20 AASTAT ERI! 2020 - KOROONA KÜÜSIS

Nonii, 2020. aasta esimene pool. KOROONA. COVID2019 ja muud hirmsad nimetused. Igaühel on kindlasti sellest õuduste ajast omad mälestused, aga mina mäletan ennekõike seda, kuidas ühtäkki tundus, et elad vanglas. Ja kuidas inimesed olid jagatud eri klassidesse: vaktsineeritud ja mitte vaktsineeritud. Ja kuidas kõiki sunniti maske kandma. Ka astmahaigeid, kel isegi raske hingata. Ja rasedaid. 

Mina ju jäin Ellat ootama just siis, kui see laviin peale tuli. Olin arvel Tartus Maarjamõisas ning kaks korda ma sain isegi arsti juures ära käidud. Siis arvas arst, et parem, kui ma püsin kodus. Tuttavad jäid üksteisejärel haigeks, inimesed olid - tagantjärelegi tõusevad ihukarvad püsti - haiglates juhitaval hingamisel. Roosi pidi sel talvel Päkapiku lasteaeda minema, mul oli kõik kokku lepitud, aga siis jäi lasteaia juhataja raskelt haigeks ning pea pandi kõik lasteaiad kinni. Õnneks meil ei olnud vaja last lasteaeda panna. Juuli jäi ka koolist koju. 

Olime kodus ja käisime kordamööda poes. Mäletan, kuidas üksvahe oli hirm nii suur, et ei julenud välisukse linkigi puudutada. Äkki hakkab viirus külge. Inimesed pesid kõik poest toodud toiduained kraani all läbi, arestialused (loe: karantiinis olevad) tellisid omale toitu koju ja tänaval hoiti Jüri Ratase soovitusel 2 X 2 vahet. 

Jaanuaris jäid kõigepealt lapsed ja seejärel mina raskelt haigeks. Roosi sai selle viiruse naabrilastelt ning tal tõusis kiiresti kõrge palavik, mis kestis poolteist nädalat. Juulil viskas lausa 40 ning tekkisid ka krambid, pidime andma paratsetamooli ja ibuprofeeni korraga ning lõpuks veel viinaga üle hõõruma, et alla saada. Tema oli kaks nädalat haige ning pärast veel kuu aega väga nõrk. Mina - selleks ajaks neljandat kuud rase - olin nii nõrk, et pidin toas liikudes seinast kinni hoidma. Kaks nädalat oli kõrge palavik. 

Ainult Inno oli enam-vähem ok, temal viskas ainult 38 peale.
Kõik tuttavad põdesid raskelt, sõbranna ütles, et tema lapsed pole kunagi elus nii raskelt haiged olnud, aga ära ei surnud mu tuttavatest keegi. Ega sattunud ka juhitavale hingamisele. Meie saime ka terveks, aga pärast terveks saamist ma otsustasin, et siiski Tartusse sünnitama ei lähe. Väike armas Võru haigla tundus palju parem variant. Pealegi ma olin kuulnud, et seal sünnitajatele koroonateste peale ei pressita ning ma olin võtnud nõuks, et seda ma endale teha ei lase. Õnnestus! Mulle ei ole seda jälki ora mitte ühtki korda ninna suratud. 

Võtsin ühendust Võru haiglaga ning hakkasin hoopis seal vastuvõttudel käima. Lubati isegi ilma maskita tulla, kui seletasin, et olen astmaatik. Väga inimlik suhtumine. 

Muidu oli see kevad väga ilus. Käisime lastega palju värskes õhus jalutamas ning poes sedasi, et Inno hüppas kiiresti poest läbi, kui meie lastega väljas ootasime. Siis ei pidanud mina maski ette panema. Mul hakkas maskiga paha ning rasedana ma ei tahtnud seda endale teha. 

Õnneks ei nõutud maski söögikohtades väljas istudes ning seda võimalust me ka tihti kasutasime - Katariinas, Taevas ja Ränduri pubis. 

Lisasin mõned pildid 2020. aasta esimesest poolest :)

20 AASTAT ERI! TAGASI EESTIS

2019. aasta augustis tulime siis jälle tagasi Eestisse. Meil ei olnud toona nii palju raha, et lõunamaale elama jääda, ning teine põhjus oli veel - nimelt algas seitsmeaastase Juulikese koolitee. 

Juulike mõistagi ei läinud tavalisse kooli, Kesklinna või Kreutzwaldi, vaid Võru Järve kooli. Mis on üks - kui mitte KÕIGE - toredam puuetega laste kool Eestis. Kus on ülisõbralikud ning toetavad õpetajad, kes teevad endast kõik, et lapse koolitee oleks tore. 

Ka Juulikese koolitee algas väga toredasti. Oli 1. septembri aktus nagu ka kõigis teistes koolides, kus Juulike sai omale pihku päeviku. Pidin selle kahjuks ära võtma, kuna Juulike lõi sellele hambad sisse, aga tühja sellest. Isegi Võru linnapea Anti Allas oli aktusel kohal ning istus esimeses reas meie kõrval koos abilinnapea Sixten Sillaga.
Pärast seda hakkas Juulike koolis käima - kord nädalas õpetajaga kohtumas. Ülejäänud aja tegime igasugu vahvaid harjutusi kodus. Aga kahjuks võttis Juulile omale kõik viirused külge ning kui üks nädal oli ta koolis, siis järgmise või isegi kaks järgmist viirusega kodus. Aastakese me aga ära käisime ning vähemasti sai Juuli ka natuke kooliõhku nuusutada. 

Mida aeg edasi, seda vaevalisemaks meie jaoks aga see Juuli koolis käimine muutus. Innol tuli teda teiselt korralt alla ning pärast jälle üles tassida ning mina pidin teda jälle koolis kärust välja ning tagasi kärusse vinnama. Suure kõhuga oli see päris raske ning lõpuks võtsime Juulikese koduõppele.

Ah mis suure kõhuga? Ahjaa unustasin mainida, et septembris, kohe pärast lõunamaalt kodumaale jõudmist, jäin ma ootama kolmandat last ehk Ellakest :) See oli unistuste täitumine, sest kolmandast lapsest me olimegi nii väga unistanud. Ja juba lootuse maha matnud, kuna teda ei tulnud ega tulnud. Noh, nagu praegu selle Lurich'iga, keda Ülo nii kangesti ootab. Mõtlesin, et mis siis ikka, kaks last on ka tore, aga siis... Ta tuli!!!! 

Kuid ka oma kõige koledamates unenägudes ma poleks suutnud arvata, milliseks kujuneb Ella sünniaasta 2020... Sellest aga järgmises osas! Piltidel siis Juulikese aktus, Roosi Tamula rannas, Tartu Lõunakeskuses söömas, selfi Juulikesega ja Juuli ning Roosi koos lustimas :) 

DOKTORIVORST ON PAREM KUI JAMON!

