Käisime vahepeal väljas. Kui hakkasime järve poole jalutama, nägime valges NAKi-särgis Veiko Märkat koos kahe tüdrukuga, kellest üks osutus kirjanik Diana Leesaluks. Nemad olid ära kaotanud Aapo Ilvese ja Andra Teede ning palusid meid nende otsimisel abiks. Haakisime siis end nendele sappa ning vantsisime maha tubli tükk maad, kuni Tähe-poe juurest leiduski Aapo. Jõi seal mõnusasti õlut ning puhus inimestega juttu. Veiko rääkis, et NAKi kohviku nimeks peab saama tingimata Oblikate Vahel, ja kui ei saa, siis tema astub NAKist välja. Meie ning Aapo leidsime siiski, et kohviku nimeks saab NAK ning jutul lõpp.
Edasi suundusime koos Aapoga Kaevumäele, kus esines miski iiri bänd. Andra kuulas parajasti seda. Selgus, et bänd on ilgelt jura ning lasime sealt, koos Andraga, jalga. Veiko jäi Tähe-poe juurde, kuna tal polnud raha. Kui Kaevumäele jõudsime, jalutas meile seal vastu tubli pankrotihaldur, tuntud ka kui kohtunik Koidula Laurisaare suure sõbranna, Terje Eipre - kuulsusrikka Tüdrukute Klubi väärikas liige. Üritas Innost märkamatult mööda hiilida, aga me ikka nägime ta ära. Terje käis ka seda iiri bändi kuulamas.
Vahepeal kaotasime Aapo ja Andra ära ning jalutasime niisama ringi. Kohtasime R-kioski juures Inno sõpra Jaanus Plaati ning neid kutte, kes meile eile kummi müüsid (selgus, et üks neist oli Andri Püvi ja teine Reedik Niilus). Siis läksime Kirsimäele, kus esines miski hispaanlane. Seal oli murdu rahvast. Väino Koorberg ja Mart Kadastik tantsisid lava ees jenkat. Ja neil oli kaks kiilaspäist meesterahvast ka kaasas, kes osutusid norrakateks Kjelliks ning Sverreks.
Siis väsisime ära ja tulime hotelli (EVE). Tellisime endale alt lambakarreed (jube hea, soovitan!) ning veini ja hakkame nüüd kohe sööma. Pärast lähme võib-olla veel sheikima.
laupäev, 28. juuli 2007
Keda ilmselt Folgil ei kohta
Kuigi väga tahaks, ei kohta Folgil ilmselt Mart Kadastikku. Inno sõnul on Kadastik folkamiseks liiga vana. Aga Väinot võib kohata küll, Inno arust on Väino just see õige folkaja. Ja kui oli Jaan Väljaots, siis kusagil peab olema ka Väino. Nad on ju kambajõmmid.
Eppu ilmselt ei ole, kuna Epp just sünnitas. Palju õnne, Epp!! Sa oled tegelikult hästi tore. Nii. Suure tõenäosusega on kohal Raimo Ülavere, kuna eelmisel Folgil ta oli kohal ning soovitas meile üht kontserti.
Aga nüüd tuli päike välja ning me läheme tõepoolest välja luurele!
Eppu ilmselt ei ole, kuna Epp just sünnitas. Palju õnne, Epp!! Sa oled tegelikult hästi tore. Nii. Suure tõenäosusega on kohal Raimo Ülavere, kuna eelmisel Folgil ta oli kohal ning soovitas meile üht kontserti.
Aga nüüd tuli päike välja ning me läheme tõepoolest välja luurele!
Folgirindelt
Siin Viljandis on väga mõnus. Sheigime ringi. Ega eriti kontsertidele pole jõudnud, järve äärde mustikaid sööma seevastu aga küll. Ja palju tuttavaid oleme näinud. Näiteks Jaan Väljaotsa Õhtulehest nägime eile. Tere ei saanudki öelda Jaanile, sest niipea, kui ta oli meid märganud, põikas ta kiiruga ligidalasuvasse antiigipoodi. Hihii. Jaa, õhtulehtlased vist täitsa kardavad meid, mis on muidugi väga lõbus.
Ja siis nägime kaht Inno kaas-eüs-last, kes müüsid meile viie krooni eest kummi. No päris kummi ikka, mitte kondoome, totud. Viljandi EVE ees. Ja täna järve ääres trehvas Inno üht Tüdrukute Klubi liikme eksmeest. Oma armsatest sõpradest oleme siiamaani näinud Aapo Ilvest ning Martin Hirvoja.
Üldiselt oleme muidugi lihtsalt niisama siin oma mullivanniga megamõnusas sviidis lebotanud. Vihma ju eile sadas ka ladinal ja kontserdile ligunema ei tahtnud minna. Eeh, elu on ikka mõnus. Nüüd lähme luurele, kas näeme veel sõpru Õhtulehest. Hei-hopsti!!!
Ja siis nägime kaht Inno kaas-eüs-last, kes müüsid meile viie krooni eest kummi. No päris kummi ikka, mitte kondoome, totud. Viljandi EVE ees. Ja täna järve ääres trehvas Inno üht Tüdrukute Klubi liikme eksmeest. Oma armsatest sõpradest oleme siiamaani näinud Aapo Ilvest ning Martin Hirvoja.
Üldiselt oleme muidugi lihtsalt niisama siin oma mullivanniga megamõnusas sviidis lebotanud. Vihma ju eile sadas ka ladinal ja kontserdile ligunema ei tahtnud minna. Eeh, elu on ikka mõnus. Nüüd lähme luurele, kas näeme veel sõpru Õhtulehest. Hei-hopsti!!!
Mõned lahedad pildid Lätetelt
Andra, Aapo Ilves, Piret.
Veiko Märka.
Vahur Afanasjev.
Contra ja Jaan Pehk.
Contra ja Jaan Pehk.
Albert Gulk.
Pille.
Aapo Ilves ja Contra.
Ketta talu.
Roosid.
Jaan Pehk.
Aapo Ilves, Piret.
Andra (kuklaga), Aapo Ilves, Piret.
Hedda, Aapo Ilves.
Wimberg, Diana, Aapo Ilves.
Irja Vaher.
Albert Gulk.
Kristiina, Veiko Märka, Kristiina, Vahur Afanasjev, Pille.
Contra, Jaan Pehk, Aapo Ilves, Pille.
Liisu, Veiko Märka, Vahur Afanasjev, Jaan Pehk, Aapo Ilves.
Contra.
Contra, taustal Vahur Afanasjev.
Kauksi Ülle.
Evar Riitsaar ja Kauksi Ülle.
Riputasin Lätete pildid Nagisse
Riputasin Tartu NAKi kirjandusseminaril "Lätete Pääl" Kettal tehtud fotod Nagisse, mille enda jaoks mõni aeg tagasi avastasin, seoses sellega, et seda kasutab NAKlane Blogiriimur alias Priit Salumaa.
Aga siin need pildid on:
http://nagi.ee/photos/innojairja/sets/27123/
neljapäev, 26. juuli 2007
NAK läheb Tallinna video (osa 60, Koplist tagasi linna)
60. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Seltskond NAKlasi on teel Kopli Liinidelt tagasi kesklinna poole. Aapo sirvib ajakirja Just! Liigutakse mööda Uut ja Olevimäe tänavat Hella Hundi poole. Veiko Märka räägib, kuidas ta intervjueeris Arnold Rüütlit. Hella Hundi kõrts.
Orjarahva tervitus: jõudu! tarvis!
Ma ei tea, kui paljudes maailma keeltes, ilmselt mitte üheski pole tervitust stiilis "Jõudu!" või "Jõudu tööle!" ning sellele samaaegset vastust "Tarvis" või "Jõudu tarvis!".
Selline tähelepanek siis lisaks orjusega kaasnenud looma moodi paljunemisele, viinavõtmisele, ulgumisele ja hommikust õhtuni töörügamisele.
Selline tähelepanek siis lisaks orjusega kaasnenud looma moodi paljunemisele, viinavõtmisele, ulgumisele ja hommikust õhtuni töörügamisele.
Miks just piiblikeel?
Istusime Irjaga äsja Viljandi linnusemäel ja nautisime folkfestivali programmi ning imekaunist vaadet järvele.
Ja arutasime edasi eestlaste teemat. Irja ütles, et tema on eestlane, keda ei huvita võru keel, mida rääkis kunagi tema vanaisa, aga mida tema isa enam korralikult rääkida ei oska. Ja mida Irja enam ei räägi. Aga kui küsisin, mis on tema emakeel, siis vastas Irja, et rääkis emaga lapsena soome keelt, mis on siis Irja emakeel. Ema ja vanaema olid omavahel rääkinud ainult soome keeles. Ja Irja rääkis, et tema ema oli olnud kurb, et ei saanud oma ema keeles haridust, teda oli isegi koolis narritud, et ta ei osanud korralikult eesti keelt. Ja võib-olla jättis see Irja emale jälje kogu eluks, et tal polnud võimalus saada emakeelset haridust. Vähemasti oli ta võrreldes oma koolikaaslastega ebavõrdses seisus, see on siis nendega, kelle emakeel oli ja on Eesti riigikeel. See on siis see keel, mis keelde tõlkisid Eesti aladel tegutsenud ja elanud orjapidajad piibli. Ning sellest piibli keelest sai siis pikkamööda Eesti aladel ametlikult räägitav ja õpetatav keel.
Eestis elab palju eri rahvusi, näiteks ingerlased, võrulased, saarlased, setud, mulgid jne. Nad kõik räägivad isemoodi keelt. Aga kooliõpetust antakse millegipärast piibli keeles, see on siis selles keeles, mida räägiti ja räägitakse peamiselt Põhja-Eestis. Ma ei tea, kas piibel tõlgiti just sellesse keelde juhuslikult, aga on teada, et just Põhja-Eestis oli orjarahva põli kõige vaevalisem, ja mõisad siis vastavalt kõige uhkemad. Või tõlgiti piibel sellesse keelde just seepärast, et selle keele rääkijaid veelgi efektivsemalt orjastada. Sest usk, eriti ristiusk on olnud aastasadu orjastamise vahend.
Eestis on viimasel ajal palju sõna võetud selle kohta, et Venemaal ei austata väikerahvaste omapära. Et väikerahvastel on raske saada omakeelset haridust. Aga kuidas on selle asjaga Eestis. Kas Eestis elavad väikerahvad, nagu setud, võrulased, tartlased ja saarlased saavad omakeelset haridust? Millegipärast on tehtud erand venelastele, aga miks? Mispoolest on venelased paremad kui setud või võrulased?
Mina väidan, et võrukeelse emakeelega lapsed on palju kehvemas seisus kui põhjaeesti piiblikeelse emakeelega lapsed. Sest võrukeelsed peavad hakkama koolis õppima sisuliselt võõrkeelt.
Paradoksaalsel kombel on piiblikeelse riigikeelega Eesti saanud väiksemate keelte ja sellega väikerahvaste hukutajaks samamoodi nagu paljud teised riigid Euroopas. Kui räägitakse Eestist, peetakse kõiki elanikke eestlasteks, samamoodi nagu rääkides Hispaaniast eeldatakse, et seal elavad hispaanlased või rääkides Prantsusmaast eeldatakse, et seal elavad prantslased. Või rääkides Venemaast, eeldatakse, et seal elavad venelased. Mis on sulaselge vale, sest nn hispaania rahvas koosneb paljudest väikerahvastest, kellest mitmete, näiteks baskide jaoks on hispaanlane sõimusõna.
Euroopa Liidus väidetakse kaitstavat väikerahvaste omapära. Samas on fakt, et üha rohkem saab Euroopa Liidu nn riigikeeleks inglise keel ja üha vähem vaevutakse ELi asjaajamist korraldama ja tõlkima teistesse ELi keeltesse. Mis tähendab, et nii nagu Eestis kaovad pikapeale väiksemad keeled, kaovad need ka ELis. Mis näitab omakorda, kuidas EL areneb vaikselt, aga kindlalt USA jälgedes, kus on üks riigikeel, üks parlament ja üks president.
Ühest küljest on sulandumine hea, sest see aitab ära hoida konflikte rahvuse pinnal (tuleviku ELi kodanik on lihtsalt eurooplane), aga teisalt võiks olla kõigil inimestel õigus saada emakeelset haridust. Ülikoolini välja. Seda õigust USAs ei ole ja Euroopas on seda samuti üha vähem. Ok, see on kallis, aga samamodi on kallis säilitada vanu hooneid ja muid vanu esemeid. Ometi hoitakse alles vanu asju, kulutades selleks palju raha. Oleks, et inimestesse sama lugupidavalt suhtutaks.
Ja arutasime edasi eestlaste teemat. Irja ütles, et tema on eestlane, keda ei huvita võru keel, mida rääkis kunagi tema vanaisa, aga mida tema isa enam korralikult rääkida ei oska. Ja mida Irja enam ei räägi. Aga kui küsisin, mis on tema emakeel, siis vastas Irja, et rääkis emaga lapsena soome keelt, mis on siis Irja emakeel. Ema ja vanaema olid omavahel rääkinud ainult soome keeles. Ja Irja rääkis, et tema ema oli olnud kurb, et ei saanud oma ema keeles haridust, teda oli isegi koolis narritud, et ta ei osanud korralikult eesti keelt. Ja võib-olla jättis see Irja emale jälje kogu eluks, et tal polnud võimalus saada emakeelset haridust. Vähemasti oli ta võrreldes oma koolikaaslastega ebavõrdses seisus, see on siis nendega, kelle emakeel oli ja on Eesti riigikeel. See on siis see keel, mis keelde tõlkisid Eesti aladel tegutsenud ja elanud orjapidajad piibli. Ning sellest piibli keelest sai siis pikkamööda Eesti aladel ametlikult räägitav ja õpetatav keel.
