kraanist mürki?

Tahaks küsida, kuidas te, tartlased, olete rahul oma vee kvaliteediga? Vastake, kui keegi satub lugema.

Mina võin omalt poolt öelda, et ma pole absoluutselt rahul. Praegu võin öelda, et see mõjus lausa halvasti. Ja seda mitte ainult pesule, mis pärast pesemist värvi vahetas, vaid ka tervisele. See puudutab konkreetselt linna veevärki Tartus Karlovas, kust tuli kraanist pruuni soga ka peale seda, kui olid lasnud veel 15 minutit lahinal joosta. Ma ei kujuta ette, kust või mismoodi see vesi tuleb. Ja sellist asja polnud ma varem kusagil kohanud, kuigi olen elanud ka Tallinnas mitmel pool ja teistes linnades ka. Tallinnas Nõmmel näiteks on väga hea puurkaevuvesi, vähemalt oli mõnda aega tagasi. Mujal Tallinnas, näiteks kesklinnas oli varem kloorimaitseline Ülemiste vesi, ent seda puhastatakse nüüd ionisaatoritega ja kloorimaitset pole.

Ausalt öeldes oli see Tartu vee probleem juba varem, üle 10 aasta tagasi. Aga siis oli vesi suht kehv igal pool. Kus valget pesu ei saanudki pesta, või kui pesid, siis värvus see pruunikaks. Aga et Tartus ka nüüd vesi kehv on, see oli mulle üllatus. Nüüd on võimalik filtrid vahele panna, aga isegi siis, kui kodus filtreerida, on see vesi kuidagi imeliku maitsega.

Kas keegi teab täpsemalt Tartu veel kohta. Ma vaatasin tarbijakaitse kodukalt, et Tartus vesi justkui normis.

Miks ma seda kirjutan. Sest Tartu vee joomine mõjutas enesetunnet, et oleks nagu mingit mürki joonud. Kui olin suvel eemal, siis oli enesetunne jälle hea. Ja nüüd pikemat aega eemal olles on enesetunne märgatavalt paranenud. Võimalik, et see on vaid mingi foobia. Et see vee sogasus pole tervisele kuidagi kahjulik. Kas keegi teab midagi lähemalt rääkida Tartu vee kohta?

Aga miks, sa, Mart ei kirjuta sellest, mis Andrus saunalaval rääkis?

Väljavõte Postimehe veebist.

Oleks palju huvitavam, ausõna, kui see jutt nendest ninnu-nännu viirustest, kust midagi uut teada ei saa.

Miks sa, Mart Kadastik, kes sa ajakirjanikuna ja seoses oma ametipositsiooniga valdad tohutult infot ja oled üks mõjukamaid inimesi Eestis, ei jaga oma infot avalikkusega. Miks sa seda lugejate eest varjad? Või jagad ainult seda infot, mis sulle ja su sõpradele kasulik?

Näiteks võiksid sa ju, selle asemel, et pühenduda mõne vähetuntud ajakirjaniku seksihullusele või siis viirustele, millest sa nagunii midagi eriti ei tea, kirjutada sellest, millest sa tead, näiteks millest räägib peaminister Andrus Ansip. Oma rahvaga ta ju ei suhtle. Sinuga ta pidevalt suhtleb. Saaks ka teised teada, kas ta on on siis UFO, miks ta silmi ei pilguta, miks mööduvad tema päevad suusarajal? Miks ta ei tunnistanud kriisi juba varem? Miks ta nüüd midagi ette ei võta, miks torpedeerib reforme, näiteks haldusreformi? Miks on Kapost saanud Reformi sülekoer. Küsimusi oleks oi kui palju, miks sa neid ei küsi, vaid kirjutad mingitel kolmandajärgulistel teemadel. Rahvas januneb info järele, sina aga teed haltuurat. Ja seda juba aastaid. Hoiad infot kinni ja tilgutad seda vastavalt oma äranägemisele. Kas see ongi sinu eesmärk, sarnaselt Jüri Pihliga, jagada ja valitseda?!