Nii teatasid täna Roosi ja Ella, kui olid suure isuga ära söönud mitu kääru saia koos paksude doktorivorstiviilakatega. Meist nii pooletunnise autosõidu kaugusel on nimelt pood, kus müüakse vanu häid vene asju ning me käime seal nii kord kuus. Ostame vahvlijäätist, kohukesi, sefiiri, neid õigeid hapukurke, sprotte, heeringat ja muud head kraami. 

Rõõm oli kirjerldamatu, kui selgus, et nüüdseks on valikusse ilmunud ka doktorivorst. Mäletan, kuidas seda lapsepõlves sõin ning suu hakkas kohe vett jooksma. Inno sõnul oli põhiline lastevorst, aga vahel sai ka doktorivorsti ning siis oli alati pidupäev. Nagu meil täna. Lapsed tormasid kohe vorsti kallale ning kiitsid silmade särades, et jamon doktorivorsti kõrval mitte midagi. 

Väga õige! Ja nüüd muu kraami kallale. Mina teen omale ühe tassi kohvi ja mõnulen sefiiriga. Inno ostis omale suure pudeli kvassi. 

NÕUKALAINEL EDASI - VABADUST EI TULNUDKI!

Mulle tundub, et paljuski olenevad nõukogemused sellest, mis ajal sa sündisid, mis aega jäi su lapsepõlv.

Minu ema näiteks sündis 1947, Venemaal, Kaliningradi oblastis. Lapsepõlv oli väga vaene ning oli üldse ime, et ta ellu jäi, kuna Eestisse jõudis ta poolnälginuna. See oli sõjajärgne aeg, Stalin veel elas ja valitses, kõik olid vaesed ja kõigil oli kõigest puudus. Isa oli samal ajal veel Vorkutas, ta vabanes 1956. aastal, olles istunud kümnest määratud aastast kaheksa. 

Ema suguselts viidi samuti täies koosseisus Venemaale, kuna Soome andis Nõukogude Venemaaga lepituse otsimiseks kõik ingerlased Venemaale välja. Nad viidi rongiga Venemaale - vanavanaema oma perega sattus Kaliningradi. Kus sündis mu ema. 

Eestisse tulid nad paremat elu otsima ning mingis mõttes nad selle ka leidsid - nad asusid elama Rakvere külje alla Karitsale, kus neile pakkus ulualust üks Eesti pere, vastutasuks töö eest. 

Ema lapsepõlv oli väga vaene, aga ta ei mäletanud seda kunagi halbade sõnadega. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi öelnud - "aga mul ei olnud saapaid" või "aga ma ei saanud iga päev liha süüa." Küll meenutas ta heldimusega oma sõbrannasid Karitsal ning koolipõlve Rakveres. 

Ka noorusaega, kuue- ja seitsmekümnendaid meenutab ema hea sõnaga. Kuidas ta käis täditütardega Leningradis reisil. Mul on sellest isegi pilt - kolm siresäärset tüdrukut, üks ilusam kui teine, seisavad ühe purskkaevu ääres, minikleidid seljas. Uhked soengud peas! Ema tädi oli Rakveres juuksuriks ning tegi talle alati ägedaid soenguid. Ka riided on tüdrukutel seljas ilusad, mitte mingid kaltsud, nii et Nõukogude kaubandusest võis ka lahedaid asju leida. 

1975. aastal mu ema abiellus. Saatis kõik teised kavalerid ukse taha, aga kui kohtus härrasmeheliku Georgiga, siis oli kogu aeg "Georg siin ja Georg seal." Kohtusid nad nõnda, et ema töötas Rakvere rajooni elektrivõrkudes sekretär-masinakirjutajana ning isa läks sinna tööasju ajama. Vaatas, et kena sekretärineiu ning kutsus teda oma töökaaslase sünnipäevale. Ema nõustus ning nii ta läks.

1975. aasta jõululaupäeval olid nende pulmad ning 1977. aastal sündisin mina. Ema oli alul minuga kodus ja tegi pärast Metsamajandis erinevaid otsi - eriti on meelde jäänud see, kuidas ta meisterdas põdranahast mütse. Need olid väga lahedad ning meil endalgi oli kodus mitu tükki. Isa kandis neid uhkusega.

Hiljem leidis ema tööd Rakvere Haiglast, taas sekretär-masinakirjutajana. Ta töötas seal mitu head aastat, võttis isegi koju kaasa, meil oli kodus trükimasin, aga siis tuli kauboikapitalistide ning erastajate ja ärastajate ajajärk, kus inimlikkus heideti rentslisse ning mu ema lasti töölt lahti.

Ega tema ainus olnud, väga paljud inimesed said Eesti Vabariigi käest jalaga tagumikku ning langesid äärmisse vaesusse. Lugematud tõsteti omandireformiga oma kodudest välja. Küüditati tänavale. Minu isa sai ka oma isalt ära võetud Tartu maja tagasi, aga ei tõstnud tänavale mitte ühtegi inimest. Seal elas ka kaks vanatädi, 80ndates eluaastates, kes oleks mõne teise omaniku käes pikema jututa tänavale lennanud. Isa lasi neil elada oma korterites kuni nende surmani. Olematu üüri eest. Ta oli aumees, südametunnistusega mees, kes ei tõtanud kätte maksma. 

Ema jaoks oli aga töölt lahti laskmine šokk. Ta ei saanud aru, kuidas on võimalik inimene ühel hetkel tänavale heita. Nagu tal poleks mingit tähendust. Ta ei otsinudki enam tööd ja poleks ilmselt olnud ka mõtet - noor Vabariik oli julm, hindas vaid noorust ja jõudu ning premeeris neid, kes teiste peal sõtkusid. 

Ja nii tekkisid töötud, kodutud, uusvaesed. Meie pere oli ka ühtäkki vaene. Isal oli küll Tartu maja, aga ta oli pooleldi lagunenud ning pigem neelas raha kui tõi sisse. Isa oli pensionär, ema töötu. Elasime väga tagasihoidlikult. 

Osad aga "oskasid" elada, erastasid ja ärastasid kõike, mis ripakil, said ratsa rikkaks ning tegid Eesti Vabariigist oma personaalse firma, mille arvel oma luksuslikku elu finantseerida. Ehk siis vabadust ei tulnud, tuli teistsugune orjapõlv. Selline, kus vaesed on veel vaesemad, kuna puuduvad suure riigi võimalused pakkuda oma elanikele odavat elektrit ja odavat toitu. Ainsaks lohutuseks, et orjad omi. 

Kui mu emalt, selle nõukaaja kõige raskemal ajal elanult, küsida, et millal oli parem, kas nüüd või nõukogude ajal, ütleb ema kõhklemata, et nõukogude ajal. Kuna siis jätkus süüa kõigile ning kedagi ei lastud töölt lahti. Ja igaühele leiti töö. Iga inimene oli väärtuslik. Keegi polnud kerjus, töötu või kodutu. Vanuse pärast kõrvaleheidetu. 