Eestis elab palju eri rahvusi, näiteks ingerlased, võrulased, saarlased, setud, mulgid jne. Nad kõik räägivad isemoodi keelt. Aga kooliõpetust antakse millegipärast piibli keeles, see on siis selles keeles, mida räägiti ja räägitakse peamiselt Põhja-Eestis. Ma ei tea, kas piibel tõlgiti just sellesse keelde juhuslikult, aga on teada, et just Põhja-Eestis oli orjarahva põli kõige vaevalisem, ja mõisad siis vastavalt kõige uhkemad. Või tõlgiti piibel sellesse keelde just seepärast, et selle keele rääkijaid veelgi efektivsemalt orjastada. Sest usk, eriti ristiusk on olnud aastasadu orjastamise vahend.
Eestis on viimasel ajal palju sõna võetud selle kohta, et Venemaal ei austata väikerahvaste omapära. Et väikerahvastel on raske saada omakeelset haridust. Aga kuidas on selle asjaga Eestis. Kas Eestis elavad väikerahvad, nagu setud, võrulased, tartlased ja saarlased saavad omakeelset haridust? Millegipärast on tehtud erand venelastele, aga miks? Mispoolest on venelased paremad kui setud või võrulased?
Mina väidan, et võrukeelse emakeelega lapsed on palju kehvemas seisus kui põhjaeesti piiblikeelse emakeelega lapsed. Sest võrukeelsed peavad hakkama koolis õppima sisuliselt võõrkeelt.
Paradoksaalsel kombel on piiblikeelse riigikeelega Eesti saanud väiksemate keelte ja sellega väikerahvaste hukutajaks samamoodi nagu paljud teised riigid Euroopas. Kui räägitakse Eestist, peetakse kõiki elanikke eestlasteks, samamoodi nagu rääkides Hispaaniast eeldatakse, et seal elavad hispaanlased või rääkides Prantsusmaast eeldatakse, et seal elavad prantslased. Või rääkides Venemaast, eeldatakse, et seal elavad venelased. Mis on sulaselge vale, sest nn hispaania rahvas koosneb paljudest väikerahvastest, kellest mitmete, näiteks baskide jaoks on hispaanlane sõimusõna.
Euroopa Liidus väidetakse kaitstavat väikerahvaste omapära. Samas on fakt, et üha rohkem saab Euroopa Liidu nn riigikeeleks inglise keel ja üha vähem vaevutakse ELi asjaajamist korraldama ja tõlkima teistesse ELi keeltesse. Mis tähendab, et nii nagu Eestis kaovad pikapeale väiksemad keeled, kaovad need ka ELis. Mis näitab omakorda, kuidas EL areneb vaikselt, aga kindlalt USA jälgedes, kus on üks riigikeel, üks parlament ja üks president.
Ühest küljest on sulandumine hea, sest see aitab ära hoida konflikte rahvuse pinnal (tuleviku ELi kodanik on lihtsalt eurooplane), aga teisalt võiks olla kõigil inimestel õigus saada emakeelset haridust. Ülikoolini välja. Seda õigust USAs ei ole ja Euroopas on seda samuti üha vähem. Ok, see on kallis, aga samamodi on kallis säilitada vanu hooneid ja muid vanu esemeid. Ometi hoitakse alles vanu asju, kulutades selleks palju raha. Oleks, et inimestesse sama lugupidavalt suhtutaks.
kolmapäev, 25. juuli 2007
Härra Kjell Schibstedist tuleb asja uurima & Mart on paanikas
Ahjahh, unustasin mainida ju, et hommikul helises taas Mardi mobla ning helistajaks oli taaskord härra Kjell. Küsis jälle, et kui kaugel on kohtuasi Inno Tähismaaga. Et kas istungid juba käivad. Mart siis kokutas vastuseks, et "yes, alright", aga härra Kjell ei jäänud rahule. Ta vist kahtlustas midagi. Igaljuhul ta tegi teatavaks, et tal on Oslos veel mõned pakilised asjatoimetused korda ajada, Schibstedi-paberid läbi vaadata ning üks töötaja lahti lasta, aga niipea, kui asjad aetud, astub ta koos härra Sverrega lennuki peale ning võtab suuna Tallinnale.
Võib-olla juba täna õhtul.
-No! Pliiiiz no!! karjus Mart. Aga oli juba hilja. Härra Kjell oli telefoni ära pannud.
-No kes see oli? küsis Väino ning silitas himuralt Mardi jalga.
-Sa ei saa aru, raisk! Härra Kjell tuleb Tallinnasse!! Härra Kjell tuleb Tallinnasse!!!
Mart võttis padja & hakkas sellega mööda tuba ringiratast jooksma.
-Möh? No ja siis. Kes see koll veel on?
-Schibstedi president, kõlupea! oigas Mart. -Ta tahab teada, kui kaugel me selle Inno-asjaga oleme. Ma rääkisin talle möödund nädalal, et kõik on korras, alright. Aga tema oli guugeldanud Schibstedi ja sealt tuli selline tekst, et Schibsted steals intellectual property, note to international public! Ta küsis kohe, et mis värk on.
-Mis, ei tohi siis või? küsis Väino imestunult. - A nõukaajal ju tohtis!
-Mine munni, Väino, sa oled idikas vä? Mida te võtsite sealt Inno blogist neid väljavõtteid? See on vargus! See on vargus!
-Mine munni, mis sa ise teda seksihulluks kutsusid?
-A teie - teie nimetasite teda enesepilastajast seksihulluks! See on hullem!!
-A sina ütlesid, et Ingrid räägib õigust! Vaat mis sita te nüüd kokku keerasite!!
-Jaa? Jaa? Tahad lõuksi vä? räuskas Mart käiseid üles käärides.
Peagi olid Mart ja Väino karvupidi koos ning püherdasid meie elutoa põrandal. Küll oli tegu, et neid lahutada. Panime Mardi magamistuppa ning Väino kööki luku taha, ning uhh, saame siis lõpuks rahus kohvi jooma hakata.
Võib-olla juba täna õhtul.
-No! Pliiiiz no!! karjus Mart. Aga oli juba hilja. Härra Kjell oli telefoni ära pannud.
-No kes see oli? küsis Väino ning silitas himuralt Mardi jalga.
-Sa ei saa aru, raisk! Härra Kjell tuleb Tallinnasse!! Härra Kjell tuleb Tallinnasse!!!
Mart võttis padja & hakkas sellega mööda tuba ringiratast jooksma.
-Möh? No ja siis. Kes see koll veel on?
-Schibstedi president, kõlupea! oigas Mart. -Ta tahab teada, kui kaugel me selle Inno-asjaga oleme. Ma rääkisin talle möödund nädalal, et kõik on korras, alright. Aga tema oli guugeldanud Schibstedi ja sealt tuli selline tekst, et Schibsted steals intellectual property, note to international public! Ta küsis kohe, et mis värk on.
-Mis, ei tohi siis või? küsis Väino imestunult. - A nõukaajal ju tohtis!
-Mine munni, Väino, sa oled idikas vä? Mida te võtsite sealt Inno blogist neid väljavõtteid? See on vargus! See on vargus!
-Mine munni, mis sa ise teda seksihulluks kutsusid?
-A teie - teie nimetasite teda enesepilastajast seksihulluks! See on hullem!!
-A sina ütlesid, et Ingrid räägib õigust! Vaat mis sita te nüüd kokku keerasite!!
-Jaa? Jaa? Tahad lõuksi vä? räuskas Mart käiseid üles käärides.
Peagi olid Mart ja Väino karvupidi koos ning püherdasid meie elutoa põrandal. Küll oli tegu, et neid lahutada. Panime Mardi magamistuppa ning Väino kööki luku taha, ning uhh, saame siis lõpuks rahus kohvi jooma hakata.
Väino lemmiksöök on praetud muna
-Hõi, kuule, kas viitsid mulle ka muna praadida vä? karjus Väino Innole meie keskmisest toast. Kuna meil ei ole kaht külalisvoodit, siis pidid Õhtulehe peatoimetaja Väino ning Postimehe vastutav väljaandja Mart meie ühelainsal külalisvoodil koos magama ehk niiöelda "ühte heitma". Mart küll protestis, ütles, et ega tema miski homo ei ole, aga Väino ütles, et ei ole midagi, küll me hakkame saame.
Ning saidki! Hommikul avastasime Mardi õndsalt Väino kaisust.
-A saab siis muna või ei saa muna? karjus Väino.
(nagu aru saite, ei ole meil ikka veel õnnestunud neist tegelastest lahti saada. Kuuldavasti tulevad meiega Viljandi folgile ka)
Ning saidki! Hommikul avastasime Mardi õndsalt Väino kaisust.
-A saab siis muna või ei saa muna? karjus Väino.
(nagu aru saite, ei ole meil ikka veel õnnestunud neist tegelastest lahti saada. Kuuldavasti tulevad meiega Viljandi folgile ka)
teisipäev, 24. juuli 2007
NAK läheb Tallinna video (osa 59, intervjuu Nikolaiga IV, Kopli poisid)
59. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Kopli Liinidele. Neljas, viimane osa intervjuust 71-aastase Kopli elaniku Nikolaiga, vene keeles. Kopli poisid räägivad, mis nad elust Tallinnas arvavad.
NAK läheb Tallinna video (osa 58, intervjuu Nikolaiga III)
58. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Kopli Liinidele. Kolmas osa intervjuust 71-aastase Kopli elaniku Nikolaiga, vene keeles. Intervjueerivad Contra (Margus Konnula), Inno Tähismaa.
Eestlane oli kuni 19. sajandi lõpuni loom
Käisime mullivannis ja Irja tuli minu eelmisest sissekandest inspireerituna huvitavale järeldusele: eestlane oli kuni 19. sajandi lõpuni loom.
Hakkasime arutlema, miks oli ülikute naistel varemalt vaid 2-3 last, samas eestlastel 12-13. Irja pakkus, et eestlane sigis nagu loom.
"See, kes eelnes homo sapiensile, homo erectus," defineeris Irja eestlast 13-19. sajandil. Tulenevalt siis sellest, et eestlasel puudus võimalus aju millegagi stimuleerida, näiteks lugeda, maalida, reisida, kuulata muusikat, käia kontsertidel, vaadata näitemänge. Inimene ataveerus, aju kärbus. Inimesel polnud võimalust muuks kui teha tööd, süüa, sööki välja sittuda ja seksida. Sellest tulenevalt pudenes järglasi kui jäneseid.
Ja kuna aju kärbus, tekkis idee hakata kõik kooris ulguma, looma kombel, nagu koerad. "Kui koerte ees taktikeppi viibutada, hakkavad nemadki ulguma," märkis Irja. Sellest siis tekkis laulupidu.
Sarnasusi võib leida neegerorjade gospel-muusikast USAs, mis sisuliselt on samuti ulgumine. Sel pole mingit erilist muusikalist tähendust. Lihtsalt primitiivne ulg. Üks ulub ees, teised järel.
Samas, usub Irja, oli eestlane enne orjusse surumist võimeline mõtlema.
Hakkasime arutlema, miks oli ülikute naistel varemalt vaid 2-3 last, samas eestlastel 12-13. Irja pakkus, et eestlane sigis nagu loom.
"See, kes eelnes homo sapiensile, homo erectus," defineeris Irja eestlast 13-19. sajandil. Tulenevalt siis sellest, et eestlasel puudus võimalus aju millegagi stimuleerida, näiteks lugeda, maalida, reisida, kuulata muusikat, käia kontsertidel, vaadata näitemänge. Inimene ataveerus, aju kärbus. Inimesel polnud võimalust muuks kui teha tööd, süüa, sööki välja sittuda ja seksida. Sellest tulenevalt pudenes järglasi kui jäneseid.
Ja kuna aju kärbus, tekkis idee hakata kõik kooris ulguma, looma kombel, nagu koerad. "Kui koerte ees taktikeppi viibutada, hakkavad nemadki ulguma," märkis Irja. Sellest siis tekkis laulupidu.
Sarnasusi võib leida neegerorjade gospel-muusikast USAs, mis sisuliselt on samuti ulgumine. Sel pole mingit erilist muusikalist tähendust. Lihtsalt primitiivne ulg. Üks ulub ees, teised järel.
Samas, usub Irja, oli eestlane enne orjusse surumist võimeline mõtlema.
NAK läheb Tallinna video (osa 57, intervjuu Nikolaiga II)
57. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Kopli Liinidele. Teine osa intervjuust 71-aastase Kopli elaniku Nikolaiga, vene keeles. Intervjueerivad Veiko Märka, Inno Tähismaa, Contra.
NAK läheb Tallinna video (osa 56, intervjuu Nikolaiga I)
56. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Kopli Liinidele. Esimene osa intervjuust 71-aastase Kopli elaniku Nikolaiga, vene keeles. Intervjueerib kirjanik Veiko Märka.
Eesti naine üle 800 aasta vaba otsustama
On uskumatu, aga tõsi, aga eesti naine on üle 800 aasta taas vaba otsustama. Näiteks seda, et lõpetada oma sünnitamismasina roll, mis oli vajalik esialgu kirikule, siis mõisnikule ja lõpuks riigile.
Eesti naine oli 13-19.sajandil mitte eesti rahva säilitaja, vaid orjade taastootja. On paradoksaalne, aga eesti keele (ja sellega koos siis ka rahva) kestmajäämise eest võib "tänada" mõisnikest orjapidajaid, kes kandsid koos kirikuga hoolt selle eest, et orjad korralikult paljuneks. Sest orjade väljasuremine oleks tähendanud krahhi ka orjapidajale.
