NII PALJU SIIS ILUTULESTIKUST!

Mnjahh! Lootsin teile siinset ägedat ilutulestikku näidata, aga õhtuks oli laskunud külm udu ning nähtavus null. Oli küll kuulda paugutamist (kassid jooksid trepi alla) ning kohati välgatas taevas ka tooni võrra heledamaks, aga muidu polnud näha mitte kui midagi. 

Seekordne talv on ka siin olnud erakordselt külm. Täpselt nagu Vene ilmatargad ennustasid - tuleb hästi külm talv. Eestis läks vist ka külmaks nüüd? Meil tuleb nüüd siin kolm pluss kümne kraadist ööd, aga siis virutab jälle nulli.

HEAD UUT AASTAT!!!!

Head sõbrad! Aitäh, et olete olnud see aasta siin lehel! Hindan seda väga ning pole tähtis, kas oleme ühel või erineval arvamusel. Teiega on olnud maru äge maailma asju arutada! Ärge ka uuel aastal kuhugile minge ning tulge ikka tagasi arutama :) Elame huvitavatel aegadel ning igav meil ei hakka ka uuel aastal, selles võib kindel olla.

Mina saatsin 2025. aasta ära suure tänutundega. Meie elu on olnud vaikne ja rahulik ning kurta ei saa mitte millegi üle. Mida enamat ongi vaja? Soe tuba, hea söök, pere terve. Sellest piisab. 

Pildil meie väikene vana-aasta lauake. Joao kohalikust portugali restoranist valmistas meile sellise oivalise eine pühadeks ning kinkis kaua peale veel traditsioonilise jõulukoogi ning roosa veini. Filmidest vaatasime Ice Age'i ja Luottomiest (Usaldusmeest). 

Võrratut uut aastat! Saluut!!!! 

SAIMEGI VALGED JÕULUD!

Saimegi valged jõulud! Üleile ja eile hommikul olid muru ja aiamööbel valged! Lastel rõõmu kui palju! Meie kandis on iga talv miinust ning ka härmatist on varem olnud, aga niiiii valget pole mina enne näinud.
 

JÕULUHOMMIK

Ella 25. detsembri hommikul. 

KAS EESTLANE ON LOLL VÕI KERGEUSKLIK

 Jäin täna hommikul mõtlema selle üle, miks soomlane teeb päeva lõpuks alati seda, mis on talle riigi ja rahvana kasulik, eestlane aga ajab oma jonni edasi ka siis, kui see talle enam üldse kasulik ei ole, vaid pigem hukatuslik. Miks eestlane käitub ennasthävitavalt. 

Arutasin mõni aeg tagasi ühe Eestis elava sõbraga sõja võimalikkuse üle Eestis. Et mis siis saab, kui Venemaa kannatus katkeb ning ta paneb Eestile niiöelda paugu ära. "Aga siis saab ka NATO käest paugu vastu!" ütles sõber muretulr. Justkui muuseas. Nagu selle vastastikku paugustamisega ei kaasnekski katastroofilisi tagajärgi tillukesele Eestile. Noh, pangu see pauk ära, küll meie paneme vastu ja veel kõvemini! 

Eestlane on oma kõhna ja karvutu rinna kummi ajanud ning näib, nagu ta oleks valmis võitlusse tormama mitte ainult enda, vaid ka terve ülejäänud Euroopa eest. Mis see siis ära ei ole, see vene karu selili panemine! Ülejäänud Euroopa vaatab eestlase eneseohverdust hämmastuse, ent ka kergendusega - loll viskab enda ette ja loodetavasti väsitab Venemaa end lolli puredes ära ega jõuagi meie juurde. Või on seks ajaks juba nii nõrk, et ei jaksa enam meie küljest väga suurt tükki napsata. Poola võtab, aga Berliini ukse all oigab: "Oi-oi-oi, siit valutab ja säält valutab, pööran parem tagasi!" 