Eesti Vabariik trampis selle kõige aga mutta. Oluliseks sai see, kes suudab rohkem krabada. Inimese enda väärtus ei huvitanud enam kedagi. Ja see kestab siiamaani. Need, kes praegu me riiki juhivad, on sellesama suhtumise kõige eesrindlikumad esindajad. Ülbed kauboikapitalistlid ja nende kasvandikud, kellele tavalised inimesed karvavõrdki korda ei lähe. Kes olid kunagi lihtsalt õiges kohas ning oskasid õigel ajal käe välja sirutada. 

Ja taas on käes aeg, kus inimestel ei ole oma lastele saapaid jalga ning liha taldrikule panna. Mitte et neid poodides poleks. On ja kuhjaga! Aga neil ei ole selle jaoks lihtsalt raha.

ENSV OLI HEAOLUÜHISKOND

Arutasime täna Innoga, et tegelikult me elasime ju täielikus heaoluühiskonnas. Suur hulk inimesi sai endale kõike lubada. Söök oli odav, iga perekond suutis endale maja ehitada, kommunaalkulusid ei pannud tähelegi, mänguasju oli kõikidel lastel, kodud olid raamatuid täis. Keldrid ja garaažid olid kõikidel inimestel träni täis, nagu Inno meenutab. Kõik jaksasid kõike osta. Arstiabi oli tasuta, haridus oli tasuta. Liidu piires sai imeodavalt reisida. Bussi- ja rongipiletid ei maksnud sisuliselt midagi, kõik jaksasid käia kinos ja teatris... Elu oli lill! 

Ja tänane Eesti? Pisar tuleb silma. Inimesed on näljas. Hea, kui süüa jaksab osta lastele, raamatutest ja mänguasjadest võib vaid unistada. Reisida jaksavad vaid rikkad. Kommunaalid nöörivad kõri.
Samas on inimesed rahul, ei mässa. Miks, ei saanud ma tükk aega aru.

Samas on kõik väga loogiline - kuna paljud eestlased vihkavad Nõukogude Liitu, neid on ajupestud teda vihkama, siis nad vihkavad ka seda head elu, mis meil nõukaajal oli. Et kõik said kõike osta, et igaüks sai omale maja ehitada, et kommunaalarveid ei pannud tähelegi ja nõnda edasi.

Kuna see HEA seostub neile nõukaga. Kui keegi hakkab nõukaaja heast elust rääkima, käratatakse ta kohe vait, sõnadega: "Kas sa oled putinist?" 

Tavaline eestlane muidugi ei taha olla putinist, punastab hänenedes ning treenib end mõtlema stiilis: "Hea elu paha, halb elu hea." Ja kiidab takka Ligile, kes ütleb, et madal toiduhind viib hukatusse, kuna eestlased on liiga paksud. 

Seega, kui eestlane tahab hästi elada, peab ta esmalt lahti laskma mõttest, et nõukaajas ei olnud mitte midagi head.

Pildil mina koos emaga 70ndate lõpus :) 

JUULIKESE TEGEMISED

Tulin täna poest ja tabasin end mõttelt, et jumal küll, Juulikesel ei ole juba kolm aastat olnud mitte ühtegi karmpi. Te ei kujuta ette, kui hea tunne see on. Kui mult küsida, et mis mind kõige õnnelikumaks teeb, siis see on kindlalt esikolmikus. Et viimaks ometi me oleme jõudnud nii kaugele, et Juulil ei ole krampe. Et ma ei pea enam üks silm kinni, teine lahti magama, sest Juulil võib tekkida öösel kramp ning siis on vaja teda kiiresti aidata.

Varem oli neid aastas kord-kaks kindlasti, kui mitte rohkem, ning kuna ühele krambile järgnes sageli ka teine, vahel olid nad nädal aega jutti, siis ei julgenud ma enam hästi magama jääda, kuna kogu aeg oli hirm, et Juulil tekib kramp. Nii olin kuid magamata - ka siis, kui Juulil krambid juba läbi. Kuna kogu aeg oli hirm, et äkki. See kramp. Ikkagi tuleb. 

Siia tulles kulgesin aasta või isegi kaks samas rütmis. Käisin Juulit öösiti mitu korda tšekkimas. Kuigi tegelikult poleks olnud põhjust - tema oma voodist välja tulla ei oska ning isegi kui ta on öösel üleval, siis ta ei tee oma voodis muud kui mängib oma mänguasjadega ning kilkab. Inno norises, mina magasin poole tunni kaupa.
Juulikesega oli aga kõik hästi. Meil on toas konditsioneer, mis on suvel 22 ning talvel 21 peal. Nii pole Juulikesel kunagi palav ega külm, vaid just paras. 

Angelmani sündroomiga laste üheks põhihädaks on krambid ning vähemasti Juulikese puhul on krampide ära hoidmise põhivahendiks termoregulatsioon. Ehk siis tuleb jälgida, et temperatuur toas oleks talle just sobiv. Kõige suurem vaenlane on keskküte. Sellega me olime oma esimeses Võru korteris püstihädas. Vahepeal läks tuba väga palavaks ning Juulil tekkisid siis krambid. Välisõhu külm jälle lõi tal nina nii kinni, et ta ei saanud enam hästi hingata. 

Siin ei ole külmaprobleemi üldse. Kunagi pole nii külm, et Juuli ei saaks talvel välja minna. Suvel ei saa suure palavaga minna välja päeval, küll aga õhtul ning nii teevad ka teised pered. Päeval ei jaluta siin ringi keegi, kuna inimesed peavad siestat. Ehk siis elame täpselt samasuguses rütmis kui teised :D 

Aga mida ma veel tahtsin öelda - täna hommikul ma avastasin ärgates, et kell oli juba 11. 15. Inno oli üleval, isegi Roosi oli üleval. Ja ma läksin magama südaööl ega olnud vahepeal MITTE KORDAGI üles ärganud. Teile võib see tunduda kummaline, et ma sellise asja üle rõõmustan, aga see on esimene öö minu elus pärast 13 aastat (nii vana on Juuli), kus ma NII HÄSTI magasin. 

Ma olen siin oma une tagasi saanud. Ja uni on nii tähtis. See annab energiat, jõudu, tervist. 

Ja see kõik on tänu sellele, et Juulil ei ole enam krampe. 

Ahjaa, mis kell ärkas Juuli? No Juuli ärkas kell 15. 00. Temal oli ka väga hea uni. Paar ööd ta siin torises, kuna teda hammustas väljas sääsk ning ta ei oska end ise hästi kratsida (panin sügelust leevendavat geeli), aga nüüd magab ta jälle nagu üks tõeline unekott.

MANANA!

Ma võiks siinsest elust palju anekdoote rääkida. Kuidas siin kõik asjad hirmpalju aega võtavad ning kuidas mitte miski ei juhtu siis, kui pidi. Hispaanlased lihtsalt ei ela kella järgi. 

