Paar päeva tagasi lugesin üht artiklit, kus Eesti ema kurtis, et tema lapse õpetaja oli kirjutanud lapse päevikusse märkuse, et kodutöö tegemata, aga polnud täpsustanud, mis ülesanne. Ema siis võtnud õpetajaga ühendust ning saanud nipsaka vastuse, mille peale polnud ta enam midagi küsinud, kuna vaidlused õpetajaga polnud ka varem "head nahka toonud."
See oli päris huvitav kirjeldus ning tuletas mulle meelde mu oma nõukaaegset kooliaega, mil märkused päevikus olid tavalised. Mitte muidugi minul, kuna mina olin nohik ehk eeskujulik õpilane, kel oli alati kõik tehtud ning rohkemgi veel. Selline overachiever. Aga mäletan, et õpetajatatel oli tavaks päevikutesse punase pastakaga märkusi kirjutada. Paljud pelgasid siis, et mis ema-isa ütlevad. Mina sellest aru ei saanud, kuna minu ema-isa ei vaadanud minu päevikusse mitte kunagi. Ega küsinud ka kunagi, mis hinde sain. Nad nimelt usaldasid mind 100 % ning mina muidugi ka neid.
No vot, aga nüüd Hispaaniast. Siin päevikutesse märkusi ei kirjutata. Vähemasti mina ei ole näinud, et kirjutataks. Kodutöid vahepeal antakse, aga mitte palju ning kindlasti mitte iga päev. Pigem kord nädalas. Näiteks üks päev pidi Roosi lahendama ära matemaatika töövihikus (meil mingeid digiasju pole, ainult töövihikud) kaks ülesannet ning teine päev oli tal vaja kirjutada inglise keeles lühike vestlus.
Kuidas siis õpetajad lastevanematega suhtlevad, kui neil midagi öelda on? Meil käib see nii, et õpetaja kas vestleb vanemaga koolivärava juures last üle andes või - kui on pikem vestlus - kutsub ta mõnel päeval kooli juttu ajama. Kirjalikku pingpongi meil siin pole :D Vestlused õpetajaga on alati näost-näkku. Sügisel näiteks kutsus David ühe meist kooli ja tundis muret, et Roosi koolis nii vaikne on ning midagi ei räägi. Inno siis seletas talle, et Eesti lapsed ongi vaiksed ning alul oli Roosi veidi kartlik ka seepärast, et pea kõik õpetajad olid mehed. Eestis oli ta näinud vaid naisõpetajaid :D
Näost-näkku oli hea rääkida ning ei tekkinud mingeid arusaamatusi, nagu ehk võib tekkida meili teel vesteldes. Ja vestlusest oli ka kasu - David organiseeris Roosile kiiresti kaks naissoost abiõpetajat ning nüüd on probleem lahenenud. Roosi on koolis palju julgemaks muutunud ning sai üks päev isegi tunnis käratsemise pärast pahandada. Olgu öeldud, et käratsemine on Hispaania koolilaste puhul täiesti tavaline nähtus :D
Ja seda tuleb ka kindlasti mainida, et vaidlus oma lapse õpetajaga on siin täiesti tundmatu nähtus. Õpetaja on siin autoriteet, maestro või maestra, keda lapsevanem, sealhulgas ka mina, usaldab. Või õigemini - õpetaja ning lapsevanema vahel valitseb mõlemapoolne usaldus. Ning koostöö - me mõlemad pingutame lapse arengu nimel. Kui ma hakkaks õpetajaga vaidlema, siis ma ju torpedeeriks seda. Vastupidi, ma olen Roosi õpetajatele südamest tänulik, et nad jaksavad teda õpetada ning teevad seda nii hästi.
Või kuidas teile tundub? Kas õpetaja peaks olema ka lapsevanema jaoks autoriteet?