Tundub, et ka rahvakirjaniku silmad hakkavad avanema.
laupäev, 20. veebruar 2010
Veel üks põnev blogi: Eesti noormees WWOOFib mööda Euroopat
Soovitan lugeda veel üht põnevat blogi, kus eesti noormees rändab mööda Euroopat läbi WWOOFi (World Wide Opportunities On Organic Farms) ning kirjeldab oma elu, sekka ka filosoofilisi mõtteid, näiteks usu teemadel, kus ta vaidleb padukonservatiivsete usklike ehk usufanaatikutega, kes püüavad inimest usule allutada, muutudes nõnda atraktiivseks võimudele, kellel on sama eesmärk: inimese allutamine. Mistõttu on vaieldav, kas neid nn fanaatikuid üldse usk huvitabki, või on see hoopis võim, mida on usu varjus kergem saavutada. Umbes nii nagu on hundil lambanahas lihtsam tallele ligi hiilida.
WWOOF kujutab endast võimalust töötada mahepõllumajanduse farmides üle kogu maailma, ja teenida selle eest ka väheke raha ning saada oma kõht täis. Paistab olevat päris huvitav alternatiiv praegusel masu-ajal noortele proovimiseks. Saab kõhu täis, maailma näha ja veidi taskuraha ka. Ning kohtuda paljude huvitavate inimestega. Mis sa hing rohkem ikka ihaldad.
Üks omapärane olümpia-blogi
Soovitan: Joosep Martinsoni fotoblogi. Põnev ülevaade olümpial toimuvast, läbi eestlase silmade.
reede, 19. veebruar 2010
Kas Ansip relvastab end Inno ja Irja vastu?
Piisas vaid Innol ja Irjal käia valitsuse pressikal, kui peaminister Andrus Ansip otsustas varustada turvamehed väikeste automaatrelvadega, mida saab hõlma alla peita.
Pole ime, Kaukaasias juba on üks loll, ent agressiivne tegelane - Mihhail Saakašvili. Baltikumis on üks teine - Andrus Ansip, kes juba nõuka ajal koeri inimeste kallale ässitas. Ja kes, nagu näib, kardab nüüd oma elu pärast nii, et laseb oma turvad automaatidega relvastada, nendega, mida oleks kerge rõivastuse alla ära peita.
Siin on üks video ka sellest relvast, mis on mõeldud edaspidi Eestis inimeste tulistamiseks:
Peatage olümpia!
Kas te rakendaksite murtud kontidega looma ja paneksite ta enda heaks tööle? Ilmselt mitte, eks. Selle eest võidakse teid isegi karistada, kui loomapiinajat. Rahvusvaheline üldsus võitleb agaralt eri liiki loomavõistluste vastu, kuna neis võivad loomad viga saada. Äsja ahhetas pool maailma, kui nägi, millistes tingimustes Soomes karusloomi peetakse. Ent samal ajal kiitis kogu maailma avalikkus takka tele-ekraanil murtud roidega piinelnud nais-suusatajale, kes pärast finišit oimetuna kokku kukkus, nii et ma mõtlesin, et ta annab otsad.
Ma tahaks küsida, kas see on sport, mu kallid sõbrad?! Ja vastan ise: nalja teete?! Sport, vähemalt klassikaliste arusaamade järgi on eelkõige tervist taotlev tegevus või ala, kus siis aeg-ajalt võetakse üksteiselt mõõtu rahvusvaheliselt. Ent see, mis praegu toimub olümpiamängudel, on hoopis midagi muud. See pole isegi Jackass. See on sõda. Kus inimesed surevad, saavad haavata, ja haavatuna saadetakse rindele. See ei ole kindlasti sport. Kaugel sellest.
Mõned päevad tagasi oli siinsamas kohvikus juttu sellest, kuidas Eestist olümpiale saadetud Eveli Saue nuttis lahinal. Eveli blogist võib lugeda, kuidas ta vigase ja haigena võistles. Mul hakkas sellest noorest naisest väga kahju. Ja tippspordi köögipool, mida ta kirjeldab, on lausa masendav. Kas spordivaldkonna otsustajatel siis pole tõesti niipalju vahendeid, et lasta sportlastel korralikult terveks saada, enne kui neid võistlema saata?! Isegi Kristiina Šmigun oli kuuldavasti enne võistlemist haige. Haigena enda pingutamine võib aga tervisele suure põntsu panna.
Ma teen ettepaneku hakata boikoteerima olümpiamänge, mis on spordist valgusaastate kaugusel ja sarnanevad pigem Afganistani-operatsioonidega. See üleskutse võib paista naiivne, ja küllap arvatakse, et sellest ei muutu midagi, ent olukorras, kus inimeste tervis on niigi kehvas olukorras, ja seda üle maailma, ei tohiks riiklikult reklaamida enda piinamist, oma tervise kahjustamist. Sest mis kasu on suitsetamise, alkoholismi või muu sarnase enese piinamise vastu võitlemisest, kui riik eraldab suuri summasid samasuguse tervistkahjustava tegevuse promomiseks suurel areenil. Minu meelest peaks olema üleval lausa hoiatused: Olümpia tapab!
Peatage olümpia! Vähemalt sellisel kujul.
Üks küsimus-ettepanek ajakirjanduspraktika kohta ja Inno vastus
Saabus selline küsimus-ettepanek pressikonverentsi puudutava loo juurde:
Te võiksite mingi MTÜ või OÜ ära teha, sisse kirjutada nädalalehe tegemise kui kodanikuühiskonda -sõnavabadust - edendava üllitise. 90.aastate alguses oli Liivimaa Kuller lihtsalt üks nurka Tartus Postimehe toimetuses ja keegi ei vaidlustanud, et tegemist oli väljaandega. Tegelikult oleks aeg teha uus asi - mingi poolproletaarlase odav versioon Postimehest, kus oleks olemas kuulutuste osa jmt, nagu Korea autod on neile, kes Toyotat osta ei jaksa -, ma lööksin igal juhul kampa.
Inno vastus:
rahvusvaheline tava näeb ette, et ajakirjanik võib tegutseda ka vabakutselisena ja ei pea end igaks asjaks juriidiliselt vormistama. Tähtis on end registreerida ajakirjanikuna ja asi ants. Me Irjaga olime end ajakirjanikuna registreerinud sinna pressikonverentsile, kuskil polnud öeldud, et me küsimusi esitada ei tohi. Veel vähem, et selle eest võidakse välja visata. Ma olen oma elus käinud sadadel pressikonverentsidel, küll ajakirjandustudengina, küll eri väljaannete esindajana, küll lihtsalt ekspromt, ja sellist pulli pole küll varem näinud.
Antud juhul oli asi selles, et peaminister läks taaskord paanikasse ja ei osanud olukorda lahendada.
Te võiksite mingi MTÜ või OÜ ära teha, sisse kirjutada nädalalehe tegemise kui kodanikuühiskonda -sõnavabadust - edendava üllitise. 90.aastate alguses oli Liivimaa Kuller lihtsalt üks nurka Tartus Postimehe toimetuses ja keegi ei vaidlustanud, et tegemist oli väljaandega. Tegelikult oleks aeg teha uus asi - mingi poolproletaarlase odav versioon Postimehest, kus oleks olemas kuulutuste osa jmt, nagu Korea autod on neile, kes Toyotat osta ei jaksa -, ma lööksin igal juhul kampa.
Inno vastus:
rahvusvaheline tava näeb ette, et ajakirjanik võib tegutseda ka vabakutselisena ja ei pea end igaks asjaks juriidiliselt vormistama. Tähtis on end registreerida ajakirjanikuna ja asi ants. Me Irjaga olime end ajakirjanikuna registreerinud sinna pressikonverentsile, kuskil polnud öeldud, et me küsimusi esitada ei tohi. Veel vähem, et selle eest võidakse välja visata. Ma olen oma elus käinud sadadel pressikonverentsidel, küll ajakirjandustudengina, küll eri väljaannete esindajana, küll lihtsalt ekspromt, ja sellist pulli pole küll varem näinud.
Antud juhul oli asi selles, et peaminister läks taaskord paanikasse ja ei osanud olukorda lahendada.
Tõnis Lukas ei näinud vabakutselise ajakirjaniku suu sulgemises probleemi
Kirjutasin eile õhtul kirja haridusminister härra Tõnis Lukasele, kes jättis mulle eilsel pressikonverentsil märksa parema mulje kui näost oranži värvi Jürgen Ligi ja näost halli värvi Andrus Ansip. Ja küsisin temalt, milline on tema seisukoht selle kohta, et mul eile oma väikest, ent väga tähtsat küsimust küsida ei lubatud. Selline oli minu kiri:
Tere, lugupeetud härra Lukas
Kõigepealt kompliment. Jätsite tänasel valitsuse pressikonverentsil endast märksa parema mulje kui peaminister Ansip ja rahandusminister Ligi. Olite märksa otsusekindlam, julgem ja vabam.
Mul oleks Teile ka üks küsimus, millele paluksin vastust.
Tänasel pressikonverentsil tekkis situatsioon, kus vabakutselised ajakirjanikud, blogi Inno ja Irja kohvik pidajad Inno ja Irja Tähismaa soovisid esitada härra peaministrile küsimust, kuid pressikonverentsi juhataja Liina Lepik keelas neil seda teha, väites, et pressikonverentsil saavad küsimusi esitada vaid ajakirjandusväljaanded. Kui pärast pressikonverentsi uuesti küsida katsusime, küsides, mida on vabariigi valitsus teinud tööpuuduse vähendamiseks Eestis täna, siis kutsuti meile turvamees ja meil paluti lahkuda.
Küsimus Teile oleks järgmine: milline on Teie seisukoht, kas vabakutselistel ajakirjanikel peaks olema õigus vabariigi valitsuse pressikonverentsil (asjakohaseid) küsimusi esitada ning kas konverentsi juhatajal oli õigus meilt küsimuste küsimise õigust ära võtta, kuigi meid oli pressikonverentsile lubatud (me olime end eelnevalt registreerinud ning meile ei tehtud sisenemisel mingeid takistusi)?
Lugupidamisega
Irja Tähismaa
Vabakutseline ajakirjanik
Inno ja Irja kohvik
Tõnis Lukas on väga tubli mees, juba täna hommikul saabus vastus. See on selline:
Tere!
Aitäh hea sõna eest! Samas mõistan ma pressikonverentsi juhi tegevusviisi. Küllap peab ta reeglistikust täpselt kinni. Arvan, et pressikonverentsi formaat näeb tõesti ette väljaannete esindajate osalust. Sellest siis küsimise kord. Ja Teid lasti ju passiivselt siiski osaleda, mis ei ole sugugi tavapärane. Ses mõttes mul korraldajatele etteheiteid ei ole.
On palju muidki foorumeid, kus kõik küsijad on teretulnud - näiteks tänane Haridusfoorum.
Tervitades Tõnis Lukas
Väga tore, aga ma ei saa ikkagi aru. Härra Lukas mainib mingit reeglistikku. Et on mingi reeglistik, mis määrab, kes tohivad Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil küsimusi küsida ja miks. Ja et me võime end õnnitleda, et meid üldse sisse lasti, mis polevat sugugi tavapärane.
Hmm, see tähendab siis seda, et kuskil peab olema mingi reeglistik? Mis määrab siis kindlaks, ma kujutan ette, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes ei ole. Sest ürituse nimi on ju pressikonverents, kas pole? Seega tähendab see seda, et sel võivad osaleda ajakirjanikud.
Teistes Euroopa Liidu riikides, näiteks Saksamaal, on tavaks, et ajakirjanikeks peetakse ka vabakutselisi ajakirjanikke. Näiteks see ajakirjanik, kes meiega intervjuud tegemas käis ühe suure väljaande tarbeks, oli Saksamaalt, ning tema oli vabakutseline. Ka Inno on vabakutseline ajakirjanik. Ma saan aru, et mina olen alles junts, õpin ametit, aga Inno on ju lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna, teda on õpetanud korüfeed Lauristin ja Vihalemm ja kes nad seal kõik olidki. Temal peaks ju ometi olema õigus Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil küsimusi küsida. Nagu kõigil vabakutselistel ajakirjanikel Euroopas.
Kuid, nagu härra Tõnis Lukas ütles, on mingi reeglistik. Ja mina kui noor hakkaja ajakirjandusjunts võtan nüüd selle imereeglistiku leidmise oma pühaks ülesandeks. Seal ürikus peaks siís kirjas olema, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes mitte. Ja sellele siis arvatavasti toetuski Vabariigi Valitsuse pressiesindaja Liina Lepik, kui ta ütles, et Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaanded.
Küsimus on vaid selles, kus see reeglistik on? Kas keegi teab mulle niidiotsa kätte juhatada. Saatsin juba ka härra Lukasele uue küsimuse, kus ma selle reeglistikuga tutvuda saan. Näis, mis ta mulle vastab!
Seniks nägudeni!
Noor ja entusiastlik ajakirjanik Irja
On palju muidki foorumeid, kus kõik küsijad on teretulnud - näiteks tänane Haridusfoorum.
Tervitades Tõnis Lukas
Väga tore, aga ma ei saa ikkagi aru. Härra Lukas mainib mingit reeglistikku. Et on mingi reeglistik, mis määrab, kes tohivad Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil küsimusi küsida ja miks. Ja et me võime end õnnitleda, et meid üldse sisse lasti, mis polevat sugugi tavapärane.
Hmm, see tähendab siis seda, et kuskil peab olema mingi reeglistik? Mis määrab siis kindlaks, ma kujutan ette, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes ei ole. Sest ürituse nimi on ju pressikonverents, kas pole? Seega tähendab see seda, et sel võivad osaleda ajakirjanikud.
Teistes Euroopa Liidu riikides, näiteks Saksamaal, on tavaks, et ajakirjanikeks peetakse ka vabakutselisi ajakirjanikke. Näiteks see ajakirjanik, kes meiega intervjuud tegemas käis ühe suure väljaande tarbeks, oli Saksamaalt, ning tema oli vabakutseline. Ka Inno on vabakutseline ajakirjanik. Ma saan aru, et mina olen alles junts, õpin ametit, aga Inno on ju lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna, teda on õpetanud korüfeed Lauristin ja Vihalemm ja kes nad seal kõik olidki. Temal peaks ju ometi olema õigus Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil küsimusi küsida. Nagu kõigil vabakutselistel ajakirjanikel Euroopas.
Kuid, nagu härra Tõnis Lukas ütles, on mingi reeglistik. Ja mina kui noor hakkaja ajakirjandusjunts võtan nüüd selle imereeglistiku leidmise oma pühaks ülesandeks. Seal ürikus peaks siís kirjas olema, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes mitte. Ja sellele siis arvatavasti toetuski Vabariigi Valitsuse pressiesindaja Liina Lepik, kui ta ütles, et Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaanded.
Küsimus on vaid selles, kus see reeglistik on? Kas keegi teab mulle niidiotsa kätte juhatada. Saatsin juba ka härra Lukasele uue küsimuse, kus ma selle reeglistikuga tutvuda saan. Näis, mis ta mulle vastab!
Seniks nägudeni!
Noor ja entusiastlik ajakirjanik Irja
Ust-Barguzini kalatehas ja Stenbocki maja
Eilne käik Stenbocki majja meenutas mulle aastatategaust reisi Venemaa Kaug-Itta koos soomlastest kolleegidega. Kellega koos tahtsime 1992. aasta sügisel intervjueerida Baikali järve äärse Ust-Barguzini linnakese kalatehase direktorit, kes pidi kohalike inimeste jutu järgi olema kõikse suurem niiditõmbaja. Otsisime mitu päeva võimalust tähtsa direktorihärra jutule pääseda, jõudsime oma otsaga isegi tema töökabineti ukse taha ja nägime ukse vahelt teda saali suuruses kabinetis võimsa kirjutuslaua taga istumas, kuni tema sekretär teatas meile, et direktor ei soovi meiega vestelda. Kõik. Soomlaste näod venisid muidugi pikale, et kuidas nii saab. Mina polnud eriti üllatunud, sest tegemist oli ikkagi Venemaa, endise Nõukogude Liiduga. Hea, et meid sealt üldse välja ei aetud.
