PARGI, KUHU TAHAD!

Nädalavahetus Badajozis El Faro kaubanduskeskuse ees. Parkimisplats on autosid täis, autod tiirutavad vaba parkimiskohta otsides. Ainult ligemale 20 invakohta on vabad. Ja keegi ei pargi nende peale, Hispaanias nii ei tehta. Meil aga silm valikuvabadusest kirju :D Pargi, kuhu tahad. Invaliidi teenindavale sõidukile on Hispaanias alati koht olemas :) 

ELLAKE KOOLI VÄRAVAS

Ellake ootab kooli väravas kannatamatult, et saaks juba sisse. Täna anti mulle ka teada, et mina sisse tulla ei tohi, kuna vanemaid sinna ei lubata. "Aga ära muretse, ma tulen tagasi," lisas ta lohutavalt. No tore seegi Nii palju siis selleks harjumiseks läkski :D 

SEE TORE KOOLITEE

Täna Roosit traditsiooniliselt kooliväravas oodates ja nähes, kuidas kuuenda klassi tüdruk oma väravas ootavat vanaema õnnelikult tervitas - koos muside-kallidega mõistagi - tabasin end mõtlemas, kui kahju mul tegelikult on, et minu ema ja isa mulle kooli vastu ei tulnud. Ma ise olin neil seda teha keelanud, kuna teised naersid selle üle, et ema mul kotti tassida aitas. Kuna ma lonkasin. Ma ei tahtnud naerualune olla ja vedisin kangelaslikult kotti ise, longates. Ega mind seepärast vähem naerdud, edasi naerdi lonkamise pärast (mul on sünnist peale üks jalg teisest lühem), aga ema-isa vastu ma ikka kutsuda ei julenud. Ja mul on sellest nii kahju. 

Ma olen ka aru saanud, miks need ühised kooliminekud ja koolist tulekud lapsega nii olulised on. Kooliväravast väljub naeratav Roosi, kes tahab mulle KOHE jutustada kõik oma värsked koolimuljed. Ja minna koos läbi kirjatarvete poest, mis asub kohe kooli kõrval. Jutustada, mida naljakat või toredat tegi klassikaaslane või õpetaja. Kuidas Carlos neil JÄLLE kolm ringi joosta käskis ja kuidas nad selle peale kooris NOOOOOOO karjusid. Ja kuidas Carlos karjus vastu SIIIIIIIIIIII. Saan ka alati vahetada väravas paar sõna Roosi väravale toonud õpetajaga. Vahel on see klassijuhataja, vahel mõni aineõpetaja. Vähemasti vastastikku naeratada. 

Kooliväravast liiguvad kõik lapsed oma emade-isade käekõrval kodu poole. Elavalt juteldes. Eks samamoodi koolimuljetest. Südames torkab valusasti, kui mõtlen, mis jutud ma kõik oma isaga oleksin saanud niimoodi maha pidada. Kooliteel, kui kõik veel värskelt meeles. 

Aga ei saanud, sest see HÄBI. Loodan, et tänapäeval on see ka Eestis teistmoodi. Et pole seda kuradi häbi ning lapsed julgeksid teha nõnda nagu nad ise tahavad, mitte nõnda nagu teevad nende kaaslased. Aga see on muidugi naiivne lootus. Lapsed teevad alati nii nagu nende kaaslased. Siin nad lihtsalt kallistavad-musitavad võidu oma vanemaid, põhjalas eemalduvad neist üksteisevõidu.

Kui mina saaksin ajaratast tagasi keerata, siis ma kutsuks oma isa endale ikkagi kooliväravasse vastu.

HOLA, HOLA, HOLA!

Üks asi, millega mul on olnud siin Hispaanias raske harjuda, on see, et inimesed on ülisõbralikud ning tahavad sulle igal sammul "hola!" öelda. Ehk siis tere. Mina kergelt autistliku soomlasena (keegi kunagi tabavalt ütles, et KÕIK soomlased on kergelt autistlikud - vastab tõele) tahaks pigem silmad maha lüüa ning teha näo, et ma seda inimest üldse ei näinud. Eestiski olen vahepeal raskustes - eestlased on võtnud venelastelt üle kombe sulle külje alla trügida ning tulevad rääkides praktiliselt nina alla. Ma siis alati astun sammu kaugemale, aga mida teevad eestlased - tulevad JÄLLE sammu lähemale. Kohutav :D No ok, mina siis astun jälle sammu kaugemale. Poe järjekordadest ma ei räägigi. Miks peab teisel seljas õõtsuma? Aga no ok. Vähemasti ei taha eestlased sulle iga nurga peal tere öelda, saab rahulikult teretamata poodi minna.

Siin ei saa. Siin ütlen teel poodi ca 10 korda hola erinevatele inimestele. Ja nemad mulle. Halvemal päeval kahekümnele. Vahel üritan minna seda teed pidi, kus tean olevat vähem teretuttavavaid. Aga paraku - mida kauem ma siin elanud olen, seda rohkem teretuttavaid tekib. Kõigile peab hola ütlema. Või buenas dias. Piisab ka buena'st.

