EL ei tohiks lasta Saksamaal ja Venemaal diilitada

Kui poliitikas on Teine maailmasõda lõppenud, siis äris käib madin edasi. Saksamaa ja Venemaa (täpsemalt E.ON Ruhrgas ja Gazprom) plaan teha ühist gaasiäri ilma senise liitlase Poolata, mille tulemuseks on Soome lahe põhja rajatav gaasijuhe, näitab uue, ärilise MRP-laadse leppe sündi. Mis on avalikkuse silmis igati ok. Aga millel võib olla mitmeid salajasi nn lisasid (tavaliselt on), mis kindlustab majandusliku julgeoleku, aga muudaks selle leppe avalikkuse jaoks vastuvõetamatuks.

Üks neist lisadest võib olla poliitiline tugi ärilistele kokkulepetele. Et olenemata sellest, kes on valitsuses, toetavad Venemaa ja Saksamaa ühiselt seda diili. Mis omakorda võimaldab korduda juhtumitel, kus Tallinna sadamas redutava Poola "luurelaeva" ettekäändel tuuakse kusagile Paldiskisse sisse mingid "spetsialistid", kes peaks selliste "juhtumite" kordumist vältima. Ja mis muudab Euroopa Liidu ajalooliseks farsiks.

Taustaks:

selline areng seab küsimärgi alla ELi kui sellise. Liidu, mis peaks arvestama kõigi liikmete huvidega. EL ei tohiks lasta Saksamaal diilitada teiste selja taga koos Venemaaga. Eestile on hea, et Saksamaad juhib Merkel, kes tunneb oma ida-kogemuse tõttu Venemaad premini kui keskmine sakslane, kes tunneb venelaste ees tänuvõlga seoses Saksamaade liitmisega. ELi kui tervikut silmas pidades on hea ja õiglane, kui see uus gaasijuhe ei läheks mitte otse Venemaalt Saksamaale, vaid läbiks KÕIKI EUROOPA LIIDU RIIKE.

Loomulikult ei pruugi midagi hullu juhtuda. Sest on NATO ja on Euroopa Liit oma pikaajalise kogemuse, põhimõtete ja traditsioonidega. Aga hiljutist väiksest vahejuhtumit silmas pidades, mis paljudelt teemadelt maski rebis, võib oletada, et teatud hetkel võivad NATO ja EL Eestile selja pöörata. Kui Eesti kaitsmisest saadav kasu jääb alla kahjule, mis tuleb suhete katkemisest Venemaaga. Ja mõju on kindlasti ka see, kui NATO ja EL hakkavad Eestile ja eestlastele ette kirjutama, mida tohib ja mida ei tohi. Nii oli see Lihula sambaga ja nii oli see nn pronssõduriga. Eestlased on siis olukorras, kus nende majanduslik ja poliitiline julgeolek on kuskilt poolt turvatud, aga peavad laulma seda laulu, mida suured ülemused ees laulavad. Noogutama seal, kus vaja. Mõistma ajalugu, ka Eesti enda ajalugu, nii, kuis vaja vanematele vendadele. Ja nii edasi. Kuni selleni välja, et eestlastele hakatakse ette kirjutama, kuidas nad peavad elama, mida ütlema ja mõtlema.

Nii saavad eestlastest küll formaalselt vabad, aga sisult ketikoerad. Kes tohivad jalutama minna ainult koos peremehega, ja siis peremees otsustab, kui lõdvaks ta parasjagu rihma laseb. Sest on arusaam (mida usuvad nii koer kui peremees), et koer ei saa ilma peremeheta hakkama.

Ja paluks mitte vabadust kui ideed segi ajada vabadusega teha, mis pähe tuleb. (Ja suur vahe on kahtlemata ka sellel, kuidas käitub vaba inimene võrreldes vabadusse pääsenud inimesega. Kui vaadata Tallinna saabuvaid soomlasi, siis sarnanevad nemad kõige rohkem pikast vangistusest vabadusse pääsenud loomadega. Ja selline inimene käitub ettearvamatult, on pigem ohtlik kogu ühiskonnale. Aga neist juhtumitest on totakas teha järeldusi, et vabadus on halb, kuna inimene ei oska sellega midagi pihta hakata). Millega paljud uussotsid ja uuskommunistid kritiseerivad liberaalset maailmavaadet, mida nad ultraliberaalseks nimetavad. Võib arvata, et sotside ideoloog Karl Marx (kelle idee oli ikkagi vabastada inimesed orjusest) oleks tänastes oludes pigem see liberaal kui sots, nii nagu Kristus ei näitaks tänasesse kirikusse nägugi. Peaks olema piisavalt selge, et mida vabam on inimene oma otsustes, seda suurem on vastutus, ja seda turvalisem ning tervem on kogu ühiskond. Igasugu käsud ja keelud ja muu vabaduse piiramine tekitavad asjatuid pingeid, mille lahendus on muu hulgas alkoholism, narkomaania, rahutused ja tapmised.