Vot siis, Kaika Laine minu hõimlane!

Sain täna Geni'lt sellise sõnumi :D Kaika Laine siis minu hõimlane.  
Oli abielus minu vanaema Julie vanaisa Tawid Rochti venna järeltulijaga :) 

AITAB HIRMU ALL ELAMISEST

Mul tekkis huvitav vestlus Aivo Petersoni teemal ning arendan seda siin edasi.

Nimelt kunagi oli riigireetmises võimalik süüdi mõista vaid AMETIISIKUT á la Herman Simm, kuid mõned aastad tagasi tekkis Karistusseadustikku pealtnäha ohutu paragrahvikene - Eesti-vastane tegevus. Mille alla on võimalik paigutada sisuliselt mida iganes ning milles on võimalik süüdi mõista KEDA IGANES. Enam ei pea riigireetmises süüdistatavaks saamises ning vangi sattumiseks olema ametiisik.

Uskumatu, kas pole? Kuidas saab täiesti tavaline inimene nagu Aivoi Peterson, kes on lihtsalt opositsionäär, kellel ei ole mingit ligipääsu riigisaladusele, Eesti Vabariiki reeta? Ega saagi. See paragrahv on pandud Karistusseadustikku inimeste hirmutamiseks. Et me allutaks end enesetsensuurile ega söandaks suhelda kellegagi, kellega suhtlemist valitsus "soovitavaks" ei pea. 

Nõukogude ajal oli kriminaalkoodeksis selline paragrahv nagu "nõukogudevastane tegevus." Kunagi võdistasime selle peale õlgu. Selle alusel represseeriti armastatud vabadusvõitlejaid Tiit Madissoni, Mart Niklust, Enn Tartot, Lagle Parekit. Kunagi me jälestasime selliseid paragrahve, sülitasime neile mõeldes.
Ja nüüd - teeme seda ise, võites ise propagandapunkte Venemaale. Vaba arvamus on alla surutud, tsensuur vohab, ajakirjanikud kiusavad dissidente nagu Mart Kadastik kunagi Edasis. 

Mina ei näe preaegusel Eestil mitte mingit sisulist vahet Nõukogude Liiduga ning see on häbi, SUUR häbi. Ennekõike valitsusele, aga ka kõigile MEILE, et me oleme seda vaikides pealt vaadanud ning sündida lasknud. Ah, las see Peterson istub, ega mina ei ole tema, mõtlevad paljud. Samas end ise vargsi kontrollides, et jumala eest midagi valesti ei ütleks. Meelt avaldada ei julge juba ammu, sest äkki valitsus saadab koerad kallale. 

Nii töötabki totalitarism. Ta tõstab pead vaikselt, märkamatult. Kõigepealt imbuvad seadustesse paragrahvid ning siis pannakse kinni need, kes kõige kõvemini kisavad. Teistele hoiatuseks. Ja näete, ega keegi ei julgegi enam kõvasti kisada. Eesmärk on saavutatud. Kõik on kak položeno. 

Kui tahame aga nõukataaga maha raputada, selle vastiku, ilge nõukataaga, mida me kunagi nii väga jälestasime, siis tuleb "Eesti-vastase suhte" paragrav kohe dekriminaliseerida ning poliitvang Aivo Petertson vanglast vabastada.
Aitab hirmu all elamisest.

SÕDA EI OLE RAHU!

George Orwelli romaani "1984" ehk kõige kuulsam tsitaat on: "War is peace, freedom is slavery, and ignorance is strength." Ehk siis sõda on rahu, vabadus on orjus ning rumalus on jõud! 

Romaanis hakkasid inimesed nõnda uskuma, kuna võim neile nii ütles. Nad ei mõelnud hirmust oma peaga, vaid neelasid alla kõik loosungid, mis tulid ülevaltpoolt. Sama juhtub praegu ka Eestis. Isegi meediaväljaanded õhutavad inimesi enesetsensuurile - jälgi, kelle kõrval sa seisad, kelle kõrval protesteerid, kelle postitusi märgid meeldivaks, kelle infot jagad. Kontrolli enne, kas see inimene ei ole rahvaenlaste nimekirjas ja kas see arvamus on kooskõlas ametliku seisukohaga.

Nõnda, oma peaga mõtlemist lõpetades, annavad inimesed aga kogu võimu enese üle riigile, jäädes vaid ammulisui ootama, mis sealt ülevaltpoolt kukub ning korrutades seda pärast papagoina järele.

Ja nii tekib valitsusel võimalus panna inimesed käituma endale soovitud viisil. Uskuma, et sõda toob rahu ning rahusoov vägivalla ja nõnda edasi.