Ehk eesti rahvas on oma olemuselt orjandus-majanduslik nurisünnitis, perverssus. Eestlane oleks pidanud surema koos oma vabadusega 800 aastat tagasi. Nii nagu soomlasedki, kes säilisid vaid selleks, et Rootsi orjapidajaid teenindada.
Eesti rahvas on Frankenstein, mis tekkis pärast eesti soost meeste tapmist, kui Eesti aladele saabunud marodöörid (keda hiljem on hellitavalt ristisõdijateks kutsutud) allesjäänud naisi vägistasid ja sündinud lapsed põlvkondade kaupa enda heaks tööle rakendasid. Lõppkokkuvõttes läks geneetiliselt hästi, sest ristatud geenidest sündisid keskmisest tugevamad ja vastupidavamad (öeldakse isegi, et kenamad) isendid.
Aga kui edasi mõelda, misasi on üldse rahvus? Kui laps sünnib, siis pole tal mingit rahvust. See tekib koos oma vanematelt saadava keeletaju ja hilisema ideoloogilise siirdega, mida kutsutakse kooliks.
Näiteks eestlased avastasid (õigemini orjapidajad avastasid ja rääkisid sellest oma orjadele), et on eestlased alles pärast Prantsuse revolutsiooni ja nn valgustusajastut maailmas levima hakanud rahvusaadetele. Kus Euroopas seni kehtinud jaotus usu ja klasside järgi asendus jaotusega rahvuste järgi. Siis ei kõlvanud ka orjapidajatel enam orjapidaja olla, see on siis mingi rahva orjastaja. Mõisnikud müüsid hiljem orjapidamise käigus omandatud vara eesti rahvuse baasil tekkinud Eesti riigile. See on siis orjad ostsid end oma tööga orjapidajate käest vabaks.
Enne seda, ilmselt tuhandeid aastaid inimkonna ajaloos, polnud rahvusel mingit tähtsust. Ja eesti rahvus on ainult 200 aastat vana. Põhimõtteliselt võib öelda, et soomlane on eestlane ja vastupidi. Sest soome ja eesti keel (nii nagu ka mulgi, võru või setu keel) on ühe algkeele murded. Ja 200 aastat tagasi "avastasid" üht murret kõnelevad tegelased, et on soomlased ja lõid hiljem Soome riigi. Teised lõid Eesti riigi. Kolmandad, üht teatud Balti murret kõnelevad tegelased Läti riigi jne. See oli aja märk, sel pole mingit pistmist Pätsi, Koniku ja Vilmsiga. Nende asemel oleks võinud olla mingid teised mehed, või hoopis naised. Ehk Päts ei loonud mingit Eesti riiki, seda tegi tsivilisatsiooni loomulik areng Euroopas. Ja sellest tulenevalt polnud Pätsil esiteks õigust selles riigis ainuvõimu kehtestada, monarhiks hakata, ning hiljem seda riiki hävitada. Päts astus Eesti riigi hävitamisega vastuollu Euroopas 18. sajandi lõpus levima hakanud põhimõtetega. Pätsi kahjurlik tegevus sai võimalikuks seetõttu, et ta oli saanud endise orjarahva juhiks ja see endine orjarahvas oli harjunud üht isandat teenima. Vot nii.
Aga ma usun, et eesti naine, või siis see naine, kes elas Eesti aladel ja rääkis eest keelt, oli 800 aastat tagasi vaba otsustama. Näiteks seda, kas olla sünnitusmasin või ... näiteks lihtsalt vaba naine.
Eesti naine oli 13-19.sajandil mitte eesti rahva säilitaja, vaid orjade taastootja. On paradoksaalne, aga eesti keele (ja sellega koos siis ka rahva) kestmajäämise eest võib "tänada" mõisnikest orjapidajaid, kes kandsid koos kirikuga hoolt selle eest, et orjad korralikult paljuneks. Sest orjade väljasuremine oleks tähendanud krahhi ka orjapidajale.
Ehk eesti rahvas on oma olemuselt orjandus-majanduslik nurisünnitis, perverssus. Eestlane oleks pidanud surema koos oma vabadusega 800 aastat tagasi. Nii nagu soomlasedki, kes säilisid vaid selleks, et Rootsi orjapidajaid teenindada.
Eesti rahvas on Frankenstein, mis tekkis pärast eesti soost meeste tapmist, kui Eesti aladele saabunud marodöörid (keda hiljem on hellitavalt ristisõdijateks kutsutud) allesjäänud naisi vägistasid ja sündinud lapsed põlvkondade kaupa enda heaks tööle rakendasid. Lõppkokkuvõttes läks geneetiliselt hästi, sest ristatud geenidest sündisid keskmisest tugevamad ja vastupidavamad (öeldakse isegi, et kenamad) isendid.
Aga kui edasi mõelda, misasi on üldse rahvus? Kui laps sünnib, siis pole tal mingit rahvust. See tekib koos oma vanematelt saadava keeletaju ja hilisema ideoloogilise siirdega, mida kutsutakse kooliks.
Näiteks eestlased avastasid (õigemini orjapidajad avastasid ja rääkisid sellest oma orjadele), et on eestlased alles pärast Prantsuse revolutsiooni ja nn valgustusajastut maailmas levima hakanud rahvusaadetele. Kus Euroopas seni kehtinud jaotus usu ja klasside järgi asendus jaotusega rahvuste järgi. Siis ei kõlvanud ka orjapidajatel enam orjapidaja olla, see on siis mingi rahva orjastaja. Mõisnikud müüsid hiljem orjapidamise käigus omandatud vara eesti rahvuse baasil tekkinud Eesti riigile. See on siis orjad ostsid end oma tööga orjapidajate käest vabaks.
Enne seda, ilmselt tuhandeid aastaid inimkonna ajaloos, polnud rahvusel mingit tähtsust. Ja eesti rahvus on ainult 200 aastat vana. Põhimõtteliselt võib öelda, et soomlane on eestlane ja vastupidi. Sest soome ja eesti keel (nii nagu ka mulgi, võru või setu keel) on ühe algkeele murded. Ja 200 aastat tagasi "avastasid" üht murret kõnelevad tegelased, et on soomlased ja lõid hiljem Soome riigi. Teised lõid Eesti riigi. Kolmandad, üht teatud Balti murret kõnelevad tegelased Läti riigi jne. See oli aja märk, sel pole mingit pistmist Pätsi, Koniku ja Vilmsiga. Nende asemel oleks võinud olla mingid teised mehed, või hoopis naised. Ehk Päts ei loonud mingit Eesti riiki, seda tegi tsivilisatsiooni loomulik areng Euroopas. Ja sellest tulenevalt polnud Pätsil esiteks õigust selles riigis ainuvõimu kehtestada, monarhiks hakata, ning hiljem seda riiki hävitada. Päts astus Eesti riigi hävitamisega vastuollu Euroopas 18. sajandi lõpus levima hakanud põhimõtetega. Pätsi kahjurlik tegevus sai võimalikuks seetõttu, et ta oli saanud endise orjarahva juhiks ja see endine orjarahvas oli harjunud üht isandat teenima. Vot nii.
Aga ma usun, et eesti naine, või siis see naine, kes elas Eesti aladel ja rääkis eest keelt, oli 800 aastat tagasi vaba otsustama. Näiteks seda, kas olla sünnitusmasin või ... näiteks lihtsalt vaba naine.
NAK läheb Tallinna video (osa 55, Veiko mängib Kopli elanikku)
55. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Kopli Liinidele, Jüri Mõisa sugulane Veiko mängib Kopli elanikku. Intervjuu Koplis elava mammiga.
Mobiil-ID tõeliselt hea asi
Eile liitusin mobiil-IDga, see on siis oma olemuselt mobiilse ID-kaardiga, mis aasta lõpuni tasuta ja siis hakkab maksma 10 krooni kuu.
Liitusin selleks, et maci jaoks pole veel loodud vajaminevat Digidoc tarkvara, et anda digiallkirju. Ma eile veel proovisin oma maciga, nii Safari kui Firefoxiga (need on veebilehitsejad), ja ma ei saanud Digidoci veebikeskkonnas digiallkirja anda. Seevastu mobiil-IDga läks asi ludinal. Ja tõsi, Safari keskkonnas sain ma päris ID-kaardi abil oma mobiilse ID registreeritud. Õnneks. Firefoxi keskkonnas näiteks ei tööta ID-kaart üldse. Ja ma ei taha kuulda selgitusi, et töötab, kui sättida siit, sealt või kolmandast kohast. Ma ütlen, et niisama lihtsalt ei tööta, nagu ma olen harjunud asjadega maci puhul. Ja see on fakt.
Lisaks saab mobiil-IDga teha mitmeid neid asju, mis tavalise ID-kaardiga, see on siis siseneda internetipanka - tõeliselt mugav lahendus suveks, ei pea paroolikaarte või kalkulaatoreid kaasas kandma.
Sellegipoolest ootan Digidoci versiooni maci jaoks, ID-portaalist võib lugeda, et selline asi on plaanis. Praegu on ID-kaardi tarkvara loodud ainult Windowsi keskkonna jaoks. Selleks, et näiteks oma arvutis digiallkirjastada dokumente.
Liitusin selleks, et maci jaoks pole veel loodud vajaminevat Digidoc tarkvara, et anda digiallkirju. Ma eile veel proovisin oma maciga, nii Safari kui Firefoxiga (need on veebilehitsejad), ja ma ei saanud Digidoci veebikeskkonnas digiallkirja anda. Seevastu mobiil-IDga läks asi ludinal. Ja tõsi, Safari keskkonnas sain ma päris ID-kaardi abil oma mobiilse ID registreeritud. Õnneks. Firefoxi keskkonnas näiteks ei tööta ID-kaart üldse. Ja ma ei taha kuulda selgitusi, et töötab, kui sättida siit, sealt või kolmandast kohast. Ma ütlen, et niisama lihtsalt ei tööta, nagu ma olen harjunud asjadega maci puhul. Ja see on fakt.
Lisaks saab mobiil-IDga teha mitmeid neid asju, mis tavalise ID-kaardiga, see on siis siseneda internetipanka - tõeliselt mugav lahendus suveks, ei pea paroolikaarte või kalkulaatoreid kaasas kandma.
Sellegipoolest ootan Digidoci versiooni maci jaoks, ID-portaalist võib lugeda, et selline asi on plaanis. Praegu on ID-kaardi tarkvara loodud ainult Windowsi keskkonna jaoks. Selleks, et näiteks oma arvutis digiallkirjastada dokumente.
esmaspäev, 23. juuli 2007
PM ja SLÕL tegevus Inno-gate puhul ajakirjanduse alustalasid õõnestav
Postimehe ja SLÕhtulehe käitumine möödunud aastal, kus väljaanded alustasid minu vastu ristisõda meenutavat lausrünnakut, on ajakirjanduse enda alustalasid õõnestav mitmel moel.
Esiteks ründas Postimees vastutava väljaandja Mart Kadastiku isikus Postimehe enda autorit, see on siis mind, kes heauskselt kirjutas oma arvamuse sellesse väljaandesse. Nagu Irja juba kirjutas, meenutas see Kroonika peatoimetaja Ingrid Tähismaa vastavat käitumist, kus ta sõimas kahte homomeest ühes telesaates haige tiivaga lindudeks pärast seda, kui need homomehed olid andnud heauskselt Kroonikale intervjuu. Ent Postimehe tegevus on veel jõhkram: ajakirjandus peaks ühiskonnas olema see, mille abil teostub vaba arvamuse avaldamine, ta on tribüün, kus eri arvamused jõuavad laiema avalikkuseni. Praktika, kus üks väljaanne paneb arvajal pärast arvamuse avaldamist lihtsalt suu kinni, või mis veel hullem, väidab, et see arvamus on "Eesti ühiskonnas taunitav ja ületab hea maitse piiri", on demokraatlikus ühiskonnas üllatav. Ja ohtlik. Kus ajakirjandus hakkab ise vaba sõna ja arvamuste levikut piirama, lähtudes mingitest iseenda seatud kriteeriumitest. Ehk siis ajakirjandus hakkab saagima oksa, millel ise istub. Ja seda teeb end Eesti juhtivaks tituleeriv väljaanne. Siit edasi pole pikk tee KalevMeedia-laadsete juhtumiteni, kus toimetustes on kehtestatud nimekirjad isikutest, kellest ei tohi kriitiliselt kirjutada. Ehk siis ajakirjandus ise algatab vaikiva ajastu, mida ajakirandus on varem teravalt kritiseerinud ja mida heidetakse ette Putini režiimile Venemaal.
Teiseks oli üllatav Eesti juhtivate ajakirjandusväljaannete jõuline reageerimine minu pisikesele kommentaarile. Mis oli lihtsalt minu tagasihoidliku eraisiku reaktsioon prouade Marianne Mikko ja Siiri Oviiri seiskohavõttudele ajakirjanduses, mis tundusid mulle ausalt öeldes jaburad ja asjatundmatud. Ja on huvitav, et ajakirjanduse raskekahurvägi ei hakanud kinni nendest arvamustest, lähtuvalt avalikkuse kõrgendatud huvist isikute vastu, kes toimetavad rahva raha eest. Kes peavad ameti poolest demokraatlikus ühiskonnas rahvale aru andma. Aru andma oma suure prostitutsiooni-vaenulikkuse kohta ajal, kui arvamusküsitluste kohaselt oli avalik arvamus prostitutsiooni osas Eestis pigem ükskõikne või toetav. Ajakirjanikke oleks pidanud tegema valvsaks, millest tuleneb Mikko ja Oviiri selline äkiline viha nii prostitutsiooni kui meessoo vastu üldse. Ent mingit küsitlemist ei järgnenud, selle asemel hakati turja minule, algajale kirjanikule, kes julges piiksatada tähtsatele euroametnikele vastu. Minu vastu alustati piltlikult öeldes tuumarünnakut, minu täiesti tagasihoidliku isiku vastu. Tulistasid Eesti ajakirjanduse raskekahurid. Mulle sõna andmata. Mul ei olnud arvamuse avaldamise ajal ühtki tähtsat ega vastutusrikast ametit. Ent mind pommitati nõnda massiivselt, nagu oleks ma mõni minister või president. Keda ajakirjanikud armastavad maha võtta. Mul polnud isegi kohta, kust tagasi astuda. Olin vaid mina ja minu arvamus. Ja Irja, kes mind rasketel hetkedel vapralt toetas.