ÕNNEKS on hispaanlased vähemasti ses mõttes normaalsed, et ei kipu musitama. Vähemasti siin maal. Portugal oli minusugusele autistile totaalne põrgu, kuna eksiga restorani minnes tuli läbimusitada kõik tema 20 sõpra. Minu ettekujutus põrgust on justnimelt selline - musi vasakule põsele ja musi paremale põsele ning nii 20, 30, 40 korda järjest. See on üks põhjusi, miks ma ei ela Portugalis. Ma lihtsalt ei suudaks seda pidevat musitamist taluda. Kaks aastat talusin. Siis sain Tartus kokku ühe ehtsa napisõnalise Eesti mehega, kes ei tee kunagi suuri žeste, ja olin paradiisis. Ma jumaldan tahumatuid Eesti mehi, kes räägivad hästi vähe ja teevad hästi palju. Kolisin tema pärast Eestisse. Elu parim otsus.

Nüüd olen selle sama mehega Hispaanias ja muudkui hola'tan. No ok, ma suudan seda taluda, kuna muidu on hispaanlased väga toredad. Ja eks see ole omajagu tore ka, kui sind tähele pannakse. Peaasi, et musitama ei pea.

EESTI TUNNIPLAAN JA HISPAANIA TUNNIPLAAN

Võrdlesin huvi pärast Eesti ja Hispaania tunniplaani Roosi vanuserühmas. Roosi käib Eestis 3. klassis. 

Riigikoolis on näiteks see erisus, et Hispaanias on kolm kehalist nädalas, Eestis kaks. Inglise keele tunde on sama palju - 3. Muusikat sama palju - 2. Töpa on kõige naljakam - Hispaanias pole see üldse kohustuslik, küll võib võtta valikainena "manualidades," Eestis kaks töpat nädalas. Kunsti on mõlemas üks tund nädalas. Loodus- ja inimeseõpetust Eestis kolm tundi nädalas, Hispaanias 4 ehk rohkem. Hispaanias religioon 1 tund, Eestis kolmandas klassis 0. Lisaks on Roosil Hispaania keeles 1 x nädalas portugali keel. 

Roosil Võru Werrone koolis on pisut teistmoodi, seal on teine võõrkeel vene keel ka, kaks korda nädalas, inglise keel on 2 korda nädalas. Maalimine 1 x, käsitöö 2 x, muusika 2 x, liikumine 2 x, inimeseõpetus 1 x nädalas. 

Põhivahe on see, et Hispaanias käsitööd ei ole, liikumist on tund rohkem ning loodust ka tund rohkem. Ja võõrkeeli on rohkem kui Eesti riigikoolis - Roosil on kaks võõrkeelt (inglise & portugali), Eesti riiklikus kolmandas klassis vaid inglise keel.

VAHETUND HISPAANIA MOODI!

Tulin just Ellat ära toomast, ta on nüüd kaks ja pool tundi lasteaias, ja sattusin peale Hispaania kooli pikale vahetunnile ehk recreole. See kestab pool tundi ning järgneb kolmele hommikusele tunnile. Pärast seda on veel kaks tundi. Recreo on siis lõunavahetund Eesti mõistes.

Ja olin jälle vaimustuses. Just nõnda korraldaksin koolielu ka mina! Eestis olen koolimajadest mööda jalutades näinud, kuidas lapsed istuvad enne kooli, vahetunni ajal ning pärast kooli kas koolimaja trepil või selg vastu koolimaja seina, ninad moblades. Ja teevad nõnda ilmselt terve vahetunni. Soomes on hakatud probleemi tunnistama ning üritatud lastel vahetunniaegset moblade kasutamist ära keelata, aga sellele on ka suur vastuseis - appi, appi, laste inimõiguseid rikutakse. Praegu veel vastav seadusandlus puudub ning lapsed istuvad mobiilides edasi, kuna ei suudeta ära otsustada, kuidas täpselt see lastelt telefonide äravõtmine käima peaks :D - nii tunnis kui vahetunnis. Eestis õnneks ainult vahetunnis vist. 

Hispaania kooli vahetund viis mind aga otsekui oma lapsepõlve :D Milline rõõmus kära ja jooksmine koolihoovis! Lapsed kilkasid ja ajasid üksteist taga. Tüdrukud mängisid kummikeksu ning poisid jalgpalli, üks tüdruk oli ka väravas. Vahepeal tühjendati ka oma näksikarp. Ja ma ei tea, kuidas Eesti koolis, aga laste õuemöllu turvab meil mitu õpetajat, kes valvsal pilgul jälgivad, et keegi kellelegi liiga ei teeks. 

Vaadates seda laste tohutut rõõmu, päris, mitte virtuaalset tegevust, ma imestan, miks ometi pole see nii ka teistes riikides. Mille paganama pärast on vaja koolidesse tuua telefone? Lapsed leiavad ikka võimalusi neid välja võtta ning see segab õppetööd. Ega lase vahetunnis päriselt lustida. 

Mina olen igatahes superõnnelik, et Hispaania koolis asjad sedasi korraldatud on. Mina teeksin ka nii. Ei mingeid telefone kooli territooriumile.

ELLAKESE TARKUSETERAD

 Ellakene täna hommikul koolist tulles:  "Emme! Need emmed, kel lapsi ei ole, käivad ise koolis, eks ole?"