Orwell mõte oli aga just OMA PEAGA MÕTLEMISE tähtsuse rõhutamine. Kuula, mida sulle öeldakse, ja mõtle siis oma peaga, oma ajudega, mida sulle päriselt öeldi. Kas see, mida öeldi, on mõistlik ja loogiline, või on tegemist järjekordse lollusega, millega valitsus soovib sind panna unustama elu põhiväärtused, et sinust saaks võimu truu teener, kes oleks valmis ohverdama esimese käsu peale oma elu ja perekonna.

Sõda EI OLE rahu, vabadus EI OLE orjus ning rumalus EI OLE jõud. Mõtle ise, oma peaga.

AGENTLUSE JÄRELTUULES

Kuidas siis sugulased suhtusid? Nüüd on nägu lehte löödud ja ise Kremli agentide spisokis. Võiks arvata, et sugulased häbenevad silmad peast.

Aga ei midagi sellist. Üks arvas, et tegu on täieliku jampsnimekirjaga, teisele tegi asi hirmsasti nalja. Üks oli isegi uhke - et sellisesse nimekirja on maru raske pääseda, tahaks ka.
Venelasest sõber ütles, et temale tundub, nagu hoopis tema elaks läänes ning meie Euroopas kui raudse eesriide taga. Kohati tundub mulle ka sedasi. Tahaks vabamat ühiskonda, kus ei peaks pidevalt tegelema enesetsensuuriga.

"Tutvus minuga võib sulle probleeme tekitada," ütles ta murelikult. "Ole ettevaatlik." Seda oli liigutav kuulda. Meenus, kuidas teine sõber, keda kord kohtus esindasin, ütles, et unusta minu asi, sul tekib sellest probleeme. No ei saanud unustada, kuna ei ole minu loomuses sõpra hädas hüljata. Probleeme tuli, aga vähemasti ma sain sõpra aidata.

Praegu on minu lootus, et Euroopa ja Eesti ikkagi muutuvad. Mul on sõpru, keda ma pole näinud aastaid, aga keda ma nii väga tahaks näha. Istuda jälle maha ning juua teed, rääkida ajaloo ja tänapäeva üle vabalt, kartmata, et mul sellest probleeme tuleb. Või neil. Tahaks seda nii väga. 

Praegu lohutab meid teadmine, et küll me ükspäev kohtume. Ükspäev. Kunagi. Millal see ükspäev on? Kes seda teab. Aga mul on tunne, et ma näen selle ära.

SÕPRUSEST

Agendiloo ilmumise järeltuules on mul olnud huvitav lugeda, kuidas erinevad inimesed tõlgendavad sõprust. Osade arvates tuleb sõbrale jalaga tagumikku anda kohe, kui ta arvab teistmoodi kui sina. Osade arvates siis, kui ta satub vastuollu riigi või valitsusega. Osade arvates, kui ta sulle paar korda kehvasti ütleb.

Minu arusaama sõprusest on selline, et sõpra ei hüljata kerge käega. Ma vaatasin nüüd oma meilid üle ning nägin, et Martin Laine oli mulle nädal aega tagasi küsimused saatnud. Ma ei pannud neid tähele, kuna tegelesin laste karnevalikostüümidega.

Ta uuris, kuidas ma tunnen Maksim Revad ja Dmitri Linterit ning Sergei Tsaulini ning kas Eestis on "tolereeritav" olla Putini fänn. 

Nojah, mis ma oskan öelda. See on nagu küsida, kas Eestis on tolereeritav ise oma peaga mõelda. Ma ei oleks osanudki sellele küsimusele vastata. Mis puutub Dimat ja Maksimi, siis ma tunnen neid 2010. aastast, mil me Innoga mõtlesime, et oleks tore Eesti vene kogukonna liidritega kokku saada ning intervjuud teha. Et üldse aru saada, mis neid Eestis häirib ja millisena nemad Eesti tulevikku näevad. Kohtudes olin rõõmsalt üllatunud, kuna tegu oli intelligentsete inimestega, kellega oli lust ajaloo ja tänapäeva üle arutleda. Saime sõpradeks ja kohtusime ka edaspidi. Mõtlesin, et äkki annab nii eestlaste ja venelaste vahele silda ehitada, kuna Pronksiööga see ju purunes, aga ma ei saanud aru, et agendijaht oli siis juba alanud. Riik otsis aktiivselt rahvavaenlasi ning mu uued sõbrad liigitati nende sekka. 

