Inno ja Irja kohvik
TERVIST!
esmaspäev, 18. august 2025
HISPAANIA TULEKAHJUDE UPDATE
Sõbrad tunnevad muret, pean siis selgitama :D No meil pole vähemasti praegu häda midagi. Meile suht lähedal lõõmavad küll suured tulekahjud, üks Portugalis Castelo de Vide'is ja teine meie maakonnas Cacerese linna lähistel, aga meie jääme nendest siiski veel kaugele. Täna hommikul elasime siiski üle väikese ehmatuse. Inno nimelt tundis hommikul suitsulõhna ja arvas, et meie lähedal põleb. Kogu meie linnakese taevas oli värvunud beežiks ning väljas oli tunda kirbet suitsulõhna.
Pea selgus, et meie lähedal siiski mingit uut lõket süttinud ei ole. Meieni jõudis koos põhjatuulega lihtsalt seesama Castelo de Vide'i põlengu suits. Sealne põleng on väga suur ning seda pole siiani kontrolli alla saadud. Samuti on suur põleng Portugalis Covilha lähedal.
Kuna õhk oli üksvahe suitsust väga paks, siis hakkasime juba mõtlema, et kas peaks siit ära ookeani juurde sõitma. Mina seda eriti ei pooldanud, kuna terve Portugal põleb ja sinna ma küll praegu minna ei taha, parem olen Hispaanias, aga vaatasin siiski pakkumised üle. Noh, 500 eurot öö eest oleks saanud omale nädalaks ajaks Airbnb elamise :D Ilmselt on kõik porugallased tule eest ookeani äärde pagenud ning seal kõik elamised ära üürinud.
Arusaadav täiesti, kuna Portugalis ma nii hullu suve ei mäletagi põlengute poolest. Oma sõpradega ma pole siiani ühendust saanud. Süda nii valutab.
Jumalale tänu (meie linnas on Jeesuse kuju, mis vaatab otse meie hoovi peale), tuli kuskilt kui imeväel läänetuul ning pööras kogu suitsu meie linna pealt ära. Lõunasse. Nüüd on õhk puhas kui mere ääres :D Uskumatu, aga nii oli. Ei pidanudki läbi suitsuse Portugali ookeani äärde sõitma.
Et meil on ok. Lihtsalt sõprade pärast olen mures. Ja kui keegi on Portugalis, siis hoidke end, palun! Ärge reisige praegu Portugali ega ka Hispaaniasse!
Pildil Castelo de Vide, nüüd seal kõik põlenud.
TULI HISPAANIAS
Pärast näitas Fred mulle oma maakodu, mis jääb Castelo de Vide lähistele. Ning mis on nüüd tulerõngas. Castelo de Vide'i tuli on nüüd nii suureks paisunud, et on lausa linna välja jõudnud.
Kui palju kordi olen ma koos oma sõpradega istunud selles või tolles Castelo de Vide kohvikus või restoranis ning naernud nõrkemiseni. Kirjutasin selle linna isegi oma romaani sisse. Kes on lugenud, teab. See on mulle nii kallis linn. Ja nüüd möllab seal tuli.
Kuid see pole esimene kord. Mäletan, kuidas me istusime Joaoga kakskümmend aastat tagasi Lissaboni lähedal, vist Cascaisis, rannarestoranis, ja Fred tuli, näost nõgine. "I just drove through hell," ütles ta. Ehk ma sõitsin just läbi põrgu. Ta oli tulnud autoga Castelo de Vide'ist ning tuli oli lõõmanud kahel pool teed. Oli õnn, et tal õnnestus sealt eluga pääseda.
Siis ma ei saanud veel aru, kui tõsine probleem on Portugalis need metsatulekahjud. Ning et see pole viimane suur tulekahju. Et neid tuleb veel ja veel ja veel. Ning et neis hukkuvad inimesed. Tuletõrjujad, lihtsad inimesed, kes jäävad tulelõksu.
Ma olen ka ise tulekahjut lähedalt näinud. Kevadel lahvatasid me aia taga põlema naaberkrundi mesiniku tünnid ning tuli neelas juba nende maja katust. Õnneks märkasid seda nii Inno kui teised naabrid ning kustutasid tule voolikutega kiiresti ära. Hispaanias on tugev kogukonnatunne, hädas hakatakse alati kiiresti koos tegutsema. Aga hirmus oli ikka.
Ja läinud suvel oli tuli meist paarikümne kilomeetri kaugusel mäe otsas ning paistis meie hoovi ära. Suitsu oli kõvasti, õnneks tuul viis ta teise suunda. Seegi kustutati kiiresti ära.
Kõik see on mind tule suhtes valvsaks muutnud. Eestis ma ei mõtle tulekahjudele üldse, siin aga jälgin suvel sageli silmapiiri. Et kas lähedal pole mõnd põlengut. Ja vaatan Google Maps'ist, kas kuskil lähedal pole lahvatanud ränk tulekahju.
Et ei ole loomulikult siingi täiesti ohutu. Suved on siin põrgud ning samasugused ellujäämiskursused nagu külmad Eesti talved. Suvel on kindlasti parem Eestis olla.
Samas saab ühel hetkel see põrgu läbi ning algab mõnus Eesti suvi. Tulevad vihmad ning pole ühtegi tulekahjut. Saab veel septembris ja oktoobriski basseinis käia ning väljas päikesekiirte käes mõnuleda. Siis ma olen väga rõõmus, et olen just siin.
Suvel aga oleksin pigem Eestis :D
kolmapäev, 13. august 2025
ADVOKAADI PROTEST MINU ISA KRIMINAALASJAS
"EESTI NSV ÜLEMKOHTU PRESIIDIUMILE
PROTEST
Eesti NSV Ülemkohtu 1948. aasta 30. detsembri otsusega mõisteti VAHER Georg Kustavitš, sündinud 1927. aastal, pärit Eesti NSV-st Võrumaalt, keskharidusega, vallaline, kriminaalkaristuseta, Vene NFSV kriminaalkoodeksi (1926) § 17-598 alusel 10 aastaks vangi koos vara konfiskeerimisega ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. aasta määruse "Riigi- ja ühiskondliku vara varguse eest karistatava teo kohta" § 11-2 alusel 12 aastaks vangi koos kogu vara konfiskeerimisega, mis on lõplik. VAHER mõisteti süüdi sidemetes bandiitide Puru Enni, Vaheri ja teistega, viimaste abistamises Nõukogude võimude EEST varjumisel, nendega koos joomises ning 1947. aasta suvel bandiitide asukoha varjamises ülekuulamise ajal, KUIGI ta teadis nende asukohast.
Leian, et Vaher mõisteti süüdi piisava aluseta. Kohtuasja materjalid kinnitavad, et VAHER teadis, et tema nõbu Puru Enn hoidus kõrvale mobiliseerimisest Nõukogude armeesse ja lubas tal kui oma sugulasel mitu päeva oma korteris elada. Kohtuasjas aga puuduvad tõendid selle kohta, et VAHER oli teadlik Puru Enni ja teiste bandiitlikust tegevusest.