HISPAANIA LASTEAIAELUST

Kirjutan veel, milline see Hispaania lasteaiaelu meil siin on, teil huvitav lugeda :) 

Kõigepealt seda, et Ellake on ära harjunud. Täna hommikul ei soostunud ta isegi mängukal kiikuma, nii kiire oli tal lasteaeda (õige nimetus eelkool, aga sisu sama, mis Eesti lasteaias, sestap kirjutan lasteaed). Tal on veel harjutamisnädal. Kui Roosi läheb kooli kella üheksaks (issi viib), siis Ella koos minuga kella kümneks. Ja on tunnikese. Hommikul panime igasuguste probleemideta Peppa riided selga, kaisukutsu kaasa ning teele. 

Kui 4-5-aastastel lasteaialastel algab päev tavaliselt kell 9, siis kolmesed kogunevad värava taha kella kümneks, nagu Ella praegu. Kümne ajal oligi värava taga hulk kolmeseid (ka kaheseid ja isegi beebisid), kes ootasid seal koos vanematega oma õpetajaid. Õpetajad tulid kella kümne ajal neile värava juurde järele ning nad läksid koos nendega hanereas koolimajja. Kahesed ja nooremad läksid vanematega. Siis tuli Ellale järele tema õpetaja koos tõlk Raouliga ning ka Ella läks reipalt koolimajja. 

Nüüd pisut koolist, kuidas seal asjad käivad. Koolimaja on meil kahekorruseline, infantil ehk lasteaed on 1. korrusel ning primaria (lapsed vanuses 6-12) teisel korrusel. Roosi klass on teisel korrusel. Infantili õppetöö toimub 9. 10 - 13. 50 ning primarial 9. 00 - 14. 00.
Eesti lasteaiast eristab Hispaania lasteaeda kindlasti see, et õpetajad ei vii lapsi päeva jooksul kooli territooriumilt välja ehk siis mingeid linna mööda hanereas jalutamisi pole. Laste päev möödub valdavas osas klassiruumis, kus on ka lauad ja toolid ning tahvel. Ning muidugi igat sorti mänguasju. Reedel on võimlemistund, mis toimub aiaga piiratud kooli staadionil. Kooli ennast ümbritseb kõrge raudaed. Puudub seega täiesti oht, et su laps kooli territooriumilt kuhugile omapea uitama satub, kuna neid kogu aeg valvatakse ning nad on vaid piiratud aladel. 

Kooli õuel on ka mänguala koos erinevate atraktsioonidega, aga puudub liivakast, mis on Eesti lasteaias tavaline asi. Pole seega ohtu, et lapsed üksteisele liiva silma viskama hakkavad või üksteist liiva alla matavad, nagu juhtus ühe vaese lapsega Eesti lasteaias. Ma olen alati mõelnud, et miks peab lasteaias olema liivakast, sellest on ainult tüli ning lisaks on ta ka ohtlik. Inno arvas, et see on Nõukogude pärand. Võib-olla tõesti. Hispaanias on kõik võimalikud ohud maandatud. 

Seda võib kritiseerida, et lapsed nagu vangid jne, aga samas on nii hea rahulik last lasteaeda saata. Üldse ei muretse tema pärast. Sama Roosi kooliga. Üldse ei muretse, et kuidas laps koju saab, kuna ise lähed talle pärast vastu. Või et kas ta tunnis ikka tähele paneb, kuna tal on telefon kaasas. Telefon on kodus. 

Mu arust peabki kool natuke diktaatorlik olema, kuna eesmärk peaks olema lastele korda õpetada ning korda ju nii ei õpeta, kui arutad, kas see riivab lapse inimõigusi, kui talt telefoni ära võtad - nii arutatakse Soomes. Hispaanias ei pea õpetaja raiskama minutitki oma väärtuslikust ajast, et lapsele telefoni ära panemist meelde tuletada. Nii see peakski olema. Et on kord ja reeglid. Nagu öeldakse - kord on vanem kui meie. Lapsed janunevad reeglite järele ning neile tuleks neid pakkuda - selgeid ning turvalisi reegleid. Kui õpetaja kardab õpilasi ega julge neid korrale kutsuda, on midagi väga korrast ära. 

Nonii, aga Ella oli tunnikese pärast koolimajast lahkudes ülirahul. Õpetajaga vahetati väravas lehvitusi ning õhusuudlusi ning Ella ütles, et homme ta tahab KAUEM koolis olla. Sellega nüüd siis korras :) 
Pärast kooli läksime veel poest läbi, sest Ella oli hästi näljane, ta ju veel lõunatunnini ei jäänud, ning ostsime saia ja kommi. Ja saia sõime tee peal ära :D 

ENNE SÕDA HÄID VALIKUID POLE

Vaatasime just Innoga huvitavat dokki II Maailmasõja põgenikelaagritest Saksamaal. Kõige rohkem eestlasi oli muide Geislingenis (ameerika tsoon) ning Lübeckis (briti tsoon). Minu tädi Endla, onu Ruudi ja täditütar Ene olid Oldenburgis, mis oli samuti briti tsoon. Need õnnetud, kes vene tsooni sattusid, kas läksid ise või saadeti Nõukogude Liitu tagasi. Ameerika, briti ja prantsuse tsooni inimesed elasid samuti väljasaatmise hirmus, kuid õnneks otsustas ÜRO, et neid siiski välja ei saadeta ning igaüks (kes polnud just kinni võetud saksa vormis või NLi sõdur) sai valida omale uue kodumaa. Minu tädi pere valis Ameerika. 