Minul aga ei ole kombeks sõprusest lahti öelda, kui sõber rahvavaenlaste nimekirja satub. See ei ole lihtsalt minu stiil. See pole ju mingi sõprus, kui sa viskad sõbra üle parda kohe, kui ta kellelegi ei meeldi. Selline inimene ei ole kellegi sõber, ei saa sõpruse mõttest arugi. 

Mul on kurb, et Eestis praegu just sellist pavlikmatrossovlikku arusaama kultiveeritaksegi. Alati kontrolli järele, kas sinu - ja su sõbra - arvamus riigipropagandaga kokku käib ja kui ei käi, siis redigeeri oma mõtteid ning anna sõbrale jalaga. 

Sõprus on siiski selline, et nii heas kui halvas. Kui sõpra rünnatakse, siis sa ei hülga sõpra seepärast. Ega ka seepärast, kui sõbraga vahel lahkarvamus tekib. 

Millal siis sõber hüljatakse? Minu jaoks läheb piir sealt, kus sõber leiab, et mind tuleks rünnata. Üks mu vanadest sõpradest ütles mulle nii aasta tagasi, et kõik venelaste sõbrad tuleks maha lasta. Võib-olla ta oli tol hetkel purjus, aga in vino veritas ning täna ma teda enam oma sõbraks ei pea. 

Sõber on see, kes on sinuga nii heas kui halvas ning kes ei ütle sinust lahti ka siis, kui kõik teised on sinu vastu.

MIDA SIIS MINU KOHTA KIRJUTATI

 
Panen eraldi üles: "Neeme Lall tunneb hästi ka alternatiivmeediaportaali Eestinen.fi eestvedajat Irja Tähismaad. Nii Lalli kui ka Tähismaa ampluaas on vandenõuteooriad pandeemiate, ravimitööstuse, sõja ja vaktsiinide kohta. Tähismaa on Facebooki postituses nimetanud Eesti kangelasteks riigireetmises süüdistatud Aivo Petersoni, Venemaa okupatsioonijõudude Ida-Ukraina asutustes leiba teenivat pronksiöö osalist Dmitri Linterit, sõja algul Eestis elamisloast ilma jäänud ja nüüd Vene luureteenistustega seotud propagandaorganites karjääri tegevat Maksim Revat ning Eestist välja heidetud surematu polgu aktivisti Sergei Tšaulinit, kellega ta olla hea sõber."

Mulle heidetakse ette, et ma väljendasin toetust Sergeile, kui ta Peterburi kohvikus toimunud terroriaktis viga sai. 

Nonii :D Neeme Lalli ma tunnen tõesti, aga ma ei tea nüüd, kui "hästi," oleme temaga kohtunud paaril meeleavaldusel. Aivot, Dimat ja Maksimi nimetasin ma kangelasteks tõepoolest ja seisan ka täna oma sõnade taga. Minu arvates ei tohiks Eestis olla poliitvange ning igaüks, kes julgeb riikliku vägivalla vastu välja astuda, on minu silmis kangelane. Nii lihtne see ongi. 

Teiseks. Ma olen korduvalt öelnud, et kes on kord minu sõbraks saanud, see jääb mu sõbraks igavesti. Ka siis, kui tema vastu on terve riik. Seega mind ei huvita, et Maksimil on Eestisse sissesõidukeeld. Ta on mu sõber ikkagi. Mind ei huvita, et Sergei on Eestist välja saadetud. Ta on mu sõber ikkagi. Nagu ka kõik teised, kes on kunagi mu sõbrad olnud. Sõpru ei reedeta ega jäeta maha. Vähemasti mina ei tee seda kunagi. 

Kui see teeb must Kremli agendi, siis ma olen Kremli agent :) 

Lugu ise on siin: https://www.delfi.ee/artikkel/120360695/vene-moju-kuidas-venemaa-propaganda-ja-mojuagendid-eesti-uhhuu-maailma-imbusid?fbclid=IwY2xjawIzv_xleHRuA2FlbQIxMQABHYEfe5RiZCJYKM36OzauSstVClH-ECFWRcXxrvrpbI4AdqfLqP5x97_HPw_aem_2giCUltmWxXr94D7ZhC5PA

Eestineni pääseb siit: https://eestinen.fi/

KREMLI AGENT

See on hämmastav, kuidas elu võib jäljendada kunsti. Oma romaanis "Commander Joao G, Confessions of an Extremist" ma kirjutan, kui pööraselt Eesti jahib Kremli kujuteldavaid agente. Kirjutasin seda kümme aastat, aastatel 2011-2021 ja see ilmus 2022. aastal Portugalis. 