Kui ajakirjandus käitub oma riigi kodanike suhtes nõnda, et neil on mõistlikum emigreeruda, siis on midagi väga viltu. Kus ajakirjandus represseerib kodanikke mingite ajakirjanduse enda kehtestatud moraali- ja eetikareeglite kohaselt. Kus ajakirjandus võtab omale rolli, mis oli keskajal Rooma paavstil. Millist abi on sellise riigi kodanikel loota ajakirjanduselt valitsusametnike omavoli vastu? Ilmselt mitte mingit.
Kolmas ohu märk on kindlasti see, kui ajakirjandus, mis mõjutab avalikku arvamust, hakkab kasutama relvana kirjaniku vastu selle kirjaniku oma loomingut. Mida Postimees ja SLÕhtuleht on agaralt minu vastu teinud ja jätkuvalt teevad. Siit edasi on väike samm poliitiliste represseerimisteni arvamuste avaldamise eest. Ma usun, et Mart Kadastik, endine tippkommunist ja nomenklatuuri-mees hõõruks rõõmust käsi, sest totalitaarses repressiiv-ühiskonnas tunneks ta end kindlalt nagu kala vees. Ja seal saab ta tähtsalt edasi kirjutada oma lapselikke mittemidagiütlevaid kommentaare. Ma saan aru, et praegune vaba arvamuste ajastu talle ei meeldi, sest tuleb välja tema võimetus ja sobimatus juhtivale kohale ajakirjandusväljaandes.
Ma väga loodan, et minu kohtuteest ajakirjandusväljaannete vastu kujuneb korralik õppetund kõigile ajakirjanikele ja väljaandjatele, sest põhiseaduseni Kadastiku-suguste selja tagant suskijate käed ei küüni. Ma usun, et minu algatus kutsub oma põhiseaduslikke õigusi kaitsma kõiki neid inimesi, kelle usaldust on ajakirjandus kuritarvitanud. Ma ei pea siin silmas poliitikuid ega tähtsaid avaliku elu tegelasi, näiteks tippärimehi. Ma pean silmas lihtsaid inimesi, kelle elusaatusi ajakirjandusväljaanded päev-päevalt avalikkuse ette tirivad, inimestele korvamatut kahju valmistavad ning vastutuseta pääsevad, sest lihtsatel inimestel pole oskusi, teadmisi või ressursse, et ülekohtule vastu astuda. Neid inimesi on väga-väga palju.
Ja ma väidan, et Eesti ajakirjandus on sügavas kriisis. Üheks põhjuseks on kindlasti väljaannetes juhtivatel kohtadel töötavad "lapstoimetajad", kel pole vastavat erialast haridust, kes on korra lugenud ajakirjanduseetika koodeksit ja arvavad, et teavad ajakirjandusest kõike, ent kellel pole tegelikult ajakirjanduse toimemehhanismidest ega vastutusest õrna aimugi, kes ei oska toimetustes töötavaid ajakirjanikke harida ega suunata, ja kelle peamiseks eesmärgiks on "täita leheküljed".
Teine põhjus on sõltumatu ajakirjanduskriitika puudumine ning avaliku sõna nõukogu tegevuse tasalülitamine. See võimaldas hakata väljaandeil endil enda üle kohut mõistma, kui asju nende õigete nimedega nimetada. Ja sellest "kohtumõistmisest" on saanud üks paras tsirkus, mida ka omal nahal kogesin, kui minu avaldust ei suudetud enam kui kuu ja jooksul menetleda. See on naeruväärne ja lubamatu olukorras, kus halvustav või faktivigadest kubisev artikkel sööb iga päevaga ohvri head nime ja väärikust. Kaebusi peaks menetletama samal päeval, kui nad laekuvad. Praegune praktika Pressinõukogus on ohvrite solgutamine. Mis lööb bumerangina väljaandeid endid, sest üha enam ajakirjanduse ohvreid eelistab asja kohtusse anda. Ja eriti just lihtsad inimesed, sest erinevalt poliitikutest või tippärimeestest pole neil kohtuasjas midagi kaotada. Neil pole nn luukeresid kapis.
Kolmas põhjus ajakirjanduse kriisis on väljaandjate mugandumine. Olukorras, kus Eestis meediaturul konkurents praktiliselt puudub ja kõik väljaanded on enam-vähem ühe käpa all, pole kellelgi huvi midagi parandada või arendada. Sestap pole Eesti lehtedel korrespondente välismaal, piirdutakse juhuslike kirjasaatjatega, kes siis sirvivad kohalikke lehti ja kirjutavad midagi nende põhjal kokku. Puuduvad tugevad reporterid ja ajakirjanikud välismaal, mistõttu Eestisse jõuab puudulik info või ei jõua seda üldse. Näiteks puudub Eestis adekvaatne info selle kohta, mida toimetavad näiteks Brüsselis sinna saadetud sajad euroametnikud. Puudub info otsustusprotsessi kohta. Pikas perspektiivis on selline ükskõiksus riigi, rahva ja demokraatia suhtes kuritegelik.
Mis kokkuvõttes viib selleni, et ajakirjandus pole nn neljas võim, vaid "sülekoer". Puudel. Mis kulmineerub enne vabariigi aastapäeva, kus kõik peatoimetajad, lootuses vastuvõtule pääseda, kirjutavad üksteise võidu mesilugusid presidendist või tema prouast. Piinlik on. Ja valus.
Esiteks ründas Postimees vastutava väljaandja Mart Kadastiku isikus Postimehe enda autorit, see on siis mind, kes heauskselt kirjutas oma arvamuse sellesse väljaandesse. Nagu Irja juba kirjutas, meenutas see Kroonika peatoimetaja Ingrid Tähismaa vastavat käitumist, kus ta sõimas kahte homomeest ühes telesaates haige tiivaga lindudeks pärast seda, kui need homomehed olid andnud heauskselt Kroonikale intervjuu. Ent Postimehe tegevus on veel jõhkram: ajakirjandus peaks ühiskonnas olema see, mille abil teostub vaba arvamuse avaldamine, ta on tribüün, kus eri arvamused jõuavad laiema avalikkuseni. Praktika, kus üks väljaanne paneb arvajal pärast arvamuse avaldamist lihtsalt suu kinni, või mis veel hullem, väidab, et see arvamus on "Eesti ühiskonnas taunitav ja ületab hea maitse piiri", on demokraatlikus ühiskonnas üllatav. Ja ohtlik. Kus ajakirjandus hakkab ise vaba sõna ja arvamuste levikut piirama, lähtudes mingitest iseenda seatud kriteeriumitest. Ehk siis ajakirjandus hakkab saagima oksa, millel ise istub. Ja seda teeb end Eesti juhtivaks tituleeriv väljaanne. Siit edasi pole pikk tee KalevMeedia-laadsete juhtumiteni, kus toimetustes on kehtestatud nimekirjad isikutest, kellest ei tohi kriitiliselt kirjutada. Ehk siis ajakirjandus ise algatab vaikiva ajastu, mida ajakirandus on varem teravalt kritiseerinud ja mida heidetakse ette Putini režiimile Venemaal.
Teiseks oli üllatav Eesti juhtivate ajakirjandusväljaannete jõuline reageerimine minu pisikesele kommentaarile. Mis oli lihtsalt minu tagasihoidliku eraisiku reaktsioon prouade Marianne Mikko ja Siiri Oviiri seiskohavõttudele ajakirjanduses, mis tundusid mulle ausalt öeldes jaburad ja asjatundmatud. Ja on huvitav, et ajakirjanduse raskekahurvägi ei hakanud kinni nendest arvamustest, lähtuvalt avalikkuse kõrgendatud huvist isikute vastu, kes toimetavad rahva raha eest. Kes peavad ameti poolest demokraatlikus ühiskonnas rahvale aru andma. Aru andma oma suure prostitutsiooni-vaenulikkuse kohta ajal, kui arvamusküsitluste kohaselt oli avalik arvamus prostitutsiooni osas Eestis pigem ükskõikne või toetav. Ajakirjanikke oleks pidanud tegema valvsaks, millest tuleneb Mikko ja Oviiri selline äkiline viha nii prostitutsiooni kui meessoo vastu üldse. Ent mingit küsitlemist ei järgnenud, selle asemel hakati turja minule, algajale kirjanikule, kes julges piiksatada tähtsatele euroametnikele vastu. Minu vastu alustati piltlikult öeldes tuumarünnakut, minu täiesti tagasihoidliku isiku vastu. Tulistasid Eesti ajakirjanduse raskekahurid. Mulle sõna andmata. Mul ei olnud arvamuse avaldamise ajal ühtki tähtsat ega vastutusrikast ametit. Ent mind pommitati nõnda massiivselt, nagu oleks ma mõni minister või president. Keda ajakirjanikud armastavad maha võtta. Mul polnud isegi kohta, kust tagasi astuda. Olin vaid mina ja minu arvamus. Ja Irja, kes mind rasketel hetkedel vapralt toetas.
Kui ajakirjandus käitub oma riigi kodanike suhtes nõnda, et neil on mõistlikum emigreeruda, siis on midagi väga viltu. Kus ajakirjandus represseerib kodanikke mingite ajakirjanduse enda kehtestatud moraali- ja eetikareeglite kohaselt. Kus ajakirjandus võtab omale rolli, mis oli keskajal Rooma paavstil. Millist abi on sellise riigi kodanikel loota ajakirjanduselt valitsusametnike omavoli vastu? Ilmselt mitte mingit.
Kolmas ohu märk on kindlasti see, kui ajakirjandus, mis mõjutab avalikku arvamust, hakkab kasutama relvana kirjaniku vastu selle kirjaniku oma loomingut. Mida Postimees ja SLÕhtuleht on agaralt minu vastu teinud ja jätkuvalt teevad. Siit edasi on väike samm poliitiliste represseerimisteni arvamuste avaldamise eest. Ma usun, et Mart Kadastik, endine tippkommunist ja nomenklatuuri-mees hõõruks rõõmust käsi, sest totalitaarses repressiiv-ühiskonnas tunneks ta end kindlalt nagu kala vees. Ja seal saab ta tähtsalt edasi kirjutada oma lapselikke mittemidagiütlevaid kommentaare. Ma saan aru, et praegune vaba arvamuste ajastu talle ei meeldi, sest tuleb välja tema võimetus ja sobimatus juhtivale kohale ajakirjandusväljaandes.
Ma väga loodan, et minu kohtuteest ajakirjandusväljaannete vastu kujuneb korralik õppetund kõigile ajakirjanikele ja väljaandjatele, sest põhiseaduseni Kadastiku-suguste selja tagant suskijate käed ei küüni. Ma usun, et minu algatus kutsub oma põhiseaduslikke õigusi kaitsma kõiki neid inimesi, kelle usaldust on ajakirjandus kuritarvitanud. Ma ei pea siin silmas poliitikuid ega tähtsaid avaliku elu tegelasi, näiteks tippärimehi. Ma pean silmas lihtsaid inimesi, kelle elusaatusi ajakirjandusväljaanded päev-päevalt avalikkuse ette tirivad, inimestele korvamatut kahju valmistavad ning vastutuseta pääsevad, sest lihtsatel inimestel pole oskusi, teadmisi või ressursse, et ülekohtule vastu astuda. Neid inimesi on väga-väga palju.
Ja ma väidan, et Eesti ajakirjandus on sügavas kriisis. Üheks põhjuseks on kindlasti väljaannetes juhtivatel kohtadel töötavad "lapstoimetajad", kel pole vastavat erialast haridust, kes on korra lugenud ajakirjanduseetika koodeksit ja arvavad, et teavad ajakirjandusest kõike, ent kellel pole tegelikult ajakirjanduse toimemehhanismidest ega vastutusest õrna aimugi, kes ei oska toimetustes töötavaid ajakirjanikke harida ega suunata, ja kelle peamiseks eesmärgiks on "täita leheküljed".
Teine põhjus on sõltumatu ajakirjanduskriitika puudumine ning avaliku sõna nõukogu tegevuse tasalülitamine. See võimaldas hakata väljaandeil endil enda üle kohut mõistma, kui asju nende õigete nimedega nimetada. Ja sellest "kohtumõistmisest" on saanud üks paras tsirkus, mida ka omal nahal kogesin, kui minu avaldust ei suudetud enam kui kuu ja jooksul menetleda. See on naeruväärne ja lubamatu olukorras, kus halvustav või faktivigadest kubisev artikkel sööb iga päevaga ohvri head nime ja väärikust. Kaebusi peaks menetletama samal päeval, kui nad laekuvad. Praegune praktika Pressinõukogus on ohvrite solgutamine. Mis lööb bumerangina väljaandeid endid, sest üha enam ajakirjanduse ohvreid eelistab asja kohtusse anda. Ja eriti just lihtsad inimesed, sest erinevalt poliitikutest või tippärimeestest pole neil kohtuasjas midagi kaotada. Neil pole nn luukeresid kapis.