Georg VAHERi ütlustest nähtub, et alles 1947. aastal, pärast enda ülekuulamist miilitsas sai ta oma naaber Halliski käest teada, et nimetatud isikud osalesid röövimistes. Kuid ta ei teadnud nende kuritegelikust tegevusest midagi täpsemat. Ta ei teadnud ka nende peidupaiga asukohta, seega ei saanud ta seda ülekuulamisel näidata.
Kuna kohtuasja materjalid ei tõenda, et Georg WAHER usaldusväärselt teadis Puru Enni ja teiste bandiitlikust tegevusest ning osutas neile mingit abi, puudub tema tegudes kuriteo koosseis.
Tühistada Eesti NSV Ülemkohtu 30. detsembri 1948. aasta otsus Georg Kustavitš WAHERi kohta ja lõpetada asi kuriteo koosseisu puudumise tõttu.
V. Baranov."
P.S. Nüüd ma saan ühtlasi aru, miks isa tahtis, et ma õigust õpiksin :D Pildil Georg ja tema parim sõber Otto Tartus ses korteris, kus metsavenda varjati, enne arreteerimist.
teisipäev, 12. august 2025
20 AASTAT ERI! DOKUMENTIDETA VÕÕRAS LINNAS!
Roosi oli algusest peale kindel, et sünnib tüdruk ehk siis temale õde. Ja tal oli õigus. Tuligi kolmas tütar. Roosit ja Ellat koos vaadates on mul nii hea meel, et Ella justnimelt tüdruk on. Neil on koos nii tore. "Minu parim sõbranna!" ütleb Roosi. Vahel nad muidugi kaklevad ka, aga mitte kunagi vihaga. Ella on juba viiene ka ning neil on üha rohkem ühiseid tegevusi. Näiteks nüüd käivad nad iga õhtu koos basseinis ujumas. Roosi õpetas eile Ellale vees kukerpalli ja hundiratta tegemise ära.
Aga see suvi, kui Ella sündis, oli maru kuum. Mäletan, et sünnituse päeval oli 30 ning sünnitusjärgsel päeval lausa 32. Palat läks hiiglama kuumaks ning ma käskisin Innol end sealt kiiremas korras ära viia. Õnneks lasti tulema :D Ellaga oli kõik korras ning ma ise olin samuti pärast sünnitust reipam kui kunagi varem. Olin juba 42, aga see oli minu kõige kiirem ja kergem sünnitus. Inno viskas mind öösel kell kaks Võru haiglasse ära ja läks tagasi koju, laste juurde.
Kuna oli koroona tipphetk, siis pidin minema palatisse ning olema seal, koridori peal liikuda ei tohtinud. Palatis võis olla ilma maskita.
Koroonatesti mulle ei tehtud ja selle järgi ma Võru haigla valisingi. Ei kujuta ette, et valude vahepeal oleks veel midagi ninna surgatud. Vaesed, kes pidid selle üle elama, minu kaastunne! Mina ei pidanud. Võru haiglas erilist paanikat polnud, aga ka sünnitajaid oli vähe. Ma sain ise valida, millist perepalatit tahtsin. Valisin väiksema, kuna ma olin ju seekord üksi, ilma Innota.
Ja nii see Ellake vastu hommikut sündiski. Inno oli väga üllatunud, kui talle helistasin, et JUBA :D Epiduraalist oli ka suur abi, ma tegin vahepeal isegi väikese uinaku, nagu Roosi sünnituse ajal.
Ühe öö ma sees olingi ning järgmine päev tuli juba Inno mulle Juuli ja Roosiga järele. Tegime haigla ees pilti ka. Pärast läksime koju, aga pidime sealt kähku ära põgenema, kuna meie Võru kodus polnud siis veel kodus konditsioneeri ning tuba läks nii palavaks, et isegi uste lahti hoidmisest polnud abi. Panime aga nädalase Ellakese autosse ning võtsime suuna Pärnumaale, Lepanina hotelli, kus on lahedad kämpingumajakesed, mida saab rentida. Panime ühe sellise kinni ning olime seal nädalakese. Käisime meres ja nautisime Lepanina oivalist restorani.
Põikasime ka naaberriik Lätti. Kuid! Seal tuli meil meelde, et issand, meil on ju kaasas DOKUMENTIDETA ISIK! Ehk siis Ella, kellele me polnud veel jõudnud passi teha :D Seega nädalane Ella oli tõega dokumentideta võõras linnas :D Tegime väikese tiiru ning sõitsime Lepaninna tagasi. Sest kes teab, pärast peab veel politsei kinni ja kus siis seda seletamist :D
Pärast sai Ella oma passi küll. Kui ta oli kahekuune - eesootava Portugali reisi jaoks!
Siin mõned pilldid :) Viimasel pildil hoiab suur õde väiksemat Lepanina hotelli kämpingus.
SÜÜDISTUS
Süüdistuseks oli siis järgmine:
"Vaher Georg Kustavitš - alates 1946. aasta kevadest astus ta kriminaalsesse suhtesse bandiitliku grupi liikme Enn Puruga ja pakkus talle oma korterit Tartus Nõukogude võimude eest varjamiseks.
Ta teadis ka bandiit Puru teisi peidupaiku, mis asusid näiteks Salme 1 ja Saekoja 30 Tartu linnas. Aastatel 1946–1948 kohtus ta Puruga mitu korda ja osales joomingutel. Samuti teadis ta, et Puru Enn osales relvastatud röövides. 1947. aasta suvel, olles politsei poolt välja kutsutud, varjas ta Ennu asukohta ja tema sidemeid
jõuguga."
Vot see on väga huvitav ja täpselt nii nagu isa rääkis. Et ta ei andnud Ennu üles, kui teda ülekuulamisele kutsuti. Ega paljastanud tema asukohta. Aga siis kutsuti ülekuulamisele üks teine Ennu sugulane, keda oma sõnul kõvasti peksti ning kes juhatas julgeolekule pärast seda peksmist kätte metsavendade punkri asukoha. Julgeoleku mehed korraldasid punkrile haarangu ning Enn hukkus selle haarangu käigus. Isa võeti uuesti kinni ning seekord tunnistas ta julgeolekule oma süü üles. "Vaatasin, et üks turske mees vajus uksest sisse ja rääkisin enda kohta kõik ära."
Eks talle tolle varjamise pärast ka säärane karm karistus lajatati - kümme aastat Vorkutas. Ära istus ta siiski vaid kaheksa, kuna Stalin suri ära ning paljud vangid said võimaluse naasta kodumaale.
Pildil isa (prillidega poiss) koos sõpradega sessamas korteris, kus metsavend Puru end varjas.
MIDA METSAVENNAD KORDA SAATSID
"Kohtuasja materjalidest nähtub, et ENSV Tartu
ja Võrumaakondade territooriumil tegutses aastatel 1946–1948 relvastatud grupeering, kuhu kuulusid Puru Enn, /.../ ja teised.