Aga miks eestlane on nii loll, kust see lollus tuleb? See on miljoni dollari küsimus, aga kui mõelda, siis leiab selle lolluse ajaloolised juured. Nimelt kui kõik põhjala rahvad võtsid üksteisejärel vastu ristiusu, sest see oli neile kasulik, käitusid eestlased täiesti vastupidi ning kuulutasid, et mitte mingil juhul ristiusku vastu ei võta ning võitlevad "põlvepikkuse poisikeseni." Praegu kajavad samasugused hüüded - me võitleme venelaste vastu viimse meheni! Vahet pole, kui ka kõik eestlased ära surevad, vähemasti oleme ära tapnud ka mõned venelased! 

Mõistusega võttes tundub selline mõtlemine täiesti arulage. Olla valmis surema viimase meheni selle nimel, et anda oma panus venelaste arvu vähendamisse. Mil pole päeva lõpuks mingit tähendust, kuna vene rahvaarv on 143 miljonit, Eesti oma aga 1, 3 miljonit. Ajalugu unustab eestlaste ohverduse nagu sulpsatuse vees.
Ma mõtlesin, et ehk on põhjus sel, et eestlased pole kunagi osanud valida endale juhte. Juba muinasaja eestlaste vanemad olid rumalad, sest hakkasid võitlema paratamatuse vastu ega osanud pöörata uusi tuuli oma rahva kasuks. Kui Eesti esimest korda iseseisvus, sai ta omale samuti rumala juhi - Konstantin Päts tegi Stalini armeele Eesti riigi väravad lahti, mis on ilmselt üks rumalamaid riigipea otsuseid maailma ajaloos. Sellega ta võttis meilt igaveseks ära õiguse öelda, et meid Nõukogude Liidu poolt okupeeriti. Me võime siin mistahes juriidilisi konstruktsioone luua, et end õigustada, aga igaüks saab aru, et kui sa võõrriigi sõjaväe oma territooriumile lubad, annad sa sellega võimu käest ära. 

Uuesti iseseisvudes oli Eestil korraks lootust, esile kerkisid targad mehed nagu Tiit Madisson ja Edgar Savisaar. Aga Madisson pandi vangi ja Savisaar piinati surnuks. Eestlaste vaikival heakskiidul. Taaskord oli vaim vardas ning väntas härg. 

Tarka inimest iseloomustab see, et ta saab aru, mis on talle kasulik ning ta pürgib selles suunas. Tark riigimees mõtleb, mis on tema riigile ning rahvale kasulik. Savisaar arendas suhteid Venemaaga, sest ta sai aru, et see on Eestile majanduslikult kasulik. Naabriga on kõige lihtsam kaupu vahetada. 

Rumal inimene seevastu ei näe oma ninaotsast kaugemale. Tema mõtleb: "Mis on mulle täna kasulik?" Saamata aru, et ka tema ise on osa oma riigist ja rahvast ning kui riik ja rahvas kannatab, siis jõuab kannatus ka ükspäev temani, kuigi tal ehk täna on meri põlvini.
Samamoodi mõtles Päts - Stalini armee sisse laskmine oli kasulik talle endale ja teistele võimuhaarajatele, kuna nemad olid kehtestanud diktatuuri ning seda oli vaja kaitsta rahva eest. Ta ei mõelnud riigi ja rahva peale nagu Michal, Tsahkna ja Pevkur praegu. Vaid ainult sellele, mis edendas tema enda huve lühikeses perspektiivis. 

Nüüd miks eestlane juba aastasadu rumalaid valitsejaid talub. Miks rahvas midagi ette ei võta? Ma olen seda mitu korda küsinud. Vastus on lihtne - paljud eestlased on oma loomult praktilise meelega, talupoja mõistusega, ning saavad aru, et naabriga tuleb hästi läbi saada, aga rohkem on siiski neid, kes usuvad seda, mida neile räägitakse. Ükskõik, mida räägitakse. 

Ja kuna praegu kõlavad kõige valjemalt hääled, et Venemaaga tuleb võidelda vajadusel kasvõi viimase eestlaseni, siis usub enamik eestlasi seda. Kuna see on see, mida räägitakse. 