Või miks sa ei kirjuta, millest räägib Neinar Seli? Te ju pidevalt kohtute ja arutate asju. Miks on Tartus asjad liga-loga, miks Tartu veekvaliteet kehv, miks turuhinnast kolm korda kallim sild üle Emajõe valmis ei saa, miks ebaseaduslikult püsti pandud Alar Kroodo mälestusmärk (Tigutorn) ikka veel tühi on? Või millest te üldse omavahel räägite? Kas sellest, kuidas sinu sõber Reform valimistel üle Eesti võimule upitada? Ilmselt küll. Miks sa muidu olulistel teemadel vait oled.

Isegi Hans Hadniel Luik, kellel on ärihuvisid Eestis praktiliselt igas majandusharus ja kes flirdib kõigi erakondadega, et ise pappi teenida, kirjutab vahel ausalt sellest, mis ta on kuulnud või nagu asjad on. Ja riskib ilmselt paljuga, nii mõnegi miljoniga. Aga ta teeb seda. Sina, Mart, ei tee sedagi. Kuigi sul pole ka midagi kaotada, sa ei võta riske, oled hästimakstud palgatöötaja ligi 200 000 kroonise kuupalgaga. Miks ometi?

Aga siin küsimus ka Postimehe grupi Norra omanikele (tänu Google translate teenusele saavad nad seda siin lugeda): Miks hoiate ühe lehe juhina ametis ühe erakonna jooksupoissi? Selle tõttu kannatab selle lehe kvaliteet, ja ühes sellega ka tulemus.

Raimol on mure

Väljavõte Postimehe veebist.

Juba siis, kui Raimo Ülavere Äripäevas töötas, sain ma aru, et tal on mure. Ja see suur mure on Eesti ajakirjanduse pärast. Mistõttu ei ilmunud enam ühel päeval Äripäeva Online'is uudised selle kohta, et põder tegi lehmale vasika, vaid ikka korralikud ja tõsised asjad. Ja tähtsad.

Asusin kohe suure huviga Raimo artiklit lugema, sest olen temaga palju aastaid koos töötanud, koos valanud higi ja pisaraid, mitu puuda soola ära söönud, ja mind huvitab, mis ta asjadest arvab, eriti nüüd, kus ta on koolitusguru Peep Vainu juures ametis. Taustaks pean märkima, et juba Äripäevas töötades oli Vain Raimo jaoks suur iidol. Pärast iga koolitust Raimo silmad särasid kuidagi eriti kirkalt ja ta ütles, et ta sai nägijaks ja hakkas asjadest aru saama. Ja et ta on seni valesti elanud (seda ütles ta muidugi ka pärast muid koolitusi). No vot siis, alati pole vajagi enda leidmisest kuskile Tiibetisse, Indiasse või Coelho jälgedes Hispaania mägedesse põrutada. Piisab paarist päevast Peep Vainu juhendamisel.

Raimo artikli algus oli paljulubav. Märksõnad nagu ühiskonna valveoer, neljas võim, Elmar Sepa vahistamine ja Bonnieri ajakirjandusauhind äratasid kohe tähelepanu ning andsid alust arvata, et tuleb põhjalik analüüs ajakirjanduse praeguse olukorra kohta, kus ajakirjandus on muutunud valitseva kliki sülekoeraks. Aga kui edasi lugesin, siis sain aru, et vastupidi, ajakirjandus on Raimo arvates liiga iseseisvaks muutunud, kontrolli alt väljunud, ei avalda enam sellist infot, mida peab avaldama, vaid seda mida ise heaks arvab. Ja et lähtutakse ainult klikkidest, ehk lugeja huvist.

Mnjah. Eks ole ju see kogu Eesti ajakirjanduse suur probleem, et ta, raibe, kolletub. Ja mitte ainult Eestis. Kaasaegse ajakirjanduse looja Joseph Pulitzer, kes tegutses New Yorgis 100 aastat tagasi, on tuntud ka selle poolest, et ta asutas kollase ajakirjanduse, mis siis hakkas ilmutama uudiseid, mida keegi ka lugeda viitsis. Ja sellega sai ajakirjandusest äri, sest huvitavaid asju hakati lugema massiliselt. Enne seda oli ajakirjandus üksikute aristokraatide hobi, umbes nagu Jannseni ja Jakobsoni väljaanded Eestis. Need polnud ajakirjandus kaasaegses tähenduses, vaid peenise pikendused, kui veidi utreerida. Umbes nagu praegu Porsche Cayenne või Ferrari. Saja aasta taguses Eestis oli selleks oma ajaleht.