Kolmas põhjus ajakirjanduse kriisis on väljaandjate mugandumine. Olukorras, kus Eestis meediaturul konkurents praktiliselt puudub ja kõik väljaanded on enam-vähem ühe käpa all, pole kellelgi huvi midagi parandada või arendada. Sestap pole Eesti lehtedel korrespondente välismaal, piirdutakse juhuslike kirjasaatjatega, kes siis sirvivad kohalikke lehti ja kirjutavad midagi nende põhjal kokku. Puuduvad tugevad reporterid ja ajakirjanikud välismaal, mistõttu Eestisse jõuab puudulik info või ei jõua seda üldse. Näiteks puudub Eestis adekvaatne info selle kohta, mida toimetavad näiteks Brüsselis sinna saadetud sajad euroametnikud. Puudub info otsustusprotsessi kohta. Pikas perspektiivis on selline ükskõiksus riigi, rahva ja demokraatia suhtes kuritegelik.
Mis kokkuvõttes viib selleni, et ajakirjandus pole nn neljas võim, vaid "sülekoer". Puudel. Mis kulmineerub enne vabariigi aastapäeva, kus kõik peatoimetajad, lootuses vastuvõtule pääseda, kirjutavad üksteise võidu mesilugusid presidendist või tema prouast. Piinlik on. Ja valus.
Leidsime Väino ja Mardi meie mullivannist
Nad olid minu kummipardi võtnud ning sulistasid seal.
-Prääks, prääks! tegi Väino ning pildus Marti veega.
-Präääääääks! Hõhõhh!! tegi Mart.
-Kuulge, see jama peab lõppema. Te ei saa jääda meile elama, ütles Inno.
-Ära ole nii kindel, ütles Väino ning pildus ka Inno pihta hää sahmaka vett.
Kaalusime, kas peaks kutsuma politsei. Olukord oli sedavõrd kriitiline.
-Võta vabalt, mees, ütles Mart. Ta oli vahepeal Pizza-poes õlle järel käinud ning rüüpas nüüd juba Saku Rock´i.
-Ma helistan härra Kjellile, ähvardasin mina.
-Härra Kjell on muna, ütles Mart & irvitas. -Pealegi varsti olen Schibstedi peadirektor mina! Mind on ära tüüdanud need Postimehe ajakirjanikud. Ajukääbarid, raisk. Me siin Väintsiga mõtlesime, et võtame Schibstedi üle.
-Jähh! hõiskas Väino kummiparti ujutades.
-Prääks, prääks! tegi Väino ning pildus Marti veega.
-Präääääääks! Hõhõhh!! tegi Mart.
-Kuulge, see jama peab lõppema. Te ei saa jääda meile elama, ütles Inno.
-Ära ole nii kindel, ütles Väino ning pildus ka Inno pihta hää sahmaka vett.
Kaalusime, kas peaks kutsuma politsei. Olukord oli sedavõrd kriitiline.
-Võta vabalt, mees, ütles Mart. Ta oli vahepeal Pizza-poes õlle järel käinud ning rüüpas nüüd juba Saku Rock´i.
-Ma helistan härra Kjellile, ähvardasin mina.
-Härra Kjell on muna, ütles Mart & irvitas. -Pealegi varsti olen Schibstedi peadirektor mina! Mind on ära tüüdanud need Postimehe ajakirjanikud. Ajukääbarid, raisk. Me siin Väintsiga mõtlesime, et võtame Schibstedi üle.
-Jähh! hõiskas Väino kummiparti ujutades.
Alkoholil ja alkoholil on vahe
Küllap on kõik nõus sellega, et nn kanged õlled (Saaremaa X, Double Bock, Sarvik) ja viin (näiteks tavaline lauaviin) on sootuks erinevad joogid, seda oma tarbimise eesmärgi poolest, kui näiteks tavaline lahja õlu ja vein. Esimesi ostetake peamiselt selleks, et end täis juua, teisi nautimiseks, näiteks selleks, et veeta romantiline õhtupoolik kallimaga söögilaua taga või siis juua üks kosutav õlu pärast saunast tulekut. Väga raske on end tavalise veini või õllega pildituks juua. Ja väga kulukas.
Seadusemuudatused, mille poolt ägedalt võitlevad Harju maavanem Värner Lootsmann ja teised Edgar Savisaare jüngrid Keskerakonnas, löövad kõiki alkohoolseid jooke, nii purju joojaid kui nautlejaid ühe mütsiga. Aga miks peavad heausksed veininautlejad ja saunaõllesõbrad kannatama samamoodi kui kuskil poe taga end pildituks kaanivad parmud? Või õigemini, miks peavad heausksed veini- ja õllejoojad kannatama parmude vägitükkide pärast, mistõttu tahetakse piirata igasuguse alkoholi müüki administratiivsete vahenditega.
Ja teisalt, kas mitte pole just parmud need, kes saavad oma joogi nii või teisiti kuskilt kätte. Seda näitas metanoolimürgitusjuhtimite kasv pärast üht alkoholiaktsiisi järjekordset tõstmist. Nagu asjade käik on näidanud, pole parme ega muidu alkoholi kuritarvitajaid peletanud ei hüppeline alkoholiaktsiisi tõus ega miski muu. Ja ilmselt ei peataks neid ka see, kui alkoholi müük üldse ära keelata (see on justkui ülim abinõu). Olemas on ju Aknool ja muud säärased kanged joogid, mis poes päris odavalt ja vabalt saadaval. Parmu jaoks on alkohol rohi, ta saab selle kätte kasvõi elu hinnaga. Kui saavutada ülim eesmärk ja alkoholi müük üldse keelata, siis lihtsalt peavad heausksed tarbijad leidma mõne teise koha mõnes teises riigis, kus mõnusalt veini nautida või pärast sauna õlut juua.
Ma olen selle vastu, et alkoholi sisaldavad joogid tervenisti mingiks saatanlikuks aineks kuulutada. Vana-Kreeka ja Rooma filosoofid jõid ja nautisid veini ja nende loomingut imetletakse tänapäevani, paljuski nende näpunäidete järgi on üles ehitatud kaasaegne humaanne ühiskonnakorraldus. Veidi veini pakutakse jumala vere pähe isegi kirikus, mis on muidu hästi vaoshoitud ja konservatiivne organisatsioon. Veini juuakse tänapäeval ohtralt Lõuna-Euroopas, samas ei näe tänaval purupurjus inimesi kakerdamas.
Kesk-Euroopas on pikaajalised õllejoomise traditsioonid. Tšehhis kehtib isegi reegel, et valitsus, mis julgeb õlle hinda tõsta, see kukub. Tšehhis on õlu poole odavam kui Eestis, samas ei kohta seal ringi kakerdavaid purupurjus tegelasi peaaegu üldse.
Eestis ja Soomes, kus aastasadu tagasi mekiti enamasti mõdu, hakati kõvasti viina jooma 17-19. sajandil, mil mõisnikud hakkasid massiliselt viina villima ja müüsid seda oma talupoegadest orjadele. Ühed rikastusid, teised muutusid sõltlasteks. Sama fenomen on täheldatav Austraalia ja Ameerika põlisrahvaste hulgas, kes pärast seda, kui neilt vägivaldselt maa võeti, suurem osa rahvast tapeti ja ülejäänud orjastati, uputasid oma mure alkoholi. Orjarahvas uputab oma mured alkoholi, ja see harjumus, nii Eestis kui Soomes, on säilinud tänaseni.
Ma ei usu, et administratiivsete meetoditega on võimalik ajalugu ümber kirjutada. Seda on näidanud Soome karm alkoholivastane poliitika, mis pole aastakümnete jooksul andnud mingeid nähtavaid tulemusi. Ok, statistiliselt on alkoholi müük Soomes langenud, seda rohkem kaanivad nad mujal. Viimane trend on Soomes alkoholiaktsiisi langetamise suunas, et riiklik viinamonopol päris kuivale ei jääks. Hea oleks juba see, et noorem põlvkond nii Soomes kui Eestis ei naalduks esiisade kombel viinaklaasi külge, kui tal on tuleviku suhtes positiivsed ootused.
Mina teen ettepaneku piirata mõneks ajaks kangete õllede ja viina müüki, eriti õhtustel aegadel, et kaotada parmude töllerdamine poodide juures. Ma saan aru, et see viimane on just seadusemuudatuse eesmärk. Parmudele võiks kuskil lausa tasuta viina jagada, see poleks eriti kallis, ja aitaks elus pettunud, ühiskonna silmakirjalikkuse ja valelikkusega raskesti kohanevatel inimestel oma mured matta. Siis ei pea heausksed tarbijad kannatama nende pärast, kes oma õigust juua ühel või teisel moel kuritarvitavad.
Seadusemuudatused, mille poolt ägedalt võitlevad Harju maavanem Värner Lootsmann ja teised Edgar Savisaare jüngrid Keskerakonnas, löövad kõiki alkohoolseid jooke, nii purju joojaid kui nautlejaid ühe mütsiga. Aga miks peavad heausksed veininautlejad ja saunaõllesõbrad kannatama samamoodi kui kuskil poe taga end pildituks kaanivad parmud? Või õigemini, miks peavad heausksed veini- ja õllejoojad kannatama parmude vägitükkide pärast, mistõttu tahetakse piirata igasuguse alkoholi müüki administratiivsete vahenditega.
Ja teisalt, kas mitte pole just parmud need, kes saavad oma joogi nii või teisiti kuskilt kätte. Seda näitas metanoolimürgitusjuhtimite kasv pärast üht alkoholiaktsiisi järjekordset tõstmist. Nagu asjade käik on näidanud, pole parme ega muidu alkoholi kuritarvitajaid peletanud ei hüppeline alkoholiaktsiisi tõus ega miski muu. Ja ilmselt ei peataks neid ka see, kui alkoholi müük üldse ära keelata (see on justkui ülim abinõu). Olemas on ju Aknool ja muud säärased kanged joogid, mis poes päris odavalt ja vabalt saadaval. Parmu jaoks on alkohol rohi, ta saab selle kätte kasvõi elu hinnaga. Kui saavutada ülim eesmärk ja alkoholi müük üldse keelata, siis lihtsalt peavad heausksed tarbijad leidma mõne teise koha mõnes teises riigis, kus mõnusalt veini nautida või pärast sauna õlut juua.
Ma olen selle vastu, et alkoholi sisaldavad joogid tervenisti mingiks saatanlikuks aineks kuulutada. Vana-Kreeka ja Rooma filosoofid jõid ja nautisid veini ja nende loomingut imetletakse tänapäevani, paljuski nende näpunäidete järgi on üles ehitatud kaasaegne humaanne ühiskonnakorraldus. Veidi veini pakutakse jumala vere pähe isegi kirikus, mis on muidu hästi vaoshoitud ja konservatiivne organisatsioon. Veini juuakse tänapäeval ohtralt Lõuna-Euroopas, samas ei näe tänaval purupurjus inimesi kakerdamas.
Kesk-Euroopas on pikaajalised õllejoomise traditsioonid. Tšehhis kehtib isegi reegel, et valitsus, mis julgeb õlle hinda tõsta, see kukub. Tšehhis on õlu poole odavam kui Eestis, samas ei kohta seal ringi kakerdavaid purupurjus tegelasi peaaegu üldse.
Eestis ja Soomes, kus aastasadu tagasi mekiti enamasti mõdu, hakati kõvasti viina jooma 17-19. sajandil, mil mõisnikud hakkasid massiliselt viina villima ja müüsid seda oma talupoegadest orjadele. Ühed rikastusid, teised muutusid sõltlasteks. Sama fenomen on täheldatav Austraalia ja Ameerika põlisrahvaste hulgas, kes pärast seda, kui neilt vägivaldselt maa võeti, suurem osa rahvast tapeti ja ülejäänud orjastati, uputasid oma mure alkoholi. Orjarahvas uputab oma mured alkoholi, ja see harjumus, nii Eestis kui Soomes, on säilinud tänaseni.
Ma ei usu, et administratiivsete meetoditega on võimalik ajalugu ümber kirjutada. Seda on näidanud Soome karm alkoholivastane poliitika, mis pole aastakümnete jooksul andnud mingeid nähtavaid tulemusi. Ok, statistiliselt on alkoholi müük Soomes langenud, seda rohkem kaanivad nad mujal. Viimane trend on Soomes alkoholiaktsiisi langetamise suunas, et riiklik viinamonopol päris kuivale ei jääks. Hea oleks juba see, et noorem põlvkond nii Soomes kui Eestis ei naalduks esiisade kombel viinaklaasi külge, kui tal on tuleviku suhtes positiivsed ootused.
Mina teen ettepaneku piirata mõneks ajaks kangete õllede ja viina müüki, eriti õhtustel aegadel, et kaotada parmude töllerdamine poodide juures. Ma saan aru, et see viimane on just seadusemuudatuse eesmärk. Parmudele võiks kuskil lausa tasuta viina jagada, see poleks eriti kallis, ja aitaks elus pettunud, ühiskonna silmakirjalikkuse ja valelikkusega raskesti kohanevatel inimestel oma mured matta. Siis ei pea heausksed tarbijad kannatama nende pärast, kes oma õigust juua ühel või teisel moel kuritarvitavad.
Väino ja Mart tulid üles kohvi jooma
Inno oli tatraputru ka keetnud ning palus poisid lauda. Mart oli end öö jooksul täitsa segi kamminud ning tal oli keel pehme, sestap ta ei saanud hästi rääkida, aga Väino rääkis tema eest ka, nii et häda polnud midagi.
-Kas kohvi tahad ka, Väints, küsis Inno.
-Äää, ei, anna rummi, ütles Väino. - Ma vaatan, sul seal nurgas on Kuuba rummi. Too lagedale!
-Mömmmömmmömm, mömises Mart.
-Ole sina nüüd tasa, käsutas Väino. -Kurat, häda temaga. Ei kanna üldse. Nii kui natuke joob, läheb segi. Pidin ma ta üldse kaasa võtma, raisk!
