Noorreporter Irja ja Hr Liberalism.
Täna ma tahaksin kirjutada liberalismist ja armastusega, sest ma olen oma poliitilistelt vaadetelt liberaal, olen olnud kogu elu. Mu täditütar Ene Susi, kes 44ndal aastal enne venelaste sissetulekut koos oma ema ja isaga Eestist Rootsi ja sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse, vabasse maailma põgenes, oli samuti liberaal. Tema, teise põlve immigrant, kes jõudis lisaks Ameerikas "poliitika tegemisele", nagu ta oma meeleavaldustel ja poliitilistel kongressidel osalemisi nimetas, ka Afganistani ja Pakistani vabaduse eest võidelda, mind liberalismipisikuga nakataski ja ma olen sest nakatunud tänaseni. Usun üksikisiku vabadusse igal tasemel ning mitte miski ei tee mind vihasemaks ja valvsamaks kui võimu katsed üksikisiku vabadust piirata. Eriti tähtsad on minu jaoks sõna- ja arvamusvabadus, ajakirjandusvabadus, vabadus koguneda ja meelt avaldada. Ma arvan, et demokraatlikud riigid peaksid neid vabadusi kärpima vaid äärmisel hädavajadusel.
Kuna ma olen hingelt liberaal ja liberalism tähendab minu jaoks ennekõike vabadust (ingliskeelne sõna
liberty tähendab ju otsesõnu vabadust), siis ma olin väga üllatunud, kui lugesin, et Liberalismi Akadeemia valis aasta liberaaliks rahandusminister Jürgen Ligi. Akadeemia nõukogu esimees Igor Gräzin põhjendas seda sellega, et
Jürgen Ligi on silmapaistev näide inimesest, kes on raudselt seisnud liberaalse maailmavaate eest Eestis. Vaat siis, mõtlesin mina, see tähendab siis seda, et Jürgen Ligi peaks idee poolest olema üks suuremaid vabaduse eestvõitlejaid Eesti Vabariigis. Kuidas muidu saaks ta olla aasta liberaal, mis tähendab ei midagi muud kui
vabaduse eestvõitlejat?
Ütlesin seda ka täna hommikul Innole, kui taas Tallinna poole sõitma asutasime. Eks ikka Stenbock'i majja, vabariigi valitsuse pressikonverentsile, kuhu meid esimest korda lahkesti sisse lasti, aga pärast seda, kui julgesime peaminister Ansipile ebamugava küsimuse esitada (Inno küsis, kas tal ei ole häbi maksumaksja kulul Lõuna-Aafrikasse ja Jaapanisse reisida, kui suur osa rahvast nälgib), enam mitte. Kahel eelmisel korral on valitsuse pr-juht Inga Jagomäe meid ukse taha visanud, väites, et meie käitumine oli esimesel pressikonverentsil "ebakohane".
"Jürgen Ligi valiti nüüd aasta liberaaliks. Tema teab kindlasti, misasi see liberalism ülepea on. Ma küsin talt," ütlesin ma Innole.
Inno noogutas. "Väga hea küsimus. Aasta liberaal peab seda kindlasti teadma."
Otsustasimegi sel korral liberalismile keskenduda ning selgitada välja, kas reformierakondlased ülepea teavad, misasi see liberalism on. Sest nad on ju kuulutanud, et Reformierakond on liberaalsete väärtuste kandja Eestis. Silver Meikar tegi ju isegi ettepaneku nimetada Reformierakond ümber Liberaaldemokraatlikuks Erakonnaks. Mis tähendaks siis seda, et Reformierakond kuulutaks end vabaduse ja demokraatia eestvõitlejaks Eesti Vabariigis.
Kuidas sobib aga sellisesse kuvandisse Reformierakonna juhitav valitsus, mis ei lase vabakutselisi ajakirjanikke oma pressikonverentsile? Mis võtab endale õiguse otsustada, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes mitte? Mille juht ja peaminister pagendab pressikonverentsult ajakirjaniku, kes esitab talle ebameeldiva küsimuse? Kuidas sobitub selline käitumine liberaalseid väärtusi kandma pürgiva erakonna maailmapilti? Kas siin ei teki nüüd väga teravat vastuolu?
Just selliseid küsimusi kavatsesime täna vabariigi valitsuse pressikonverentsil esitada, kuid nagu ikka, nii olid meil ka nüüd juba uksel vastas turvamehed. Ütlesime, et tulime pressikonverentsile.
"Aga kas te siis juba ei saanud aru, et olete siin ebasoovitavad isikud?" küsis turvamees hämmeldunult, ent siiski väga viisakalt.