Räägitaks näiteks hoopis seda, et Prantsusmaaga tuleb võidelda kasvõi viimase eestlaseni, usuksid seda tüüpi eestlased seda. Vähimagi kahtluseta, kuna see on see, mida räägitakse.

Kas see on lollus või kergeusklikkus? Ma arvan, et mõlemat. Ühelt poolt ilmselt vähene vaimne võimekus, ei suudeta asju analüüsida, näha, mis on enda jaoks kasulik, ning kuna seda ei suudeta, siis klammerdutakse selle külge, mida räägitakse. Mis on mida iganes.

MEIE JÕULUD

Ilusat püha jõuluaega kõigile! Oleme olnud perega kodus, kuna ilm on nii kõle, et jalutama ikkagi kuidagi ei tahtnud minna. Päikest näitas ka vaid sutsukese. Inno küttis päev otsa ahju, õnneks käisime esmaspäeval Portugalis puude järel, neid kulub nüüd kõvasti. 

Soojas toas on aga nii mõnus olla, et ei tahagi muud, kui perega diivani peal pikutada ning verivorste-hapukapsast süües jõulufilme vaadata. Pohlamoos on meil ka, Soome oma, siin pohlamoosi ei müüda. Ja Inno sai vene kaupa müüvast poest kohutavalt head kodujuustu ning hapukoort. Eile tegime pelmeene. No taevalik!!!
Siis on meil veel kõrvitsasalatit, sealiha ning hapukurke. Midagi rohkemat ei olegi võimalik tahta. Õnneks on nii vähe vaja.
Soe tuba, hea toit, kallid inimesed. 

Ja siis üks tore jõulufilmike ka. Meie vaatasime eile ja täna Üksinda kodus esimest ja teist osa. Hommikul said lapsed oma kingid kätte.

 
Minu lapsepõlves tuli jõuluvana 24nda õhtul, isa kadus siis alati kindlal kellaajal ära, millest ma üldse aru ei saanud, ning mingil ajal tuli tuppa sinise mantli ja tumeda habemega jõuluvana, kes rääkis hästi jämeda häälega ja keda ma väga kartsin. Pugesin tema eest kolmesena isegi voodi alla ning keeldusin välja tulemast. Pärast sain aru, et see oli isa. 

Minu lastel on ka korra jõuluvana käinud, aga Roosi sai kohe aru, et see pole see õige, vaid hoopis issi sõber. Eks ta nii ole, et parimgi jäljendaja Eks ta nii ole, et parimgi jäljendaja ei suuda täielikult kehastuda selleks õigeks, unistuste jõuluvanaks, kes elab kusagil kaugel põhjas. Seepärast säilitame me oma peres jõulumaagia ning meie laste juurde saabub jõuluvana 25nda detsembri öösel. Kuidas ta seda teeb, kes seda täpselt teab, aga ta tuleb ning hommikul on kingid kuuse all. Ning jõulurõõmu jätkub mitmeks päevaks.

Sellised need meie jõulud on. 

Pildil Lumehelbeke, kes sai ka oma jõulukalendri - kuis siis muidu! 

RÄÄGI LAPSELE KURITEOST JA KARISTUSEST

Minu arust peaks iga vanem oma lapsele kuriteo ja karistuse põhjuslikku seost õpetama. Eestis on mindud Põhjamaade teed, kus lapselt tuleks küsida, kuidas ta end tunneb, kui teist lööb.

Minu arvates on see vale. Kui laps saab 14 ning algab krimvastutuse iga, siis mitte keegi ei küsi armsatelt memmepojukestelt, kuidas nad end tunnevad, kui mõne inimese ära veristavad. Kes uuris Raasiku 14, 15 ja 17-aastaste noorte käest, kas nad ikka tahaksid jõuludeks vanglaleiva peale minna? Mitte keegi. Käed pandi plaksti raudu ning pokri. Emmekene küll nuttis ajalehes, et tema pojukene pole midagi teinud, ta on hästi tubli poiss, aga kes teda kuulas. Kuriteole järgnes karistus. Vägivald, kas pole? 