Noh, läinud aastal pidi üks mees maja värvima tulema. Ootasime-ootasime. Meest ei kuskil. Küsisime, et kuhu mees jäi. Siis tuli mees ühel hommikul laisa sammuga, värviämber käes, ja asetas ta hästi laisa liigutusega keset hoovi maha. Lõpuks ometi, mõtlesime meie tüüpiliste eestlastena. Mees hakkab maja värvima! Kus sa seda, mees läks hoopis laisa sammuga väravast välja. Värviämber jäi keset hoovi ning seisis seal kaks nädalat. Vahepeal oli isegi mingi fiesta. Alles siis tuli mees taas ühel hommikul ning hakkas laisalt maja värvima. Kiiret polnud. Rahulikult. Lõpuks värvis ära ka. 

Teine nali on meie autoga. Läinud suvi oli ta kohalikus autotöökojas kuu aega remondis. Juuni lõpus viisime remonti ning augusti alguses saime kätte. Selle aja jooksul ütles mees Innole vähemasti kümme korda, et KOHE, MANANA saab auto valmis. Ja Inno tüüpilise eestlasena muidugi rõõmustas. Ja tegi plaane. Et kuhu me kohe sõidame. Aga tutkit, polnud ta valmis midagi, kuid pidi KOHE valmis saama. MANANA hiljemalt. 

Lõpus andsime alla ega sõitnud enam mehel seljas. Hispaanias lihtsalt käivad asjad teisiti. Kui sa ei suuda seda taluda, siis see pole sinu jaoks õige koht. Nii ongi. Kannatasime ära ning lõpus saime kätte väga korralikult korda tehtud auto. Mees tegi veel soodustust ka. Oli palju odavam kui Portugalis. 

Nüüd on auto meil jälle remondis. Inno on õppinud. Käib kord nädalas mehe juures niiöelda nägu näitamas ja ennast meelde tuletamas, küsimas, kui kaugel asjad on. Nädal aega tagasi pidi auto olemas valmis HOMME. Inno rõõmustas, aga ma soovitasin tal maha rahuneda. Eile ütles mees, et võtab veel aega.

Loodetavasti saame auto augustiks kätte. Noh, ei saa teha väljasõite Portugali, aga on seda siis vaja? Meil on siin omad poed ka, kus toit palju odavam. Säästame raha, paneme kõrvale. Õnneks on kõik jalutuskäigu kaugusel. 

Sellised lood siinpool sood :) 

VEEL LAHEDAID PILTE 2019. AASTA REISIST :)

Prantsusmaal piknikul, Juulike janu kustutamas, Roosi meie Hispaania kodulinnas, selfi Lissaboni kesklinnas ning Roosi kohtub taas tuttava hobusega :) 

20 AASTAT ERI! 2019 - TAGASI LÕUNAMAALE!

Sel aastal läksime jälle lõunamaale. Aastatagune käik jäi lühikeseks ning see majake, kus kümme päeva veetsime, sai selle ajaga väga armsaks. "Unistuste maja!" ütles kolmeaastane Roosi, kui selle ukse lukku panime. Oli tõesti. Väikeses armsas linnakeses, vaikus ja rahu ning maaelu (kitsed, kuked ja kanad!) ümberringi, keset rohelust. Oliivipuud õue peal. Armusime ära. Ja hakkasime Võrru naastes tagasimineku plaani pidama.

2019. aasta märtsis läksimegi. Juulil oli Eestis tohutu nohu ning veel Lätis ja Leedus voolas tal tatti ninast, aga Poolas tervitas meid soe päike ning nohu lõppes kui imeväel. Kuna meil olid pardal lapsed, siis väga pikki sõidupäevi teha ei saanud. Juuli on muidu tore reisisell, aga pärast kuuetunnist sõitu hakkab nihelema ning torisema. Hea, et niigi kaua vastu peab, osad angelmanid ei kannata üldse autosõitu. Meil on vedanud.

Tegime nõnda, et paar päeva sõitsime ning siis tegime puhkuse. Poolas tegime lausa kaks sõiduvaba päeva. Käisime ümbrust avastamas ning lastega poes. Üks koht, kus me alati peatume, on Biyalystok Valgevene piiri ääres. Seal on üks väga mõnus ning lastesõbralik hotell, mille grill on lahti 24 h. Vahet pole, mis kell tuled, süüa saad alati. 

Kuna meil toona rahaga priisata polnud ning eelarve oli väga väike, siis otsisime selliseid öömajasid, mis poleks kallid. Üle viiekümne euro me ööbimise eest maksta ei saanud. Otsisime niisiis maamajutusi kõrvalistes kohtades, kus sai öömaja 30-50 euro eest ning laste eest polnud vaja juurde maksta. Kord kohale jõudes tuli peremees lehmadega karjamaalt. See oli Poolas ja seda oli väga vahva vaadata.

Prantsusmaa oli meile toona väga kallis, aga me leidsime ühe toreda ökokämpingu, kus saab ööbida haagissuvilates või telkides, seal oli öö vaid 20 eurot. Asus see Hurielis ning seal oli lahkem pererahvas, keda ma olen kunagi kohanud. Lastele pakuti saabudes tulel grillitud vahukomme ning meile veini. Oleme sinna ka hiljem naasnud - ei ole ju mõtet raha huugama panna, kui ka odavas kohas on tore olla. Kui Hurieli kanti satute, soovitan soojalt. See on metsavahel ning seal saab ka pesu pesta. 

Lõpuks jõudsime tagasi oma "unistuste majja." Olime väga õnnelikud ning jäime seekord lausa pooleks aastaks. Suvel läks siin aga väga palavaks ning kuna konditsioneer oli toona korrast ära, siis olime sunnitud lahkuma. Veetsime kuu aega Portugalis ookeani ääres telkides - alul Peniche'is ning pärast Espinhos Telgielu on aga telgielu. Kuu aega kannatab kuidagi välja, aga pärast seda on juba piin. Muidu oli Espinho kämping ülitore ning kämpingul oli ka oma puhvet, mis meie lastele väga meeldis. 

Augustikuuks sai meil telgist lehepuru koristamisest villand ning suunasime autonina taas Eesti poole. Selleks oli veel üks oluline põhjus - nimelt oli meie Juulikene saanud seitsmeaastaseks ning teda ootas esimene klass Võru Järve koolis. Tahtsime jõuda aktusele.
Nädal aega enne aktust olimegi päral ning Juulike osales tähtsalt oma esimesel koolipäeval. Sai isegi päeviku, mida kohe närima hakata proovis :D 

See sügis Eestis oli väga ilus. Saime maailma kõige poarema uudise. Kuid sellest juba järgmises osas. 

Siin mõned pildid meie 2019. aasta reisist. Roosi oli neljane ning Juulike seitse. Esimesel pildil mina tee peal, Roosi issi seljas turnimas, Juulike Byalystoki hotelli mängualal, Roosi ja issi Peniche'is telkimas ning Roosi Espinho kämpingus oma lemmiku kummist ükssarvikuga.