Ja nüüd siis on see Pulitzeri leiutatud rahamasin jõudnud ka Eestisse, mis näib Raimole suurt tuska valmistavat. Nojah, eks ta ole. Nõuab harjumist. Sest ma ei kujuta ette, et Eestist võiks ajakirjanduse mõttes saada mingi üksik saar meres, kus siis tehakse sellist maru tõsist ja asjalikku asja ning see end ka majanduslikus mõttes ära tasub (kuigi Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna gurud ilmselt väidavad siin vastupidist, välja arvatud ehk Priit Pullerits). Eesti on selleks liialt integreerunud kogu maailma majandusse ja Lääne tsivilisatsiooni. Aga muidugi, kui kehtestada diktatuur, näiteks, end ära isoleerida, nagu see sündis Pätsu või nõuka ajal, siis saaks ühte koma teist korraldada. Kus siis ajakirjanduses ilmuksid ainult sellised asjad, mis seal PEAVAD ilmuma, ainult tähtsad ja asjalikud, olulised lood. Kus kiidetakse, keda vaja, ja kritiseeritakse samuti, keda vaja. Siis ei oleks ajakirjandus tõesti enam selline klikivabrik või lendav Concorde, nagu on väidetud. Mis Concorde'i (helikiirusel liikuv reisilennuk) puutub, siis hiljuti tuli uudis, et sellised lennumasinad lähevad peagi üsna massiliselt käiku, näiteks Finnair plaanib soetada selliseid terve trobikonna, et toetada oma kaugemaid Hiina- ja USA-lende.

Mis aga muutustesse puutub, siis tõesti, võib arvata, et ajakirjandus, nii nagu ka kogu ühiskond muutub kvaliteetsemaks mitte headel aegadel, vaid siis, kui on kriis. Nii imelik kui see ka pole. Ühiskonnas tehakse kriisi ajal väga lühikese ajaga ära olulised asjad, nagu näiteks Nõukogude Liitu tabanud kriisi ja selle liidu lagunemise ajal. Ühiskond sai vabaks. Ajakirjanduses jäävad kriisi ajal pinnale need, kes teevad oma asja hingega. Igasugu tühikargajaid jääb vähemaks, neid, kes tegelikkuses seda tööd ei naudi ja asjast suurt midagi ei jaga. Neil avaneb võimalus teha seda, mis silma tõeliselt särama paneb. Mistõttu ei tohiks kriise veel maha kanda, ja sellega ka kogu turumajanduslikku ühiskonda, pigem on küsimus selles, kuidas kriisiga toime tulla, mida kriisist õppida. Kuidas ennetada sügavaid kriise. Ja kuidas inimesed saaks kriisist võimalikult valutult, ütleks siis et võitjana väljuda.

Reformivankri ette rakendatud kogu Euroopa Liit?

Viimase ajakirja Eurokratt esikaas.

Ühe ajalehe, vist Postimehe vahel vupsas hiljuti postkasti üks huvitav väljaanne, Eurokratt, mida annab välja Euroopa Liidu esindus Eestis. Ja mille esikaanel pole keegi muu kui Reformierakonna liige, endine kõrge poliitik, nüüd kõrge ametnik Signe Kivi. ma ei imesta, sest sellesama Euroopa Liidu esinduse juht on Toivo Klaar, samuti Reformierakonna liige, kes siis jõudumööda omasid kogu Euroopa Liidu raha eest reklaamib ja toetab.

Päris huvitav, kas pole?! Et Reform on suutnud ka kogu ELi oma vankri ette rakendada. Või mis seal ikka imestada, valimised ju tulemas. ma ei kujuta ette, palju selline väljaanne maksab, aga mõned sajad tuhanded vast ikka, koos kõigi otseste ja kaudsete kuludega.