Kui seesama mammakene oleks oma poega varem pahategude eest karistanud ning õpetanud, et kuriteole järgneb karistus, siis ei veedaks ehk pojukene praegu jõulusid vanglas, vaid istuks koos perega jõululauas.

Eestis on selline suhtumine - ahhh, lapsed on lapsed, ikka teevad. Õpetatakse, et lapsena võib pahandust teha. Keegi ei mõtle selle peale, et mis seisus on laps, kui koidab tema 14. sünnipäeva päev. Kui ta on harjunud teisi karistamatult peksma, siis ega tema ei saa aru, et nüüd on kõik, nüüd tuleb lõpetada, sest algab kriminaalvastutuse iga. Tema paneb samamoodi edasi ning satubki pokri.

Hispaanias nõutakse korda juba kolmestelt. Juba kolmeaastane peab teadma, kuidas käituda. Kui kooli minna ei taha, töinab värava juures, siis keegi ei hakka seal temaga ta tunnetest rääkima. Ema viib süles õpetaja juurde. Lööd teist, saad ka ise kohe laksu. 

Kuriteole (jah, ka see, kui laps teist lööb, on kuritegu, seda lihtsalt ei karistata) järgneb kiire karistus. Ja nii see peakski olema.

Nii et ärge vaadake oma laste kuritegudele läbi sõrmede. Selgitage, milline tegu on kuritegu ning milline karistus järgneb sellisele käitumisele siis, kui ta on 14.

ASI OLI IKKAGI FRITÜÜRIS

Proovisime siis selle uhiuue klaasfritüüri ära. Ja... mul on kahju, aga mõne tunni pärats algas täpselt samasugune köha, mis läks üha hullemaks. Silmad hakkasid vett jooksma ja hommikuks oli üks silm punane. Täna tekkis ka nõrkus ning hakkas iiveldama. Õhtul lõppes köhahoog oksendamisega. Seega tuli jälle üks fritüür garaazi ära panna.

Seega asi ei ole teflonis, selles fritüüris on 0 teflonit. Ega ka läkaköhas, mida siin välja pakuti, sest läkaköha ei ole selline haigus, mis tekib ja kaob ning kohe uuesti tekib. Ma ei ütle, et kõigil peab selline reaktsioon tekkima, aga minul tekkis ja tekib. Kui teil samamoodi on, seletamatu köha, siis proovige mõnda aega ilma kuumaõhufritüürita ja vaadake, kuidas on. 

Inno arvab, et põhjus on selles, et fritüüri sees on mootor, mida töödeldakse põlemisvastase ainega, ning need süttimisvastased ained on hästi mürgised.

JÕULUMEELEOLU LINNAS

Käisin eile linna peal ringi ja tegin mõned klõpsud jõulukaunistustest. Kärab kah, kuigi lumi oleks muidugi kõige ägedam kaunistus :)

VALMISTUME JÕULUDEKS :)

Roosi ja Ella kaunistasid piparkooke ja Roosi ehtis kuuse :) 

VIIENE JUDOKA TULI ÕHTUSEST TRENNIST

ETTEVAATUST, KUUMAÕHUFRITÜÜR!

Tahtsin sellest juba ammu kirjutada, aga siis unustasin vahepeal ära, täna tuli jälle meelde. Kunagi soovitati mul osta kuumaõhufritüür, et sellega hea lihtne lastele süüa teha. No me siis Innoga ostsimegi ja tegime sellega kuskil poolteist aastat süüa.

Mäletate, kuidas ma kirjutasin oma pikka aega kestnud piinavast köhast? Kuidas ma köhisin pool aastat jutti, päevad ja ööd? Küll me Innoga mõistatasime, et mis selle põhjuseks võiks olla.