KOLMENE ROOSIKE MÄNGIB OMA PRAEGUSTE KLASSIVENDADEGA 2018. AASTAL :D

Need on eriti toredad pildid :D Nimelt tormas kolmene Roosike 2018. aasta maikuus ühe Hispaania linnakese mänguväljakule endavanuste poistega mängima, aimamata, et seitse aastat hiljem saavad neist tema klassivennad. Juba siis vaatasime seda kooli igatseva pilguga. Ja mõtlesime, et kui tore oleks Roosi sinna panna. See unistus saigi teoks! 

ME KODUKE 2018. AASTAL

Me kodukene 2018 aastal :D Nüüd oleme hulka mööblit välja vahetanud, aga väike ja tagasihoidlik on ta siiamaani. Roosi oli siis kolmene, kui me siia esimest korda tulime.

VEEL MÕNED 2018. AASTA REISI PILDID :)

Roosi korjab Poolas võililli

Jõudsime Saksamaaale! 

Piknik Prantsusmaal

Lõpuks ometi Hispaanias! 

Rahulolev Juulike autos :) 

20 AASTAT ERI! TAGASI LÕUNAMAALE!

Kus siis pooleli jäime? Ahjaa, pärast aastapikkust tasuta töö tegemist hakkas Eestinen meile lõpuks nii palju sisse tooma, et jaksasime endale ise poest süüa osta. Ei pidanud enam Toidupanga konservidega leppima. 

2017. aastal ei reisinud me vaesuse tõttu kuhugile, aga 2018. aasta kevadel, kui Eurovisiooni korraldas LÕPUKS OMETI meie toonane lemmikmaa Portugal (Salvador Sobral võitis 2017. aastal!), tekkis meil mõte, et mis oleks, kui... põrutaks Euroks Lissaboni!!! Oleme juba kord sellised, et kui meil mingi mõte meil pähe kargab, siis teeme selle ka teoks. 

Pakkusime Lõunaeestlase portaalile, et teeme sellest ka reisikirja. Mõeldud-tehtud! Kirjeldasime kõiki riike, mille teel Eurovisioonile läbisime, nii humoorikalt kui oskasime ning nautisime täiega oma reisi. Juulu oli siis kuus ning Roosike kolmene. Reisi algus oli, kuidas nüüd öeldagi, vaevaline... Roosi arvas, et lähme Rimisse ning karjus Rimist möödudes kuni Lätini välja, et "LIMISSE!" Ja oksendas Mõniste kandis end täis. Juuli seevastu oli meil juba reisihundiks treenitud ning nautis jalgu kõlgutades ning autoaknast maastikku jälgides lõbusasti teekonda. 

Mõned tagasilöögid olid veel. Saksamaal tekkis Juulil autos kerge kramp ning pidime teda bensuka vetsus veega turgutama. Õnneks läks see ruttu üle ning saime teekonda jätkata. 

Algne mõte oli meil üürida midagi Portugalis Castelo de Vide'i kandis, kus mul on palju sõpru, ning sõita sealt Lissaboni, aga Eurovisiooni tõttu olid kõik elamised kinni pandud. Innol õnnestus leida üks vaba elamine hoopis Hispaaniast. Extremadura maakonnast. Kümne kilomeetri kaugusel Portugali piirist. Mis peamine - see oli soodne. Raha oli meil toona vähe ning luksvilladest võisime vaid unistada. Üürisime niisiis selle tagasihoidliku ning odava majakese ühe väikese linnakese servast. 

Kohale jõudes oli põhjust rõõmustamiseks, kuna majakese ümber oli suur aed, kus lastel oli palju ruumi mängimiseks. Olime väga rahul.
Eurovisioonile me aga ei jõudnudki. Ilm läks Hispaanias ja Portugalis nii külmaks, Lissabonis oli ainult 13 kraadi, et pidasime paremaks Extremadurasse jääda. Ja niisama olemist nautida. Ostsime kohalikust poekesest turskakala, värskeid asparaaguseid ja viigimarju ning lihtsalt puhkasime. Inno ja Roosi pidasid hoovis veepüstolitega veesõda. Mina pidasin romaani kirjutamise plaani, esimene osa sellest oli mul ju juba valmis, Võrus kirjutatud, aga mul polnud veel nii palju jaksu, et jätkata. Juuli krambid ja nende pärast magamata ööd olid tekitanud meeletu unevõla.

Huvitav oli aga see, et Hispaanias ning Portugalis Juulil krampe ei olnud. Sain end üle pika aja välja puhata. Tuli lihtsalt vaadata, et ei läinud temaga keskpäeval välja, kuna Angelmanid taluvad kuuma kehvemini kui tavainimesed. Küll tunnevad nad end suurepäraselt konditsioneeritud toas ning õhtul väljas, kui on jahedam. 

Veetsime Hispaanias kümme päeva, nii pikka puhkust saime endale lubada, ning keerasime siis autonina taas Eesti poole. Kahju oli lahkuda. Roosi leidis endale juba mänguväljakul sõpru ning vaatas igatseva pilguga linnakese kooli poole. Kujutasin ette, kui tore oleks teda sellesse kooli panna. 

Aga see polnud veel see kord. Kuid meie tee Hispaaniasse, oma Hispaania koju oli saanud alguse. 

Lisan pilte sellest ajast :) 

Ülal mina majakese laua taga söömas, Roosi Castelo de Vide'is hobusega ratsutamas, Roosi meie linnas kolmeselt, rõõmus Juulike ning tagasi Eestis - Kubijal.

JÄÄ KESTMA, KALEVITE KANGE RAHVAS!

Kuulasin vanade laulupidude kohta infot otsides 1985. aasta Laulupeol kõlanud ENSV hümni ning tabasin end mõttelt, et esimesed sõnad on väga olulised ning ilusad. Toon need siin teile ära:

Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
ja seisa kaljuna, me kodumaa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi sajanditest murdsid sa

Imeilusad sõnad Johannes Semperi sulest. Rõhutatud on kõige olulisemat - kõige tähtsam on RAHVAS. Et RAHVAS SÄILIKS. Ning et see rahvas on läbi kannatuste end läbi sajandite MURDNUD.

See on tõsi, Eesti rahvas on end tõesti sõna otseses mõttes läbi sajandite MURDNUD. Mitte miski pole tulnud tasuta, vaid higi, vere ja vaevaga. Me oleme vastu pidanud saksa, taani, rootsi, poola ja vene võimu all ning kõigele vaatamata KESTMA JÄÄNUD.

Minu meelest tuleks seda hoida. Rahvas, rahva säilimine ongi kõige tähtsam. Mitte riik või see, kelle võimu all me parajasti oleme, ida või lääne ikke all - kellegi all oleme niiehknaa - , vaid see, et Eesti mehed ja naised saaksid elada ning elu edasi viia ja et rahvas saaks seeläbi EDASI KESTA.

