laupäev, 12. jaanuar 2008

Üks asjalik seisukoht seoses lahutatud isadega


Väljavõte Jaak Urmeti alias Wimbergi blogist.

Seekord Jaak Urmeti alias Wimbergi klaviatuurilt, Olavi Ruitlase ja teiste lahutatud/lahus elavate isade toetuseks. Soovitan siiralt lugeda! Lisab taas väikse killu mosaiiki, mis hakkab loodetavasti lõpuks kokku saama, nii et inimeste, laiema avalikkuse silmad avanevad ülekohtu ees, mida on aastakümneid tolereeritud, silm kinni pigistatud, pea liiva alla peidetud.

Lahutatud isad peavad saama õiguse oma lastega tegeleda! Seda ka tegelikult.

Räägime Hiinast


Väljavõte TechCrunch saidilt.

Elver Loho saatis paar huvitavat linki: selle ja selle, ning lisas:

Teemasoovitus teie ülipopulaarsele blogile: kas Eesti peaks osa võtma
Hiina korraldatavatest olümpiamängudest? On medalid tähtsamad kui
sealsete inimeste elud ja inimõigused? :)

Njah. Panen üles vastava küsitluse, kas Eesti peaks osa võtma sellest OMist. Kuigi on juba kirjutatud, et sitta neist inimõigustest, sport peab olema, ja et sport aitab Hiinat paremaks muuta, ilmselt siis umbes nagu aitas 1936. aasta Berliini OM muuta paremaks natsi-Saksamaad, kus samuti inimõiguste peale pika kaarega mitte lihtsalt sülitati, vaid lausa kusti.

Nüüd siis Hiina, aga eks neid hardcore totalitaarseid riike on veel: Põhja-Korea, Kuuba, Valgevene, sinna ritta on suundumas taas Venemaa. Mitmed islamimaad. Nn vaba maailm suhtub neisse riikides väga erinevalt, osa on sõbrad, osa vaenlased. Seejuures mingit loogikat otsida pole mõtet. Sõltub põhiliselt sellest, kes jänkidele parasjagu meeldib, on kasulikum. Hiina on siis see sõber, Tallinna Sadam tegi just suure diili, Eesti poliitikud panevad Hiina teemal pea liiva alla, dalai laamaga ei suhtle, inimõiguste rämedaid eiramisi ei tunnista. Nii nagu seda ei tee Hiina ametlik valitsus. Ma ei tea, kui paljud teavad, näiteks, aga Hiinas puudub nn vaba ajakirjandus, kõik on valitsuse, täpsemalt kommunistliku partei kontrolli all. Isegi internetti tsenseeritakse, kirjutatakse kohati suisa ümber. Mis tähendab, et inimesed, kaasa arvatud muu maailm, tegelikult ei tea, mis Hiinas toimub. Ja tundub, et ei tahagi teada. Niikaua kui Hiinas toodetakse odavaid asju ja Hiina oma nina teiste riikide asjadesse eriti ei topi. Ja, mis seal salata, hiinlasi on ju palju! 1,3 miljardit, pole vahet, kui mõni neist surnuks kotitakse, maha notitakse, eksole. Ja mis kuradi inimõigus, kellelgi ei tohi lasta segada Hiina valitsust!, mis tagab odavate asjade tootmise kogu maailma suurfirmadele, kaasa arvatud Nokiale, näiteks. Mistõttu on Soome väga Hiina-sõbralik.

Eestil puudub oluline vajadus olla Hiina-sõbralik. Aga Eesti on ju pisike, peab tegema nii nagu suured vennad ees teevad. Muidu võib lolliks jääda. Või mängust välja. Ja siis tuleb taas Vene karu ja paneb käpa peale, eksole. Nii et Eesti peab panema ka pea ahju, piltlikult öeldes, kui mõni loll USA president seda palub. Või kui soomlased ees teevad. Kui on "vaja".

Aga mis ma ikka targutan. Pealegi on Hiina kaugel, keel võõras. Reaalpoliitika võimaldab suurt sõprust. Las siis olla! Halleluuja!

reede, 11. jaanuar 2008

Delfi juba teist päeva välismaalt kättesaamatu, põnev!

Tuli selline tagasiside:

yep, väljastpoolt Eestit on Delfi täna juba 2. päeva kättesaamatu...
Ilmselt on tegemist t6sisema küberrünnakuga ;)

Huvitav, mis värk see on. Vast Delfi ise kommenteerib mingi aja pärast. Või ei juleta seda teha?!

Isad, ärge andke alla!


Väljavõte Delfi leheküljelt.

Sama asi, veidi põhjalikumalt, ka Postimehe veebis:


Kahtlemata saan ainult tervitada isade võitlust oma lastega tegelemise eest, mille tarbeks on isad koondunud MTÜ Isade Eest tiiva alla.

Kahjuks on Eestis kujunenud selline olukord, kus lahutanud isad ei üritagi enam laste hooldusõiguse eest võidelda, sellele lüüakse käega, kuna on teada, et lapsed antakse nagunii emale ja see ema siis kotib laste abil oma endist meest. Lihtsam on rahule jätta nii naine kui lapsed. Seda eelkõige laste vaimse tervise pärast.

Ja siis naised räägivad, et isad ei tee lastest välja, ei maksa raha, ja ma ei tea mis kõik veel. Aga keegi ei räägi, mis selleni viis?! Sest kunagi abiellus see naine ju toreda mehega, kellega tahtis last saada. Kuidas muidu see laps sündis! Aga miks see tore mees siis ära läks? Sellest ei räägita. Vahepeal on paus. Ja siis mõne aja pärast hakatakse rääkima, et mees on kuradi idioot, lapsi vaatama ei tule, emale raha ei anna. Selline perversne olukord. Ja neid juhtumeid on tuhandeid! Neist ei räägita, sest "pole ilus". Seda kaagutavad needsamad emad, kellest pärast lahutust saavad jõhkardid, sõna otseses mõttes. Ja lahutus tuleb tavaliselt sellest, et esialgu tore naine pöörab ühel hetkel ära. Ja see tuleb omakorda sellest, et naine on mänginud ja teeselnud kedagi teist, et mees kavalusega "ära võrgutada". Aga ükski naine ei jaksa elu lõpuni toredakest mängida, ikka tuleb tõeline pale välja, ja seda enamasti siis, kui laps on väike. Kuna siis on naine nõrk, ei jaksa teeselda. Ja kui mees juba aru saanud, milline naine on, siis ei hoita enam midagi tagasi. Siis hakatakse meest suruma. Mõned mehed peavad sellele vastu, jäävad, teised teevad minekit.

Emade nimel ja eest võitlejaid on palju. Kaudselt aetakse sellega nn naiste asja, makstakse meestele kätte selle eest, et mehed on aastasadu naisi kottinud, neid õigustest ilma jätnud, neile väiksemat palka maksnud, neid vägistanud ja kägistanud, kirvega taga ajanud. Või üritatakse varjata naiste enda pettusi, sedasama kirjeldatud "võrgutamist". Või siis riputada need lahutajad mehed teistele meestele hoiatuseks häbiposti: näete, jah, mis juhtub, kui ära lahutad! Motiive on mitmeid. Samas lahutanud mehe juurest minema läinud naise puhul on täiesti enesest mõistetav, et lapsed jäävad talle.

Kõige kurvem on asja juures see, et praegusaja meeste hulgas on palju selliseid, kes ei taha oma naist kottida. Kes on teistsugused. Aga kohtunikud, lastekaitsjad, advokaadid, kellest valdav osa naised, vahet ei tee, nad löövad kõiki mehi ühe mütsiga. Õigem oleks küll öelda, et annavad kõigile meestele ühe jalaga. Lahutus on võimalus, kus naised saavad meestele nö tagasi teha. Ja see omakorda muudab mehed naiste suhtes kalgiks, isegi need, kes tahtsid olla head. Sest nad saavad aru, et naiste vastu heaga ei saa. Naistel pole mingit nn džentlmenlikkust, mida meestesse on aastasadu süstitud. Naine on nagu metsloom, kui ta oma võimu ja teise nõrkust tunnetab, siis hävitab. Nii et silm ka ei pilgu.

Muidugi on ka erandeid, arusaajaid ja toredaid naisi, aga neid on kuramuse raske leida. Ja raske on leida sobivat kaaslast olukorras, kus kõik tahavad olla keegi teine, olla nagu täiesti võõras naine mõne ajakirja esikaanel.

Seksikad selgunud!!!

Ja need on

SEKSIKAIM NAINE - näitlejanna MIRTEL POHLA


Kujutis Teater 99 kodukalt.

ja

SEKSIKAIM MEES - rootsi kuningriigi suursaadik eestis DAG HARTELIUS


Kujutis Postimehe veebist.

Mirtel Pohlale jäi napilt alla tantsijatar Kaisa Oja ning Dag Harteliusega kemples esikoha pärast üsna pikka aega loodusemees Fred Jüssi.

Kolmanda auväärse koha ehk pronksi said naiste arvestuses raadiohääl ja teletäht Heidy Purga ning meeste arvestuses karismaatiline jurist Kaidar Sultson Concordia advokaadibüroost.

Palju õnne!

Inno ja Irja soovitavad: Marika ja Olavi Pesumaja blogi


Väljavõte Marika ja Olavi Pesumaja blogist.