Minu raamatus läheb süütu portugallane Joao Eestisse ja satub vanglasse, süüdistatuna selles, et ta on üks järjekordne Kremli agent. Sest ta tutvus Pronksiöö ajal Tallinnas mõne venelasega ja sai nendega sõpradeks.

Minu raamatut kritiseeriti, arvustaja ütles - kujutate ette -, et ma peaksin oma kodakondsusest ilma jääma, kuna kujutan Eestit nii halvas valguses. Sest mu raamat on liiga venemeelne.

Huvitaval kombel pole Venemaa aga minu raamatu vastu mitte mingisugust huvi tundnud. 

Ja täna avan ma ajalehe ja näen, et nüüd on mind tembeldatud ka Kremli agendiks. Mille põhjal, küsite. Minu Facebooki sõprade põhjal. Elu jäljendab kunsti – Joao tembeldati minu raamatus ka tema sõprade põhjal Kremli agendiks. Teil on paar vene sõpra – olete Kremli agent. See on praegu reaalsus Eestis.

Tegelikult on see agentide jaht mind nii ära hirmutanud, et ma pole pärast Ukraina sõja algust julgenud kohtuda ühegi oma venelasest sõbraga. Sest siis jaht agentide järele tõeliselt hoogustus. Ütlesin ühele oma vene sõbrale, et ma ei saa teda aidata, mille pärast mul on sügavalt häbi, sest kartsin nii väga, et mind tembeldatakse seepärast Kremli agendiks.

Ja ikkagi avastan ma, et mind on tembeldatud Kremli agendiks. Sest kunagi suhtlesin osade venelastega. Kunagi ammu.

Täna ma soovin, et mul oleks olnud rohkem julgust. Sest kui mingis riigis hakkab võimust võtma sõjapsühhoos, kui hakatakse jahtima riigivaenlasi, pole vahet, mida sa teed. Võid olla täiesti süütu, nagu Joao, ja sind tembeldatakse ikkagi agendiks.

Miks? Sest keegi arvab, et sa oled agent. Ja sellest piisab.

Pildil Kremli agent Lissabonis, Comercio väljakul. 

TEINE KARNEVALIPÄEV!!!

Huhhh, metsikult väsinud taas! Eile oli siis suure linnakarnevali teine päev. Sama möll taas - rongkäik, pärast pidu kultuurimajas. Õnneks sadas vähem kui laupäeval. 

Eile kuulutati välja ka parimad kostüümid ning mul on heameel teatada, et meie papagoide meeskond võitis lausa KOLM auhinda, ühe meigi eest. Pildil ongi võidumeik Roosi näol, mille autoriks oli Ella klassi üks emadest. 

Nii et igati korda läinud üritus :D Tohutu töö ja vaev, aga asi oli seda väärt. Roosi ja Ella oli üldise imetluse objektiks. 

Siin siis veel paar pilti peost :) 

Papagoi Ella :) 

Ella ja Roosi pidurüüs :) 

Lapsed kostüümides :) 

Ja veel pilte kostüümidest! 

ROOSI KOOLIKARNEVALI VIDEO!

 

ESIMESE KARNEVALIPÄEVA LÕPETUSEKS

Uhhh, metsik väsimus. Nädal aega tegin kostüüme, lõikasin ja kleepisin, suled olid lõpuks peas ka :D Aga laste nimel võtsin end kokku ja tulemus sai ju väga ilus. Reedel oli siis Koolikarneval ja eile oli Linnakarnevali esimene päev, täna on teine. See tähendab siis seda, et linnarahvas moodustas meeskonnad, kes riietusid ühtemoodi. Meid kutsuti sel aastal esimest korda kampa, nimelt Ella klassi emade papagoimeeskonda :D Pidin siis ka koos nendega kostüüme tegema :D 

Eile kella kolme ajal tegi üks emadest kõikidele teistele meigid - emadele ja lastele - ning pärast seda läksime kõik koos kella viie ajal alanud rongkäigule, mille algus natuke viibis, kuna tibutas vihma. Aga lõpuks saime siiski linna peale marssima ja mis seal salata, väga uhke tunne oli. Ella oli eriti elevil ning muudkui lehvitas oma tiibadega armulikult pealtvaatajatele. Inno jäi igaks juhuks Juuliga koju, kuna ähvardas suurema sajuga. 

Pärast läksime kultuurimajja, kus kõik meeskonnad eraldi lavale kutsuti. Lehvitasime tiibu ja tantsisime :D Väga tore oli.

Täna JÄLLE paraad ning pärast antakse parimatele kostüümidele auhinnad. Siis saab ehk Inno ka tulla ja video teha :) 

Siin pisipapagoi kohalikus kultuurimajas tiibu lehvitamas :D 

Ja siin laste ning emmede stiilinäited :) 

KARNEVALIPILDID!!!!!