Veel üks näide Kapo omavolist: Mall Kaevatsi juhtum

Väljavõte juura.ee veebist.

Mall Kaevats mõisteti pärast Kapo arappi õigeks, aga kaotas oma töökoha kultuuriministri nõunikuna.

Üks kohvikuline kirjutab nii:

Edasised sündmused olid järgmised: pärast kaks nädalat kestnud uurimist (ja vahetult enne europarlamendi valimisi) esitati Mall Kaevatsile ametlikult süüdistus KarS § 289 järgi. Ilma et oleks võimaldatud tutvuda toimikuga, tehti talle ettepanek alustada lihtmenetluse läbirääkimist, kusjuures karistuseks lubati väike trahv. Kahtlesin tema otsuse õiguses, kuid ma ei olnud tuttav toimikuga ja eeluurimisel kogutud materjalidega. Mall Kaevatsi soov oli aga igal juhul ja võimalikult kiiresti pääseda košmaarist, Kafka maailmast, kuhu ta oli vägivaldselt kistud. Edasi saadeti toimik prokuratuuri lihtmenetluse läbirääkimiste jätkamiseks. Mall Kaevats oleks pidanud end tingimusteta ja vabatahtlikult süüdi tunnistama kriminaalkuriteos. Seejärel oleksime koos prokuröriga kokku leppinud konkreetses karistuses ning kohus oleks kokkuleppimise korral selle kinnitanud. Prokuratuuris õnnestus meil aga toimik läbi lugeda ja selle põhjal sai teha ainult ühe järelduse – Mall Kaevats ei ole toime pannud mingit kuritegu. Keeldusime jätkamast lihtmenetluse läbirääkimisi ja ma esitasin taotluse menetluse lõpetamiseks. Kuid esialgu oli see õli tulle valamine – kriminaalasi saadeti tagasi kaposse ja seal tunnistati Mall Kaevats lisaks ametiseisundi kuritarvitamisele süüdi ka ametialases lohakuses (KarS § 299 lg 1). Teda süüdistati näiteks selles, et ta oli pidanud väiksemates küsimustes komisjoni koosolekuid elektronposti teel.

Asjast kirjutab päris põhjalikult Postimehes Kaevatsit esindanud advokaat Sulev Raudsepp, keda sundis sulge haarama asjaolu, et tegu on harukordse juhtumiga tema praksises.

Mall Kaevatsiga on Ekspressis ilmunud intervjuu:


Inno kommentaar:
mnjaa, tundub, et Irjal on õigus, kui ta ütleb, et senikaua kuni sind ennast pole kinni nabitud, on justkui kõik ok. Kapo-ga seoses on olnud viimasel ajal ridamisi "põnevaid" juhtumeid, aga kuivõrd need kõik on olnud nö üksikjuhtumid, siis laiemat diskussiooni pole sündinud.

Tundub, et Kapo tegutseb kui riik riigis, täiesti kontrollimatult oma suva järgi. Ja seda olukorras, kus Eesti on ELi ja NATO liige. Häbi peaks olema! Kes seda organisatsiooni küll juhivad. Etteotsa pandi endine rea-võmm Raivo Aeg, lihtne ja rumal mees, ma ei usu, et temasugune seal palju otsustab.

Kaevatsi juhtum on huvitav ka selle poolest, et ta oli pärast Kapo-poolset survet nõus võtma omaks kuriteo, mida ta polnud sooritanud. Kõike vaid selleks, et asi kiiresti ära lõpetada. Seoses Simmi juhtumiga, kas pole huvitav? Kui ka Simm võttis kõik omaks, et vaid asi kiiresti ära lõpetada, et oma lähedasi säästa, näiteks.

Ja et Kaevatsi juhtumi taga võib olla hoopis tema poja Iraagi sõja vastane tegevus. Kapo väänas siis emal käsi, et poega mõjutada.

Tehnilised probleemid kohviku külastamisel?

Mitmed kohvikulised on andnud teada tehnilistest probleemidest kohviku külastamisel. Seda just viimasel nädalal. Ma ise pole midagi täheldanud (kasutan Firefoxi). Kas sina oled märganud midagi seesugust?