Rõõm on, et olukorras, kus kohtusüsteem aitab Eestis naistel oma endisi mehi kottida, seda laste kaudu, on ainuke nö legaalne viis oma õiguste eest seismiseks totaalne avalikustamine ehk blogi, ja et seda võimalust on hakatud aktiivselt kasutama.

Tahaks reklaamida Olavi Ruitlase võitlusblogi, kus ta kasutab avalikustamist, et saada taas võimalus oma lapsega kohtumiseks. Lugegem ja aidakem Olavit!

Ja Olavi kui hea kirjanik oskab ikka hästi asju välja tuua! Ja seoses endise naisega hargneb päris kriminull. Tõeline lust! Ei saa silmi ekraanilt.

Üks põnev kommentaar seoses Delfiga, mis oli, khm, ... päev otsa välismaailmale suletud


Väljavõte Delfi küljelt.

Saabus selline kommentaar, mille panen kohe eraldi üles. Päris mõtlemapanev teema meediaäri telgitagustest:

meediaga seoses - täna on väliseestlaste jaoks olnud delfi päev otsa kättesaamatu. mul, nagu paljudel teistel arvatavasti, on see avaleheks - noh, mingi kokkuvõte päevast siiski.

olgem ausad - epl võiks mitte ainult ühe rubriigi, vaid kogu oma lehe pealkirjaks panna OFFLINE.
postimees on armas, aga staatiline. sealt uudist otsides pead teadma, mis uudist sa täpselt otsid.

mega.ee oli omal ajal lahe - kasvõi sees mõttes, et pakkus delfile närvikõdi - RIP.

noja täna siis delfi ligipääsetav ainult eestist - ja mitte ÜKSKI eelnimetatud meediahääletorudest seda ei kajastanud. britney iga köhatus ja lindsey iga seelik on kajastamist väärt, aga see, et eesti suurim sait on rünnaku all ja seega välismaailmale suletud - ei midagi. selleks peab olema tuttav delfi töötaja, kes seda ütleb. tobe ju, või mis?

neljapäev, 10. jaanuar 2008

Uue aja naistest sajandi alguses ja nüüd


Irja vanaema Julie-Eveliine koos teiste Võrumaa koolidirektoritega.

Heh, mis on üks hea debatt isiklikuks minemata? Tahaksin rääkida oma vanaemast Julie-Eveliinest, kes oli minu meelest uue aja naine juba sajandi alguses. Mu vanaema, keda mina ihusilmaga näinud ei ole (vanaema suri 1970ndal aastal ja mina sündisin 1977ndal), sündis Võrumaal, Kärgulas ülemöödunud sajandi lõpul. Tema isa oli kihelkonna koolmeister nimega Aadam Purru ja tal oli seitse poega ja üks tütar. See tütar, Julie-Eveliine tahtis isa eeskujul kooliõpetajaks saada, aga isa oli vastu ja niisiis võttis Juuli (nii teda kutsuti) kätte ja tuli Tartu Õpetajate Seminari õppima. Tartus sattus ta elama siiasamma Võru tänava majja, mille peremeheks oli tollal minu vanavanaisa Samuel-Konrad. Juuli sai tuttavaks ja hakkas kurameerima peremehe poja Gustav Eduardiga, kes on minu vanaisa.

Nad abiellusid, aga läksid kohe pärast seda, 1918. aastal Venemaale sõja eest redusse. Vanaisa Kusti (nii kutsuti teda) oli seal nagu Toots mõisavalitsejaks õppimas käinud ja tee oli selge. No hüva, Juuli töötas mõnda aega Ufas kooliõpetajana ja sai seal hästi hakkama. 1920ndal aastal, pärast vabariigi jaluleseadmist tulid Juuli ja Kusti Eestisse tagasi. Venemaal, Ufas olid neil juba sündida jõudnud kaks tütrekest, Aino ja Endla. Juulile pakuti Osula koolimajas õpetaja kohta. Mõne aja pärast oli minu vanaema juba Osula kooli direktor. Esimene naiskoolidirektor Võrumaal.

Vanaema oli siis omaaja nö trendsetter, sest näiteks Inno vanaema Ida-Rosalie pandi sel ajal, kui minu vanaema juba Osulas koolivägesid juhtis, Arvavu kandis vägisi mehele, sest tulevane väimees olevat olnud nõus pruudi isa võlad ära maksma. Ja küllap oli selliseid vägisi mehelepanemisi tol ajal veel.

1927ndal aastal sai Juuli kolmanda lapse, Georgi ja otsustas seepärast koolidirektori ameti maha panna ja vanemõpetajaks hakata. Aga palk oli tal sellegipoolest kõrgem kui vanaisal, kes Tartus todasama Võru tänava maja välja üüris. Isa rääkis, et vanaema ja vanaisa ei sõnelenud omavahel kunagi ja olid kui head partnerid, sõbrad. Vanaisa ei kirjutanud vanaemale kunagi midagi ette ja ka kõiki töid tehti ühiselt ning sõbralikult. Samas vaimus, naist austama ja kui partnerit võtma kasvatati ka pisi-Georgi.

Ja minu isast sai "uue aja mees". Sügaval nõukaajal, kui teised mehed veel naistelt kõikide kodutööde tegemist nõudsid, tegi minu isa (ka esimeses abielus, muide) köögis, põll ees süüa, pesi nõud ja koristas tube. Kusjuures, nagu isa rääkis, oli tema esimene naine Vaida olnud nii laisk, et ladus aga pesemata nõud kraanikaussi ja ütles ülbelt, et kui vaja, siis võta virnast ja pese puhtaks. Isale tegi see nalja ja ta pesi ise nõud ära, ei kärkinud naisega. Tema jaoks oli see loomulik. Naine võis olla väsinud ja isa sai sellest aru.

Minu emale oli isa lausa unelmate mees. Ema tuleb suguvõsast, kus mehed käskisid, poosid ja lasksid. Mäletan lapsepõlvest vanaema Selmat kogu aeg edasi-tagasi ringi jooksvana. Tal polnud mahti hetkegi puhata. Küll tegi ta süüa, küll küüris põrandat, küll kandis kanadele toitu ette. Vanaisa Väinö peaasjalikult magas oma kambris või istus urisedes köögilaua taga, nõudes süüa. Ja vanaema enda vanaema Katri Jauhopää (ema sugu on ingerlased) oli kogunisti sedavõrd allasurutud, et pidi tegema rasket talutööd ja sünnitama ühtejärge 13 last, kõik tütred, sest tema mees Tahvani Jauhopää, kange ingeri mees, tahtis poega ja sundis oma naist seksima ja sünnitama. Ema oli siis tõega õnnega koos, sest 10 aastat pärast emaga abiellumist jäi mu isa pensionile ning tema meelisharrastuseks said erinevate maitsvate roogade vaaritamine (eriti hästi tegi isa muide romstekki ja saiavormi!), aiatöö ja oma väikse tütre, see on siis minu kantseldamine.

Loomulikult kasvasin siis ka mina üles selliseks, et ei talunud meestelt mingit bullshit'i ja saatsin põrgu kõik, kes tahtsid, et ma neid natukegi teenindaks. Isa seletas mulle juba varakult, et suhtes on kõige tähtsam seks, kui seks ei klapi, siis pole midagi teha, ja muid suhtetarkusi ning ma panin kõik kõrva taha. Isa võttis mind kaasa, kui sõpradega kohvikus kokku sai, ja mina, väike tüdruk, kuulasin kikkiskõrvu suurte meeste arutusi. Sestsaati on mulle alati meeste seltskonnas rohkem meeldinud. Mul on üks hea sõbranna ja suur hulk (mees-) sõpru, kellega on alati huvitav.

Sooviks, et oleks rohkem naisi, kes ei huvituks ainult kardinatest, allahindlustest, uusimatest trikkidest ja nippidest. Kellega võiks näiteks kasvõi filosofeerida, mnjahh. A mis ma ikka. Selliseid naisi ikka on ka. Ma ise tunnen mõnda. Aga neid on vähe.

Uue aja naine, nagu seda oli minu vanaema Juuli, vajab enda kõrvale ka uue aja meest. Sest kui tal on vana aja mees, siis surub too selle naise üsna ruttu pliidi äärde ja too naine ei jõuagi muud kui süüa teha ja sünnitada. Julgen väita, et vana aja mehed on kõik mehed, kes oma naisi kodutöödes ei aita.

Söön just praegu Inno tehtud maitsvat lõherooga ja mõtlen, et kui tema süüa ei teeks, siis poleks mul praegu näiteks selle loo kirjutamiseks aega olnud. Rääkimata luuletuste ja romaani kirjutamisest, mida ma praegu teen. Samuti ei kirjuta Inno mulle kunagi midagi ette, täpselt nagu mu vanaisa Kusti ei kirjutanud midagi ette mu vanaema Juulile.

Muide, vanaema oli väga ilus naine, aga ta käis lihtsalt riides ja sättis oma juuksed iga päev ühetaolisse soengusse. Selle võrra jäi tal siis rohkem aega raamatuid lugeda. Nagu mul.

ETVs on tegelt veel üks hea saade: Paar


Väljavõte ETV kodukalt.

Täna sai saadet koos Irjaga vaadatud, ja tuleb tunnistada, et saade on heas mõttes televisioonilik. Vähemasti mitte selline, et tahaks kanalit vahetada.