Sama lugu oli eile Tallinnas Stenbocki majas toimunud pressikonverentsiga. Me Irjaga ei läinud sinna küll 7000 kilomeetri kauguselt, ent ikkagi, Rakverest, poolteist tundi autosõitu on paras ettevõtmine. Registreerisin end ja Irjat koguni valitsuse kodulehel internetis. Olime varakult kohal, käisime läbi turvakontrollist, võtsime pressikonverentsi ruumis kohad sisse. Kuni peaminister Andrus Ansipi esindaja Liina Lepik ütles, et meil pole õigust küsimusi esitada. Veelgi enam, meid aeti Stenbocki maja pressiruumist välja. Sellist asja ei juhtunud isegi Ust-Barguzini kalatehases, kuigi Soome ajakirjanikud nõudsid intervjuud päris häälekalt.
Eks see peegeldab ka praegust Eesti elu-olu. Väliselt paistab kõik justnagu läänes, tänavatel on ilusad autod ja majad on üle vuntsitud, ja välismaalastele osatakse teha head nägu, kus vaja, ent sisemiselt elab edasi Nõukogude Liit. Isegi riigijuhid on samad, mis NLiidu ajal. Need, kes demonstrantide peale koeri ässitasid, käituvad nüüd nagu Ust-Barguzini kalatehase direktorid. Ma ausalt öeldes ei imesta.
neljapäev, 18. veebruar 2010
"Olematu produtsent" Juhan Saul Gross esitleb: põnevik Phobos
Filmitud 100% Tallinnas, filmi eelarve on 25 miljonit krooni
Intervjuu Andrus Ansipiga
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=hX-qhgcouc8.
Inno ja Irja tegid täna Stenbocki majas intervjuu peaminister Andrus Ansipiga. Videost on näha, kuidas Irja küsimuse peale tööpuuduse kohta kutsib pressiesindaja Liina Lepik kohale turvamehe. Inno jõuab esitada küsimuse maksumaksja raha kulutamise kohta reiside peale, mille peale Ansip nähvab, et lõpetage ära, ta pole maksumaksja raha reisidele kulutanud. Turvamees palus Innol ja Irjal pressikonverentsilt lahkuda.
Rääbakast Nõmme turust on saanud muinasjutumaa
Nõmme turust Tallinnas, mis seises aastakümneid rääbakana, on viimase paari aastaga saanud tõeline muinasjutumaa, mis on täiesti võrreldav Tartu turuga.
Nõmme turult saab mida iganes: kodumaiseid kuldse reneti ja tellisaare õunu, peipsi sibulat, kohalikku küüslauku, hapukurki ja -kapsast ning muid aiasaadusi, külmutatud kodumaiseid mustikaid, maasikaid, vaarikaid, astelpajumarju, värsket kala, mett, linnuliha ja seda kõike palju soodsamate hindadega kui kuskil suures toidupoes või isegi Säästumarketis. Tõeline säästumarket, pealegi veel värske ja tervislik on turg. Oi, kuidas ma kadestan tallinlasi ja tartlasi, et neil on olemas selline turg.
Siin veel mõned pildid talvisest Nõmme turust:
Valitsus võltsis Haapsalu sadamat puudutavaid dokumente
Kohvikul on heameel tervitada kodanikuaktiivsuse kasvu Eestis, kus tuntud paadimüüja Viktor Siilats on avaldanud veebis infot korruptsiooni kohta Haapsalus, kus valitsusega seotud võimurid, nende seas Eero Pärgmäe (majandusministeeriumi asekantsler) ning Aivar Reivik (vabadussamba sihtasutuse juht) on saanud isiklikku kasu valitsuse-poolsest dokumentide võltsimisest seoses rahvusvahelise piiripuntiga.
Kuidas peaminister Ansip Irjale turvamehe kutsus
Olin täna omast arust entusiastlik ajakirjanik ja läksin Ansipi pressikonverentsile. Eks ikka sinna Stenbock'i majja, kus Ansip oma bandega ajakirjanikele jutlusi peab. Võtsin oma väikse märsi ja märkmikukese kaasa. Olin nii ärevil, esimene kord ikkagi ju, et ei saanud öösel korralikult magadagi. Vanasti kirjutasin öösiti märkmikukesse luuletusi, nüüd kirjutasin omast arust kõige olulisema küsimuse riigis täna: "Mida on Vabariigi Valitsus teinud täna tööpuuduse vähendamiseks riigis?"
Nii, tähendasin selle oma väikesesse märkmikukesse ilusti üles ja jäin rahulikult magama, sest olin täiesti veendunud, et hea ja aus peaminister Andrus Ansip sellele kindlasti vastab. Sest miks ta ei peaks siis vastama ühe noore ja entusiastliku ajakirjanikuhakatise küsimusele, mis põleb ka tuhandete eestimaalaste huulil: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS RIIGIS??
Inno, mu autojuht ja kaameramees, ütles ka, et küsi julgesti, küll Ansip vastab. Ei tema juba vastamata jäta. Ja tegu ju niivõrd olulise küsimusega. Samuti ütles Inno, et kui tahad olla ajakirjanik, siis pead küsima teravaid küsimusi, muidu ei ole üldse mõtet minna nalja tegema. Kuna tema on ajakirjandusalal ikkagi targem kui mina ning lausa proff ajakirjanik, kui nii võib öelda, siis noore ja õpihimulise meediajuntsuna võtsin teda kuulda.
Avasin oma silmad juba kell üheksa, pool tundi enne mobiili äratuskella helisemist. Jõin kohvi, napsasin endale natuke süüa ning käsutasin ka Inno voodist ülesse. Ei jõudnud ära oodata, millal Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile jõuan ja oma väikse küsimuse lugupeetud peaministrihärrale esitada saan.
Kohv joodud ja kõht täis, et pressikonverentsil kõht ebaviisakalt korisema ei hakkaks, hakkasime kella kümne paiku Tallinna poole sõitma. Igaks juhuks olime end aegsasti Vabariigi Valitsuse koduleheküljel ka ära registreerinud, nagu kord ja kohus ette näeb. Kirjutasime, et oleme Inno ja Irja Tähismaa ning et väljaanne, mida esindame, on Inno ja Irja kohvik.
Alguses laabus kõik kui lepse reega. Parkisime oma autokese Toompeale, jalutasime Stenbock'i majja ja kuigi jõudsime tervelt 26 minutit enne pressikonverentsi algust kohale, võttis allkorruse rahvas meid väga soojalt ja sõbralikult vastu. Blondi peaga tädi, kes võttis ära meie id-kaardid ja andis asemele külalisekaardi, ütles, et noh, mis siis ikka, kui jõudsite varem, siis jõudsite varem, eks minge siis saali ja riputage oma mantlid varna. Näis, nagu meid oleks oodatud. Puudu olid vaid aurav kohvitass ning soojad saiakesed. Turvameeski naeratas lõbusalt ning asetas meie asjad aupaklikult turvalindile, kus nad siis läbi valgustati. Ei mingit probleemi.
Olin ausalt öeldes eufoorias - Andrus Ansipi valitsus on tõepoolest demokraatlik, sest ei pelga vaba ajakirjandust, juhhei! Ja mina, noor ja entusiastlik ajakirjandusjunts olen Stenbock'i majas oodatud külaline! Säädsime end mõnusasti konverentsisaali mustadele toolidele istuma ning jäime teiste ajakirjanike saabumist ootama.
Kuid neid ei tulnud ega tulnud. Jõudsin juba mõelda, et vaat kus lops, teistele ajakirjanikele ei lähegi riigi asjad korda. Ja võib-olla ongi vahva, kui oleme vaid mina, Ansip ja minu kaameramees. Mina esitan Ansipile oma väikse, ent väga tähtsa küsimuse, ja Ansip vastab, pärast teeme võib-olla isegi väikse intervjuu ja pildiseeria. Inno aga rikkus mu rõõmu ja ütles, et no BNS-i ajakirjanik ikka tuleb. Alati on tulnud.
No mis siis ikka, mõtlesin mina. Oleme siis mina, minu kaameramees, Ansip ja BNS-i ajakirjanik. Seepeale ütles Inno, et Ansip ei tule üksi, peale tema on veel kolm ministrit ja valitsuse pressiesindaja.
Suutsin sellega kuidagi leppida, aga ühtäkki hakkas saali rahvast voorima. Tuli üks mustade prilliraamidega vanem tädi, kes seadis end tähtsalt esiritta istuma ja kaebas, et tema mikrofon ei tööta. Mõnda aega olid kõik ametis tema mikrofoni vaatamise ja parandamisega. Tuli ka Kaileen Mägi ETV-st, kes ütles, et see tal juba kaheksas aasta valitsuse pressikonverentsidel käia. Ja siis väga palju muid ajakirjanikke, keda ma ei tundnud, aga kes olid kõik väga viisakad ja tervitasid üksteist.
Siis tuli Ansip. Ja tema järel, hanereas Jürgen Ligi, Tõnis Lukas ja Jaanus Tamkivi. Nendega oli kaasas ka üks tumedapäine neiu, kelle kohta Inno ütles, et ta on Vahur Kersna elukaaslane. Kes pidi olema rahvuselt mustlane, nagu üks mu ajakirjanikust tuttav mulle usalduslikult rääkis. Aga see selleks.
Mustlasneiu hakkas kohe konverentsi juhatama. Ta oli väga tähtis, nagu ise peaminister, ja vaatas kõigile kohalolevatele ajakirjanikele põlglikult muiates ülevalt alla. Kõigepealt andis mustlasneiu sõna Ansipile, seejärel Ligile, kolmandaks Lukasele ja neljandaks Tamkivile. Nad kõik rääkisid nii igavat juttu, et ma ei hakka seda siinkohal üle rääkima. Mu kaameramees paneb pärast video üles, siis saate ise näha, kui huvi peaks olema.
Aga mis oli huvitav! Jürgen Ligi nägi välja nagu surma vari, ta oli hirmkõhnaks jäänud ja meenutas pigem kotipoissi kui rahandusministrit. Samuti oli ta millegipärast näost oranži värvi ning seda kogu pressikonverentsi aja! Ja kui ta rääkis, siis ta hääl värises hirmsasti, ta takerdus oma sõnades ega vaadanud õieti ajakirjanike poolegi. Paistis, nagu tal oleks mingi suur mure. Mõtlesin endamisi, et ei tea, mis see võiks olla. Kas ta oli midagi halvasti söönud ja puuks ei tulnud välja või oli ta äkki saanud sõnumi tähtsatelt Euroopa onudelt, et eurot ei tulegi? Ja Ligi teab seda, see teadmine praeb teda seestpoolt ja küpsetab ta näo pooltoorete Maroko apelsinide värvi heleoranžiks, aga ta ei julge seda veel rahvale öelda? Sest seda eurot on ju hullu moodi ihaldatud, kohale meelitatud ja oodatud. Nagu hingeõnnistust, mida ei tule ega tule. Selle nimel on panditud ja kanditud vara, müüdud hingi. Ainult tapmine ja tagaajamine on veel puudu, aga küll jõutakse sellenigi, suuremad valimised ju veel ees.
Kui Ligi oli näost oranži värvi, siis Ansip oli näost tuhkhall. Ta silmad ei säranud. Ta keha oli kange ja kui mitte arvestada paari vihast pilku minu ja mu kaameramehe suunas, siis ta eriti ei pilgutanud ka.
Kõige parema mulje jättis Lukas, kel, tõsi küll, nagu Inno tähele pani, käsi väheke värises. Aga see oli minimaalne. Ja Lukas oli näost ikka inimese nägu, mitte nagu Ansip ja Ligi.
Kui ministrite pikad ja igavad tiraadid läbi said, andis mustlasneiu loa küsimusi küsida. Ajasimegi kohe kaameramehega käed püsti. Seepeale ütles mustlasneiu kõrgilt: "Valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaanded". Meile ei antudki mikrofoni. Mis seal's ikka, mõtlesime kaameramehega, küsime siis oma küsimused pärast pressikonverentsi, kui ka vabakutselised ajakirjanikud nagu meie tohivad küsida.
Seni küsisid teised ajakirjanikud ja ma pean ütlema, et nad on vist liiga pikka aega konverentsidel käinud, sest ühtegi teravat küsimust sealt küll ei tulnud. Isegi mitte natuke teravat. Teravamatki. Ainult palved ministritele täpsustada neid jubedaid tiraade, mille nad olid äsja maha pidanud.
Õnneks lõppes konverents üsna pea, sest mustlasneiu kannatus katkes ning ta ütles, et kui rohkem küsimusi pole, siis on pressikonverents läbi. Ahaa, mõtlesin mina ja liikusin peaministri poole. Sest kui vabakutseline ajakirjanik ei tohi esitada oma küsimust pressikonverentsi ajal, siis pärast seda ta seda ikkagi tohib? Olime just härra Ansipi nina all, kui tige mustlasneiu meile tee peale ette sammus.
Ütlesime talle, et soovime esitada küsimust. Et me oleme ka ajakirjandusväljaandest. Millisest, küsis tema kurjalt. Inno ja Irja kohvikust, vastasime meie. Tema tegi selle peale vaid "mp-mp" ja raputas pead. Aga Andmekaitseinspektsioon ütleb, et me oleme ajakirjandusväljaanne ja teeb meile sel alusel ettekirjutusi, ei andnud mina alla. Seepeale mustlasneiu enam ei kõssanudki. Eeldas ilmselt, et ma sain asjast aru ega tekita probleemi.
Aga mina ei jätnud. Kui meid lubati konverentsile, siis meil on õigus ka küsimusi küsida. Milleks meid üldse sel juhul pressikonverentsile lubati, niisama, viksilt pingi peal istuma? Ei, sellega ma nõus pole, mõtlesin mina, ja küsisin peaministrilt, kes parajasti minu poole vaatas, oma väikse, ent väga tähtsa küsimuse: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS EESTIS???
Ja mida tegi seepeale peaminister? Ta keeras mulle selja.
Mustlasneiu aga kutsus seepeale turvamehe, kes oli seni koridorinurgas passinud, ja käskis tal meid ära ajada. Turvamees tuligi meie juurde ja ütles karmilt: "Palun lahkuge!". Seda siis selle peale, kui olime küsinud peaministrilt kõige olulisema küsimuse tänases Eestis: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TENUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS EESTIS????
Paistab, et peaminister Ansipil pole tööpuudusest sooja ega külma, ega ta mulle muidu selga oleks pööranud ja ülbelt vastamata jätnud. Tegemist on ju kõige olulisema küsimusega, kõige põletavama probleemiga Eestis üldse ja see puudutab tuhandeid peresid, kus emad-isad töötuks jäänud ja inimesed kodud kaotanud. Kus mõne õnnetu päeva söögiraha pole võib-olla suurem kui nelikümmend krooni. Kus inimesed mõtlevad, mis oleks targem: kas panna endale kohe nöör kaela või proovida alustuseks panka röövida?
Kõigile neile peredele pööras peaminister Ansip täna demonstatiivselt selja.
Aga peame mõistma ka peaministrit. Kust ta meil alles tuligi? Lõuna-Aafrikast või Lõuna-Aasiast? Sapporost ja teistelt tähtsatelt väljamaavisiitidelt. Ei ole ju inimesel aega kõigega tegeleda. Paramatult tuleb teha mõned valikud. Kuna ta tahab sel aastal kindlasti veel ka Austraalia aborigeenide ja Aafrika bušmanite pool ära käia, siis tal lihtsalt ei jätku jaksu ja energiat pööbli ülepaisutatud muredega tegeleda.