Samuti näib olevat probleeme teistel. Näiteks tuli selline teade:
Delfi nimeline portaal blokeerib kommentaare. Eriti selliseid kriitilisi, eriti selliseid Reformikriitilisi!!! Mina ei saa nt oma ip aadressilt enam ühtegi kommentaari kirjutada! Uurige asja!

Prügi-Raineri uued kampaaniad

Prügi-Rainer on avalikest kampaaniatest targu taandunud ja keskendub nüüd hoopis poliitikale. Samas kui algul oli jutt, et igal aastal hakatakse prügi metsa alt kokku korjama. Aga ilmselt seda enam ei viitsita teha, sest prügi on metsa alla tagasi toodud, seda on seal veel rohkem kui enne ning kokku kogutud prügi seisab sorteerimata platsidel. Ühesõnaga, üritus läks aia taha ja keegi ei taha sitta enam torkida. Kuigi võiks. Saaks vähemalt ühe asja korralikult lõpule viidud. Aga ilmselt seda ei tehta, sest see polnudki eesmärk. Eesmärk oli saada kokku mingi hulk rahvast, kelle abil siis hakata uut erakonda looma. On ju koku kogutud terve hulk kontakte, meiliaadresse, paljud inimesed on andnud nö tilga verd ja nüüd on neid juba lihtsam kaasa meelitada, tegema mida iganes.

Samas paistab Prügi-Rainer suht rumal mees ning sellised vaimsed asjad nagu poliitika talle eriti ei sobi, pigem võiks teha midagi kehalist, nagu see prügi metsa alt koristamine. Näiteks on paljud kõnniteed libedad ja puhastamata, selle võiks koos ära teha, siis peldikud on paljudes kohtades räpased, need võiks puhtaks küürida. Samuti võiks teha korda aiad, puuriidad, koristada lagunenud lobudikud, ja oh, eks neid asju ole veel, mis vajaks tegemist. Lisaks võiks kampaania korras kõik minna koos suusatama, või kelgutama, või siis, kui ilmad soojemad, siis ujuma, ja jalgrattaga sõitma. Oleks ju vahva! Kõike koos teha! Nagu oli see koos prügi korjamine, näiteks peldikute küürimiseks saaks luua samasugused lipujaamad ja muu taolise värginduse.

Panen üles ka vastava küsitluse.

Kas Rainer Nõlvak on võimuahne või oh-oh?

Rainer Nõlvak, väljavõte Äripäeva lisast Gentleman.

Mu sõber Villy ja mina ka, trallalaa! Just nõnda võiks pärast Äripäeva Gentleman'i ilmumist ümiseda väikest potitaime oma väikeste krampis käte vahel hoidev Rainer Nõlvak, sest kesse muu temast sinna mesimagusa loo kirjutas kui tema leivaisa Tönis Paltsu isikliku sekretäri Jaano-Martin Otsa venna Peeter-Eerik Otsa isiklik sõber Villy Paimets. Päris kena loo on Tönis oma kannupoisist tellinud. Pole paha, pole paha.

Ja kui nüüd järele mõelda, siis juba tükimat aega on eri ajakirjandusväljaannetes (mina mäletan üht isegi naisteajakirjast Stiil, kus Rainer figureeris rubriigis Stiilne mees) ilmund kahtlaselt mesised lood kellestki ei-tea-kust-välja-karanud kodanik Nõlvakust. Kes oli möödund aastal toimund massiivse prükakoristuskampaania face ehk spokesperson. Tassis musklite värinal põõsast autokumme välja ja oli muidu igatepidi tubli ja tõsine (tösine?) eesti mees. Massiivne ning üsnagi tulemusetu prükakoristuskampaania (prügi on metsa all tagasi) päädis sellega, et Nõlvak valiti möödund aasta Aasta Kodanikuks ning Urve Palo ise andis talle aunimetuse üle.