Mis torkab silma, saatel on kaks täisproffi saatejuhti, kes on mu meelest Eestis parimad telesaatejuhid. Nad võiks midaiganes teha, kasvõi Pealtnägijat. Aga miks mitte vedada ETV uudistesaadet. Ja miks ei võiks olla uudistel kaks saatejuhti-uudisteankrut, nagu näiteks CNNis.

Ja muidugi olid nad Hommiku-TVs tasemel. Mitte ükski hommiku-TV tegija pole neile lähedalegi jõudnud, kuigi neid on kõvasti vahetatud.

Vaatamissoovitus: Paar ETVs

Minu meelest on Anu ja Marko ajas ainult paremaks läinud ja tänane saade on olnud algusest peale nauditav ja hoogne. Alustuseks särav ja (see on minu isiklik arvamus) tark Anu Saagim, kes andis Markole heasti nina pihta. Marko ütles nimelt, et Anu nimi tekitab tänaval negatiivseid emotsioone, ja Anu vastas kohe kärmelt, üllatusest kulmu kergitades, et kas tõesti? Kas tõesti negatiivsemaid emotsioone kui Marko Reikop???

Heh, ja pärast seda intervjuueris Anu Välba tegelikult väga toredaid piletikontrolöritädisid, selliseid keskealisi, kes rääkisid õhinal, et peavad seda ametit seepärast, et saab värskes õhus jalutada ja inimestega suhelda. Kihvt! Ma ise sõitsin bussi, trolli ja trammiga viimati viis aastat tagasi, kui veel Tallinnas elasin (elasin Kotzebue tänaval ja käisin tööl Tallinna Prokuratuuris, mis asus siis veel Suur-Karja tänaval), ja mäletan, et olin alati jube hirmul, kas mul ikka kuupilet kaasas on või ei ole. Nüüd mõtlen, et piletikontrolörid on "ikkagi inimesed".

Nüüd siis pandi Anne Veesaar ja Indrek Sei prügi sorteerima. Selliseid saateid, mis oleks samal ajal meelelahutuslikud ja silmaringi avardavad, polegi nii palju. Mina igatahes vaatan.

Miks Kati Toots kaotajaks jäi?

Jüri Mõis ei läinud tagasi Tiina Mõisa juurde. Viljar Jänes ei läinud tagasi Laine Jänese juurde. Ja Raimo Kägu ei lähe ilmselt ka surma ähvardusel tagasi Aili Kägu juurde, kuigi viimane ehk seda pikisilmi ootab.

Aga Kati ja Jaan. Kõik oli ju vähemasti pealtnäha nii ilus. Vähemasti senikaua kui Jaan Katil alastipiltide avaldamise ära keelas. Selles oleks Kati minu arust ohumärki nägema pidanud, aga olgu.

Mõnda aega näis, et Jaan Toots jätab tõepoolest perekonna ja pühendab end noorele armukesele Katile. Milliseid uljaid pöördeid nad võtsid tantsupõrandal! Ja kui uhked olid Kati kleidid ja kui enesekindel oli tema naeratus Jaani kõrval.

Jaan ja Kati skandaal lahvatas muide natuke aega enne seda, kui ma Innot kohtasin ja Inno Ingridi juurest ära tuli. Ja ma mäletan, et kui käisime Innoga Ingridi pool asja selgitamas ja istusime Nõmmel, Side tänava majas köögilaua taga, siis tuletas Ingrid Innole silmi pühkides meelde, kuidas ta oli talle öelnud, et kui jube see Tootside asi ja hea, et neil midagi sellist ei ole. Mäletan Kati Tootsi pilte Õhtulehes, kus tal oli seljas valge Diori mantel ja käes must Chaneli kotike. Mõtlesin siis, et miks küll inimesel nii palju erinevaid kaubamärke korraga küljes peab olema.

Miks siis Kati ikkagi Jaani kaotas? Oli tal ju Kersti ees tohutu eelis - noorus. Aga Kerstil oli sellele kohe vastu panna kogemus, mälestused koosveedetud jõuludest ja aastavahetustest, presidendi vastuvõttudest, ühised lapsed.

Kati ja Kersti olid vähemasti pealtnäha võrdsed vastased, vahepeal oli Kati peal ja Kersti all ning siis jälle Kersti peal ja Kati all, ning nüüd, näikse, on jälle vähemasti mõnda aega Kersti peal. Seda muidugi ei tea, kui kaua, sest Kati näitab end seltskonnaajakirjanduses juba uute meestega. Ehk käiku on läinud vana aja naiste võrgutamise ja mehe tagasi võitmise meistriklass, rule nr one: tee mees armukadedaks. Jaani oodatav käitumine on nüüd see, et ta tormab tagasi Kati juurde. Ja sealt jälle tagasi Kersti juurde, kui Kersti juurde saabub näiteks mõni seksikas torumees.

Hüva, Kati kaotas Jaani, vähemasti seks korraks, aga kas Kersti siis võitis? Meediast on läbi käinud, et Jaan Toots kirjutab oma naisele ette isegi seda, kui pikka seelikut ta tohib kanda (ilmtingimata lühikest).

Äkki on hoopistükkis Kersti uue aja naine ja Jaan vana aja mees? Sellisel juhul jääb vaid imestada, miks Kersti seda vana aja meest juba pikalt ei saada. Tark naine saab ju särada vaid sellise mehe kõrval, kes võtab teda kui võrdset partnerit.

Uue aja naise pealetung, feminismi mõttetusest

Rääkisin eile sellest Irjale ja Irja palus mul sellest kirjutada. Delfisse, aga ma kirjutan parem blogisse, olen selle blogi patrioot.

Rääkisin eile Irjale, et tema versus Ingrid kujutab endast laiemas plaanis uue aja naise peale tungi. Sellise naise tõusu, kelle jaoks pole olulised asjad. Ja see naine on võitmatu.

Taustaks niipalju, et asjad on naisi saatnud tuhandeid aastaid. Asjad on naist ünmbritsenud, naine on olnud asjade valitseja. Tema võim on olnud asjades. Kaasavara, veimevakk, kuidas seda asjade kogumit ka ei kutsutaks. Stiilis, et kui naisel oli raske, avas ta vaikselt omaette oma ehtekarbi, valas sinna mõne pisara, pani karbi taas tagasi oma kohale, ja jätkas oma rasket elu ja tööd. See oli nii ajal, kui naine nö võeti, mehe ja naise isa kokkuleppe tulemusel. Ja see on nii ka nüüd, kus naised võtavad ise omale mehi, aga asjad on ikka olulised. Naised defineerivad end läbi asjade. Ja välimuse. Edukam naine saab endale lubada palju asju, ja paremat välimust. Ja kui noor põlvkond naisi kasvab peale, siis vanem põlvkond ei heitu, sest nad saavad oma välimust alati nooremaks teha, ilutööstuse abil. Lisaks sellele, et neil on rohkem asju. Ilu- ja moetööstus on huvitatud, et naine defineeriks end läbi asjade ja välimuse, nii nagu see on olnud aastatuhandeid.

Ahjaa, ja lapsed. Lisaks välimusele ja asjadele on naine end defineerinud läbi laste, ta on olnud lastetegemise tööstuse tähtis lüli ja mootor. Ja see lastetööstus, koos kosmeetika- ja ilutööstusega siis omakorda hoiab pinnal kaasaegset majandust, läbi tarbimise.

Vana aja naise jaoks pole särav mõistus, tarkus mingi tegija, nagu see on olnud traditsiooniliselt meeste jaoks. Vana aja naine ei huvitu maailma asjadest, poliitikast, ta ei osale maailma juhtimises. Ta on teinud karjääri läbi seksi, välimuse, meestega manipuleerimise. Ja kui talle anda kätte suur võim, siis ta võib kõik perse keerata, nagu see juhtub alati, kui lollile anda kätte suur võim ja õigused. Vana aja naine on isegi oma hariduse saanud läbi silmade välgutamise, ohtra spikerdamise, kus siis uhkustatakse, kuidas hea hinne tuli siis, kui naine ülikooli õppejõu vastas istudes oma lühikese seeliku päris üle sääre tõmbas.

Vana aja naise jaoks on mees ainult seksobjekt, kellega flirtida ja voodisse pugeda. Ja muidugi sellise mehega siis, kellelt on miskit loota. Mehe ja naise vahelist sõprust, partnerlust tema jaoks ei eksisteeri. Ta ei saa aru, ei mõista, kui mõnel naisel on lihtsalt meessoost sõber. Tema jaoks on mehed Marsilt, naised kuskilt Veenuselt, kes ei saa teineteisest aru ega hakkagi saama. Kes siis käivad omaette radu, ja saavad kokku ainult voodis.

Aga uue aja naine, teda asjad ega välimus ega lapsed ei koti. Või ütleme siis, et kotib, aga ta ei defineeri end läbi selle. Need naised on haritud, ja jõudnud edasi mitte silmade välgutamise ega lühikese seeliku, ilusate jalgade, vaid oma mõistusega. Ja selliseid naisi kerkib esile üha enam ja enam: Condy Rice, Angela Merkel, Tarja Halonen, kui vaid mõndasid neist nimetada. Neil pole isegi lapsi, samas on nad maailmas kõige mõjukamad naised. Nad suudavad võrdväärselt meestega toime tulla. On meestele võrdväärsed partnerid. Ja võivad olla meestele lihtsalt sõbrad.