Seega tuleks unustada kõik sõjamõtted ning sõdadeks valmistumine. Ning keskenduda rahva säilitamisele. Teha kõik selleks, et Eesti mehed ja naised tahaksid Eestis elada ning Eestis lapsi saada. Et nad poleks sunnitud võõrsile paremat elu otsima minema. Et mehed ei roomaks kaevikuis, vaid teeks lapsi. Et naised ei jätaks sõja hirmus sünnitamata.

NATOle ja Euroopa Liidule ei lähe meie "Kalevite kange rahvas" ning selle kestma jäämine karvavõrdki korda. Nende eesmärgiks on kaitsta Ameerikat ning Lääne-Euroopat ning nihutada Venemaaga madistamine neist endist võimalikult kaugele itta. Meie hoovi peale.

Kui nii läheb, siis jääb meist üsna vahe järele. Nagu Pärast Põhjasõda, kui minu vaarisa koos pojaga Venemaa avarustest Eestisse tuli. Eestlasi olnud nii vähe, et loomade jälgi oli rohkem kui inimese omi. Kui ta inimese jälgi nägi, siis andsid nad nendele suud.

Vaatamata sellele jäi Eesti rahvas kestma. Ilmselt tänu Peeter Esimesele, kes lõpetas eestlaste massilise sõtta ajamise rootslaste poolt. Kuidas saab olema nüüd?

Meie valitsus kaitseb Ameerikat ja Brüsselit, kuna on läbi "kõrgete esindajate" nende alluvuses, kuid tavalise eestlase, Eesti rahva jaoks oleks kõige kasulikum, kui vastasseis Venemaaga lõppeks. Kui saaks jälle rahulikult külg külje kõrval elada ega peaks enese hävitamiseks ettevalmistusi tegema. See on kurnav nii füüsiliselt kui moraalselt. Elu otsekui seisaks, kuna kõik pilgud on pööratud ühte punkti. Sõjaootusse.

Sõda on häving. Teiste hävitamine, aga ka enese hävitamine. Ja kui vastamisi on suur ja väike või jääb väike suurte tüli keskele, siis kannatab alati väike.

Väike peaks selja sirgu ajama ning võitlusväljalt lahkuma. Aga kuidas seda teha, kui ta on suurte pantvang? Siis ei ole tal muud lootust, kui et üks suurtest paneb oma jõu teise üle kiiresti maksma.

Kiiremini kui Põhjasõjas, mis kestis 21 aastat. Eesti alal kümme aastat.

Rahvas on kõige tähtsam. Mitte riik, vaid rahvas.

HINDED KÄES!

Eile käisin siis koolis Roosi hinnetel järel. Siin on nii, et hinneteleht antakse vanemate kätte. Õpetajad räägivad igale vanemale eraldi, milline on olnud aasta jooksuil lapse areng, mis tugevused ning nõrkused.

Mul ei olnud ausalt öeldes mingeid ootusi. Mina olen alati mõelnud, et hinnetel ei ole tähtsust. Peaasi, et laps koolis käimist naudib. Aga nii kui ma maha istusin, hakkasid klassijuhataja Diego ning abiõpetaja Irene Roosit üksteisevõidu kiitma. Ma vahepeal mõtlesin, et kas tõesti räägitakse minu lapsest. "Erakordselt võimekas, kõigile teistele eeskujuks, äärmiselt lugupidav õpetajate ning kaaslaste suhtes" ja nõnda edasi :D Aga ju see siis tõesti nõnda on, kuna Roosi teeb alati kõik ülesanded juba koolis ära ning meil on tulnud teda aidata vaid mõned üksikud korrad. Läinud aastal paar korda ja see aasta mitte kordagi. 

Eriti suuresõnaliselt kiitis teda matemaatikaõpetaja. Roosi pidi kõigest aru saama ning kõiki ülesandeid mängleva kergusega lahendama. Inglise keeles sai ta kõrgeima võimaliku hinde. Hispaania keel läheb järjest paremaks, nüüd räägib ta koolis KOGU AEG hispaania keeles - nii õpetaja kui kaaslastega. Portugali keel samuti väga hea. Kehaline väga hea. Kunst väga hea. Käsitööd Hispaania koolis ei ole, aga Eesti kooli jaoks on Roosi käsitööd teinud juba terve karbitäie. 

Ehk siis palju-palju-palju parem õpilane kui mina kooliajal. Minul olid küll huimanitaarained kõik väga head, aga reaalainetest ma ei taibanud tuhkagi. Inno jälle hiilgas matemaatikas. Tundub, et Roosi on meie mõlema tugevused kokku korjanud :D 

Järgmine aasta siis juba viies klass (Eesti koolis neljas). Abiõppetunnid jäävad, aga õpetajate hinnangul on ta varsti teistel järel. 

Hingasin koju jalutades sügavalt välja. Läinud aasta oli raske, kuna kõik oli Roosile uus ning ta ei rääkinud siia tulles sõnagi hispaania keelt, aga tänu Hispaania tohutult toetavale koolisüsteemile on toimunud meeletu areng ning Roosi on õppinud lisaks inglise keelele ära veel kaks keelt - hispaania ja portugali keele. Olen selle eest Hispaania riigile tohutult tänulik. Kõik see on olnud ju täiesti tasuta.
Nüüd ei ole mul enam mingit kahtlust, et see meie siiatulek õige mõte oli. Ka Roosile endale meeldib siin väga. Tema on selline, kes naudib enda proovile panemist ning raskuste ületamist. Kui kõik on kerge ning hõlpsasti saavutatav, hakkab Roosil igav. Kui on võimalik midagi uut õppida, hakkavad Roosi silmad kohe särama. 

Ellake sai samuti kiita. Eelkooli lastele veel hindeod ei panda, aga hinnangus oli kirjas, et tema areng on olnud igas mõttes väga hea. Ka Ella omandab uusi teadmisi kiiresti ning oskab juba mitmeid hispaaniakeelseid sõnu. Eesti ja inglise keel on tal juba selged, järgmisel aastal tuleb loodetavasti ka hispaania keel, nagu suuremal õelgi. Õpetajate sõnul on Ella äärmiselt PÕHJALIK. "Ma vahepeal ütlen talle, et sa ei pea seda praegu lõpuni tegema, aga Ella ei ole sellega nõus," naeris õpetaja Maria. "Tema tahab kõik põhjalikult lõpuni teha!" 

On ütlemata selge, et nii tublid lapsed said heade hinnete puhul vääriliselt premeeritud :) 

Pildil peategelased Portugalis Dinopargis. 

VIHMANE JAANIPÄEV!

Palavus kadunud kui tinatuhka. Eile oli veel 35, aga praegu ainult 24 (!!!)

