Mulle tundub, et paljuski olenevad nõukogemused sellest, mis ajal sa sündisid, mis aega jäi su lapsepõlv.
Minu ema näiteks sündis 1947, Venemaal, Kaliningradi oblastis. Lapsepõlv oli väga vaene ning oli üldse ime, et ta ellu jäi, kuna Eestisse jõudis ta poolnälginuna. See oli sõjajärgne aeg, Stalin veel elas ja valitses, kõik olid vaesed ja kõigil oli kõigest puudus. Isa oli samal ajal veel Vorkutas, ta vabanes 1956. aastal, olles istunud kümnest määratud aastast kaheksa.
Ema suguselts viidi samuti täies koosseisus Venemaale, kuna Soome andis Nõukogude Venemaaga lepituse otsimiseks kõik ingerlased Venemaale välja. Nad viidi rongiga Venemaale - vanavanaema oma perega sattus Kaliningradi. Kus sündis mu ema.
Eestisse tulid nad paremat elu otsima ning mingis mõttes nad selle ka leidsid - nad asusid elama Rakvere külje alla Karitsale, kus neile pakkus ulualust üks Eesti pere, vastutasuks töö eest.
Ema lapsepõlv oli väga vaene, aga ta ei mäletanud seda kunagi halbade sõnadega. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi öelnud - "aga mul ei olnud saapaid" või "aga ma ei saanud iga päev liha süüa." Küll meenutas ta heldimusega oma sõbrannasid Karitsal ning koolipõlve Rakveres.
Ka noorusaega, kuue- ja seitsmekümnendaid meenutab ema hea sõnaga. Kuidas ta käis täditütardega Leningradis reisil. Mul on sellest isegi pilt - kolm siresäärset tüdrukut, üks ilusam kui teine, seisavad ühe purskkaevu ääres, minikleidid seljas. Uhked soengud peas! Ema tädi oli Rakveres juuksuriks ning tegi talle alati ägedaid soenguid. Ka riided on tüdrukutel seljas ilusad, mitte mingid kaltsud, nii et Nõukogude kaubandusest võis ka lahedaid asju leida.
1975. aastal mu ema abiellus. Saatis kõik teised kavalerid ukse taha, aga kui kohtus härrasmeheliku Georgiga, siis oli kogu aeg "Georg siin ja Georg seal." Kohtusid nad nõnda, et ema töötas Rakvere rajooni elektrivõrkudes sekretär-masinakirjutajana ning isa läks sinna tööasju ajama. Vaatas, et kena sekretärineiu ning kutsus teda oma töökaaslase sünnipäevale. Ema nõustus ning nii ta läks.
1975. aasta jõululaupäeval olid nende pulmad ning 1977. aastal sündisin mina. Ema oli alul minuga kodus ja tegi pärast Metsamajandis erinevaid otsi - eriti on meelde jäänud see, kuidas ta meisterdas põdranahast mütse. Need olid väga lahedad ning meil endalgi oli kodus mitu tükki. Isa kandis neid uhkusega.
Hiljem leidis ema tööd Rakvere Haiglast, taas sekretär-masinakirjutajana. Ta töötas seal mitu head aastat, võttis isegi koju kaasa, meil oli kodus trükimasin, aga siis tuli kauboikapitalistide ning erastajate ja ärastajate ajajärk, kus inimlikkus heideti rentslisse ning mu ema lasti töölt lahti.
Ega tema ainus olnud, väga paljud inimesed said Eesti Vabariigi käest jalaga tagumikku ning langesid äärmisse vaesusse. Lugematud tõsteti omandireformiga oma kodudest välja. Küüditati tänavale. Minu isa sai ka oma isalt ära võetud Tartu maja tagasi, aga ei tõstnud tänavale mitte ühtegi inimest. Seal elas ka kaks vanatädi, 80ndates eluaastates, kes oleks mõne teise omaniku käes pikema jututa tänavale lennanud. Isa lasi neil elada oma korterites kuni nende surmani. Olematu üüri eest. Ta oli aumees, südametunnistusega mees, kes ei tõtanud kätte maksma.
Ema jaoks oli aga töölt lahti laskmine šokk. Ta ei saanud aru, kuidas on võimalik inimene ühel hetkel tänavale heita. Nagu tal poleks mingit tähendust. Ta ei otsinudki enam tööd ja poleks ilmselt olnud ka mõtet - noor Vabariik oli julm, hindas vaid noorust ja jõudu ning premeeris neid, kes teiste peal sõtkusid.
Ja nii tekkisid töötud, kodutud, uusvaesed. Meie pere oli ka ühtäkki vaene. Isal oli küll Tartu maja, aga ta oli pooleldi lagunenud ning pigem neelas raha kui tõi sisse. Isa oli pensionär, ema töötu. Elasime väga tagasihoidlikult.
Osad aga "oskasid" elada, erastasid ja ärastasid kõike, mis ripakil, said ratsa rikkaks ning tegid Eesti Vabariigist oma personaalse firma, mille arvel oma luksuslikku elu finantseerida. Ehk siis vabadust ei tulnud, tuli teistsugune orjapõlv. Selline, kus vaesed on veel vaesemad, kuna puuduvad suure riigi võimalused pakkuda oma elanikele odavat elektrit ja odavat toitu. Ainsaks lohutuseks, et orjad omi.
Kui mu emalt, selle nõukaaja kõige raskemal ajal elanult, küsida, et millal oli parem, kas nüüd või nõukogude ajal, ütleb ema kõhklemata, et nõukogude ajal. Kuna siis jätkus süüa kõigile ning kedagi ei lastud töölt lahti. Ja igaühele leiti töö. Iga inimene oli väärtuslik. Keegi polnud kerjus, töötu või kodutu. Vanuse pärast kõrvaleheidetu.
Eesti Vabariik trampis selle kõige aga mutta. Oluliseks sai see, kes suudab rohkem krabada. Inimese enda väärtus ei huvitanud enam kedagi. Ja see kestab siiamaani. Need, kes praegu me riiki juhivad, on sellesama suhtumise kõige eesrindlikumad esindajad. Ülbed kauboikapitalistlid ja nende kasvandikud, kellele tavalised inimesed karvavõrdki korda ei lähe. Kes olid kunagi lihtsalt õiges kohas ning oskasid õigel ajal käe välja sirutada.
Ja taas on käes aeg, kus inimestel ei ole oma lastele saapaid jalga ning liha taldrikule panna. Mitte et neid poodides poleks. On ja kuhjaga! Aga neil ei ole selle jaoks lihtsalt raha.