Ja sellise uue aja naise vastu on kõik varasemad põlvkonnad võimetud. Uue aja naine tuleb, näeb ja võidab, ja teda ei koti mingid feministlikud teooriad, mis on üles ehitatud meestega manipuleerimisele ja sellele, et naisel on vaja rohkem õigusi pelgalt seepärast, et ta on NAINE. Ja vanemad naised on hirmul. Irja juba rääkis mulle, kuidas kunagised maailma juhtivad feministid on pöördunud abordi vastu. Aga muidugi! Sest uue aja naine lööks muidu platsi puhtaks. Aga kui talle laps undruku alla suruda, siis pole temast ohtu. Siis peab ta lapsega tegelema.

Aga mis olulisim, uue aja naise vastu ei saa suhetes meestega. Sest uue aja naise eesmärk pole mehega manipuleerida, meest petta, vaid olla partner. Mehed on sellest aru saanud ja ma arvan, et paljud mehed, kes oma vana naise sinnapaika jätavad, ei tee seda niipalju naise nooruse, kui mõtteviisi pärast. Vana aja naisega ei saa mees olla sõber ega partner, ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks. Ta kõlbab ainult voodisse, ja aksessuaariks, ei muuks. Temaga ei saa maailma asju arutada, temaga pole üldse millestki rääkida.

Uue aja naise vastu ei aita vanad relvad: ilu- ja kosmeetikatööstuse tooted ja võimalused. Uue aja naine on enda jaoks ilus sellisena nagu ta on, läbi oma särava mõistuse, tarkuse, teadmiste. Tal on kõik endaga kogu aeg kaasas, temalt ei saa midagi ära võtta ega varastada. Ta on atraktiivne ka ilma kunstripsmete ja lühikese seelikuta. See teeb ta vana aja naise vastu võitmatuks.

Ja uue aja naist ei koti ka mingid aegunud arusaamad, et abielus mehega ei tohi sõbrustada. Võib, ja kuidas veel, ja peabki! Ja sellega tulevad need uue aja naised, ja löövad mehed lihtsalt üle. Ja mehed on heameelega nõus oma vana naise juurest minema jooksma. Sest uus on hoopis teine tera.

Ja selle asemel, et endki täiendada, harida, käia ajaga kaasas, on vana aja naised asunud vasturünnakule. Oma labaste vahenditega, nagu keelepeks, manipuleerimine. Kõik need endised feministid, kes rääkisid end naise õiguse eest võitlevat, meeste vastu, on nüüd asunud võitlema naiste endi vastu. Et keelustada abordid, prostitutsioon, ma ei tea mis kõik veel. Panna naised vägisi sünnitama ja suruda nad laste juurde koju. Sest lastega naine on nõrk ja ei kujuta endast ohtu.

Aga selline võitlus on ette kaotatud. Uue aja naise tugevaim relv on tema särav mõistus. Ja selle vastu ei aita mitte miski. Uue aja naine suudab ja tahab maailma juhtida ja valitseda võrdselt meestega. Ta tahab olla sõber ja partner. Ja ainult uue aja naised toovad naistele nende oodatud õigused ja vabaduse, võrdsed võimalused, võrdse kohtlemise. Feminism, mis rõhutas ainult sugu ja oli orienteeritud meestega manipuleerimisele, on ummiktee. See ei vii mitte kuhugi.

Ja tagatipuks, mehed ei andnud naistele võimu ja õigusi mitte selleks, et end labaselt petta, et endaga manipuleerida. Vaid selleks, et koos maailma juhtida. Kuna koos on lihtsam. Ja palju parem. Ausõna.

Miks ma olen nõus alasti poseerima, ja ainult Kroonikas!


Väljavõte Delfi artiklist.

Eile helistas mulle ootamatult Tõnu Pedaru, Delfi peatoimetaja. Ja ütles, et vabandab, et sattus sisse selline apsakas, et Delfi kirjutas, et ma tahtvat Kroonika esikaanel alasti poseerida. Et oli olnud selline uudis üleval ainult pool tundi. Ma siis ütlesin, et pole hullu.

Ma tõtt-öelda polnud läbi lugenud seda Irja kirjutist, polnud veel jõudnud, kus Irja kirjutas, et oleks nõus poseerima AINULT Kroonika esikaanel alasti, mis oleks tõeliselt kämp.

Aga kui jutt minu peale läks, siis arutasime seda asja eile Irjaga, et miks mitte. Irja arvas koguni, et ma võiks olla esikaanel koos torukübaraga noku ees ja sisekülgedel siis ilma selleta. Oleks päris cool, ma ei tea, et üheski laiatarbe-ajakirjas oleks mõni mees kuskil maailmas paljalt poseerinud, naisi on eksponeeritud nii et tapab. Ja siis kirutud, et see ahistab naisi, ja ma ei tea mis kõik veel. Et naine on seksobjekt. Aga miks ei võiks siis mehi alasti eksponeerida?, vastukaaluks, ok, mitte mind, aga kedagi teist, ma arvan, et naistel oleks samuti huvi mehe keha vaadata, nii nagu mehi huvitab naise alasti keha. Et miks ainult naise keha kõlbab eksponeerida?!

Ja tõesti, kui juba, siis olen nõus poseerima alasti ainult Kroonika esikaanel. Ja mitte kuskil mujal, näiteks Arteri, Justi, Sirbi, Akadeemia, Vikerkaare, Teater.Muusika.Kino, veelgi vähem National Geographicu, Economisti, Time'i või Men's Vogue'i esikaanel. Ainult Kroonika. Ja ma ei põhjendagi, miks. Lihtsalt on nii.

kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Minu kommentaar abipalvele

Armas kirjutaja!

Mina olin 16-aastasena siuke nohikust pakse prilliraame kandev, klassiruumis radika peal kükkiv plika, kellega keegi mu klassiõdedest suhelda ei tahtnud. Õppetükke kõlbas minu pealt maha kirjutada küll, aga sünnipäevadele mind ei kutsutud. Mul oli üks jalg teisest vähe lühem ja külmade ilmadega ma lonkasin (lonkan siiamaani tegelikult, aga mulle meeldib mõelda, et lord Byron, kuulus inglise luuletaja lonkas ka). Ja seda oli mu klassiõdedel siis hea norida.

Nii. Põdesin üksjagu. Aga tead, mis ma tegin? Ma hakkasin raamatuid lugema ja see raamatute lugemine omakorda andis mulle idee ise midagi kirjutada. Hakkasin kirjutama luuletusi ja mu üllatuseks neid avaldati. Selleaegsetes noorteajakirjades ja -lehtedes siis. Võitsin koguni mõned auhinnad kirjandusvõistlustel. Ja see andis mulle kõvasti enesekindlust juurde. Kirjutasin veel. Siis tulin Tartusse ja astusin Tartu NAKki. Tutvusin selliste vahvate sellidega nagu Contra, Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, Sven Kivisildnik, Kauksi Ülle, Veiko Märka ja Jan Rahman. Nad kutsusid mind koos endaga esinema. Sealt edasi on ajalugu.

Kõige olulisem, mis Sa teha saad, on võtta iisilt ja teha just seda, mis sul hästi välja tuleb ja mis teha meeldib. Äkki Sulle meeldib maalida? Kirjutada? Miski muu kunst? Mina leidsin uusi sõpru just kirjutamise kaudu. Otsi üles need inimesed, kes armastavad samu asju, mis Sina, ja sealtkaudu avanebki maailm. Soovin Sulle südamest edu!

P.S. Vanematel on paha komme soovitada oma lastele seda, mis nad tegelikult ise teha oleks tahtnud. Näiteks minu armas isa soovitas mul õigustaedust õppima hakata, sest ta ise oleks väga juristiks saada tahtnud. Ja mina kuulasin, sest ma tahtsin isale head meelt teha. See oli viga. Sest tegelikult on ju nii, et vanemad tahavad, et nende lapsed oleks õnnelikud. Nad lihtsalt ei tea, mis nende lapsi õnnelikuks teeb. Aga Sina ise ju tead. Mis Sind õnnelikuks teeb. Seda siis teegi.

Üks põnev tagasiside elu mõtte teemal ja meie kommentaar

Saabus selline tagasiside:

Milline vägev blogi teil:) mulle meeldib igastahes. just sellepärast et räägite asjadest nii, nagu need on. Eriti lahe on teie avameelsus sest pole ju palju neid kes julgeksid asjadest rääkida nii, nagu need tegelikult on. Kuna te siin võtate sõna kodutute ja sperma õiguste eest, siis palun kirjutage üks lugugi minusuguste jaoks. Olen tavaline 16 aastane tüdruk, kes ei leia oma kohta siin elus. Kuid kust ma otsima peaksin? Ma tõepoolest pigem palun abi teilt, sest tundute mulle hulga usaldusväärsemad, kui näiteks mu enda vanemadki. Ma tahaksin nii väga astuda välja oma kestast ja avastada maailma, suhelda inimestega ja olla täisväärtuslik. Aga ma ei suuda! see on vist esimene seesugune hädapalve teie poole aga tõesti üks pubekast plika usub teisse!! te olete mulle kui nii võib öelda, siis autoriteetideks saanud ajapikku. lihtsalt öelge mulle kust hakata otsima elu mõtet, kuidas päästa ise oma elu?