Roosil tuli sõbranna külla, pladistasid siin tükk aega mõnusasti basseinis, aga nüüd tuli äikesevihm peale ning tulid tuppa mängima. Täna on meil siis San Juani öö ning homme on küla peal fiesta ehk pidu. Kuhu saab isegi minna, kuna homme on jälle mõnusalt jahe, ainult 26 kraadi :) 

Loodan, et teil ka tore jaanipäev-Võidupüha! 

20 AASTAT ERI! SUURE VAESUSE AASTAD

Kui te arvate, et Eestinen hakkas meile kohe raha sisse tooma, siis eksite. Need olid suure vaesuse aastad. Toidupanga sprottide ning säilivustähtaja ületanud leiva maitselised aastad. Pea aasta otsa tõlkis inno uudiseid oma lõbuks, saamata selle eest pennigi tasu. Olid vaid lastetoetused, aga paljuke neid kahe lapse eest saab, ning Juuli toetused. Õnneks Võru linn andis sügava puudega lapsele 200, see oligi meie põhisissetulek, riigi poolt oli toona vaid 80 eurot. Ja no töötutoetus, mida Innole maksti, oli ka naeruväärne - 118 eurot :D

Inno otsis omale lisatööd. Tõlkis venekeelseid tekste ühele firmale. Ja otsis ööl kui päeval tööd. Saatis igale poole oma CV-sid. Kandideeris autotehasesse, farmi, koristusfirmadesse, telefonimüüjaks, ajakirjandusväljaannetesse, sajasse erinevasse kohta. Küll Eestis, küll Soomes, küll Poolas, küll Portugalis. Ühte Soome farmi teha isegi kutsuti. Asus see vist Kuhmos. Aga kui minema oleks pidanud, läks ilm nii külmaks, et pidasime paremaks mitte minna. Tagantjärele oleme mõelnud, et ilmselt oli see märk. Sest kui me oleks Soome farmis tööle hakanud, poleks Innol eluilmaski olnud aega teha edasi Eestineni. Ning me ei oleks praegu siin.

Pärast seda otsustasime, et olgu kui raske tahes, teeme ikka oma Eestineni edasi ning küll ta ükspäev ka MIDAGI sisse tooma hakkab. Ega meil palju vaja ole. Pidudel me ei käi, alkoholi ei joo, narkot ei pane, nende asjade peale ei lähe üldse. Mulle piisab paarist kleidist ning kahest paarist kingadest. Uutest kollektsioonidest pole ma üldse huvitatud. Kosmeetikat ma ei kasuta. Ainult raamatuid ostan vahel. Ja ajakirju.

Tegime Eestineni ja käisime lastekärudega Toidupangas konservide ja säilivustähtaega ületama hakkavate leibade järel. Vahel anti sealt ka banaani ning lastele komme. Apelsinimahla ikka veel osta ei jaksanud, aga kord tõi Karmen meile kastitäie punasesõstramahla ning sellest jätkus pikemaks. Aimetädi jälle tassis lastele mustikaid ja maasikaid ning enda keedetud maasikamoosi. Ülo pakkus kalu ning enda tehtud kalakonserve. Niimoodi, tänu lahkete Võru inimeste abile, saime hakkama.

Ja siis, ühel hetkel, täiesti ootamatult... hakkas Eestinen ka midagi sisse tooma. Nii palju, et jaksasime endale ise süüa osta. See oli väga hea tunne. Mõne aja pärast isegi apelsinimahla. See oli veel parem tunne. Kui esimest korda lastele Rimist uued riided osta jaksasime, oli juba uhke tunne.

Ehk see elu, mida elame, ei ole tulnud niisama, sülle kukkudes. Kõige nimel on pingutatud ning tehtud tööd.

Jumal tänatud, et me sinna farmi tööle ei läinud, mõtlesime Innoga. Ega sellest midagi välja poleks tulnud niikuinii. Juuli vajab ju 24/7 järelevalvet ning on parem, kui seda koormat saab teisega jagada. Siis ei kustu ära vaimselt ega füüsiliselt. Kui tuleb tralliöö, siis saab kordamööda magada ja nõnda edasi.

2018. aastal me enam teist tööd ei otsinud, Inno loobus ka tõlkimisest, kuna selle eest maksti väga vähe. Keskendusime täiega oma ettevõtmisele ning lastele.

Vaikselt hakkas ka idanema mõte minna tagasi lõunamaale. 2018. aasta kevad pakkus selleks suurepärase võimaluse, aga sellest juba järgmises osas :)

Esimesel pildil Inno lastega Tamula ääres unistamas, Juulike me Võru korteris, mina Roosiga Tamula ääres, Juulike põrandal mängimas ning kaheaastane Roosinups :)

Ülal Inno Juuliga Tamula ääres, siin mina Roosiga ning lapsed:

KOOOOOOOL LÄBIIIIIIIII!!!!!

Lõpuks ometi! Ei mingeid magamaminemisaegu, hõiskas Roosi. Uskumatu, ongi läbi! Täna oli viimane päev ning kell 19. 00 veel koolilõpupidu, kus iga klass esitas taas tantsunumbri. Küllap aimate juba Roosi kostüümist, et tema klassi tüdrukud olid Moanad Disney filmist :D Poisid jälle Maui kostüümis. Väga lahe tants oli, jagan homme ka videot. 

Aga hirmus palav oli, kell 7 oli veel 38 kraadi ning puhus kuum tuul. Aga Roosi ilmselt hispaniseerunud, kuna tema ei saanud midagi aru. Teised vanemad samas kooli juures kirusid. "Ma olen hispaanlane, aga mul on niiii palav," kurtis üks neist mulle. 

Kuidagi elasime selle palavuse siiski koos üle. Isegi kõige väiksemad esinejad. Ella ma jätsin siiski koju, kuna ta keeldus kategooriliselt tantsimast ning tema jaoks oli ka liiga palav. Las veel harjub. Küll ta veel jõuab tantsida. Järgmine aasta on tal veel eelkool. 

Vahva oli vaadata, kuidas ka eelkooli viimase klassi lapsed ehk kuuesed aktusel piduliku kandilise lõpumütsi pähe said. Koos primaria lõpuklassi ehk 12-aastastega. Tulid käsikäes lavale ja said mütsid pähe. 

Ella lõpetab ka järgmisel aastal eelkooli, siis on raske pisaraid tagasi hoida. Roosi jälle läheb sügisel primaria viiendasse. Kaks aastat veel algkooli käia. Algkool lõppeb siin 12-aastaselt, siis on secundaria, mis on teises linnas. Aga selleni on aega. Jõuab mõelda, kuhu edasi. 

Pärast aktust sain Roosi kultuurimaja ukse juurest kätte (lapsed istusid saali esimestes ja vanemad tagumistes ridades) ning jalutasime läbi ikka veel kuuma linna koju. Kas sa ikka nägid mind, kuidas ma tantsisin, küsis Roosi. Muidugi nägin, ütlesin mina.
Roosit oli nimelt võimatu mitte tähele panna. Tema sära paistis kaugele.