Aga jube oli ikka see elu seal - inimesed elasid telkides, karjakesi koos, süüa jagati suurtest pottidest, mille saamiseks pidi seisma pikka aega järjekorras. Isegi väikesed lapsed seisid, mannergud käes. Mänguasju lastel ei olnud, filmis näitas, kuidas üks isa vedas oma väikest last pappkasti sees ringi. Onu Ruudi rääkis, et Oldenburgi lastel oli kamba peale vaid ÜKS mänguasi. Pesu pesti käsitsi oma telgi ees. 

Nii tuli elada mitu aastat, 1945-1951, kui laagrite tegevus lõpetati. Kõigepealt said võimaluse lahkuda noored tugevad mehed, keda asukohariigid kõige rohkem vajasid, alles siis lastega pered. Minu tädi pere pidi Oldenburgis veetma viis aastat. 

Õnneks on meil olemas II Maailmasõja kogemus ning ukrainlased ei pidanud nii pikka aega põgenikelaagrites oma saatust ootama. Ei pea loodetavasti baltlasedki, kui nende kord peaks tulema. 

Kuid mis oleks/on kõige parem variant? Jääda või minna? Kui Endla ja Ruudi oleks Eestisse jäänud, oleks Ruudi maha lastud - ta töötas Poliitilises Politseis. Endla oleks leseks jäänud, võib-olla koos Enega Siberisse saadetud, kus nad poleks pruukinud ellu jääda. Samas oleks nad võinud surma saada ka neid Saksamaale viinud laeval, kuna neid tulistati ning nii Ruudi kui Ene said haavata. Ene sai laagrielust traumeeritud, nagu ka pagemisest ja tulistamisest, aga samamoodi oleks ta saanud traumeeritud oma isa mahalaskmisest Eestis. Ja ka Siberist, kuhu teda koos emaga ilmselt isa töökoha pärast oleks saadetud. 

Et siis jah. Põgenikuna on raske, aga sõjatandril on ka raske, ukrainlased on tundnud seda omal nahal. Eestlased ka. Mida siis teha? Kas lahkuda varem, juba enne sõda? Aga kui ei juhtugi midagi? Oled ilmaasjata oma kodust ja asjadest loobunud. Lahkuda sõja alates? Aga kui siis pole enam võimalik või saad pagedes surma-haavata? Jääda paigale? Aga kui sind siis tapetakse-röövitakse-vägistatakse? Või saad otsa pommitabamuses, langed rindel?

Sõjaolukorras ei ole paraku häid valikuid. Ikka pead võtma riski. Kas ühe- või teistsuguse. Ilmselt on kõige mõistlikum talitada oma sisetunde järgi, kuna teised ei tunne sind ega oska sulle head nõu anda.

ROOSI ESIMENE ETTEÜTLUS

Roosi hakkab klassikaaslastele järele jõudma :) Täna oli tal koos kaaslastega esimene etteütlus päris-, mitte järeleaitamistunnis, ning see tuli väga hästi välja. Roosi sai õpetajalt kiita ning teda toodi teistele eeskujuks - tuli välja, et osadel klassikaaslastel olid tööd palju punasemad kui tal. Ja tema hakkas alles aasta tagasi hispaania keelt õppima. 

Aga selline see meie Roosike on - kui midagi ette võtab, siis... Hoidke alt! :D  

ELLA LASTEAWED JÄRGMISEL NÄDALAL :)

Super suhtumine kooli poolt :) 

KINGITUS KLASSIÕELT

Klassiõde Daniela joonistas Roosile :) Aurora, kelle nimi on ilus.
 

ELLA TEINE LASTEAIAPÄEV HISPAANIAS

 
No nii, Ellal teine lasteaiapäev (kirjutan lasteaed, kuna Hispaania eelkool on nagu Eesti lasteaed) möödas. Kuidas läks? 

Alustame hommikust. Ärkamine sujus igasuguste probleemideta, Ella oli isegi enne Roosit üleval. Ning pani rõõmsalt oma Peppa riided selga. Pakkisime ta Peppa seljakotti näksikarbi ja beebinuku. Siis ärkas Roosi ning küsis Ellalt, ega ta täna koolis nutta kavatse nagu eile. Pagan! Selle peale tuli Ellal muidugi kõik meelde, ta kakkus omal riided seljast ning puges voodisse teki alla. Ei mingit kooli! 

"Aga lähme viime siis lihtsalt Roosi kooli," veensin ma teda. "Ja kiigume mänguväljakul!" Sellega oli Ella kohe nõus ning lubas omale riided tagasi selga panna. Tee kooli poole kulges reipalt ning tagasilöökideta. Mängukale jõudsime kümme enne kooll. Kiikusime natuke. Ella veidi kahtles, kas ta ikka tahab kooli minna. Aga Roosi muretses, et jääb hiljaks, teised juba kogunesid, ning kuidagi me suutsime ka Ellale selgeks teha, et lähme vähemalt vaatame, mis seal toimub. 