Inno:

Miks sa siis ei suuda?! Ma arvan, et 16-aastaselt võiksid asja veel täiesti rahulikult võtta. Sul vähemalt 70 aastat ees! Saad peagi kodust tulema ja siis soovitan küll kõvasti teadmisi koguda, õppida, suhelda võimalikult paljude inimestega, aga esialgu mitte luua väga tihedaid liitusid. Vähemalt mitte enne, kuni saad teha seda ja ainult seda, mida tunned, et tahaksid teha. Ja olla seal, kus sulle meeldib. Kuni elu viib sind, varem või hiljem, ise kokku inimesega, kellega sul meeldib koos olla. Kes on suure tõenäosusega seal, kus sulle meeldib ja teeb seda, mis sulle meeldib. Siis saate koos midagi ette võtta. Koos oma unistusi ellu viia.

Reformierakond hülgab oma naised


Väljavõte Reformierakonna kodukalt.

Palju on vett merre voolanud ajast, kui söögi alla ja söögi peale tuli telekast audiovisuaalne kompositsioon deviisiga: "Meil on Kallas ja meil on Kirsipuu!" (Muideks, Reformierakonna asutaja Kallas pani Eesti Panga hoidlatest pihta koguni 10 miljonit dollarit, aga pärast pikka uurimist selgus, et ei tema ega keegi teine polnudki selles süüdi. Kus on siin Reformierakonna silmad ja valvsus, mida erakond Galojani puhul nii agaralt praktiseeris, et tunnistas ta süüdi ja tiris avalikkuse ette juba enne kohtuotsust?!)

Nüüd on Kirsipuu ja Mereste pensionil, Kallas samuti, nii-öelda. Ja ärimeeste parteid Reformierakonda juhib täiesti uus seltskond.

Arutasime just Irjaga mullivannis, šampusepokaale kummutades, et Reformierakond on oma tugevad naised kõik kuhugi ära saatnud. Signe Kivi "läks" kunstiakadeemia rektoriks, Ojuland tantsib ja lööb litsi, Galojan on vargaks tembeldatud.

Ja kui lähemalt uurida, siis kes neid niite siis tõmbab? Uue aja Reformierakonna ideoloog, hall kardinal on väidetavalt Rain Rosimannus, endine president Meri siseasjade nõunik ja poliitikas tugev aju. Nagu kardinal Richelieu siis (Ansip on kuningas, kaardiväelased on Lang, Ligi ja Kukk). Ning tema naine on Keit Pentus, Reformierakonna esimene leedi, kes, tundub, ei salli enda kõrval tugevaid, ja endast ilusamaid naisi. Ok, Maripuu on, aga ta, vabandage väga, on ikkagi rohkem naljanumber, ja tal on väike laps. Pentus on siis nagu Mileedi.

Spekuleerisime isegi, miks tuli Galojan TEGELIKULT lahti lasta. Kas ta viimaks magas Rosimannusega, või miilustas? Või koguni ajas liini Ansipiga. Kõik võib olla.

Siin pildid ka:


Keit Pentus, väljavõte tema kodukalt.


Rain Rosimannus, väljavõte tema kodukalt.

Ansip tegi Savisaart



Nagu kaks argpüksi: Edgar Savisaar ja Andrus Ansip, kujutised Savisaare ja valitsuse kodukalt.

See oli veidi enam kui 10 aastat tagasi, kui lahvatas skandaal: Savisaar lindistas oma poliitiliste partnerite juttu. Lindid salvestustega tulid välja ühes detektiivibüroos toimunud läbiotsimise käigus, seonduvalt hoopis mingi muu asjaga. Aga see polnud midagi, Savisaar ütles, et lindistas hoopis tema naine Vilja, ja Vilja ütles ajakirjanikele pisarsilmil, et jah, mina tegin! Vapper naine! Ja argpüksist mees.

Veidi hiljem näitas oma argpükslikkust Isamaa juht Mart Laar, kes ei julgenud tunnistada, et osales jah Edgar Savisaare pildiga tikutopsi tulistamise aktsioonis. Ja tegi end sellega lolliks, mis on paljuski põhjus, miks täna pole peaminister mitte Laar, vaid Ansip. Ja kaugeltki mitte Savisaar.

Aga ega Ansip parem pole. Pärast hiilgavalt teostatud pronkssõduri äraviimist Tõnismäelt (napsates sellega Isamaa valijate poolehoiu), ei julgenud tunnistada oma jutuajamist Närskaga, kus tuli jutuks koerte ässitamine demonstrantide peale. Tuues kõigepealt mängu oma ämma, kes mäletas ootamatult täpselt mitme aastakümne taguseid sündmusi. Samuti vapper naine!

Ja et ämmast oli vähe, siis lükati tankitoru ette nooruke poliitik Anna-Maria Galojan. Mäletate, kuidas see käis?! Aga niimoodi: olukorras, kus polnud veel midagi selget, ja kui advokaadid polnud veel asja õieti politseilegi üle andnud, uurimisest rääkimata, oli lehtedel juba käes info sellest, kuidas Galojan on mingist MTÜst pea miljon krooni pihta pannud. Ja ei pea olema eriline geenius, et välja peilida, kust see info lehtedesse imbus: Reformierakonna peakorterist. Võimalik, et valitsuse pressibüroo sõbralikul kaasabil. Ajakirjanikud unustasid päevapealt koertesaaga ning läksid oma raskekahurväega noorukese tüdruku kallale. Ja Ansipi sõbra Kadastiku leht Postimees taob seda rauda tänaseni: Galojan tegi, Galojan tegi, igal kuradi võimalikul võimalusel. Ime veel, et Galojan pole süüdi majanduse jahtumises ja devalveerimispaanikas. Peaminister Näksip on täitsa puhas poiss.

Niimoodi, sõbrad, toimis nn kambakraatia ENSVs. Ja nii jätkub see praeguses Eesti Vabariigis.

Miks need nn suurmehed kõike seda tegid. Ja ilmselt edaspidi teevad. Aga sellepärast, et võim on kullakallis. Võimu pärast. Aga ma ei saa aru, miks argpüksid on nii visalt võimu juures. Võibolla sellepärast, et nad on argpüksid. Kui võimu poleks, saaks labaselt tänaval tappa. Ja kohe kindlasti ei saaks muidu ükski argpüks riiklikke matuseid ja metsakalmistule maetud, kõrgest personaalpensionist rääkimata.

Räige süütuse presumptsiooni rikkumine Postimehe poolt


Anna-Maria Galojan, kujutis Galojani kodulehelt.

Kirjutasin ülikooli kolmandal kursusel kursusetöö süütuse presumptsioonist ja usun, et mul on seepärast õigus sel teemal sõna võtta.

Nimelt on mulle juba pikemalt silma jäänud see, kuidas Eesti ajalehed (Eesti Ekspress, Päevaleht, Õhtuleht, Postimees) avaldavad poliitik Anna-Maria Galojani fotosid ning kirjutavad sealjuures sellest, et ta midagi "varastas" või "raiskas". Nagu see oleks teada iidamast-aadamast ja ammuselge.

Samas ma ei ole kuulnud, et Anna-Maria Galojan oleks kohtus raiskamise või varastamise pärast süüdi mõistetud. Et lehtedel oleks olnud tuua konkreetseid tõendeid, mille alusel võiks väita, et tõepoolest, Anna-Maria varastas. Aga tõendeid muidugi ei ole. On vaid sõnad, Riivo Sinijärve ja Eesti Euroopa Liikumise advokaatide, Reformierakonna poliitikute sõnad. Anna-Maria ise ei ole vargust või raiskamist kinnitanud.

Üks õigusemõistmise, täpsemalt kriminaalmenetluse põhiprintsiipe on süütuse presumptsioon, mis tähendab, et MITTE KEDAGI EI TOHI KÄSITADA KURITEOS SÜÜDI OLEVANA ENNE, KUI TEMA KOHTA ON JÕUSTUNUD SÜÜDIMÕISTEV KOHTUOTSUS. See on õigusriigis ainuvõimalik ja ainumõeldav. Vastasel juhul, kui inimese süüdimõistmiseks ei oleks vaja konkreetseid tõendeid ja süüdimõistvat otsust, võiks me täiesti vabalt öelda, et Mart Kadastik on kommar, ja see leiaks üldist heakskiitu. Kõikjal, kus oleks juttu kommunismist ja kommunismi kuritegudest, oleks ka pilt Kadastikust ja jutt sellest, kuis ta nõukaajal Lagle Parekit taga kiusas. See oleks ju absurd.

Ometigi on lehed teinud just seda Anna-Maria Galojaniga. Temast, veel süüdi mõistmata noorest poliitikust ja noorest naisest, on tehtud varguse võrdkuju Eesti Vabariigis.

Tänasest Postimehest saame Kai Kalamehe sulest lugeda
järgmist: "Välistamaks Eesti Euroopa Liikumisega sarnaseid juhtumeid, kus ühingu eelmine tegevjuht Anna-Maria Galojan raiskas ära (sic!) ligi 700 000 krooni, muutuvad kõigi MTÜde aruanded avalikuks". Lubage küsida, Kai Kalamees ja teised ajakirjanikud, kes te olete alati nii kärmed inimest lolliks-lambaks-seksihulluks tembeldama, kust te teate, et Anna-Maria üleüldse midagi "raisanud" on? On teil ehk ette näidata mõni kohtuotsus, kus ta oleks "raiskamises" süüdi mõistetud?