1947. aasta juunis rööviti auto, mis oli teel Leningradist Võru linna, mille tagajärjel tekitati riigile 44,11 rubla kahju. Kaks autoga kaasas olnut tapeti. Samuti panid bandiidid toime valla piiritusetehase röövimise, kust võtsid kaasa 1507 liitrit alkoholi. 1947. aastal tapsid nad Tartu linnas restoranis "Ateena" kaks Nõukogude kodanikku ja selle restorani direktor sai haavata. 1947. aastal pani jõuk toime relvastatud röövi Valga maakonnas Karula vallas asuvas kooperatiivis ja piimatööstuses, kust nad viisid kaasa 42 098 rubla väärtuses kaupa ja 612 kg võid. Novembris 1947 röövisid nad Tartu Põllumajanduskaubanduse Kooperatiivi hankeametnikke, võttes neilt ära 30 000 rubla. Massijõugus pandi toime rööv kooperatiivist, võivabrikust ja põllumajanduskrediidiühingust."
Ehk siis, nagu sellest loost välja tuleb, siis mitte kõik metsavennad ei olnud niiütelda puhtad poisid. Peaksime ka seda osa ajaloos ausalt tunnistama. Minu isale pandi süüks banditismile kaasa aitamine seeläbi, et ta oma onupojast metsavenda varjas, aga vaevalt tema nende tegemistega kursis oli, pakkus lihtsalt sugulasele ulualust, mida teeksin ka mina samasuguses olukorras olles.
Jääb muidugi ka võimalus, et metsavendadele lihtsalt kirjutati need teod kraesse, aga miks siis minu isale ainult kaasa aitamine süüks pandi. Ju nad ikka midagi korraldasid. Õigustades ilmselt oma tegusid sellega, et tapavad punaseid. Selline see ajalugu on - mitte kunagi mustvalge.
MINU ISA KRIMINAALASI
Väljavõte toimukust:
"Valgas, 1948. aasta 28. novembril.
Valga UO MGB ENSV uurija leitnant KUZNETSOV, olles tutvunud uurimisasja nr 10065 materjalidega:
VAHER Georg Kustavitš, sünniaasta 1927, põliselanik. Enne vahistamist oli ta Tartu Ülikooli metsanduskooli 2. kursuse tudeng ja elas Tartu linnas Võru tänaval majas 54, korter 5.
Vene NFSV kriminaalkoodeksi art. 17-59-3 ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presidendi 4. juuni 1947. aasta määruse
NSV Liidu Ülemnõukogu kriminaalkoodeksi art. 17 ja RORSR-i kriminaalkoodeksi art. 2 määruse "Kriminaalvastutusest riigi- ja ühiskondliku vara varguse eest" alusel:
16. juunil 1948. aastal arreteeritud VAHER Georg Kustavitši puhul tuvastas uurimine, et alates 1946. aasta kevadest oli ta astunud kriminaalsesse suhtesse terroristliku jõugu, PURU Ennuga ning pakkus oma korterit Nõukogude võimu eest varjupaigaks, samuti
muid varjupaiku PURU Ennule, kus ta temaga kohtus ja joomapidudel osales, teades, et /PURU Enn/ tegeleb valitsusasutuste relvastatud röövimisega.
Otsustatud:
pärast kohtu otsust saata Kustavitš erilaagrisse MVD CCCP."
P. S. Enn Puru oli minu isa onupoeg ning metsavend. Toimikust tuleb ka välja, milliseid tegusid metsavendadele konkreetselt ette heideti, kuid sellest hiljem.
pühapäev, 10. august 2025
MIKS NII NÄRVIS?
Mulle tundub see naljakas, nagu mulle tundus algusest peale naljakas see, et väike Eesti seob OMA SAATUSE Ukraina saatusega. Miks peaks? Eesti inimesi on 1 miljon, ukrainlasi - vähemasti oli - 40 miljonit. Eesti rahva saatuse sidumises Ukraina rahva saatusega puudub igasugune loogika. Too maa on meist tuhandete kilomeetrite kaugusel ning pole kunagi meile milleski appi tulnud ega ilmselt ka tule. Miks siis riputada ennast tema saba külge rippuma?
Ma arvan - propaganda. Osadele inimestele, ma ei tea, mis põhjusel, on omane võtta omaks KÕIK, mis tuleb uudistest. Seega, kuna uudistes räägiti, et Ukraina sõdib KA MEIE eest, siis osad võtsid selle igasuguse kriitikameeleta omaks. Kuigi Ukraina pole KUNAGI sõdinud meie eest. Tekkis mingisugune hüpnotiseeritud seisund. Osad inimesed on hüpnotiseerimisele altimad, see on ka teaduslikult tõestatud.
Mina olen seda konflikti algusest peale jälginud kui mängu. Teades, et see ei ole esimene sõda maailma ajaloos ega ka viimane. Ning arusaadavalt on sõjad koledad, on alati olnud. Kui keegi suudab mulle nimetada mõne ilusa sõja, siis olge lahked.
Teine asi - õiglane rahu. Ka see kontseptsioon ajab mind naerma. Milline rahu maailma sõdade ajaloos on olnud "õiglane." Sellist pole. Alati saab üks pool ebaõiglaselt peksa. See on sõdade iseloom ning kaotaja saatus.
Seepärast ei ole vaja sõdadesse ronida ning mitte end sõdiva poole saba külge riputada - see on kõige suurem lollus. Olukorras, kus sind pole rünnatud ning sa ei tea, kas kunagi rünnatakse.
Hüpnotiseeritutel, kes realismiga hüvasti jätnud, on seda muidugi raske lugeda. Juba see, et lasid end nii naglalt ära petta. Jäid lolliks. See on valus teadmine. Äkki ripuks ikka veel selle tudiseva saba küljes edasi? Äkki saba ikka veab veel rebase ära urgu, päästab ta hundi eest? Ka siis, kui rebase saba juba hundi lõugade vahel.
Kahjuks ei vea. Tuleb hüpnoosist välja tulla ning vaadata maailma kaine pilguga. Saada meheks, mitte jääda muinasjutte uskuvaks poisikeseks. Ja mõelda, mis on siin elus tähtsaim. Lugeda ajalugu, sõdade ja rahude ajalugu. Kuidas on konfliktid lahenenud enne? Inimloomus ei ole muutunud. Päkapikk ei tee endiselt hiiglasele ära. Kuid kavalus päästab sageli elu.
teisipäev, 5. august 2025
20 AASTAT ERI! 2020 - KOROONA KÜÜSIS
Nonii, 2020. aasta esimene pool. KOROONA. COVID2019 ja muud hirmsad nimetused. Igaühel on kindlasti sellest õuduste ajast omad mälestused, aga mina mäletan ennekõike seda, kuidas ühtäkki tundus, et elad vanglas. Ja kuidas inimesed olid jagatud eri klassidesse: vaktsineeritud ja mitte vaktsineeritud. Ja kuidas kõiki sunniti maske kandma. Ka astmahaigeid, kel isegi raske hingata. Ja rasedaid.
Mina ju jäin Ellat ootama just siis, kui see laviin peale tuli. Olin arvel Tartus Maarjamõisas ning kaks korda ma sain isegi arsti juures ära käidud. Siis arvas arst, et parem, kui ma püsin kodus. Tuttavad jäid üksteisejärel haigeks, inimesed olid - tagantjärelegi tõusevad ihukarvad püsti - haiglates juhitaval hingamisel. Roosi pidi sel talvel Päkapiku lasteaeda minema, mul oli kõik kokku lepitud, aga siis jäi lasteaia juhataja raskelt haigeks ning pea pandi kõik lasteaiad kinni. Õnneks meil ei olnud vaja last lasteaeda panna. Juuli jäi ka koolist koju.