Uhke Ellake lehvitab emmele karnevalirongkäigust, õpetaja sätib mütsi :) Tibu esimene karneval! Varsti lisan ka videod!

Siin veel üks pilt uhkest Ellast! Käest kinni hoitakse parimal sõbrannal Julial :) Ella klassi tüdrukud olid Jessie'd ja poisid Woody'd! 

Veel üks lahe pilt Ellast koos oma klassikaaslastega :)

Emmed said vahepeal lastele musi ka teha :) 

Ella! 

Roosi klass väljub kooliväravast :) Märgake ratastooli! Selles on Roosi klassivend Manuel, kes väänas mänguväljakul oma jala välja ega saa praegu käia. Teda lükkab karnevalirongkäigus Roosi klassijuhataja Diego. Hispaanias ei pea keegi kurvalt koju jääma, vajadusel lükkab ratastooli õpetaja. 

Enesekindel Roosi koos sõbrannadega karnevalirongkäigus, nemad olid printsess Romyd Hispaania seriaalist La Vuelta al Mundo de Willy Fog :) 

Vahepeal rongkäik peatus ning sai näha hoogsaid tantse. Kuues klass riietus Peeter Paan'i stiilis ning pildil tantsivad Tinkerbellid :) 

ROOSI JA ELLA KARNEVALIHOMMIKUL!

Jessie ja Romy on valmis! 

ROOSI KOSTÜÜM!

Roosi on Romy Hispaania seriaalist "80 päevaga ümber maailma," aga siia juurde tuleb veel kassi näomaaling, mida näete homme. Kass Lumehelbeke kaasa ei tule :D 

ELLA KARNEVALIKOSTÜÜM!

Karnevaliks valmis! Või õigemini koolikarnevaliks, kuna reedel on koolikarneval ja laupäeval siis SUUR KARNEVAL, mis kestab kaks päeva. Ella klassi tüdrukud on Toy Story Jessie'd ja poisid Woody'd :) 

KARNEVAL!!!!!!!

Paar sõna töökojast ka! Oleme nimelt Roosiga kahekesi ametis ning muudkui lõikame papagoi sulgi papist välja :D Laupäeval nimelt on tulemas meie linna suur karneval ja Ella klassi emad kutsusid meid oma meeskonda. Meie ehk siis mina, Roosi ja Ella oleme papagoid :D Meil on papagoide keebid ja isegi mütsid. 

Suur töö on juba tehtud ja näitan teile ka pilte. Ülemisel pildil siis keep, mis tuleb õlgadele, ning alumisel pildil mütsid, mis tuleb panna pähe. 

Tegelikult algas karnevalinädal juba esmaspäeval, lastel iga päev eri teema. Esmaspäeval pidi igaüks pähe panema vahva mütsi, eile tuli kanda kas lipsu või lehvi ning täna oli koolis pidžaamapäev. Ehk siis igaüks, ka õpetajad, kandsid pidžaamasid :D Reedel on koolikarneval koos kostüümidega ning laupäeval suur linna karneval. 

ESIMESE RAAMATU EUFOORIA

Esimese raamatu eufooria on ikka kõige suurem. Mäletan, kui ilmus mu esimene päris luulekogu. Ma olin 24 ning Tallinna Prokureatuuri abiprokurör. Kirjastus Varrak avaldas. Astusin lihtsalt kirjastuse uksest sisse ja nad olid nõus avaldama, juba see tundus mulle toona uskumatu. Teine šokimoment oli see, kui mulle helistas Margit Kilumets ajakirjast Stiil ja tahtis teha minuga persooniloo. 

PERSOONILOO. MINUGA. Ma istusin parajasti oma kabinetis Harju tänaval, koostasin vist mingit süüdistuskokkuvõtet (mu juhendaja Dilaila Nahkur ütles, et mitte keegi ei koosta nii ilusaid süüdistuskokkuvõtteid kui mina :D) ja pidin tooli pealt maha kukkuma. Aga intervjuu tuli, ma ei mäleta enam, kus me kohtusime ja mida ma seal kokku puterdasin, aga pildid tegi Hele-Mai Alamaa ja meigi Loore Härmat. See on mul meeles. 

Pärast kirjutasid must veel Päevaleht, Postimees ja Ekspress. Oli esitlus Tallinna kirjanike majas, kuhu tulid kohalke ka mu kolleegid prokuratuurist. Isegi peaprokurör Raivo tuli. Raivoga saime pärast headeks sõpradeks. Ühesõnaga, see oli uskumatu aeg ning ma kõndisin kogu aeg ringi, pea pilvedes.