Pakkisime kaameramehega asjad kokku ja lasime Stenbock'i majast jalga. Selgunud oli tõsiasi: Eesti Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel ei tohi vabakutselised ajakirjanikud küsimusi küsida. Nad võivad küll pingil istuda, pilti teha ja filmida, midagi märkmikussegi tähendada, aga suud nad lahti teha ei tohi. Veel parem, kui nad kleebivad endale suu peale kleeplindi, siis on kindel, et suu on lukus ja peaminister ja ministrid ei pea nende jaoks ebamugavatele küsimustele vastama.
Mis üheks jaoks ebamugav, see teise jaoks ülieluoluline. Seepärast oleme mina ja mu kaameramees järgmisel neljapäeval kui naksid traksid Stenbock'i majas tagasi.
Masu hakkab pärale jõudma: Eesti riigi rahandus täiega pekkis
Näib, et masu hakkab pärale jõudma. Kui möödunud aastal aitas numbeid koos hoida massiline koondamine, ehk täpsemalt koondamisrahad, siis sel aastal seda pidu enam pole. Nii on sotsmaksu laekumine kukkunud 19%. Valitsus peab hakkama kõvasti kulusid kokku hoidma.
Kuivõrd selle aasta eelarves on arvestatud vaid 4% väiksemat sotsmaksu laekumist, on valitsus taaskord kõvasti puusse pannud. Eriti sellega, et aasta lõpus hakkab sotsmaksu laekumine paranema. Kust otsast, tahaks küsida selle kohta, kui tööpuudus üha suureneb?!
Äripäevas loo juures ka päris head kommentaarid:
Enamik Eesti inimesi ei tea üldse kui palju nad maksudeks tegelikult maksavad. Eestis tuleb iga kättesaadava 1 EEK eest kohe maksta maksusid koos sundkindlustustega 0,7 EEK ehk 70 senti palgafondist? Eestis on tööandaja maksnud töötaja eest 10 000 krooni netopalga kättesaamisel sellele lisaks makse koos sundkindlustustega kokku 7026 krooni, mis moodustab maksudena 70% sellest netopalgast (palgafondist). Kogukulu tööandja jaoks on 17 026 krooni. NB! jutt on palgafondi maksukoormusest, mitte sellest kuidas maksukoormus jaguneb ettevõtja või üksikisiku vaheliselt. Selleks, et pista tasku reaalne 1 EEK tuleb maksta maksusid koos sundkindustustega kokku 70 senti. Vt. http://maksud-eestis.blogspot.com
Eesti on ettevõtete maksukoormuse osas 183 riigi seas 131 kohal ehk 130 riigis on Eestist soodsam maksukeskkond. Poliitikutele ja ametnikele meeldib rahvaga manipuleerida, et võrreldes põhjamaadega (eelkõige võrreldes Rootsi ja Soomega) on Eesti maksukoormus ebaloomulikult madal. Vaatame lähemalt, kui Eesti on 131. kohal, siis Soome on 125. kohal, ning Rootsi 144. kohal. Tuleb välja, et antud demagoogiline retoorika on vale, sest kõik 3 riiki on enam-vähem samas suurusjärgus. Eestis on põhjamaade maksukoormus ilma, et sellega kaasneks põhjamaade elukvaliteeti.
Teine laialt levinud retoorika põhineb väitel, et Balti riike – Eestit, Lätit ja Leedut ei saa vaadelda ühtse regioonina ning peaaegu alati rõhutatakse Eesti paremust võrreldes Läti või Leeduga. Kui võtta aluseks maksukoormuste võrdlus, siis Läti asub tabelis 54. kohal ning Leedu 99. kohal ehk mõlema naabri maksukeskkond on tuntavalt soodsam ja ettevõtjasõbralikum võrreldes Eestiga.
----------
Kokkuhoiu kohti on küll, nt. valdade koondamine, riigiametnike vähendamine, riigikogulaste kuluhüvitiste ära jätmine, presidendiproua palk (sellist ametikohta ei ole isegi korrumpeerunud Venemaal), kuid poliitikud ei taha sellistest kokkuhoiu kohtadest midagi kuulda.
----------
Et andmed 2009.a võrreldavad oleks, tuleb siit veel maha arvestada see 4%, mis aasta aega tagasi pensioni II sambasse läks. Seega, võrreldaval alusel on sotsiaalmaksu laekumiste kukkumine ikka oluliselt suurem.
-----------
EEstis 650000 tööinimest - nendest 100000 ametlikult töötud! tegelik töötus on hetkel 150000 -200000 vahel(inimene on arvelt maas aga pole ikka tööd leidnud)! Lisaks 50% eesti töötajatest on -"väikesepalgalised" (maksu tuleb vähe). Ametlikult 35000 inimest on eestis lahkunud, tegelik lahkunute arv on -50000 inimese kanti, see arv kasvab kiirelt.
Kokkuvõtteks - maksude laekumine väheneb seni kuni meil on kõrge töötus ning inimesed lahkuvad eestist!
Mina nimetaks seda PUPU majandusmudeliks!
----------
ja töötavatest inimestest 45% on maksumaksja palgal. Täna ehk isegi rohkem.
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Väike Inno teatab Eesti valitsuse pettusest: Eesti tegelik eelarvedefitsiit 2009 oli 5% SKPst/ Inno reports about a scam in Estonia: the real budget deficit in 2009 was 5% of GDP
Tähelepanu Euroopa keskpanga ametnikud, ausa Euroopa Liidu kodanikuna anna teada ühe liikmesriigi, Eesti Vabariigi valitsuse pettusest.
Nagu juba vihjas eile SEB panga ökonomist Hardo Pajula, on Eesti valitsus teinud raamatupidamises "keemiat" (cooking the books). Eesti tegelik eelarvedefitsiit on 5% SKPst. Valitsus on riigi raamatupidamise seisu parandamiseks näidanud tuluna Eesti Energia (Eleringi) võetud 3,2 mld laenu ning Eesti Telekomi müügist saadud ühekordset 3,5 mld tulu.
Tegelikkuses on Eesti valitsus ettevõtjatel kõri kinni tõmmanud, kuna riigi kulusid pole kärbitud ning maksukoormust üha suurendatud. Mistõttu on oodata eelarvedefitsiidi hüppelist kasvu lähiaastatel.
--------------------
To everybody, who it may concern:
Inno reports about budget scam in Estonia
Hereby Inno, true citizen of the European Union reports about budget scam in Estonia. The Estonian Government has cooked the books by including the Energy Company's EEK 3,2 bn loan and extraordinary income EEK 3,5 bn from selling Telecom's shares on the income side of the 2009 budget, thus showing the deficit smaller by at least 2 pp. Estonia's real budget deficit in 2009 was about 5% of GDP.
FoolEST ilmutab end kolinal
Ansipi juhitava valitsuse ämbrite kolin kostab kaugele. Pole ime, et sellest on hakatud ka väljaspool aru saama. Tegelikkuses toimus kukkumine juba mitu aastat tagasi, kui Eestist sai niigi bürokraatlikus ELis ametnike tõeline paradiis. Selline enam-vähem euroopalik fassaad, suuremates linnades, vanas soveediaegses soustis. Kus igasugune initsiatiiv on karistatav.
Eesti liitumine ELiga oli selgelt enneaegne. Eesti kaotas vabakaubanduslepped mitmete suurte turgudega, näiteks Ukrainaga, samas pidi euronõuete tätimiseks end lõhki laenama. Nüüd on tulemus käes: totaalne kollaps.
Miks eestlased leivale suud annavad? Inno paljastab
Küllap on nii mõnigi mõelnud, et miks eestlased annavad leivale suud või et miks maha kukkunud leib üles võetakse. Et millest seesugune suhtumine leivasse, mis iseenesest pole teab mis väärtuslik toiduaine.
Lugesin äsja üht teksti vanade kreeklaste toitumistavade kohta, ja mis selgus, nad kasutasid leiba muu hulgas söögiriistana, kuna nuge-kahvleid nad ei tundnud, ning ühtlasi pühkisid oma käsi leiva sisse, mille nad siis viskasid maha koertele või orjadele.
Eestlased olid samuti orjad, ning võib arvata, et leivale suu andmine ning leiva üles korjamine tulenes sellest, et nad korjasid isandate poolt maha visatud leivapalu ja toitusid nendest. Irooniliselt võib märkida, et ka koer annab leivale suud, enne kui selle üles korjab. See on ilmselt eestlaste orjapõlvest pärit komme, mis on hilisemasse ellu üle tulnud.
Lisaks veel niipalju, et kreeklaste põhitoit oli kala, juurviljad ning puuviljad. Joogiks tarvitasid veega lahjendatud veini või vett. Magusainena kasutatsid mett, kuna suhkrut nad ei tundnud.
Jürgen Ligi varjab end avalikkuse eest?
Rahandusminister Jürgen Ligi, kes pidi täna tulema linnade ja valdade päevadele ettekannet pidama, kohale ei ilmunud.
Omavalitsuste esindajad peavad seda reaktsiooniks eilsele päevale, mil reformierakondlased linnade liidu juhatusest välja peksti.
Reform on omadega puntras, sest olukorras, kus nad panid piduri haldusreformile, jätsid nad omavalitsused rahata. Reform suhtub rahvasse nagu Kristiina Ojuland oma lammastesse: piinab surnuks.
Omavalitsuste esindajad peavad seda reaktsiooniks eilsele päevale, mil reformierakondlased linnade liidu juhatusest välja peksti.
Reform on omadega puntras, sest olukorras, kus nad panid piduri haldusreformile, jätsid nad omavalitsused rahata. Reform suhtub rahvasse nagu Kristiina Ojuland oma lammastesse: piinab surnuks.
Aga kuhu jääb madal maksukoormus?
Kui Eestis oli kasv kahekohaline, põhjendasid võimuloleva Reformierakonna liikmed seda madala maksukoormusega. Nüüd, kui langus on kahekohaline, on asutud hoopis maksukoormust tõstma. Aga kuhu jääb nüüd jutt madalast maksukoormusest ja selle mõjust majandusele? Kas see oli siis bluff?
Minu teada pole küll majanduse loogikas midagi muutunud. Mida madalam on maksukoormus, seda elavam ettevõtlus ja seda väiksem tööpuudus. Ehk siis, tööpuuduse langetamiseks tuleb alandada maksukoormust, seda just riigi tasemel. Ent riik, vastupidi, kergitab maksukoormust, ning võtab raha ära kohalikelt omavalitsustelt, sundides neidki kohalikke makse kehtestama.
Maksukoormuse tõusu ei saa seletada isegi vajadusega kompenseerida maksutulude vähenemist, sest reegel on ka see, et mida madalamad on maksud, seda parem laekumine. Madalate maksudega väheneb huvi maksude maksmisest kõrvale hiilida.
Džiisös, mis soome naisega juhtus!
Iltalehti kirjutab, kuidas soome naine sai Tallinnas Mere puiesteel Kuulsaali juures purikaga pähe ning sai hirmsa peahaava, ühtlasi murdus tal selgroolüli, mistõttu on naine mitu kuud töövõimetu.
Ettevaatust, purikad!!!
Maarahva juhtumisi Vännkuuveris
Maarahvas pole üldsegi rõõmus, et pääses kaugele Kanaada-maale suusatama. Vastupidi, näiteks siin Eveli Saue lausa nutab kohe.
Eveli Saue kirjutab oma olümpiablogis, et on täiesti haige, ja oht oli ka teisi nakatada. Aga miks saadetakse haigeid inimesi teise maailma otsa? Haige inimene ei suuda ise adekvaatselt mõelda, sportimisest rääkimata, keegi oleks võinud ju öelda, et kallis, istu kodus ja ravi end terveks. Eveli tervis tundub olevat lausa jubedas olukorras. Miks inimesi sedasi piinatakse?
Üks küsimus ilusüstide ja naine on pikem kui mees - kohta ning Inno vastus
Saabus selline küsimus:
Mina tahaks hoopis Innolt küsida, kuidas ta suhtub ilusüstidesse? Galojani pilti vaadates tuli meelde, et ta on sellel teemal sõna võtnud- väidetavalt kasutanud nii botoxi süste kui ka huuli suurendavaid süste. Inno, mis sina arvad, kas naine võib oma pisikesed vead niivisi "peita"? Kuidas sinu suhtumine on ilukirurgiasse?
Ja veel üks küsimus- kuidas suhtud sellesse, kui naine on mehest pikem? Mina olen nimelt 173cm-ne naine ja kui panen ilusad kontsakingad jalga, siis tundub, et enamus mehi on kuidagi nagu minust lühemad...Jube vastik tunne. Või peaks enda suhtumist muutma? Et olen pikk, ilus, sale ja mees kõrval olgu hoopis minuvääriline, mitte mina põdegu...Mis arvad, Inno, kas see pikkuse teema on üldse arutamist väärt, kui tegelikult on inimeste vahel NII palju muid arusaamatusi...
Inno vastus:
mina suhtun ilusüstidesse skeptiliselt, sest nad muudavad välimust ja vähendavad võimalust tunda ära sobivat inimest. Ehk lõikavad ära võimaluse olla elus õnnelik. Pealegi on ilu selline liikuv märklaud, mida on raske tabada. Sellega kaasas käimiseks peab end laskma pidevalt süstida ja lõigata. Praegu on popp hoopis loomulik ilu, nii et kõik süstijad on suures hädas.
Ma arvan, et ka pikkuse pärast pole mõtet põdeda, sest paljudele meestele meeldivad just pikad naised. Ma arvan, et pikkuse teema pole arutamist väärt ja keegi ei tohiks põdeda oma välimuse pärast. Selline põdemine tekitab komplekse ja kompleksid ei lase elada täisväärtuslikku elu. Igaüks on täiuslik just sellisena nagu ta parasjagu on siia ilma loodud.
Mina tahaks hoopis Innolt küsida, kuidas ta suhtub ilusüstidesse? Galojani pilti vaadates tuli meelde, et ta on sellel teemal sõna võtnud- väidetavalt kasutanud nii botoxi süste kui ka huuli suurendavaid süste. Inno, mis sina arvad, kas naine võib oma pisikesed vead niivisi "peita"? Kuidas sinu suhtumine on ilukirurgiasse?
Ja veel üks küsimus- kuidas suhtud sellesse, kui naine on mehest pikem? Mina olen nimelt 173cm-ne naine ja kui panen ilusad kontsakingad jalga, siis tundub, et enamus mehi on kuidagi nagu minust lühemad...Jube vastik tunne. Või peaks enda suhtumist muutma? Et olen pikk, ilus, sale ja mees kõrval olgu hoopis minuvääriline, mitte mina põdegu...Mis arvad, Inno, kas see pikkuse teema on üldse arutamist väärt, kui tegelikult on inimeste vahel NII palju muid arusaamatusi...
Inno vastus:
mina suhtun ilusüstidesse skeptiliselt, sest nad muudavad välimust ja vähendavad võimalust tunda ära sobivat inimest. Ehk lõikavad ära võimaluse olla elus õnnelik. Pealegi on ilu selline liikuv märklaud, mida on raske tabada. Sellega kaasas käimiseks peab end laskma pidevalt süstida ja lõigata. Praegu on popp hoopis loomulik ilu, nii et kõik süstijad on suures hädas.
Ma arvan, et ka pikkuse pärast pole mõtet põdeda, sest paljudele meestele meeldivad just pikad naised. Ma arvan, et pikkuse teema pole arutamist väärt ja keegi ei tohiks põdeda oma välimuse pärast. Selline põdemine tekitab komplekse ja kompleksid ei lase elada täisväärtuslikku elu. Igaüks on täiuslik just sellisena nagu ta parasjagu on siia ilma loodud.
teisipäev, 16. veebruar 2010
Miks Eesti ei pruugi eurot saada - Inno seletus asja kohta
Niisiis. Nõndaks. Sedapsi.