Sõime tatraputru ning jõime kohvi. Väino ja Mart lakkusid rummi. Küsisin Väinolt, et kes Õhtulehte teeb, kui tema siin sedasi puhkab. Ähh, ei ole minu mure, ei lasknud Väino end segada ning kummutas pudeli suule. Mart vahtis niisama lolli näoga.
Istusime niimoodi paar tunnikest ja siis sai Innol mõõt täis. -Kuulge, hakake astuma, ütles ta kurjalt. -Teinekord tulete jälle.
Poisid ei tahtnud alguses minna, aga siis helises Mardi mobla. Schibstedi peakontorist keski härra Kjell tahtis rääkida. Mart sai kohe kaineks, tõmbas selja sirgu ning pudistas ingliskeeli: - Yes, sir! This thing with Inno Tähismaa? Under control! Don´t you worry, everything under control!!
-Kas kohvi tahad ka, Väints, küsis Inno.
-Äää, ei, anna rummi, ütles Väino. - Ma vaatan, sul seal nurgas on Kuuba rummi. Too lagedale!
-Mömmmömmmömm, mömises Mart.
-Ole sina nüüd tasa, käsutas Väino. -Kurat, häda temaga. Ei kanna üldse. Nii kui natuke joob, läheb segi. Pidin ma ta üldse kaasa võtma, raisk!
Sõime tatraputru ning jõime kohvi. Väino ja Mart lakkusid rummi. Küsisin Väinolt, et kes Õhtulehte teeb, kui tema siin sedasi puhkab. Ähh, ei ole minu mure, ei lasknud Väino end segada ning kummutas pudeli suule. Mart vahtis niisama lolli näoga.
Istusime niimoodi paar tunnikest ja siis sai Innol mõõt täis. -Kuulge, hakake astuma, ütles ta kurjalt. -Teinekord tulete jälle.
Poisid ei tahtnud alguses minna, aga siis helises Mardi mobla. Schibstedi peakontorist keski härra Kjell tahtis rääkida. Mart sai kohe kaineks, tõmbas selja sirgu ning pudistas ingliskeeli: - Yes, sir! This thing with Inno Tähismaa? Under control! Don´t you worry, everything under control!!
Igasse linna kõrgkool!
Mööda Eestit ringi sõites võib täheldada omapära, et linnades, kus asub kõrgkool, on märksa teistsugusem vaimsus, kui neis, kus seda pole. Näiteks kohvikute olemasolu. Mõnusaid kohvikuid kipub olema seal, kus on kõrgkool. Seevastu linnades, kus kõrgkool puudub, on levinumad pubid ehk lihtsalt kõrtsid.
Või näiteks kasvõi raamatupoodide olemasolu. Kui Rakvere on enam-vähem samasugune linn kui Viljandi (mõlemas on olemas teater), siis pole Rakveres kõrgkooli (ok, ma ei pea Mainori kõrgkooli Rakvere õppekeskust piisavaks) ja samuti pole seal ühtegi raamatupoodi. Seevastu Viljandis avas Rahva Raamat äsja otse TÜ Kultuurikolledži vastas uhke raamatupoe.
Minu ettepanek on pikemas perspektiivis luua igasse linna kõrgkool. Selline korralik, mitte mingi õppekeskus. Kui räägitakse palju sellest, kui palju andis tervele Eestile nn Rootsi aeg 17. sajandi alul, mil pandi alus Tartu Ülikoolile, siis võib ainult ette kujutada, kui palju annab teistesse Eesti linnadesse kõrgkooli rajamine. Või mõne kõrgkooli filiaali loomine.
Näiteks miks ei võiks Põllumajandusülikool või osa sellest asuda Võrus? Või Paides? Või Antslas? Või Kilingi-Nõmmel? Miks ei võiks mõned Tallinna Ülikooli kolledžid asuda Keilas, Rakveres, Haapsalus? Ja Tehnikaülikooli harud vastavalt. Miks on kõik vaja kuhjata Tallinna ja Tartusse?
Praeguste infotehnoloogiliste võimaluste juures ei tohiks asukoha nihutamine olla pobleem.
Samuti võiks ministeeriumid puistata laiali üle Eesti. Sest miks on nii, et ainult haridus- ja teadusministeerium asub väljaspool Tallinna?
Ja ma jään endiselt oma e-riigikogu ettepaneku juurde.
Või näiteks kasvõi raamatupoodide olemasolu. Kui Rakvere on enam-vähem samasugune linn kui Viljandi (mõlemas on olemas teater), siis pole Rakveres kõrgkooli (ok, ma ei pea Mainori kõrgkooli Rakvere õppekeskust piisavaks) ja samuti pole seal ühtegi raamatupoodi. Seevastu Viljandis avas Rahva Raamat äsja otse TÜ Kultuurikolledži vastas uhke raamatupoe.
Minu ettepanek on pikemas perspektiivis luua igasse linna kõrgkool. Selline korralik, mitte mingi õppekeskus. Kui räägitakse palju sellest, kui palju andis tervele Eestile nn Rootsi aeg 17. sajandi alul, mil pandi alus Tartu Ülikoolile, siis võib ainult ette kujutada, kui palju annab teistesse Eesti linnadesse kõrgkooli rajamine. Või mõne kõrgkooli filiaali loomine.
Näiteks miks ei võiks Põllumajandusülikool või osa sellest asuda Võrus? Või Paides? Või Antslas? Või Kilingi-Nõmmel? Miks ei võiks mõned Tallinna Ülikooli kolledžid asuda Keilas, Rakveres, Haapsalus? Ja Tehnikaülikooli harud vastavalt. Miks on kõik vaja kuhjata Tallinna ja Tartusse?
Praeguste infotehnoloogiliste võimaluste juures ei tohiks asukoha nihutamine olla pobleem.
Samuti võiks ministeeriumid puistata laiali üle Eesti. Sest miks on nii, et ainult haridus- ja teadusministeerium asub väljaspool Tallinna?
Ja ma jään endiselt oma e-riigikogu ettepaneku juurde.
Pulleritsul lihtsalt pikad juhtmed
Lisaks Irja eelmisele kommentaarile tahaks lisada, et Pulleritsul on lihtsalt pikad juhtmed. Nõuka aja lõpus, kui keegi enam ülikoolis sõjalise loengutes ei käinud, siis käis Pullerits ikka veel edasi. Ja jäi nõnda hoopis lolliks.
Nüüd, kus nõuka ajal kriminaalkorras karistatud homomeelsus on pärast Eesti taasiseseisvumist ammu legaliseeritud, ajab Pullerits ikka mingit vana jura. Priit, auuu, homomeelsus pole enam kriminaalkuriteguuu!
Pikad juhtmed pole mingi haruldus. Nii näiteks ei teadnud Venemaa kodanikud Kaug-Idas veel 1992. aasta sügisel, et Nõukogude Liitu pole enam, nad polnud perestroikastki midagi kuulnud. Nendeni nn kuiv seadus ei jõudnudki. Ja kirja saatmine oli Eestisse Kuriilidelt poole odavam kui poole lähemal asuvast Irkutskist. Juhtmed on nõnda pikad, et kõik teated, näiteks hinnatõusude kohta, ei jõua lihtsalt kohale.
Nüüd, kus nõuka ajal kriminaalkorras karistatud homomeelsus on pärast Eesti taasiseseisvumist ammu legaliseeritud, ajab Pullerits ikka mingit vana jura. Priit, auuu, homomeelsus pole enam kriminaalkuriteguuu!
Pikad juhtmed pole mingi haruldus. Nii näiteks ei teadnud Venemaa kodanikud Kaug-Idas veel 1992. aasta sügisel, et Nõukogude Liitu pole enam, nad polnud perestroikastki midagi kuulnud. Nendeni nn kuiv seadus ei jõudnudki. Ja kirja saatmine oli Eestisse Kuriilidelt poole odavam kui poole lähemal asuvast Irkutskist. Juhtmed on nõnda pikad, et kõik teated, näiteks hinnatõusude kohta, ei jõua lihtsalt kohale.
Pulleritsu homo-hirmud
Sain täna hea lõuatäie naerda. Kui avasin vahepeal lugemata jäänud 18. juuli Postimehe. Seal kirjutab siis tähtis ajakirjandusguru, kuidas homoparaad on ei midagi muud kui "omasooiharate provokatsioon". Juba pealkiri - "omasooiharad"! Juba pealkiri "teeb" loo, eeldades iseeneses, et samasoolisi eelistavad inimesed on iharad ehk väga suurte ihadega, mis teeb nad omakorda - selle jätab Pullerits targu ütlemata - ülejäänud ühiskonnale ohtlikuks.
Pullerits pakub homodele kokkusaamiseks vaikset järvekallast ning hämaraid põiktänavaid. Kus siis, ma kujutan ette, nad tegelikult juba praegu enamasti kokku saavadki. Pulleritsu arust võiks nii jäädagi. Mis nad tulevad "meie õue peale" tüli norima, on tema teksti alltekst.
Sest Priit Pulleritsu, Mart Kadastiku ja teiste eesti esikonservatiivide seisukoht on ju ikkagi see, et avalik ruum kuulub vaid neile & ning seal tohivad oma seksuaalseid ja muid eelistusi, oma meelsust demonstreerida vaid nemad ning nende kaasmõtlejad. Ei ole märganud, et Pullerits oleks kaevelnud, et Tartu tänavatel on liiga palju suudlevaid tudengeid. Et minge vaiksetele järvekallastele ja hämaratele põiktänavatele.
Homoviha ajad peaks nüüd juba küll möödas olema. Ei ela me enam ajal, kus homosus on kuritegu. Ning mis ei ole kuritegu, seda ei pea ka varjama.
Avalik ruum kuulub kõigile. Uskuge või mitte, aga ka homod on täieõiguslikud riigikodanikud, täpselt samasugused riigikodanikud nagu Priit Pullerits, kes maksavad makse ja armastavad oma kodumaad. Ja lisaks kohustustele, uskuge või mitte, on neil ka õigused. Sealhulgas õigus sõnavabadusele ning koosolekute pidamisele. Põhiseadus ütleb, et mitte kedagi ei tohi diskrimineerida nende seksuaalsete eelistuste pinnalt.
Homoparaadi näol ei ole siis tegemist mitte provokatsiooni, vaid, uskuge või mitte - oma põhiseadusega tagatud õiguste realiseerimisega. Pulleritsule see ei meeldi, aga see on juba tema probleem. Ta võib sel päeval ju mõne vaikse järve äärde sõita!
Pullerits pakub homodele kokkusaamiseks vaikset järvekallast ning hämaraid põiktänavaid. Kus siis, ma kujutan ette, nad tegelikult juba praegu enamasti kokku saavadki. Pulleritsu arust võiks nii jäädagi. Mis nad tulevad "meie õue peale" tüli norima, on tema teksti alltekst.
Sest Priit Pulleritsu, Mart Kadastiku ja teiste eesti esikonservatiivide seisukoht on ju ikkagi see, et avalik ruum kuulub vaid neile & ning seal tohivad oma seksuaalseid ja muid eelistusi, oma meelsust demonstreerida vaid nemad ning nende kaasmõtlejad. Ei ole märganud, et Pullerits oleks kaevelnud, et Tartu tänavatel on liiga palju suudlevaid tudengeid. Et minge vaiksetele järvekallastele ja hämaratele põiktänavatele.
Homoviha ajad peaks nüüd juba küll möödas olema. Ei ela me enam ajal, kus homosus on kuritegu. Ning mis ei ole kuritegu, seda ei pea ka varjama.
Avalik ruum kuulub kõigile. Uskuge või mitte, aga ka homod on täieõiguslikud riigikodanikud, täpselt samasugused riigikodanikud nagu Priit Pullerits, kes maksavad makse ja armastavad oma kodumaad. Ja lisaks kohustustele, uskuge või mitte, on neil ka õigused. Sealhulgas õigus sõnavabadusele ning koosolekute pidamisele. Põhiseadus ütleb, et mitte kedagi ei tohi diskrimineerida nende seksuaalsete eelistuste pinnalt.
Homoparaadi näol ei ole siis tegemist mitte provokatsiooni, vaid, uskuge või mitte - oma põhiseadusega tagatud õiguste realiseerimisega. Pulleritsule see ei meeldi, aga see on juba tema probleem. Ta võib sel päeval ju mõne vaikse järve äärde sõita!
Miks olen maciga väga rahul (minu ood macile)
Pilt macist.
Aeg-ajalt taban end taas mõttelt, et olen maciga väga rahul, millega ma tegin tutvust möödunud aasta algul ja mida ma enam, vähemalt niipea ei vahetaks mingil juhul tavalise PC "raua" vastu.
Etteruttavalt pean märkima, et olin varem olnud maci suhtes väga skeptiline. Aastaid. Sest mind oli olnud raske veenda, miks maci ligi 1/3 võrra kõrgem hind kaalub üles tavalise PC nõrkused. Pealegi nägid macid vanasti küllalt tobedad välja. Minu meelest olid PCd vähe seksikamad.
Aga ma olen igal juhul tänulik Steve Jobsile, et ta pärast macist minemalöömist millalgi kümmekond aastat tagasi püssi põõsasse ei visanud, vaid jätkas arvutiasjanduse kallal pusimist, lõi operatsioonisüsteemi, mille peal jooksevad praegu kõik macid. Ja mis on tõeline väärtus! Nüüd on Jobs muidugi macis tagasi ja teenib hästi, tõsi, peamiselt kultustooteks muutunud iPodide ja muusika ning videote müügivõrgu iTunesi pealt. Ja viimasel ajal ka iPhone pealt, mis oma olemuselt on ühendatud iPod ja mobiiltelefon, kaasaegse puutetundliku ekraaniga.