Kooli juures oli suur lastesumm elavalt vadistamas ning Ellal lõi silm särama - ahhaa, teised lapsed ka! Eile olid ju ainult õpetajad, kes ta endaga kaasa viisid. Roosi läks oma kamraadide juurde ja pea tulid Ellale järele direktor Anabel, inglise keele õpetaja Raoul ning tema rühma õpetaja Maria. Aga seekord olid nad kavalamad. Nendega oli kaasas üks väike tüdruk Ella rühmast. Too võttis kohe Ellal käest kinni, et lähme nüüd. Ella oligi nõus minema ning minu üllatuseks ei vaadanud isegi mitte tagasi. 

Mõtlesin, et istun senikaua mänguväljakul, kuni see tunnike läbi saab, kuna niikuinii helistavad. Aga ei helistanud! Tunni möödudes tuli välja Raoul, kes oli kõik see aeg Ellale tõlgiks olnud, ning rääkis, et kõik on kõige paremas korras. Ella oli alguses arglikult nurgas seisnud, aga siis kutsumise peale teistega mängima läinud. Nutnud polnud üldse! Raoul oli selle üle väga õnnelik ja tunnistas, et tal jäi eilsest natuke paha tunne. Aga sel polnud enam tähtsust, kuna Ella oli lõpuks ometi - juba teisel päeval - kohanenud. 

Siis tuli välja direktor Anabel, Ella käeotsas. Anabel naeris, et kui ta talle ütles, et lähme nüüd emme juurde, siis oli Ella valjuhäälselt protesteerinud ning öelnud: "Mommy noooooo!" Ehk siis: "¡Mamá no!" :D 

Seega siis Hispaania süsteem töötab :D 

Ella ise küsis väravast väljudes, et millal jälle kooli saab :D 

KUIDAS MÖÖDUS ELLAKESE ESIMENE KOOLIPÄEV (AUS KIRJELDUS)

Ella on meil nüüd siis eelkoolis. Tänane hommik algas paljulubavalt - Ella oli hästi hakkamist täis ning rõõmus. Pakkisime tema Peppa kotti näksikarbi, beebinuku ja joogipudeli, valisime koos riided välja ning arutasime koos kõik asjad läbi - mida ta koolis tegema hakkab ja mis kella ajal emme talle järele tuleb. Kuna Ellal on praegu harjutamisnädal, siis ta ei lähe kooli mitte kella üheksaks, nagu teised, vaid kümneks ja järele ma lähen talle kella kaheteistkümneks - mitte kaheks. 

Hakkasime juba aegsasti, kella poole kümne ajal kooli poole minema. Tegime peatuse kooli kõrval oleval mänguväljakul ja kiikusime natuke. Siis läksime kooli. Kooliväravas oli juba koos vanematega ees ootamas kamp Ellast väiksemaid juntsusid, kes tundusid olevat kolmeaastased. Neile tulid õige pea väravasse vastu õpetajad, kes nad käekõrval koolimajja viisid. Vanemad väravast sisse ei läinud.
Ellale tuli aga vastu lausa kooli direktor Anabel, kes on väga tore ja lahke. Ella puges kohe minu selja taha. Kuna Anabel inglise keelt eriti ei oska, siis oli tal kaasas Roosi inglise keele õpetaja Raoul, kes seletas mulle, et ta on Ellaga terve päeva koos ning tõlgib talle õpetaja jutu ära (õpetaja Maria inglise keelt ei oska). Ella aga räägib nagu Roosigi vabalt inglise keelt. 

Ella aga nõudis, et mina temaga koolimajja kaasa tuleks. Kahjuks ei olnud see võimalik ning olukord lahendati sedasi, et Anabel võttis Ella sülle ja liikus temaga otsustaval sammul koolimaja poole. Ella muidugi karjus, aga samamoodi karjus ta ka siis, kui teda Lissaboni haiglas operatsioonisaali sõidutati - ka sinna ei lubatud emmet kaasa :D 

Kooliväravast kodu poole jalutades oli kummaliselt kerge tunne. Et selliste inimeste hoolde ma julgen küll oma lapse jätta. Ma tean, et Eestis käivad emad oma lapsi lasteaiaga harjutamas, aga ma ei tea, kas see variant kõige õigem on. Kas see laps siis paremini harjub või hakkab ikka karjuma. Ühesõnaga, siiamaani ei ole keegi mulle helistanud, järelikult ei ole Ella seal midagi pöörast korraldanud.

Aga eks pärast Ella käest kuuleb, kuidas oli. Lähen talle tunni aja pärast järele.

*

No nii :D Ellakese esimene koolipäev läbi ning kõik lõppes siiski väga hästi. Kahte tundi siiski täis ei venitanud. Raoul helistas mulle kella üheteistkümne ajal, et Ellale järele tuleksin, kuna ta nutab ega rahune maha. 

Kooliväravas ootasid mind Anabel, Raoul ja Maria. Ning Ella, kes istus solvunud näoga pingi peal, hoides teistest distantsi. Kui mind nägi, siis lõi nägu särama. Et ahhaa, emme, sa ikka tulid tagasi, mind ei röövitudki ära :D 

Kui minu juurde värava taha sai, siis lehvitas aga nendele rõõmsalt ning teatas, et tuleb homme jälle kooli :D Homme läheb Ella üheksa ajal koos Roosiga ning on samuti vaid tunnikese. 

Koduteel põikasime läbi mänguasjapoest, kust Ella valis omale ühe karvase kutsu. Ütles, et homme näitab seda kõikidele sõpradele ja õpetajatele ka (!!!). No vaatame, kuis homme läheb. 