"Jaa, aga meil oleks valitsuse pressiesindajale veel mõned küsimused, sooviksime temaga rääkida," ütlesin mina. Me tahtsime Inga Jagomäelt küsida, et kui kaua me peame ootama, enne kui meid uuesti pressikonverentsile lubatakse ja kas me saaksime selleks midagi ette võtta, et meid sinna rutemini lubataks. Me võiks näiteks endal järgmisel korral suud kinni teipida või midagi, et ei tekiks tahtmist ebakohaseid küsimusi küsida. Või siiralt vabandust paluda. Midagi peab ju ometigi olema võimalik teha? Isegi kriminaalkorras karistatutele antakse teine võimalus!
Turva läks asja uurima ja ma küsisin Innolt: "Ok, ma saan aru, et Inga Jagomäe karistas meid selle eest, et me küsisime küsimuse, mis Ansipile ei meeldinud, aga millalgi peab see keeld ju ometigi ära lõppema. Mis sa arvad, kui kaua meid pressikonverentsile ei lubata?"
"Ma arvan, et... igavesti," ütles Inno. "Või nii kaua, kuni Ansip võimul on. Ma mäletan, kui olin veel Äripäeva ajakirjanik, siis Ansip ükskord helistas mulle ja kärkis, et miks Äripäevas Reformierakonnast nii negatiivne lugu. Ma siis seletasin talle, et seda lugu ei kirjutanud üldse mina, vaid Andres Kärssin, aga Ansip ütles, et teda see üldse ei huvita, kes kirjutas, ja kärkis edasi. Ma ütlen sulle - Ansipile ei meeldi ajakirjanikud, kes esitavad talle ebamugavaid küsimusi. See ongi põhjus, miks meid ei lubata mitte kunagi valitsuse pressikonverentsile."
Piilusin ruumi, kuhu meid sisse ei lastud. Turvamees rääkis parajasti telefoniga, ilmselt siis kõrgestiaustatud ametnik Inga Jagomäega, kes ei julgenud ka seekord alla tulla, ja seletas talle midagi, ilmselt, et need Tähismaad on jälle siin ja tahavad pressikonverentsile tulla, mida nüüd teha. Ootasime oma viisteist minutit. Selle aja jooksul saabus mitu ajakirjanikku, kel vabalt siseneda lasti, turvamees käis mõnda aega ringiratast ja kratsis pead, rääkis jälle natuke aega telefoniga ning tuli siis lõpuks tagasi meie juurde.
"Kahjuks ei ole kellelgi kommunikatsioonibüroost hetkel aega teiega rääkida, " ütles ta nõutult. "Äkki meili teel?"
Egas midagi, meili teel. Olime jälle tänaval. Liberalismi eestvõitlejaks pürgiv partei oli ka seekord rääkinud ja otsustanud.
Esimesel korral otsustasid liberaalid, et me võime küll pressikonverentsil osaleda, aga me ei tohi küsida mitte ühtegi küsimust.
Teisel korral otsustasid liberaalid, et kuna me küsisime ebakohaseid küsimusi, siis meil ei lasta enam pressikonverentsil osaleda.
Kolmandamal korral otsustasid liberaalid, et me ei pääse pressikonverentsile, sest me ei ole meediaväljaandest ja meil ei ole pressikaarti.
Neljandamal korral me tõime pressikaardi. Siis otsustasid liberaalid, et meil võib küll pressikaart olla, aga meie käitumine esimesel pressikonverentsil oli ikkagi ebasoovitav.
Viiendamal korral otsustasid liberaalid, et me lihtsalt ei pääse pressikonverentsile ja kõik ning nad ei pea meile isegi mitte põhjendama, miks me sinna ei pääse. Me suhtleme teiega meili teel, ütlesid liberaalid turvamehe vahendusel.
Olge lahked. Selline see liberalism Eesti moodi on. Ilmselt mingi uuemat sorti liberalism, ainult Eesti riigi ja Eesti inimeste jaoks, mida muu maailm ei tunne, aga mida nimetatakse liberalismiks Eestis ja mida kultiveerib end liberaaldemokraatlike väärtuste kandjaks pidav Reformierakond. Mille sisu võib lühidalt kokku võtta nõnda: Liberalism - see on see, mis ma ütlen.
Otsustasime siiski pressikonverentsi lõpuni Stenbock'i maja juures passida ja Härra Liberalismi enda ehk Jürgen Ligi ära oodata. Ja temalt kui Aasta Liberaalilt küsida, kuidas tema seda va liberalismi defineerib. On sel ka midagi vabadusega pistmist või on see sootuks midagi muud, Eestile ainuomast?
Ligi andis end tükk aega oodata, ent lõpuks vajus ta Stenbocki majast välja ja me võtsime ta kohe pihtide vahele. Küsisime talt, kuidas tema kui Aasta Liberaal liberalismi olemusest aru saab.