Kahtlustasime küll hallitust, küll niiskust, küll erinevaid allergiaid. Jätsin järjestikku ära kohvi, pähklid, piimatooted, kartuli ja tomati ning paprika, mee jne. Isegi kummeliteed kahtlustasin vahepeal. Aga ei midagi, köhisin ikka nagu hull. Inno arvas, et olen parandamatult haigeks jäänud ja tahtis mind juba arst juurde viia. Mulle aga ei meeldi arsti juures käia, viimases hädas lähen, kui surm silme ees.
Otsustasime, et ootame kevadeni, et äkki mingi talvine niiskus ikka. Kuna ma olen ju astmaatik, see on mul diagnoositud arsti juures.
Ühel hetkel sattusin aga lugema artiklit, kus räägiti sellest, et kuumaõhufritüür oli tekitanud Jaapanis tervel perekonnal vähi ning pereema isegi suri sellesse. Kopsuvähi nimelt. Ja seal hoiatati, et fritüüri tuleb kindlasti õigesti puhastada.

Pakkusin Innole, et äkki on põhjuseks fritüür. See on ju nii uus asi ning kes teab, mis materjalidest see on tehtud. Neil on väga võimas mootor ka ning ta töötab väga kõrge kuumuse juures. Kas selline toas nii võimsa mootori käivitamine on ikka tervislik?

Inno ei uskunud, et asi on fritüüris, aga nõustus ikka ostma uue fritüüri. Et äkki tõesti see vana fritüür on valesti puhastatud.
Panime vana fritüüri garaaži ning oh sa ime- kolme päeva pärast andis köha järele. See oli siis selle aasta maikuus. Kui ma olin 9 kuud köhinud.

Varsti saabus aga kohale uus Philips'i fritüür ning tegime sellega süüa. KOHE oli köha tagasi. Sama hull kui enne.

Nüüd sai ka Inno aru, et asi oli siiski fritüüris ning viskasime tervisekahjustaja tseremoonitsemata välja. Nüüd teeme süüa traditsiooniliselt vana hea panniga.

Hull ainitine köha on kadunud. Nüüd köhin vaid siis, kui viirusesse jään ning siiski varasemaga võrreldes väga vähe. Nagu tavaline inimene. Astma on praktiliselt ära kadunud. Enne pidin inhalaatorit kasutama mitu korda päevas, nüüd pole teda enam vaja.

Vot siis. Kui teil tekib pikk ja pidev köha, selline, et köhite peaaegu et sisikonna välja, siis enne arsti juurde minemist pange kuumaõhufritüüt mõneks ajaks pausile.

TÄNANE LUNCH

Joao tegi täna Inno tellimusel 3 doradat. Ausõna, ma sõin ühe minutiga ära, sest lihtsalt niiiiii hea. Mina arvan, et söögitegemine tuleb usaldada ekspertidele, aga iga restoran muidugi ei paku head toitu. Portugali restoranid üldjuhul pakuvad - kui nad muidugi pakuvad traditsioonilisi portugali toite, mitte burgereid :) Kes kulinaarseid elamusi otsib, külastage Portugali :) 

Kaladest jätkus tervele perele ja mina sain söögitegemise asemel hetkeks pikutada ning raamatut lugeda :) 

JÕULUMAAGIA VÕI ÕIGEMINI KAAMOS

Mnjahh, selline see "jõulumaagia" meil siin siis on. Hallide pilvedega taevas, aeg-ajalt tibutab vihma, rohi kasvab mühinal. Nüüd kümme päeva järjest on pilves. Oleks veel päike, see teeks olemise natuke talutavamaks. Järgmine nädal tuleb veel rohkem vihma, sajab terve nädala. Mõned plusskraadid üle kümne.
Ei midagi võrreldes Eestiga, kus, ma kujutan ette, kõrguvad jõulused lumehanged. Lumi, mis kogu kaamose minema pühib ning hinge helgeks ja meele kergeks teeb.

Seega ei maksa arvata, et Hispaanias kaamost pole. On küll. Terve detsember on üks suur kaamos. Kõige suurem kaamos on veel jõulude ajal.

