Ühe naise unenägu

Raamatu esikaas.

Lugesin eile ja täna 2006. aasta romaanivõistluse võitnud teost, Tiina Laanemi „Väiksed vanamehed“. Ja kui Irja täna hommikul küsis, kuidas ma loetu kokku võtaks, mis on raamatu sõnum, siis ütlesin: „Elu pole meelakkumine!“

„Eeeeiiiiiiiii!“ kostis seepeale Irja. Ta tegi pähe näo, et ta ei usu mind.

Aga tõesti, see raamat on ühelt poolt moraalitsev, õpetav ja pakatav looduskirjeldustest nagu 19. sajandi lõpu teosed, mis jutustasid sellest, kuidas elu pole meelakkumine, teisalt on see raamat kui naise unenägu, selline ilus, pehme ja karvane. Ma kujutan sellistena ette naise unenägusid. Justkui naistele kirjutatud raamat, mis räägib siis meestest ja lastest. Need teemad naisi kõige rohkem huvitavad ja erutavad. Raamat on kindlasti aines, mille abil naised saavad mehi ja lapsi taga rääkida. Ja kindlasti selline raamat, mida naistel poleks häbi lugeda meeste ja laste kohta.

Teine emotsioon on see, et tegemist on laste- või pigem noorteraamatuga, umbes nagu „Agu Sihvka annab aru“ või „Huckleberry Finni seiklused“. Selline seiklusrikas, naiivsevõitu lapse maailm. Mis on must-valge, ilma pooltoonideta. Milles on vähe tegelikku elu ja palju sõnavahtu.

Aga mehe olemust ma ses raamatus ära ei tundnud. Vähe on kirjeldatud ka lihtsalt inimest, nagu seda teeb näiteks Jelinek oma „Klaveriõpetajas“. Mulle tundub lihtsalt väheusutav, et see, millest mehed mõtlevad, on lilled, liblikad ja linnulaul. Mehi on portreteeritud pilgu läbi, mis avaneb naisele, kes jälgib mehi kaugelt eemalt. Mõne asjaga jääb autor haledalt vahele. Näiteks on ta „mida mehed saunas rääkisid“ pähe kirja pannud ühe ilmse hädavale, mida mehed pärast tõenäoliselt naistele räägivad, millest nad saunas rääkisid. Aga millest mehed tegelikult saunas räägivad, sellest raamatus juttu pole. Millest on muidugi kahju.

Tundsin raamatust küll ära mõned mõtted, millest olen kirjutanud oma blogis, näiteks sobivusest ja seksist sobivuse hindamisel. Autor on justkui mu enda mõtteid kasutanud, aga pole vaevunud neid lahti kirjutama. Seetõttu jäävad paljud teemad justkui õhku rippuma.

Ja sain teada sedagi, et autor ei tea tuhkagi piimapukkidest, pläskudest, vana palksauna ahjudest ja saunavihtadest.

On tunda, et raamatu esimene osa, mis on kui tundeline lemberomaan, ja justkui ühe jutiga valmis kirjutatud, erineb viimasest osast, kus karakterid justkui hüppeliselt muutuvad, näiteks hingamist ülistanud mees muutub üleöö seksiaustajaks, veinigurmaan hakkab pläskust kulinal viskit jooma; nende muutuste põhjustest aga autor aimu ei anna.

Kas miskit head ka oli? Pikad, lüürilised looduskirjeldused, mis minu jaoks surmigavad, aga kindlasti meeldivad keskkooli kirjandusõpetajatele.

Edaspidi ootaks Laanemilt raamatut pigem naistest. Ok, neid on palju kirjutatud, aga vähe on selliseid, mis kirjeldaks naiste elu ausalt. Sellest, mis naised tegelikult mõtlevad, mis Laanemil jäi samuti „Väikeste vanameeste“ loos lahti kirjutamata. Tahaks veidi piiluda naiste, laiemalt inimese salapärase maailma telgitagustesse. Tõega.