Kui ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, misasi on euro. See on küll, jah, Euroopa ühisraha, ent peakorter Frankfurdis, Saksa finantspealinnas annab juba aimu sellest, et tegemist on Saksa rahaga. Mille ümber on koondatud siis ka teised majandused. Et tagada finants-stabiilsust Euroopa Liidus ning võimaldada sellega eurooplastele mugavamat elu. Ning kaitsta väiksemaid valuutasid kõiksugu rahvusvaheliste turbulentside eest, nagu seesinane finantskriis oli.
Saksa raha hoiavad üleval Saksa pangad, sealsamas Frankfurdis Euroopa keskpanga peahoone kõrval kõrguvad Deutsche Bank'i, Kommerzbank'i ja veel mitmete juhtivate Saksa pankade tornid. Kust siis juhitakse kogu Euroopa rahandust.
Rahasüsteem, mis taotleb stabiilsust, on tundlik eelarve defitsiidi suhtes, eriti kriisi ajal. Just seetõttu on tõusnud nii Euroopa finantsturgude kui kogu maailma majanduselu tähelepanu keskpunkti Kreeka, mille valitsus on jännis kulutuste katmisega. Ehk riigil pole lihtsalt raha, et maksta õpetajatele, arstidele ja politseinikele palka, kui piltlikult väljenduda. Kreeka tahaks võtta laenu, aga keegi ei taha eriti anda, kuna ei usuta, et Kreeka suudab seda laenu tagasi maksta. Mistõttu on Kreeka sisuliselt pankrotis, ja sellisel juhul peaks valitsus raha kurssi allapoole tooma, ehk rahapabereid juurde trükkima, et inimestele nende palgad välja maksta. Nüüd tuleb aga konks: Euroopa rahaliidu liikmena pole Kreekal endal õigust raha juurde trükkida. See õigus on rahaliidul, ent rahaliit ei taha seda teha, kuna see kõigutaks euro kurssi ja mõjutaks kõigi eurotsooni liikmete heaolu. Mistõttu on rahaliit Kreeka peale väga pahane ja vaatab nüüd väga teraselt kõiki uusi liitujaid, kel võivad avalduda samad probleemid mis Kreekal.
Kreekat pole otseselt Eestiga seostatud, ent igaüks, kel vähegi mõistust peas, saab aru, et Eestit võivad tabada samad probleemid mis Kreekat: suur majanduslangus kahandab eelarvetulusid ning ühel hetkel pole valitsusel enam raha, et palku välja maksta. Eestil seda raha juba napib ning võib arvata, et hakkab veelgi nappima. Ning lõpmatuseni ei saa palku kärpida. Mistõttu vajab ka Eesti ühel hetkel lisaraha. Laenu peale praeguses olukorras loota ei saa, sest seda lihtsalt ei julge keegi anda. Ning SEE ON KA PÕHJUS, MIKS EESTIT EI TAHETA EUROTSOONI VASTU VÕTTA.
Teine asi veel. Kui Eesti nüüd vastu võetakse, siis on see sisuliselt kingitus eesti rahvale, aga veel rohkem Rootsi ja Soome pankadele, kes on Eestis kõige suuremad omanikud, nii kinnisvara-, liiklusvahendite kui ettevõtete omanikud. Eriti nüüd, kus nad suures paanikas kõik vara igaks juhuks omale kahmasid, kartuses, et laenuvõtjad muidu selle vara kõrvalt maha parseldavad. Rootsi pangad omakorda ei opereeri Eestis ja teistes Balti riikides mitte oma, vaid sisse laenatud rahaga. Umbes nagu Islandi pangad, kes vahendasid USA pankade raha Inglismaale. Rootsi pangad on selle raha sisse laenanud muu hulgas sealtsamast Saksamaalt, kust kontrollitakse eurot. Kui need Saksa pangad, kes kontrollivad eurot, annavad nõusoleku Eesti kroonid euro vastu vahetada, siis teevad nad kõige suurema kingituse just Skandinaavia pankadele, kel on kõige rohkem kroonis noteeritud vara. Ent miks peaks need Saksa pangad seda tegema? Rootslased võivad ju lisaks ka oma odavaid Rootsi kroone vargsi eurode vastu vahetada, nii nagu kunagi ostsid eestlased odavalt kokku Ida-Saksa markasid ja vahetasid need 1:1 Lääne-Saksa markade vastu. Nõnda sai omale jalad alla näiteks hilisem Era-Panga juht Andres Bergmann. Ent kas need läänesakslased on nüüd nii helded, et sellist kingitust teha, eriti veel Rootsi pankadele. Palju ahvatlevam on jätta Eesti veel eurota ja lasta Balti valuutad devalveerida, Rootsi pankadel oma kokku keedetud supp ära süüa, mis muudab omakorda Rootsi pangad poole odavamaks ning siis võtta need jänni jäänud Rootsi pangad üle ja tulla otse Balti turule. Sellega saaks sakslased oma vanad kallid Baltimaad jälle tagasi, enam-vähem korda tehtult ja odavalt. Rootslaste "abiga".
Õnneks pole sakslased rahaliidus ainsad otsustajad, seal on ka prantslased. Ent Kreeka-jutt on liikvele lastud ja sellega seotud hirmud. Mis võivad kaalukaussi kõigutada eurotsooni laienemise pidurdamise suunas. Kui rahaliidus suudetakse maha müüa sõnum, et uusi võimalikke "kreekasid" pole praegu juurde vaja, siis võib Eesti end nahast välja pugeda, aga jääb eurotsooni ukse taha. Ning peab ilma välise abita oma majanduse korda seadma. Mis oleks ka kord ja kohus. Ja hea ka eurotsoonile, sest sinna pole vaja lombakaid juurde, muidu juhtub tõesti nii, nagu hoiatas äsja Prantsuse suurpank Société Générale: eurotsooni lagunemine on vältimatu.
Kui ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, misasi on euro. See on küll, jah, Euroopa ühisraha, ent peakorter Frankfurdis, Saksa finantspealinnas annab juba aimu sellest, et tegemist on Saksa rahaga. Mille ümber on koondatud siis ka teised majandused. Et tagada finants-stabiilsust Euroopa Liidus ning võimaldada sellega eurooplastele mugavamat elu. Ning kaitsta väiksemaid valuutasid kõiksugu rahvusvaheliste turbulentside eest, nagu seesinane finantskriis oli.
Saksa raha hoiavad üleval Saksa pangad, sealsamas Frankfurdis Euroopa keskpanga peahoone kõrval kõrguvad Deutsche Bank'i, Kommerzbank'i ja veel mitmete juhtivate Saksa pankade tornid. Kust siis juhitakse kogu Euroopa rahandust.
Rahasüsteem, mis taotleb stabiilsust, on tundlik eelarve defitsiidi suhtes, eriti kriisi ajal. Just seetõttu on tõusnud nii Euroopa finantsturgude kui kogu maailma majanduselu tähelepanu keskpunkti Kreeka, mille valitsus on jännis kulutuste katmisega. Ehk riigil pole lihtsalt raha, et maksta õpetajatele, arstidele ja politseinikele palka, kui piltlikult väljenduda. Kreeka tahaks võtta laenu, aga keegi ei taha eriti anda, kuna ei usuta, et Kreeka suudab seda laenu tagasi maksta. Mistõttu on Kreeka sisuliselt pankrotis, ja sellisel juhul peaks valitsus raha kurssi allapoole tooma, ehk rahapabereid juurde trükkima, et inimestele nende palgad välja maksta. Nüüd tuleb aga konks: Euroopa rahaliidu liikmena pole Kreekal endal õigust raha juurde trükkida. See õigus on rahaliidul, ent rahaliit ei taha seda teha, kuna see kõigutaks euro kurssi ja mõjutaks kõigi eurotsooni liikmete heaolu. Mistõttu on rahaliit Kreeka peale väga pahane ja vaatab nüüd väga teraselt kõiki uusi liitujaid, kel võivad avalduda samad probleemid mis Kreekal.
Kreekat pole otseselt Eestiga seostatud, ent igaüks, kel vähegi mõistust peas, saab aru, et Eestit võivad tabada samad probleemid mis Kreekat: suur majanduslangus kahandab eelarvetulusid ning ühel hetkel pole valitsusel enam raha, et palku välja maksta. Eestil seda raha juba napib ning võib arvata, et hakkab veelgi nappima. Ning lõpmatuseni ei saa palku kärpida. Mistõttu vajab ka Eesti ühel hetkel lisaraha. Laenu peale praeguses olukorras loota ei saa, sest seda lihtsalt ei julge keegi anda. Ning SEE ON KA PÕHJUS, MIKS EESTIT EI TAHETA EUROTSOONI VASTU VÕTTA.
Teine asi veel. Kui Eesti nüüd vastu võetakse, siis on see sisuliselt kingitus eesti rahvale, aga veel rohkem Rootsi ja Soome pankadele, kes on Eestis kõige suuremad omanikud, nii kinnisvara-, liiklusvahendite kui ettevõtete omanikud. Eriti nüüd, kus nad suures paanikas kõik vara igaks juhuks omale kahmasid, kartuses, et laenuvõtjad muidu selle vara kõrvalt maha parseldavad. Rootsi pangad omakorda ei opereeri Eestis ja teistes Balti riikides mitte oma, vaid sisse laenatud rahaga. Umbes nagu Islandi pangad, kes vahendasid USA pankade raha Inglismaale. Rootsi pangad on selle raha sisse laenanud muu hulgas sealtsamast Saksamaalt, kust kontrollitakse eurot. Kui need Saksa pangad, kes kontrollivad eurot, annavad nõusoleku Eesti kroonid euro vastu vahetada, siis teevad nad kõige suurema kingituse just Skandinaavia pankadele, kel on kõige rohkem kroonis noteeritud vara. Ent miks peaks need Saksa pangad seda tegema? Rootslased võivad ju lisaks ka oma odavaid Rootsi kroone vargsi eurode vastu vahetada, nii nagu kunagi ostsid eestlased odavalt kokku Ida-Saksa markasid ja vahetasid need 1:1 Lääne-Saksa markade vastu. Nõnda sai omale jalad alla näiteks hilisem Era-Panga juht Andres Bergmann. Ent kas need läänesakslased on nüüd nii helded, et sellist kingitust teha, eriti veel Rootsi pankadele. Palju ahvatlevam on jätta Eesti veel eurota ja lasta Balti valuutad devalveerida, Rootsi pankadel oma kokku keedetud supp ära süüa, mis muudab omakorda Rootsi pangad poole odavamaks ning siis võtta need jänni jäänud Rootsi pangad üle ja tulla otse Balti turule. Sellega saaks sakslased oma vanad kallid Baltimaad jälle tagasi, enam-vähem korda tehtult ja odavalt. Rootslaste "abiga".
Õnneks pole sakslased rahaliidus ainsad otsustajad, seal on ka prantslased. Ent Kreeka-jutt on liikvele lastud ja sellega seotud hirmud. Mis võivad kaalukaussi kõigutada eurotsooni laienemise pidurdamise suunas. Kui rahaliidus suudetakse maha müüa sõnum, et uusi võimalikke "kreekasid" pole praegu juurde vaja, siis võib Eesti end nahast välja pugeda, aga jääb eurotsooni ukse taha. Ning peab ilma välise abita oma majanduse korda seadma. Mis oleks ka kord ja kohus. Ja hea ka eurotsoonile, sest sinna pole vaja lombakaid juurde, muidu juhtub tõesti nii, nagu hoiatas äsja Prantsuse suurpank Société Générale: eurotsooni lagunemine on vältimatu.
Kesk sai omavalitsused oma kontrolli alla
Kohvik märgib tagasihoidlikult ajaloolist suursündmust, lisaks Kiku eilsele supertulemusele, mida võib võrrelda Soome endise suusalegendi Marja-Liisa Kirvesniemi (Hämäläinen) omaga. Nimelt, tänasel vastlapäeval, 16.02.2010. sai Keskerakond oma kontrolli alla nii Linnade liidu (mille juhiks valiti täna Tallinna abilinnapea Taavi Aas, reformika Urmas Kruuse asemele) kui Maaomavalitsuste liidu (EMOL, mille juhiks valiti Jüri Landberg). Palju õnne selle supertulemuse ja ajaloolise suursündmuse puhul.
Ja ükskord me kangutame selle Reformi võimult niikuinii!!!
Ja ükskord me kangutame selle Reformi võimult niikuinii!!!
Mayday, mayday, Estonia! Kas Öero ei tulegi?
Estonia katastroofist eluga pääsenud meenutasid veel aastaid hiljem neid õudusi, mida nad nägid sel ööl, kui "uppumatu" parvlaev merepõhja vajus. Kuidas inimesed laevas üksteist pikali jooksid. Kuidas kõik korraga väljapääsu poole tormasid, mõeldes vaid endale. Kuidas külmas vees halastas igaüks vaid iseendale ja ohverdas, kui vaja, kõik teised. Kuidas nähti, et ümberringi uputakse, aga ei sirutatud kätt, sest kardeti, et uppuja veab teisedki põhja. Need, kes olid juba turvaliselt päästepaadis või päästepaadi nöörist kinni saanud ja rippusid selle otsas, olid võimelised tõukama eemale ja sisuliselt kindlasse surma saatma neid, kes samuti kuskilt - nöörist, kellegi käest või jalast - kinni haarata katsusid.
Kuidas inimesed nägid, et inimesed surid nende kõrval, nende külje all, külmusid surnuks ja vajusid vee alla, aga sellest ei tohtinud välja teha, sest kellestki hoolimine, kellelegi käe ulatamine võis tähendada uppumist ja surma ka hoolijale ja käe ulatajale.
Milliste mälestustega väljuvad praegusest kriisist selle kriisi üle elanud inimesed, need praeguselt Estonialt pääsenud, kes on näinud nagu parvlaevaltki pääsenud n i i lähedalt surma, hävingut, igasuguse inimlikkuse kadumist? Need, kes on ise päästepaadi nööri küljes rippunud, aga siiski imekombel paati pääsenud, ei ole õnnelikud, sest isegi, kui nad oma kõrvad kõvasti kinni katavad ja silmad sulgevad, kuulevad nad ikkagi uppujate, majanduskriisi põhja vajuvate karjeid ning võivad oma vaimusilmas ette kujutada, mida tunneb inimene, kes ahmib uppudes, tööst-kodust, kõigest ilma jäädes õhku. Ja mida tunneb inimene, kes näeb, kuidas ta lapsed ahmivad uppudes õhku, sest make no mistake, laev-Estoniaga läksid põhja ka lapsed, nõndasamuti riik-Estoniaga.
Ka riik nimega Estonia pidi olima uppumatu. Meie uskusime seda. Me uskusime seda sellepärast, et meie valitsejad rääkisid meile seda. Ja keda üks rumal rahvas ikka usub kui mitte oma valitsejaid? Me ei usu jumalat, aga me usume oma valitsejaid. Ja nemad ütlesid meile, et kriisi pole. Et sellises kriisis nemad just elada tahaksidki.
Kui me oleksime varem teadnud, et et uppumatu riik nimega Estonia siiski upub, kui riigi kapten, peaminister oleks meile seda ütelnud, siis me oleksime juba hulk aega tagasi tõmmanud selga päästevestid. Aga kaptenit ei olnud kuskil. Ta kuulas rahulikult, tuim ilme näol, kuidas orkester mängib, ja kuna ta oli nii rahulik nagu üks inimene üldse võib rahulik olla, siis olime ka meie rahulikud. Ja uskusime, et laev ei upu. Et see on vaid üks tugev laine, mis meid vaid ehmatas, aga mis peagi rahuneb.
Aga see ei olnud nii. Orkester mängis küll edasi, aga laev, kus me kõik koos kenasti lõbutsenud, head ja paremat söönud ning süümepiinadeta raha raisanud olime, vajus üha enam kreeni. Ühel hetkel saime aru, et midagi on viltu, sest me jalad olid märjad. Ja osad inimesed olid hirmust tardunud. Osad olid kui karjujad Edvard Munch'i maalilt. Nad nagu tahtsid midagi öelda, aga ei suutnud.