Nüüd tuli ka Roosi koju ja ütles, et Raoul (kes on ühtlasi Roosi inglise keele õpetaja) oli vahepeal teda appi kutsunud Ellat rahustama. Aga Ella olevat ainult emmet karjunud ega olnud millegagi leppinud. 

Et eks siis homme paistab, kas Ella on leplikum või mitte. Igatahes on tal nüüd õpetajate näod tuttavad ning ta teab, et lapserööviga tegu pole :D 

KUIDAS ME SIIN ILMA E-KOOLITA HAKKAMA SAAME

Misasi see veel on? :D 

Meil sellist asja Hispaanias ei ole. Hinded annab õpetaja poolaasta lõpus ümbriku sees vanematele pihku, lapse nimi peal. Suhtlus õpetajaga käib meili teel ning kooliväravas. Tänagi sain tuttavaks ühe uue õpetaja Diegoga, kes tuli mind kooliväravas Roosit üle andes (kooliväravast tuleb välja minna ÜKSHAAVAL muide) sõbralikult naeratades tervitama. Enne seda saatis Diego mulle meili, kus end tutvustas. 

Ja teiste laste vanematega ma suhtlen whatsapp'is. Kodused ülesanded kirjutab Roosi kas päevikusse või vihikusse. Sageli küsib mõni ema whatsapp'is, et mis koduseks tööks jäi, Manuel ei tea. Ja siis teised kohe briifivad teda, mis jäi. Või Manuel ei tea, milline on tunniplaan. Eile tegi üks teine ema Manueli emale tunniplaanist pildi. Manuel oli unustanud selle tahvlilt maha kirjutada, aga pole häda. 

Ühesõnaga kõik käib mõnusas arhailises stiilis :D Seda te juba teate, et ei mingeid telefone. Ehe, puhas õppimine 100 %.

KUIDAS OLEKS KA EESTI KOOLIS VÕIMALIK KIUSAMISEST LAHTI SAADA

Ma arvan, et üks põhjus, miks Eestis ja üldse Põhjamaades on laste vahel nii palju kiusamist, tuleb sellest, et lastevanemate vaheline kontakt on nii nõrk. Ehk siis - kas sa tunned oma lapse/laste klassikaaslaste kõiki vanemaid? 

Mina tunnen. Meil siin on oma Whatsapp-grupp, kuhu mind kohe lisati, kui Roosi kooli läks. Seal läks kohe omavaheliseks tutvumiseks ning abi pakkumiseks - a'la ma elan sinu tänavas, kui midagi vaja, ainult ütle. Lisaks saame IGA PÄEV 2 korda päevas koolivärava juures kokku, kus ca 15 minutit jutustame, enne kui lapsed kätte saame. Jumal küll, kui minu laps kedagi kiusaks, ma ei julgeks sinna vist minnagi või häbeneks omal silmad peast. Põhjamaades sellist kokkupuudet ei ole ja nii võid sirge näoga edasi käia, kui su laps kedagi kiusab. 

No vot. Nüüdseks olen ma kahes whatsapp-grupis - Roosi omas ja Ella omas. Kõik vanemad teavad, kes mina olen, ja mina tean, kes nemad on. Roosi klassi üks vanematest on kohalik apteeker, kelle käest ma rohtusid ostan. Üks on mesinik meie tänavas. Ja nii edasi. Kõikidel on minu telefon ja minul on nende telefon - igaks juhuks. Lisaks Ella klassi vanemad. 

Me oleme kogu aeg üksteise jaoks nähtavad - kui midagi peaks juhtuma või midagi vaja olema. Kas teie saate sama öelda?
Kiusamine sellest tulebki - vastutustunde puudumisest. Seda pole põhjamaades lastel ega ka nende vanematel. Lähed kooli ja kuna kellegi ees pärast vastama ega vastutama ei pea, no mis viga siis kiusata.

See pole siiski nii kõikjal. Roosi Eesti kool on Waldorf-kool, kus vanemate vaheline kontakt on väga tihe, umbes nagu Hispaanias. Isad käivad koolis koos remonditöödel abiks, emad koos aknaid pesemas jms ning puutuvad omavahel tihedasti kokku. Lisaks vanemateõhtud koolimajas koos lastega. Meil on ka oma Facebooki-grupp. Ma tean, kes on Roosi Eesti klassi vanemad. Pole kuulnud, et seal mingisugust kiusamist oleks. 

Ehk siis tuleb süvendada ka riiklikes koolides lastevanemate vahelist kontakti. Et neil oleks häbi teineteisele silma vaadata, kui nende laps kedagi kiusab. Kuna sa tunned selle lapse vanemaid. On vaja sütitada vanemate vastutustunne, et nad sütitaksid selle oma lastes. Võtke eeskuju Waldorfist.

ROOSIL ALGAS HISPAANIAS KOOL

Extremaduras algas kool! Vapper koolijüts Roosi täna hommikul kell 8. 40 kooli poole asutamas :) Kool algab kell 9. 00 ja väiksematel 9. 10. Ella jäi selleks nädalaks koju, kuna on nohus ja köhas. Tema läheb järgmisel nädalal. Meil siin tuleb haige laps koju jätta kurni terveks saamiseni. 