Ilmselt ei ole, sest asi on alles politseis, nagu ma aru saan. Asi pole kohtusse jõudnudki. Minu diplomitöö oli muide kriminaalkohtuasjade kajastamisest ajakirjanduses ning erialakirjandust lugedes jäi silma, et üks kriminaalasjade kajastamise põhimõtteid on ka see, et ajakirjandus ei tekita inimesele, kes siiani vaid kahtlustava seisuses, rohkem kannatusi kui see tingimata vajalik. Praegu näib mulle küll, et Postimehe sooviks on panna iga vargusest rääkiva artikli juurde Anna-Maria pilt, justkui tahetaks öelda, et jätke meelde, inimesed, selline näeb välja üks varas. Milleks seda vaja on? Kas tõesti ehe eesti kahjurõõm?

Aga kui peaks selguma, et Anna-Maria ei olegi midagi varastanud? Kui peaks selguma, et varas oli hoopis näiteks, eee... Riivo Sinijärv (vaid oletus!). Mis siis? Kas Postimees on valmis uueks kohtuasjaks, uueks miljoninõudeks? Kadastik kusjuures võib-olla isegi on, aga kas ka Schibsted ASA, Kadastiku leivaisa?? Innoga on Schibstedil ju üks kohtuasi siiani pooleli ja midagi hääd sealt (Schibstedile) küll paista. Minu juristisilm ütleb, et vähemasti miljonikroonise nõude võiks Anna-Maria Postimehe vastu esitada küll. Veel parem, kuna teda käsitasid kurjategijana ka Eesti Ekspress, Päevaleht ja Õhtuleht, siis ta võiks nõude esitada kõigi lehtede vastu. Ma usun, et Riigikohtul oleks selle üle isegi hea meel. Õppejõududest riigikohtunikel oli süütuse presumptsioon igatahes väga südamel. Ja tuttavate juristide sõnul on sellistel keissidel, kus ajakirjandus süütuse presumptsiooni rikub, kindel edu.

Väljavõte Postimehe veebist:

Kust peaks tulema raha kodutute seksiabiks

Mõtlesin selle üle järele ja leidsin, et lastelt ja pensionäridelt nüüd küll midagi ära võtta ei tohi. Poliitikute tasude vähendamine on kulunud leierdus, ega nemad ka midagi käest ära annaks. Neil omal vaja prostides käia.

Aga. Aastavahetusel taevasse lennanud saluudid on küll üks suur mõttetus. No need, mis lendasid sinna kohalike omavalitsuste kulul. Selle raha eest võiks pigem kodututele ilusa vana-aastaõhtu teha. Too jõuluõhtu kirikus, millest lehtedes pasundati, oli ju tore küll, alustuseks hea, aga pärast seda võiks iga kodutu saada võimaluse prostituudiga hullata. Kasvõi korra aastas. Saluutidena lendas taevasse ju päris korralik hunnik raha. Kinkigem selle eest parem kodututele üks lõbus õhtu.

Pesemise, et haisu ei oleks, võiks ära orgunnida sedasi, et enne seksiõhtut on saunapäev. Kõik kodutud saaks enne aasta lõppu ilusti tasuta saunas ära käia ja puhaste inimestena uude aastasse astuda. Öeldakse ju, et milline on uue aasta esimene päev, selline tuleb kogu ülejäänud aasta. Kes teab. Võib-olla mitte. Aga proovida ju võiks!?

Ja miks mitte võimaldada kodututele riigi kulul tasuta seksiabi?

Ka see oleks väärt mõte. Kõigepealt tuleks prostitutsioon legaliseerida, eks ole, ja siis võiks teha sedasi, et kodutu, kes muidu seksi ei saa (no näiteks on tal külmunud jalad ja ta ei saa minna välja, et endale sekspartnerit otsida), saaks endale varjupaika riigi kulul prostituudi tellida.

Ega see prostituut peakski teab mis iludus olema. Ma arvan, et kodutu oleks ka mõne paksu mammi üle rõõmus. Peaasi, et saaks seksida. Kasvõi kord aastas.

Kujutan ette, et on kodutuid, kes pole aastaid seksinud. Ja on teada, et seksimine on tervisele väga kasulik. Ka riigile on kasulik, kui kodutud, selle asemel, et trollides korralikke inimesi tüüdata või vanu mahajäetud maju põletada (mille käigus võivad hukkuda ka korralikud inimesed), hoopistükkis mõnusasti seksiks. Kes teab, mõnele võib see olla tõuge, et vana elu maha jätta ja nö korralikuks inimeseks hakata. Moral uplift.

Mõelgem sellele.

Ingrid Tähismaa on alkohoolik?!


Ingrid Tähismaa, kujutis Kroonika kalendrist, pildistatud klubis Überlingen.

Kirjasaatjad, kes on laiali üle maa, on teada andnud, mitmed seejuures, ja korduvalt, et Ingrid Tähismaa on alkohoolik. Teda on nähtud mitmes kohas purupurjus, tuikumas. Ja et lastega pole tal aega üldse tegeleda. Et lapsed peaaegu ei näegi oma ema. Ja et Ingridil on peenelt öeldes alkoholi probleem. Ta olla alkoholi küüsi langenud.

Ja tõsi on, paljudel piltidel on Ingrid, klaas käes. Ka sellel Kroonika kalendri pildil. Näiteks viimasel Kanal 2 aastavahetuse peol oli ta lõpus päris svipsis. Ta käib pidevalt kuskil välismaal. Koos armukestega. Ja on siis piltidel lõbusas olekus.

Ootan lisainfot Ingrid alkoholiprobleemi kohta. Andke teada, kui olete Ingridit näinud napsitanud olekus. Või muidu kahtlaselt.

Ja Kroonika aina paraneb


Viimase Kroonika esikaas.

Uues numbris lahedad, stiilsed pildid transseksuaal Angela Aagist. Võltsvagaduse ajajärk on ses ajakirjas niisiis lõplikult läbi saanud. Ja selle üle saab ainult rõõmustada. Mis muud kui jääme ootama uusi paljastusi. Meelde tulevad need legendaarsed Kroonikad, kui esikaanel olid Seksi-Kristi ja Pushup. Need homod (Reimo ja Rolfi) võiks ju ka üles otsida, kes vahepeal Kroonikas paljalt poseerisid, ja küsida, mis neist vahepeal saanud on. Nad olid hästi julged sellised ja võiksid olla kapisistujatele eeskujuks.

Muide, ka mulle tehti hiljuti ettepanek alasti poseerida. Mitte Kroonikas, vaid ühe näituse jaoks, modellina. Ja ma ütlesin ära, kuidagi kõhe hakkas. Pealegi, kui üldse, siis Kroonika esikaanel. See oleks tõeliselt kämp.

Seksimise olulisusest


Olümpia executive tuba.

Oleme Innoga praegu mõnusasti ühe oma lemmikhotelli Olümpsi executive-toas. Proovime seekord seda ja tuleb kinnitada, et see on väga mugav ja mõnus. Toas on suur lai voodi ning toakujundus on romantiline (oleme naistekorrusel). Käisime äsja Boulevard'is salatit söömas ja kohvi joomas. Tekib mõnus seksiisu. Hehh.

Mõtlen kodututele, keda Kopli liinide majadest välja aetakse. Ja miks nad Alasi tänava varjupaika minna ei taha. Poliitikutele-asjameestele ei mahu pähe, miks kodutud eelistavad viletsaid puumaju korralikele varjupaikadele, kus igaühel oma koiku ja küllap ka ninaesine (tee, küpsised).

Lugesin lehest üllatusega, et kodututel ei ole võimalik varjupaigatoas seksida. Et mehed ja naised peavad ööbima eraldi tubades, olgu neil pealegi parajasti käsil kuum armusuhe.

Kulla inimesed, aga see on ju inimeste ahistamine. Seks on üks inimese põhivajadusi, korraliku ööune, hää toidu ja värske õhu kõrval. Ka kodutul inimesel peab olema võimalus oma seksuaalseid vajadusi rahuldada. Saan aru, kodutute varjupaigas võib-olla ei ole ruumi, aga no ühes voodis võiks ikka lasta naisel ja mehel magada. Mis nad teki all kahekesi toimetavad, ei tohiks olla teiste asi. Tegemist on ju ikka täiskasvanud inimestega.

Kujutan ette, et öeldakse: aga siis nad ju sigivad. Ja mis nende lastega peale hakata. Aga ka sellele probleemile oleks lahendus. Kodutute öömajades võiks jagada tasuta kondoome.

Saan 100 % aru kodutust, kes parema meelega elutseb Kopli liinide majades, olgu need kui tahes põlemisohtlikud, kui läheb varjupaika, kus teda koheldakse nagu last, kes peab kindlal kellaajal voodis olema. Ja kel ei lasta seksida. Kopli liinide majades on küll külm ja ebamugav, aga vähemasti saab seal seksida nii palju kui süda kutsub. Kalli kaissu pugeda. Kaisus on pealegi palju soojem.