Siis hakkasid esimesed kuhugi jooksma. Saime aru, et peab vist kuhugi jooksma. Aga kuhu? Vesi oli laevas ja lained käisid üle inimeste peade. Kaptenit polnud kusagil. Keegi ütles, et ta oli korraks tekile, inimeste keskele tulnud, aga siis jälle ära kadunud. Nagu teda poleks kunagi olnudki.
Meie laeval ei olnud kaptenit. Riigil ei olnud juhti, kes oleks meile, inimestele rahulikult selgitanud, et me upume, aga ärge sattuge paanikasse. Polnud kedagi, kes oleks näidanud, kus on päästevestid, aidanud neid selga panna, õpetanud, kuidas on kõige turvalisem uppuvalt laevalt lahkuda. Kuidas päästepaati jõuda ja mitte alajahtuda.
Ja nii me siis hüppasime kõik, kuidas saime. Mõned meist viis uppuv riik nimega Estonia kohe põhja, mõni meist hulpis tunde külmas vees, kuni enam ei jaksanud ja uppus. Mõni meist sai kinni päästepaadi nöörist ja hoidis sellest tunde kinni, kuni enam ei jaksanud ja alajahtus või uppus. Mõni meist suutis end suure hädaga paati vinnata, kus pidas tunde vastu, kuni enam ei jaksanud ja külmus. Mõni, jah, mõni meist suutis või suudab seal kuni päästjate tulekuni vastu pidada ja jäi-jääb elama.
Aga neid meie seast, kes me elama jäime, kes me nüüd elama jääme, jäävad igaveseks kummitama külmas vees uppujate elule alla vandunud näod ja moondunud kehad, haiged hinged. Me kuuleme veel kaua nende karjeid ja näeme, kuidas nende käed, mis viimasena vee alla vajuvad, meeleheitlikult meie poole küünitavad.
... "Uppumatu" parvlaeva nimega Estonia hukk ennustas ka "uppumatu" riigi nimega Estonia hukku, aga me ei osanud sellest õppust võtta. Täpselt nõnda nagu peeti uppumatuks laev-Estoniat tema konstruktsiooni pärast, nõnda peeti uppumatuks ka riik-Estoniat, tema majanduse pärast. Et laenuralli kestab igavesti, et palgad muudkui kasvavad ja kasvavad, et me saame mõne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi sekka.
Aga nagu uppus laev Estonia, nõnda upub ka riik Estonia. Juba on murdunud vöör ja vesi on laevas. Aga kapten Ansip käitub täpselt samamoodi nagu kapten Piht - käib korraks inimeste keskel ja jagab välja mõned päästevestid, aga laseb siis jalga. Kapten Pihti nähti viimati rootsi kiirabiautos, kapten Ansipit Lõuna-Aafrika Vabariigis, Sapporos ja kus iganes, ainult mitte oma rahva keskel. Ainult mitte oma uppuvate inimeste keskel.
Laev nimega Estonia viis endaga merepõhja nii palju inimesi, sest laevas tekkis paanika. Polnud kedagi, kes rahvast maha rahustaks, päästeveste jagaks, laevalt lahkumist juhendaks. Kaptenid olid ametis iseenda päästmisega.
Täpselt nõnda on lood riigiga, mille nimi on samuti Estonia ja mis on nüüd samuti uppumas. Väga paljud inimesed on uppunud seepärast, et õigel ajal, kui laev alles hakkas kreeni vajuma, kui esimesed ohtlikud lained üle laeva käisid, polnud kedagi, kes rahvast rahustaks ja õpetaks, mida teha. Mäletate, mida ütles riigi kapten, peaminister Ansip, kui me olime juba kaelani vees? Et mingit kriisi pole ja et kui see on kriis, siis just selles kriisis ta elada tahabki. Paljud inimesed uskusid teda, võtsid asja rahulikult ning ärkasid alles siis, kui nende jalad enam põhja ei ulatanud. Aga paljude jaoks oli siis juba hilja. Ja paljud olid selleks ajaks juba kadunud, vee alla vajunud. Paljud ettevõtted olid hävinud, inimesed töö ja koduta jäänud, pered purunenud ja lapsed näljas.
Aga ikka veel ei jagatud päästeveste. Selle asemel, et inimesi päästepaatidesse aidata, neile nõu ja jõuga abiks olla, tõukasid kapten ja tema meeskond neid üksteise järel külma vette. Et ujuge aga ise, küll ujute välja. Ja kui ei uju, siis on oma süü. Karm, aga selline parempoolne maailmavaade kord on - survival of the strongest. Ainus häda on ses, et kuna uppumist eitati viimase hetkeni, siis tekkis paanika ning jalge alla tallati ka väga palju tugevaid. Väga palju noori ja ettevõtlikke mehi ja naisi. Neid, kes võinuks tegelikult kriisist võitjana väljuda ning laeva uppumisest päästa. Vee alt nad seda enam ei suuda. Vee all on kõigil ükskõik.
Mõned üksikud, kes end imekombel päästepaatidesse vinnanud, aga hoiavad kümne küünega oma hingeniidikesest kinni ega mõtle millelegi muule. Nad on ametis paati tükkivate uppujate eemaletogimise ja palvetamisega. Nende peale ei maksa kapten Ansipil loota.
Aga kellele on kapten Ansipil üldse loota?
Kapten Ansip ja tema meeskond (mehaanik Ligi, tüürimees Lang ja radist Paet) ootavad pikisilmi päästepaati, mis pidi sel aastal kindlasti tulema. Ja tulema Saksamaalt, uhke nimega Öero. Või oli see Euro? Tont seda teab, aga Öero on kapten Ansipi viimane lootus.
Öero pärast ta ju üleliigsed inimesed üle parda lükkaski. Ta ei öelnud, et laev upub, sest ei tahtnud Öerot päris ära hirmutada. Ja tal polnud mahti päästeveste jagada, sest ta oli ametis Öero kohalemeelitamisega.
Kuid nüüd on tulnud sõnumid, et Öero ei pruugigi tulla. Keeris, mis laeva nimega Estonia põhja on viimas, on nii võimas, et Öero ei julge tulla. Ta ei taha nimelt koos Estoniaga põhja minna.
Ei olegi muud öelda kui et: SOS! Mayday, Mayday, Estonia! Päästku end, kes saab.
Kuidas inimesed nägid, et inimesed surid nende kõrval, nende külje all, külmusid surnuks ja vajusid vee alla, aga sellest ei tohtinud välja teha, sest kellestki hoolimine, kellelegi käe ulatamine võis tähendada uppumist ja surma ka hoolijale ja käe ulatajale.
Milliste mälestustega väljuvad praegusest kriisist selle kriisi üle elanud inimesed, need praeguselt Estonialt pääsenud, kes on näinud nagu parvlaevaltki pääsenud n i i lähedalt surma, hävingut, igasuguse inimlikkuse kadumist? Need, kes on ise päästepaadi nööri küljes rippunud, aga siiski imekombel paati pääsenud, ei ole õnnelikud, sest isegi, kui nad oma kõrvad kõvasti kinni katavad ja silmad sulgevad, kuulevad nad ikkagi uppujate, majanduskriisi põhja vajuvate karjeid ning võivad oma vaimusilmas ette kujutada, mida tunneb inimene, kes ahmib uppudes, tööst-kodust, kõigest ilma jäädes õhku. Ja mida tunneb inimene, kes näeb, kuidas ta lapsed ahmivad uppudes õhku, sest make no mistake, laev-Estoniaga läksid põhja ka lapsed, nõndasamuti riik-Estoniaga.
Ka riik nimega Estonia pidi olima uppumatu. Meie uskusime seda. Me uskusime seda sellepärast, et meie valitsejad rääkisid meile seda. Ja keda üks rumal rahvas ikka usub kui mitte oma valitsejaid? Me ei usu jumalat, aga me usume oma valitsejaid. Ja nemad ütlesid meile, et kriisi pole. Et sellises kriisis nemad just elada tahaksidki.
Kui me oleksime varem teadnud, et et uppumatu riik nimega Estonia siiski upub, kui riigi kapten, peaminister oleks meile seda ütelnud, siis me oleksime juba hulk aega tagasi tõmmanud selga päästevestid. Aga kaptenit ei olnud kuskil. Ta kuulas rahulikult, tuim ilme näol, kuidas orkester mängib, ja kuna ta oli nii rahulik nagu üks inimene üldse võib rahulik olla, siis olime ka meie rahulikud. Ja uskusime, et laev ei upu. Et see on vaid üks tugev laine, mis meid vaid ehmatas, aga mis peagi rahuneb.
Aga see ei olnud nii. Orkester mängis küll edasi, aga laev, kus me kõik koos kenasti lõbutsenud, head ja paremat söönud ning süümepiinadeta raha raisanud olime, vajus üha enam kreeni. Ühel hetkel saime aru, et midagi on viltu, sest me jalad olid märjad. Ja osad inimesed olid hirmust tardunud. Osad olid kui karjujad Edvard Munch'i maalilt. Nad nagu tahtsid midagi öelda, aga ei suutnud.
Siis hakkasid esimesed kuhugi jooksma. Saime aru, et peab vist kuhugi jooksma. Aga kuhu? Vesi oli laevas ja lained käisid üle inimeste peade. Kaptenit polnud kusagil. Keegi ütles, et ta oli korraks tekile, inimeste keskele tulnud, aga siis jälle ära kadunud. Nagu teda poleks kunagi olnudki.
Meie laeval ei olnud kaptenit. Riigil ei olnud juhti, kes oleks meile, inimestele rahulikult selgitanud, et me upume, aga ärge sattuge paanikasse. Polnud kedagi, kes oleks näidanud, kus on päästevestid, aidanud neid selga panna, õpetanud, kuidas on kõige turvalisem uppuvalt laevalt lahkuda. Kuidas päästepaati jõuda ja mitte alajahtuda.
Ja nii me siis hüppasime kõik, kuidas saime. Mõned meist viis uppuv riik nimega Estonia kohe põhja, mõni meist hulpis tunde külmas vees, kuni enam ei jaksanud ja uppus. Mõni meist sai kinni päästepaadi nöörist ja hoidis sellest tunde kinni, kuni enam ei jaksanud ja alajahtus või uppus. Mõni meist suutis end suure hädaga paati vinnata, kus pidas tunde vastu, kuni enam ei jaksanud ja külmus. Mõni, jah, mõni meist suutis või suudab seal kuni päästjate tulekuni vastu pidada ja jäi-jääb elama.
Aga neid meie seast, kes me elama jäime, kes me nüüd elama jääme, jäävad igaveseks kummitama külmas vees uppujate elule alla vandunud näod ja moondunud kehad, haiged hinged. Me kuuleme veel kaua nende karjeid ja näeme, kuidas nende käed, mis viimasena vee alla vajuvad, meeleheitlikult meie poole küünitavad.
... "Uppumatu" parvlaeva nimega Estonia hukk ennustas ka "uppumatu" riigi nimega Estonia hukku, aga me ei osanud sellest õppust võtta. Täpselt nõnda nagu peeti uppumatuks laev-Estoniat tema konstruktsiooni pärast, nõnda peeti uppumatuks ka riik-Estoniat, tema majanduse pärast. Et laenuralli kestab igavesti, et palgad muudkui kasvavad ja kasvavad, et me saame mõne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi sekka.
Aga nagu uppus laev Estonia, nõnda upub ka riik Estonia. Juba on murdunud vöör ja vesi on laevas. Aga kapten Ansip käitub täpselt samamoodi nagu kapten Piht - käib korraks inimeste keskel ja jagab välja mõned päästevestid, aga laseb siis jalga. Kapten Pihti nähti viimati rootsi kiirabiautos, kapten Ansipit Lõuna-Aafrika Vabariigis, Sapporos ja kus iganes, ainult mitte oma rahva keskel. Ainult mitte oma uppuvate inimeste keskel.
Laev nimega Estonia viis endaga merepõhja nii palju inimesi, sest laevas tekkis paanika. Polnud kedagi, kes rahvast maha rahustaks, päästeveste jagaks, laevalt lahkumist juhendaks. Kaptenid olid ametis iseenda päästmisega.
Täpselt nõnda on lood riigiga, mille nimi on samuti Estonia ja mis on nüüd samuti uppumas. Väga paljud inimesed on uppunud seepärast, et õigel ajal, kui laev alles hakkas kreeni vajuma, kui esimesed ohtlikud lained üle laeva käisid, polnud kedagi, kes rahvast rahustaks ja õpetaks, mida teha. Mäletate, mida ütles riigi kapten, peaminister Ansip, kui me olime juba kaelani vees? Et mingit kriisi pole ja et kui see on kriis, siis just selles kriisis ta elada tahabki. Paljud inimesed uskusid teda, võtsid asja rahulikult ning ärkasid alles siis, kui nende jalad enam põhja ei ulatanud. Aga paljude jaoks oli siis juba hilja. Ja paljud olid selleks ajaks juba kadunud, vee alla vajunud. Paljud ettevõtted olid hävinud, inimesed töö ja koduta jäänud, pered purunenud ja lapsed näljas.
Aga ikka veel ei jagatud päästeveste. Selle asemel, et inimesi päästepaatidesse aidata, neile nõu ja jõuga abiks olla, tõukasid kapten ja tema meeskond neid üksteise järel külma vette. Et ujuge aga ise, küll ujute välja. Ja kui ei uju, siis on oma süü. Karm, aga selline parempoolne maailmavaade kord on - survival of the strongest. Ainus häda on ses, et kuna uppumist eitati viimase hetkeni, siis tekkis paanika ning jalge alla tallati ka väga palju tugevaid. Väga palju noori ja ettevõtlikke mehi ja naisi. Neid, kes võinuks tegelikult kriisist võitjana väljuda ning laeva uppumisest päästa. Vee alt nad seda enam ei suuda. Vee all on kõigil ükskõik.
Mõned üksikud, kes end imekombel päästepaatidesse vinnanud, aga hoiavad kümne küünega oma hingeniidikesest kinni ega mõtle millelegi muule. Nad on ametis paati tükkivate uppujate eemaletogimise ja palvetamisega. Nende peale ei maksa kapten Ansipil loota.
Aga kellele on kapten Ansipil üldse loota?
Kapten Ansip ja tema meeskond (mehaanik Ligi, tüürimees Lang ja radist Paet) ootavad pikisilmi päästepaati, mis pidi sel aastal kindlasti tulema. Ja tulema Saksamaalt, uhke nimega Öero. Või oli see Euro? Tont seda teab, aga Öero on kapten Ansipi viimane lootus.
Öero pärast ta ju üleliigsed inimesed üle parda lükkaski. Ta ei öelnud, et laev upub, sest ei tahtnud Öerot päris ära hirmutada. Ja tal polnud mahti päästeveste jagada, sest ta oli ametis Öero kohalemeelitamisega.
Kuid nüüd on tulnud sõnumid, et Öero ei pruugigi tulla. Keeris, mis laeva nimega Estonia põhja on viimas, on nii võimas, et Öero ei julge tulla. Ta ei taha nimelt koos Estoniaga põhja minna.
Ei olegi muud öelda kui et: SOS! Mayday, Mayday, Estonia! Päästku end, kes saab.
Galojan on tegija, ja veidi Kroonikast ka
Reformierakonnast Eesti Euroopa Liikumise rahajamade tõttu lahkunud Anna-Maria Galojan, keda pole suudetud vaatamata kahe aasta pikkusele uurimisele ikka kohtu alla anda, paistab olevat igati kõva tegija.
Kui varem liikus ta Andrus Ansipi lähikonnas, siis nüüd, nagu kirjutab tänane Kroonika, on ta end sokutanud suisa Edgar Savisaare auto peale. Vau!
Galojan on nagu lakmus, kes liigub seal, kus näeb edu. Kui Ansip oli teel tippu, hoidis Galojan tema ligi, nüüd liigub ta Savisaare lähikonnas, kuna Savisaar on taas tõusmas. Seda näitas Savisaare pedpööritav edu kohalikel valimistel Tallinnas.