Milline stoori, kas pole? Ja võiks ju oodata, et tubli ja tõsine eesti mees võtabki nüüd prügikoristuse enda südameasjaks ning jätkab pooleliolevat tööd, sest nagu ma ütlesin - prügi is back, metsa all tagasi. Aga võta näpust. Juba on Prügi-Raineril uued sihid. Sedapuhku siis mitte musklite väristamine, vaid ajude nagistamine ehk mõttetalgud, või suisa rahvakoosolekud. Ja sealtkaudu siis, nagu arvata võib, otsemat teed suurde poliitikasse. Tulles suuremeelselt vastu rahva alandlikele palvetele - vist nii on tema kampaaniameeskond endale ette kujutanud?

Tšekkasime välja, et Nõlvaku rahastajaks on ei keegi muu kui vana rott Tönis Palts ise. Võimalik, et Tönis plekkis kinni ka prükakoristuskampaania - seks, et Rainerile nime teha ning teda vaikselt vanas režiimis pettund rahvale ette sööta. Mees ise on ju üsna tuduludun, vaikne ja tõsine, välimuselt viks ja viisakas, olemiselt väärikas. Ja sõnad kah õiged suus: siunab moekalt raha ja kapitalismi, arutleb, kas George Soros võiks olla õnnelik ja leiab (öigesti!), et ei ole (surematu tsitaat: "Ja kui sa nüüd mõtled, et seal püramiidi tipus olevad vennad ei ole õnnelikud, siis mis see uba on?"), kiidab ökot ja raputab endale Porschega sõitmise pärast tuhka pähe, räägib ligimesearmastusest ja sellest, et kogu Eesti võiks olla parlament. Pillub kriitikanooli ancien regime'i ehk vana režiimi pihta. Vot on üks õige eesti mees, üks õige kodanik!

Muide, Napoleon oli ka. Oli alguses kõikse suurem kodanik, aga niipea, kui sai tunda võimu hõrku maitset, unustas oma ideaalid kus seda ja teist ning kroonis end Prantsusmaa keisriks. Et siis niipalju kodanikuühiskonnast. Muide, ka Napoleon oli pisike mees ja tal olid pisikesed käed. Võimalik, et väikest kasvu meestel ongi selline kompleks, et nad tahavad iga hinna eest võimule pääseda, oma teiste puudujääkide kompenseerimiseks niiütelda. Võib mõista, miks Rainer just Porschega sõidab. See on ta peenisepikendus. Muide, selline "Teeme ära" mees oli ka Napoleon Bonaparte, ainult et tema kogus endale enne võimuletõusmist au ja kuulsust edukates sõjalistes kampaaniates. Kuna tänapäeva Euroopa kultuuriruumis ei ole enam kombeks vaenulikele välisriikidele sõdu kuulutada (kui oleks, siis ma pakun, et Rainer kuulutaks sõja Venemaale), siis Raineril ei jää üle muud kui koguda kuulsust võitluses prügi, lume, jääpurikate, räpaste peldikute ja muu sellisega. Kes siis ei armastaks meest, kes on valmis omaenese väikeste kätega sinu peldikupoti puhtaks küürima? Siin on ent väike konks. Too küürija ei tee seda mitte altruismist ja ligimesearmastusest, nagu ta Äripäeva klantsitud väljaandes väidab, vaid soovist oma edukatest kampaaniatest poliitilist profiiti lõigata. Algul kodanik inimeste armust, hiljem keiser jumala armust.

Aga häda on ses, et sellistel väikestel võimuahnetel, üsna sageli ka diktaatori kalduvustega tüüpidel (üks sarnane on ka Juhan Parts, kes muide samuti Tönis Paltsu protežee ning kannupoiss) on tavaliselt üks viga - nad on purulollid. Ehk siis nad on võimelised küll musklite värinal põõsastest autokumme välja vedima või sõjas vaenlasel kaela kahe korra käänama, aga kui nad hakkavad rääkima tõsistest asjadest, siis hakkab piinlik. Kuulakem, mis ütleb despot-in-the-making Nõlvak: "Õudne masendus on igal pool, majandus langeb... aga so what? Sõbrad on olulised, mitte Euribor, sõbrad ju nii lihtsalt ei kao".