MINA JA MAKSIM

Ajalooline pilt! Vaba ühiskonna raamatu esitlus Tallinnas Vabaduse kohvikus, oma eksemplari on tulnud võtma Maksim Reva, kellest on samuti raamatus juttu. Tegime selle raamatu tarvis mitmeid intervjuusid ning Maksim oli üks intervjueeritavaid, kellega ma ise omal initsiatiivil ühendust võtsin. 

Edgari visioon oli teha lihtsalt raamat Vladimir Panovist, aga mulle tundus see mõte igav. Palju ägedam tundus mõte teha raamat kõikidest riigivõimuga vastuollu sattunutest. Ja nii sündiski mul mõte intervjueerida ka Öise Vahtkonna inimesi, aga ka Tiit Madissoni, Vello Väärtnõud, Klaus Dornemanni, Anna-Maria Galojani ja paljusid teisi. 

Maksimi, Dima ja Klausi jutustatud lood Pronksiööst inspireerisid mind hiljem kirjutama oma romaani.

OLULINE TÄHTPÄEV!

Üks oluline tähtpäev läks peaaegu et meelest siinse kranevalituhinaga, valmistan nimelt praegu lastele kostüüme reedeseks peoks Nimelt täitus ju kolm aastat tagasi MU SUUR UNISTUS ning ilmus minu esimene romaan, ingliskeelne oopus "Commander Joao. Confessions of an Extremist" ehk siis "Komandör Joao. Äärmuslase pihtimused," kus seiklevad peategelastena Tallinna Pronksiöö möllus kolm portugallasest musketäri ning koos nendega mu sõbrad Johan, Juha, Dima, Maksim, Sergei ja paljud teised.

Pildil olen ma esinemas Lissaboni raamatumessil 2022. aasta septembris. Eesti keelde romaan kahjuks veel jõudnud ei ole. Kirjaastus Tänapäev oleks põhimõtteliselt olnud nõus avaldama, aga oleksin pidanud raamatut ümber kirjutama ja mõned asjad välja jätma, mulle aga tsensuur ei meeldi ning nõnda jäi asi katki. Väinö Linna Tundmatut ka tsenseeriti, originaal oli hoopis sõjavastane. Ühesõnaga ei sobi mulle tsensuur ning ootan, kuni mõni Eesti kirjastus on nõus avaldama mu romaani täismahus. Ühed läbirääkimised mul käivad juba, aga sellest on veel vara rääkida, säilitame praegu salapära :D 

Ühtlasi kasutan juhust ja tänan inimesi, kes olid mulle selle raamatu kirjutamisel suureks inspiratsiooniks. Aitäh, Joao, Miguel, Tozé ja Fred, MUITO OBRIGADO!!! Kiitoksia, Johan, olet verraton tyyppi! Juha, kiitos sinullekin! Спасибо вам от всего сердца, Дима и Максим, вы были невероятно храбры!

ET EESTI MEHED JÄÄKSID VABAKS

Head vabariigi aastapäeva, kallid sõbrad!

Mul on tunne, et sel aastal on see kuidagi eriline. Euroopa on suurte muudatuste lävel ning nõnda ka Eesti. Kuhupoole me läheme, itta või lääne? Ja kas läheme ise, omil jalul ning sirge seljaga, või paisatakse meid sinna? 

Kõige raskem on praegu meestel. Mehed, teilt oodatakse praegu nii palju. Võitlusiha, et oleksite selle sama vabariigi nimel oma elu andma, ja samas peate samal ajal ka olema head abikaasad, head isad, head vanaisad. Roomama kaevikutes ja mängima lastega. Teid tiritakse praegu nii mitmes suunas. Jääge iseendaks, mehed! Kõige tähtsam on, et te jääte iseendaks ning lähete sinna, kuhu te ise tahate minna. Sest ainult siis olete te VABAD MEHED. 

Vabariik on ainult selline riik, mida hoiavad vabad mehed. Kui riigi mehed enam vabad ei ole, kui neid karjatatakse nagu lambaid aedikusse, siis pole see riik enam vabariik, vaid VANGLA.

Soovin sestap ennekõike seda, et Eesti mehed oleksid vabad - nii oma mõtetes kui tegudes!