Ent Kroonikal ei tasuks poolel teel seisma jääda, järgmisena võiks ette võtta Galojani ja Ansipi suhted, ma usun, et sealt leiab veel pikantsemaid seiku. Kui muidugi Kroonikal julgust on. Sest seni pole Kroonika näiteks julgenud võtta ette Reformierakonna tähtsate tuusade nais-suhteid, näiteks Jürgen Ligi romaani Katja Ljubobratetsiga, kuigi viimased lausa elasid koos, Katja laps ütles Jürgenile "issi". Neist on ilmunud koos vägagi intiimseid pilte, näiteks see Eesti Ekspressis ilmunu, millele oli millegipärast pildiallkirjaks märgitud Ligi koos Keit Pentusega:
Igal juhul tundub, et uinunud kaunitar, ajakiri Kroonika, mida ma pean osalt ka enda lapseks, on uuesti ellu ärganud. Ja poliitikud, hoidke nüüd oma piip ja prillid! Ma saan aru, et Kroonikal pole praegu just kõige paremnad ajad, kuna selle ajakirja üks võtmenumbreid, seksikate valimine ja pidu jääb sel aastal ära ning ajairja pakutakse tellijatele suisa muidu, 1 krooni eest kuus. Varsti saab Kroonika omale konkurendi ajakirja Eesti Ekspress näol, mis lisab veelgi pinget.
Samas oleks kahju, kui Kroonika ära kaob. Minu meelest töötavad Kroonikas Eesti kõige andekamad ajakirja-ajakirjanikud. Kes teavad, kuidas teha head ajakirja. Ja kes suudavad ka seda teha, kui tahavad.
Siin minult ka mõned soovitused:
- Savisaare ja Galojani nimi küll müüvad kõige paremini Eestis, ent kui ainult neile keskenduda, siis väsib lugeja ära, mistõttu pole ka nende nimedega enam võimalik müüa. Vaja on laiendada staaride ringi, tuua sisse uusi suhteid ja intriige. Neid on Eestis, jumal tänatud, küllaga. Uued Saagimid ootavad oma kutset parnassile.
- seks, seks ja veelkord seks!!! Poolpaljas Galojani pilt esikaanel on hea leid, samas pole see mingi uudis. See pilt on juba Playboyst läbi käinud. Vaja on UUDSEID asju!
- ilusad autod!!! Lugejat, eriti meest, huvitab, kes millise uhke autoga sõidab. Ja uhketest autodest Eestis puudust pole.
- rikkad inimesed!!! Neist ka Eestis puudust pole. Kes on jätkuvalt rikkad? Kes kriisis vaesunud? Sellest pole Eestis kirjutanud ükski väljaanne, ent see on teema, mis inimesi erutab ja huvitab.
- ilusad inimesed, ka neist Eestis puudust pole.
Kroonika on nagu Dallase-seriaal, ainult et paberil. Kus figureerivad rikkad ja ilusad, kelle maailm paratamatult erutab, tee või tina. Seep on eriti praegusel pupu-ajal see, mis aitab inimest põgeneda päevaprobleemide eest.
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Vincent van Gogh'i kõrva lõikas ära hoopis Paul Gauguin?
Soovitan soojalt põnevat artiklit 4. jaanuari New Yorker'ist, kus on tutvustatud kahe maineka saksa akadeemiku, Hans Kaufmanni ja Rita Wildegans'i avastust, et kuulsa kunstniku Vincent van Gogh'i kõrva lõikas 23. detsembri õhtul ära mitte ta ise, nagu seni on arvatud, vaid hoopis temaga sel ajal, 1888. aastal Prantsusmaal Arle'is maja jaganud teine kuulus kunstnik Paul Gauguin. Põhjust ma teile ei ütle, lugege ise. Ehk ainult nii palju, et enne, kui kellegagi kokku kolid, mõtle hästi järele, kas iseloomud ikka sobivad ;)
Van Gogh'i lehekülg veebis: artsy.net/artist/vincent-van-gogh.
Kuidas saada orgasmi? Inno vastus.
Saabus terve rida küsimusi orgasmi saamise teemal:
Mulle seks üldiselt meeldib, aga ma pole mitte kunagi orgasmi saanud ega ole seda ka kuidagi teeselda püüdnud.
Kunagi elus tahaks siiski orgasmi saada, millest kõik muudkui räägivad, aga tegelikult olen peagi juba 30, kuid mul pole eriti ettekujutustki, mis see orgasm on.
Huvitav kui palju neid naisi siis on, kes pole kunagi orgasmi saanud (vöiks kohe küsitluse teha)?
Innolt ootaks pigem tehnilisemaid aspekte. Erutus on ju niikuinii (ega vabatahtlikult möne mitte erutava tegelased kokku ei läheks), aga mida tuleks keele, käte jne teha...kuidas naine ennast lödvestab ja läheb seksi lainega kaasa jne?
Eks see ole oma kogemusest rääkimine...ei pea ju ütlema, et me teeme Irjaga nii, vaid lihtsalt paar nöuannet kuidas oleks hea/parem seksides.
Inno vastus:
Orgasmi mittesaamise koha pealt ei ole ma kõige suurem ekspert, minu eks väitis ka, et pole saanud, ja katsetasime ligi 15 aastat nii- ja naapidi, tegin keelekat vahel tund aega järjest, pidasin "vastu" pool tundi eri asendites, olin igati valmis kaasa aitama, aga ikka ei saanud, ning ta ei paistnud lõpus eriti huvitatud ka olevat, vaid käis ja seksis teiste meestega hoopis. Mina leidsin siis omale Irja ja temal pole orgasmi saamisega mingeid probleeme. Ehk siis, ma leian, et tuleb ikkagi leida sobiv inimene, kellega seda proovida, muud ei oska öelda.
Kuigi, mis seal salata, kui olime juba mitu kuud lahus, ütles mu eks, et ta kasutas vibraatorit ja sai rahulduse. Ma ei oska kahjuks seda rohkem kommenteerida, sest temaga mul seksikogemusi pole enam olnud. Küll aga ostsin talle kunagi igati vinge vibraatori, mille kohta müüjanna ütles, et sellega saab iga naine orgasmi, mille mu eks aga põlglikult nurka viskas.
Siin kohvikus on küsitlus olnud orgasmi teemal ja ca 10% vastas, et pole kunagi saanud.
Mis seksi laiemalt puutub, siis ei tähtsustaks ma orgasmi üle. Ma arvan, et see on armastuse üks tippe, aga mitte ainult. Seda pole mõtet absolutiseerida. Kõige olulisem on ikka lähedus ja teineteisemõistmine. Vastastikune soojus. Et oleks hea teineteisega koos olla. Armastus või abielu pole mingi spordivõistlus, kus käib rebimine mingi tulemuse peale, see on pigem elustiili küsimus. Ma arvan, et orgasmi teema on üle tähtsustatud. Kuivõrd orgasm on seotud väga paljude teguritega, ja niivõrd individuaalne, siis on raske anda mingit üldist retsepti selle saamiseks. Ma arvan, et sellist retsepti polegi ja need kes väidavad seda teadvat, lihtsalt valetavad.
Näiteks Irja saab orgasmi vaid kliitorit stimuleerides, samas on naisi, kes saavad orgasmi ainult vaginaalselt, so siis nn G-punkti kaudu. Ja on naisi, kes saavad mõlemat pidi. Osa naisi erutab väga anaalseks, näiteks Irjat üldse mitte. On naisi, keda väga erutab rindade silitamine, samas teised ei tunne sellest mingit erilist mõnu. Iga naine on individuaalne ja tema avamiseks on vaja võtit, piltlikult öeldes. Naine peab leidma mehe, kellel on see võti olemas. Irja ütleb, et juba ainuüksi minu lõhn ja lähedus viib ta ekstaasi, mida ta pole kogenud ühegi teise mehe puhul. Ja ma ei peagi selleks, tema erutamiseks midagi erilist tegema. Minu jaoks on see samas uskumatu, sest oma eksi puhul, kellega ma arvasin sobivat, nägin ma tohutult vaeva ja tulemus polnud pooltki nii hea kui Irjaga. Eks see hakkab pisiasjadest pihta: mu eks ütles tihti, et ma haisen, kuigi ma pesin end iga päev. On loomulik, et kui sulle ei meeldi parttneri keha lõhn, siis ei teki sul mingit erutust, ja vastupidi, sobiva partneri lõhn suurendab erutust. Keha lõhn tuleb eriti esile seksi ajal, seetõttu on seks sobivuse hindamiseks hea indikaator. Keha ei lase end petta.
Sobiva kaaslasega on elu palju lihtsam ja värvikam. Ning tekib eriline eluisu. Eksiga koos elades ei mõelnud ma näiteks üldse oma tervise peale, elu kvaliteedi peale, selle peale, mida suhu pistan, kuidas toitun. Laastasin oma tervist ikka päris korralikult. Nüüd aga püüan vahepealset minnalaskmist korvata ja mõtlen sellevõrra rohkem tervise peale. See, mis varem polnud üldse oluline, on muutunud väga oluliseks, ja vastupidi, paljud varasemad olulised asja pole enam üldse olulised.
Mulle seks üldiselt meeldib, aga ma pole mitte kunagi orgasmi saanud ega ole seda ka kuidagi teeselda püüdnud.
Kunagi elus tahaks siiski orgasmi saada, millest kõik muudkui räägivad, aga tegelikult olen peagi juba 30, kuid mul pole eriti ettekujutustki, mis see orgasm on.
Huvitav kui palju neid naisi siis on, kes pole kunagi orgasmi saanud (vöiks kohe küsitluse teha)?
Innolt ootaks pigem tehnilisemaid aspekte. Erutus on ju niikuinii (ega vabatahtlikult möne mitte erutava tegelased kokku ei läheks), aga mida tuleks keele, käte jne teha...kuidas naine ennast lödvestab ja läheb seksi lainega kaasa jne?
Eks see ole oma kogemusest rääkimine...ei pea ju ütlema, et me teeme Irjaga nii, vaid lihtsalt paar nöuannet kuidas oleks hea/parem seksides.
Inno vastus:
Orgasmi mittesaamise koha pealt ei ole ma kõige suurem ekspert, minu eks väitis ka, et pole saanud, ja katsetasime ligi 15 aastat nii- ja naapidi, tegin keelekat vahel tund aega järjest, pidasin "vastu" pool tundi eri asendites, olin igati valmis kaasa aitama, aga ikka ei saanud, ning ta ei paistnud lõpus eriti huvitatud ka olevat, vaid käis ja seksis teiste meestega hoopis. Mina leidsin siis omale Irja ja temal pole orgasmi saamisega mingeid probleeme. Ehk siis, ma leian, et tuleb ikkagi leida sobiv inimene, kellega seda proovida, muud ei oska öelda.
Kuigi, mis seal salata, kui olime juba mitu kuud lahus, ütles mu eks, et ta kasutas vibraatorit ja sai rahulduse. Ma ei oska kahjuks seda rohkem kommenteerida, sest temaga mul seksikogemusi pole enam olnud. Küll aga ostsin talle kunagi igati vinge vibraatori, mille kohta müüjanna ütles, et sellega saab iga naine orgasmi, mille mu eks aga põlglikult nurka viskas.
Siin kohvikus on küsitlus olnud orgasmi teemal ja ca 10% vastas, et pole kunagi saanud.
Mis seksi laiemalt puutub, siis ei tähtsustaks ma orgasmi üle. Ma arvan, et see on armastuse üks tippe, aga mitte ainult. Seda pole mõtet absolutiseerida. Kõige olulisem on ikka lähedus ja teineteisemõistmine. Vastastikune soojus. Et oleks hea teineteisega koos olla. Armastus või abielu pole mingi spordivõistlus, kus käib rebimine mingi tulemuse peale, see on pigem elustiili küsimus. Ma arvan, et orgasmi teema on üle tähtsustatud. Kuivõrd orgasm on seotud väga paljude teguritega, ja niivõrd individuaalne, siis on raske anda mingit üldist retsepti selle saamiseks. Ma arvan, et sellist retsepti polegi ja need kes väidavad seda teadvat, lihtsalt valetavad.
Näiteks Irja saab orgasmi vaid kliitorit stimuleerides, samas on naisi, kes saavad orgasmi ainult vaginaalselt, so siis nn G-punkti kaudu. Ja on naisi, kes saavad mõlemat pidi. Osa naisi erutab väga anaalseks, näiteks Irjat üldse mitte. On naisi, keda väga erutab rindade silitamine, samas teised ei tunne sellest mingit erilist mõnu. Iga naine on individuaalne ja tema avamiseks on vaja võtit, piltlikult öeldes. Naine peab leidma mehe, kellel on see võti olemas. Irja ütleb, et juba ainuüksi minu lõhn ja lähedus viib ta ekstaasi, mida ta pole kogenud ühegi teise mehe puhul. Ja ma ei peagi selleks, tema erutamiseks midagi erilist tegema. Minu jaoks on see samas uskumatu, sest oma eksi puhul, kellega ma arvasin sobivat, nägin ma tohutult vaeva ja tulemus polnud pooltki nii hea kui Irjaga. Eks see hakkab pisiasjadest pihta: mu eks ütles tihti, et ma haisen, kuigi ma pesin end iga päev. On loomulik, et kui sulle ei meeldi parttneri keha lõhn, siis ei teki sul mingit erutust, ja vastupidi, sobiva partneri lõhn suurendab erutust. Keha lõhn tuleb eriti esile seksi ajal, seetõttu on seks sobivuse hindamiseks hea indikaator. Keha ei lase end petta.
Sobiva kaaslasega on elu palju lihtsam ja värvikam. Ning tekib eriline eluisu. Eksiga koos elades ei mõelnud ma näiteks üldse oma tervise peale, elu kvaliteedi peale, selle peale, mida suhu pistan, kuidas toitun. Laastasin oma tervist ikka päris korralikult. Nüüd aga püüan vahepealset minnalaskmist korvata ja mõtlen sellevõrra rohkem tervise peale. See, mis varem polnud üldse oluline, on muutunud väga oluliseks, ja vastupidi, paljud varasemad olulised asja pole enam üldse olulised.
Kas klient suretab panga?
Päris karm lugu, kus klient nõuab pangalt 1,5 miljardit. See on kõige suurem nõue, mis ma olen kuulnud kohtusse jõudvat. Ning riigilõiv sellelt juba üle miljoni.
Kui kohus selle nõude rahuldab, on SEB pangal Eestis, endisel Ühispangal päris tõsine jama majas, ja kui sellele lisandub muid nõudeid, siis tuleb Eestis, või ka Rootsis pood kinni panna. Mis pole üldse mingi ime, sest kriisiajal läksid Rootsi pangad paanikasse ja käitusid nagu amokki jooksvad loomad.
Siit moraal: ära aja oma kõige tähtsamaid asju läbi panga. Juba kadunud Harry Männil, keda mul õnnestus kümmekond aastat tagasi intervjueerida, ütles, et pangad annavad sulle vihmavarju siis, kui vihma ei saja, ja võtavad selle ära, kui sadama hakkab. Minu meelest kuldsed sõnad.
Enne finantskriisi muutusid pangad üle maailma finantskaubamajadeks, kus protsessid olid automatiseeritud ning inimeste roll väike. Selletõttu sattus panka tööle palju selliseid inimesi, kes sinna tegelikult ei kõlvanud. Ent kuna mahud olid kokkuvõttes suured ja kõik läks hästi, ei olnud inimressursi tekitatud kahju märkimisväärne, või seda ei osatud tähele panna. Teine asi oli kriis, mil rumal ametnik võis tuua lühikese ajaga väga suurt kahju nii klientidele kui pangale. Eks see ole pankade jaoks tõehetk, kuidas edasi minna.