Macid soetasime Irjaga seetõttu, et Irja on arvuti alal suht võhik, või ma ütleks siiski, et pigem tavakasutaja laiemas tähenduses. Ja ta ütles otse: ma vajan sellist arvutit, mis töötab. Ja ma ei leidnud macile siin enam mingit alternatiivi. Ja mul pole tulnud pettuda.
Mind rabab maci töökindlus, ma olen unustanud ära, mis tähendab arvuti "kokkujooksmine", mis PCde puhul on üsna tavaline. Kui tarkvara paljusust on PCde puhul peetud seni vooruseks, siis minu arvates on see miinus, kuna esiteks liigub tarkvara hulgas palju viiruseid ja teiseks jooksutavad paljud programmid "raua" lihtsalt kokku ja kaduma võib minna palju väärtuslikku materjali. Näiteks ilukirjanduslik või muu kirjanduslik looming, mis kirjatööd tegeva inimese jaoks on elutähtis. Lisaks muudab tarkvara PC sageli väga aeglaseks. Maci puhul seevastu on "raud" ja tarkvara pidevalt justkui õnnelikus abielus, suhtes, kus mõlemad osapooled arvestavad pidevalt teineteisega ja kus mingid jamad on pigem haruldus kui reegel. Uue tarkvara installeerimisel pole maci puhul vaja enamasti teha mingeid "restarte", mida PC, eriti Windowsi keskkonnas ühtelugu nõuab.
Mina võrdleks PCd ja Windowsi vana nõukaaegse invaliidikäruga, kuhu on võimalik küll igasugu ägedaid vidinaid külge monteerida, aga mis jääb ikka invakäruks. Mis vajab pidevat nokitsemist ja tuunimist. Mis sureb pidevalt välja ja mida on vahel vaja vändast käima tõmmata. Sobilik pea olematu hinna poolest neile, kes remonditööd oskavad ja armastavad, ja kel on palju vaba aega, millega pole muud targemat peale hakata. Mac seevastu on auto, mis sõidab, kui vaja. Viib alati punktist A punkti B, iga ilmaga. Ja enamikul kasutajatel polegi enamat vaja. Aeg-ajalt tuleb lihtsalt käia "teeninduses", ehk tarkvara uuendada, mis maci puhul on tasuta. Tõsi, nn lisavarustust, igasugu vilkuvaid tulukesi on maci puhul vähem. Aga ka seda pole enamikul kasutajatel vaja.
Ja tõesti, macil pole mingeid jamasid viirustega. Mul pole isegi viirusetõrjet. Ja mu maci peal jookseb ka Windows, tõsi, sellele jaoks soetasin F-Secure tõrje, igaks juhuks. Aga Windowsi installeerisin seetõttu, et maci peal ei tööta Eesti id-kaardi süsteemid. Mulle on väidetud, et töötavad, aga ma ei viitsi end sisse puurida IT-alastesse üksikasjadesse ja ise midagi progema hakata. Ma väidan, et niisama lihtsalt, niks-naks, nagu maci peal asjad käivad, pole võimalik id-kaarti kasutada, näiteks digiallkirjade andmiseks. Ja see korraliku id-kaardi toe puudumine on ka ainus asi, mis mind maci puhul häirib. Sest arvutimänge ma ei mängi (väidetakse, et maci peal ei tööta paljud mängud, aga väidetakse ka vastupidist, et suur osa mänge on maci peale ringi tehtud).
Niisiis, kõige suurem vara maci puhul on see, et olgu sul korraga lahti niipalju programme kui iganes, mac jookseb ikka ludinal. Tõeline ime minu jaoks, kes ma PC pealt ümber lülitusin. Proovisin enne ka PC peal Windowsile alternatiivset, nn vabavara operatsioonisüsteemi Linux, aga see nõuab minu arvates kõrgemat IT-alast pilotaaži. Või korralikku tuge pidevalt. Mistõttu, ma arvan, sobib Linux ja muu säärane "vabavara" suurematele struktuuridele, kus on võimalik palgata rida "patsiga poisse" asju ajama. Ma ei suutnud isegi Linuxi "distrot" oma arvutisse installeerida. Kõik läks vussi. Ja ma pole arvuti alal just päris võhik, vähemasti ei pea ma end selleks. Tõsi, mingi asja ma sain ikka pika punnimise peale käima, aga tõesti, see ei tasunud vaeva. Ja see tasuta tarkvara tundus mulle naiivne, selline algeline ja lapselik, ma mõtlen oma funktsionaalsuse ja kujunduse poolest. Nagu oleks mingist eemisest ajastust. Isegi OpenOffice. Ma kasutan maci peal MS Office tarkvara (paljuski seetõttu, et harjusin sellega ära varem PC peal), ja see töötab ideaalselt, tõsi, eestikeelne poolitus ja sõnakontroll ei tööta päris korralikult. Tuleb valida keeleks "catalan". Aga see pole suurem mure kõigi nende plusside kõrval, mida pakub maci töökindlus, näiteks audio- ja video- ja fotofailide töötlemisel, Wifi-võrguga ühildumisel ja uue tarkvara installeerimisel.
Ja veel, maci enda puhul pole kunagi mingeid "erroreid". Ekraanile ei ilmu sellist sõna kunagi. Vat nii.
Kui kasutaja-sõbralikkusest näide tuua, siis tuleb Windows keskkonnas tavakasutajal näha kurja vaeva, et leida mõni fail, näiteks selles leiduva märksõna järgi. Maci puhul on alati ekraani ülaosas ootel Spotlight, arvuti-sisene otsingusüsteem, mis toimib nagu Google oma arvutis.
Meediakuninga piinad-Mart Kadastiku näitel
Postimees on väga vana ja väärikas väljaanne. Samuti on tema vastutavaks väljaandjaks üks eesti kõige väljapaistvamaid ajakirjanikke nimega Mart Kadastik (kes magab praegu meie kuuris, aga see selleks). Ja nüüd on see vana ja väärikas väljaanne kehtestanud "hea maitse piiri".
Tähelepanu, kes kavatsevad Postimehhe arvamusloo kirjutada! Inno eelmisel aastal kirjutas ning arvamustoimetaja Kalle Muuli võttis selle rõõmuga vastu, öeldes, et "sigalahe lugu". Ja see lugu ilmus, kirjeldades avameelselt, kuidas Inno, kui ta veel Ingrid Tähismaaga abielus oli, lõbumajas käis. Nüüd ütleb Postimehe naljapeatoimetaja Merit Kopli oma vastuses Inno hagile, milles Inno nõuab Postimehelt tema "seksihulluks" nimetamise pärast 1 miljonit krooni, et Inno ületas oma avameelsusega "hea maitse piiri".
Ehk siis Postimees lööb noa selga omaenda kaasautorile, kelle teksti ta möödunud aastal hea meelega vastu võttis ning avaldas. Samasugune keiss oli muide Kroonikaga, kus avaldati lugu kahest homost, kes armastasid ilma riieteta ringi käia, ja keda Kroonika peatoimetaja Ingrid Tähismaa pärast Heimar Lengi saates maha tegi, nimetades neid "haige tiivaga lindudeks". Tuletame meelde, et mõlemad väljaanded kuuluvad kurikuulsasse Schibsted-kontserni, mis tegeleb muuhulgas intellektuaalse omandi vargusega.
Tegelikult ei avaldaks Jannseni-traditsioonidele toetuv Postimees muidugi kunagi arvamust, mis tema arust "hea maitse piire" ületaks. Lihtsalt Merit Kopli & co ei taha tunnistada, et tegid Innole liiga. Oleme siin Innoga arutanud, et eks nad läksid Ingridi-liimile kah, kuna Ingrid käis pärast lahutust Tallinna linna peal ringi ja tuututas, et Inno on täitsa hulluks läinud ning tal on hullumaja-paberid. Ingrid tegi seda sellepärast, et tal oli vaja enda taha ajakirjanike toetust, tal oli Innoga kohtukeiss pooleli ning tal oli vaja kohtunikke mõjutada. Armsad kolleegid Postimehest ja Õhtulehest kulusid siin kenasti marjaks. Kirsti Vainküla rääkis, et Ingrid olevat tema juures lausa pisaraid valanud, ja Kirsti, hea inimene, siis kirjutas Ingridi palvel Inno kohta rea mustavaid artikleid. Tõmmates sellega tervele Schibstedi-kontsernile sita kaela.
Nüüd on muidugi Kadastik Ingridi peale tige. Eesti Naise persooniloos, mille ta Epp Petronel kirjutada lasi, ütles Kadastik juba jõhkralt välja, et Ingrid on Kroonika jaoks liiga vana, lõputult ta siin töötada ei saa, otsigu uusi väljakutseid. Samuti on langenud katastroofiliselt Kroonika lugejaskond, nii et Ingrid ei ole enam Schibstedile vajalik. Ja Kadastik, tema oli ju uskunud Ingridit, et Inno tõepoolest on paberitega hull. Ning paberitega hull, kel veel pealegi raha pole, ei hakka ju sind ilmaski kohtusse kaebama.
Õnnetuseks tegi vana rebane taktikalise valemanöövri ning kukkus ise enda seatud lõksu. Kuidas? Aga nii, et ta ei arvestanud sellega, et armas alluv Ingrid, kellesse ta kunagi nii väga uskus, võib talle suu sisse valetada. Kadastik vaatas, et Inno midagi vastu ei ütle, ning läks julgeks. Ning nimetas Innot Postimehe avaveerul, oma kommentaaris, tähtsa vastutava väljaandja positsioonilt, "seksihulluks". Mis tähendab minu arust pidurdamatu seksiihaga inimest, kes on kaasinimestele ohtlik. Kadastik läks libedale jääle, arvestamata sellega, et Inno Tähismaa on ikka endine Inno Tähismaa, kes ei jäta kivi kivi peale, kui ta midagi uurima hakkab (Savisaar, Palts, Hanschmidt ja Neivelt mäletavad), ainult et natuke räsitud. Ja alguses lõi Postimehe ning Õhtulehe sõimurahe Inno uimaseks. Teda oli vaja natuke turgutada. Aga seda vihasemaks ta läks, kui ta lõpuks aru sai, mida temaga teha oli tahetud. Ning kaebas Postimehe ja Õhtulehe kohtusse, maksis 60 000 ilusti kautsjoniks ära, kuna ta naine ehk siis mina olin vahepeal ootamatult rikastunud (kujutan ette, et Kadastik katkus sel hetkel oma juukseid), ning jäi ootama.
Praegu läheb Innol hästi. Ta on juba superhageja-superadvokaat ühes isikus, kohtuniku tagandanud ning Talvistele ringkonnakohtus pähe teinud, ning ootab himukalt kohtuvõitlust Schibstediga. Samas Kadastik peab helpima omakeedetud suppi. Oh poleks ta ometi Ingridit uskunud, aga midagi ei ole enam teha. Ta teeb veel viimase-hetke- jõupingutuse ning laseb Ameerikast naasnud Epp Petronel Ingridist loo kirjutada, kuhu Epp torkab sisse ka Ingridi sõbranna Sirle Karu lause, kus too ütleb, et Innol on "lapsepõlvest pärit häired". Lause, mida kogenud ajakirjanik ilmaski artikli sisse ei paneks, ilma et oleks selle akuraatsust põhjalikult kontrollinud. Aga Epp paneb. Sest Kadastik tahab nii, kas pole?
Schibstedi maja susiseb kui herilasepesa. Aga on veel Oliver Kruuda. Mida teeb tema? Tema paneb Just!is meie blogi kinni. Miks? Blogi on ju kuum. Aga seepärast, et tema juures käib Ingrid Tähismaa, kes pole veel oma sharmi Kruuda peal testinud (Kadastik teaks juba paremini), ning palub jumalakeeli, et blogi ilmumine lõpetataks. Aga ikkagi, kas mõjusid ainult Ingridi pisarad? Tuletame meelde, et Ingridi jalgealune on Schibstedis kuum. Ning Kadastik on tema peale enda sissetõmbamise pärast maruvihane. Jääb oletada, et Ingrid hiilib endale uut töökohta Kruuda juures. Kruuda, ajakirjanduses asjatundmatu ärimees, ju vajaks seesugust nõustajat küll. Ning Kadastik saaks Ingridist, kes pole Kroonika lugejanumbrite parandamiseks midagi ette võtta suutnud, raksuga lahti.
Seni on vanal rebasel muidugi vaja kohtuprotsess üle elada.
Tähelepanu, kes kavatsevad Postimehhe arvamusloo kirjutada! Inno eelmisel aastal kirjutas ning arvamustoimetaja Kalle Muuli võttis selle rõõmuga vastu, öeldes, et "sigalahe lugu". Ja see lugu ilmus, kirjeldades avameelselt, kuidas Inno, kui ta veel Ingrid Tähismaaga abielus oli, lõbumajas käis. Nüüd ütleb Postimehe naljapeatoimetaja Merit Kopli oma vastuses Inno hagile, milles Inno nõuab Postimehelt tema "seksihulluks" nimetamise pärast 1 miljonit krooni, et Inno ületas oma avameelsusega "hea maitse piiri".
Ehk siis Postimees lööb noa selga omaenda kaasautorile, kelle teksti ta möödunud aastal hea meelega vastu võttis ning avaldas. Samasugune keiss oli muide Kroonikaga, kus avaldati lugu kahest homost, kes armastasid ilma riieteta ringi käia, ja keda Kroonika peatoimetaja Ingrid Tähismaa pärast Heimar Lengi saates maha tegi, nimetades neid "haige tiivaga lindudeks". Tuletame meelde, et mõlemad väljaanded kuuluvad kurikuulsasse Schibsted-kontserni, mis tegeleb muuhulgas intellektuaalse omandi vargusega.