Olime kodus ja käisime kordamööda poes. Mäletan, kuidas üksvahe oli hirm nii suur, et ei julenud välisukse linkigi puudutada. Äkki hakkab viirus külge. Inimesed pesid kõik poest toodud toiduained kraani all läbi, arestialused (loe: karantiinis olevad) tellisid omale toitu koju ja tänaval hoiti Jüri Ratase soovitusel 2 X 2 vahet.
Jaanuaris jäid kõigepealt lapsed ja seejärel mina raskelt haigeks. Roosi sai selle viiruse naabrilastelt ning tal tõusis kiiresti kõrge palavik, mis kestis poolteist nädalat. Juulil viskas lausa 40 ning tekkisid ka krambid, pidime andma paratsetamooli ja ibuprofeeni korraga ning lõpuks veel viinaga üle hõõruma, et alla saada. Tema oli kaks nädalat haige ning pärast veel kuu aega väga nõrk. Mina - selleks ajaks neljandat kuud rase - olin nii nõrk, et pidin toas liikudes seinast kinni hoidma. Kaks nädalat oli kõrge palavik.
Ainult Inno oli enam-vähem ok, temal viskas ainult 38 peale.
Kõik tuttavad põdesid raskelt, sõbranna ütles, et tema lapsed pole kunagi elus nii raskelt haiged olnud, aga ära ei surnud mu tuttavatest keegi. Ega sattunud ka juhitavale hingamisele. Meie saime ka terveks, aga pärast terveks saamist ma otsustasin, et siiski Tartusse sünnitama ei lähe. Väike armas Võru haigla tundus palju parem variant. Pealegi ma olin kuulnud, et seal sünnitajatele koroonateste peale ei pressita ning ma olin võtnud nõuks, et seda ma endale teha ei lase. Õnnestus! Mulle ei ole seda jälki ora mitte ühtki korda ninna suratud.
Võtsin ühendust Võru haiglaga ning hakkasin hoopis seal vastuvõttudel käima. Lubati isegi ilma maskita tulla, kui seletasin, et olen astmaatik. Väga inimlik suhtumine.
Muidu oli see kevad väga ilus. Käisime lastega palju värskes õhus jalutamas ning poes sedasi, et Inno hüppas kiiresti poest läbi, kui meie lastega väljas ootasime. Siis ei pidanud mina maski ette panema. Mul hakkas maskiga paha ning rasedana ma ei tahtnud seda endale teha.
Õnneks ei nõutud maski söögikohtades väljas istudes ning seda võimalust me ka tihti kasutasime - Katariinas, Taevas ja Ränduri pubis.
Lisasin mõned pildid 2020. aasta esimesest poolest :)
teisipäev, 29. juuli 2025
20 AASTAT ERI! TAGASI EESTIS
2019. aasta augustis tulime siis jälle tagasi Eestisse. Meil ei olnud toona nii palju raha, et lõunamaale elama jääda, ning teine põhjus oli veel - nimelt algas seitsmeaastase Juulikese koolitee.
Juulike mõistagi ei läinud tavalisse kooli, Kesklinna või Kreutzwaldi, vaid Võru Järve kooli. Mis on üks - kui mitte KÕIGE - toredam puuetega laste kool Eestis. Kus on ülisõbralikud ning toetavad õpetajad, kes teevad endast kõik, et lapse koolitee oleks tore.
Ka Juulikese koolitee algas väga toredasti. Oli 1. septembri aktus nagu ka kõigis teistes koolides, kus Juulike sai omale pihku päeviku. Pidin selle kahjuks ära võtma, kuna Juulike lõi sellele hambad sisse, aga tühja sellest. Isegi Võru linnapea Anti Allas oli aktusel kohal ning istus esimeses reas meie kõrval koos abilinnapea Sixten Sillaga.
Pärast seda hakkas Juulike koolis käima - kord nädalas õpetajaga kohtumas. Ülejäänud aja tegime igasugu vahvaid harjutusi kodus. Aga kahjuks võttis Juulile omale kõik viirused külge ning kui üks nädal oli ta koolis, siis järgmise või isegi kaks järgmist viirusega kodus. Aastakese me aga ära käisime ning vähemasti sai Juuli ka natuke kooliõhku nuusutada.
Mida aeg edasi, seda vaevalisemaks meie jaoks aga see Juuli koolis käimine muutus. Innol tuli teda teiselt korralt alla ning pärast jälle üles tassida ning mina pidin teda jälle koolis kärust välja ning tagasi kärusse vinnama. Suure kõhuga oli see päris raske ning lõpuks võtsime Juulikese koduõppele.
Ah mis suure kõhuga? Ahjaa unustasin mainida, et septembris, kohe pärast lõunamaalt kodumaale jõudmist, jäin ma ootama kolmandat last ehk Ellakest :) See oli unistuste täitumine, sest kolmandast lapsest me olimegi nii väga unistanud. Ja juba lootuse maha matnud, kuna teda ei tulnud ega tulnud. Noh, nagu praegu selle Lurich'iga, keda Ülo nii kangesti ootab. Mõtlesin, et mis siis ikka, kaks last on ka tore, aga siis... Ta tuli!!!!
Kuid ka oma kõige koledamates unenägudes ma poleks suutnud arvata, milliseks kujuneb Ella sünniaasta 2020... Sellest aga järgmises osas! Piltidel siis Juulikese aktus, Roosi Tamula rannas, Tartu Lõunakeskuses söömas, selfi Juulikesega ja Juuli ning Roosi koos lustimas :)
neljapäev, 24. juuli 2025
DOKTORIVORST ON PAREM KUI JAMON!
Rõõm oli kirjerldamatu, kui selgus, et nüüdseks on valikusse ilmunud ka doktorivorst. Mäletan, kuidas seda lapsepõlves sõin ning suu hakkas kohe vett jooksma. Inno sõnul oli põhiline lastevorst, aga vahel sai ka doktorivorsti ning siis oli alati pidupäev. Nagu meil täna. Lapsed tormasid kohe vorsti kallale ning kiitsid silmade särades, et jamon doktorivorsti kõrval mitte midagi.
Väga õige! Ja nüüd muu kraami kallale. Mina teen omale ühe tassi kohvi ja mõnulen sefiiriga. Inno ostis omale suure pudeli kvassi.
esmaspäev, 21. juuli 2025
NÕUKALAINEL EDASI - VABADUST EI TULNUDKI!
Minu ema näiteks sündis 1947, Venemaal, Kaliningradi oblastis. Lapsepõlv oli väga vaene ning oli üldse ime, et ta ellu jäi, kuna Eestisse jõudis ta poolnälginuna. See oli sõjajärgne aeg, Stalin veel elas ja valitses, kõik olid vaesed ja kõigil oli kõigest puudus. Isa oli samal ajal veel Vorkutas, ta vabanes 1956. aastal, olles istunud kümnest määratud aastast kaheksa.
Ema suguselts viidi samuti täies koosseisus Venemaale, kuna Soome andis Nõukogude Venemaaga lepituse otsimiseks kõik ingerlased Venemaale välja. Nad viidi rongiga Venemaale - vanavanaema oma perega sattus Kaliningradi. Kus sündis mu ema.