Küsimus orgasmi kohta ja Inno vastus
Saabus selline küsimus orgasmi kohta:
Aga mida peab üldse naine tegema (koos mehega) vöi mida peaks mees tegema, et naine saaks orgasmi seksi ajal? Ja kuidas märgata kui üks osapool teeskleb, et hea on olla kuigi tegelikult on vastupidi?
Inno vastus:
mees peab olema naise jaoks erutav ja naist erutama, et naine saaks orgasmi. See saab juhtuda siis, kui nii naine kui mees teineteist erutavad, mitte ei teeskle seda mingil muul eesmärgil, näiteks selleks, et saada osa kaasa varandusest või lihtsalt leida omale keegi, kellega last teha.
Mis teesklusse puutub, siis ma tunnistan, et sellest on raske aru saada, eriti kui teine on keskmisest paremate näitleja-võimetega. Võib kergesti ära petta, eriti lühiajaliselt. Aga pikemaajaliselt, nii 1-2 aasta perspektiivis on seda juba raskem teha. Kui tunned, et teisel pole sinuga hea, selle tunned ju ära, näiteks teine kurdab, et on haige, väsinud või et tal on suurem osa ajast "päevad", siis suure tõenäosusega ta lihtsalt teeskleb.
Aga mida peab üldse naine tegema (koos mehega) vöi mida peaks mees tegema, et naine saaks orgasmi seksi ajal? Ja kuidas märgata kui üks osapool teeskleb, et hea on olla kuigi tegelikult on vastupidi?
Inno vastus:
mees peab olema naise jaoks erutav ja naist erutama, et naine saaks orgasmi. See saab juhtuda siis, kui nii naine kui mees teineteist erutavad, mitte ei teeskle seda mingil muul eesmärgil, näiteks selleks, et saada osa kaasa varandusest või lihtsalt leida omale keegi, kellega last teha.
Mis teesklusse puutub, siis ma tunnistan, et sellest on raske aru saada, eriti kui teine on keskmisest paremate näitleja-võimetega. Võib kergesti ära petta, eriti lühiajaliselt. Aga pikemaajaliselt, nii 1-2 aasta perspektiivis on seda juba raskem teha. Kui tunned, et teisel pole sinuga hea, selle tunned ju ära, näiteks teine kurdab, et on haige, väsinud või et tal on suurem osa ajast "päevad", siis suure tõenäosusega ta lihtsalt teeskleb.
Üks küsimus 30seks saavalt naiselt seksi kohta ja Inno vastus
Saabus selline küsimus:
Küsimus kohe-kohe 30-seks saavalt naiselt:
Inno- oled juba teist korda abielus. Kuidas sulle tundub, kas naiste seksuaalelu tipp on tõesti 30-ndates? Mitu korda te Irjaga nädalas seksite? Minul on näiteks sellised kogemused- 19-aastaselt hakkasin endast vanema mehega koos elama. Seks oli selline "tavaline". Kuigi praegu mõeldes täitsa ajuvaba- tema sai alati naudigu ja mina sain naudingu protsessist, aga mitte kunagi orgasmi. Ja see oli imelik, kui praegu mõelda, sest nüüd ma saan näiteks ise kasvõi 20-30 orgasmi mitme tunni jooksul. Ja meest ma selleks ei vajagi. Samas tunnistan, et porno vaatamine mõjub mulle äärmiselt erutavalt. Mis sa arvad? Kas naiste seksuaalsus tõesti avaneb alles 30-ndates? Ja meeste oma hakkab umbes sel ajal hääbuma...Mis sa üldse arvad, millises eas inimesed veel seksivad? Mulle tundub alati imelik kasvõi oma emagi suhtes mõelda, et ta seksib, mis siis veel vanavanematest rääkida...
Inno vastus:
ma arvan, et nii mehe kui naise jaoks algab õige seksuaalsus alles 30ndates, kuna selleks ajaks on inimene õppinud tundma nii ennast kui ka teisi ning tal on kogunenud teatav hulk kogemusi. Eks mina hüppasin ka kohe suhtesse, mille arvasin olevat see õige, ent peagi selgus, et ikka ei ole küll. Ja täpselt nagu sinu puhul, ei saanud ma ise seksist mingit naudingut. Mu eks, samuti minust vanem naine, aga lihtsalt teeskles, et tal on hea. Ma arvan, et ka sinu mees ei saanud mingit naudingut, sest esiteks ei tähenda seemnepurse mehe puhul veel mingit naudingut (see võib toimuda iseeneselikult ka magades) ning selleks, et naudingut saada, peab ka teine pool seda nautima. Vähemasti minu puhul on see nii.
Kui ma elasin koos oma eksiga, siis rahuldasin end samuti ise, mõtlesin enda jaoks välja selle kaaslase, kellega mul oli hea. Samuti vaatasin suure huviga pornot. Ma olen seisukohal, et tõepoolest on enda rahuldamisest saadav nauding palju suurem kui seks kaaslasega, kes seda ei naudi. Seetõttu eelistasin enda rahuldamist näiteks prostituutidele, kes samuti naudingut vaid teesklevad. Samas on seks kaaslasega, kes seda sinuga naudib, palju etem kui enda rahuldamine. Sest enda rahuldamisel jääb sisse selline õõnes tunne, justkui midagi oleks puudu.
Ma ei usu, et mehe seksuaalsus 30ndates hääbuma hakkab, ma arvan, et vastupidi, terve inimene võib seksida kõrge vanuseni. Ma arvan, et põhjus, miks mees enam seksida ei taha, kui ta just haige pole, tuleneb sellest, et tal pole sinuga hea. Ning tal on keegi teine. Ka minu eks ei tahtnud enam minuga seksida ja ma arvasin, et tema seksuaalsus hakkas hääbuma või et ta on haige, ent hiljem avastasin, et ei ühte ega teist: ta seksis teiste meestega.
Samuti arvan, et inimeste seksuaalsus püsib elus kuni surmani ja põhjus, miks sel teemal rääkida ei taheta, näiteks miks emad sellest ei räägi oma tütardele ega poegadele, tuleneb sellest, et nad ei taha oma saladusi paljastada. Siis läheks enamik abielusid lõhki, kui tuleks välja, mis elu emad ja isad pealtnäha ilusa fassaadi varjus tegelikult elavad. Kellega seksivad ja mida fantaseerivad. Ja kuni nendest asjadest ei räägita, kordavad lapsed samu vigu mis nende isad ja emad.
Küsimus kohe-kohe 30-seks saavalt naiselt:
Inno- oled juba teist korda abielus. Kuidas sulle tundub, kas naiste seksuaalelu tipp on tõesti 30-ndates? Mitu korda te Irjaga nädalas seksite? Minul on näiteks sellised kogemused- 19-aastaselt hakkasin endast vanema mehega koos elama. Seks oli selline "tavaline". Kuigi praegu mõeldes täitsa ajuvaba- tema sai alati naudigu ja mina sain naudingu protsessist, aga mitte kunagi orgasmi. Ja see oli imelik, kui praegu mõelda, sest nüüd ma saan näiteks ise kasvõi 20-30 orgasmi mitme tunni jooksul. Ja meest ma selleks ei vajagi. Samas tunnistan, et porno vaatamine mõjub mulle äärmiselt erutavalt. Mis sa arvad? Kas naiste seksuaalsus tõesti avaneb alles 30-ndates? Ja meeste oma hakkab umbes sel ajal hääbuma...Mis sa üldse arvad, millises eas inimesed veel seksivad? Mulle tundub alati imelik kasvõi oma emagi suhtes mõelda, et ta seksib, mis siis veel vanavanematest rääkida...
Inno vastus:
ma arvan, et nii mehe kui naise jaoks algab õige seksuaalsus alles 30ndates, kuna selleks ajaks on inimene õppinud tundma nii ennast kui ka teisi ning tal on kogunenud teatav hulk kogemusi. Eks mina hüppasin ka kohe suhtesse, mille arvasin olevat see õige, ent peagi selgus, et ikka ei ole küll. Ja täpselt nagu sinu puhul, ei saanud ma ise seksist mingit naudingut. Mu eks, samuti minust vanem naine, aga lihtsalt teeskles, et tal on hea. Ma arvan, et ka sinu mees ei saanud mingit naudingut, sest esiteks ei tähenda seemnepurse mehe puhul veel mingit naudingut (see võib toimuda iseeneselikult ka magades) ning selleks, et naudingut saada, peab ka teine pool seda nautima. Vähemasti minu puhul on see nii.
Kui ma elasin koos oma eksiga, siis rahuldasin end samuti ise, mõtlesin enda jaoks välja selle kaaslase, kellega mul oli hea. Samuti vaatasin suure huviga pornot. Ma olen seisukohal, et tõepoolest on enda rahuldamisest saadav nauding palju suurem kui seks kaaslasega, kes seda ei naudi. Seetõttu eelistasin enda rahuldamist näiteks prostituutidele, kes samuti naudingut vaid teesklevad. Samas on seks kaaslasega, kes seda sinuga naudib, palju etem kui enda rahuldamine. Sest enda rahuldamisel jääb sisse selline õõnes tunne, justkui midagi oleks puudu.
Ma ei usu, et mehe seksuaalsus 30ndates hääbuma hakkab, ma arvan, et vastupidi, terve inimene võib seksida kõrge vanuseni. Ma arvan, et põhjus, miks mees enam seksida ei taha, kui ta just haige pole, tuleneb sellest, et tal pole sinuga hea. Ning tal on keegi teine. Ka minu eks ei tahtnud enam minuga seksida ja ma arvasin, et tema seksuaalsus hakkas hääbuma või et ta on haige, ent hiljem avastasin, et ei ühte ega teist: ta seksis teiste meestega.
Samuti arvan, et inimeste seksuaalsus püsib elus kuni surmani ja põhjus, miks sel teemal rääkida ei taheta, näiteks miks emad sellest ei räägi oma tütardele ega poegadele, tuleneb sellest, et nad ei taha oma saladusi paljastada. Siis läheks enamik abielusid lõhki, kui tuleks välja, mis elu emad ja isad pealtnäha ilusa fassaadi varjus tegelikult elavad. Kellega seksivad ja mida fantaseerivad. Ja kuni nendest asjadest ei räägita, kordavad lapsed samu vigu mis nende isad ja emad.
Sinimustvalge triumf Postimehes
Postimehes on lahti läinud põnev diskussioon sinimustvalgel teemal. Kõige ajendiks oli kaitseminister Jaak Aaviksoo rahvusromantilises laadis peetud kõne Tartu rahulepingu aastapäeval 2. veebruaril, kus ta kasutas selle lepingu kohta väljendit "Eesti rahvusliku tahte triumf". Mille peale reageeris noor Tallinna Ülikooli teadlane Tarmo Jüristo, väites, et sellist väljendit ei sobi kaitseministril kasutada. Mille peale reageeris teine noor teadlane, Toomas Kiho, kes asus kaitsma Aaviksood. Ning millele omakorda reageeris ajakirjanik Mart Ummelas, kes asus kaitsma Jüristot.
Mis on kokkuvõttes märkimisväärne, sest on hea, kui Eestis hakkab toimuma debatt selliste "pühaduste" üle nagu Tartu rahu, vabadussõda, baaside leping, küüditamine jms. Vana, Pätsu ajast pärit doktriin nägi ette, et sellistel teemadel ei vaieldud. Oli asju, mis olid vaidlustamatud, nagu näiteks Pätsu enda võim. Samas on maailm edasi arenenud ning kaasajal pole tabuteemasid. Eesti tulevikku silmas pidades on samuti hea, kui asjad räägitakse ja vaieldakse lahti.
Sestap toetan minagi hinges Jüristot, kes julges ministri sõnavõttu kritiseerida. Kuigi see peaks olema teadlase kohus, on tänases Eestis välja kujunenud olukord, kus see vajab suurt julgust. Toomas Kihole aga soovitan järgmine kord lugupeetud ministrile mitte enam selliseid kirjatükke ette lükata, mis kõlavad ministri suus naiivselt ning mille peale too ei oska hiljem öelda A-d ega O-d.
pühapäev, 14. veebruar 2010
Mis olümpia?
Ajal, kui üks osa maailmast peab rahupidu - olümpiamänge, käib teises osas karm sõda, muu hulgas tapetakse tsiviilelanikke.
Kunagi mitte väga ammu boikoteeriti Moskva olümpiamänge selle eest, et NLiit viis oma väed Afganistani. Nüüd madistab teine samasugune supervõim USA juba aastaid nii Iraagis kui Afganistanis, USA liitlane Kanada peab olümpiamänge, ning mitte keegi ei kõssa ka. Rääkimata heast tavast, et olümpia ajal pannakse relvad maha.
Mitte keegi ei kõssanud ka siis, kui Gruusia alustas 2008. aasta augustis, Pekingi olümpiamängude avapäeval sõda Lõuna-Osseetias. Gruusia käitumist õigustati, kuigi viimasel ajal on kuulda ka kriitikat.
Mis lahti? Kas olümpia pole enam püha? Mis olümpia siis?
Üks sobivuse teemaline lugu
Wall Street Journali veebist. Kus juttu vanema naise ja noore mehe armastusest. Tänase sõbrapäeva puhul lugemist.
Action Swedi Rakvere kontori juures oli õppus
Nagu kirjutab Virumaa Teataja, oli eilne aktsioon Swedbanki Rakvere kontori juures õppus.
Igal juhul jättis väga ehtsa mulje. Ja annab tunnistust sellest, et pangad kardavad röövide sagenemist.
Küsi Innolt mida iganes
Üks päris vahva küsimuste-vastuste veeb, mida soovitan näiteks poliitikutele. Aga kel huvi, saatke küsimus mulle, püüan kõigile vastata. Ja ajakirjanikele soovitan ka, saab häid ideid, mida intervjueeritavalt küsida.
Uhhh, tuleb välja, et ka Eesti vabadussõda on müüt
Väljavõte Wikipediast.
Minus on alati tekitanud teatud hämmingut Eesti nn vabadussõda 1918-1920. aastal. Et kuidas, olukorras, kus polnud õieti olla ei riiki ega sõjaväge, käis järsku mingi suur sõda. Ma mõtlen just laiemas plaanis. Ja ka selle sõja kirjeldused on olnud hägused (ja veel eriti vabadussõja teemalised filmid!!!), kus siis peamiselt on kujutatud mingeid üksikuid episoode, ent kas siis tahtlikult või tahtmatult kõrvale hoitud laiemast haardest.
Ma usun, et enamusele ajaloohuvilistest ei tule see üllatusena, ent minu jaoks on üllatus (ja vabandan siin ette oma rumalust), et tegelikkuses on Eesti nn vabadussõda müüt. Seda just eemalt ja laiemalt vaadates. Ja etteruttavalt võib öelda, et paljuski selle tõttu, et sõda oli müüt, kadus suht ruttu ka vabadus.
Kõigepealt, Eesti ala on alates ristisõdadest, mil Eesti alad vallutati, käinud käest kätte vastavalt rahvusvahelistele lepingutele. Eestlaste jaoks tähendas see, mis seal salata, ühtede valitsejate asendumist teistega, ent asi käis vastavalt lepingutele. Nii sai Peeter I juhitud Venemaa Eesti alad enda kätte Nystadi rahulepinguga 1721. aastal, mille järgi jäi riigikeeleks saksa keel, vastu tulles sakslastest kohalike maaomanike soovile.
Euroopa kaart nägi 18. sajandi keskel välja selline (Vikipediast):
Nii, Eesti alad läksid Riia kubermangu koosseisu, mis nimetati 1796. aastal ümber Liivimaa kubermanguks, mis hõlmas praegusi Eesti ja Läti alasid ja mille keskus oli Riia. Mis oli Venemaa valduses kuni 1918. aasta alguseni, mil Saksa väed vallutasid Ukraina, Valgevene ja Baltimaade alad ning sakslaste laevad olid otsaga juba Peterburi all. Bolševike riik oli ohus, ning 3. märtsil nõustusid bolševikud rahulepingu tingimustega, millega Venemaa loobus Soome, Balti riikide, Poola, Ukraina ja Valgevene territooriumist Saksamaa kasuks. Selle leppe (Brest-Litovski rahuleping) ja nende territoriaalsete kaotustega väljus bolševistlik Venemaa I ilmasõjast. Saksamaa uutele aladele määrati valitsejateks Saksa kuningad ja hertsogid. Eesti ala kuulus Balti hertsogiriigi koosseisu.