So not, ütles ka Matti Nykänen ja ma ütlen, et kui talle ampull panna ja ta sporti tegema panna, siis annaks Mäkikotka-Mattist teha umbes samasuguse mõttetalgulise nagu Rainerist, kusjuures ma arvan, et ta oleks veel vaata et huvitavamadki mõtted.

Sellised tegelased on tegelikult jube ohtlikud, sest nad on küll väga tragid (kes poleks, kui rahad taga?), aga purulollid. Ja kuna nad on purulollid, siis neid on väga kerge juhtida ja juhendada. Nagu nüüd juhib seda purulolli prügikoristajat tema rahastaja, iga hinna eest uuesti võimule ihkav Tönis Palts.

Einoh, ärge pahandage, muidu on see spordihull prügikoristaja ju täitsa nummi. Muskel ilusti punnis, nagu ta igal võimalusel demonstreerib, lips sirgu, habe aetud ja triiksärk säravvalge. Oleks igati esinduslik turvamees. Või siis edukas aerutaja.

Aga kui kuulata ta juttu sellest, et parlamenti polegi vaja ja kogu Eesti elanikkond võiks olla parlament, siis ma arvan, et tema rahastajad ja Rainer Nõlvaku müüdi välja mõtlejad Palts ja Taal on natuke puusse pannud. Ühes Euroopa riiki kuuluvas riigis saab parlamendi laialisaatmisest rääkida kas mees, kes soovib saada türanniks, või mees, kes on oh-oh. Ehk siis üks kahest: kas Rainer Nõlvak on korsiklase kompleksiga võimuahne tõusik või lihtsalt oh-oh. Esimesel juhul toetavad Palts ja Taal tema ambitsioone ning teisel juhul kasutavad nad vaest totut lihtsalt kurjasti enda kasuks ära. Võimalik, et ta on segu mõlemast ehk siis võimuahne oh-oh, mis on eriti ohtlik.

Aga küllalt sest, mind huvitab hoopis, miks Rainer Nõlvak oma esimesest abikaasast lahku läks? Ja mis seisus on tema raha- ja armuasjad. Kus sööb, kus joob, kellega magab. Ja nii edasi. Saatke inffi, anonüümsus on tagatud!

Nagu kaks napoleoni

Tõnis Paltsu teener Rainer Nõlvak (vasakul, Äripäeva meestelisa esiküljelt) ja Napoleon Bonaparte (vikipeediast).

Tõnis Palts loob uut erakonda?

Väljavõte Päevalehe veebist.

Spekuleerisin ennist, mis või kes võib olla Rainer Nõlvaku veetava "Minu Eesti" projekti taga (see, mis tahab hakata korraldama üle-Eestilisi mõttetalguid ja valitsema rahvahääletuste kaudu), et kas IRL, rohelised või sotsid. Aga nüüd tuleb välja, et see mees on hoopis Tõnis Palts. Ta on kuskil varem öelnud ka, et võib kasvõi iga aasta uue erakonna asutada. Nüüd siis ilmselt ongi aeg käes ja IRLis kõrvale puksitud mees uut algust tegemas. Sest projektis kaasa lööv Jaano-Martin Ots on Paltsu isiklik sekretär, kes kirjutas näiteks sissekandeid Paltsu blogisse ja arvamusi meediale (Palts ise kirjutada ei oska). Ilmselt kavandatakse aplombikat gastrolli 2009. aasta parlamendivalimistel.

Nii et jääb vaid oodata, mil Palts suure sangarina taas kuskilt välja vupsab. Ja pole võimatu, et seal taga on Olari "ihkan valgustatud monarhi" Taal. Sest rahakest tundub neil meestel olevat, üks pani 200 miljonit tuuri Hoiupangast, teine samapalju maksumaksja selja tagant.

Irja täiendus: mul on Tõnis Paltsu kohta vaid üht öelda. Et ta on ROTT. Ja mingite tobedate mõttemõlgutuste rahastamine ei tee teda vähem rotimaks.

Pildikesi talvisest Tallinnast

Jalutasime nädalapäevad tagasi talvises Tallinnas. Siin mõned fotomeenutused. Täna on juba pilt sootuks päikselisem ja rõõmsam.;)

Ei või olla: reformar tunnistab vigu

Väljavõte rahvusringhäälingu veebist.