Ma saan aru, et me oleme vihased inimeste peale, kes iseendaga hakkama ei saa. Ja mõned meie eest soovivad kindlasti, et nad juba kiiremini kärvaks. Küllap paljud ka kärvavad, juba sel talvel. Aga senikaua, kui nad elavad, võiks neil ju olla inimväärne elu. Võib-olla on seks ainus rõõm, mis neil veel elus jäänud on.

Seks igaühe õiguseks!

Veel vaateid Olümpsi executive toale:


Vaade vannitoale, kus Body Shop kosmeetika.


Vaade toale.


Vaade aknast.

esmaspäev, 7. jaanuar 2008

Mis on Eesti ajakirjanduse häda?


Väljavõte detsembrikuisest ajakirjast Wired.

Eesti ajakirjandus on laiemas plaanis nagu kalev.ee portaal: palju sõnu ja teksti, "ühikuid". Aga puudu on See lugu, mis on kirjutatud Sellel teemal, mille oleks kirjutanud See ajakirjanik, kes valdab ülihästi just Seda teemat.

Lisaks on Eesti veel nii pisike, et siin juhtub heal juhul nädalas ainult ÜKS tõsiselt võetav sündmus. Mida enam-vähem katab ainult Ekspress. Ülejäänud songivad sita sees, kui piltlikult väljenduda. Ja tegelikult ei juhtuks midagi, kui Eestis ilmuks ainult ÜKS päris ajaleht, Eesti Ekspress, nagu see oli 1989. aastal.

Või mis? Pole nii? Keegi vaidleb mulle vastu?!

Lugesin just detsembrikuist ajakirja Wired, seda nerdide ja geekide lugemisvara, mille ostsin täna Kaubamajast 85 krooni eest. Seal on mõni üksik lugu, aga minu arvates on olemas See lugu. Ja polegi rohkem vaja. Samas on ajakiri 300 lehekülge paks. Ja rahulikult ca 75% sellest võtab enda alla reklaam. Aga sitta sellest! Kui on olemas See lugu, mille eest on arvatavalt hästi makstud. Ja mis tänu reklaamile jõuab minuni suht taskukohase hinnaga. Ja jääb veel üle muudele asjapulkadele nagu paberi- ja trükitehased, transport, mänedžment.

Lühidalt pajatab lugu sellest, mis läks Iraagis valesti USAl, millel on laserjuhtimisega raketid, tipptasemel sõdurite kommunikatsioonivahendid, GPSi juhtimisega soomussõidukid ja muu tehnoloogia, mida reklaamiti kui tuleviku ülivõimsat relva, mille väljatöötamisele on kulutatud mitu head aastat ja sadu miljardeid dollareid. Ent mis osutus võimetuks suvaliste afgaani ja iraagi pässide vastu. Sest: kõige võimsamad võrgud pole elektroonilised, vaid sotsiaalsed. Umbes samuti võib põhjendada, miks kunagine sõjaline ja tehnoloogiline hiid Saksamaa jäi jänni välksõjas Venemaal. Või ütleme siis, et edeneti hästi, aga ei suudetud vallutatut hoida.

Eestis saavad sajad ajakirjanikud närust palka, mille eest treitakse miljonite tähemärkide viisi saasta, mis siis tuhandetele lehekülgedele laiali määritakse. Ja mis sellest kõigest kasu on? Ma ütlen: mitte MUNNIGI!

Miks meil on ERR?!


Väljavõte ERR kodukalt.

Küllap on tekkinud selline küsimus nii mõnelgi. Kas lihtsalt selleks, et ligi 500 miljonit krooni aasta jooksul ära laristada, mis tundub pealtnäha ainuke tõene põhjus.

Ent seegi on naiivne seisukoht.

Kui võrrelda ETV ja Kanal 2 programmi, näiteks, kus siis ETV räägib mingist ideaalmaailmast ja Kanal 2 asjadest nagu nad on, siis on asi selge.

Nimelt tuleb 500 miljonit kulutada selleks, et mitte harjutada inimest reaalsusega. Vaid pakkuda idealistlikku pilti elust, mis, nagu kõik teavad, on muidu hoopis teistsugune. ETV pakub reaalsuse pähe mängufilmi, sellist kõrge moraali ja eetika normidele vastavat. Seda rolli kandis kunagi kirik. Ja siis harjutatakse inimest selle mängufilmiga, et inimene hakkaks uskuma, et see ongi reaalsus. Päris elu. Või vähemalt usuks, et on.

Ja otse loomulikult on rahvas nii loll, et ta ise ei tea, mis on "hea" ja mis on "halb". Ja "halbu" asju ei tohigi näidata, sest muidu hakkab loll rahvas veel eeskuju võtma. Lollile tuleb kõik ette öelda, kuidas peab mõtlema ja käituma. Selleks ongi vaja 500 miljoni eest aastas rahvusringhäälingut. Et korrata iga päev üle, laadida alla eetikat ja moraali.

Ainuke probleem on selles, et rahvas, va rõip, ei taha seda mängufilmi eriti vaadata, kuna see on surmigav. Selleks tuleb rahvast kuidagi sundida. Aga kuidas, vat see on küsimus. Selleks on tööle võetud kari juntsusid, kelle koolitamiseks on kulutatud samuti miljoneid, kes on pähe tuupinud sadu teooriaid, kelle ajud särisevad, ent kes on sellegipoolest hädas. Aga nad teevad tööd. Ja eks näis, mis pauk sealt tuleb siis.

Äripäeva majas kukkus inimene trepikojas surnuks- seda ma kartsin


Väljavõte Äripäeva veebist.

Äripäeva majas on üks trepikoda väga madalate käsipuudega, kust võib nö üle ääre alla kukkuda. Kui näiteks ülevalt tulla, komistada õnnetult. Ükskord oleks ise äärepealt üle ääre lennanud, kuid lasin end pikali, riskides riiete määrimisega.

Ja trepp on vahel väga libe, kui koristaja on märja lapiga üle käinud. Või kui väljast tulla lumiste saabastega.

Tegelikult oleks naise sugulastel põhjust maja omanik kohtusse anda, kes pole suutnud turvalist trepikoda ehitada. Ja majaomanik peaks kiiremas korras midagi ette võtma, näiteks võred vahele ehitama. Sealt võib mõni laps näiteks alla kukkuda.

Müüa Apple iBook G4 12"- MÜÜDUD.



Müüa Apple iBook G4 12".
Alghind 6000.-, pakkumisi saab teha nädala jooksul selle sissekande juurde kommentaaridesse või lehekülje vasakust nurgast klikkides meili peale.

Teeninud kaks aastat truult Irjat. Selle peal on kirjutatud kõik tema kuulsusrikkad ja skandaalsed kirjutised. Ja, ptüi-ptüi, see arvuti pole veel kordagi kokku jooksnud.

Ta pole mõistagi päris uus, aga ilus, puhas, korralik tööriist, näiteks neile, kellele meeldib kirjutada. Hea ja lihtne vahend. Ja aku peab väga korralikult vastu, mitu tundi. Mõnus väike ja tegus arvuti.

Tehnilised näitajad:

- 12-tolline ekraan, 1024x768 resolutsioon
- 1.33 GHz PowerPC G4 protsessor
- 512MB SDRAM
- 40GB Ultra ATA kõvaketas
- Combo drive (DVD-ROM/CD-RW) Matshita CD-RW CW-8124
- Bluetooth
- FireWire 400 port (kuni 400 Mb/sek)
- 2 USB 2.0 porti (kuni 12 Mb/sek)
- Airport Extreme 802.11g wifi
- 56K V.92 modem
- 10/100BASE-T Ethernet
- Graafika ATI Mobility Radeon 9550 32 MB VRAM
- Helikaart Texas Instruments TAS3004
- VGA Out, S-Video, composite video kaabel
- Sisse ehitatud mikrofon, kõlarid
- Ostetud 2006. aasta jaanuaris Helsingist.
- Mac OS X 10.4.11 (Tiger)

Hulgaliselt tarkvara: Mail, Safari, iChat AV, Sherlock, Address Book, QuickTime, iLife (sisaldab iTunes, iPhoto, iMovie, GarageBand), iWork (Pages, Keynote), iSync, iCal, iDVD, AppleWorks, Mac OS X Chess, Classic; Firefox, World Book 2005 Edition, Microsoft Office 2004, Automator, Dashboard.

Lisaks musta värvi Tucano second skin folder (kaitsemapp), laadija, vidinad teise monitori, teleka ühendamiseks, Logitech Bluetooth Travel Mouse.