Lisaks Hispaania koolile käib üheksane Roosi ka Eesti koolis. Ta on Väike Werrone Kooli 3. klassi õpilane. 

ELLA LÄHEB EELKOOLI

Kirjutan natukene ka Ella eelkooli minekust, et kuidas siin asjad käivad. Nimelt algab Hispaanias kolmeaastastel juba eelkool, mitte enam lasteaed. Seega läheb nelja-aastaseks saanud Ella eelkooli 2. rühma. Täna sain kokku Ella õpetaja Mariaga (Ella teine nimi on ka Maria) ning olin alguses päris ehmunud, kuna Maria ei räägi üldse inglise keelt. Või õigemini räägib väga vähe :D Ja inglise keele õpetajat Humbertot, kes tavaliselt tõlkimisel abiks, polnud täna koolis. Seega pidime Mariaga kuidagi hakkama saama.

Kuidagi saime :D Lihtsamatest asjadest ma sain aru, et mis kell Ella kooli tuua (09. 10) ning mis kell järele (13. 50), aga keerulisema jutu mõistmisaega jäin hätta. Õnneks oli sealsamas üks teine lapsevanem, kes kohe appi ruttas. Eriti lihtsaks läks asi siis, kui ta võttis välja oma telefoni ning sisestas Maria jutu minu jaoks Google translate'i :D Nii et kui soovi on, siis laabuvad asjad alati. Ei pea nõutult õlgu kehitama või turja kargama. Tarvis on vaid sooja südant ning head hinge, mida hispaanlastel on teistelegi jagada.

Õnneks läheb minu hispaania keel ka iga päevaga paremaks, nii et varsti ei ole ilmselt sellist abi vajagi. Aga väga oluline ning südant soojendav, et ta siin olemas on.

Nõndaks! Leppisime kokku, et kuna Ella pole varem eelkoolis käinud, siis ta esimese nädala harjutab ning veedab koolis vaid kaks tundi, tuleb kell 10 ning lahkub kell 12. Ella on küll hästi tarmukas ning aktiivne laps, aga ma arvan, et nii on talle parem. Saab kooli ja kaaslastega harjuda ning varsti nõub ilmselt ise, et tahab kauem olla.

Kooli on vaja kaasa võtta mõned asjad, Maria saatis mulle nimekirja: 1 beebinukk (olemas!), 1 PUZZLE max 24 tükki (Inno tellis Amazonist Peppa puzzle), 1 seljakott ilma ratasteta, kus sees lunchbox ning väike joogipudel), 1 käsiseep, 2 suurt majapidamispaberi rulli, 3 pakki niiskeid salvrätikuid, 3 pakki tavalisi salvrätikuid, 1 pakk A4 paberit ning 10 eurot lastele vajamineva materjali jaoks.

Ja ongi kõik. Nüüd veel 1 päevake koolini jäänud :) Juba olen ka lisatud infantil'i emade gruppi, kus mind on juba mitu inimest ülevoolava sõbralikkusega tervitanud :)

HISPAANIAS ASTMA INHALAATOR ILMA RETSEPTITA

Ostsin endale täna kohalikust apteegist Ventolini inhalaatori. Pärast haigust tuli mul nimelt astma tagasi ning enne magamaminekut nina vilistab. Kujutasin ette, et pean selleks arsti juurde minema, kuna Eestis on astma inhalaator retseptiravim, aga siis huvi pärast guugeldasin ja avastasin, et Portugalis saab seda apteegist niisama, ilma retseptita. Läksin vaatama, kas Hispaanias niisamuti. "Un inhalador para el asma por favor, ventolin," ütlesin ma tuttavale apteekrile. Ja ta ulataski mulle selle naeratuse saatel. 

Väga lahe, nii peakski olema, kuna astmaatikule on inhalaator esmaabivahend. Ilma selleta võib ära surra, kui äge atakk peale tuleb. Mul on neid elus paar korda olnud.

HEAD VANAVANEMATE PÄEVA!

Ma olen oma vanavanematest nii palju kirjutanud, et postitan täna hoopis oma tädi Endla pildi koos ta mehe Rudolfi ehk Ruudiga. Neil oli üks tütar Ene, kellega nad 44ndal Eestist Saksamaale põgenesid, kui Ene aastane oli. Sealt kolisid nad elama Ameerikasse. Ene oli oma elu jooksul viis korda abielus, aga lapsi ta kas ei tahtnud või tal ei õnnestunud neid saada. Seega ei saanud Endla kunagi vanaemaks. Aga ta oli väga hea südame ja hella hingega inimene, kes külvas oma armastust noorema venna ehk minu isa lastele ja lastelastele. Keda on hästi palju :D Aitäh, kallis tädi Endla, selle vanaemaliku hoolitsuse eest :) 

Pildil Endla ja Ruudi oma Modena kodu ning selle kaldale paisutatud Endla järve ääres. Ruudi nimelt rajas New Yorgi külje all asunud väikesesse Modena linnakesse väikese Eesti kvartali koos oma ja tütre nimeliste tänavate (Rudolf Road ja Ene Road) ning oma naise järgi nimetatud järvega. Ja kutsus sinna elama ka teised eestlased.

