Mis on Eesti "uus diil"?

Kui USAs kukkus majandus kolmandiku võrra 1930ndate alguses ja tööpuudus kerkis 25%ni, siis töötas ametisse asunud ja populaarseks osutunud demokraadist president Franklin Delano Roosevelt esimese 100 päeva jooksul välja nn "uue diili" (New Deal), mis nägi muu hulgas ette ulatuslikud riiklikud ehitusprojektid, maaeelu toetamise - näiteks maale uute koolimajade ehituse, ja kõige kehvemas olukorras inimestele toidutalongide (food stamps) jagamise. Olgu siinkohal lisatud, et see toidutalongude süsteem töötab USAs tänase päevani. Ühtlasi piirati karmilt monopolide tegevust ja toetati väikseid ja keskmisi ettevõtteid. Ringlusse paisati uut raha, et majanduse vereringe käima saada.

Eesti oli kriisis samasuguses olukorras, aga erinevalt USAst käitusid Eesti juhtivad poliitikud täpselt vastupidiselt. Esiteks mingit uut diili rahvale ei pakutud, vaid lasti välispankadel nii majapidamiste kui ettevõtete hinged kinni tõmmata. Mis sisuliselt tähendab, et kogu rahvas müüdi orjaks ja riigi juhtimine anti üle pankade halbade laenude osakondadele. Pankade seisukohalt perspektiivitutes piirkondades väljaspool Tallinna asuti elu hävitamise teele, pannes kinni koole ja sulgedes asutusi, mis suurendab tööpuudust niigi kurnatud piirkondades. Töötute armeele ei pakutud mitte tööd oma kodumaa üles ehitamiseks, vaid neil soovitati minna ära välismaale- madala palgaga orjatööle välismaistesse ettevõtetesse, mis hoiustavad raha nende pankades, mis Eestit valitsevad. Kõige sügavama kriisi ajal ei toetatud mitte väikseid ja keskmisi ettevõtteid, kus luuakse lõviosa uutest töökohtadest, vaid nappi maksumaksja raha jagati lennukilt suurtele monopoolsetele firmadele, kel oli kriisi niigi kergem üle elada ja kus on toimunud suured koondamised. Nn eurotoetuste suurimad saajad on samuti suured, paksu rasvakihiga ettevõtted, kel on võimalused edukate projektide kirjutamiseks.

Ajal, kui Eesti laste põhiline toit on makaronid ja Eesti inimesed ei suuda tasuda eluaseme küttearveid, panustab Eesti riik miljoneid eurosid ookeanitaguse USA läbikukkunud energiaprojektide elustamiseks. Ajal kui kolmandik eestlastest elab näljas, ostab Eesti riik maksumaksja raha eest mõttetult kalleid elektriautosid, kus sotsiaaltöötajatel ja nende klientidel tuleb talvisel ajal külmetada. Abi asemel pakub valitsus raskel ajal inimestele lohutuseks katteta lubadusi ja loosungeid, aga juba Nõukogude Liidu kogemus näitas, et see ei tööta.

Mis oleks USAs juhtunud presidendiga, kes oleks käitunud nii nagu Eestis seda tehti? Arvatavalt oleks ta vangi pandud ning seda mölaklust meenutataks õudusega tänase päevani.