"Misasi see liberalism on, härra Ligi? Milliste väärtuste eest ta seisab?"
"Noo..." jäi härra Liberalism mõtlema. "See... seda on niimoodi raske siin defineerima hakata, läheks kole pikaks. Ütleme, et ta seisab igasuguse vabaduse eest..."
"Selge, vabaduse," jätkasin mina, "Aga mida ütleb liberalism näiteks ajakirjandusvabaduse kohta? Kas liberalism kaitseb ka ajakirjandusvabadust?"
"Jaa, muidugi," ütles härra Ligi pikalt mõtlemata.
"Aga siin me nüüd seisame, härra Ligi," ütlesin mina. "Tulime valitsuse pressikonverentsile, aga meid, ajakirjanikke, ei lastud sisse."
"Kes siin on ajakirjanik?" küsis härra Ligi.
"Inno on töötanud ajakirjanikuna," ütlesin mina.
"Egas igaüks, kes on töötanud ajakirjanikuna, saa ennast veel ajakirjanikuks nimetada," ütles härra Ligi tähtsalt.
"Aga meil on ka Kesknädala pressikaardid," ei jätnud mina jonni. Kesknädal on küll Keskerakonna-meelne, aga ka
American Prospect on demokraatide- ja
American Spectator vabariiklaste-meelne. Ent mitte ühelgi ameerilasel ei turgataks pähe öelda, et need väljaanded ei ole ajakirjandus.
"Aga kas te arvate, et Kesknädal on ajakirjandus?" küsis härra Ligi kulme kergitades.
"Aga kas teie arvate, et ei ole?" küsisin mina vastu.
"Loomulikult arvan mina, et ei ole," teatas härra Ligi rõõmsalt naeratades, vabandas, et peab ruttama ja kadus oma musta Mercedesesse.
Sellega oli härra Liberalism teinud meile teatavaks, mida ta arvab ajakirjandusest. Õigemini - teinud teatavaks
Eestis viljeldava liberalismi erivormi seisukoha, mille kohaselt on peaministril ja ministritel, s.o valitsusel õigus otsustada, millised isikud või väljaanded on riigis ajakirjandus ja millised ei ole seda mitte. Selle paikapanemine on härra Liberalismi arust peaministri ja ministrite suva, mis tähendab lihtsustatult seda, et
ajakirjanik on Eesti Vabariigis selline inimene, kes kirjutab peaministrile meelepäraseid lugusid. Veelgi lihtsustatumalt -
ajakirjanik on õukonnalaulik. Kui soovite, siis
õukonnanarr. Ostke endale aegsasti narrimütsid, härrased ajakirjanikud!
Jürgen Ligi ei ole, tõsi küll, esimene inimene, kes ütles avalikult välja, et Kesknädal ei ole ajakirjandus. See au kuulub Keskerakonna enda liikmele Evelyn Sepale, kes diskrediteeris selle väljaütlemisega oma erakonda rohkem kui keegi teine enne teda, sest on üks asi, kui Kesknädalat nimetab mitteajakirjanduseks mõne võistleva partei esindaja, ja hoopis teine asi, kui seda teeb selle erakonna enda liige. See on sisuliselt sama, mis öelda, et minu erakond ei olegi tegelikult erakond, vaid hoopis survegrupp ja tal polegi tegelikult õigust Riigikogus istuda, mina ei saa aru, kuidas ta sinna sai ja mis ta seal teeb. Inimesel, kes oma erakonna kohta selliseid sõnu loobib, ei tohiks enam selle erakonna ridades kohta olla.
Sellega Evelyn Sepp ja Jürgen Ligi muidugi eksivad. See, et ajakirjandusväljaanne esindab mingi partei huve, ei tee teda veel mitteajakirjanduseks. Ka Eesti ajakirjanduse juured on poliitikas, Postimees ja Sakala, esimesed suured ajalehed Eestis, alustasid poliitiliste väljaannetena. Maailmas on väljaandeid, mis ütlevad otse välja, milliseid parteisid nad eelistavad, näiteks
Stern Saksamaal toetab konservatiive ja
Spiegel vasakpoolseid. Ameerika Ühendriikides on jällegi sedasi, et osad väljaanded positsioneerivad end kas konservatiivsete (
Spectator) või liberaalsetena (
Prospect), osad aga toetavad, nagu see kõikides demokraatlikes riikides tavaks, alati opositsiooni. Oleks kujuteldamatu, et mõni saksa või ameerika minister ütleks, et
Stern või
Prospect pole ajakirjandus.