Samas tuleb olla brutaalselt aus. Kui ma tuletan meelde meie viimast detsembrit Eestis, siis... mul tulevad õuduse judinad peale. Jah, oli lumi ja me käisime lastega iga päev kelgutamas. Aga! Mida selle õndsuse saavutamise nimel kõik läbi elama pidi! Juuli riidesse panemiseks tuli varuda tund. Kõigepealt panime riidesse Roosi ja Ella. See läks kiirelt, kuna tavalised lapsed aitavad ise enda riietamisele kaasa ega vingerda sealjuures üldse. Vähemasti minu lapsed. Aga Juuli. Kuna tema nahk on tundlik, siis teeb iga ainsamagi riideeseme selga panemine talle hirmsat moodi kõdi ning riietada tuleb põrandal naerukrampides väänlevat last. Kellel on väga lõbus. Aga sinul ei ole. Iga riideeseme selga panemine on mustkunstitrikk, kus käsi või jalg tuleb varrukast või püksisäärest välja mitu korda enne, kui õigele kohale saab. Vahel tuleb samaaegselt last kinni hoida ning riietada. Parem on seda teha kahekesi. Me Innoga oleme selles Juulile riiete selga meelitamises juba päris osavaks saanud, aga sellegipoolest on mäekõrghune vahe, kas talle tuleb selga ajada vaid särk, püksid ja jakk nagu siin või kogu komplekt lõpetades talvejope, salli, mütsi ja kinnastega. Nende viimastega on veel omaette ooper, kuna Juuli hakkab väljas kinnastest rõõmsasti hammastega kinni ning lutsutab need märjaks. Saapad aga kõksib neid vastu käru jalatuge tagudes ühe jalutuskäigu ajal keskeltläbi 10 x ära. Mis tähendab seda, et jalutuskäigu ajal tuleb teha sama palju pause, et neid talle tagasi jalga sikutada. Selle kõige juures läheb muidugi endal nahk märjaks.

Mina riietasingi Juulit pesuväel. Muidu läksin ma lihtsalt kohe higiseks ning sain pärast väljas külma. Pärast panin omale riided selga.

Et siis sedasi. Praegu viskad talle särgi ja põlvpüksid jalga, noh, sokid ka, aga jopet pole vaja, nagu ka muid atribuute. Kingad võib koju jäta, kuna tema ju ei kõnni.

Eestis olin tavaliselt selleks ajaks, kui me kelgumäele jõudsime, juba väsinud. Ning tahtsin kohe koju minna. Juuli riietamisest puhkama. Noh, vähemasti sai Roosi mõned liud teha. Ella oli veel nii väike siis, et lihtsalt pikutas kärus.

Siin sujuvad meil jalutuskäigud igasuguste probleemideta. Juuli siuhkat-säuhkat riidesse, kärru ja linna peale. Või Juuli autosse ja Portugali. Oleme isegi leiutanud viisi, kuidas teda kõige vaevatumalt autosse laadida. Sõidutame Juuli käruga auto juurde ja inno ulatab ta käru juures mulle. Nii tõstame teda kumbki vaid üürikest aega ning kummagi selg ei ole haige.

Aga see jõulumaagia! Seda siin ei ole, vähemasti ei ole seda mõtet linna pealt otsida, kuigi iga päev käib tingel-tangel linna peal ning hispaanlased on kaunistamise suurmeistrid. Võib-olla siis, kui eriti külmadel talvehommikutel on natukene härmatist maas, tekib korraks jõulutunne, aga muidu tuleb see ise luua. Ahjusoojuse, küünalde, väikeste päkapikuüllatustega lastele... Nii ta tuleb.

Üldiselt on minu arvamine selline, et igal maal on suht sitt elada. Pole sellist maad, kus ütleks, et vohh, kõige ägedam. Vähemasti mina ei ole veel sinna sattunud. Ja igal maal võib olla suht tore. Kui just ei ole Põhja-Korea või midagi. Kuigi ma ei välista, et ka seal võib olla tore. Või isegi Pokrovskis. Midagi on kindlasti toredat ka seal. Näiteks mõni armas kassipoeg.

Sa pead lihtsalt vaatama, kus sul just sel hetkel mõnusam on. Nii lihtne see ongi. See koht võib ajas muutuda.