Eestisse tulid nad paremat elu otsima ning mingis mõttes nad selle ka leidsid - nad asusid elama Rakvere külje alla Karitsale, kus neile pakkus ulualust üks Eesti pere, vastutasuks töö eest.
Ema lapsepõlv oli väga vaene, aga ta ei mäletanud seda kunagi halbade sõnadega. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi öelnud - "aga mul ei olnud saapaid" või "aga ma ei saanud iga päev liha süüa." Küll meenutas ta heldimusega oma sõbrannasid Karitsal ning koolipõlve Rakveres.
Ka noorusaega, kuue- ja seitsmekümnendaid meenutab ema hea sõnaga. Kuidas ta käis täditütardega Leningradis reisil. Mul on sellest isegi pilt - kolm siresäärset tüdrukut, üks ilusam kui teine, seisavad ühe purskkaevu ääres, minikleidid seljas. Uhked soengud peas! Ema tädi oli Rakveres juuksuriks ning tegi talle alati ägedaid soenguid. Ka riided on tüdrukutel seljas ilusad, mitte mingid kaltsud, nii et Nõukogude kaubandusest võis ka lahedaid asju leida.
1975. aastal mu ema abiellus. Saatis kõik teised kavalerid ukse taha, aga kui kohtus härrasmeheliku Georgiga, siis oli kogu aeg "Georg siin ja Georg seal." Kohtusid nad nõnda, et ema töötas Rakvere rajooni elektrivõrkudes sekretär-masinakirjutajana ning isa läks sinna tööasju ajama. Vaatas, et kena sekretärineiu ning kutsus teda oma töökaaslase sünnipäevale. Ema nõustus ning nii ta läks.
1975. aasta jõululaupäeval olid nende pulmad ning 1977. aastal sündisin mina. Ema oli alul minuga kodus ja tegi pärast Metsamajandis erinevaid otsi - eriti on meelde jäänud see, kuidas ta meisterdas põdranahast mütse. Need olid väga lahedad ning meil endalgi oli kodus mitu tükki. Isa kandis neid uhkusega.
Hiljem leidis ema tööd Rakvere Haiglast, taas sekretär-masinakirjutajana. Ta töötas seal mitu head aastat, võttis isegi koju kaasa, meil oli kodus trükimasin, aga siis tuli kauboikapitalistide ning erastajate ja ärastajate ajajärk, kus inimlikkus heideti rentslisse ning mu ema lasti töölt lahti.
Ega tema ainus olnud, väga paljud inimesed said Eesti Vabariigi käest jalaga tagumikku ning langesid äärmisse vaesusse. Lugematud tõsteti omandireformiga oma kodudest välja. Küüditati tänavale. Minu isa sai ka oma isalt ära võetud Tartu maja tagasi, aga ei tõstnud tänavale mitte ühtegi inimest. Seal elas ka kaks vanatädi, 80ndates eluaastates, kes oleks mõne teise omaniku käes pikema jututa tänavale lennanud. Isa lasi neil elada oma korterites kuni nende surmani. Olematu üüri eest. Ta oli aumees, südametunnistusega mees, kes ei tõtanud kätte maksma.
Ema jaoks oli aga töölt lahti laskmine šokk. Ta ei saanud aru, kuidas on võimalik inimene ühel hetkel tänavale heita. Nagu tal poleks mingit tähendust. Ta ei otsinudki enam tööd ja poleks ilmselt olnud ka mõtet - noor Vabariik oli julm, hindas vaid noorust ja jõudu ning premeeris neid, kes teiste peal sõtkusid.
Ja nii tekkisid töötud, kodutud, uusvaesed. Meie pere oli ka ühtäkki vaene. Isal oli küll Tartu maja, aga ta oli pooleldi lagunenud ning pigem neelas raha kui tõi sisse. Isa oli pensionär, ema töötu. Elasime väga tagasihoidlikult.
Osad aga "oskasid" elada, erastasid ja ärastasid kõike, mis ripakil, said ratsa rikkaks ning tegid Eesti Vabariigist oma personaalse firma, mille arvel oma luksuslikku elu finantseerida. Ehk siis vabadust ei tulnud, tuli teistsugune orjapõlv. Selline, kus vaesed on veel vaesemad, kuna puuduvad suure riigi võimalused pakkuda oma elanikele odavat elektrit ja odavat toitu. Ainsaks lohutuseks, et orjad omi.
Kui mu emalt, selle nõukaaja kõige raskemal ajal elanult, küsida, et millal oli parem, kas nüüd või nõukogude ajal, ütleb ema kõhklemata, et nõukogude ajal. Kuna siis jätkus süüa kõigile ning kedagi ei lastud töölt lahti. Ja igaühele leiti töö. Iga inimene oli väärtuslik. Keegi polnud kerjus, töötu või kodutu. Vanuse pärast kõrvaleheidetu.
Eesti Vabariik trampis selle kõige aga mutta. Oluliseks sai see, kes suudab rohkem krabada. Inimese enda väärtus ei huvitanud enam kedagi. Ja see kestab siiamaani. Need, kes praegu me riiki juhivad, on sellesama suhtumise kõige eesrindlikumad esindajad. Ülbed kauboikapitalistlid ja nende kasvandikud, kellele tavalised inimesed karvavõrdki korda ei lähe. Kes olid kunagi lihtsalt õiges kohas ning oskasid õigel ajal käe välja sirutada.
Ja taas on käes aeg, kus inimestel ei ole oma lastele saapaid jalga ning liha taldrikule panna. Mitte et neid poodides poleks. On ja kuhjaga! Aga neil ei ole selle jaoks lihtsalt raha.
ENSV OLI HEAOLUÜHISKOND
Ja tänane Eesti? Pisar tuleb silma. Inimesed on näljas. Hea, kui süüa jaksab osta lastele, raamatutest ja mänguasjadest võib vaid unistada. Reisida jaksavad vaid rikkad. Kommunaalid nöörivad kõri.
Samas on inimesed rahul, ei mässa. Miks, ei saanud ma tükk aega aru.
Samas on kõik väga loogiline - kuna paljud eestlased vihkavad Nõukogude Liitu, neid on ajupestud teda vihkama, siis nad vihkavad ka seda head elu, mis meil nõukaajal oli. Et kõik said kõike osta, et igaüks sai omale maja ehitada, et kommunaalarveid ei pannud tähelegi ja nõnda edasi.
Kuna see HEA seostub neile nõukaga. Kui keegi hakkab nõukaaja heast elust rääkima, käratatakse ta kohe vait, sõnadega: "Kas sa oled putinist?"
Tavaline eestlane muidugi ei taha olla putinist, punastab hänenedes ning treenib end mõtlema stiilis: "Hea elu paha, halb elu hea." Ja kiidab takka Ligile, kes ütleb, et madal toiduhind viib hukatusse, kuna eestlased on liiga paksud.