Sakslaste võimutsemine jäi üürikeseks, kuna Saksamaa lõpetas I ilmasõjas tegevuse 11. novembril 1918. aastal ning 1919. aasta 28. juunil sõlmitud Versailles' rahulepinguga Saksamaa tükeldati, mille käigus loodi mitmeid uusi riike nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia.
Balti riikide ja Poola abil loodi Venemaa ja Saksamaa vahele omamoodi turvatsoon, mida saabusid juba 1918. aasta hilissügisel turvama Briti laevad, mis võtsid üle Tallinna all bolševike laevad ning andsid need üle ametisse nimetatud Eesti võimudele. Ja NB!, alles seejärel algas Eestis mobilisatsioon. Ehk, ilma brittide abita poleks Eestis olnud mingit iseseisvust ega vabadussõda. Britid olid Versailles' leppe järgi Eesti vabaduse loojad ja valvurid, kes varustasid tärkavat riiki informatsiooni, relvade ja laskemoonaga. Ning olid huvitatud sellest, et ilmasõja käigus Balti sadamatesse toodud relvastus ei satuks sakslaste ega bolševike kätte. Eestlaste eest oli riik ära loodud, ning eestlased sobitusid ette antud raamistikku. Mis on oluline ka hilisemate sündmuste mõtestamisel: 1939. aastal anti riik kergekäeliselt ära, sest see riik oli 1918. aastal kergelt kätte saadud. Ja teiselt poolt kadus Eesti riik vastavalt NLiidu-Saksamaa lepingule, ehk nn Molotov-Ribbentropi paktile. Ehk: Eesti ala jagati NLiidu ja Saksamaa vahel, hilisemad südmused oli vaid vormistamise küsimus.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti riigi loojaks oli sõda, ja eestlased võivad seda nimetada vabadussõjaks ning selle üksikuid lahinguid esile tõsta, ent sisuliselt oli tegemist I ilmasõja, selle tulemi ning Versailles' rahulepingu tingimuste vormistamisega. Vähemalt sellisena nähti seda väljaspool Eestit.
Toon siia oma sõnade kinnituseks ühe artikli 1933. aasta Londoni ajalehest The Times:
The Times | January 18, 1933
THREE BALTIC STATES OPENINGS FOR BRITAIN
Imperial and Foreign By Alfred C. Bossom, M.P.
A visit to Lithuania, Latvia, and Estonia has convinced me that the Treaty of Versailles did well in bringing these States into being. Though once they formed part of the Russian Empire they preserved their own characteristics, their own tongues, and their own faiths. They have emerged from the upheavals of the War, and of the Peace, with their respective individualities not merely intact but deepened by the tribulations that preceded and accompanied and pursued their birth as independent States. The courses of the three Republics ran nearly parallel during the first few years of their independence. Each had been largely under the local domination of the Baltic barons, a group of German aristocrats who had possession of the best land and treated the natives as serfs. During the War the barons were driven out; after the War their estates were redistributed; and three nations of small- holders, financed by land banks, came into existence. Most of the peoples of Estonia, Latvia, and Lithuania thus live on their own farms, and for the necessities of life are largely self-supporting. For luxuries they must rely upon the products of foreign trade. This they are anxious to do, and of all countries Great Britain is the one with which they are most eager to carry on business. At present, while England is probably their best customer, German is the tongue which is most generally understood throughout the three Republics. They would gladly make English their second language; and the excellence of their school systems is such that, with the right kind of encouragement from us, a closer linguistic link might well be forged. The influence of centuries of German domination is not to be uprooted at once, and German industrialists are leaving nothing undone to secure for themselves the economic control of the three States. MARKET.; FOR BRITISH GOODS
This is a fate that the peoples of all three Republics unanimously dread. They would rather look to Great Britain for the coal, the machinery, the electrical equipment, and so on that their development will require. At present they sell to us about five times as much as they buy from us. It is not altogether their fault if their purchascs are not greater. There is a stable and an expanding market for British goods in these Baltic States if we have the energy and the adaptability to seize it. One of the first things done by each of the new-born Republics was to devise a complete educational system. Illiteracy today among the younger people is practically unknown, and the schools in each State have proved a powerful instrument in knitting the people together and giving them a new sense of nationhood. Possibly the scholastic pace has been a little too hot. At any rate the difficulties of providing a scheme of education that will not be too costly and will not gradually alienate the pupils from the agricultural life for which most of them are destined are proving as formidable in Lithuania, Latvia, and Estonia as anywhere in the world. There are only, for instance, I.900,000 people in Latvia; yet the University at Riga-a University that is unique in deriving much of its endowmcnt from an hotel-is daily attended by 9,000 students. THE RIGA LOAN It would be difficult to name a small country that has handled its post-War problems with more public spirit than Lithuania, one of the few countries in the world that are paying their way. The cost of its official services is about one-half of the cost per capita of similar services in the neighbouring State of Latvia. The Lithuanians have organized the business of agriculture with consummate success, and their stockyards and sugar refineries are exemplary. But they badly need more and better roads, and there seems no reason why British contractors should not be building them. At every factory I visited where British coal was being used the fact was pointed out with genuine pride. Latvia suffered during the War as much relatively as any of the belligerent lands. Not less zealous than her southern neighbours in hastening on the work of reconstruction, she has not been so prudent in matters of finance. The possession of Riga, with a population of about 400,000-about 200,000 less than in the days of pre-War prosperify-is more of a liability than an asset. Latvian credit abroad, and particularly in Great Britain, is still impaired by her failure to adjust the Riga loan, a loan made to the city just before the War when it was still in Russian ownership. The leading men of the city have worked out a system of exchange with France and Germany that has proved a great aid to business. They will gladly do the same with us when the Riga loan difficulty has been removed, and we can then build up an export trade commensurate with what we are paying for their butter, bacon, and timber. Living in Riga is cheap and the local method of food supply and distribution is the most ingenious and economical I have encountered. Out of the aeroplane and airship hangars erected by the Germans the Latvians have constructed covered markets, divided into hundreds of little shops, each with a 10ft. front and l0ft. deep. The river runs by the market, and the scene at 6 o'clock on a Saturday morning, when the farmers bring in their produce by boat and the chaffer- ing with the shopkeepers begins, is Covent Garden in its bustle and Venice in its setting. All the fish are kept in tanks and sold alive. The housewife picks out the one she wants, it is taken out in a net, and carried home fresh from its native element. They need our coal and machinery in Latvia. It is. a country of small orders, but not so small as not to be worth consideration. When the credit situation is disentangled many profitable businesses await our manufacturers if they will send out the men who will look into the country's requirements, speak some language that the people can understand, and make friends with them. The feeling in Latvia towards Britain is cordial and the desire for closer business and cultural relations is universal. Of the three new Baltic States Estonia is the most historic and its capital, Tallinn (formerly Reval), a completely walled city like Carcassonne, red-roofed and wave-washed, is the most striking city of the Baltic. The Estonians are practical people and they have given an eminently practical turn to their educational system, especially to their girls' schools, where dressmaking on a profit-sharing basis forms part of the curriculum. They are careful spenders and they are building up a prosperous country and a fleet with which to trade with the outer world. Here again I found the utmost friendliness towards England and a desire to make English the second language. These three Baltic Republics deserve our support and our interest, for cultural and political as well as commercial reasons. There is not a Bolshevist among them. Any doubt about them is not due to their seemingly precarious position as buffer States, but to the apprehension that in forming themselves into three separate Governments they may have shouldered a greater burden of overhead expenses than they will be able to carry. The entire British Empire is represented in all three countries by one Minister, whose residence is in Riga. But all three countries maintain separate and fully equipped Legations in London. The Latvian trade delegation, consisting of M. Kacen, director of the Trade Department, and M. Ekis, director of the Foreign Ministry's Western Department, arrived in London on Tuesday evening and yesterday visited the Board of Trade. The delegation are empowered to negotiate with the British Government for a new Anglo-Latvian trade agreement.
THREE BALTIC STATES OPENINGS FOR BRITAIN
Imperial and Foreign By Alfred C. Bossom, M.P.
A visit to Lithuania, Latvia, and Estonia has convinced me that the Treaty of Versailles did well in bringing these States into being. Though once they formed part of the Russian Empire they preserved their own characteristics, their own tongues, and their own faiths. They have emerged from the upheavals of the War, and of the Peace, with their respective individualities not merely intact but deepened by the tribulations that preceded and accompanied and pursued their birth as independent States. The courses of the three Republics ran nearly parallel during the first few years of their independence. Each had been largely under the local domination of the Baltic barons, a group of German aristocrats who had possession of the best land and treated the natives as serfs. During the War the barons were driven out; after the War their estates were redistributed; and three nations of small- holders, financed by land banks, came into existence. Most of the peoples of Estonia, Latvia, and Lithuania thus live on their own farms, and for the necessities of life are largely self-supporting. For luxuries they must rely upon the products of foreign trade. This they are anxious to do, and of all countries Great Britain is the one with which they are most eager to carry on business. At present, while England is probably their best customer, German is the tongue which is most generally understood throughout the three Republics. They would gladly make English their second language; and the excellence of their school systems is such that, with the right kind of encouragement from us, a closer linguistic link might well be forged. The influence of centuries of German domination is not to be uprooted at once, and German industrialists are leaving nothing undone to secure for themselves the economic control of the three States. MARKET.; FOR BRITISH GOODS
This is a fate that the peoples of all three Republics unanimously dread. They would rather look to Great Britain for the coal, the machinery, the electrical equipment, and so on that their development will require. At present they sell to us about five times as much as they buy from us. It is not altogether their fault if their purchascs are not greater. There is a stable and an expanding market for British goods in these Baltic States if we have the energy and the adaptability to seize it. One of the first things done by each of the new-born Republics was to devise a complete educational system. Illiteracy today among the younger people is practically unknown, and the schools in each State have proved a powerful instrument in knitting the people together and giving them a new sense of nationhood. Possibly the scholastic pace has been a little too hot. At any rate the difficulties of providing a scheme of education that will not be too costly and will not gradually alienate the pupils from the agricultural life for which most of them are destined are proving as formidable in Lithuania, Latvia, and Estonia as anywhere in the world. There are only, for instance, I.900,000 people in Latvia; yet the University at Riga-a University that is unique in deriving much of its endowmcnt from an hotel-is daily attended by 9,000 students. THE RIGA LOAN It would be difficult to name a small country that has handled its post-War problems with more public spirit than Lithuania, one of the few countries in the world that are paying their way. The cost of its official services is about one-half of the cost per capita of similar services in the neighbouring State of Latvia. The Lithuanians have organized the business of agriculture with consummate success, and their stockyards and sugar refineries are exemplary. But they badly need more and better roads, and there seems no reason why British contractors should not be building them. At every factory I visited where British coal was being used the fact was pointed out with genuine pride. Latvia suffered during the War as much relatively as any of the belligerent lands. Not less zealous than her southern neighbours in hastening on the work of reconstruction, she has not been so prudent in matters of finance. The possession of Riga, with a population of about 400,000-about 200,000 less than in the days of pre-War prosperify-is more of a liability than an asset. Latvian credit abroad, and particularly in Great Britain, is still impaired by her failure to adjust the Riga loan, a loan made to the city just before the War when it was still in Russian ownership. The leading men of the city have worked out a system of exchange with France and Germany that has proved a great aid to business. They will gladly do the same with us when the Riga loan difficulty has been removed, and we can then build up an export trade commensurate with what we are paying for their butter, bacon, and timber. Living in Riga is cheap and the local method of food supply and distribution is the most ingenious and economical I have encountered. Out of the aeroplane and airship hangars erected by the Germans the Latvians have constructed covered markets, divided into hundreds of little shops, each with a 10ft. front and l0ft. deep. The river runs by the market, and the scene at 6 o'clock on a Saturday morning, when the farmers bring in their produce by boat and the chaffer- ing with the shopkeepers begins, is Covent Garden in its bustle and Venice in its setting. All the fish are kept in tanks and sold alive. The housewife picks out the one she wants, it is taken out in a net, and carried home fresh from its native element. They need our coal and machinery in Latvia. It is. a country of small orders, but not so small as not to be worth consideration. When the credit situation is disentangled many profitable businesses await our manufacturers if they will send out the men who will look into the country's requirements, speak some language that the people can understand, and make friends with them. The feeling in Latvia towards Britain is cordial and the desire for closer business and cultural relations is universal. Of the three new Baltic States Estonia is the most historic and its capital, Tallinn (formerly Reval), a completely walled city like Carcassonne, red-roofed and wave-washed, is the most striking city of the Baltic. The Estonians are practical people and they have given an eminently practical turn to their educational system, especially to their girls' schools, where dressmaking on a profit-sharing basis forms part of the curriculum. They are careful spenders and they are building up a prosperous country and a fleet with which to trade with the outer world. Here again I found the utmost friendliness towards England and a desire to make English the second language. These three Baltic Republics deserve our support and our interest, for cultural and political as well as commercial reasons. There is not a Bolshevist among them. Any doubt about them is not due to their seemingly precarious position as buffer States, but to the apprehension that in forming themselves into three separate Governments they may have shouldered a greater burden of overhead expenses than they will be able to carry. The entire British Empire is represented in all three countries by one Minister, whose residence is in Riga. But all three countries maintain separate and fully equipped Legations in London. The Latvian trade delegation, consisting of M. Kacen, director of the Trade Department, and M. Ekis, director of the Foreign Ministry's Western Department, arrived in London on Tuesday evening and yesterday visited the Board of Trade. The delegation are empowered to negotiate with the British Government for a new Anglo-Latvian trade agreement.
Kus siis artikli autor kiidab kõigepealt Versailles' rahulepingut, mis kutsus ellu kolm Balti riiki, mis olid olnud Vene impeeriumi osa, ent mis säilitasid oma eripära, keele ja usu. Mis siis kirjeldab, kuidas kõik kolm rahvast allusid varem Balti parunitele, grupile Saksa aristokraatidele, kellele kuulusid paremad maatükid ja kes suhtusid kohalikesse nagu teenijatesse. Sõja ajal aeti parunid välja ning pärast sõda jagati nende maatükid laiali. Artiklist tuleb välja, et enamik rahvast elab oma taludes ning tegeleb naturaalmajandusega (toodavad kõik vajaliku ise), enamik luksesemeid ostetakse välismaalt, kus britid on meelsasti abiks nendega varustamisel. Eestlased õpivad hoolsalt inglise keelt, et brittidega äri ajada, ent Saksa töösturid teevad kõik, et oma positsioone säilitada.
Artiklist tuleb välja, et britid on väga huvitatud laenudest, näiteks Riia laenust, mis võeti veel tsaariajal, õigemini siis selle laenu tagasisaamisest, millest sõltusid Läti-Briti kaubandussuhted.
Artikli autori jaoks näib tegevat muret asjaolu, kas kolm riiki suudavad riigi koormat kanda. Kui näiteks Inglismaal oli üks saatkond kolme Balti riigi peale Riias, siis kõigil kolmel Balti riigil olid eraldi saatkonnad Londonis.
NB! Küllalt aktuaalne teema ka täna: kõik kolm Balti riiki tahavad olla väga suurriikide sarnased, luues üha uusi ja uusi saatkondi üle maailma ning eraldades raha sinna ja tänna näljahädalistele, paisutades riigiaparaati, samas riigis endas maksukoormus pidevalt kasvab, tööd ei ole ning oma inimesed varastavad poest toitu, et lapsed nälga ei jääks.
Tellimine:
Postitused (Atom)