ROOSI JA LUMEHELBEKE

Inno rääkis mulle ühe loo, mida ta kuskilt luges. Ei teagi, kas nutta või naerda. Asi selles, et Ukrainas ei tohi enam vene keeles rääkida. Üks mees oli aga rääkinud oma kassiga vene keeles. Ja sai selle eest karistada. Mees vabandas, et kass ei saa ukraina keelest aru, aga teda ei võetud kuulda. Sai ikka trahvi.

Mul tuli siit kohe meelde, et mul oli lapsepõlves kass, kellele ma panin nimeks Mihhail. Ikka Gorbatšovi järgi.
Ja et Roosiga sai siin ükspäev vene keelt harjutatud. Roosi õpib nimelt sellises Eesti koolis, kus üheks õppeaineks on ka vene keel. Meil on valge kass nimega Lumehelbeke ja Roosi ütles talle "Cнежинка," mis on Lumehelbeke vene keeles.
Et ei teagi, mis nüüd teha. Kas tohib rääkida Lumehelbekesega vene keeles? 

Pildil Roosi oma kassi Lumehelbekese ehk Cнежинка'ga.

MUUSIKATUNNID HISPAANIAS

Oma koolipõlvest ma mäletan, kuidas me muusikatunnis AINULT lõõritasime. Istusime pingis ja muudkui aga laulsime etteantud laulukesi. Küll punab päiksekiirtes pihlapuu ja Bandiera rossa. Ja igaüks pidi vahepeal klassi ette laulma tulema, mis oli täielik õudus minu arvates. Osad laulsid kõvasti ja valesti. Mulle ütles muusikaõpetaja tunnustavalt, et "sina vähemasti saad aru, et ei oska laulda, ja laulad vaikselt." Teised said sugeda, et kõva häälega valesti laulsid. Võib-olla ma tõesti ei oska laulda. Või oskan, aga kardan, kuna nii öeldi.

Roosi ja Ella laulavad kodus sageli ja rõõmuga. Kõva häälega ega karda üldse, et valesti laulavad nagu mina omal ajal. Mõlemad on ka ise laule välja mõtlema hakanud. Neil ei ole laulmise ees mitte mingisugust hirmu. Roosil on imeline hääl, mida ta ka kasutada julgeb, kuna keegi pole öelnud, et ta valesti laulab. 

Küsisin siis Roosi käest, et kus sa nii ilusasti laulma oled õppinud, kas koolis. "Me ei laula koolis," ütles Roosi õlgu kehitades. "Me mängime pille." Seda teevad nad tõepoolest kogu aeg. Küll trummi, küll flööti, eelmine aasta läks kitarriga jne jne. Kogu aeg on mingi pill käsil. Eestis on pilliõpe muusikakoolis.

Lisaks pillimängule nad ka tantsivad. Hakkavad detsembri alul harjutama ja iga klass esitab oma tantsu kooli jõulupeol. 

Aga laulmist pole üldse. Ega ka hirmu laulmise ees.

ESIMENE KÜTMINE

Nonii! Esimene kütmine 21. 11! Nüüd läks külmaks. Hommikul päikesetõusu ajal on 3 kraadi ja homme 1 kraad! Päike õnneks ikka paistab :) 

ELLA KOOLIHOMMIKUL

Ella hommikul koolimaja ees. Vahvad patsid tegi õde Roosi :) 

ROOSI ON 11!

ROOSI on 11-aastane! See erakordselt tugeva tahtejõu ja kõva häälega tüdruk sündis 11 aastat tagasi Tartus Maarjamõisa haiglas hommikul kell üheksa. Oli külm novembrihommik, aga päike kiiskas sünnitustoa aknast sisse. Roosi pandi mulle rinnale ja ta teadis kohe, mida teha. Kuhupoole roomata. Ja mida haarata. Sihikindel juba oma esimesest eluminutist peale. 

Samasuguse sihikindlusega ajas ta end kuuekuuselt püsti ja hakkas seitsmekuuselt käima. Samasugune on ta siiamaanI. Läks 8-aastaselt Hispaanias kooli. Ja 10-aastaselt judosse. Tahab alati võita ning mida tahab, seda ka saavutab. 