Eesti on läinud kolmandat, üksjagu perversset teed. Ühelt poolt ei ütle meediaväljaanded otse välja, keda nad toetavad, kuigi lehtede sisu järgi võib otsustada, et Postimees on Reformierakonna ning Päevaleht ja Eesti Ekspress IRLi lehed. Teisalt eiratakse demokraatlike riikide tava kritiseerida valitsevat võimu. Näiteks
Vanity Fair'i peatoimetaja Craydon Carter upitas Barack Obama võimule, kuid nüüd ei pelga ta teda ka kritiseerida. Eestis ei poeta Postimees aga Reformierakonna peaministri ja ministrite kohta ainsatki halba sõna, küll aga valvab ta kiivalt opositsioonierakonna esimehe Edgar Savisaare iga viimast kui sammu, kirjutades juhtkirju mitte Eestis päev-päevalt süvenevast stagnatsioonist ja autokraatiast, vaid Tallinna lumistest katustest ja rookimata teedest. Eestis on niisiis selline tava, et lehed on küll teatava partei meelsed, ent salaja, varjatult, ning kritiseeritakse mitte valitsust, vaid opositsiooni. Täpselt nagu Kadastik kritiseeris nõukaajal mitte valitsust, vaid opositsionäär Lagle Parekit, teeb ta ka nüüd, selle sama vana, sisseharjunud kombe järgi. Küllap on põhjus, miks Eestis on niivõrd perversne arusaam liberalismist osaliselt ka ses, et meil on niivõrd persversne arusaam ajakirjandusest ja selle rollist. Ei ole kedagi, kes võimureid korrale kutsuks.
Aga Reformierakonnast ja liberalismist (naljakas on neid kaht sõna ühes lauses pruukida!). Ma ei tea, kas härra Ligi mõtles selle, et Kesknädal ei ole ajakirjandus, ise välja või tsiteeris ta lihtsalt rumalat Evelyn Seppa, aga sellega ütles ta välja ühe väga olulise tõe. Nimelt selle, milliseid väärtusi Reformierakond tegelikult kannab. Silver Meikar võib küll liberaaldemokraatlikust parteist unistada, aga partei vana kahurväe seisukoht on ikkagi selline, et
selle, misasi see liberalism mingil hetkel konkreetselt on, paneb paika valitsus, kel, nagu Inga Jagomäe meile möödunud korral ütles, on täielik diskretsiooniõigus ning kes ei pea oma käitumise motiive mitte kellelegi põhjendama.
Kuna Reformierakond naudib Ansipi ja Postimehe vastutava väljaandja Mart Kadastiku lähedase sõpruse tõttu meediaprotekstiooni, siis see ei paista esmapilgul välja, aga tänane Reformierakond teab liberaalsetest väärtustest niisama palju kui siga sidrunist.
Liberalism ei ole nimelt see, kui sina, kes sa oled võimuesindaja, ütled mulle, et sina võid otsustada, kes mina olen ja mida ma tohin teha. See võib sulle küll vabadusena näida, kuna sinul on vabadus määrata ja mind paika panna, aga ühepoolne ning euroopalikke põhiväärtusi ja traditsioone eirav vabadus ei ole mitte liberalism, vaid AUTOKRAATIA. Mida viljeles 30ndatel aastatel ka Konstantin Päts, kes võis kah omast arust suur liberaal olla, kuigi ta kehtestas vaikiva ajastu ja lasi kõik endale ebameeldivad väljaanded sulgeda, nõnda et alles jäi vaid tema enda parteile lojaalne häälekandja. Tema võttis ka ISE otsustada, kes oli Eesti Wabariigis ajakirjanik ja kes mitte. Tema arust olid õiged ajakirjanikud vaid need, kes töötasid Päewalehes ja laulsid kiidulaulu Konstantin Pätsule.
Kuna inimesel, kellele on võim pähe löönud, on tihti silmaklapid peas, siis ma aitan teid natuke, härrased Ansip, Lang ja Ligi, ning ütlen, et vaadake end peeglist, te käitute praegu täpselt nõnda nagu Konstantin Päts 30ndatel. Otsustate ise, kes on ajakirjandus ja kes mitte.
Ja see on tegelikult täitsa okei. Teil on täielik õigus seda teha. Ma olen liberaal ja pooldan arvamusvabadust. Teil on täielik õigus olla seda meelt, et peaministril ja ministritel, s.o teil endal on õigus paika panna, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes mitte. Põhja-Korea, Iraani, Hiina ja Türkmenistani riigipead oleks teiega sajaprotsendiliselt nõus.
Ainult et ärge jumala eest end sellisel juhul liberaalideks nimetage.
Siin veel üks pilt Hr "teen, mis tahan" Liberalismist.