Mõned pildid konkreetsest arvutist:



pühapäev, 6. jaanuar 2008

Mõned küsimused rahaasjadest Ingridiga ja minu vastused

Saabusid sellised küsimused:

1. Kuidas Teil majandamine rahaasjadega oli kui elasite koos?

2. Kas Inno oli ülalpeetav või ..?

3. Kas suured rahad tegid Ingridile liiga?

4. Kas raha oli Ingridile ?

1. Meil olid algusest peale eraldi nö rahakotid. Ingridil oma, mul oma. Teenisime mõlemad meie kooselu algusest peale, suht hästi, ja kumbki siis ostis oma raha eest oma äranägemise järgi. Toitu ostsime kordamööda, põhiliselt siiski Ingrid. Ja kodu, remondi ja autoga seotud asju ostsin põhiliselt mina. Suuremad ostud tegime nii, et panime raha kokku. Ja pigistasime silma kinni, kui üks rohkem maksis. Mis ei takistanud teisel hiljem seda meelde tuletamast. Aga tavaliselt oli suurem huviline see, kes rohkem raha mängu pani. Ja kui ühel raha otsas, siis võttis teiselt laenu. Mis tuli tagasi maksta. Praktikas nägi see küll rohkem nii välja, et kui Ingrid midagi tahtis, ja tal raha polnud, siis mina ostsin, ja kui mina midagi tahtsin, ja mul raha polnud, siis võtsin Ingridilt laenu. Laen oli ilma intressita, lühiajaline, nii 4-5 kuuks maksimum.
Muutus tekkis siis, kui Ingrid oli lapsepuhkusel, ja üksvahe mitu kuud luumurruga kodus. Siis maksin kõige eest mina. Aga tavaliselt oli Ingrid enda jaoks veidi ka kõrvale pannud, nii et omale ta sai asju osta ka oma raha eest. Talle oli oma raha väga oluline ja ma aktsepteerisin seda soovi täiel määral. Ei kiusanud teda rahaga. Lasin tal teha ja otsustada.

2. Mina ei olnud ülalpeetav.

3. Olenes rahadest. Vahel tegi ta mossis näo, kui pidi poes söögi eest 250 krooni välja käima. Aga kui mina maksin kümneid tuhandeid kroone remondi eest, siis see oli täitsa loomulik. Üldiselt jäi mulje, et Ingrid tahtis, et mina kõige eest maksaks ja et ta ise saaks koguda omale mõne suurema asja, näiteks naaritsakasuka või kunstrindade jaoks. Aga kui kaalul oli kahekordne palgatõus Kroonika peatoimetaja kohal, siis oli ta kohe valmis ise kõige eest maksma. Pärast, tõsi, ta unustas ruttu selle, ja tahtis jälle, et ma ise kõige eest maksaks.

4. Küsimus oli ilmselt, kas raha oli Ingridile oluline. Jah, väga oluline. Eks see annab naisele kauaigatsetud vabaduse. Aga ma pean ütlema, et raha ja võimu juurde lastud naine võib olla kurjem, kui mehed kunagi on olnud. Meestel on naiste suhtes teatud viisakusreeglid ja normid aja jooksul välja kujunenud, naistel meeste suhtes mitte.

Naistest, meestest, tapmisest ja vabadusest

Sellest on palju räägitud, et tappa ei tohi. Et see pole ilus. Aga reaalses elus ometi seda tehakse. Tapetakse ennast ja teisi. Massiliselt. Teatud tingimustel. Aga miks? Kui jätta kõrvale tõsiasi, et keelatud vili on magus.

Noh, loomadest ma ei hakka pikalt rääkima, neid tapetakse selleks, et saada süüa. Ja kuna loomad on oma arenguastmelt madalamad kui inimene (see on ju ära tõestatud!), ja nõrgemad ka, siis peamiselt selle tugevama õigusega tapab inimene massiliselt loomi. Ta on seda teinud aastatuhandeid ja teeb ilmselt edasi. Ja ma arvan, et inimest poleks praegu sellisena olemas, ega ka kõike muud inimesega seonduvat, kui inimene poleks saanud loomi tappa. Tõsi, viimasel ajal väidavad mõned, et saab ka nii elada, kui loomi ei tapa, aga mis elu see oleks?! Ja viimasel ajal on tekkinud teatud lemmikloomad, kelle tapmine on samuti keelustatud. Aga mille poolest on siga halvem kui koer? Või kass parem kui lehm, või siis hiir? Mina sellest aru ei saa.

Inimest ka ei tohi tappa. Selle eest pannakse vangi. Aga samas tapetakse emaihus väikseid inimesi massiliselt. Ja ka vastsündinuid tapetakse, ja kui sellega vahele ei jää, siis ei juhtu midagi. Ja nii on seda tehtud samuti aastatuhandeid. Kas inimene oleks see, kes ta on praegu, kui poleks olnud võimalust oma lapsi tappa?! Raske öelda. Võibolla elaks inimene siis ikka veel puu otsas. Kahtlemata oleks lastekarja otsas rippuval nais-korilasel olnud raskem praeguseks inimeseks areneda. Kõige lihtsam oli piirduda 1-2 lapsega, keda oli võimalik kogu aeg kasvõi seljas kanda. Tõsi, viimasel ajal väidavad mõned, et saab ka nii, kui lapsi ei tapa. Aga ma küsin jälle, mis elu see oleks?! Ja sõjategevuse käigus ei hooli neist lastest keegi, neid tapetakse sama hoolimatult kui kõiki teisi. Miks on sõjategevuse laps halvem kui rahuaja laps?

Ja tapetakse ka suuri inimesi, samuti massiliselt. Terveid rahvaid on massitapmiste käigus maamunalt pühitud. Seda tehti näiteks liivlastega. Ja ega ka eestlastel pole palju puudu olnud. Inimene on tapnud teist inimest samuti aastatuhandeid. Ja raske öelda, kas inimene oleks see, kes ta praegu on, kui ta poleks tapnud teisi inimesi. Kasvõi näiteks selleks, et end kaitsta. Aga ka selleks, et naaberterritooriumi vallutada. Et edasi "tungida". Ikka edasi. Kas pole nii, et edasipüüdlikele tänu on inimene käinud Kuu peal? Aga need, kes olid lorud, need on jäänudki Aafrikasse, ja on lorud edasi. Iseasi on muidugi see, kas see nn edasipüüdlik on oluliselt õnnelikum kui see loru. Ja mis sellest nn edasipüüdlikkusest on kasu olnud, õnne silmas pidades? Ja kas see edasipüüdlik inimene kuskil firmakontoris on oluliselt vabam, kui inimene Aafrika džunglist? Või on see Lääne inimese vabadus ainult illusioon?

Nii et inimene on tapnud, ja teinud seda palju, aastatuhandeid. Ja täpselt ei tea, kas ta oleks selline, kui ta poleks seda teinud. Ilmselt oleks tal olnud raskem areneda selliseks, kes ta praegu on, kui ta poleks tapnud. Ja kuigi inimene deklareerib, et tappa ei tohi, tegeleb ta tapmisega edasi. Aga kust siis võtab inimene, et ta on tänaseks päevaks nii "täis" arenenud, nii täiuslikuks, et ta võib endale võtta privileegi loobuda tapmisest?

Millisest õigusest peab loobuma Varro?


Selline näeks Varro välja koos juustega, kujutis: fotorobot.

Oletagem, et katoliiklastest abielupaari Helena ja Varro Vooglaiu unistus täitub ja Eestis keelatakse abort. Naistel siis, sest mehed ju teadupärast ei sünnita. Kuid siis on naistel üks õigus vähem kui meestel; neil pole enam täielist kehalist enesemääramisõigust, samas kui meestel on. Sellises olukorras, et säilitada seaduses nõutav võrdsus meeste ja naiste vahel, ei jää üle muud kui ka meestel üks enesemääramisõigus vähemaks võtta. Tegime selle kohta ka küsitluse. Milline see teie arvates olema peaks?

Ise hääletasin, et juuste (ja habeme) lõikamine. Olgu kõik mehed nagu bojaarid enne Peetrit! Juuksed ja habe las kasvavad loomulikult, Jumala tahte järgi! Miks riivata kääridega Jumala tahet, tükeldades elavaid juukseid? Juuksed on Jumala kingitus.

Pealegi, kui meestel juustelõikamine ära peaks keelatama, oleks see Varrole vaid kasulik. Ta vaeneke on ju praegu kiilakas, kulupea, aga Helsingis, kus ta ülikooli doktorandiks on, on külm. Miinuskraadid. Samuti siin, Eestis.

Ütleksin lausa, et juuste ära lõikamine (kes teda selleks sundis? Kas Helena??) on Varro ja üldisemalt ka kõikide teiste külmas kliimas elutsevate meeste vastane räige vägivald. Kahtlustan koguni, et mehi sunnivaid juukseid pääst lõikama naised. Juuste lõikamise keeld laseks meestel oma juukseid, Jumala kingitust, ilma naiste vahelesegamiseta kasvatada.

Juuksed on ka üks väegade tähtis osa mehe mehelikkusest. Teame ju kõik seda Piibli lugu, kus Simson kaotas kogu oma jõu ja väe, kui kuri Delila oli temal juuksed pääst ära lõiganud. Mehe vägi on tema juustes! Keelustagem nende mahalõikamine, ärgem laskem ühelgi süütul juuksekarvakesel surra! Meeste juuste lõikamine on naiste huvides, selleks, et nemad saaks väetite meeste üle valitseda!!! Mõelge, kui me meeste juuste lõikamist ei keelusta, siis võivad naised neilt juuste lõikamist NÕUDA!!!!

Naised ei kahetse abordi tegemist

Meie küsitlus näitab, et valdav enamus naisi, kes on abordi teinud, EI KAHETSE seda. Kahetsevad 30 vastajat (31 %) 65 (68 %) ei kahetse. Seega on rahvastikuminister Urve Palo uuringud puudulikud ja tema kampaania tarbetu ning naistele solvav.

Nii ma arvasingi tegelikult.