JUULIKENE KÄIS POES

Võru Järve Kooli kuuenda klassi õpilane Julia Eveliina Tähismaa käis täna koos õdedega Portugalis kooliasju ostmas. Ja oli väga heas tujus. Õnneks ei sattunud teele ühtegi ajakirjanikku, kes oleks tahtnud Juulikest portugali keeles intervjueerida. Juulikene nimelt portugali keelt ei oska, küll oskab ta öelda puhtas eesti keeles "emme" ja "ei." Viimast väga resoluutselt, koos ägeda pearaputusega. Õed olid ka päevaga väga rahul :D

EESTI JA HISPAANIA KEEL HISPAANIAS (VARSTI KOOLI!)

Nagu näete, on Eesti kool meil siin juba alanud :D Roosi loeb Ellale Karu-Aabitsast ette ning õpetab talle tähti. Kuid pea on algamas ka Ellakese Hispaania kool või õigemini eelkool. Täna võttis minuga ühendust Ella õpetaja Maria, kes on ühtlasi Roosi klassivenna ema, ning kutsus mind esmaspäeval rühmavestlusele. Nelja-aastane Ella läheb nimelt kolmapäeval eelkooli. Siis - 11. septembril - algab õppeaasta Extremadura eel- ja algkooli lastel (kuni 12-aastastel). 

Kooliasjad on Ellal samuti, nagu näete, aegsasti valmis pandud :D Peppa omad mõistagi :D

Hispaania keelt Ella veel ei oska, aga hispaanlased ei eeldagi, et mujalt tulevad lapsed kooli minnes hispaania keelt oskaksid. Küll see kõik tuleb omal ajal, on nende suhtumine. Ja toetavad kahe käega. Seletavad vajadusel asjad inglise keeles üle ning annavad lapsele nii palju aega kui kulub. Sest kõige tähtsam on see, et laps end koolis hästi tunneks ning sinna iga päev rõõmsa meelega läheks.

KUIDAS EESLTANE EI OSANUD HIINA KEELT RÄÄKIDA

Mõne arvates on igati ok ning ilmselt ka väga naljakas, kui Hiina TV tuleb teda tänaval intervjueerima ning hiina keeles küsitlema. Ja kui ta siis aru ei saa, mis talt küsiti ja midagi eesti keeles vastuseks puterdab, siis jätkab naerusuine ning sõbralik Hiina TV reporter tema küsitlemist, ise naerda kõkutades, ning saadet sellest, kuidas eestlane hiina keelt rääkida eri osanud, näidatakse pärast kõikide rõõmuks Hiina TV õhtuses uudistesaates. Ih-ih-hii, ah-hah-haa, eestlane ei osanud hiina keelt rääkida. Ja see pole üldse kiusamine, vaid ülim sõbralikkus ning tähelepanu juhtimine tegelikule olukorrale.

NO LÕPUKS SIIS TULI TELE2 TAGASI

Pärast kahepäevast maasolekut. Ja kui ma kirjutasin, et sain Elisalt pakkumise. 

STJOPA ASJUS

Tahan teile üht asja südamele panna. Ärge kunagi, kunagi, kunagi naerge puudega inimese üle. Puudega inimesed on lihtsad ja siirad ning maailma suhtes usaldavad. 

Võtame meie inglinäoga Juulikese. Kui sa tuled tema juurde ja talle otsa vaatad, siis ta naeratab sulle. Ja kilkab ja vehib kätega. Kui sa temalt midagi küsid, siis ta teeb sama. Ja ta teeb sama ka siis, kui sa talle midagi solvavat ütleb. Sest ta ei saa aru, et sa tema suhtes pahatahtlik oled. Ta on endiselt sinu suhtes usaldav. Kuna ta ei tule selle pealegi, et keegi võiks olla halb. Et keegi võiks tema poole pöörduda ainuüksi seepärast. et tema üle naerda.

See oligi Kertu Jukkumi Stjopa loo (Reporteri saatelõik, kus mõnitati vene poissi) puhul kõige vastikum. Ta pidi juba pärast esimest küsimust aru saama, et Stjopa ei saa temast aru. Ma arvan, et ta saigi sellest aru. Aga tas tekkis kihu poisi üle naerda ning nii ta küsis edasi. Ja edasi. Et ikka kõik saaksid aru, kui naljakas on too väike vene poiss, kes tema küsimustest aru ei saa, ja et me kõik koos saaksime tema üle naerda. Naerda selle üle, et tema sellest meie naermisest aru ei saa.

Ma loodan südamest, et te saate minust aru. Mida ma tahan teile öelda. Et ei ole ok naerda inimese üle, kes ei saa aru sellest, et sina tema üle naerad. Kas te saate minust aru? Kas te saate aru, et see ei ole inimlik?

Ja siin ei ole tegemist mitte mingisuguse RUSSKI MIR'Iga. Puudega inimesed ei tea mitte midagi mingitest mir'idest. Siin on tegu puhtakujulise inimlikkusega. Ja inimlikkusel ei ole rahvust ega riigipiire. Puudega vene laps väärib täpselt samasugust austust ning kaitset nagu puudega eesti laps. Jääme, sõbrad, inimlikuks, ka sel inimvaenulikul ajal.

Pildil on Juuli, kes oskab öelda vaid "emme" ja "ei" ning naeratab sulle alati, kui sa tema poole pöördud. Pildistas Roosi.