MADRE Y PADRE

Liitusin täna Roosi siinse e-kooliga. Tuleb välja, et see siin siiski eksisteerib, kuigi põhisuhtlus käib vanemate whatsapp grupis ning koolivärava taga :D Hinded pannakse endiselt vihikutesse ja töövihikutesse ning kontrolltööde paberitele. Kodused tööd kirjutatakse päevikutesse. Ja poolaasta lõpul antakse vanematele ümbrik, kus kirjas lastele antud hinded ning hinnang. Need lähevad ka e-kooli, kuid pole midagi, kui sa kunagi üldse e-kooli ei vaata, kuna info jõuab sinuni niiehknaa. 

Märkusi Hispaania koolis lastele ei kirjutata. Kui, siis ainult kiidumärkusi, et väga tubli. Või on mingi tempel käe peale pandud või otsa ette joonistatud :D 

Aga mis mulle eriti meeldib - vanema profiilidel on e-koolis selgesti välja kirjutatud MADRE (ema) ja PADRE (isa) ning juures on allolevad ikoonid. Mis näevad välja nagu mees ja naine. Ei mingi vanem 1 ja 2 :D  

UKRAINA PANKROT

Seda, mis praegu Ukrainaga toimub, võib tegelikult nimetada pankrotiks. Ukraina riik on sõja tulemusena pankrotis ning temaga tegelevad võlausaldajatest pankrotihaldurid.
Ukrainal on tohutult võlausaldajaid, kes on, kes rohkem, kes vähem, pankrotistunud riiki raha sisse pannud. Ja nad kõik üritavad nüüd meeleheitlikult laua taha pääseda, et oma rahasid tagasi saada. Või vähemasti osa sellest. Pisutki.

Kõige suurem võlausaldaja Ameerika on loogiliselt võtnud juhtpositsiooni ning tegeleb nüüd usinalt pankrotipesaga. Sellega ei ole aga rahul väiksemad võlausaldajad, kellest Eesti on üks pisemaid, tolmukübe praktiliselt. Nad saavad aru, et kui lasta suurtel võlausaldajatel edasi toimetada, siis jäävad neile tühjad pihud. Ja nad karjuvad: "Seis! See ei ole pankrot! Sel firmal on veel lootust! Kütame veel raha sisse! Teeme midagi!"

Võib muidugi olla, et tudisevate jalgadega pankrotipesa suudetakse veel üles upitada. Surnud kass pidi ka põrkama. Aga mis hinnaga? Mõne aja pärast on väiksemad võlausaldajad ise pankrotis ja suured tulevad uuesti laua taha, et ka nende pesad ära jagada.

ANGELMANIDE PÄEV!!!!!!

 
Kuna täna, 15. veebruaril, on rahvusvaheline Angelmanipäev ehk päev, mis pühendatud Angelmani sündroomiga inimestele nagu meie Juuli, siis paar sõna sellest sündroomist :) 

Mis on siis Angelmani sündroom? Wikipedias on kirjas sedasi: "Angelmani sündroom (lühendatult AS) on neurogeneetiline häire, mida iseloomustavad intellektuaalse ja füüsilise arengu mahajäämus, unehäired, krambid, järsud liigutused (eriti käte plaksutamine), sage naermine, naeratamine ja õnnelik meeleolu."

Mis aga seda sündroomi põhjustab? Lihtsalt lahti seletatuna on tegemist emalt päritud 15. kromosoomi osaline või täielik deletsioon. Kui tavaliselt korvab emapoolse geeniinfo puudumise isapoolne geeniinfo, siis Angelmani sündroomi puhul on isapoolne info vaigistatud. Teadlased on üritanud seda sisse lülitada, kuid siiamaani ei ole see õnnestunud.

Kõik Angelmanid ei ole ühesugused. Erisus on tingitud sellest, et osadel on OSALINE, osadel TÄIELIK deletsioon. Vaid osalise deletsiooniga Angelmanid on võimekamad ning suudavad isegi kõndida ja ise WCs käia. Juulil on täielik deletsioon. 

Sellegipoolest ei arene ükski Angelman nii kaugele, et täiskasvanuelus iseseisvalt toime tulla. Kõik Angelmanid vajavad ka täiskasvanuna igapäevaelus toimetulekuks kõrvalabi. 

Hetkel Angelmani sündroomile ravi puudub. Kuna paljudel Angelmanidel on krambid, siis tarvitavad paljud krambirohtusid, mil on, tõsi, omad kõrvaltoimed. Meie Juulile rohtusid ei andnud ning tänaseks on ta olnud kaks aastat krambivaba. Seega on krampidest võimalik ka välja kasvada. 

Elu rõõmsa Angelmanilapsega on ühelt poolt raske, kuna tal on unehäired ning kui deletsioon on täielik, siis tuleb teda aidata kõikides tegevustes, muidu aga väga helge. 