On juhtunud SUUR IME! Hiljuti Reformierakonna aseesimehe kohalt taandunud erakonna juhatuse liige Meelis Atonen tunnistab homme eetrisse minevas saates "Ülekuulamine" (kell 12 Raadio 2 pealt), et, tsiteerin: "Pärast 2007. aasta valimisi, kui maailma majanduses hakkas juba tulema signaale muutustest, siis neid Eesti riigi tasandil eirati. Tuleb tunnistada, et pooleteise aasta jooksul pärast valimisi suhteliselt vastutustundetult künti ja ma ei süüdista ainult rahandusministrit, süüdi olid ka minu erakonna inimesed."

VAU! Ilmselt võib tänase päeva peale suure risti kalendrisse teha. Sest seda ei juhtu iga päev, kus üks reformar räägib tõtt. Aga, nagu öeldakse, on tõe tunnistamine esimene samm probleemide seljatamisel. Tubli, Meelis! Oleks hea, kui sinu ütlemistest ka midagi sõltuks.

Lisaks ütleb saates endine rahandusminister, Riigikogu liige (IRL) Taavi Veskimägi (kelle ministriks oleku ajal, meenutan, algas avaliku sektori kiire palgatõus, mis tõstis inflatsiooni lakke ja keeras tuksi eurole ülemineku 2007. aastal), et Eestit ootab veel teine, 5 miljardi krooni suurune eelarvekärbe. No selge. Mis tähendab taas paljudele inimestele sissetuleku vähenemist.

Ja ühe kurja juure, praeguse rahandusministri nõunik Rein Järvelill "ei välista", et järgmise aasta riigieelarvet koostades tulevad jutuks ka kinnisvara-, auto- ja astmeline tulumaks. Mnjaa. Kus olid need maksud siis, kui majandus üle kuumenes? Miks nüüd, kui inimestel niigi raske, vaja neid makse kehtestada. Sellega käituks valitsus nagu kommertspangad, kes, piltlikult öeldes, pakuvad sulle vihmavarju siis, kui päike paistab, ja võtavad selle sult ära, kui hakkab sadama.

Küll pakub Veskimägi välja hea idee, et valitsus võiks sõlmida tehingupõhiseid maksulepinguid soodustamaks väliskapitali riiki tulekut ja töökohtade loomist. Ehk siis sama asja, mida tehti Eesti riigi taasiseseivusmise algul, kui mitmed välisinvestorid said maksusoodustusi.

Atonen kritiseerib ka presidenti: "Ma arvan, et president näitas oma aastapäevakõnes erakondlikku poliitikat." Jummala õige jutt. President on juba tükk aega tagasi näidanud, et ta pole kogu rahva president, vaid ühe kliki oma. Aga ega rahva presidenti ei saagi rahvas enne, kui ta ei saa seda ise valida.

Ka söömisel on sobivus oluline

Väljavõte Ran Prieur' veebist.

Viimasel ajal on olnud palju juttu sellest, milliseid toite süüa ja milliseid mitte, ning milliseid dieete eelistada, justkui oleks kõik inimesed ühesugused. Paraku see nii ei ole. Kohvikuline saatis viite Ran Prieur' esseele, mis räägib sellest, kuidas süüa tuleb toitu, mis meeldib ja sobib.

Nii et tuleb välja, et kui me Irjaga oleme propageerinud sobivust paarisuhtes, siis kehtib sama põhimõte ka toidu kohta. Pole olemas ainsaid ja õigeid dieete, igaüks peab valima selle, mis talle sobib. Ühele sobib ainult taimetoit, teisele mitte. Üks võib süüa saia ja piima, teine mitte. Üks võib õgida ohjeldamatult liha, teine mitte.

Ja ma võin saladuskatte all öelda, vähemalt mulle tundub nii, et need, kes paarisuhtes sobivad, neile sobib ka enam-vähem ühesugune dieet. Veel üks nõks leida sobivat kaaslast: vaata, mida too sööb! Või joob.