Seega, kui eestlane tahab hästi elada, peab ta esmalt lahti laskma mõttest, et nõukaajas ei olnud mitte midagi head.
neljapäev, 17. juuli 2025
JUULIKESE TEGEMISED
Varem oli neid aastas kord-kaks kindlasti, kui mitte rohkem, ning kuna ühele krambile järgnes sageli ka teine, vahel olid nad nädal aega jutti, siis ei julgenud ma enam hästi magama jääda, kuna kogu aeg oli hirm, et Juulil tekib kramp. Nii olin kuid magamata - ka siis, kui Juulil krambid juba läbi. Kuna kogu aeg oli hirm, et äkki. See kramp. Ikkagi tuleb.
Siia tulles kulgesin aasta või isegi kaks samas rütmis. Käisin Juulit öösiti mitu korda tšekkimas. Kuigi tegelikult poleks olnud põhjust - tema oma voodist välja tulla ei oska ning isegi kui ta on öösel üleval, siis ta ei tee oma voodis muud kui mängib oma mänguasjadega ning kilkab. Inno norises, mina magasin poole tunni kaupa.
Juulikesega oli aga kõik hästi. Meil on toas konditsioneer, mis on suvel 22 ning talvel 21 peal. Nii pole Juulikesel kunagi palav ega külm, vaid just paras.
Angelmani sündroomiga laste üheks põhihädaks on krambid ning vähemasti Juulikese puhul on krampide ära hoidmise põhivahendiks termoregulatsioon. Ehk siis tuleb jälgida, et temperatuur toas oleks talle just sobiv. Kõige suurem vaenlane on keskküte. Sellega me olime oma esimeses Võru korteris püstihädas. Vahepeal läks tuba väga palavaks ning Juulil tekkisid siis krambid. Välisõhu külm jälle lõi tal nina nii kinni, et ta ei saanud enam hästi hingata.
Siin ei ole külmaprobleemi üldse. Kunagi pole nii külm, et Juuli ei saaks talvel välja minna. Suvel ei saa suure palavaga minna välja päeval, küll aga õhtul ning nii teevad ka teised pered. Päeval ei jaluta siin ringi keegi, kuna inimesed peavad siestat. Ehk siis elame täpselt samasuguses rütmis kui teised :D
Aga mida ma veel tahtsin öelda - täna hommikul ma avastasin ärgates, et kell oli juba 11. 15. Inno oli üleval, isegi Roosi oli üleval. Ja ma läksin magama südaööl ega olnud vahepeal MITTE KORDAGI üles ärganud. Teile võib see tunduda kummaline, et ma sellise asja üle rõõmustan, aga see on esimene öö minu elus pärast 13 aastat (nii vana on Juuli), kus ma NII HÄSTI magasin.
Ma olen siin oma une tagasi saanud. Ja uni on nii tähtis. See annab energiat, jõudu, tervist.
Ja see kõik on tänu sellele, et Juulil ei ole enam krampe.
Ahjaa, mis kell ärkas Juuli? No Juuli ärkas kell 15. 00. Temal oli ka väga hea uni. Paar ööd ta siin torises, kuna teda hammustas väljas sääsk ning ta ei oska end ise hästi kratsida (panin sügelust leevendavat geeli), aga nüüd magab ta jälle nagu üks tõeline unekott.
MANANA!
Ma võiks siinsest elust palju anekdoote rääkida. Kuidas siin kõik asjad hirmpalju aega võtavad ning kuidas mitte miski ei juhtu siis, kui pidi. Hispaanlased lihtsalt ei ela kella järgi.
Noh, läinud aastal pidi üks mees maja värvima tulema. Ootasime-ootasime. Meest ei kuskil. Küsisime, et kuhu mees jäi. Siis tuli mees ühel hommikul laisa sammuga, värviämber käes, ja asetas ta hästi laisa liigutusega keset hoovi maha. Lõpuks ometi, mõtlesime meie tüüpiliste eestlastena. Mees hakkab maja värvima! Kus sa seda, mees läks hoopis laisa sammuga väravast välja. Värviämber jäi keset hoovi ning seisis seal kaks nädalat. Vahepeal oli isegi mingi fiesta. Alles siis tuli mees taas ühel hommikul ning hakkas laisalt maja värvima. Kiiret polnud. Rahulikult. Lõpuks värvis ära ka.
Teine nali on meie autoga. Läinud suvi oli ta kohalikus autotöökojas kuu aega remondis. Juuni lõpus viisime remonti ning augusti alguses saime kätte. Selle aja jooksul ütles mees Innole vähemasti kümme korda, et KOHE, MANANA saab auto valmis. Ja Inno tüüpilise eestlasena muidugi rõõmustas. Ja tegi plaane. Et kuhu me kohe sõidame. Aga tutkit, polnud ta valmis midagi, kuid pidi KOHE valmis saama. MANANA hiljemalt.
Lõpus andsime alla ega sõitnud enam mehel seljas. Hispaanias lihtsalt käivad asjad teisiti. Kui sa ei suuda seda taluda, siis see pole sinu jaoks õige koht. Nii ongi. Kannatasime ära ning lõpus saime kätte väga korralikult korda tehtud auto. Mees tegi veel soodustust ka. Oli palju odavam kui Portugalis.
Nüüd on auto meil jälle remondis. Inno on õppinud. Käib kord nädalas mehe juures niiöelda nägu näitamas ja ennast meelde tuletamas, küsimas, kui kaugel asjad on. Nädal aega tagasi pidi auto olemas valmis HOMME. Inno rõõmustas, aga ma soovitasin tal maha rahuneda. Eile ütles mees, et võtab veel aega.
Loodetavasti saame auto augustiks kätte. Noh, ei saa teha väljasõite Portugali, aga on seda siis vaja? Meil on siin omad poed ka, kus toit palju odavam. Säästame raha, paneme kõrvale. Õnneks on kõik jalutuskäigu kaugusel.
Sellised lood siinpool sood :)
kolmapäev, 16. juuli 2025
VEEL LAHEDAID PILTE 2019. AASTA REISIST :)
20 AASTAT ERI! 2019 - TAGASI LÕUNAMAALE!
Sel aastal läksime jälle lõunamaale. Aastatagune käik jäi lühikeseks ning see majake, kus kümme päeva veetsime, sai selle ajaga väga armsaks. "Unistuste maja!" ütles kolmeaastane Roosi, kui selle ukse lukku panime. Oli tõesti. Väikeses armsas linnakeses, vaikus ja rahu ning maaelu (kitsed, kuked ja kanad!) ümberringi, keset rohelust. Oliivipuud õue peal. Armusime ära. Ja hakkasime Võrru naastes tagasimineku plaani pidama.
Tegime nõnda, et paar päeva sõitsime ning siis tegime puhkuse. Poolas tegime lausa kaks sõiduvaba päeva. Käisime ümbrust avastamas ning lastega poes. Üks koht, kus me alati peatume, on Biyalystok Valgevene piiri ääres. Seal on üks väga mõnus ning lastesõbralik hotell, mille grill on lahti 24 h. Vahet pole, mis kell tuled, süüa saad alati.
Kuna meil toona rahaga priisata polnud ning eelarve oli väga väike, siis otsisime selliseid öömajasid, mis poleks kallid. Üle viiekümne euro me ööbimise eest maksta ei saanud. Otsisime niisiis maamajutusi kõrvalistes kohtades, kus sai öömaja 30-50 euro eest ning laste eest polnud vaja juurde maksta. Kord kohale jõudes tuli peremees lehmadega karjamaalt. See oli Poolas ja seda oli väga vahva vaadata.