Wikipedia ütleb nii: "Selle sündroomiga inimesed on tavaliselt õnnelikud ja rahulolevad, neile meeldib suhelda ja mängida. Inimesed, kellel on AS, on väga huvitatud lähedasest kontaktist. Suhtlemine võib esialgu olla keeruline, aga lapse arenedes ja iseloomu kujunedes on ta võimeline end paremini väljendama. AS-iga inimestel areneb sageli välja mitteverbaalse suhtluse oskus, kompenseerimaks puudulikku kõnet. Arvatakse, et nende võime suhtlusest aru saada on tunduvalt parem kui nende võime ise vestluses osaleda." 

Nii ta on. Juulike on tõesti väga taibukas :D 

Pidupäeva puhul Grethe Rõõmu tehtud ja Peres ning Kodus ilmunud pilt meie perest, kui Juulike oli 3 ja Roosi kahekuune. 

SÕBRAPÄEV AASTAL 2022 :D

Väike meenutus 14. veebruarist 2022 :D Kelgutame Võrus, Selveri ees :) Roosi on just 7 saanud ja Ella 1 ja pool :) 

JUULIKESE SÜNNANÄDAL

Juulikese sünnanädala lõpetuseks väike võrdlus :D Esimesel pildil on Juulike veebruaris Eestis ja teise pildi peal on ta veebruaris Hispaanias :D Vahe on märgatav, kas pole? Riiete koguse osas.
Kui Juulikese näo järgi otsustada, siis tema on rahul nii Eestis kui siin. Naeratab mõlema pildi peal ja ka Eestis paistab veebruaris päike. Lihtsalt meie jaoks on siin tema riietamine lihtsam :D

Praegune on Juulikesele juba viies talv lõunamaal. Esimene oli 2015/2016, teine 2020/2021, kolmas 2023, neljas 2024 ning viies 2025 :) Ja Juulikene ise on 13 aastat vana! 

VIIMANE AEG JOOSTA JUBA LIIKUVALE RONGILE

Appi, appi, mis nüüd teha? Liberaalid üle Facebooki ja muu meedia on nii närvis, et püksidki ei püsi enam jalas. Nõutakse, et Euroopa võtaks end kokku ning sõdiks Venemaaga edasi, kuna ammu on juba hiljaks jäädud. Euroopa venevastane liin peab jääma ühtseks, karjutakse.
Kuulge, väikesed mängusõdurid. Vaadake nüüd lõpuks ometi tõele näkku. Kaua te elate oma roosamullises muinasjutumaailmas, mil pole reaalsusega mingit pistmist?

Suurriigid on alati väikeriike malenuppudena kasutanud ning neid omavahel kui komme jaganud. See oli nii, see on nii ja see jääb nii. Ärge olge väiksed poisid, kes usuvad muinasjutte, mida kuulsite lastena, saage ometi kord meesteks ja õppige mängima suurte meeste mänge nõnda, et teid nende lõpus ära ei sööda.

Väikeriigi AINUS roll maailmaareenil saab olla NEUTRAALSUS. Soome tähthetk oli see, kui Sauli Niinistö võõrustas Helsingis Putinit ja Trumpi. Seda rolli oleks saanud jätkata, aga mis tegi Soome? Pissis ise enda peale. Mõni ime, et isegi Mika Aaltola, endine presidendikandidaat, leiab, et Soome on suures jamas. Venelastel on ütelus, et enne mõtle ja siis hüppa. Nii ongi. Aga nii Soome kui ka Eesti ja kogu ülejäänud Baltikum on suure hooga hüpanud ning mõtlemise täitsa ära unustanud.

Samas ei ole mitte kunagi liiga hilja. Alati saab tehtud vigu parandada. See eeldab muidugi avalikku mea culpa't, aga kui sa näed, et jõud ei ole enam sinuga, siis muud valikut pole.

Euroopa võib end 100 %-liselt kokku võtta ning kes teab, äkki ühishulluses saadetakse tõesti mingid Euroopa väed ukrainlastele appi, aga tulemus on ikka sama - Ukraina on kaotanud ning Putin võitnud. Nüüd on küsimus selles, kui palju mehi peab veel enne kaotuse tunnistamist surema. Ja ainult selles.

Praegu ei ole aeg mingiks utopistlikuks Euroopa ühtsuseks, ühtususeks, mida ei ole kunagi olnud, vaid aeg selleks, et suhted suure naaberriigiga korda saada.

Kui praegused juhid seda ei suuda, siis tuleb valida uued juhid, kes suudavad. Sellega on juba ammu hiljaks jäädud, aga kes väledasti jookseb, jõuab veel ka juba liikuva rongi peale.