Pildil Roosi enne etendust Moana kostüümis. 

20 AASTAT ERI. VAESUS JA SEST VÄLJARABELEMINE

2016. aasta suvel saabusime tagasi Eestisse. Saba jalge vahel, kuna lõunamaale elama jäämiseks raha ei olnud. Tuli niisiis Võrru tagasi tulla. Ega see olnud muidugi ka maailma lõpp. Kui ma üldse Eestis kuskil elaks, siis ainult Võrus, kuna võrukad on parimad. Head, lahked, abivalmid. Ülo tõi meile rasketel aegadel kala ning Aime-tädi pangedekaupa enda korjatud mustikaid-metsmaasikaid-seeni. Sai aru, et meil Juulikesega raske ning tuli appi. Juulil algasid Eestisse naastes taas krambid ning kogu meie energia kulus nendega tegelemisele.

Kõigepealt läksime siiski Edgari juurde. Paljud ei tea seda, ent 2016. aasta alguses taastus me koostöö Edgariga. Edgar lihtsalt ükspäev helistas mulle, kui veel Lissabonis Alfama linnaosas elasime, ning ütles, et Irja, kas ma ei ole sinu arvates parim president Eestile. Muidugi oled, kostsin mina. - Aga kirjuta siis sellest, palun, Kesknädalasse, arvamuslugu, ütles Edgar seepeale. 

Loomulikult ma kirjutasin. Sest Edgaril oli õigus - ta oleks olnud Eestile suurepärane, parim president. Nagu Vaclav Havel või Lech Walesa. Ülejäänud kandidaadid olid kriidipuru tema kõrval. Kirjutasin Kesknädalasse sellest pika loo ning Edgar paistis olevat ülirahul. 

Üks plaan oli Edgaril veel. Ta tahtis, et ma mängiksin tema kohtuprotsessist kõnelevas seriaalis prokuröri. See jooksis Tallinna TV-s ning ma ei mäletagi enam, kes seal lõpuks mängisid. Edgari soov oli, et prokuröri näitleks mina. Et see oleks väga efektiivne, kuna ma ju olin kunagi abiprokurör. 

Olin päri ning oleksimegi juba märtsis Eestisse lennanud, kuid lapsed jäid haigeks ning see tõmbas me plaanidele kriipsu peale. Edgar oli sunnitud leidma teise prokuröri. 

Suhtlesime edasi ning juuli lõpus Eestisse jõudes helistasin ma esimese asjana Edgarile. "Jõudsime siis lõpuks Eestisse," teatasin ma talle. "No aga tulge siis minu juurde," vastas tema. Mis seal ikka, võtsime Viru keskuse parklast seal oma aasta aega seisnud auto ning sõitsime otsejoones Edgari poole. Seal pidasime nö sõjaplaani - Edgar rääkis meile oma plaanist osta omale biooniline jalg (tal oli kindel plaan jalgadele tõusta ning käima hakata) ning pakkus, et võiksime teha telesaate, kus me Innoga tema protsessi arutame. Sellise nagu oli Urmil, Heimaril ja Mardil Tallinna TV-s. 

Mulle tundus see täitsa tore plaan ning lubasin kaaluda. Juulil oli tore vahejuhtum Edgari käega. Edgar nimelt andis Juulile pahaaimamatult oma käe pihku ning Juuli lõi sinna täie jõuga hambad sisse - nagu angelmanidel kombeks. "Päris kõvasti võtab!" ütles Edgar, aga ei tõmmanud kätt ära :D 

Seejärel sõitsime tagasi Võrumaale. Koju. Elasime ikka veel Kreutzwaldi 17 asuvas kortermajas. Olime pea aasta otsa kodust ära olnud. 

Tööd ja sissetulekut aga enam polnud. Tuli mõelda, mida edasi teha. Inno võttis end töötuna arvele ning hakkas käima Töötukassa koolitustel. Võttis äriplaani koostamise kursuse, kodulehe tegemise kursuse, piltide töötlemise kursuse jne. Mida aga võtta sai. Kursused olid tal Tartus, nii et tal oli sel ajal päris palju sõitmist. Talvisel ajal veel. Mina pidin lastega kodus üksi hakkama saama. 

Ja kuidagi me saimegi. Raha oli toona hirmus vähe. Mäletan, kuidas otsisime sahtlitest taga sente, et osta ühte karpi rohelist saaltit. Ja kuidas apelsinimahla jaoks raha ei olnud. Õnneks oli Toidupank, kust saime üle nädalati süüa toomas käia. Enne Toidupanka minekut oli külmkapp alati täiesti tühi. 

Edgari plaanitud telesaade pidanuks eetrisse jõudma septembris. Enne seda tahtis Edgar mult veel üht lugu Kesknädalasse. Käisime tal Keskerakonna peakontoris külas ja tema tuli meile Võrru külla. Lõunastasime koos Katariina kohvikus. 

Aga Juulil tekkisid augustis sellised krambid, mis kestsid nädal aega. Ma olin nii kurnatud, et ei jaksanud püstigi seista. Ei jaksanud lihtsalt. Ütlesin ära. Edgar natuke solvus, aga imidagi polnud teha. Ma pidin Juuli esikohale seadma. 

Sealtmaalt läksime taas eri radu - Edgar võitles oma õpilastega, kes ta lõpuks omaenda rajatud erakonnast välja puksisid (mul oli nii kahju, et ma ei saanud teda ses võitluses aidata), ning meie üritasime oma elu uuesti üles ehitada. 2017. aasta kevadeks olid Innol koolitused läbi ning peas küpsenud mõte teha oma portaal. Oli ta ju seda kunagi ka üritanud, luues äriinfo portaal OBN, aga see luhtus. Nüüd tahtis Inno uuesti proovida. Teha Soome uudiseid edastava portaali, mis oleks ka natuke meelelahutuslik ning kus oleks ka muud infot. Mulle mõte väga meeldis, kuna ma olen ju soomlane. Lihtsalt Inno ei teadnud, mis portaalile nimeks panna. 

"Aga paneme Eestinen!" pakkusin mina. "Kui mu isa 90ndate alul Soomes käis, siis ta pani tähele, et paljud eestlased, kes soome keelt ei osanud, panid lihtsalt sõnadele - nen lõpud juurde. Nagu vorstinen ja juustunen!" Inno hakkas naerma ning oli päri. 

Nõnda saigi Eestinen alguse. Me jalutasime Võru Rimist tagasi oma kodu poole, kotis mõned allahinnatud söögid, apelsinimahla ei jaksanud taas osta, lükates kärus lapsi, ning panime Eestineni kontseptsiooni paika. 

Mis edasi sai, sellest juba edaspidi :) 

Ülal meie tagasi Eestis, Võrus Katariina kohvikus, siin koos Edgariga Hundisilmal, Juuli koos issiga Tamula ääres kiikumas ning Inno Töötukassa järjekorras.