Prantsusmaa oli meile toona väga kallis, aga me leidsime ühe toreda ökokämpingu, kus saab ööbida haagissuvilates või telkides, seal oli öö vaid 20 eurot. Asus see Hurielis ning seal oli lahkem pererahvas, keda ma olen kunagi kohanud. Lastele pakuti saabudes tulel grillitud vahukomme ning meile veini. Oleme sinna ka hiljem naasnud - ei ole ju mõtet raha huugama panna, kui ka odavas kohas on tore olla. Kui Hurieli kanti satute, soovitan soojalt. See on metsavahel ning seal saab ka pesu pesta.
Lõpuks jõudsime tagasi oma "unistuste majja." Olime väga õnnelikud ning jäime seekord lausa pooleks aastaks. Suvel läks siin aga väga palavaks ning kuna konditsioneer oli toona korrast ära, siis olime sunnitud lahkuma. Veetsime kuu aega Portugalis ookeani ääres telkides - alul Peniche'is ning pärast Espinhos Telgielu on aga telgielu. Kuu aega kannatab kuidagi välja, aga pärast seda on juba piin. Muidu oli Espinho kämping ülitore ning kämpingul oli ka oma puhvet, mis meie lastele väga meeldis.
Augustikuuks sai meil telgist lehepuru koristamisest villand ning suunasime autonina taas Eesti poole. Selleks oli veel üks oluline põhjus - nimelt oli meie Juulikene saanud seitsmeaastaseks ning teda ootas esimene klass Võru Järve koolis. Tahtsime jõuda aktusele.
Nädal aega enne aktust olimegi päral ning Juulike osales tähtsalt oma esimesel koolipäeval. Sai isegi päeviku, mida kohe närima hakata proovis :D
See sügis Eestis oli väga ilus. Saime maailma kõige poarema uudise. Kuid sellest juba järgmises osas.
Siin mõned pildid meie 2019. aasta reisist. Roosi oli neljane ning Juulike seitse. Esimesel pildil mina tee peal, Roosi issi seljas turnimas, Juulike Byalystoki hotelli mängualal, Roosi ja issi Peniche'is telkimas ning Roosi Espinho kämpingus oma lemmiku kummist ükssarvikuga.
esmaspäev, 7. juuli 2025
KOLMENE ROOSIKE MÄNGIB OMA PRAEGUSTE KLASSIVENDADEGA 2018. AASTAL :D
ME KODUKE 2018. AASTAL
Me kodukene 2018 aastal :D Nüüd oleme hulka mööblit välja vahetanud, aga väike ja tagasihoidlik on ta siiamaani. Roosi oli siis kolmene, kui me siia esimest korda tulime.
20 AASTAT ERI! TAGASI LÕUNAMAALE!
Kus siis pooleli jäime? Ahjaa, pärast aastapikkust tasuta töö tegemist hakkas Eestinen meile lõpuks nii palju sisse tooma, et jaksasime endale ise poest süüa osta. Ei pidanud enam Toidupanga konservidega leppima.
2017. aastal ei reisinud me vaesuse tõttu kuhugile, aga 2018. aasta kevadel, kui Eurovisiooni korraldas LÕPUKS OMETI meie toonane lemmikmaa Portugal (Salvador Sobral võitis 2017. aastal!), tekkis meil mõte, et mis oleks, kui... põrutaks Euroks Lissaboni!!! Oleme juba kord sellised, et kui meil mingi mõte meil pähe kargab, siis teeme selle ka teoks.
Pakkusime Lõunaeestlase portaalile, et teeme sellest ka reisikirja. Mõeldud-tehtud! Kirjeldasime kõiki riike, mille teel Eurovisioonile läbisime, nii humoorikalt kui oskasime ning nautisime täiega oma reisi. Juulu oli siis kuus ning Roosike kolmene. Reisi algus oli, kuidas nüüd öeldagi, vaevaline... Roosi arvas, et lähme Rimisse ning karjus Rimist möödudes kuni Lätini välja, et "LIMISSE!" Ja oksendas Mõniste kandis end täis. Juuli seevastu oli meil juba reisihundiks treenitud ning nautis jalgu kõlgutades ning autoaknast maastikku jälgides lõbusasti teekonda.
Mõned tagasilöögid olid veel. Saksamaal tekkis Juulil autos kerge kramp ning pidime teda bensuka vetsus veega turgutama. Õnneks läks see ruttu üle ning saime teekonda jätkata.
Algne mõte oli meil üürida midagi Portugalis Castelo de Vide'i kandis, kus mul on palju sõpru, ning sõita sealt Lissaboni, aga Eurovisiooni tõttu olid kõik elamised kinni pandud. Innol õnnestus leida üks vaba elamine hoopis Hispaaniast. Extremadura maakonnast. Kümne kilomeetri kaugusel Portugali piirist. Mis peamine - see oli soodne. Raha oli meil toona vähe ning luksvilladest võisime vaid unistada. Üürisime niisiis selle tagasihoidliku ning odava majakese ühe väikese linnakese servast.
Kohale jõudes oli põhjust rõõmustamiseks, kuna majakese ümber oli suur aed, kus lastel oli palju ruumi mängimiseks. Olime väga rahul.
Eurovisioonile me aga ei jõudnudki. Ilm läks Hispaanias ja Portugalis nii külmaks, Lissabonis oli ainult 13 kraadi, et pidasime paremaks Extremadurasse jääda. Ja niisama olemist nautida. Ostsime kohalikust poekesest turskakala, värskeid asparaaguseid ja viigimarju ning lihtsalt puhkasime. Inno ja Roosi pidasid hoovis veepüstolitega veesõda. Mina pidasin romaani kirjutamise plaani, esimene osa sellest oli mul ju juba valmis, Võrus kirjutatud, aga mul polnud veel nii palju jaksu, et jätkata. Juuli krambid ja nende pärast magamata ööd olid tekitanud meeletu unevõla.
Huvitav oli aga see, et Hispaanias ning Portugalis Juulil krampe ei olnud. Sain end üle pika aja välja puhata. Tuli lihtsalt vaadata, et ei läinud temaga keskpäeval välja, kuna Angelmanid taluvad kuuma kehvemini kui tavainimesed. Küll tunnevad nad end suurepäraselt konditsioneeritud toas ning õhtul väljas, kui on jahedam.
Veetsime Hispaanias kümme päeva, nii pikka puhkust saime endale lubada, ning keerasime siis autonina taas Eesti poole. Kahju oli lahkuda. Roosi leidis endale juba mänguväljakul sõpru ning vaatas igatseva pilguga linnakese kooli poole. Kujutasin ette, kui tore oleks teda sellesse kooli panna.
Aga see polnud veel see kord. Kuid meie tee Hispaaniasse, oma Hispaania koju oli saanud alguse.
Lisan pilte sellest ajast :)
Ülal mina majakese laua taga söömas, Roosi Castelo de Vide'is hobusega ratsutamas, Roosi meie linnas kolmeselt, rõõmus Juulike ning tagasi Eestis - Kubijal.
JÄÄ KESTMA, KALEVITE KANGE RAHVAS!
Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
ja seisa kaljuna, me kodumaa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi sajanditest murdsid sa
Imeilusad sõnad Johannes Semperi sulest. Rõhutatud on kõige olulisemat - kõige tähtsam on RAHVAS. Et RAHVAS SÄILIKS. Ning et see rahvas on läbi kannatuste end läbi sajandite MURDNUD.
See on tõsi, Eesti rahvas on end tõesti sõna otseses mõttes läbi sajandite MURDNUD. Mitte miski pole tulnud tasuta, vaid higi, vere ja vaevaga. Me oleme vastu pidanud saksa, taani, rootsi, poola ja vene võimu all ning kõigele vaatamata KESTMA JÄÄNUD.
Minu meelest tuleks seda hoida. Rahvas, rahva säilimine ongi kõige tähtsam. Mitte riik või see, kelle võimu all me parajasti oleme, ida või lääne ikke all - kellegi all oleme niiehknaa - , vaid see, et Eesti mehed ja naised saaksid elada ning elu edasi viia ja et rahvas saaks seeläbi EDASI KESTA.
Seega tuleks unustada kõik sõjamõtted ning sõdadeks valmistumine. Ning keskenduda rahva säilitamisele. Teha kõik selleks, et Eesti mehed ja naised tahaksid Eestis elada ning Eestis lapsi saada. Et nad poleks sunnitud võõrsile paremat elu otsima minema. Et mehed ei roomaks kaevikuis, vaid teeks lapsi. Et naised ei jätaks sõja hirmus sünnitamata.
NATOle ja Euroopa Liidule ei lähe meie "Kalevite kange rahvas" ning selle kestma jäämine karvavõrdki korda. Nende eesmärgiks on kaitsta Ameerikat ning Lääne-Euroopat ning nihutada Venemaaga madistamine neist endist võimalikult kaugele itta. Meie hoovi peale.
Kui nii läheb, siis jääb meist üsna vahe järele. Nagu Pärast Põhjasõda, kui minu vaarisa koos pojaga Venemaa avarustest Eestisse tuli. Eestlasi olnud nii vähe, et loomade jälgi oli rohkem kui inimese omi. Kui ta inimese jälgi nägi, siis andsid nad nendele suud.
Vaatamata sellele jäi Eesti rahvas kestma. Ilmselt tänu Peeter Esimesele, kes lõpetas eestlaste massilise sõtta ajamise rootslaste poolt. Kuidas saab olema nüüd?
Meie valitsus kaitseb Ameerikat ja Brüsselit, kuna on läbi "kõrgete esindajate" nende alluvuses, kuid tavalise eestlase, Eesti rahva jaoks oleks kõige kasulikum, kui vastasseis Venemaaga lõppeks. Kui saaks jälle rahulikult külg külje kõrval elada ega peaks enese hävitamiseks ettevalmistusi tegema. See on kurnav nii füüsiliselt kui moraalselt. Elu otsekui seisaks, kuna kõik pilgud on pööratud ühte punkti. Sõjaootusse.
Sõda on häving. Teiste hävitamine, aga ka enese hävitamine. Ja kui vastamisi on suur ja väike või jääb väike suurte tüli keskele, siis kannatab alati väike.
Väike peaks selja sirgu ajama ning võitlusväljalt lahkuma. Aga kuidas seda teha, kui ta on suurte pantvang? Siis ei ole tal muud lootust, kui et üks suurtest paneb oma jõu teise üle kiiresti maksma.
Kiiremini kui Põhjasõjas, mis kestis 21 aastat. Eesti alal kümme aastat.
Rahvas on kõige tähtsam. Mitte riik, vaid rahvas.
reede, 27. juuni 2025
HINDED KÄES!
Mul ei olnud ausalt öeldes mingeid ootusi. Mina olen alati mõelnud, et hinnetel ei ole tähtsust. Peaasi, et laps koolis käimist naudib. Aga nii kui ma maha istusin, hakkasid klassijuhataja Diego ning abiõpetaja Irene Roosit üksteisevõidu kiitma. Ma vahepeal mõtlesin, et kas tõesti räägitakse minu lapsest. "Erakordselt võimekas, kõigile teistele eeskujuks, äärmiselt lugupidav õpetajate ning kaaslaste suhtes" ja nõnda edasi :D Aga ju see siis tõesti nõnda on, kuna Roosi teeb alati kõik ülesanded juba koolis ära ning meil on tulnud teda aidata vaid mõned üksikud korrad. Läinud aastal paar korda ja see aasta mitte kordagi.
Eriti suuresõnaliselt kiitis teda matemaatikaõpetaja. Roosi pidi kõigest aru saama ning kõiki ülesandeid mängleva kergusega lahendama. Inglise keeles sai ta kõrgeima võimaliku hinde. Hispaania keel läheb järjest paremaks, nüüd räägib ta koolis KOGU AEG hispaania keeles - nii õpetaja kui kaaslastega. Portugali keel samuti väga hea. Kehaline väga hea. Kunst väga hea. Käsitööd Hispaania koolis ei ole, aga Eesti kooli jaoks on Roosi käsitööd teinud juba terve karbitäie.
Ehk siis palju-palju-palju parem õpilane kui mina kooliajal. Minul olid küll huimanitaarained kõik väga head, aga reaalainetest ma ei taibanud tuhkagi. Inno jälle hiilgas matemaatikas. Tundub, et Roosi on meie mõlema tugevused kokku korjanud :D
Järgmine aasta siis juba viies klass (Eesti koolis neljas). Abiõppetunnid jäävad, aga õpetajate hinnangul on ta varsti teistel järel.
Hingasin koju jalutades sügavalt välja. Läinud aasta oli raske, kuna kõik oli Roosile uus ning ta ei rääkinud siia tulles sõnagi hispaania keelt, aga tänu Hispaania tohutult toetavale koolisüsteemile on toimunud meeletu areng ning Roosi on õppinud lisaks inglise keelele ära veel kaks keelt - hispaania ja portugali keele. Olen selle eest Hispaania riigile tohutult tänulik. Kõik see on olnud ju täiesti tasuta.
Nüüd ei ole mul enam mingit kahtlust, et see meie siiatulek õige mõte oli. Ka Roosile endale meeldib siin väga. Tema on selline, kes naudib enda proovile panemist ning raskuste ületamist. Kui kõik on kerge ning hõlpsasti saavutatav, hakkab Roosil igav. Kui on võimalik midagi uut õppida, hakkavad Roosi silmad kohe särama.
Ellake sai samuti kiita. Eelkooli lastele veel hindeod ei panda, aga hinnangus oli kirjas, et tema areng on olnud igas mõttes väga hea. Ka Ella omandab uusi teadmisi kiiresti ning oskab juba mitmeid hispaaniakeelseid sõnu. Eesti ja inglise keel on tal juba selged, järgmisel aastal tuleb loodetavasti ka hispaania keel, nagu suuremal õelgi. Õpetajate sõnul on Ella äärmiselt PÕHJALIK. "Ma vahepeal ütlen talle, et sa ei pea seda praegu lõpuni tegema, aga Ella ei ole sellega nõus," naeris õpetaja Maria. "Tema tahab kõik põhjalikult lõpuni teha!"
On ütlemata selge, et nii tublid lapsed said heade hinnete puhul vääriliselt premeeritud :)