Tegelikult ei avaldaks Jannseni-traditsioonidele toetuv Postimees muidugi kunagi arvamust, mis tema arust "hea maitse piire" ületaks. Lihtsalt Merit Kopli & co ei taha tunnistada, et tegid Innole liiga. Oleme siin Innoga arutanud, et eks nad läksid Ingridi-liimile kah, kuna Ingrid käis pärast lahutust Tallinna linna peal ringi ja tuututas, et Inno on täitsa hulluks läinud ning tal on hullumaja-paberid. Ingrid tegi seda sellepärast, et tal oli vaja enda taha ajakirjanike toetust, tal oli Innoga kohtukeiss pooleli ning tal oli vaja kohtunikke mõjutada. Armsad kolleegid Postimehest ja Õhtulehest kulusid siin kenasti marjaks. Kirsti Vainküla rääkis, et Ingrid olevat tema juures lausa pisaraid valanud, ja Kirsti, hea inimene, siis kirjutas Ingridi palvel Inno kohta rea mustavaid artikleid. Tõmmates sellega tervele Schibstedi-kontsernile sita kaela.
Nüüd on muidugi Kadastik Ingridi peale tige. Eesti Naise persooniloos, mille ta Epp Petronel kirjutada lasi, ütles Kadastik juba jõhkralt välja, et Ingrid on Kroonika jaoks liiga vana, lõputult ta siin töötada ei saa, otsigu uusi väljakutseid. Samuti on langenud katastroofiliselt Kroonika lugejaskond, nii et Ingrid ei ole enam Schibstedile vajalik. Ja Kadastik, tema oli ju uskunud Ingridit, et Inno tõepoolest on paberitega hull. Ning paberitega hull, kel veel pealegi raha pole, ei hakka ju sind ilmaski kohtusse kaebama.
Õnnetuseks tegi vana rebane taktikalise valemanöövri ning kukkus ise enda seatud lõksu. Kuidas? Aga nii, et ta ei arvestanud sellega, et armas alluv Ingrid, kellesse ta kunagi nii väga uskus, võib talle suu sisse valetada. Kadastik vaatas, et Inno midagi vastu ei ütle, ning läks julgeks. Ning nimetas Innot Postimehe avaveerul, oma kommentaaris, tähtsa vastutava väljaandja positsioonilt, "seksihulluks". Mis tähendab minu arust pidurdamatu seksiihaga inimest, kes on kaasinimestele ohtlik. Kadastik läks libedale jääle, arvestamata sellega, et Inno Tähismaa on ikka endine Inno Tähismaa, kes ei jäta kivi kivi peale, kui ta midagi uurima hakkab (Savisaar, Palts, Hanschmidt ja Neivelt mäletavad), ainult et natuke räsitud. Ja alguses lõi Postimehe ning Õhtulehe sõimurahe Inno uimaseks. Teda oli vaja natuke turgutada. Aga seda vihasemaks ta läks, kui ta lõpuks aru sai, mida temaga teha oli tahetud. Ning kaebas Postimehe ja Õhtulehe kohtusse, maksis 60 000 ilusti kautsjoniks ära, kuna ta naine ehk siis mina olin vahepeal ootamatult rikastunud (kujutan ette, et Kadastik katkus sel hetkel oma juukseid), ning jäi ootama.
Praegu läheb Innol hästi. Ta on juba superhageja-superadvokaat ühes isikus, kohtuniku tagandanud ning Talvistele ringkonnakohtus pähe teinud, ning ootab himukalt kohtuvõitlust Schibstediga. Samas Kadastik peab helpima omakeedetud suppi. Oh poleks ta ometi Ingridit uskunud, aga midagi ei ole enam teha. Ta teeb veel viimase-hetke- jõupingutuse ning laseb Ameerikast naasnud Epp Petronel Ingridist loo kirjutada, kuhu Epp torkab sisse ka Ingridi sõbranna Sirle Karu lause, kus too ütleb, et Innol on "lapsepõlvest pärit häired". Lause, mida kogenud ajakirjanik ilmaski artikli sisse ei paneks, ilma et oleks selle akuraatsust põhjalikult kontrollinud. Aga Epp paneb. Sest Kadastik tahab nii, kas pole?
Schibstedi maja susiseb kui herilasepesa. Aga on veel Oliver Kruuda. Mida teeb tema? Tema paneb Just!is meie blogi kinni. Miks? Blogi on ju kuum. Aga seepärast, et tema juures käib Ingrid Tähismaa, kes pole veel oma sharmi Kruuda peal testinud (Kadastik teaks juba paremini), ning palub jumalakeeli, et blogi ilmumine lõpetataks. Aga ikkagi, kas mõjusid ainult Ingridi pisarad? Tuletame meelde, et Ingridi jalgealune on Schibstedis kuum. Ning Kadastik on tema peale enda sissetõmbamise pärast maruvihane. Jääb oletada, et Ingrid hiilib endale uut töökohta Kruuda juures. Kruuda, ajakirjanduses asjatundmatu ärimees, ju vajaks seesugust nõustajat küll. Ning Kadastik saaks Ingridist, kes pole Kroonika lugejanumbrite parandamiseks midagi ette võtta suutnud, raksuga lahti.
Seni on vanal rebasel muidugi vaja kohtuprotsess üle elada.
pühapäev, 22. juuli 2007
NAK läheb Tallinna video (osa 54, Kopli Liinid, Kopli laht, Veiko trikid)
54. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi on jõudnud Kopli Liinidele, Andra tutvustab Kopli lahte, Jüri Mõisa sugulane Veiko Märka trikitab)
NAK läheb Tallinna video (osa 53, teekond Kopli Liinidele)
53. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi liigub mööda Sõle tänavat Kopli poole, lisandunud on noored autorid Andra Teede ja Andreas Nestor, taustaks Jaan Pehki muusika, Contra luule. Jõutakse Kopli Liinidele.
NAK läheb Tallinna video (osa 52, Teise Tallinna peatänav, katused, veri, Contra laul, Koržetsi luule)
52. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi tutvub Veiko Märka juhatusel nn Teise Tallinnaga, selle peatänav, katused, veri, autod, Contra laul, Koržetsi luuletus.
NAK läheb Tallinna video (osa 51, Teine Tallinn, kus Rattal kumm ära tuleb, Hans H. Luige elamud, Teise Tallinna restoran, raamatukogu, skulptuurid)
51. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi tutvub Veiko Märka juhatusel nn Teise Tallinnaga, kohad, kus Jüri Rattal tuleb kumm pealt ära, kus elab Teine Tallinn, Teise Tallinna elust, nende restoran, raamatukogu, skulptuuride aed, Hans H. Luige maja, Luige koerakuut, raketibaasid, kus Sarvik, Bock ja Saaremaa X kestast välja rebiti, sepikoda.
NAK läheb Tallinna video (osa 50, Contra, sõit Teise Tallinna)
50. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teine päev. Seltskond NAKlasi siirdumas Veiko Märka juhatusel kaema nn Teist Tallinna, mööda Järvevana teed, Veerenni tänavale. Taustaks Jaan Pehki muusika, Contra luule, anekdoodid.
Irja koos isaga Sagadi mõisas (video)
Irja koos oma isa Georg Vaheriga Sagadi mõisas, mille taastamisega Irja isa Rakvere metsamajandi direktori asetäitjana tegeles alates 1977. aastast ligi paarikümne aasta jooksul. Isa kirjeldab mõisakompleksi taastamist. Praegu asub mõisahoonetes metsamuuseum. Video üles võetud 11.07.2007.
Nokia laul Contra esituses (video)
Tartu NAKi liige Contra alias Margus Konnula esitab oma Nokia laulu Võrus, kevadisel Prima Vista üritusel trahteris Võhandu toimunud kontserdil. Üles võetud 06.05.2007.a. Kaamera taga Inno Tähismaa.
Sass Mülleri esinemine Võrus (video)
Tartu legendaarse poeedi ja muusiku Aleksander Mülleri esinemine Võrus trahteris Võhandu 06.05.2007 seoses Laulvate kirjanike heliplaadi esitlusega festivali Prima Vista raames. Plaadil on lisaks Müllerile näiteks Tartu NAKi looming. Kaamera taga Inno Tähismaa.
Tartu NAKi kontsert Võrus (video)
Tartu NAKi liikmed esitavad oma loomingut Võrus, kevadisel Prima Vista üritusel trahteris Võhandu toimunud kontserdil. Kõlab näiteks laul: Eile olin Pärnus... Kaadris Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, Jan Rahman, Contra. Üles võetud 06.05.2007.a. Kaamera taga Inno Tähismaa.
Tartu NAK Võrus Prima Vistal (video)
Mõned hetked Tartu NAKi tegemistest Võrus, kevadisel Prima Vista üritusel Võru raamatukogus. Kaadris Aapo Ilves, Jaak Urmet, Jan Rahman, Irja Vaher. Ümarlauas Contra, Olavi Ruitlane, Kauksi Ülle. Üles võetud 06.05.2007.a. Kaamera taga Inno Tähismaa.
Üks kuum pakkumine
Reageerigem,
kes ees, see mees.
Kontakti saab minu käest, tagasihoidliku vahendustasu eest.
Inno
Dear,
My name is Felix Lamine, I am 19 years old boy from Sierra Leone.
I am writing you to request you to be my Trustee and Manage my inherited fund while I continue and complete my education in your country.
Please let me know your opinon regarding this offer so that I can detail you accordingly to enable you have access to the fund.
I am waiting to hear from you.
Best regard.
Felix Lamine.
kes ees, see mees.
Kontakti saab minu käest, tagasihoidliku vahendustasu eest.
Inno
Dear,
My name is Felix Lamine, I am 19 years old boy from Sierra Leone.
I am writing you to request you to be my Trustee and Manage my inherited fund while I continue and complete my education in your country.
Please let me know your opinon regarding this offer so that I can detail you accordingly to enable you have access to the fund.
I am waiting to hear from you.
Best regard.
Felix Lamine.
Ühe naise unenägu
Raamatu esikaas.
Lugesin eile ja täna 2006. aasta romaanivõistluse võitnud teost, Tiina Laanemi „Väiksed vanamehed“. Ja kui Irja täna hommikul küsis, kuidas ma loetu kokku võtaks, mis on raamatu sõnum, siis ütlesin: „Elu pole meelakkumine!“
„Eeeeiiiiiiiii!“ kostis seepeale Irja. Ta tegi pähe näo, et ta ei usu mind.
Aga tõesti, see raamat on ühelt poolt moraalitsev, õpetav ja pakatav looduskirjeldustest nagu 19. sajandi lõpu teosed, mis jutustasid sellest, kuidas elu pole meelakkumine, teisalt on see raamat kui naise unenägu, selline ilus, pehme ja karvane. Ma kujutan sellistena ette naise unenägusid. Justkui naistele kirjutatud raamat, mis räägib siis meestest ja lastest. Need teemad naisi kõige rohkem huvitavad ja erutavad. Raamat on kindlasti aines, mille abil naised saavad mehi ja lapsi taga rääkida. Ja kindlasti selline raamat, mida naistel poleks häbi lugeda meeste ja laste kohta.
Teine emotsioon on see, et tegemist on laste- või pigem noorteraamatuga, umbes nagu „Agu Sihvka annab aru“ või „Huckleberry Finni seiklused“. Selline seiklusrikas, naiivsevõitu lapse maailm. Mis on must-valge, ilma pooltoonideta. Milles on vähe tegelikku elu ja palju sõnavahtu.
Aga mehe olemust ma ses raamatus ära ei tundnud. Vähe on kirjeldatud ka lihtsalt inimest, nagu seda teeb näiteks Jelinek oma „Klaveriõpetajas“. Mulle tundub lihtsalt väheusutav, et see, millest mehed mõtlevad, on lilled, liblikad ja linnulaul. Mehi on portreteeritud pilgu läbi, mis avaneb naisele, kes jälgib mehi kaugelt eemalt. Mõne asjaga jääb autor haledalt vahele. Näiteks on ta „mida mehed saunas rääkisid“ pähe kirja pannud ühe ilmse hädavale, mida mehed pärast tõenäoliselt naistele räägivad, millest nad saunas rääkisid. Aga millest mehed tegelikult saunas räägivad, sellest raamatus juttu pole. Millest on muidugi kahju.
Tundsin raamatust küll ära mõned mõtted, millest olen kirjutanud oma blogis, näiteks sobivusest ja seksist sobivuse hindamisel. Autor on justkui mu enda mõtteid kasutanud, aga pole vaevunud neid lahti kirjutama. Seetõttu jäävad paljud teemad justkui õhku rippuma.
Ja sain teada sedagi, et autor ei tea tuhkagi piimapukkidest, pläskudest, vana palksauna ahjudest ja saunavihtadest.
On tunda, et raamatu esimene osa, mis on kui tundeline lemberomaan, ja justkui ühe jutiga valmis kirjutatud, erineb viimasest osast, kus karakterid justkui hüppeliselt muutuvad, näiteks hingamist ülistanud mees muutub üleöö seksiaustajaks, veinigurmaan hakkab pläskust kulinal viskit jooma; nende muutuste põhjustest aga autor aimu ei anna.
Kas miskit head ka oli? Pikad, lüürilised looduskirjeldused, mis minu jaoks surmigavad, aga kindlasti meeldivad keskkooli kirjandusõpetajatele.
Edaspidi ootaks Laanemilt raamatut pigem naistest. Ok, neid on palju kirjutatud, aga vähe on selliseid, mis kirjeldaks naiste elu ausalt. Sellest, mis naised tegelikult mõtlevad, mis Laanemil jäi samuti „Väikeste vanameeste“ loos lahti kirjutamata. Tahaks veidi piiluda naiste, laiemalt inimese salapärase maailma telgitagustesse. Tõega.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)