Meie Roosike. Roosinups. Aurora Victoria. Valgus võidab alati.
Tegime Roosikese tordist enne ärasöömist pilti ka! Pärast tulid küünlad ka peale! 

ROOSI ON JUDOKA :)

Lapseke ongi ametlikult judoka :) Mina jälle olen hulka uusi sõnu õppinud. Nagu sensei ni rei ja pie. Üks pidi tervitus olema ja teine judotehnika. Kui ma nüüd õigesti aru sain. Roosile igatahes endiselt väga meeldib.

JUULI

Juuli käis emme-issiga Portugalis kohvikus, kui õed koolis olid, ja oli väga rahul :) 

HISPAANIA KOOLIELUST

Ella klassis käib kaks autistlikku last - Emma ja Hector. Välimuselt on nad tavalaste sarnased, aga muus osas erinevad - näiteks ei oska nad joonistada ning Hector ka ei oska hästi rääkida. Alul oli Ella hämmingus. "Ma ei saa aru, mis ta räägib," kurtis Ella. 

Nüüd on Ella temast veidi erinevate lastega juba aasta ja paar kuud ühes rühmas käinud ega leia nende juures enam midagi imelikku.
"Hector on lihtsalt sellisena sündinud," seletas viieaastane Ella mulle ükspäev. "Ta on väga armas. Mulle meeldib temaga koos mängida."
Kuidagi see ühine keel leiti ning nüüd mängivad nad sageli koos. Mis siis, et üks väga rääkida ei oska. "Ma tegin talle kalli ja tal oli väga hea meel," ütles Ella. 

Roosi klassis käib jälle üks poiss, Manuel, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Ma ei teagi, mis sündroom temal on, aga on näha, et ta on teistest erinev. Lapselikum. Sellele vaatamata on ta täieõiguslik kamba liige ning teised suhtuvad temasse väga hästi. Ta ei suuda alati kõike kaasa teha, mis teised teevad, aga siis leitakse talle sobiv ning jõukohane tegevus. 

Hispaania lapsed õpivad niisiis juba päris väikestena, et puuetega lapsed on samasugused lapsed nagu nemadki, lihtsalt natukene erinevad, aga sellest pole mitte midagi, nendega saab ikka mängida ja ka nendega on tore. Nad pole hirmsad ega koledad ega imelikud ega veidrad. Vaid täitsa omad. Ja kallid. 

Nõnda koos kasvades ja arenedes (mis siis, et erineva tempoga) tekivad sõprussuhted kogu eluks ning võõristus endast erineva suhtes ei saaagi tekkida. 

Sa ei saa ju sõimata "värdjaks" puuetega inimesi, kui oled nendega koos lastaaias ja koolis käinud. Nii lihtne see ongi.

Pildil Ella oma koolis kastanite päeval. 

KASTANITE PÄEV!

Ehk siis fiesta de castanas! Tutvustan siinseid traditsioone - 31. oktoobril ehk siis läinud reedel oli koolis kastanite püha, mil kõik koos kastaneid röstivad ning neid pärast söövad. Lasteaialastel paluti ka riiietuda väikesteks kastanikorjajateks ning siin see Ella on - rätik peas ja põll ees :) Ja muidugimõista käes korvike, kus sees kastanid, mida koolis koos teistega röstida. 

Siin kasvavad kastanid on nimelt söödavad, Eesti omad on selleks natukene liiga mõrud. 

HALLOWEEEEEEEN!

Üks pisikene nõiaõpilane läheb kooli Halloweeni tähistama :D Kassid kuuluvad asja juurde. Punane on naabrikass, kelle lapsed on ristinud Garfield'iks, ja valge Roosi Lumehelbeke ehk hispaaniakeeli copo de nieve :) 

OMA AIAST SÜGISVILJU KORJAMAS

Nii me siin elame. Taevas on pilves ja aeg-ajalt sajab vihma, sooja on 20 kraadi ringis. Ja õunad ja apelsinid on valmis. Ella läks issiga korjama.